Viljandis 9. juunil toimunud dialoogiringist „Laste- ja noortesõbralik linn Viljandi?“

9. juunil pidasime Raamatukogude teema-aasta dialoogide nädala puhul avalikku dialoogi Viljandi Linnaraamatukogus.

Suvisele kooli- ja hooaja lõpetamistele vaatamata liitus dialoogiringi ruumihoidja Veronikaga kuus ärksat viljandlast. Kuigi üks osaleja liitus hilinemisega, sulandus ta kiiresti seltskonda ning võttis aruteluformaadi hõlpsasti omaks. Planeeritud pooleteist tunnine aeg venis ühisel soovil paaritunniseks arvamuste avaldamiseks ja teineteise tähelepanelikuks kuulamiseks.

Osalejate arv võimaldas kõigil end korduvalt ja pikemalt väljendada. See pole alati avaliku dialoogi formaadi raames võimalik, sest kõikidele antakse võimalus arvamust avaldada ning seetõttu lepitakse vajadusel kokku sõnavõttude ajalised piirangud.

Arutelust tegime märkmeid, et lisaks tekkinud heale õhkkonnale ja sünergiale saaks sõnastatud olulisemad mõtted.

Jõudsime päris mitme olulise mõtteni. Siin sõnastan kolm erinevates arvamustes läbi kumanud seisukohta:

• ·       Aktsepteerime noori sellistena nagu nad on, oleme neile võimalusel toeks.

Miks on nii, et kui nn suured inimesed avalikus ruumis koos viibivad, on see hea, aga kui noored koos kaubanduskeskuses või linnatänaval aega veedavad, on see tegemata noorsootöö? Noored tahavad samuti sõpradega olla. Kui me kurdame, et inimesed ei oska enam päris elus omavahel suhelda, siis üks põhjustest võib olla selles, et pole jäetud vaba ruumi (nii ajalist, kui tegelikku kohta) loomulikuks sotsialiseerumiseks. Laste ja noorte iga vaba hetk ei pea olema täiskasvanute poolt organiseeritud, iga koht, kus nad aega veedavad, ekstra nende jaoks eraldatud. Võiks kuulata rohkem noorte mõtteid selle kohta, mis on need paigad, kus nad soovivad olla, valdkonnad, millega tahavad tegeleda või kas nad tahaksid hoopis mõnikord lihtsalt niisama kohvikus juttu ajada või õdusas linnaoaasis hängida (vt. Fred Jüssi molutamise vajalikkusest)

• ·       Katsetame julgemalt!

Millegipärast tahetakse luua väga püsivaid ja pikaaegseid lahendusi. Linnaruumis võiks julgemalt eksperimenteerida ja proovida uut, sest mõni asi võibki olla suurepärane ja toimiv vaid lühiajaliselt ja erakorraliselt. Katsetada linnas erinevaid paiku ja lahendusi julgemalt, kartmata, et see ei jää toimima aastateks. Noorte vajadused ja noored ise muutuvad, need asjad, mis töötasid 15, 10 või isegi 3 aastat tagasi, täna enam alati ei toimi.

• ·       Koostöös on jõud

Värskendav on kohtuda teise asutuse inimestega, leida ühisosa, teha koostööd, jagada kogemusi ja häid praktikaid laste ja noorte suunamisel.

 

Kokkuvõte osalejate tagasisidest

Dialoogi järel küsitud tagasiside põhjal võib kindlalt väita, et kõigil osalejatel oli huvitav, neid kuulati ja nende erinevaid seisukohti väärtustati – 100% maksimumhinne ehk hinne 5. 

Keskmise hindega 4,83 hinnati enda julgust mõtteid teistega jagada, seda, kui mugavalt end sündmusel tunti ning seda, kas soovitaks sõbrale järgmisel dialoogil osalemist. 

Keskmise hindena 4,75 hinnati olulistel teemadel dialoogide pidamist kogukonnas.

Avaliku dialoogi meetodi kohta arvasid osalejad:

• -        Põnev arutelu väikeses grupis
• -        Et see meetod toimib ja avab inimesi
• -        Lahti mõtestatud rahulik arutelu tähtsatel teemadel
• -        Selle meetodiga saab uusi ideid iga teema lahkamisel
• -        Selline lahendus annab kõigile võimaluse avada mõtteid – erinevaid mõtteid
• -        Nii toimub areng. Ja koostöö

Järgmisteks dialoogideks pakutud teemad:

• -        Huvikoolide koostöö / Koostöö
• -        Turvaline linn
• -        Rattaga liikumine linnas
• -        Raamatukogu tulevik
• -        Avatud ruum / Linnaruum / Avatud linnaruum
• -        Keskkond
• -        Kogukonna väärtused

Järgmiste dialoogideni!

Ruumihoidja Veronika

Mis on dialoog?

Avatud dialoogis oleme kõik võrdsed, kõik osalejad saavad ühtviisi kuuldud ja kuulatud ja kõigil on võimalus avatult oma mõtteid ja arvamusi avaldada.

Meie sõnavara on rikkalik. Nii kasutame sõna “dialoog”, “debatt”, “arutelu” ja “vestlus” oma igapäevase sõnavaras. Kui süveneda, siis igal sõnal on oma tähendusruum, mis ajas muutub ja areneb koos inimestega.

Näiteks sõna “vestlus” juured on ladina keeles - “con verser”. See tähendab koos pööramist või keeramist, korda mööda rääkimist. See on kuulamise ja osalemise protsess, kus kohtume meie jaoks tuttavate mõtete, ideede või seisukohtadega. Või vastupidi, kuuleme seda, millega on meil raske nõustuda. Kuidas olla avatud erinevustele ja heita eemale oma eelarvamused, hinnangud? See on dialoogi üks keskne küsimus.

Dialoog ehk arutelu on loomulik viis üheskoos mõelda. Heas dialoogis on ruumi erinevuste avatud uurimisele, empaatilisele kuulamisele, oletuste kriitilisele uurimisele ja teadvustamisele ning enese väljendamisele. Dialoogi kaudu me saame rakendada erinevustest tulenevat energiat ja suunata see tõhusamale koostegutsemisele. Vestluses kerkivad esile võimalused, mis muidu poleks esile kerkinud. Avaliku dialoogi kaudu soodustame kohalikku ja kohalike dialoogi, kodanikuaktiivsust ning üksteise märkamist ja kuulamist.

 

Suurprojektist „Kohalike dialoog kohalikus raamatukogus“

6.-12. juunil toimunud dialooginädala raames korraldasid raamatukoguhoidjad üle Eesti 12 avalikku arutelu. Kokku võttis vestlustest osa ligi 120 inimest, nende hulgas ka riigisekretär Taimar Peterkop, mitme kohaliku omavalitsuse ametnikud ja vallavanemad.

Raamatukogude aasta üheks fookuseks on raamatukogude tutvustamine kogukonnakeskustena. Selleks käivitus esimest korda toimuv suurprojekt „Kohalike dialoog kohalikus raamatukogus”, mille raames toimub esmakordne koolitusprogramm raamatukoguhoidjatele. Spetsiaalselt raamatukogutöötajate jaoks loodud koolitusprogramm koosneb viiest kohtumisest perioodil märts-september ning piloodis osalevate raamatukogude ühisest dialooginädalast oma kogukonnas juunis. Pilootprojekti valiti kandideerinute seast 12 raamatukogutöötajat üle-Eesti, nende hulgas ka Veronika Raudsepp Linnupuu Viljandi Linnaraamatukogust.

Suurprojekt toimub raamatukogude aasta, SA Eesti Koostöö Kogu, Kultuuriministeeriumi ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu (ERÜ) koostöös. Lisainfo sündmuse kohta: http://www.raamatukogudeaasta.ee/.../dialooginadal.../

Johanna Mo. ÖÖLAULIK

Sari: Kuriteod Ölandil, 1. raamat.
Eesti Raamat, 2021
364 lk

 “Öölaulik” on tempokas ja põnev kriminull.

Nagu enamikes põhjamaade krimkades, on ka siin peategelaseks politseiuurija, kellel on keeruline minevik ja kes peab suutma hakkama saama raskete juhtumite, eelarvamuste ja iseendaga. Politseiuurija Hanna Duncker on 16 aastat elanud ja töötanud Stockholmis. Vaatamata sellele, mis juhtus kunagi tema isaga, hoolimata kuulujuttudest ja sellest et teda ei oota Ölandi saarel enam keegi, otsustab ta kodukanti tagasi tulla. Ta asub tööle kohalikku politseisse.

Esimesel tööpäeval uue kohas peab ta kohe koos kolleegidega asuma uurima 15-aastase Joeli mõrva. Poiss on jõhkralt läbi pekstud ja ta leitakse surnuna puhkeplatsilt. Uurimise käigus selgub, et tegemist on Hanna lapsepõlve parima sõbranna pojaga ning uurimine saab Hanna südameasjaks.

Lisaks käimasolevale uurimisele hakkab Hanna üha rohkem huvituma sellest, mis juhtus tema isaga tegelikult. Kas isa on ikka süüdi selles, mille eest ta vangis oli?

Lugu on põnev, tulevad välja erinevad huvitavad seosed inimeste vahel, paljastuvad nii mõnedki saladused. Autor on keskendunud vanade sõprade ja perekonnaliikmete omavahelistele suhetele ja minevikule.

Raamatu tagakaanel on öeldud: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga.

Hannal on kodukandis ja ka tööl oma minevikuga, oma isa minevikuga, probleeme. See on tema lause ”kiusajatele”: ”Ma ei ole minu isa”. Laps ei ole süüdi selles, kes või millised on olnud nende vanemad. Vanemate mineviku järgi ei saa hinnata inimest.

Nüüd tuleb kohe läbi lugeda 2. raamat ”Varjuliilia”, sest lahtiseks jäid peategelase elu puudutavad asjaolud.

Raamatut luges: Kalli Hendrikson
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1976014

25. juuni - Carl-Otto Märtson

25.06.1917 Aidu v - 17.05.1999 [Saksamaa]

Organist ja muusikapedagoog

Sündinud 25. juunil 1917 Viljandimaal Aidu vallas. Isa Jaan oli Viiratsi mõisavalitseja. Esimesed sammud muusika alal tegi Carl-Otto Märtson isaga.

Hiljem sai eratunde Viljandis elanud Aino Kõrbilt. 1935. aastal lõpetas eksternina Tallinna poeglaste gümnaasiumi. 1936. aastal astus Tallinna Konservatooriumi Hugo Lepnurme klaveri- ja oreliklassi. Koservatooriumi lõpetamise järel 1939. aastal töötas kuni 1941. aastani kodulinn Viljandi Jaani kirikus organistina.

1941. aasta märtsis lahkus sakslaste ja venelaste vahelist kokkulepet ära kasutades Saksamaale. Sõja-aastatel õppis Frankfurdi Muusikakõrgkoolis. Sõja järel elatus klaveri eratundidest. Täiendas end veel Hannoveri Teatri- ja Muusikakõrgooli klaveriklassis.

1954. aastal võttis vastu Hannoveri Teatri- ja Muusikakõrgkooli üldklaveriõppejõu koha. 1977. aasta septembris nimetati Carl Otto Märtson Hannoveri Teatri- ja Muusikakõrgkooli professoriks.

Juba Viljandis, Tartus ja Tallinnas esinedes moodustasid tema kontsertkavadest suurema osa eesti heliloojate Kapi, Tobiase ja Süda teosed. Pärast emigreerimist alustas ta nende kavadega saksa publiku ees. Geislingenis osales ta näiteks pagulaslaagris Udo Kasemetsa kantaadi "Suur on Jumal Su ramm" esiettekandes. Tema töö haardest annavad tunnistust kaks Saksamaal koos abikaasa Eva Märtsoniga välja antud heliplaati "Das Estnische Orgel und Vokalwerke".

Alates 1990. aastast on koos abikaasa Eva Wilson-Märtsoniga esinenud igal sügisel Eestis. Märtsonite kodu Hannoveris oli peatus- ja stardipaigaks paljudele eesti muusikutele.

Suri 17. mail 1999.

Allikad:

• Hirvesoo, Avo. Tükike Eesti muusika ajalugu Euroopa südamest // Teater. Muusika. Kino (1997) nr. 6;
• Vaus, Heili. Mälestuseks // Eesti Päevaleht Online 22.05.1999

Virginie Grimaldi. VIIMANE AEG ON TÄHED UUESTI PÕLEMA SÜÜDATA

Varrak, 2021
272 lk

Anna kasvatab üksi oma kahte teismelist tütart. Ta teeb tööl ületunde, et rahaliselt hakkama saada, kuid tema võlad aina kasvavad. Tal pole aega ja võimalust, et olla koos tütardega ning nad kohtuvad põhiliselt vaid hommikut süües. Ühel päeval teatab Anna ülemus, et soovib tema asemele tööle võtta teise töötaja. Nad lepivad kokku, et Anna saab kompensatsiooniks korraliku rahasumma, mis võimaldab tal oma võlad ära tasuda. Naise suurim mure on, kuidas leida kiirelt uus töökoht, et ei peaks enam jätma arveid maksmata ega tegema valikut, kas maksta arved või osta perele toitu.

Tänu oma emale võtab Anna vastu otsuse, et kasutab saadud raha hoopis selleks, et veeta aega koos tütardega. Nad lähevad matkaauto reisile Skandinaavia maadesse. Nad kogevad palju erinevaid tundeid, tutvuvad erinevate riikide looduse ja vaatamisväärsustega, kohtuvad erinevate inimestega. Kas erinevad põlvkonnad suudavad päevast-päeva koos elada ja teineteist taluda? Ning mis veel tähtsam- kas nad suudavad teineteist mõista ning perena kokku hoida. Kas see reis muudab nende perekonnas midagi? Kas Anna leiab oma tütardega ühise keele või on nad teineteisest juba täiesti võõrdunud? Kogu olukord muutub veel segasemaks, kui laste isa teatab, et reisile minek oli laste suhtes täiesti vastutustundetu ning ta plaanib laste hooldusõigust endale nõuda.

Raamat on kirjutatud pere kolme liikme, ema Anna ja tütarde Chloe ja Lily, päeviku sissekannetena. See annab hea võimaluse näha igat sündmust ja kogemust läbi erinevate inimeste vaatenurga.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2011344

9. juuni - Heino Rannap

9.06.1927 Halliste
Muusik ja pedagoog

Heino Rannap sündis 1927. aasta 9. juunil Hallistes. Tema vanaisa oli Tuhalaane mõisa tõllassepp, kes tegi aga ka viiuleid. Isa Jaan Reinbach (aastast 1936 Rannap) oli Hallistes koolijuhataja.

 

Samas koolis oli õpetajaks ka ema Linda. Et vanemate korter asus otse klassitubade kõrval, alustas Heinogi varakult õpinguid. Esimeseks pilliks sai vanaisa tehtud viiul, ema õpetas klaverimängu.

 

Keskhariduse omandas Heino Rannap Viljandi Maagümnaasiumis. Aastatel 1945-1950 õppis ta aga juba Tallinna Konservatooriumis muusikapedagoogika erialal.

 

Pärast lõpetamist jätkas ta sealsamas õppejõuna, 1987. aastast alates professorina. Aastast 1995 on Heino Rannap Eesti Muusikaakadeemia emeriitprofessor. Andeka ja tööka inimesena on teda jätkunud õpetama ja juhatama Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli.

 

1965. aastast kuulub Heino Rannap õpetajate uurimiskursuste baasil moodustatud Ühiskondliku Pedagoogika Uuurimise Instituudi (ÜPUI) liikmeskonda, algul kursuslasena, hiljem kooliajaloo probleemgrupi juhataja ja ÜPUI direktorina. Heino Rannapi lemmikuurimisteemaks on kujunenud muusikaline kasvatus eesti koolides ja perekonnas. Samal teemal on tal valminud nii kandidaadi- kui doktoritöö. Üle 150 artikli on temalt ilmunud ajakirjanduses ja teadusväljaannetes. Rannapi olulisemad raamatud on "Muusikaseltsid Eestis", "Muusika eesti perekonnas ja rahvakoolis" ning "Eesti kooli biograafiline leksikon".

Allikas: Birk, Vaike. Rein Rannapi isal on sünnipäev // Sakala (2002) 8. juuni
Foto: https://www.geni.com/people/Heino-Rannap/6000000018922953315

9. juuni - Rudolf Juha

9.06.1892 Paunküla - 21.05.1938 Mõisaküla
Pedagoog 

Sündinud Johanson

Lõpetanud Tartu Aleksandri I Gümnaasiumi ning õppinud Saksamaal Sterlitzi Polütehnilises Instituudis.

 

On töötanud Tartu elektrijaama tehnilise juhatajana.

 

Eesti Vabadussõja ajal arsenali ja sõjaministeeriumi materjalide büroo ülem.

 

1924-1925 Valga Tööstuskooli ülem.

 

Alates 1925 Mõisaküla tööstusõpilaste kooli juhataja.

 

Suri Mõisakülas 21. mail 1938.

Allikad:

• Tiideberg, Akse. Halliste kihelkond. – 1994;
• Kutsehariduse ajaloost Valgamaal // Valgamaa Kutseõppekeskuse koduleht http://www.vkok.ee/kooli-ajalugu/

Ajalehes Sakala ilmus 20. mail 1938 teade:

Bobbie Peers. KILPKONNAKAHUR

Helios, 2022
88 lk

„Kilpkonnakahur” on sarja „Avastajate klubi” teine raamat. Kui soovid teada saada, kuidas Avastajate klubi tekkis, siis soovitan lugeda sarja esimest raamatut „Vahukommimasin”. Selle sarja raamatute pealkirjad ning kaanepildid tekitavad noores lugejas huvi ja kutsuvad raamatut lugema Jutud ise on kaasahaaravad, seikluslikud ja lõbusad.

Seekord kutsutakse Avastajate klubi liikmeid Ellat ja Felixit appi Sahara kõrbesse. Seal tuleb neil välja selgitada, miks sajab taevast alla kilpkonn-roboteid. Keda nad sellel rännakul kohtavad, milliseid nippe ja leiutisi nad kasutavad vastaste võitmiseks ning kuidas nad lahendavad mõistatuse - kuidas peatada kilpkonnakahur? Ella saab Felixilt teada, mis põnevad asjad on kilpkonnakahur, piraajapiraat, superjõlliti ja liivavuhisti.

Lugusid illustreerivad lastepärased, värvikad ning lustakad pildid. Illustratsioonide autor on Sandra Steffensen.

Raamatu autor Bobbie Peers on Norra lastekirjanik. Ta on saanud noorte lugejate lemmikuks William Wentoni seiklussarjaga. Avastajate klubi sari on kirjutatud algklassi lastele.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2015814

3. juuni - Helma Annilo

3.06.1927 Viljandi — 26.04.2013 Viljandi

Kodu-uurija, pangandustegelane
Aastani 1935 Bachman

Isa Jüri Annilo (enne 1935. aastat Georgi Bachman). Uus perekonnanimi tuletati isa kodutalu nimest. Ema Marta Annilo (snd Mägi) oli algkooliõpetaja.

Õppinud 1935. aastast Viljandi 3. algkoolis ja haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis. Lõpetanud viimase 1946, mil kooli nimi oli juba Viljandi 1. keskkool.

Tallinna rahandustehnikumis õppinud panganduse erialal, mille ka lõpetas. 1947. aasta juulis asunud tööle Viljandi hoiukassa kontrolörina, hiljem edutati inspektoriks. Pärast raamatupidajate kursuste lõpetamist töötanud Suure-Jaani rajooni hoiukassa pearaamatupidajana. Järgnes töö inspektorina Viljandi hoiukassas ja hiljem Riigipanga Viljandi osakonnas.

Pensionieas vanemate parema abistamise eesmärgil töötanud kolhoosi pearaamatupidajana. Töökohti vahetanud kolhooside liitumise tõttu. Pensionile jäänud „Võidu“ kolhoosis 1990. aasta lõpul.

Helma Annilo oli Eesti Genealoogia Seltsi liige selle moodustamisest alates. Viljandi osakonna esimees olnud 7 aastat. Eesti Looduskaitse Seltsis olnud 1989-1996, ka juhatuses. Osa võtnud Halliste kiriku ümbruse korrastamisest K. Raave ajal ja Pilistvere küüditatute memoriaali ehitamisest pastor V. Salumi juhendamisel.

Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige 2002. aastast. On juhendanud õpilasi uurimisteema kohta algmaterjali leidmisel. Aidanud korraldada kursusi genealoogiast huvitatuile, avaldanud kirjutisi osakonna laualehes Genealogus.

Kogunud sugulastelt vanavara perekonnas säilitamiseks.

1995. aasta märtsist alates pidas Helma Annilo Viljandi Pensionäride Vastastikuse Abistamise Ühingu esimehe ametit.

Tubli töö eest autasustatud aukirjadega.

Suri 26. aprillil 2013 Viljandis.

Allikas: Viljandimaa koduloolasi. – 2009