Esmaspäev, 24. august 2020

Aliis Jõe. UNUSTAMATU ÖÖBIKU VILLA

Hea Lugu, 2020

167 lk

Nautisin selle väikese formaadiga ja värvilise kaanepildiga raamatu lugemist täiega! Ja ma isegi ei suvitanud sel ajal.

Maarja on noor elult haiget saanud kooliõpetaja, kelle värskelt soetatud maakodu katus vajab hädasti remonti. Õnneks on tal heaks nõuandjaks atsakas naabriproua Mammi, kelle pea töötab nagu koorelahutaja. Peagi on äriplaan koos ja Maarja „kuut“ pannakse raha teenima. „Tee pänner ka, see mis see kogu aeg sol ninna üppab, kui sa miskit vahid,“ tead Mammi, kuidas asjad tänapäeva reklaamimaailmas käivad.

Selline see raamat ongi- täis Maarja kõhklusi ja kahtlusi ning Mammi elutervet maanaisefilosoofiat. Ühte kui teist on kõrva taha panna teistegi tegelase sõnavõttudest. „Lõpp oli kogu aeg lähedal, aga ikka tuli veel ja veel sitta,“ võtab villa külastaja Tanka kokku Mammi kanaaia teraapilise puhtaks rookimise. Aga kas ainult?

Ja mitte ainult. Kogu selle mahlaka huumori ja hoogsa villapidamise taustal leiab lugeja võimaluse ka pisara poetada. Tõsijutt!
Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1956428

Laupäev, 22. august 2020

22. august - Andi Hektor 45

 

Foto: Õhtuleht

Andi Hektor (21.08.1975) on osakestefüüsik, astrofüüsik ja kosmoloog; KBFI vanemteadur Tallinnas. Ta on töötanud Tartu, Uppsala, Helsingi ja Cambridge ülikoolides ning CERNis Šveitsis. Ta on ettevõtete GScan OÜ ja Nosob OÜ osanik ja juhatuse liige. Ta on teaduse populariseerija ja Eesti Teaduskoja algataja. Ta on vesiniku- ja tuumaenergeetika entusiast.
 

Teosed

  • Füüsika : Higgsi bosoni lugu (Koos Kristjan Kannikesega. 2013)
  • Neutrino physics beyond the standard model (2008)

Reede, 21. august 2020

21. august - Aino-Kanni Indre 90

 Pedagoogika õppejõud, andragoog

Aino-Kanni Indre 90
Aastani 1953 Kukk
21.08.1930 Viljandi - 2008


Mati Salundi ja Kanni Indre

FOTO: Tõnu Kalle (Õpetajate Leht. 1990?). Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum F0055952-1


Lõpetas Viljandi 1. Keskkooli 1949. aastal, Tartu Ülikooli loogika-psühholoogia osakonna 1954. aastal. Magistrikraadi pedagoogikas sai 1993. aastal Tartu Ülikoolis.

Hilisem Tallinna Pedagoogilise Ülikooli täiskasvanute hariduse keskuse programmijuht pedagoogikamagister Kanni Indre on valmistanud Tartu Ülikoolis aastakümneid üliõpilasi ette õpetajakutseks. 1990ndatel pühendus ta pedagoogide täienduskoolitusele. Avaldanud üle 130 teadustrükise, 1 õpiku.

Allikas: Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 423; Kanni Indre 70 // Õpetajate Leht (2000) 18. aug., lk. 15

 

  • Psühholoogia ja pedagoogika alused (Koos Enn Koemetsa, Leelo Tamme, Aleksander Elangoga. 1972, 1974, 1981)

Laupäev, 15. august 2020

15. august - Karl August Hindrey 145

foto: H. Reidel, Jurjev
KM EKLA B-33:71
Karl August Hermann Hindrey

Pseudonüümid Hoia Ronk, KAH, -i-, -K., -y., E. R. Burroughs, H., H. R., H. Rk., H.-k., K., K. A., K. A. H., K. H.
15.08.1875 Abja – 9.01.1947 Iru
Kirjanik, ajakirjanik, karikaturist ja teatrikriitik

 

Karl August Hindrey oli tuntud kaasaegsete seas kui oma terava keele pärast kardetav, avara silmaringiga ja paljureisinud härrasmees. Alates 19. sajandi lõpust oli töötanud ligi 40 aastat ajakirjanikuna erinevate päevalehtede juures.

Sündis 15. augustil 1875 Abja mõisa õllepruuli pojana. 

Alustas kooliteed paruni koduõpetaja juures, õppis 1883-1886 Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis Friedrich Kuhlbarsi käe all, jätkas 1887-1889 Liivimaa Maagümnaasiumis. Õppis seejärel 1889-1891 Pärnu gümnaasiumis ja 1891 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. 

Aastatel 1894–1898 õppis joonistamist ja maalimist Peterburis Alexander Stieglitzi kunstööstuskoolis, hiljem täiendas end 1899. aastal Münchenis Anton Ažbè ja aastail 1902-1904 Pariisis Filippo Colarossi eraakadeemias. 

Naasnud 1904 Eestisse, töötas 1904-1918 ja 1924-1925 Tartus „Postimehe“ toimetuses ning 1918-1922 ja 1925-1928 Tallinnas „Päevalehe“ toimetuses. Asutas 1905 Postimehe karikatuuride kaasande „Sädemed“ (toimetaja 1905–1915 ja 1923–1924), kus avaldas umbes 3000 karikatuuri. Toimetas 1925–1927 pilkelehte „Kratt“ (Päevalehe kaasanne), aastast 1928 oli vabakutseline kirjanik.

Aastatel 1917–1918 võttis Hindrey osa Eesti rahvuslike väeosade asutamisest, olles Eesti Sõjaväelaste Tartu komitee esimees.

Oli Eesti Kirjanike Liidu liige (1922), Eesti Ajakirjanike Liidu liige (1921–1925).

Tunnustused:

  • 1934 Riigivanema auhind (novellikogude „Välkvalgus" ja „Armastuskiri" eest)
  • 1937 Riigivanema auhind (romaani „Urmas ja Merike" eest)
  • 1939 Vabariigi Presidendi auhind (novellikogu „Südamed" ja romaani „Loojak" eest).

Suvel 1941 võitles metsavennana Nõukogude armee vastu, võttis osa suvesõjast Tartus. Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) kirjutas ta ajakirjanduses nõukogude võimu metsikustest.

1944. aasta kevadel üritas Hindrey pealetungiva Punaarmee eest Eestist Rootsi põgeneda. Katse ebaõnnestus. Saksa okupatsiooni aegse tegevuse, eriti ajakirjandusliku tegevuse pärast varjas end Nõukogude okupatsiooni alguses 1944. aasta oktoobrist Iru vanadekodus Hans Kuuse nime all, kus 1947. aasta 9. jaanuaril võrdlemisi armetus olukorras ka suri vähki.

Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistule.


Karl August Hindrey Gori karikatuuril (1920)
Hindrey karikaturistina

Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist. Tema esimesed karikatuurid ilmusid 1901 „Teataja“ Nalja Lisas. 

Karikatuurilooming arvustab tsarismi, baltlust ja tõusiklust ning joonistuslaad kõneleb Simplicissimuse koolkonna juugendlikust mõjust. Algatas eesti lasteraamatute illustreerimise ("Pambu-Peedu", "Lõhkiläinud Kolumats"). 

Tema karikatuure avaldati järgmistes väljaannetes:

  • Teataja Nalja Lisa (1901)
  • Linda (1903, 1905)
  • Piltidega Naljakalender (1904)
  • Noor-Eesti I (1905)
  • Sädemed (1905–1915)
  • Aeg Kalender (1907)
  • Elu (1908)
  • Mulk (1908)
  • Külaline (1910)
  • Perekonnaleht (1910–1911)
  • Postimees (1910–1913)

 

Tegevus kirjanikuna

Kirjutanud lasteraamatuid, mälestustesarja, reisiraamatuid, näidendeid, vesteid, teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikat jm. Loomingu väärtuslikum osa on psühholoogilised novellid. Lisaks kirjutas ka ajaloolisi ja kaasajaainelisi romaane.

Karl August Hindrey oli eesti kirjanduse üks omanäolisemaid ja isepäisemaid autoreid. Hindrey sai tuntuks karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk all. 

Ilukirjanduses debüteeris 1929. aastal ajakirjas „Looming“ autobiograafilise jutuga „Kunstikool“. Järgnenud väga viljakal loomeperioodil äratas tähelepanu algul memuaristina, Hiljem omapärase novellikirjanikuna. Tema tuntuse tagasid 5-osalised memuaarid “Minu elukroonika” (3 köidet; 1929), “Murrang” (1930) ja “Tõnissoni juures” (1931).

Hindrey loomingu kõige intrigeerivamaks osaks on ta novellistika, mille keskmes on patriarhaalse mehe psüühika ja mehe–naise suhete süvaeritlus. Hindrey on tundlik ka aumõiste suhtes. Tema esimene novellikogu „Välkvalgus“, mis ilmus esmakordselt 1932. aastal, sisaldas lühilugusid ja kirjanduslikke pildikesi töölisklassi elust linna lähiümbruses. Järgnesid novellikogud „Armastuskiri", „Sigtuna häving" ja „Südamed". Esivanemate vere hääl kannab Hindrey ajalooliste romaanide “Urmas ja Merike”, “Loojak” I-II, “Nõid” ja “Lembitu” teemaderingi, milles muistse ühiskonna üllus vastandatakse kaasajale.

Karl August Hindrei armastas reisida. 1927. aastal külastas ta Kongot
KM EKLA A-33:2
Vähem tuntud ei olnud Hindrey ka lastekirjanikuna. Ta avaldas nooremale lugejaskonnale mitmeid humoorikaid lühipalu, millest tuntumad olid: „Pambu-Peedu“ ja “Lõhkiläinud Kolumats,“ mille põhjal valmis hiljem ka samanimeline joonisfilm. Hindrey keskendus lastekirjanduses keskmisele koolieale ja leidis, et lastele peab andma võimaluse nautida lapsepõlve olenemata vanusest. perekondlikust taustast või haridustasemest. Ta kirjutas lühikesi ja löövaid lugemispalu aabitsatele ja lugemikele, ajaloohõngulisi mõistujutte ja lugemiseoskuse arendamiseks mõeldud harjutuslauseid. Tuntumad neist olid: „Kaarnad istuvad kraanal" ning „Vupi vedas vorstirõnga voodi alla."

Kirjutas libreto orduaega käsitlevale operetile „Kooparüütel“ (lav. 1916 „Vanemuises“, J. Simmi muusika).

Lisaks eelnevale oli Karl August Hindrey esimese eesti täispika mängufilmi „Karujaht Pärnumaal" stsenaariumi autoriks. See oli Johannes Pääsukese mängufilm äpardunud karujahist, täpsemalt aga poliitiline pila, mille ajendiks oli Pärnu tuntud linnapea Oskar Brackmanni ja ajakirjaniku Jaan Karu tegelikult asetleidnud omavaheline konflikt. Laiemaks taustaks oli aga eestlaste ja baltisakslaste valimisvõitlus Pärnu linnavolikogus. Päevasündmustega kursis olnud vaatajad said kohe aru. et filmijandis ei peetud jahti mingile müstilisele Vändra metsades hulkuvale karumürakale. Head eesti huumorit pakkus see linateos aga küllaga.

Mälestused ja romaanid: "Minu elukroonika"(1929),  "Murrang" (1930), "Ararauna" (1930), "Tõnissoni juures" (1931), "Rowe rändab" (1933), "Urmas ja Merike" (1935–1936), "Loojak" (1938), "Suremise eod" (1935), "Sündmusteta suvi" (1937), "Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka" (1939), "Taaniel Tümmi tähelend" (1942), "Aovalged aknad” (Saksa okup aeg, trükis 1995), "Iru päevik: sügis 1946" (1996), "Minu elukroonika I-III. Murrang. Tõnissoni juures" (2010)

Reisiraamatud: "1914. Reisipildid" (1924), "Kongosõit" (1929), "Rännud, rannad, Riviera, Sõsarsaared ja Savoy" (1937)

Näidendid: Operett "Kooparüütel" (1916), "Raidaru kirikumõis" (1935)

Lasteraamatud: "Pambu-Peedu" (1906), "Seene Mikk" (1906), "Piripilli-Liisu" (1906), "Lõhkiläinud Kolumats" (1918), "Nina-Jass ja Näpp-Mall" (1918), "Loomade mäss" (1920), "Jaunart Jauram, Jaunart Jaurami jõngermannid" (1921), "Summi-Sulpsu sekeldused" (1922)

Noorsooraamatud: "Raks Reem teotseb" (1932), "Kill Martuse lihavõtted" (1933), "Kill Martus koolis" (1935)

Karikatuuriraamat: "Kaasaegsed" (1926)

 

Uuri lisaks:

 

Allikad:

Kolmapäev, 12. august 2020

12. august - Juhan Simm 135

Juhan Simm Pärnumaa laulupeol, 1924. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Juhan Simm

12.08.1885 Kivilõppe küla, Vana-Suislepa vald - 20.12.1959 Tartu
Helilooja, koorijuht ja dirigent

 

Snüdis Kivilõppe külas isa ehitatud Simmi veskis 12. augustil 1885. aastal. 

Õppis Vana-Suislepa vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. 1898. aastal asus õppima Tartu Reaalkooli Avaldas oma muusikalist annet varakult, sest juba Tartu realkoolis õppides olid tema teadmised ja oskus arenenud nii kaugele, et suutis organiseerida õpilasest muusikakoori, mida juhatas ise suure hoole ja innuga. Aastail 1906-1910 õppis Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas. Üliõpilasena oli Tartu muusikaelus aktiivne – tegutses „Vanemuises“ tšellomängijana orkestris ning koorijuhina muusikaosakonnas. Oma muusikalise eelhariduse sai ta Tartus Rudolf Tobiaselt ja viimase lahkumise puhul Tartust siirdus Simm Berliini, kus jätkas oma muusikalist haridust Sterni konservatooriumis (1912-1914) õppides A. von Fielitzi juhendamisel dirigeerimist ning W. Klatte ja J. Sterni juhendusel kompositsiooni. Täiendas end veel 1924. aastal dirigeerimises Pariisi Grand Opera juures.

Oli 1906-1910 "Vanemuise" teatri orkestrant, 1914-1916 muusikajuht ja 1916-1940 dirigent ning 1926-27 ja 1944-1951 Tartu muusikakooli muusikateoreetiliste ainete ja dirigeerimisõpetaja.

Asutas ja juhatas mitmeid koore. 1908 Tartus meeskoori (praegu Tartu Akadeemiline Meeskoor) ja 1923 Tartu Meestelaulu Seltsi meeskoori (praegu Juhan Simmi nimeline meeskoor). 1916.-1925. aastal oli ta „Vanemuise“ muusikaosakonna segakoori juht. Aastatel 1940-1950 tegutses Juhan Simm Tartu kultuurimajade koorijuhina. Oli 1923, 1933, 1938, 1947 ja 1950 üldlaulupeo üldjuhte.

Juhan Simmi koorilauludest saavutasid suure populaarsuse „Oma saar“ (loodud G. Suitsu sõnadele) ja „Mulgimaale“ (sõnad Hendrik Adamson). Koorilaulu kõrval loonud koorikantaate, kantaate ja laule koorile sümfooniaorkestriga. Ta on kirjutanud muusikat rohkem kui 40-le „Vanemuise“ lavastusele. Välja võib tuua laulumängu „Kosjasõit” (1915), opereti „Kooparüütel” (1916). Interpretatsioonialase ja loomingulise töö kõrval oli ajalehe „Postimees“ muusikaarvustaja.

  • Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1945
  • Eesti Näitlejate Liidu auliige alates 1935

Tunnustused

1936 teenelise dirigendi tiitel
1936 Eesti Näitlejate Liidu teenete kuldrinnamärk
1938 Eesti Punase Rist III klassi teenetemärk
1947 Eesti NSV rahvakunstniku tiitel

Allikad:

12. august - Eda Niin 65

Eda Niin

Sündinud Taklaja
12.08.1955 Abja-Paluoja
Algklasside õpetaja, kodu-uurija

Töötanud Tallinna 28. 8-klassilises ja Pühajärve 8-klassilises koolis. Kosksilla algkooli juhataja aastast 1989. Mulgi külamuuseumi hooldaja ja üks rajajaist 1993. aastal. Eesti Kodu-uurimise Seltsi ja Uue-Kariste Külade Seltsi liige. Tegelenud piirkonna ajaloo lindistamisega aastast 2005. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi. 2009. Lk. 50


Kolmapäev, 5. august 2020

Suvesisustaja: Mulgi kirivöö tegemine

Tekst ja fotod: Reet Lubi

Mulgi rahvarõivaste kirivöö töötoad toimusid 6.-7. juunil ja kõik osalejad said kodutööks enda vöö lõpuni kududa. Kudumine on aeganõudev tegevus aga lõpptulemus on ilus ja südamesse tekib hea tunne. Mõni osaleja on vöö valmis kudunud ja vöökudumise teljedki raamatukokku tagasi toonud. 

Tuletame kõigile töötubades osalejatele meelde, et laenatud vöökudumise telgi ootame raamatukokku tagasi hiljemalt 14. augustiks 2020.

Viljandi Linnaraamatukogus toimub mulgi rahvarõivaste töötubade sari, mis kestab läbi aasta. Töötubades omandame kogenud meistrite käe all mulgi rahvarõivaste valmistamiseks vajalikke töövõtteid ja teadmisi.

Töötoad toimuvad Mulgimaa pärimuskultuuri meetme ja Rahvakultuuri Keskuse toel. Kui olud lubavad siis jätkame Mulgi rahvarõivaste töötubadega juba septembris. Täpsem info Viljandi Linnaraamatukogu veebilehel ja FB-s.




Teisipäev, 4. august 2020

4. august - August Arumäe 125

August Arumäe

Kuni 1939 Grünberg
4.08.1895 Rõõsa talu, Heimtali vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 26.09.1976 Pärnu
Kirikuõpetaja


4. augustil (vkj 23. juulil) 1895. aastal sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Heimtali vallas edumeelse talupidaja kultuuri- ja muusikasõbralikus peres tulevane usuteadlane, kooliõpetaja ning muusikategelane August Arumäe (1939. aastani Grünberg). 

Kooliteed alustas Heimtali vallakoolis (1904-1906), järgnesid Viljandi kihelkonnakool (1906-1909) ja Pärnu gümnaasium (1908-1916), mille lõpetas 1916. aastal Venemaal Muromis hõberahaga. Kool oli Esimese maailmasõja eest sinna evakueeritud. Õppis 1916.-1918. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja alates 1920. aastast usuteaduskonnas, mille lõpetas 1924. aastal.

August Arumäe oli 1918.-1919. aasal Tuhalaane kihelkonnakooli juhataja, 1919-1920 Viljandi Maakonna Reaalgümnaasiumi õpetaja ja inspektor.

Prooviaasta tegi Tartu Pauluse kogudusega õpetaja Arnold Habichti juures, töötades samal ajal Hugo Treffneri gümnaasiumis usuõpetajana.

1924. aastal abiellus Tartumaalt pärit Lilly Friederike Loskitiga. Neil oli neli poega.

Õpetajaks ordineeriti ta Tallinna Jaani kirikus 1. märtsil 1925, kuid juba 14. detsembril 1924 valiti Pärnu Eliisabeti koguduse 2. pihtkonna õpetajaks (aastani 1940) ja 1930. aastal ühtlasi Pärnumaa praostiks (kuni 1941). Omandas 1934. aastal mag. tehol. astme. Akadeemiliselt kuulus korp. „Ugala“ perre. 1939. aastal oli ta Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Hooldusnõukogu liige.

Arumäe oli EELK Usuteaduse Instituudi praktilise usuteaduse õppejõud. Ta on paljude 1930. ja 1940. aastatel välja antud usuõpetuse õpikutele autor või kaasautor. Pärnumaa koolinõuniku Luuriga koostas ta õpikud “Piiblilugusid väikestele” (1929) ja “Piiblilugusid algkoolile” (1930), hiljem “Usuõpetuse algkoolidele”. Samuti andis välja ajakirja Pühapäevakool.

14. juunil 1940 küüditati August Arumäe abikaasa ja kahe poja, Sulevi ja Heitiga, Siberisse. Pojad Ilmar ja Kalle, kes sel ajal olid Viljandimaal vanaema juures, pääsesid pikast teekonnast. Tagasi jõudis Arumäe poegadega 17 aasta pärast, kuid abikaasa jäi puhkama Siberi mulda.

Karmid Siberi-aastad ei murdnud mehe teotahet. Ta asus endise innuga tööle. Kirjutas usuteaduste instituudi üliõpilaste tarvis õppematerjali, leeriõpiku, käsiraamatuid. Pärast Siberist naasmist teenis ta aastatel 1958–1964 Pindi kogudust ja seejärel aastani 1969 Häädemeeste kogudust.

1964. aastal abiellus ta teist korda laulukoori liikme Ada Reinholdiga.

Viimased eluaastad elas pensionil August Arumäe Pärnus, kus kirjutas üle 400-leheküljelise mälestusteraamatu käsikirja, millel on kultuurilooline väärtus nii Pärnule kui kogu Eestile.

August Arumäe suri 26. septembril 1976 ja maeti Pärnu Alevi kalmistule.


Arumäe muusikaelu

Muusikaarmastuse sai kaasa lapsepõlvekodust, kus lauldi ja mängiti pilli. Juba varakult õppis noormees selgeks kandle- ja viiulimängu, hiljem harmooniumi- ja klaverimängu. Võõraks ei jäänud puhkpillidki. Pärnu gümnaasiumipäevil mängis ta kaasa sümfoniettorkestris ja keelpilliorkestris, laulis kooli meeskvartetis.

1915. aasta suvel asutas kodukohas Heimtalis segakoori ja juhatas seda.

1920 asutas ta Joosep Teimanniga Tartu üliõpilaskonna muusikasektsiooni ja valiti selle esimeseks esimeheks. Peale üliõpilasmeeskoori asutasid nad segakoori.

1922. aastal võttis Tartu ülikooli delegatsiooniga osa Leipzigi esimesest rahvusvahelisest üliõpilaste kongressist. Asunud 1924 Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajaks, võttis oma esimeseks kohustuseks kiriku laulukoori asutamise ja lastejumalateenistuste korraldamise. Koorile kirjutas ta ise noodid ja asus noori juhatama. Koor töötas edukalt, võttes osa vaimulikest laulupäevadest. Repertuaari saamiseks tõlkis laule. 1938. ja 1939. aastal käis koor Soomes kontserdireisil, samuti Lätis ja ülejäänud Eesti kogudustes.

Oli tegev mitmes kiriklikus organisatsioonis, olles muu seas liturgilise komisjoni esimees ja lauluraamatute komisjoni liige. Välismatku sooritanud Soome, Taani, Rootsi ja Saksamaale. Töötas koolides usuõpetajana.

Tunnustused

  • Eesti Punase Risti 3. järgu teenetemärk
  • Soome Valge Roosi 1. kl. aumärk

 

LlSAKS 

Hiiobi õnnistus : August Arumäe mälestused
Eesti Keele Sihtasutus, 205. 493 lk.

August Arumäe (1895-1976) mälestused ulatuvad tagasi Tsaari-Venemaa aegsesse Eestisse, tollasesse külaühiskonda. Eesti Vabariigi sünnile elas kirjutaja kaasa juba täiskasvanud inimesena, omariikluse aega jäävad õpingud ülikoolis ning tegevusrohked tööaastad Pärnus. Järgnenud rahvuslik tragöödia puudutas tedagi isiklikult - pidi ta oma parimad töö- ja loomeaastad jätma hoopis GULAG-i surmarõngasse. Seal küpseski esialgne mõte oma läbielamised kirja panna.

Ehkki mälestused on kirja pandud eelkõige oma laste ja lastelaste tarvis, võib August Arumäe mälestusteraamatu "Hiiobi õnnistus" ilmumist õigusega nimetada sündmuseks, sest tegemist on nii kultuuri-, kiriku- kui ka Eesti ajaloo seisukohast olulise teosega.

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/323018

Allikad