28. märts – Mihkel Kampmaa

28.03.1867 Pappsaare küla, Pärnumaa – 30.09.1943 Tartu

Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog

Pseudonüümid: -mpm-, In, Collaborator, M. K., a, Kampuse Mihkel jt.

Mihkel Kampmaa oli Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kes kandis kuni 1936. aastani perekonnanime Kampmann.

M. Kampmaa sündis Sauga vallas kaluri ja erusoldati Madis Kampmann ja Anu Maidlase pojana. Oma haridusteed alustas ta Papsaare külakoolis (1875−1877). Kampmaa õppis Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ning Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate Cimze seminaris (1884−1888). Kampmaa oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), kihelkonnakooli õpetaja ja köster Väike-Maarjas (1889−1893) ning seejärel Sakala toimetaja Viljandis (1894−1897). Ta oli ka Viljandi kirikukooli (A. von Stryki eraalgkooli) juhataja ja linnakoguduse köster (1896−1903) ning Volmari Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Asunud 1907 Tartusse tegutses Kampmaa õpetajana Eesti Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928).

Kampmaa oli Tartu linnavolinik ja haridusnõunik ning paljude seltside liige (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, lauluselts „Koit”, Eesti Kirjanduse Selts, „Vanemuine”, Õpetatud Eesti Selts, Tartu Majaomanike Selts, Tartu Õpetajate Selts jt). Ta tegi kaastööd Postimehele ja teistele ajalehtedele-ajakirjadele ning koguteostele („Raamatu osa Eesti arengus” 1935). Lisaks kogus Kampmann ka rahvaluulet. Ta pooldas J. Tõnissoni ja V. Reimani rahvuslikke vaateid ning hiljem kuulus Eesti Rahvaerakonda.

Mihkel Kampmaa abiellus aastal 1892 Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (1874–1931). Neil sündis seitse last.

Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta kogus esimesena väga suure kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmus „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923, 1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933). Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on suurel määral hinnatud eklektiliseks ja ajastu kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete hulka.

Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste ja õppekirjanduse loomisega. Ta oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907), mis vastas rahvakooli vajadustele ning pakkus arendavat ja mitmekesist materjali. „Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4 tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii tõi ta kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa kasvatusteaduslik peateos, esimene eesti didaktikaõpik, on „Didaktika põhijooned” (1932), kus ta summeeris oma pedagoogilisi seisukohti.

Ta on avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896) ning kirjutanud ka teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo metoodika ning põllumajandusalaseid raamatuid.

Mihkel Kampmaa korraldas oma abikaasaga A. Kitzbergile lahkumispeo, kui viimane Viljandis ökonoomi kohalt lahkus ning Lätimaale suundus. Kampmaa oli haridustasemelt Kitzbergist kõrgemal ja oli talle vaimseks rikastajaks.

Kasutatud kirjandus:

• Kampmaa, Mihkel. - Eesti biograafiline andmebaas ISIK URL: http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=805 (22.11.2012)
• Kampmaa, Mihkel. - Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk 172-173
• Paatsi, Vello. Mihkel Kampmaa (1867-1943). - Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=221&table=Persons (22.11.2012)
• Priidel, Endel. Viljandi ja kirjamehed. - Eesti Raamat, 1971

Foto allikas: http://www.osta.ee/mihkel-kampmaa-foto-parikas-1926-p142-26284985.html (20.11.2012)

 

Ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

25. märts - Tea Säga

25.03.1932 Tallinn - 28.06.2017 Tarvastu
Majandusgeograaf, kodu-uurija

Sündis raamatupidaja Karl Gustav Tamme ja lasteadniku ja õpetaja Minna Maria Lohuaru perre.

Õpinguid alustas Lustivere lastesanatooriumis. Käinud neljas algkoolis. 1948 õppis Tallinna 7. keskkoolis. Pärast ema kui kodanliku natsionalisti vallandamist tuli minna tööle ja õpingud lõpetada täiskasvanute õhtukeskkoolis. Tootvalt töölt oli lihtsam pääseda ülikooli. Õppis 1953-1958 TRÜ matemaatika-loodusteaduskonna geograafiaosakonnas. Oli esimeses majandusgeograafide lennus.

Ülikoolist Tallinna suunatuna töötas kolm aastat asutuses Turustuse Varustuse Valitsuse Vabariiklik Kontor ökonomistina. 1961. aastast teadur ENSV Riikliku Loodusteaduste Muuseumi geoloogiaosakonnas. 1965. aastast ENE kirjastuses kartograafiatoimetajana. Viimane , keerulisem töö oli kaardiköide, mis ilmus trükist pärast T. Säga pensionile jäämist.

Seltsinguline tegevus

Eesti Genealoogia Seltsi liige 1991. aastast. Pärast Mulgimaale kolimist 1992 asutas koos seltsikaaslase Helma Anniloga Genealoogia Seltsi Viljandi osakonna.

1998. võttis koos K. Kurroga enda peale seltsi Viljandi osakonna häälekandja Genealogus koostamise ja toimetamise. 2001 jõuti 12. numbrini, mis oli ka viimaseks numbriks. Säga on koostanud enda ja abikaasa esivanemate põhjalikud suguvõsalood koos rohkete fotodega: Mahlapuud, Sägad, Lohuarud, Paulid, Einbaumid, Korjused, Astokid, Tammed, Kubod jt. Genealoogia Seltsi auliige 2010. aastast.

Isiklikku

Abikaasa Silver Säga oli geoloog. Peres kasvas üks laps - poeg Tiit.

 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi. - 2009

23. märts - Ene Juurik

Sündinud Kartau
23.03.1942 Antsla, Võrumaa
Kodu-uurija

Ene Juuriku isa Oskar Kartau oli sündinud 1907. aastal ning töötas Valgamaal vanemzootehnikuna, kui ta 1945. aastal arreteeriti. Nõukogude võim süüdistas teda Omakaitse tegevuses osalemises ning Tallinnas toimunud sõjatribunali istungil määrati talle karistuseks kümme aastat vangilaagrit, lisaks veel viis aastat asumist. Läbi Eesti laagrite (Mustamäe, Vasalemma), viidi ta Komisse ja sealt lõpuks Kasahstani Karaganda vangilaagrisse (Karlag). Pärast isa Oskari arreteerimist jäi pereema Minna üksi kasvatama nelja last, peres oli kaks vanemat poega ja kaks nooremat tütart. Pere ära toitmiseks pidas Minna kahte töökohta. Ta oli ametis Valga väikelaste apteegis ja käis kohalikus polikliinikus öövalves.

25. märtsil 1949 küüditati Minna koos tütardega Siberisse, tütardest vanim, Ene oli kaks päeva varem saanud 7-aastaseks. Pere vanemad lapsed, vennad Rein ja Ants olid koolivaheajaks maale onu juurde sõitnud. Poistel õnnestuski Eestisse jääda ja nad elasid sugulaste juures.

Küüditajad andsid perele asjade pakkimiseks 20 minutit, kaasa kästi võtta kirves ja saag. Valga kodumajanduskooli lõpetanud Minna võttis hoopis kaasa Naumanni õmblusmasina, oma ristiema kingituse. Ema ja tema kaks tütart Ene ja Külli pandi küüditamisvagunisse Valgamaal Keeni jaamas.

1949. aastal Valgas elanud Ene Juurik on meenutanud, et magas tol ööl koos õega naabritädi juures. Tema kaks venda olid sõitnud koolivaheajaks maale sugulaste juurde ning ema oli tööl. Lähemalt saab lugeda 24. märtsil 2018 Sakalas ilmunud loost "69 aastat tagasi. Karme Siberi-aastaid meenutatakse mälestuskivi ümber" ja ERMi blogipostitusest "Siber mälus, fotodel, esemeis ja paberil"

Ene Juurik õppis 1949-1953 Novosibirski oblasti Suišihha algkoolis, 1953-1957 Ust-Lukovski 7-klassilises koolis, 1958-1959 Tõrva 7-klassilises koolis Valgamaal, 1959-1963 Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis.

Töötanud 1965-1995 müüjana Viljandi raamatukaupluses "Sõprus". 

On mitme ühiskondliku organisatsiooni asutajaliige: Lasterikaste Perede Ühendus, Kodukant Viljandimaa, Viljandi Represseeritute Klubi, Viljandimaa Naisliit. On Memento liidu Viljandimaa piirkonna esimees. Koostanud ühenduste- ja klubide fotokroonikaid, korraldanud Soome käsitööhuvilistele ekskursiooni Viljandis. Kuulub 2000. aastast Eesti Kodu-uurimise Seltsi. Uurimisteemaks on balletmeistri ja lavastaja Ida Urbeli elu ja tegevus.

Ene Juuriku Siberi-mälestused on kodu-uurimistööna kirja pannud tema tütretütar 2001. aastal (esitatud president L. Merile). Lõik sellest loeti ette sama aasta 30. mail Viljandi lauluväljakul, kus represseerituile anti Murtud Rukkilille märk. 

Ene Juurikut on tunnustatud Viljandi Linnavalitsuse ja Eesti Naisliidu tänukirjaga (2000) ning Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi aasta stipendiumiga. 2005. aastal sai tänukirja ja märgi 1. Eesti vabatahtlike tunnustamisel, mille patroon oli president A. Rüütel.

Tekstis viitamata allikaid:

• Viljandimaa koduloolasi. – 2009.

Francesca Zappia. MÕTLESIN SU VÄLJA

Päikese Kirjastus, 2016
366 lk

Alex on teismeline tütarlaps, abiturient uues koolis, kes püüab paranoilise skisofreenikuna tavakoolis hakkama saada. Tema unistuseks on minna ülikooli ja ta kardab, et peab selle asemel minema psühhiaatriahaiglasse. 

Alexi maailm on värviline, täis erkpunaseid homaare ja Natsi-Saksamaa propagandaplakateid. Või siis raamatukoguhoidjaid, kes püüavad talle anda avaliku raamatukogu keldris tegutseva põrandaaluse kommunistliku rühmituse lendlehti.

Arstidest oli tohutult abi, ent ma töötasin reaalse ja ebareaalse eristamiseks välja ka omaenda viisi. Ma tegin pilte. Aja jooksul jäi reaalne pildile püsima ning hallutsinatsioonid kuhtusid.

Ta püüab meeleheitlikult pärismaailmal ja oma hallutsinatsioonidel vahet teha, kuid kõige keskel on tal raske jälgida sedagi, kas rohud on võetud ja koolis tekkinud silmarõõm eksisteerib ka teiste jaoks. Üldse kontrollib ta kõike, et ootamatusteks valmis olla. Sellise pagasiga pole tal ilmselgelt koolis kerge, ent ta leiab sõpru ja armub. Koolis toimub igasuguseid asju – tülid, rõõmud, isegi peod.

Klassikaaslased ei tea alguses tema haigusest midagi – nii hästi suudab Alex oma seisundit ja hirme ohjata, ent pinged kuhjuvad ja lõpuks tuleb kõik „abivalmi“ kaaslase abil välja.

„[…] Kas sa näed ikka veel hallutsinatsioone?“

„Kuidas ma peaksin sellest aru saama, ema?“

[…]

Ma olin endast väljas, sest ma ei osanud vahet teha. Ma ei osanud aru saada, et Verine Miles ei olnud päris. Ma olin muutunud – ma arvasin, et olin muutunud – vahetegemises nii osavaks. Neil piltidel ei olnud mingit mõtet. Neil ei olnud mulle midagi öelda.

Kui nüüd eelkirjutatu jätab mulje, et tegu on äärmiselt rõhuva ja masendava raamatuga, siis see pole nii. Hoopis vastupidi. Raamat on kirjutatud raskel teemal humoorikalt ja põnevalt. Raamat on naljakas ja samas paneb mõtlema, kui raske on psüühilise haigusega inimesel elada ühiskonnas, mis on täis eelarvamusi ja armastab teistsuguseid paari tunnuse põhjal ebasobivaks või suisa ohtlikuks sildistada. 

Soovitan raamatut nii noortele kui ka veidi vanematele lugejatele.

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/1408025

22. märts - Jaak Kärner

22. märts 1892 Halliste vald – 22. juuli 1937 Tartu
Maailmameister laskmises

Jaak Kärner sündis Õisu vallas (praegune Halliste vald, Päidre küla) Liiva talus. Pärast kohaliku algkooli ja Paistu kihelkonnakooli lõpetamist töötas ta isatalus põllumehena. Noormeheaastatesse langes karm osalus Esimeses Maailmasõjas ja Vabadussõjas. Eesti vabaduse eest vapralt võidelnud Jaak Kärnerit autasustati 1922. aastal Vabadussõja mälestusmärgiga. Noores Eesti Vabariigis jätkas ta koos vennaga Liiva talu pidamist, aga põllutöö kõrval harjutati usinalt laskmist maja juurde rajatud lasketiirus. Isegi vihmane ilm ei seganud, siis anti märklaudadele tuld avatud akna kaudu elutoast.

 

Jaak Kärner ise oli Poola Küttide Liidu ekstraklassi ja esimese klassi meister, tal olid kõigi Eesti laskurklasside märgid, peale nende veel üle kahekümne riigi laskurtunnusmärgi. Peale täpse silma ja kindla sihtimise olid tal veel kuldsed meistrimehe käed. Oma väikeses töötoas oli ta relvade tavaremondi kõrval ise valmis meisterdanud originaalse vabapüssi, mis ei jäänud laskeomadustelt alla kuulsate vabrikute mudelitele. Jaak Kärner sai Viljandimaal tuntuks aktiivse kaitseliitlasena, kes asutas 1925. aastal Kaitseliidu Paistu malevkonna Õisu kompanii, kus hiljem tõusis relvurpealikuks. Tema ajal tõusis Sakala malev keskmise lasketulemuse osas mehe kohta parimaks malevaks ning aktiivne tegevuse eest pälvis ta Kaitseliidu Valgeristi III klassi ja Kotkaristi V klassi teenetemärgi (1933). Jaak Kärneri kuulsus kohustab Sakala malevat korraldama temanimelisi laskevõistlusi alates 2007. aastast.

 

Jaak Kärner oli 43-aastane, kui ta arvati 1935. aastal Eesti laskekoondisse, et osaleda Roomas MM-võistlustel. Eelvõistluste tulemused ei olnud head, sest laskepaigad olid viletsad, sekeldused märklaua saamisega ning võõras kliima ja toit viisid eestlased rööpast välja. Võistluspäevadeks harjusid eesti laskurid kohaliku elu-oluga ja tõusid favoriitideks Šveitsi ja Soome kõrvale. 1935 MM-il sai Kärner kolm medalit: vabapüssist 40 lasku põlvelt individuaalne kuld, 3 x 40 lasku individuaalne pronks ja meeskondlik hõbe (püsti 1., lamades 2. ja põlvelt 3. koht). Ta osales 1932–33 ja 1935 Eesti-Soome maavõistlusel. J. Kärner püstitas kolm individuaalset Eesti rekordit ja osales viie meeskondliku rekordi püstitamisel. Tema isiklikud rekordid: vabapüssist 3 × 40 lasku 1103 silma (1935), põlvelt 40 lasku 377 silma (1935), väikepüssist 3 × 20 lasku 573 silma (1935).

 

1937. aasta talvel haigestus Jaak raskelt ning ei paranenudki, vaid neli päeva pärast Männimäe lasketiiru avamist suri ta Tartu Ülikooli kliinikus piinava haiguse tagajärjel. Jäi proovimata vastne lasketiir, osalemata Eesti meistrivõistlustel, et saada individuaalset medalit, kuigi Eesti rekordeid oli ta püstitanud kaheksal korral. Jaak Kärner oli esimene lahkuja Eesti maailmameistrite rivist. Viljandimaad ja Eesti laskesporti oli tabanud uute MM-võistluste eel raske kaotus.

 

Kasutatud kirjandus:

• Jaak Valdre. - Eesti laskesport Argentiina karika valguses. 2006. Lk 563-567
• Kärner, Jaak. – Eesti spordi biograafiline leksikon http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Jaak_K%E4rner (22.11.2012)
• Paistu Vallavalitsus. http://paistu.ee/images/stories/downloads/jaak_karner.pdf (22.11.2012)

Foto allikas: http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Jaak_K%E4rner

Kirje ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

22. märts - Johannes Semper

22. märts 1892 Tuhalaane vald, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn

Johannes Semper oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist, poliitik (üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest) ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.

J. Semper sündis õpetaja peres. Ta alustas õpinguid 1901. aastal Viljandis Heine eraprogümnaasiumis (praegune Viljandi Kesklinna kool) ning jätkas 1905. aastal Pärnu gümnaasiumis. Haridusteekond jätkus Peterburi ülikoolis 1910.-1914. aastani, kus õppis romaani-germaani filoloogiat. Edasi läks J. Semper Moskvas asuvasse Riia polütehnikumi (1915-1916), kus õppis arhitektuuri. 1917 mobiliseeriti Semper Vene sõjaväkke, kus ta lõpetas sõjakooli lipnikuna. Naasnud Eestisse, astus Semper ohvitserina I Eesti Polku ning osales samal ajal poliitilises elus. Ta oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest ning 1919-1920 ka Asutava Kogu liige.

 

Peagi ta loobus poliitilisest tegevusest ning siirdus Berliini, kus õppis aastatel 1921-1925 võrdlevat rahvateadust, filosoofiat ja esteetikat. Järgnevad paar aastat elas ta Pariisis ning 1928. aastal lõpetas Johannes Semper Tartu ülikooli magistrikraadiga kirjanduse alal. Samal aastal alustas ta seal ka tööd õppeülesandetäitjana. 1930. aastast alustas J. Semper tegevust ajakirja „Looming“ toimetajana. Pärast Eesti okupeerimist liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal. Semper oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Ta oli aastail 1940-1948 Eesti NSV Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail 1941-1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja, aastail 1946-1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komisjoni.

 

Kirjanduslikku tegevust alustas Johannes Semper „Noor-Eesti“ väljaandeis. Ta kuulus nii „Siuru“ kui ka „Tarapita“ rühma. Tema loomingusse kuuluvad artistilised luuletistekogud (nt 1917 „Pierrot“, 1919 „Jäljed liival“, 1922 „Maa- ja mereveersed rütmid“), novellikogud (nt 1919 „Hiina kett“, 1927 „Ellinor“), psühholoogiline romaan „Armukadedus“ (1934), reisikirjad. Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm (nt kogumikud "Näokatted" ja "Meie kirjanduse teed"). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. J. Semper on avaldanud ka rohkesti tõlkeid, suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi. Oma ilukirjandusliku toodangu, tõlgete ja paljude kunstiküsimusi käsitlevate artiklitega on Semper tunduvalt mõjustanud eesti esteetilise kultuuri tasapinda.

 

Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks. Ta kirjutas ENSV ajal ka teisi teoseid, kuid langes 1950. aastal EKP Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.

 

Johannes Semper sai 1940. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Teda on tunnustatud 1945. aastal kui Eesti NSV teenelist kirjanikku ning 1964. aastal kui Eesti NSV rahvakirjanikku. Johannes Semperi nime on kunagi kandnud Tartu 8. Keskkool.

 

Kasutatud allikad:

• Johannes Semper. – Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Semper (22.11.2012)
• Semper, Johannes. - Eesti Entsüklopeedia : VII köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994. Lk 683
• Semper, Johannes. - Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk 521-522

Foto allikas http://www.kirmus.ee/erni/foto/semp01.jpg

Kirje ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

Johanna Rebane

Sündinud Johanna Marie Sild

17.03.1882 Naistema t, Helme v, Helme khk, Viljandi mk – 23.11.1946 Stockholm

Eesti majandusteadlane ja ajakirjanik. Kaitses esimese eesti naisena doktoriväitekirja

Õppis kuni 1903. aastani Tartu Puškini Gümnaasiumis, sealt edasi Berni Ülikooli majandusteaduskonnas. 1911. aastal kaitses esimese eesti naisena doktoriväitekirja. Lõputöö teemaks oli Th. R. Malthuse teooria. Eestisse tagasi jõudes asus tööle Postimehe toimetusse majandusajakirjanikuna, töötanud ka Päevalehes. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige ja auvilistlane.

Abiellus 7. juunil 1916 diplomaat Hans Rebasega. Peres kasvas poeg Endel (1919-2011).

Tema tööväljaks saigi tollane Eesti ajakirjandus, mille kaudu ta hakkas Eesti ühiskonna arengut mõjutama. Ta kutsus üles nõutama naistele meestega võrdset vabadust ühiskonnas, mõistma majanduses tootmist ja turgu, riigi rahandust, maksukoormusi ja ka kodanike heatahtelisi kohustusi oma enda riigi vastu.

1912 osales esimesel ülevenemaalisel naishariduse kongressil eesti naiste esindajana. "Kongress toimub "hariduse" tähe all, kuid tegelikult arutatakse seal naiste õiguste taotlemise ja naise juhtivatele kohtadele pääsemise küsimusi."

Avaldas naisõiguse alaseid kirjutisi ajakirjas Naiste Töö ja Elu. 1916/4 kirjutas näiteks naiste tööalastest probleemidest, 1917 organiseeritud naisliikumise tähtsusest, emade ja rinnalaste kaitsest. Esines Eestimaa Esimesel Naiskongressil 27.–28. mail 1917 ettekandega naisest abielus ja kutsetöös.

1933. aastal valiti ta Eesti Akadeemilise Naiste Ühingu esimeseks auliikmeks.

1946. aastal hukkus autoõnnetuses.

 

Eesti Teataja, 27 november 1946. Link täistekstile: https://dea.digar.ee/page/eestiteatajastock/1946/11/27/3

 

Allikad

• Vikipeedia
• TLÜAR väliseesti isikud
• Geni.com

Ootame 15-21-aastaste Viljandimaa noorte eestikeelset omaloomingut. Parimatele kirjutajatele stipendiumid!

Viljandi Linnaraamatukogu ootab 15–21-aastaste Viljandi maakonna noorte loomingut eesti keeles.

Omaloomingut võib esitada kõikmõeldavas ilukirjanduslikus vormis: luuletus, haiku, jutustus, näidend, novell või valm. Žanrilisi piiranguid võistlusel osalejatele ei seata. Laureaate hinnatakse eraldi luule- ja proosateoste eest. Raamatukogude aasta puhul tunnustatakse 50 eurose eripreemiaga parima raamatukogu- või lugemisteemalise kirjatöö esitajat.

Eelarvamusevaba hinnangu saamiseks edastame võistlustööd žüriile lugemiseks ning hindamiseks pseudonüümiga allkirjastatult. Tänavuse võistluse žüriisse kuuluvad lavastaja Laura Jaanhold, ajaleht „Sakala" kultuurireporter Margus Haav, luuletaja Aleksandra A.T ning raamatukogu esindaja Rene Vridolin.

Parimad kirjutajad saavad Eesti Kultuurkapitali ja Viljandimaa Omavalitsuste Liidu toel rahalisi auhindu. Tulemused avalikustame žürii ja noorte kohtumisel mai 2022 teises pooles.

Iga kolme aasta järel koostame auhinnatud töödest kogumiku. Tänavuse, 25. Viljandimaa noorte omaloominguvõistluse paremiku avaldame kogumikus „Meie mõtted 2022–2024“. Kogumik avaldatakse 2025. aastal. Samuti avaldame auhinnatud tööd Viljandi Linnaraamatukogu kodulehel ning sotsiaalmeedias.

Vabalt valitud teemal omaloomingut ootame 1. mai 2022 keskööni e-postile kultuurikonks@gmail.com.

Lisaks tööle palume kirjale lisada oma nimi, isikukood, elukoht ja/või kool ning pseudonüüm.

Võistluse statuudiga saab tutvuda SIIT

Lobedat sulge ja avarat meelt!

Veronika Raudsepp Linnupuu

Laste- ja noortetöö spetsialist, võistluse koordinaator

e-post: veronika.linnupuu@raamatukogu.viljandi.ee / kultuurikonks@gmail.com

Viljandimaa lapsed valisid Nukitsa konkursil oma lemmikud kirjanikud ja raamatukunstnikud

Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsus 6–13-aastaseid lugejaid valima Nukitsa konkursil oma algupärase lasteraamatu lemmikkirjanikku ja -illustraatorit. Et kahe aasta jooksul ilmunud teoste hulk oli suur, oli lugejatele abiks eelnevalt kitsendatud nimekiri, millesse valiti sada raamatut. Lapsed said hääletada 6. jaanuarist kuni 23. veebruarini 2022 nii raamatukogudes üle Eesti kui keskuse veebilehel.

Nukitsa konkursi Eesti üldvõitjad kuulutatakse välja auhinnapeol, mis toimub 2. aprillil 2022 Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Viljandimaalt saavad kutse peole neli hääletuses osalenud last ning neil on võimalik oma lemmikautoritega kohtuda.

Viljandimaalt andis Nukitsa konkursil oma hääle 345 last.

Ilmar Tomusk "Matemaatiline sõber. 1. Ajukiip" 

Tammerraamat, 2021

80 lk

25 häält lastekirjanike valikus

Markus on olnud terve suve põnevil, sest sügisel läheb ta kooli. Peagi selgub aga, et see polegi nii tore, kui ta lootis. Muidu poleks häda midagi, kuid teistes õppeainetes igati nutika poisi pea ei võta matemaatikat. Et vähemasti kodutööd korralikult ära teha, ostab isa Markusele vanakraamipoest lihtsa ja odava kalkulaatori. Siis aga tuleb välja, et see polegi tavaline kalkulaator. Mis või hoopis kes see võiks olla?

Reserveeri raamat: https://www.lugeja.ee/record/1974697

Janno Põldma „Leiutajateküla lood“

Pildid joonistanud Heiki Ernits ja Mariann Joa 

Tammerraamat, 2021 

176 lk

25 häält lastekirjanike valikus

21 häält lastekunstnike valikus

Leiutajatekülas juhtub kogu aeg midagi. Lepatriinud ehitavad Lotte pähe onni. Jänes Otto puust kõrvad puhkevad ootamatult õide. Kärbes Juhan lendab tühjast kurgitünnist ehitatud raketiga Kuu tagumisele küljele, et seal šokolaadijões supelda. Leiutajatekülla saabuvad kauged külalised, Austraalia raudpart Pauliine ja Sansibari nahkvutt Fredy. Külarahva jaoks ei ole selles kõiges midagi iseäralikku. See on Leiutajateküla igapäevane elu.

Reserveeri raamat: https://www.lugeja.ee/record/2009547

Ilmar Tomusk ja Georg Voldemar Tomusk „Päästetud jõulud“ 

Tammerraamat, 2021 

36 lk.

20 häält lastekirjanike valikus

Jõuluõhtu Viljandis on ammu käes, kuid jõulumees ei tule ega tule. Lapsed eesotsas kaheksa-aastase Mirjamiga avastavad, et keegi on jõulusatelliidi ära rikkunud ning jõuluvana on linnaväljaku asemel maandunud Viljandi vana veetorni otsa. Kas jõulud ongi rikutud või leiavad nutikad lapsed, kuidas päästa jõulud nii Viljandis kui ka terves maailmas? See on Ilmar Tomuski esimene raamat, mis sündinud koos poeg Georg Voldemariga, kes lastekirjanduse kaudu tuntud Vollina. Stiilsed ja jõulude kujutamiseks ehk ootamatudki illustratsioonid Karel Korbilt.

Reserveeri raamat: https://www.lugeja.ee/record/2006646

Made Balbati illustreeritud „Alice Imedemaal“ 

Pilgrim, 2021

112 lk

20 häält lastekunstnike valikus

Lewis Carrolli legendaarne lugu „Alice Imedemaal“ ilmus esmakordselt aastal 1865. Nüüdseks juba ajatuks klassikaks saanud lasteraamat ei paelu üksnes väikseid lugejad, vaid on oma satiirilise ja vaimuka mõttemaailma ning mänguliste seiklustega ka täiskasvanud lugejate suur lemmik. Raamatu peategelane Alice järgneb küülikule auku ning satub isemoodi fantaasiamaailma, kus teda ootavad kohtumised Irvik Kassi, Hertsoginna, Unihiire, Kübarsepa ja loomulikult Märtsijänesega. Tüdruku seiklused sel imedemaal on väga veidrad, kuid õpetlikud ja põnevad. Eesti keeles ilmus „Alice Imedemaal“ esmakordselt 1940. aastal Linda Bakise ja Ants Orase tõlkes. See väljaanne on Jaan Krossi tõlge 1971. aastast. Eesti kunstnik Made Balbat annab oma võrratute piltidega Alice’i loo tegelastele uue elu ning viib lugeja koos Alice’iga seiklema imelisele võlumaale. Kunstnik Made Balbat: „Selle raamatu illustreerimine oli minu jaoks nagu minek tagasi lapsepõlve. Sain võimaluse heita pilk läbi väikese ukse ning näha Imedemaad koos kõikide tema võrratute tegelastega. Olen selle kogemuse eest lõpmata tänulik.“

Reserveeri raamat: https://www.lugeja.ee/record/2010516

Olivia Lipartia illustreeritud „Must kass ja Mustikas“

Małgosia, 2020

36 lk

19 häält lastekunstnike valikus

Ühejuturaamat mustast kassist ja väikesest kutsikast, kelle nimi on Mustikas. Musta kassi päevad on sarnased: päeval magamine, öösel ringi luusimine. Ühel päeval hakkab talle aga tunduma, et midagi oleks nagu korrast ära ... Kunstnik Olivia Lipartia võrratult värviline võlumaailm haarab esimesest pildist lugeja endasse ega lase vabaks enne raamatu kaane sulgemist.

Reserveeri raamat: https://www.lugeja.ee/record/1970090

10. märts – Els-Aliine Blum-Sapas

10.03.1892 Kuivsaapa/Saapa talu, Uue-Kariste v., Halliste kihelkond, Viljandimaa – 14.08.1945 Frantsevka, Tšainski raj., Tomski oblast
Meditsiinidoktor, NKK Abja jaoskonna esinaine

Erinevates allikates erinevad sünnidaatumid:

• Sünnidaatum Eesti Represseritute Registri Büroo andmete põhjal: BLUM-SAPAS, Els-Aliine, Peeter 03.08.1892 Viljandimaa Uue-Kariste v., eluk. Pärnumaa Saapa t., kõrgh., arst, asum. Tomski obl. Tšainski raj. Frantsevka, surn. asum. 14.08.45. [698M]
• Sünnidaatum "Pärnumaa Tegelaste Biograafiad" põhjal 10.03.1892
• Sünnidaatum pereregistris: BLUM;SAPAS, ELSS;ELSA-ALIDE, PETER, ema eesnimi TINA-KATHARINE, naine. Sünd: 1892-03-10, VANA-KARISTE V. Raamat: ABJA V kd 12 lk 395.
• Sünnidaatum andmebaasis Geni.com 29.03.1892

Sündinud Vana-Karistes Kuivsaapa/Saapa talus. Pärimuste järgi on Saapa talu saanud nime sellest, et Rootsi kuningas Karl XII olevat seal jahil olles kaotanud saapa. Talu pererahvas andnud talle uue saapa asemele. Selle eest andnud kuningas talu priiks. Lugu on kirjas Aime jõgi 2002. a. ilmunud raamatus "Rändavate kivide, Ristimänni ja rahapaja jälil". Oletatavasti on muistendi inspireerijaks olnud tõsiasi, et rootsi ajal, see tähendab üle 300 aasta tagasi, sai Saapa talu tõesti vabatalu õigused. Kuni II maailmasõjani elasid Saapa talus sama suguvõsa järglased. Koha viimane omanik oli Peeter Sapase tütar Els-Blum Sapas. Praegu elavad Sapaste suguvõsa järglased välismaal ja talu seisab tühjana.

Ema Tiina pärines samuti heast perest – Puisi suurtalust. Uue-Kariste mõisale kuuluva Puisi suurtalu (väärtus 32 taalrit 12 krossi, maad 561 Riia vakamaad ehk 208,5 hektarit) ostis 1865 kohalik mees Karl Hunt/Unt krahv Paul Fersenilt 6426 rubla 66 kopika eest.

Õppis Halliste eratütarl.koolis, Viljandi tütarlaste l.-k.; lõpetas Valga gümn. 19ll ja Zurichi ülik. (Schveitzis ) arstiteaduse doktorina 1917. a. 

Töötas Münsterlingeni kantonis Thurgau närvi- ja vaimuhaigete kliinikus assist. 1918-19, Zürichi antropoloogia ja neuroloogia instituudis 1920-1921. Täiendas end Viinis neuroloogia ja psühhoanalüüsi alal 1921-1922. Töötas Tartu ülik. füsioloogia instituudis 1922-1923. Elsa/Els Sapas-Blum elas aastast 1923 Šveitsis Bernis ning kutsus sinna ka oma õetütre Hilda Kapsta. Els-Aliine Blum-Sapas õppinud Šveitsis Zürichi ülikoolis psühhiaatriks, kus tutvus samas õppinud Ernst Blumiga. Nad abiellusid 1928. Pärast ülikooli lõpetamist oli abikaasadel Bernis oma arstipraksis. Tulnud 1935. aastal Eestisse, töötasid mõlemad Tartu ülikoolis õppejõuna.

1931. aastal laskis vahepeal 12 aastat Šveitsis töötanud ja seal abiellunud dr med Els Sapas-Blum tallu ehitada suure ja moodsa elumaja.

See oli võrdlemisi traditsioonilises vaimus ehitatud, liigendatud väliskujuga, valgeks krohvitud, tahutud palkidest maja, mida kattis laastudest mansard-poolkelpkatus. Hoone esikülg oli sümmeetriline: keskel veerandkelpkatusega kõrge väljaaste all geomeetrilise laudisega tiibuks ning selle mõlemal küljel madalad, lauge plekk-katusega tiivad. Eelkirjeldet väljaaste taga oli teine, laiem ja madalam väljaaste, mille kaldkatus algas põhikatuse harjalt. Maja aiapoolsel küljel oli katusel samuti kõrge kaheosalise katusega väljaehitis. Selle all oli lai klaasveranda, kust pääses treppi mööda aeda. Ühel 1930. aastate pildil on verandal kaldkatus, teisel on katus lame ning sellel on rinnatisega rõdu. Mõne ehitusdetaili järgi otsustades tundub, et esialgne lamekatus vahetati hiljem kaldkatuse vastu ning rõdu kaotati. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli 12 eluruumiga majas kasulikku pinda kokku 400 m² ning siia oli sisse seatud veevärk. 1950-1970 oli majas Kariste Kolhoosi keskus, hiljem elasid seal majandi töölised. Praeguseks on hoone hävinenud.

Kunagise Saapa talu maadel kasvab Vana-Kariste hõberemmelgas. 1998. a. mõõtis Hendrik Relve remmelga kõrguseks 22 m ja tüve ümbermõõduks kõige peenema koha pealt enne harunemist, 0,7 m kõrguselt maapinnalt, 740 cm.

Teise maailmasõja puhkedes sõitis Ernst Šveitsi kodanikuna kodumaale. Els võeti juuniööl kinni koos tütarde Alma (1927), Ingrid-Klaara (1930) ja Irene-Mariaga (1932). Els suri Frantsevkas augustis 1945. Lastel lubati minna 1946. Neil õnnestus järgmisel aastal Punase Risti abiga pääseda isa juurde Berni.

Allikad:

• Blum-Sapas, Els-Aliine. – Küüditamine Eestist Venemaale; Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940-1953. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2001. Lk. 377
• Joosep, Elmar. Elmar Joosep: Seal Siberi külas Fratsevkas // Pärnu Postimees 15.06.2001 URL: http://www.parnupostimees.ee/470842/elmar-joosep-seal-siberi-kulas-frantsevkas/ (11.01.2013)
• Pärdi, Heiki. Halliste kihelkonna taluhäärberid – moodsa taluelu sümbolid. – Viljandi Muuseumi aastaraamat 2007. Viljandi, 2008. Lk. 160
• Pärnumaa tegelaste biograafiad 1937. Lk. 21. URL: https://drive.google.com/file/d/0B6VpiGhJq8l4UG1nS2pCWTRhSDQ/view
• Räägel, Andres. Et mälestus kestaks // Lõuna-Mulgimaa (2010) mai, lk. [4]
• Vana-Kariste hõberemmelgas. – Relve, Hendrik. Põlispuud. Tallinna, 2003. Lk. 215

Jeremy Clarkson. AASTA FARMIS

Helios, 2021
192 lk

Tundub, et „koroonaaeg“ on tootnud ohtralt juurde kahte tüüpi kirjandust. Raamatuid, kus jutustatakse järjest võikamatest viirustest, mis maailma inimtühjaks laastavad,  ning teised, kus autorid kirjeldavad seda, kuidas nad pealesunnitud piirangute ajal uutmoodi elama on hakanud.

Kui Jeremy Clarkson, tuntud saatejuht ja autoajakirjanik, ei saanud enam Sunday Timesis autoveergu kirjutada, oli tal valida, kas üldse mitte kirjutada või kirjutada talupidamisest, millega ta 2020. aasta kevadel alustas.

Tuhandeaakrise maatüki omanikuna ei teadnud ta enne märgilist aastat talupidamisest suurt midagi. Ühtäkki leidis ta ennast keset majapidamist, mida kõikide ponnistuste kiuste püüdsid lämmatada halb ilm, totter bürokraatia, Brexit ja koroonapiirangud. Lisaks elasid tema valdustes uskumatult suitsiidsed lambad ja mitte rohkem arukad kanad ning iga põllutöömasin üritas peremeest tappa. Ainukesed olevused, kes autorile tõsiselt rõõmu valmistasid ning veidigi raha sisse tõid, olid mesilinnud.

Vaatamata sellele, et ma ei üritanudki ennast kurssi viia, kes on raamatus mainitud Nicholas Witchell või Jean Brodie (selliseid tundmatuid tegelasi on raamatus palju rohkem), oli lugemine iseenesest lõbus ja nauditav. Ei olegi nii suurt vahet Euroliidu müüri taha kadunud Inglismaa ja väikese eurotruu Eesti taluelu valudel ja vaevadel. Kas ei tule mitte tuttav ette autori kiidulaul seakasvatusele: „Kujutage ette, et olete talunik ja keegi, kelle maa piirneb teie omaga, hakkab teile miskipärast närvidele käima. Muidugi võib paluda abi kohtust või vallavolikogust või kohalikust ajalehest, aga minu kogemused näitavad, et sellest pole mingit kasu. Hoopis kavalam on lasta sead selle mölaka maa kõrvale põllule ja kuulutada, et ei kavatsegi neid mujale viia, enne kui ta nõmetsemise lõpetab.“

Raamatut soovitan lugeda kõigil, ka neil, kes taluelust midagi ei tea või vastupidi seda idealiseerima kipuvad. Vähemasti õpetab Jeremy Clarkson raskustest huumoriga üle olema.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2011953

6. märts – Oskar Lõvi

6.03.1892 Pihlaka talu Viljandimaa – 4. 08.1977 Montreal, Kanada
Prosaist, agronoom, ärimees
Kirjanikunimi Jaan Järvalane

Oskar Lõvi sündis Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Pajusi vallas Tapiku külas taluomaniku pojana. Oskar Lõvi vanemad olid Mihkel Lõvi ja Anna-Maria Lõvi. 1897. aastal ostsid Lõvi vanemad suurema talu – Lindre talu Rammal Järvamaal.

Oskar Lõvi õppis Ramma külakoolis 1900-1904, Järva-Jaani apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis 1905-1907 ja Tartus Treffneri gümnaasiumis 1907-1912. Gümnaasiumi lõpetas Peterburis 1913 ja astus seejärel Peterburi ülikooli, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. Oskar Lõvi võttis osa Peterburi Eesti Seltsi tegevustest. 1917. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agrnonoomiateaduskonna.

 

Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkestanis Venemaa põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti Tsarskoje Selos. Ajavahemikus 1918-1919 töötas Lõvi põllumajanduse alal Turkestanis. Peagi tuli tal abikaasaga põgeneda saabunud kodusõja eest. 1920. aastal töötas Lõvi lühemat aega Eesti põllutööministeeriumis viinavabrikute osakonna juhatajana.

 

Pärast viinavabrikute võrgu korraldamist siirdus ta Prantsusmaale. Elas 1921-1927 Pariisis, kus töötas Renault`autovabrikus insenerina ning täiendas end Sorbonne'i ülikoolis keemia ning radioloogia alal ning sai magistrikraadi Marie Curie juhendamisel. Oskar Lõvi oli Pariisi Eesti Seltsi asutaja ning selle esimees. Samal, 1927. aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis. 1932. aastal abiellus Oskar Lõvi endast 17 aastat noorema Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria (1934-2004), Madli Eva (1936) ja Tõnis Oskar (1939).

 

Oskar Lõvi oli kaaliumsündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaali Agronoomilise Büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas Oskar Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Temast sai OÜ Lihaeksport juhataja ning tapamaja direktor. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu. Oskar Lõvi on kirjutanud: „Venelased soovisid ainult hea kvaliteediga loomi, seda meil oli ja neid me ka müüsime ning nende eest kauplesime välja ka korralikud hinnad. Piimlehmade hindamise süsteem mõjutas meie siseturu hindu tohutult. Talupidajad hakkasid kasvatama ainult häid lehmi, tõstes seega kogu karjapidamise taseme mõne aastaga Skandinaavia riikide lähedale. Teatavasti oleneb ju talupidamise tasuvus tema pidamise intensiivsusest ja toodete kvaliteedist. Seda me kõik taotlesime, et tõsta talude sissetulekuid ja muuta selle pidamine tasuvamaks.“

 

Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles majandusminister Karl Selter ja põllumajandusosakonna juhataja Kaarel Liidak. 1936. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli Oskar Lõvil asuda Vjatšeslav Molotoviga läbirääkimisi pidama. Lõvi kirjutab oma mälestustes: „See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi.“ Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid.

 

Eesti Võieksporti ei pidanud Eesti valitsust sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele. Oskar Lõvi kirjutab: „Majandusminister arvas, et kui ma olin kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega OÜ Eesti Piim.“ Asutamisaastaks 1937 ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.

 

Vene ja Saksa okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu "pettumus ja nördimus". Pärast 16. juunit 1940 lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris 1940 natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar. Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas Tutermaal, mis oli väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist. Kuid 1941. aastal kutsuti Oskar Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi Selhoznabi'i juhatajaks.

 

Saksa okupatsiooni tulles oli Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud. 1942–1943 juhatas Oskar Lõvi Maardu fosforiidivabriku ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud: „Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata Gestapole. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine.“ Kuid et läbiotsimisel midagi ei leitud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. aasta septembris.

 

Oskar Lõvi oli Üliõpilasselts Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli Oskar Lõvi ajavahemikus 1956–1962. Oskar Lõvi suri Montrealis 1977. aastal. Tema abikaasa Herta suri Vancouveris 1998. aastal.

 

 

Lõvi kui kirjanik

 

Juba koolipõlves korjas Oskar Lõvi vanavara: muinasjutte, kohanimesid jms. Kirjutamata ja oma töid avaldamata tiivustas teda Artur Adson, kuid kõige enam Aino Kallas, kelle meelest Lõvi tugevus oli tema teoste dramaatilisuses.

 

Naised on Lõvi teoste peategelased, sest naisi pidas kirjanik hingeliselt huvitavamateks kui mehi. Kõik Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama: „Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta.“

 

Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud Torontos romaani "Kolm naist" esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega "Veretasu" (1966), "Risti tähe all" (1966) ja "Kirikuehitajad" (1970).

 

Autori poja Tõnis Lõvi arvates pole siiski enam mingit põhjust, miks ei võiks need teosed kordustrükis ilmuda Oskar Lõvi nime all.

 

Üliõpilasselts Liivika kirjastuse poolt välja antud koguteoses "Kodumaal ja võõrsil" ilmusid Oskar Lõvi mälestused "Viisteist aastat tööd Eesti põllumajanduses" (Toronto, 1965).

 

Oskar Lõvi on kirjutanud rohkesti artikleid kirjanduse, ühistegevuse, majanduspoliitika jms teemadel.

 

Kirjandus

• Maa-kalender: tegelikkude nõuannetega põllumehele ja kunstwäetiste tarwitamise tabeliga. Tallinn, E.T.K, 1927

• Kolm naist. Alma. Tallinn: Varrak, 2005

• Kolm naist. Klaara. Tallinn: Varrak, 2005

• Kolm naist. Viktooria. Tallinn: Varrak, 2005

 

Ilmunud pseudonüümi Jaan Järvalane all

• Kolm naist. 1. osa. Toronto: Orto, 1965

• Kolm naist. 2. osa. Toronto: Orto, 1965

• Veretasu: romaan kahes osas: Veretasu ja Risti tähe all. Toronto: Orto, 1966

• Kirikuehitajad. Toronto: Orto, 1970

 

Viited

↑ 1,0 1,1 Personaalraamat VIII. Pajusi, Rutikvere, Tapiku.; EAA.1168.1.210; 1865-1914, 1938 - viide sünnile, sünnikohale, vanemate nimedele

 

Kirjandus

• Ervin Jüri Nõmmera. Oskar Lõvi mälestades. Teataja, 17. september 1977, nr. 15, lk. 12.

• Oskar Lõvi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

 

Kasutatud allikad:

• Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_L%C3%B5vi

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 153

 

Foto allikas:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 153

 

Loe ka:

Janika Kronbergi artiklit ”Oskar Lõvi unustatud naised” http://www.kirmus.ee/nypli/koolid/2011/2011kronberg.html (vaadatud 3.06.2012)