Juba läinud aasta lõpul (kirjutaja peab silmas aastalõppu 2011 - blogi haldaja märkus) sai koostöös Ameerika saatkonnaga paika pandud plaan, et aprillikuus saabub Tartust Viljandisse enneolematu ja suurejooneline näitus „Kujutades Ameerikat“, mis koosneb 40 raamitud pildikesest ning mille saatkonna auto meile ukse ette toimetab. Leppisime Mairega kokku, et näitus saab riputatud galeriisse, kus aprillis just selleks vaba aeg.
Kui näituseaeg
hakkas kätte jõudma, teatas saatkonna töötaja, et tema selle väikese asja pärast
Tartusse ja sealt Viljandisse sõitma ei hakka – katsugu me ise hakkama saada.
Maire aga ohkas oma paberites tuustides, et kahjuks on asjad veidi segi läinud,
galerii soomlastele ära lubatud, ja hõimuvelled on ju ometi tähtsamad kui
mingid jänkid! Lubas meil Ameerika näituse trepikotta üles riputada ja soovitas
kuidagi hakkama saada.
Minu
õnnetuseks oli aga Tartu näituse korraldaja mu kirjale vastamata ära kaugele
Ameerikamaale lennanud. Ootasin siis kannatlikult, et ehk ta siiski kallile
kodumaale naaseb ja mulle näituse üle annab. Päevad aga möödusid, ei kippu ega
kõppu. Viimases hädas, kui suur osa aprillikuust läinud oli ning trepikoja
tühjad seinad kurvalt vastu vaatasid, saatsin uue ja karmimas toonis kirja teele. Ühtlasi
tundsin ka huvi, kui suur ja raske näitus ka on, et kas jõuab üks nõrk
naisterahvast inimene selle autosse tõsta. Kuna sellel teemal mingit vastust ei
järgnenud, järeldasin, et asi mitte kardetav pole. Aga nagu juba vanarahvas
ütles, et ettevaatus on tarkuse ema ja et kaks naist on ikka kaks naist,
kutsusin appi kandva jõuga kolleegi Nele. Murdmatu tandem juba "vanas" majas: Elle Sihver ja Nele Grosthal
Pressisime
siis kokkulepitud päeval ja kellaajal ennast, täissaledad nagu me oleme, ettevõtmiseks tellitud Ford Transiti esi- st. ainsale
istmele ning Tartu poole! Autojuhi lobeda jutuvada saatel läks teekond ruttu ja
Tartu piirile jõudes helistasin kokkulepitud numbril, et aegsasti teatada meie saabumisest.
Kuid – oh häda! Number lihtsalt ei vastanud! Õnneks oli teada aadress, kuhu
minna ja sinna jõudsime probleemideta kohale. See, keda kohal polnud, oli
näituse üleandja! Kõndisin sisse paokil ustest ja vahtisin tubades ringi –
tühjus! Hakkasin heleda häälega hüüdma. Selle hüüdmise peale ilmus tagumistest ruumidest
neiu, kellele oma muret kurtsime. Tema teadis rääkida, et asjaomane isik
tähtsal koosolekul viibib ja juhatas meid lahkesti nurga taha, kus kaks
rinnakõrgust puidust kaubakonteinerit seisis, ja neile osutades lausus: „Siin
see ongi“. Minul lõi kohkumisest kurgu kuivaks, ei saanud ma muud küsida, kui
et kuidas niisugused monstrumid küll kohale toimetati. „Mingi kolimisfirma
tõi“, lausus neiuke ja haihtus teadmata suunas. Nele suutis enne kätega rinnust
haaramist ja koridoris olevale pingile vajumist veel märgata, et ühele kastile
oli peale kirjutatud 124 ja teisele 128 kg! Kui me viimaks õudusest kangestunud
jalgu liigutada suutsime, tormasime meeleheites õue ja kirjeldasime seal ootavale autojuhile täbarat
olukorda. Vahepeal oli ka näituse-naine välja ilmunud ja ajas fuajees telefoniga
juttu. Mina talle kohemaid ligi ja selgitust nõudma, miks ta polnud meile
öelnud, millised konteinerimonstrumid meid ootavad! Kui ma poleks ennist
kuulnud teda telefoniga rääkimas, oleksin võinud arvata, et meil on kõnevõimetuga
tegemist. Õnneks äsas meie hakkaja autojuht konteineriotsast kinni, proovis
jõudu ja teatas, et selle „me viime ära küll“. Vahepeal oli näituse-naine ka
kohapealse kohviku kokapoisid pliidi tagant appi kamandanud, ja nelja mehe ponnistusel
vinnati näitus lõpuks tänaval ootavasse autosse.
Tagasitee
möödus kiiresti, aga muremõtetes, et kes need konteinerid küll Viljandis maha
tõstab ja raamatukogusse tirib ning kust leida lisaks autojuhile kolme tugevat
meest. Aga seekordki osutusid tõeks laulusõnad „mulk alati on tubli mees, ei
kedagi (midagi) ta pelga…“. Bussijuhi ja tubli Toliku 2x2 tugevat kätt lohistasid „selle väikese
näituse“ kähku tagauksest sisse.
Hakkasin siis eksponaate pakendist välja koorima. Kõige peal lebasid lahtiselt ja läbisegi piltide allkirjad, trükitud kenasti valgetele plaadikestele ja peal tekst nii eesti kui vene keeles. Kuid oh häda! Tartlased olid oma näitust maha võttes jätnud plaadikeste tagant eemaldamata kleepuvad kahepoolsed teibid ning neid kahekaupa kokku surudes moodustanud lahutamatud tandemid stiilis „kuni surm meid lahutab“! Kahe tunni pärast olin kuuldavale toonud lugematul hulgal mulle teadaolevaid sajatusi ajudeta kunstiinimeste aadressil, saanud tulemuseks kümme puhast ja kaks katkist plaadikest ning veritsevad sõrmenukid. Otsustasin loobuda ja järgneva tunni või paari jooksul valmistasin oma arvutis uued 40 kahekeelset pildiallkirja. Tööga valmis saanud, läksin uuesti konteinerite juurde, et pilte välja tõsta ja – ennäe! konteineri põhjast vaatas vastu kummiga ümbritsetud komplekt uusi kasutamata pildiallkirju!
Kuid kannatuste
rada ei olnud selleks korraks veel lõppenud, sest kuigi esiotsa leidsid 40
„pildikest“ mõõtmetega 60X100 cm abivalmis kolleegi Suur-Kalli abil väärika
koha galeriiseintel, tuli neil peagi oma positsioon loovutada ja vähendatud
koosseisus trepihalli ümber kolida.
Tegelikult ei
ole Murphy põhiseadus oma täielikku tõestust veel saanud, sest kergendusega
võime alles siis ohata, kui see näitus siit ükskord lõplikult läinud on.
Muljetas Elle Sihver