Kuvatud on postitused sildiga K. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga K. Kuva kõik postitused

reede, 26. juuli 2024

26. juuli - Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000
26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

  • 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
  • 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
  • 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 
«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 
Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 
Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 
... Uued põrgatused, uued korvid ... 
«Mängime punktidele!» 
«Mängime!»
Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 
Algas mäng. 
Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12


Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1


Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

Allikad ja viited:


on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , , , ,

neljapäev, 12. oktoober 2023

29. oktoober - Viljandi Esimese Lugemisringi liige Andres Kurrikoff

Seltskonnategelane, Viljandi Esimese Lugemisringi ja Maapäeva liige 
Andres Kurrikoff 
29.10.1863 Kurrika t, Pärsti v - 13.08.1925 Viljandi

Viljandi Esimese Lugemisringi liikmena kanne protokolliraamatus aastal 1917. Liikmeks registreerimise kande juures aadressiks „Savikotil“.

***

Andres Kurrikoff sündis 29. oktoobril 1863. a. Pärsti vallas Kurrika talus põllumehe pojana. Ta õppis Viljandi kihelkonna koolis. Kooli lõpetamise järel jäi koju ja oli oma isale abiks. 

1884. aastal läks teenistusse Poolamaale. Kodumaal tagasi olles astus 1890.a. Vastemõisa mõisas oma onu teenistusesse. Kolm aastat seal valitseja olles võitis ta oma onu lugupidamise ning talle renditi 1893.a kevadel Kõo mõis. Mõisat pidades oli ta ka mõisa politsei kohuste täitja ning VIII sõjaväe hobustejaoskonna juhataja. 

1894.a abiellus Andres Kurrikoff Aina Anweltiga. 

1909. aastal sai ta päranduseks Sawikoti talu ning asus sinna elama. 

A. Kurrikoff töötas Põltsamaa ja Pilistvere põllumeeste seltsides. Aastaid oli ta Eesti Aleksandri põllutöökooli kuratooriumi abiesimeheks ja esimeheks. Ta kuulus Viljandi põllumeeste seltsi juhatusse ja 1917.-1923. a. oli seltsi esimees. Aastatel 1917-1919 oli ta Eesti Maapäeva liige. Ta oli ka Laenu- ja Hoiu Ühisuse Nõukogu liige. Viljandi Esimese Lugemisringi registreeritud liige aastal 1917.

1924. aastal sai Kurrikoff halvatuse ja kevadel kaotas ka nägemise. 

Andres Kurrikoff suri 13. augustil 1925.a. ja maeti Viljandi vanale kalmistule. 


Allikad

on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , , ,

neljapäev, 7. september 2023

12. september - Andreas Kurrikoff

Järvamaa Muuseum, http://muis.ee/museaalview/238718,
Andreas Kurrikoff, PM F 2364:38
Eesti vaimulik ja rahvusliku liikumise tegelane. Esimene eestlasest kirikuõpetaja Eestimaal
Andreas Kurrikoff
12.09.1848 Pärsti – 13.07.1904 Viljandi

Andreas Kurrikoff sündis Viljandis Savikotil talumehe Hansu pojana. Ta alustas õpinguid vallakoolis, jätkas kooliteed Viljandi elementaar- ja kreiskoolis. Aastatel 1862–1869 õppis Tartu kubermangugümnaasiumis. 1869. aastal alustas õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ning lõpetas 1874. aastal.

1870. aasta kevadsemestril algatas "Kalevipoja õhtute" kooskäimised. Esimesel kohtumisel koguneti tema korterisse "Kalevipoega" lugema. Seda päeva peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamise päevaks. Kurrikoff oli ka Eesti Kirjameeste Seltsi üks asutajaliikmeid. Lisaks osales ta Vanemuise Seltsi tegevustes. EKS-i koosolekul 1875. aastal valiti ta "vana varanduse korjamise" komitee liikmeks ja koolmeistrite osakonna juhatajaks.

Pärast ülikooli lõpetamist 1874. aastal läbis Kurrikoff vaimulikele kohustusliku prooviaasta Kõpu, Türi ja Paide koguduses. Pärast Türi pastori Grohmanni surma 1874. aastal kandideeris Kurrikoff tema kohale, mille kohalik kirikukonvent heaks kiitis. 1880. aastatel hakkasid tekkima erimeelsused koguduse ja õpetaja vahel. Kurrikoffile esitati järjest kaebusi ja noomitusi ning 15. veebruaril 1891 vabastati ta pastori kohalt. Peale seda elas ta 5 aastat Tartus ja töötas usuõpetuse õpetajana Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Tartust ära tulles elas mõned kuud Kõo ja Vastemõisa mõisades, kuid siis asus elama Viljandi linna. Viimastel eluaastatel ei huvitunud Kurrikoff enam ühiskondlikust tegevusest, vaid luges kodus ajalehti. 1904. aastal Kurrikoff suri ning ta maeti Viljandi vanale kalmistule.

1880. aastal ilmus Kurrikoffi tõlgitud Johann Wolfgang von Goethe "Hermann ja Dorothea" ("Härmann ja Doora"), mis oli esimene suurem Goethe teos eesti keeles.

Vändra Martini koguduse õpetaja Ernst Sokolowsky kutsel pidas ta 1882. aastal Carl Robert Jakobsoni haual kõne.

Tema kirjatööna on teada artikkel "Läänemaa-vaimulik liikumine, pruugitud abinõud selle vastu ja selle vili – üks osa kiriku ajaloost Eestimaal" (Postimees 1895, nr 100–106).

Türi kiriku taga asuv tänav (Kungla tänava paralleel) on nimetatud A. Kurrikoffi tänavaks.

Allikad: 

Foto allikas: Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Andreas_Kurrikoff (vaadatud 31.08.2023)

Biograafia koostas Laura Randoja

on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , , ,

kolmapäev, 24. mai 2023

12. mai - Joosep Kapp

Eesti koolmeister ja muusik
Joosep Kapp 
12. mai 1833 Rutikvere, Põltsamaa khk – 20. veebruar 1894 Suure-Jaani (vkj 30. aprill 1833 – 08. veebruar 1894)

Joosep Kapp, C. R. Jakobsoni Talumuuseum, Eesti Maaelumuuseumid SA
Foto: Vikipeedia
J. Kapp sündis Rutikveres Põltsamaa kihelkonnas. Tema isa oli koolmeister, kes venestamise alguses asus tööle Adavere mõisa aidamehena. Rutikveres sai Joosep Kapp isa käe all alghariduse ja saadeti peagi Tartu Kreiskooli. Hiljem jätkas õpinguid Tartus gümnaasiumis ja peale seda Valgas Cimze seminaris.

1853. aasta suve veetis Joosep Kapp Tormas Adam Jakobsoni poegade Carl Roberti ja Friedrich Corneliuse koduõpetajana. Avara silmaringiga ja haritud Joosep Kapi mõju C. R. Jakobsoni arenemisteele oli suur. Rõhutamist väärib Joosep Kapi kriitiline suhtumine usuküsimustesse ning Prantsuse revolutsioonile kaasamõtlemise oskus.

1853. aastal sai temast Suure-Jaani kihelkonnakoolis õpetaja, 1857. aastal valiti ta Suure-Jaani kihelkonnakooli koolmeistriks ja köstriks. Õppetöös pani erilist rõhku külakoolmeistrite väljaõpetamisele.

1878. aastal koostas J. Kapp õppekirjanduse rikastamise eesmärgil raamatu “Geomeetria. Kihelkonnakoolidele ja iseõpetuseks” (110 lk, vaata digikoopiat arhiivis DIGAR), mis jäi pikemaks ajaks ainsaks selle teemaliseks õpikuks.

1879. aastal andis välja raamatu “Eesti ema - lühikene teejuht emadele, kuidas nad oma lapsi esimeste eluaastate sees kasvatama peavad” (60 lk, vaata digikoopiat arhiivis DIGAR)

J. Kapp pani suurt rõhku ka muusikalise isetegevuse arendamisele.

Asutas:

  • 1862. aastal Suure-Jaani meeskoori
  • 1871. aastal puhkpilliorkestri
  • 1887. aastal laulu-ja mänguseltsi “Ilmatar” (hiljem sai sellest haridusselts)
  • 1890. aastal “Ilmatar’i” juurde segakoori
  • 1891. aastal viiuliorkestri

Oli aktiivne osaline mitmetes seltsiliikumistes

  • 1870. aastast alates Aleksandrikooli liikumise raames Eesti Aleksandrikooli asutaja ja peakomitee liige.
  • Juhtis Suure-Jaanis ka Aleksandrikooli abikomiteed
  • Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi asutajaliige ja 1872. aastani selle president, hiljem asepresident.
  • Alates 1868. aastast, mil ta andis allkirja Eesti Kirjameeste Seltsi eelkäija Eesti Õppetuse Raamatude Laiali Lautamise Selts’i põhikirjale, sai temast ka selle liige. Alates 1872. aastast kuulus ka Eesti Kirjameeste Seltsi juhatusse ja tegi kaastööd ajalehtedele Eesti Postimees ja Sakala. Joosepi ja C. R. Jakobsoni vaated läksid lahku alles 1881. aastal, mil Joosep Kapp koos J. Hurda ja tema pooldajatega astus Eesti Kirjameeste Seltsi ridadest välja.

Foto allikas: Turismiweb
Joosep Kapp on maetud Suure-Jaani kalmistule ja 1896. aastal püstitati endise õpilase Meineri kavandi järgi valminud hauasammas tema kalmule. Hauasamba avamiseks komponeeris tema poeg Artur Kapp ühe oma esimestest lauludest.

Joosep Kapi perekond

Tema abikaasaks oli Minna Kapp (03. november 1841 – 30. november 1901), kes pärines kaupmees Martensi perekonnast. Neil oli 15 last, kellest suureks kasvasid Valter Kapp (11. jaanuar 1865 – 23. aprill 1919), kellest sai advokaat, Else (1871 - ?) ja Margot (sünd. Kapp), Pärli (21. aprill 1882 – 1851), Linda (1888–1954), Artur Kapp (28. veebruar 1878 – 14. jaanuar 1952), kellest sai helilooja, Aleksander Kapp (06. juuli 1874 – 09. september 1940), kellest sai vaimulik ja Hans Kapp (19. juuni 1870 – 19. aprill 1938), kes jätkas isa tööd kihelkonnakooli juhatajana.


Allikad: 


Juurde saab uurida Suure-Jaani raamatukogust ja Kappide majamuuseumist. Lisaks võib ka külastada algselt nende mälestuseks korraldatud Suure-Jaani muusikafestivali, mille algusaastatel kuulis ainult Kappide muusikat, kuid nüüdseks on lisandunud teisigi autoreid.

Koostaja Ingel Vossmann-Treial

on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , , ,

kolmapäev, 28. detsember 2022

28. detsember - Kolonel Eduard-Alfred Kubbo

Kolonel Eduard-Alfred Kubbo
28.12.1887 Helme v—10.06.1941 Tallinn

Eduard-Alfred Kubbo sündis 28. (vkj 16.) detsembril 1887 Viljandimaa Helme kihelkonna Helme vallas kõrtsmiku peres. Õppis Viljandi linnakoolis ja Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1908. aastal.

Teenis 25. Siberi kütipolgus ja viidi sealt 1914. aasta augustis üle 45. Siberi kütipolku. Esimese maailmasõja puhkemise ajal oli Kubbo leitnandi auastmes. Sõja käigus võttis osa lahingutest Karpaatides, Poolas, Galiitsias ja Lätis ning sai kahel korral haavata. Teda autasustati Georgi mõõgaga 22. aprillil 1915. aastal. Autasu anti 5–6. detsembril 1914. toimunud lahingu eest, kus leitnant Kubbo lõi oma rooduga tagasi mitu vastaste rünnakut ja sattunud piiramisrõngasse, murdis sellest täägirünnakuga välja.

Ülendati alampolkovnikuks 1917. aasta juunis.

Eduard Kubbo tuli 1918. aastal Eestisse ja oli jaanuarist kuni märtsini Viljandis asuva 2. Eesti jalaväepolgu majandusülem.

Vabadussõja eel 1918. aasta 11. novembrist määrati ta Viljandi maakonna ja Viljandi linna Kaitse Liidu ülemaks. 1918. aasta 21. novembrist oli ta 3. jalaväepolgu ülem, 1919. aasta veebruarist 2. Diviisi I brigaadi ülem ning 1919. aasta aprillist 2. Diviisi ülema abi.

Aastal 1919. ülendati koloneliks (polkovnikuks).

Peale Vabadussõda oli 1921–1924. aastani 1. Diviisi ülema abi, 1924–1930. aastani 2. Diviisi ülema abi ja 1927–1929. aastani 2. Diviisi ülema kohusetäitja.

Läks erru 1934. aastal.

Lisaks sõjaväelisele karjäärile õppis Eduard Kubbo 1925–1930. aastal Tartu ülikoolis juurat. Õpingute ajal astus korp! Sakalasse.

Kuulus ka Vabadussõjalaste Keskliidu juhatusse ja arreteeriti selle tõttu 1934. aastal ning viibis aastatel 1936–1938 vangis.

Peale vangistust oli aastatel 1938–1939 vandeadvokaat H. Reimann-Poomi abi ja alates 1939. aastat vandeadvokaat Tartus.

Eduard-Alfred Kubbo arreteeriti pärast Eesti okupeerimist nõukogude võimu poolt 6. novembril 1940 ja hukati nõukogude julgeolekuorganite poolt Tallinnas 10. juunil 1941. aastal. Tõenäoliselt maeti tundmatuna Tallinna Liiva kalmistule.

Allikad:

on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

esmaspäev, 26. detsember 2022

26. detsember - näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog Juhan Kunder

Eesti näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog
Juhan Kunder
26.12.1852 Kovali t, Pulleritsu k, Holstre v—24.04.1886 Peterburi

Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. detsember 1852. Oli Hain Henno poolvend.
 
Õppis Pulleritsu külakoolis, Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi alg- ja kreiskoolis. Lõpetas 1875 Tartu õpetajate seminari (kreiskooli õpetaja eksam 1882).
 
Töötas 1875–1976 Tartus ning 1876–1986 Rakvere elementaar ja kreiskoolis pedagoogina, õppis 1886 Kaasani ülikoolis loodusteadust ja aastast 1887 Peterburi õpetajate instituudis.
 
Osales rahvusliku liikumise radikaalse suuna pooldajana mitmekülgselt ühiskonna- ja kultuuritegevuses. Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti koolile juhatajat.
 
Aastatel 1882–1988 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident. Kuulub oma aja kirjanduskriitika edendajate hulka. Toimetas 1885–1986 kirjanduslikku nädalalehte "Meelejahutaja", kus avaldas arvustusi, mis anti välja raamatuna „Eesti kirjandus koolile ja kodule” (1890, 1924).
 
Avaldas umbes 100 raamatut (õpikuid, lasteraamatuid, luulet, näidendeid). Koostas looduslooõpikud „Looduse õpetus” (I – „Elajate riik”, 1877, II – „Taimede riik”, 1882, III – „Kivide (mineraalide) riik”, 1885) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning populaarse „Maakera elu ja olu” (1878).  Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat.
 
Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud rahvaraamatuks. 
 
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes „Eesti muinasjutud” (1885), mille tuntuimad muinasjutud on ilmselt „Ahjualune”, „Suur Peeter ja Väike Peeter”, „Vaeslaps ja talutütar” ning „Vigur rehepapp”. „Eesti perekonna õpetlikku ja lõbusat nädalalehte”
 
"Meelejahutajat" toimetades keskendus Kunder populaarteaduslike artiklite ja ilukirjanduse avaldamisele. Algupärase eesti kirjandusega varustas ajakirja küllalt lai kaastööliste ring. Sageli avaldas toimetaja ka omaenda loomingut ning saksa ja vene keelest tõlgitud tekste. Kunderi mugandustest on J. Swifti Gulliveri-lood ka raamatuna ilmunud („Härjapõlvlane ja Hiiglamaa”, 1890). Küllalt tagasihoidlikult levinud "Meelejahutajast" kujunes ometi 1870.–1880. aastate eesti kirjanduselu olulisemaid väljaandeid, seda eriti Kunderi toimetamise ajal. Ajakiri on avaldanud mõju järgnevale kirjanduspõlvkonnale.
 
Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Tema tuntuimad kriitilised kirjutised on ilmselt M. J. Eiseni koostatud antoloogia „Eesti luuletused” (1881) ning Kreutzwaldi pooleli jäänud ja postuumselt avaldatud poeemi „Lembitu” (1885) arvustused. Kunderi kriitika sisaldas enamasti nagunii ka konstruktiivseid ettepanekuid, „Lembitut” aga püüdis ta koguni ümber kirjutada (tema värssnäidend „Lembit” on osaliselt ilmunud Valguse kalendris 1891).
 
Tähelepanu väärib Kunder ka eesti kirjanduse kaanoni kujundajana. Algul "Meelejahutaja" veergudel avaldatud eesti luulet analüüsivad kirjutised (sari „Eesti laulikud”) ilmusid hiljem koguna „Eesti kirjandus, koolile ja kodule…” (1890). See teos oli planeeritud esimeseks osaks ulatuslikumast eesti kirjandusloost, mis jäi autori varase surma tõttu valmimata. Sellegipoolest võib Kunderi D. H. Jürgensoni, T. Sanderi ja K. A. Hermanni kõrval esimeste eesti kirjandusloolaste hulka arvata. Uuenduslik on, et erinevalt eelkäijatest alustab ta eesti kirjanduse ülevaadet rahvaluulest ja ei käsitle baltisaksa kirjasõna. Kunder oli ärkamisaja suurkujude esimene kanoniseerija: teoses tutvustatakse tutvustatakse F. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Linnutaja (C. R. Jakobson), Friedrich Kuhlbars, Ado Reinvald ja C. E. Malm elu ja loomingut. Palju tekstinäiteid sisaldav kirjanduslugu täidab ühtlasi antoloogia ülesannet. Rahvaluulenäited pärinevad seejuures „Kalevipojast”. Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.
 
Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885). Näidend on üles ehitatud oma laste abiellumist takistava jõuka talumehe ja vaese rentniku vahelise konfliktile. Autor toob noortele appi maailmakirjanduses toona levinud nutika soldati tegelase. Samuti hästi üles ehitatud ja viimistletud on näidendid „Mõrsja ja märatsejad” (1887), mis käsitleb toonast äärmuslike lahkusuliste probleemi, ja „Kingu Laos” (1890), mis räägib alkoholi lõksu sattunud noormehe kurvast saatusest. Lisaks on Kunder kirjutanud näidendi „Vallavanema valimine”, mis ilmus „Valguse” lisalehes (1889) ja eluajal käsikirja jäänud näidendi „Vorst”.
 
Kunderile omistatakse ka J. V. Jannseni ja baltisakslaste sobinguid käsitlev satiiriline värssnäidend „Neljas Apokriiva raamat Mulgi rahvale”, mida peeti kaua C. R. Jakobsoni teoseks.
 
Kirjutas menuka kogu rahvajututöötlusi „Eesti muinasjutud” (1885, 1924) ja „Kalevipoja” proosaümberjutustuse (1885).
 
Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888. Maeti 30. aprillil 1888 Rakvere kalmistule.
 
Juhan Kunderi mälestuse austamine
 
  • Juhan Kunderi monument asub Rakveres. Raha soetamist Kunderi mälestuse jäädvustamiseks alustas Rakvere linnavolikogu, eraldades selleks otstarbeks 1924. aasta eelarvest 10 000 marka (100 krooni). Roman Haavamägi loodud monument avati seoses Juhan Kunderi 50. surma-aastapäevaga 24. aprill 1938. Huvitav teada: monument asub paigas millest mööda kulges pikki aastaid Juhan Kunderi kodutee.
  • Juhan Kunderi kivi (rändrahn) on Võru maakonnas Haanja vallas Suure Munamäe tipus, vaatetornist 50 m lõuna pool.
  • Tallinnas on Juhan Kunderi tänav.
  • Rakveres Pikk tänav 29 tegutseb Juhan Kunderi Selts. MTÜ Juhan Kunderi Selts loodi 1992. aastal eesti kirjaniku ja kooliõpetaja J. Kunderi (1852-1888) ideede jätkamiseks. Hoonele, kus selts tegutseb, aga algselt oli Rakvere elementaarkool ja kus Kunder elas, kinnitati 24. aprillil 1998 mälestustahvel, millega tähistati 110. aasta möödumist tema surmast.
  •  Aastast 2012 annab Juhan Kunderi Selts välja Juhan Kunderi nimelist Vaimsuse auhinda.
  • Kovali tallu, kus sündis Kunder ja elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno, asukohta on püstitatud mälestuskivi.

Allikad:
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

kolmapäev, 16. november 2022

16. november - Enn Kiilaspea

Hilise ärkamisaja koolmeister ja muusikategelane
Enn Kiilaspea
16.11.1872 Jaasi t, Aidu, Viljandimaa— 9.04.1943 Abja, Viljandimaa

Sündinud talupidaja Hans Kiilaspea ja Mari (Mõru) Kiilaspea perre. Abiellus Ann Lõoga 1900. aastal.
 
Õppis Aidu-Tölli vallakoolis 1882-1885, Paistu kihelkonnakoolis 1885-1889, Viljandi 3-klassilises linnakoolis 1889-1892, kus omandas 2-kl. algkooli õpetaja kutse. Täiendas end pedagoogilistel suvekursustel Viljandis 1894.
 
Teenis õpetaja abilisena Morna vallakoolis 1892-1993. Volveti-Kuuslama vallakoolis õpetaja 1893-1894, Kärstna vallakoolis juhataja 1894-1899, Aidu-Tölli vallakooli juhataja 1899-1901. Pidas Tõrvas raamatukauplust 1901-1905, Aidus metsaametnik 1904-1909, Pärnus ärijuht 1909-1913. Isatalus kaupmees 1913-1914, Kaubi-Kadaku vallakooli juhataja 1917-1922, Uue-Kariste Kosksilla algkooli juhataja 1922. aastast.
 
Tegutsenud muusika- ja laulukoori asutajana ja juhatajana Kärstnas, Tõrvas, Aidus, Pärnus, Hallistes ja Uue-Karistes.

Allikas: Eesti avalikud tegelased : eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 98

Allikas: TÄISTEKST RR arhiivis DIGAR http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/04/14/19
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

laupäev, 5. november 2022

5. november - Aksel Kipper

Astrofüüsika– ja matemaatikadoktor
Aksel Kipper
5.11.1907 Holstre v—25.09.1984 Tartu

Aksel Kipper on Eesti astronoomia suurmees, kelle eestvedamisel said astronoomid enda käsutusse nüüdisaegse observatooriumi Tõraveres. Viljandimaal Paistus sündinud Aksel Kipper lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja asus tööle tähetornis Toomemäel. 1946. aastal asutas Nõukogude võim Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Aksel Kipper valiti kohe selle liikmeks ja ka asepresidendiks - selles rollis aitas ta tööle panna Tartus asuvaid Teaduste Akadeemia instituute. 1950. aastal sai temast aga TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi direktor. Kipperil õnnestus korraldada 1953. aasta mais Tartus NSV Liidu Teaduste Akadeemia Astronoomianõukogu pleenum. Sellel koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus rajada uus observatoorium väljaspoole Tartu linna - ilma Moskva heakskiiduta poleks see saanud toimuda. 29. aprillil 1963 pühitseti mitteametlikult sisse uue observatooriumi kolmekorruseline peahoone Tõraveres. 14. septembril 1964 avati pidulikult kogu uus observatoorium ning anti talle F.G.W. Struve nimi. Aksel Kipper jätkas tööd instituudi juhina. 1. oktoobril 1973 sai Füüsika ja Astronoomia Instituudist kaks iseseisvat teadusasutust: Füüsika Instituut Tartus ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut Tõraveres. Aksel Kipper oli viimase direktor veel mõnda aega ja andis 1974. aastal ohjad üle Väino Undile.
 
Allikas: Leedjärv, Laurits. Aksel Kipper ja Tõravere // Horisont (2007) nr. 6
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

neljapäev, 18. august 2022

18. august - Hans Kuusik

18.08.1872 Tuhalaane v - 18.08.1953 Stockholm
Eesti kunstipedagoog ja klaasimaalija

Hans Kuusik on sündinud 18. augustil 1872. a. Tuhalaane mõisas kaupmehe pojana. Tema esivanemad olid põlised Mulgimaa pärisperemehed, pärit Paistu kihelkonnast Aidu kroonuvallast. Hans Kuusiku isa aga jättis jõuka Muru talu oma vanema õe perekonnale ja läks Tuhalaane mõisa möldriks. Hiljem ehitas sinna maja ja avas poe. 

Hans Kuusiku joonistamisanne avaldus varakult ja tal oli mitu kunstiandelist sõpra, kellega ta koos joonistas ja oma kunstiandeid arendas. Need olid Tuhalaane preestri pojad, samuti sealse mõisniku poeg Karl Wolff. Et Tuhalaanes oli vene kool, pandi Hans Paistu kihelkonnakooli. Seal sai tema õpetajaks Jaan Bergmann, kes oli üllatunud poisi heast vene ja saksa keele oskusest. Hansu võlus aga eriti õpetaja Friedrich Saebelmann-Kunileid oma muusikaga. 

Lõpetanud Paistu kihelkonnakooli, astus Hans Kuusik Viljandi kreiskooli. Sel ajal peeti teda juba heaks joonistajaks ning vahel õnnestus tal joonistamisega taskurahagi teenida. Kord saadeti tolleaegsele linnapeale, apteeker Max Shoelerile Rootsist vanad Viljandi lossi plaanid, mille kontrollimiseks varemetes kaevandamisi ette võeti. Hans Kuusik tegutses kaevandamiste juures joonistajana. 

1890. Aastal lõpetas Hans Kuusik Viljandi kreiskooli ja astuski esimese eestlasena parun A. Stieglitzi kunstitööstuskooli Peterburis. Ta lõpetas selle 1902. aastal dekoratsiooni ja klaasmaali alal. Stieglitzi koolis õppides avaldas ta „Postimehes“ artikli sellest õppeasutusest, tutvustades õppimistingimusi ning mitmesuguseid soodustusi, mida see kool pakkus. Arvatakse, et just Hans Kuusiku üleskutset järgides astuski hiljem Stieglitzi kooli õppima terve hulk eesti noormehi (J. Koort, V. Mellik, K. Mägi, R. Nyman, G. Reindorff, A. Tassa, N. Triik jt.). 

Peterburis elades lõi koos baltisakslase karl Wolffiga kaasa Eesti Heategevuse Seltsis, mille esimees oli tol ajal dr. Peeter Hellat. Pärast kooli lõpetamist täiendas H. Kuusik kooli stipendiaadina oma teadmisi Müncheni Kuninglikus Klaasimaali Instituudis. Tööle asus ta Stieglitzi kunstikooli klaasimaali ateljeesse. Tema töökoda kujunes ühtlasi eestlastest õpilaste kokkusaamiskohaks. 

1904. aastal ehitas keisrikoja arhitekt prof L. Benois Nikolai I soovil tema abikaasa sünnilinna Darmstadti Saksamaal vene kiriku, mille sisekujunduse ornamentaalse osa valmistas Hans Kuusik. Varsti telliti talt suured altarivitraažid Peeter-Pauli kindluse mausoleumi kabeli ja Peterburi Püha Vladimiri katedraali jaoks. 

Peale Stieglitzi kooli töötas kunstiõpetajana veel mitmes Peterburi õppeasutuses, nagu Aleksander II nimelises gümnaasiumis Peterburis ja Püha Katariina gümnaasiumis. Tegutses esteetilise kasvatuse õpetajana ka aristokraatide perekonnas, kes võimaldas tal teha pikemaid õppematku Türki, Kreekasse, Egiptusesse ja Palestiinasse. Ajaloohuvist ajendatuna täiendas end Keiserlikus Arheoloogiainstituudis, kust sai 1916. a. arheoloogiadiplomi. 

1920. aastal opteeris Hans Kuusik Eestisse ning asus elama Tallinna. Temast sai kahekümneks aastaks Riigi Kunstitööstuskooli õppejõud. 1937. aastal sai ta kooli direktoriks, 1939. aastal aga professoriks. Tegutses pedagoogina veel mitmes Tallinna õppeasutuses, oli 1925-1928 Eesti Kunstimuuseumi direktor ja Eesti Kunstnike Liidu esimees. Riigi kõrgema kunstikooli direktori kohalt läks ta erru 1940. a. 

Oma erialal klaasimaalis puudus tal võimalus Eestis töötada nii materjali kalliduse kui ka töö iseloomu tõttu. Küll aga esines ta vahetevahel kunstinäitustel oma akvarellidega. Kodumaal lõi kaasa sihtasutuses Fenno-Ugria, kus oli aastail 1921-1936 juhatuse liige. 

Valgetähe III klassi teenetemärk 1938. 

1944. aastal emigreerus Hans Kuusik Rootsi. Suri oma 81. sünnipäeval 18. augustil 1953. aastal.

Allikad: 
• Valgus, Helle. Hans Kuusik 125 // Sakala (1997) 16. aug., lk. 5 

Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilased ja õpetajad (1980)
Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

pühapäev, 29. mai 2022

29. mai - Olev Kuusk

29.05.1927 Tali k, Saarde v—9.10.2013 Tartu
Kodukant Viljandimaa asutajaliige, külaelu edendaja

Olev Kuusk sündis 29. mail 1927 endises Saarde vallas Tali külas, kus veetis oma lapsepõlve ja noorusaja, töötades postivedaja, vallasekretäri ja pioneerijuhina. Ehitusbrigadiri töö tõi ta Saarepeedi valda Moori külla ning andis seal ka eluaseme.

Olev Kuusk on öelnud, et ajalehed olid talle aabitsa asemel. Tema vanaisal käis palju ajalehti ning vanaisa õpetas nende abil ka väikese Olevi lugema. Ajalehtede lugemisest tuli huvi laias maailmas sündiva vastu. 1957. aastast hakkas Olev Kuusk ajalehti koguma. Tema kogus oli enamik endises NSV Liidus ilmunud ajalehti, tänapäevased valla- ja linnalehed, kuid ka eksootilisemad lehed Alžeeriast kuni Vatikanini välja.
Eesti Looduskaitse Seltsis augustist 1969, sellest Saarepeedi sektsiooni juhatuse esimees 19 aastat. Kui Eestis algas külaliikumine ja 1995. aastal moodustati ühendus Kodukant Viljandimaa, oli O. Kuusk üks selle asutajaid ning kuulus aastaid ühenduse juhatusse. Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige aastast 2001.
Põlise maamehe ja loodusesõbrana muretses ta külaelu säilimise pärast ning hakkas tegutsema Saarepeedi vallas väikeses Moori külas, asutades küla arengurühma. Olev Kuuse eest-vedamisel ja külaelanike toetusel tehti heakorratalguid, peeti külapäevi, rajati loodus- ja ajalooline matkarada. Koduloo-huvilisena jäädvustas ta koduküla ajalugu ning andis aastaid välja külalehte Oma Küla.
Suri 9. oktoobril 2013 Tartus.

Allikad: 

  • Viljandimaa koduloolasi : teatmik. 2009. Lk. 37
  • In memoriam OLEV KUUSK : 29.V 1927—9.X 2013 // Sakala (2013) 16. okt., lk. 11

Foto allikas: http://f9.pmo.ee/0DWJotOblj_RqOpBf4azzYTN_Uw=/276x148/smart/nginx/o/2010/04/04/342641t1ha5db.jpg

    
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

esmaspäev, 16. mai 2022

16. mai - Jüri Kuum

16.05.1922 Sürgavere v—30.06.2009 Tartu
Maaparandusteadlane ja põllumajandusajaloolane

Jüri Kuum on sündinud 1922. aastal Viljandimaal Rulli talus, mis sellal asus Suure-Jaani kihelkonnas Sürgavere vallas Tällevere külas.


Algkooli lõpetades oli Jüri Kuum 14-aastane. Ta soovis edasi minna Olustvere põllumajanduskeskkooli, kuid sinna alla 16-aastasi ei võetud. Seetõttu jäi ta kaheks aastaks kodutallu tööd tegema.

Lõpetas Olustvere Põllunduskeskkooli 1941. aastal, 1944. Tallinna tehnikumi maamõõdu ja maaparanduse osakonna ning 1947. aastal agronoomia erialal Tartu Riikliku Ülikooli. Ülikoolis õppimisega püstitas Jüri Kuum omamoodi rekordi: ta lõpetas selle juba kahe aastaga. Seejärel on ta töötanud Tartu ülikoolis ning põllumajanduse akadeemias ja põllu-majandusülikoolis assistendina, vanemõpetajana, dotsendina, professorina ja emeriitprofessorina.

Jüri Kuum on ainus omaaegse maaparanduse kateedri õppejõud, kes seisis 1951. aastal vastasutatud maaparandus-osakonna hälli juures. Temalt sõnalist õpetust saanute arv võib ulatuda kümne tuhandeni. Jüri Kuuma idee oli Eesti põlluharijate erialamuuseum. Eesti põllumajandusmuuseum loodi 1969. aastal.

Jüri Kuuma juhatusel pandi mälestustahvel esimese Eesti   põllutöökooli asupaika Kõos. Palju jõudu on ta kulutanud ja oma mõtteid rakendanud Carl Robert Jakobsoni talus Kurgjal asuva praeguse muuseumi väljaehitamisel.

Professor Kuum on oma töid põhiliselt avaldanud kunagi ainukeses põllumajandusajakirjas „Sotsialistlik Põllu-majandus“ ning ajalehtedes. Aastatel 1949—2007 on ajakirjanduses ilmunud ligi 500 tema artiklit.

President Lennart Meri on Jüri Kuuma autasustanud Valge Tähe III klassi ordeniga.

 

Allikad: 

  • Joandi, Aimur. Emeriitprofessor tähistas juubelit // Sakala (2007) 29. mai, lk. 7
  • Kuum, Jüri // Eesti Entsüklopeedia. 14 : Eesti elulood.—Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000.—Lk. 201
Foto: https://www.e-varamu.ee/binary/5PZ7EQJTRGUIKJCUOLIPIF7QLA6LDOTR/full/1.jpg

 
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

esmaspäev, 28. märts 2022

28. märts – Mihkel Kampmaa


28.03.1867 Pappsaare küla, Pärnumaa – 30.09.1943 Tartu
Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog

Pseudonüümid: -mpm-, In, Collaborator, M. K., a, Kampuse Mihkel jt.

Mihkel Kampmaa oli Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kes kandis kuni 1936. aastani perekonnanime Kampmann.

M. Kampmaa sündis Sauga vallas kaluri ja erusoldati Madis Kampmann ja Anu Maidlase pojana. Oma haridusteed alustas ta Papsaare külakoolis (1875−1877). Kampmaa õppis Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ning Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate Cimze seminaris (1884−1888). Kampmaa oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), kihelkonnakooli õpetaja ja köster Väike-Maarjas (1889−1893) ning seejärel Sakala toimetaja Viljandis (1894−1897). Ta oli ka Viljandi kirikukooli (A. von Stryki eraalgkooli) juhataja ja linnakoguduse köster (1896−1903) ning Volmari Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Asunud 1907 Tartusse tegutses Kampmaa õpetajana Eesti Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928).

Kampmaa oli Tartu linnavolinik ja haridusnõunik ning paljude seltside liige (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, lauluselts „Koit”, Eesti Kirjanduse Selts, „Vanemuine”, Õpetatud Eesti Selts, Tartu Majaomanike Selts, Tartu Õpetajate Selts jt). Ta tegi kaastööd Postimehele ja teistele ajalehtedele-ajakirjadele ning koguteostele („Raamatu osa Eesti arengus” 1935). Lisaks kogus Kampmann ka rahvaluulet. Ta pooldas J. Tõnissoni ja V. Reimani rahvuslikke vaateid ning hiljem kuulus Eesti Rahvaerakonda.

Mihkel Kampmaa abiellus aastal 1892 Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (1874–1931). Neil sündis seitse last.

Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta kogus esimesena väga suure kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmus „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923, 1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933). Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on suurel määral hinnatud eklektiliseks ja ajastu kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete hulka.

Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste ja õppekirjanduse loomisega. Ta oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907), mis vastas rahvakooli vajadustele ning pakkus arendavat ja mitmekesist materjali. „Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4 tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii tõi ta kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa kasvatusteaduslik peateos, esimene eesti didaktikaõpik, on „Didaktika põhijooned” (1932), kus ta summeeris oma pedagoogilisi seisukohti.

Ta on avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896) ning kirjutanud ka teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo metoodika ning põllumajandusalaseid raamatuid.

Mihkel Kampmaa korraldas oma abikaasaga A. Kitzbergile lahkumispeo, kui viimane Viljandis ökonoomi kohalt lahkus ning Lätimaale suundus. Kampmaa oli haridustasemelt Kitzbergist kõrgemal ja oli talle vaimseks rikastajaks.

Kasutatud kirjandus:

Foto allikas: http://www.osta.ee/mihkel-kampmaa-foto-parikas-1926-p142-26284985.html (20.11.2012)
 
Ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

teisipäev, 22. märts 2022

22. märts - Jaak Kärner

22. märts 1892 Halliste vald – 22. juuli 1937 Tartu
Maailmameister laskmises


Jaak Kärner sündis Õisu vallas (praegune Halliste vald, Päidre küla) Liiva talus. Pärast kohaliku algkooli ja Paistu kihelkonnakooli lõpetamist töötas ta isatalus põllumehena. Noormeheaastatesse langes karm osalus Esimeses Maailmasõjas ja Vabadussõjas. Eesti vabaduse eest vapralt võidelnud Jaak Kärnerit autasustati 1922. aastal Vabadussõja mälestusmärgiga. Noores Eesti Vabariigis jätkas ta koos vennaga Liiva talu pidamist, aga põllutöö kõrval harjutati usinalt laskmist maja juurde rajatud lasketiirus. Isegi vihmane ilm ei seganud, siis anti märklaudadele tuld avatud akna kaudu elutoast.
 
Jaak Kärner ise oli Poola Küttide Liidu ekstraklassi ja esimese klassi meister, tal olid kõigi Eesti laskurklasside märgid, peale nende veel üle kahekümne riigi laskurtunnusmärgi. Peale täpse silma ja kindla sihtimise olid tal veel kuldsed meistrimehe käed. Oma väikeses töötoas oli ta relvade tavaremondi kõrval ise valmis meisterdanud originaalse vabapüssi, mis ei jäänud laskeomadustelt alla kuulsate vabrikute mudelitele. Jaak Kärner sai Viljandimaal tuntuks aktiivse kaitseliitlasena, kes asutas 1925. aastal Kaitseliidu Paistu malevkonna Õisu kompanii, kus hiljem tõusis relvurpealikuks. Tema ajal tõusis Sakala malev keskmise lasketulemuse osas mehe kohta parimaks malevaks ning aktiivne tegevuse eest pälvis ta Kaitseliidu Valgeristi III klassi ja Kotkaristi V klassi teenetemärgi (1933). Jaak Kärneri kuulsus kohustab Sakala malevat korraldama temanimelisi laskevõistlusi alates 2007. aastast.
 
Jaak Kärner oli 43-aastane, kui ta arvati 1935. aastal Eesti laskekoondisse, et osaleda Roomas MM-võistlustel. Eelvõistluste tulemused ei olnud head, sest laskepaigad olid viletsad, sekeldused märklaua saamisega ning võõras kliima ja toit viisid eestlased rööpast välja. Võistluspäevadeks harjusid eesti laskurid kohaliku elu-oluga ja tõusid favoriitideks Šveitsi ja Soome kõrvale. 1935 MM-il sai Kärner kolm medalit: vabapüssist 40 lasku põlvelt individuaalne kuld, 3 x 40 lasku individuaalne pronks ja meeskondlik hõbe (püsti 1., lamades 2. ja põlvelt 3. koht). Ta osales 1932–33 ja 1935 Eesti-Soome maavõistlusel. J. Kärner püstitas kolm individuaalset Eesti rekordit ja osales viie meeskondliku rekordi püstitamisel. Tema isiklikud rekordid: vabapüssist 3 × 40 lasku 1103 silma (1935), põlvelt 40 lasku 377 silma (1935), väikepüssist 3 × 20 lasku 573 silma (1935).
 
1937. aasta talvel haigestus Jaak raskelt ning ei paranenudki, vaid neli päeva pärast Männimäe lasketiiru avamist suri ta Tartu Ülikooli kliinikus piinava haiguse tagajärjel. Jäi proovimata vastne lasketiir, osalemata Eesti meistrivõistlustel, et saada individuaalset medalit, kuigi Eesti rekordeid oli ta püstitanud kaheksal korral. Jaak Kärner oli esimene lahkuja Eesti maailmameistrite rivist. Viljandimaad ja Eesti laskesporti oli tabanud uute MM-võistluste eel raske kaotus.
 
Kasutatud kirjandus:

Foto allikas: http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Jaak_K%E4rner

Kirje ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

neljapäev, 3. veebruar 2022

3. veebruar – Mats Kissa

3. veebruar 1887 Kaarli vald – 24. veebruar 1956
Abja linavabriku rajaja

Mats Kissa sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Nahksepa talu talupidajate Märt ja Mari (Raekson) pere kaheksanda lapsena. Õppis Kaarli vallakoolis, Kõpu kihelkonnakoolis, Tartu reaalgümnaasiumis kuni 1906. 1911. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi insener-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Linaseemne- ja kookosõlivabrik”.

Seejärel hakkas ta polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Mats Kissa soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja.

Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal. Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus. Pärast sõda tõstis uus võim Mats Kissa ja ta naise Selma inseneri lossist sundkorras välja ja pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. 

Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.

Allikad:

Loe ka
Salme Vainlo 22. jaanuari 2010 ajalehes Sakala ilmunud artiklit ”Vabrikant Mats Kissa lennukad ideed : toorlinavabrik on mulkide ühistöö mälestusmärk”. Täisteks Rahvusraamatukogu arhiivis DIGAR lk. 8. http://digar.nlib.ee/digar/show?id=53993
on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

esmaspäev, 17. jaanuar 2022

17. jaanuar - Georg (Jürri) Köhler

17.01.1847 Lubjasaare talu, Vastsemõisa vald, Suure-Jaani kihelkond – 10.11.1910 Tallinn
Meditsiinidoktor, riiginõunik. Töötas Viljandis 1881-1884

 

Kunstnik Johann Köleri vennapoeg Georg Köhler sündis Vastemõisa vallas Lubjasaare talupidajate pere noorima pojana 17. jaanuaril 1847, pool aastat peale isa surma. Oma esimese hariduse sai vallakoolist, pärast pandi ta tisleri juurde puutööd õppima. Võimaluse hea haridus saada andis toona 16-aastaseks saanud poisile Saksamaalt naasnud on J. Köler. Algul Viljandi algkooli ja siis kreiskooli lõpetamise  järel läks Georg Köhler Tartu seminari ning sealt edasi Strasbourgi arstiteadust õppima, kus heade õpitulemuste eest ka abiraha (Michsstipendiumi) välja teenis. 4-aastase õppimise järel läks arstina lühikeseks ajaks Türgi sõtta, sealt edasi täiendas end ka Viini ülikoolis. Naases Strasbourgi ülikooli väitekirja kirjutamiseks ja lõpueksamiteks ning lõpetas selle 1878. aastal dr. med. kraadiga. Saksamaalt läks esmalt aastaks Moskvasse, kus sooritas Vene arstieksamid. Täiendas end Peterburi kliinikutes. 1881. aastast elas ja praktiseeris Viljandis. Sügisel 1884 kolis Tallinnasse ning oli 1988. aastani Tallinna linnaarst. Alates 1887. aastast ka Eestimaa kroonupalati arst. 

Tallinnas oli mitmeid kordi linnavolikogu liige, võttis osa kohalike seltside tegevusest (nt Eestimaa Rahvahariduse, Lastekasvatuse, Teatrimaja ehitamise, Eesti Kirjastuse-ühisuse, „Estonia", Vastastikku Kredit-ühisuse j. t.). 1906. a oli Riigiduuma valimiste Tallinna 6. jaoskonna valimisringkonna esimees. 

Järelehüüetes mainitakse ära seltside piduõhtutel kuuldud tšello-palad Georg Köhleri esituses, mis külalisi rõõmustasid.

Maetud Johann Köleriga samale hauaplatsile: "Platsil veel kaks hauda. Riiginõunik/ Dr. med. Georg Köhler/ sünd.17.jaan.1847/ surn.10nov.1910 ja Peet Köhler/ sünd.15.sept.1843/ surn.21.dets.1921" (Allikas: Kultuurimälestiste Riiklik Register. URL: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8445).


Isiklikku

Abiellus 1890. aastal Adele Lucie Johansoniga (1866-1891), kes suri mõni päev peale poeg Georg Kasimir Johann Peter Köhleri sündi. Teisest abielust Penuja mõisahärra Peeter Widriksi tütre Marie (Marri) Widriksiga (sünd. 1867) sündisid tütred Anna-Elisabeth (1898-1942) ja Else-Marie (1900-1988).


Allikad:

on Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , ,
Tellimine: Postitused (Atom)