16.07.1932 Tarvastu v, Viljandimaa - 8.07.2021
Tunnustused:
1981 ENSV teeneline kultuuritegelane
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
Allikas: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Talupidaja poeg. Lõpetas 1950 Viljandi 2. Keskkooli, 1956 TÜ eesti filoloogia erialal. Oli 1956–58 Eesti Riikliku Kirjastuse, 1958–98 kirjastuse Eesti Raamat toimetaja.
Avaldanud töid eesti kirjanduse- ja koduloost, koostanud pühendusluuletuste jm kogumikke (“Mu meelen kuldne kotukotus”, 1960; “Ikka Liivist mõteldes”, 1969; “Mere laulud”, 1980; “Loov inimene”, 1987 jt), kogumiku eesti kirjanike loomingulistest kirjutistest, Eesti kirjandus- ja kultuuriloolise kaardi (O. Soansi graafiline teostus).
Endel Priidel suri 8. juulil 2021.
Tunnustused:
1981 ENSV teeneline kultuuritegelane
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk
Allikas: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
TOIMETAJAEndel Priidel on sündinud 16. juulil 1932. aastal Viljandimaal Tarvastu vallas. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist eesti filoloogina 1956. aastal suunati ta Eesti Riiklikku Kirjastusse eesti kirjandust toimetama. 1964. aastal üritati teda panna eesti kirjanduse toimetust juhatama, kuid administratiivne töö, vähemalt tollastes oludes, oli talle ülimalt vastunäidustatud. Ja nii jäigi ta reatoimetajaks kolmekümne kuueks aastaks järjepanu. Ega tema üksinda, paljud tollal kirjastusse suunatud jäid sinna aastakümneteks. Miks ikkagi? Arvan, et kirjastus- ja raamatukogutöötajad on ühte mesti. Kui nad ei lahku oma kohalt esimestel aastatel, siis jäävad kogu eluks: ühed pühenduvad raamatu loomisele, teised hoidmisele.
Endel Priidelil on mulgi jonni ja visadust, väsimatust. Temal on ühe töö tegemine puhkuseks teisest tööst. Ta on toimetanud üle paarisaja raamatu, koostanud või kirjutanud ligi paarkümmend raamatut ja brošüüri, esinenud ajakirjanduses.
Erihariduselt folkloristina tuli tal kirjastuses toimetada rahvaluuleväljaandeid, sealhulgas akadeemilisi, nagu “Eesti muistendite” kolm paksu köidet, “Eesti rahvalaulud” neljas köites, “Eesti muinasjutud”, “Eesti vanasõnad” I — IV, “Vana kandle” köited jpm. See on terve raamatukogu rahva loodud, tagasi antud ja sel teel põlistatud vaimuvarast, mis on ühe mehe süsteemikindla ja hoolsa pilgu all raamatuteks organiseeritud.
Priidelit võib pidada paljude raamatute kaasautoriks. Üheks näiteks tohiks olla L. Siimiskeri ja A. Palmi süvauurimusliku albumi “A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst” ( 1978 ) raamatuks loomine. Vähemalt niisuguste väljaannete puhul tahaks seal edaspidigi näha toimetaja nime.
Priideli toimetusel on ilmunud ka “Fr . R . Kreutzwaldi kirjavahetus” I , V ja VI köide, “Eesti kirjanduse ajaloo” mitu viimast raamatut, alles hiljutine faksiimileväljaanne C. R. Jakobsoni “Kolm isamaa kõnet” ja G. Suitsu “Luule”.
Luule toimetamine ja sellega tegelemine on Priideli meelisalasid. P. Rummo koostatud “Eesti luule ” (1967) jäi kauaks esindama eesti luulepilti. Uue, K. Muru koostatud neljaköitelise eesti luule antoloogia “Sõnarine” 1. raamat (1989) osutab väga hoolikale ja raskele tööle väljaande tekstidega. Selle põhjalikkust tõendavad Priideli ulatuslikud kommentaarid, esitrükkide ja alustekstide allikate esitus. Neid on tarvis ka tulevastele antoloogiate koostajatele.
Priideli süvenemine luulesse on andnud meile mitu huvitavat pühendusluulekogumikku, nagu Juhan Liivile “Ikka Liivist mõeldes” (1969), Fr . R . Kreutzwaldile “Tuli öös” (1973 ), F. Tuglasele “Loov inimene” (1987) jt. Endel Priidel on koostanud raamatu “Teose sünd” (1976), milles kirjanikud jutustavad oma loometööst. Temalt on “Kirjanduslik Mulgimaa” (1966), “Viljandi ja kirjamehed” (1971), “Kirjanduslik Hiiumaa” (1972) jt. Selle kokkuvõtteks on “Eesti kirjanduslooline kaart” graafik Olev Soansiga kahe peale.
Endel Priideli abivalmidus ja sõbralikkus, ent ka täpsus ja süsteemikindlus, nõudlikkus autorite, koostajate ja eeskätt iseenda vastu olid heaks kooliks nii autoritele-koostajatele kui ka paljudele kirjastuse toimetajatele. Neid ju ükski kool ette ei valmista: kõik on saanud õpetust tegelikus töös kirjastustes vanemate kolleegide juhendusel. Nüüd on seegi kool kinni ... Ja on mure eesti editsioonikultuuri arengu pärast.
Toimetajad on kirjastustes koondatud. Alles on jäänud üksikud kogenud. Ka Endel Priidel on seni ametis. Igal juhul on tal tööd veel palju.
Mida muud soovida siis eesti kultuurile nii vajalikule mehele, keda töökaaslased kutsuvad lihtsalt Priiduks, kui õnne, tervist ja ikka visadust meie raamatukultuuri, üldse eesti kultuuri rikastamisel.JAAN TOOMLAIlmunud: Sirp, nr. 28, 17 juuli 1992
