reede, 18. juuni 2021

VLRK 110: Raamatukoguhoidja Marju R. meenutab, kuidas ta tööle tuli

Marju T, Marju M ja Marju R ehk
Hele-Marju, Must-Marju ja Tume-Marju
või ka Pikk-Marju, Alumine-Marju ja Ülemine-Marju.
Hüüdnimesid oli veelgi. Töötajad said lisa järgi kohe aru, kellest jutt.
Ütleme spekulatsioonide vältimiseks kohe juurde, et
lisand "Must" tuli perekonnanimest,
mis oli jätkuvalt tõhusaim meetod isiku tuvastamiseks töökoosolekutel
2020. aasta septembri lõpuni tööl kolm raamatukoguhoidjat nimega Marju. Marjudele lisaks aitas majas puhtust hoida kaunis Marja.  Täna saate aimu, kuidas Marju R meile tööle tuli.

Olid 2018. aasta augustikuu alguse päevad, kui ma osalesin Loodi külas Jutumajas toimunud lugude jutustamise seminaril „Marjakobarast unenäorongini“.

Ilm oli väga palav, puude otsast potsatas õunu ja sealsamas õuemurul asusid nende kallal maiustama herilased ja liblikad. Minul kiheles jalatald herilase nõelamisest, sest olin otsustanud paljajalu üle õue lipata. See ei takistanud aga täiel rinnal endasse ahmida kõike seda, mida Piret Pääri juhatusel neil päevadel meile pakuti. Lugude lugemist ja kuulamist, mängimist, joonistamist…

Ühel hetkel märkasin, et minu vaigistatud mobiiltelefonis on vastamata kõne tundmatult numbrilt. Kõnede ajalugu näitas, et sama numbriga olin rääkinud mõned kuud varem kevadel. Järelikult on usaldusväärne tagasi helistada. Selgus, et kõne oli tulnud Viljandi Linnaraamatukogust ja teises otsas vastas direktor Reet Lubi.

Olin kevadel osalenud linnaraamatukogu töökonkursil ja nüüd küsis Reet, kas ma endiselt soovin sinna tööle tulla. Arvan, et vastus tuli sekundiga ja see oli „Jah!“ Sealsamas sain teistele seminaril osalejatele kinnitada, et muinaslugude jutustamise sekka on nüüd ka üks suur soov täide läinud.

Grupipilt augustis 2018 toimunud Mulgimaa õppereisil

Minu tööle asumise juures on tore meenutada, et olles veel eelmise töökoha hingekirjas, osalesin uue kollektiivi õppereisil. See oli hea viis tulevaste töökaaslaste tundmaõppimiseks. Eriti, kui silmas pidada Torupilli talus toimunud üliemotsionaalset üldkoosolekut. Mõni kolleeg meenutab seda tänini ja imestab, et ma minema ei jooksnud. Minule oli aga sedasorti asjade selgeks vaidlemine väga kosutav kogemus.

Minu ametlik tööelu Viljandi Linnaraamatukogus algas 10. septembril 2018.

Meenutas Marju Roosileht

18. juuni – Roman Toi 105

Roman Toi

18. juuni 1916 Kõo vald - 7. mai 2018 Toronto, Kanada 
Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog


Roman Toi on sündinud Viljandimaal Kõo valla kirjutaja pojana 18. juunil 1916. Tema ettevõtjast isa ja muusikust ema panid poja õppima Tallinna Westholmi poeglaste gümnaasiumi, kus muusikaõpetajaks oli hilisem tunnustatud koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik.

Keeruline haridustee

Vettiku mõju Toile võis olla isegi määrava tähtsusega. Noormehele anti võimalus juhatada kooli koori ja ka orkestrit. Veel 9. ja 10. klassi poisina õppis ta juba Tallinna konservatooriumis prof August Topmani juures orelit.

Pärast 11. klassi 1935. aastal tegi Toi Tondi sõjakooli juures läbi aastase sõjaväeteenistuse ja astus seejärel Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Seal õpitu kulus hiljem keerulistel aegadel marjaks ära. Täisvereline üliõpilaselu ei saanud kesta kauem kui 1940. aastani, mil venelased sisse tulid. Siiski jäi õpinguisse ainult aastane paus, sest Saksa ajal õppis Toi jälle Tallinna konservatooriumis, seekord kompositsiooni ja eriti dirigeerimist. Aastatel 1940–1944 oli ta Tallinnas Eesti Ringhäälingu toimetaja, sealt sai ta sisse hoo heliloominguga tegelemiseks.

Roman Toi lõpetas poolelijäänud õpingud välismaal pagulasena. Tema õpetaja Olav Roots ja koolijuhataja Juhan Aavik aitasid muretseda stipendiumi õpinguteks maailmakuulsa Clemens Kraussi juures Salzburgi Mozarteumis.

Esimesed laulupeod pagulasena
Energiline muusikategevus aktiviseerus eriti sõjajärgsel Saksamaal eesti põgenikelaagrites. Just siit tulid esimesed ideed ja kogemused laulupidude korraldamiseks. Asja lihtsustas eestlastega seostuv iseäralik nähtus – olgu nad kodumaal või paguluses, põgenikelaagris või väljasaadetuna Siberis – ikka seostub nende tegevusega koorilaul ja sellest välja kasvavad laulupeod. Eestlaste kohta öeldakse, et kui neid juba kolm koos, siis on oodata koori sündi. Toi tabas asja tuuma ära ja olukordades, kus inimeste põhimureks peaks olema elu sees hoidmine, muretses ta, kuidas uusi koore asutada või kuidas põgenikelaagritevahelisi laulupidusid korraldada. 1940. aastate teisel poolel sai Toist Geislingeni põgenikelaagris Eesti Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigent ja sealse eesti teatri muusikajuht. Esimene eestlaste laulupäev peeti 1946. aastal Altenstadti laagris, kus laulmas oli ligi 500 eestlast. Järgnesid juba suuremad laulupeod Augsburgis, eestlaste põhilaagris Geislingenis, Kemptenis. Saksamaale lahkus Toi 1944. aastal.

Uus algus Kanadas

1949. aastal, seoses põgenikelaagrite likvideerimisega, rändas Toi koos abikaasa Vaiki ja pisipoja Antsuga Kanadasse. Seal oli esimeseks teenistuskohaks üks Montreali öölokaal, kus Toi mängis kontrabassi. 1950. aastate algul, alustas ta kaugõpet Chicago ülikoolis ja omandas aastaga bakalaureusekraadi kompositsiooni alal. Ta ei piirdunud aga sellega, vaid kaitses esimese komponistina 1973. aastal bakalaureusekraadi ka Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis Toi kaks aastat Šveitsis õppeasutuses nimega Institute of Advanced Studies in Montreux ja kaitses seal kompositsiooni alal magistritöö. Doktoritöö eesti runoviiside teemal kaitses Toi Cincinnati ülikooli Union Graduate School’is Ohios 1977. aastal.

Pärast Kanadasse siirdumist 1949. aastal on ta järgnevate aastakümnete jooksul olnud Kanada ja kogu Välis-Eesti maailma kooriliikumise juhtfiguure. Ta on olnud eesti laulupidude üldjuhte üle kogu maailma. 1950. aastate algul juhatas ta Montrealis naiskoori, 1952–1972 Toronto Eesti Meeskoori ja 1956–1972 Toronto Eesti Segakoori, asutas 1980. aastal Estonia Koori nimelise segakoori ja juhatas seda kuni 1994. aastani, mil käidi teist korda Eestis laulupeol. Toronto Eesti Meeskoor on esinenud tema juhtimisel Manitoba Centennali pidustustel ning Stratfordi Shakespeare'i festivali avamisel. Bethlemas ja Jeruusalemmas rahvusvahelistel jõulukontsertidel esindas ta Estonia ooperikooriga Kanadat. Estonia ooperikooriga käis ta ka 1988. a Estol Melbourne'is ning osales 1994. a üldlaulupeol Tallinnas, kus oli nii au- kui ka üldjuht.

Looming

Roman Toi helilooming koosneb valdavalt vokaalteostest. Ta on kirjutanud mitmeid kantaate, lühikantaate, ballaade, esinenud loengutega paljudel seminaridel.

Kuna Toi muusikaline tegevus on ikka olnud seotud kooridega, siis moodustabki tema heliloomingu suurema osa koorimuusika. Mitmed laulud on Välis-Eesti kooride poolt populaarseks lauldud: “Aiut-taiut”, “Nõmm”, “Ränduri palve!”, “Su ette astun!”, “Kui tume...”. Aga Toil on loomingut veel teisteski žanrites – sümfoonia, viis kantaati, vokaalsuurvorm “Te Deum laudamus”, ballaad “Järv leegib” naiskoorile ja orkestrile, mitmesuguseid kammerpalu.

Toi kooride tase võimaldas eesti koorilaulu tutvustada ka väljaspool eesti ühiskonda. Pole siis ime, et Toi oli aastatel 1973–1974 ka Ontario Kooriföderatsiooni president. 1974. alustas Toi tööd teooria, kompositsiooni ja dirigeerimise õppejõuna Toronto Kuninglikus Konservatooriumis, kus oli veel mõned aastad tagasi tegev.


Toi on pühendanud palju jõudu ja aega kirikumuusikale. Ta töötas 1952–1968 Toronto Centennial United Church’i organisti ja koorijuhina. 1980. aastate algul kutsuti ta Toronto Peetri kiriku organistiks, kus ta tegutseb veel praegugi. Lisaks organisti- ja koorijuhitööle kogudustes on olnud Toi  1970. aastatel asutatud E.E.L.K. usuteaduse instituudi kirikumuusika lektor. Pikka aega olnud kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ning kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht.

Rahvusluse esindaja

Lisaks "muusikalisele vabadusvõitlusele" on Toi sünnimaa heaks palju tööd teinud väliseestlaste organisatsioonides ja korp! Vironia eestseisuses.

Ta külastas Eestit koos selle poliitilise vabaduse esimeste päiksekiirtega ja on püüdnud oma sünnimaad ka vabades tingimustes aidata. Seetõttu on ta paljude eesti ja välis-Eesti organisatsioonide auliige. Eriti tõhusat abi sai Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika õpetusele aluse panemisel. Kodulinna Viljandi heaks on maestro teinud veel mõndagi, kas või seda, et oli Viljandi vana veetorni taastamise suurtoetaja.

Tunnustus

Estonia Selts ja RAM valis Roman Toi oma auliikmeks. Nüüdseks on Roman Toi Viljandi aukodanik, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor. 1993. aastal autasustati Toi Eesti Vabariigi Presidendi teenete aurahaga ja 1996. aastal Riigivapi ordeniga.

Käesoleval aastal, 19. juunil 2011, annab Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder  Tallinna Toomkirikus üle teeneteristid ja aukirjad. Kiriku elutööpreemia vääriliseks on tunnistatud helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi.

Roman Toi elas 101 aasta vanuseks. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule heliloojate künkale.

Refereeringu allikad:

teisipäev, 15. juuni 2021

VLRK 110: Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu kasutamine ja kogud

Diagrammile klikates näeb seda suuremana!
Enim lugejaid oli  1926/27 (702 lugejat), Kõige vähem lugejaid 1932/33 (434 lugejat).
Enim laenutati 1939/40 (23157 raamatut), kõige vähem 1931/32 (10231 raamatut).
Kogude kasv oli võrdlemisi stabiilne, püsides 100-200 uue teaviku vahel. Vaid 1929/30 ja 1930/31 kujunes kasinaks.




Viljandi Esimeselt Lugemisringilt saadud raamatud panid hea aluse RÜS raamatukogule. Lugemisringi pärandusena oli raamatukogul ligi 2000 eestikeelset teost, kus oli päris korralikult esindatud varasem eesti kirjandus. Esimese tegevusaasta jooksul täiendati kogu 710 köitega. 

Seltsi aruandeid on vähe säilinud, erinevates ajaleheartiklites esitatakse erinevaid arvandmeid, aga arengusuundade ja suurusjärkude osas on võimalik ülevaade saada. Raamatukogu kasvas pidevalt – 1925. aastal oli seal juba 3276 köidet. Sel aastal saadi rohkem raamatuid juurde kui tavaliselt – 1255 köidet. Seda tänu 1925. aasta oktoobris likvideeritud Viljandi Koolinoorsoo Liidule, mille arhiiv ja raamatukogu 160 538 marga väärtuses anti üle seltsi raamatukogule. Tavaliselt lisandus aastas 120-200 köidet.

Majanduslikult väga raskeks osutus tegevusaasta 1929/30, mil saadi juurde vaid 74 raamatut. Kokku oli siis raamatukogus 4489 köidet. Sakala andmetel ei ostetud 1. aprillist kuni 1. oktoobrini 1930 raamatukokku ühtegi uut teost ja lugejaskond vähenes peaaegu poole võrra. Peapõhjuseks oli rahapuudus, mis tekkis alaliste toetuste kärpimise tõttu. Teiseks põhjuseks oli seltsi liikmemaksu tõstmine. Seltsi juhatus lootis sissetulekuid suurendada, kuid see ei õigustanud ennast – paljud seltsi liikmed polnud maksujõulised.

Ajaleheartiklitest nopitud andmete põhjal oli kõige vähem külastusi aruandeaastal 1932/33 - 5786. Lõpuaastatel kerkis külastuste arv aga rekordilise 11725. külastuseni aastas.

Tegevusaasta 1931/32 lõpuks oli lugejaid 462. Suurem tõus oli raamatuaastal 1935/36, mil lugejate arv ületas esmakordselt 500 piiri. Raamatuid võeti siis lugemiseks 16 953 köidet. Mõnda aega ei olnud erilist kasvu märgata, kuni 1939/40 oli lugejaid siiski juba üle 600 ja laenutusi 23 157. Raamatukogu viimase tegutsemisaasta (1. aprill 1939 – 1. aprill 1940) lõpus oli kogus 6364 raamatut, mis jagunesid järgmiselt: ilukirjandust 3694, teaduslikku kirjandust 2486 ja lastekirjandust 184 köidet. Keelte järgi oli eestikeelseid raamatuid 5432, saksakeelseid 536, venekeelseid 267, ingliskeelseid 114, muudes keeltes 15. Kui siia lisada veel need 1645 Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu, mis asusid linnavalitsuse pööningul, siis oli raamatukogus kokku 8009 raamatut.

 

Urmo Raus. PARNASS. PARIIS 1991-1993

Tammerraamat 2020
218 lk.

Urmo õppis usinalt ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal, kui 1991. aasta juunikuus potsatas tema Viljandi kodumaja postkasti kiri välismaalt. Täpsemalt siis Pariisi riiklikust kunstikõrgkoolist École des Beaux-Arts ehk Kaunite Kunstide koolist. Seda missioon impossible maratoni, mida ta kõigest nädala jooksul läbi tegema pidi, et kooli õigeks ajaks kohale jõuda, ei kujutaks vist tänapäeval keegi ka kõige fantaasiarikkamas unenäos ette. Eesmärk pühitseb abinõu ja nii ka läks, sest kõikidele bürokraatlikele takistustele vaatamata jõudis entusiastlik noormees täiesti õigeks ajaks Pariisi kooli eksamitele. Mis veelgi põnevam - ta sai kooli sisse! 

Vähese kogemuste pagasiga ja suhteliselt vaesel tudengil vedas, sest ta ei jäänud suurlinnas elamispinna otsingu ja pidevate rahamuredega pikalt üksi. Leidus teisigi eestlastest saatusekaaslasi kellega koos lahendada esmavajalikud olme- ja toiduprobleemid. Katus pea kohal, kõht kartulipudrust täis, öövalvuri amet peaaegu selgeks õpitud, saabus aeg kaevuda kohalikku kunsti- ja kultuuriellu. Juhuse tahtel kohtus Urmo nii kohalike prominentidega kui ka siit Eestist kunagi lahkuma pidanud vaimse kõrgklassi kuuluvate tegelastega. Nende seas olid näiteks: skulptor Maire Männik, näitleja Ene Rämmeld, filmirežissöör Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar jpt. Igatahes kõik need kohtumised jätsid oma jälje ning aitasid tublisti kaasa noore kunstniku arengule ja maailmavaate kujunemisele. 

Katkend raamatust lk. 118:
„Hinge puudutav kunst sünnib siis, kui seda elatakse läbi, ollakse õnnest eufoorias, piineldakse armuvalus või hingelistest piinades, kannatatakse puuduses. Kunsti taga on alati inimene ja hingeelu on lahutamatu osa tema loomingust. Kaunil mererannal võrkkiiges kiikudes tulevad küll võib-olla ilusad mõtted, kuid see on kõigest sillerdus ja harva muutub see tormiks, millest sünnib midagi tõelist. Kõik sõltub ka sellest, mida elus otsitakse ning milline roll meile elus määratud. Lõpuks on see meie enda teha, kas kiigume Marokos võrkkiiges või riietame lahti häbeliku Berberi tüdruku, nagu seda tegi Eduard Viiralt.“ 

Tekstikatkendi jätkuks tahaks mainida, et ühel laupäeval korraldas Urmo eesti sõpradega talgud ning ühistöö tulemusena sai Viiralti hauakivi üle aastakümnete mustusest ilusti ka puhtaks tehtud. Kes veel Urmost midagi eriti ei tea, siis infoks juurde, et lisaks maalile ja graafikale on ta tänaseks loonud mitmeid vitraažiprojekte. Rausi töid on paljudes era- ja avalikes kunstikogudes kodu- ja välismaal ning ta on publitseerinud erinevates väljaannetes nii artikleid kui ilukirjanduslikke tekste. Viimased aastakümned on ta elanud ja töötanud põhiliselt Madalmaades. Selle raamatu läbilugemine võiks huvi pakkuda kunstisõpradele ja ajaloohuvilistele või siis neile, kes Urmot lihtsalt tunnevad/teavad, tegemist ju Viljandi oma inimesega 😉 

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: kodulookogus (4. saal)
Raamtut saab laenata: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969809

esmaspäev, 14. juuni 2021

14. juuni – Evald Reier 105

Pseudonüüm Eia
14. juuni 1916 Viljandi – 28. sept. 1987 Viljandi
Karikaturist, (nuku)teatrikunstnik

Keskhariduse omandas Viljandi Maagümnaasiumis. Määravat huvi avaldasid kunstihuvilisele noorukile joonistusõpetajad Villem Sasi ja Julius Mager.

Ta oli Viljandi Maagümnaasiumis õpetajate kallal oma kätt proovinud ja tema esimene karikatuur ilmus juba 8. juulil 1930 ajalehes “Oma Maa”. Juba 14-aastaselt sai teoks esimene personaalnäitus Põltsamaal. 1935. aastal panid Eia ja Jok („Sakala“ reporteri Henn Arvo) Viljandis Tartu tänavas Romantsovi majas kahe peale üles oma esimese šaržinäituse. Järgnes rida ühisnäitusi mitmes Eesti linnas (Viljandis, Narvas, Tapal, Tõrvas, Tallinnas).

1936. aastal sai Eiast illustraator-karikaturist “Uus Eesti” ja “Tallinna Posti” juures. Töötamine seal jäi lühikeseks, sest pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga lahkus Eia Tallinnast.

Sama aasta sügisel võttis Eia koos Jokiga ette reisi ümber Euroopa. Reisil teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarže tehes. Inglismaal joonistas Eia šaržid tantsijatest Ginger Rogersist ja Fred Astaire`ist, Saksamaal poseerisid talle Willy Forst, Marika Rökk jt. Inglismaal õnnestunud Eial avaldada üks karikatuur koguni “Punchis”. Barcelonas aga oleks nende reis peaaegu saatuslikult lõppenud.

Nad elasid ühes hotellis. Jok oli ühel hommikul hotellist varem väljunud ja ootas Eiat tänaval. Oli Hispaania kodusõja aeg. Kui Eia ukseni jõudis, nägi ta, kuidas Hispaania punased komissarid koos ühe vene leitnandiga kedagi konvoeerisid. “Mis siin toimub?” hõikas Eia Jokile. “Viivat fašista!” hõikas Jok mulgi murrakus vastu ja hetk hiljem olid nad mõlemad kinni võetud ja pidid selgitama, miks nad fašistidele elagu hüüdsid. Õnneks oli Eia Viljandi Maagümnaasiumis piisavalt vene keelt õppinud ja oskas vene leitnandile asja selgeks teha. Muidu viinuks nende tee koos sakslastega mahalaskmisele.

Pärast Euroopa reisilt naasmist korraldasid Jok ja Eia mitmeid näitusi Eestis ja jõudsid oma piltidega veel Helsingisse, Lahtisse ja Hämeenlinna. Enne sõda jõudis Eia töötada koos Evald Tammlaanega “Uue Elu” toimetuses. 

1939. aastal abiellus ta Anni Arrasega (1916-1992). 1940. aastal sündis poeg Jüri, 1943. aastal poeg Rein

Aastail 1937-1940 oli Eia peamiselt vabakutseline, 1940. aastal sai temast mõneks ajaks karikaturist “Punase Tähe” (ümbernimetatud “Sakala”) juures. 

1941. aasta suve lõpul avasid Eia, Jok ja Edmund Valtman Viljandis Lossi tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti, kus igaüks võis endast mõõduka tasu eest lasta šarži teha.

Töötas karikaturistina Riias ajalehe “Deutsche Zeitung im Ostland” juures aastail 1941-1944. 1941. aasta septembri algul oli Eia Riias ametis. Ajalehe esimene number oli ilmunud juba 5. augustil 1941. Eia perekonna käsutusse anti neljatoaline korter Riia kesklinnas, lisaks veel üsna korralik palk.

1944. aasta suve lõpus oli Eia tagasi Viljandis ja töötas Ugalas dekoraator-nukuskulptorina ja „Sakalas“ karikaturistina.


Evald Reier oli küüditatud kulaku pereliikmena Siberis 1949-1957

1949. aasta märtsis küüditati Evald Reier koos abikaasa Anniga kui kulakute perekonna liige Siberisse Novosibirski oblastisse Kargati rajooni. Alates 13. aprillist 1950 on Eiast saanud kunstnik Kargatis.

Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal
1950. aastate algul.

Peale Stalini surma tõusis Eial lootus peagi Eestisse tagasi jõuda, kuid asjad ei edenenud. 8. jaanuaril 1957 saatis ta kirja ENSV peaprokurörile.

“Võib olla olnuks juba ammu õige pöörduda Teie poole, kuid rea ametasutuste-isikute suhtumine teiste väljasaadetute mitmesugustesse avaldustesse jätsid mulje, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu, kuna see nagunii ei leiaks sisulist arutamist, vaid kuude või isegi aastate pärast saabuks lühike ja trafaretne eitav vastus.

Alles paari viimase aasta jooksul toimunud muudatused meie riigi siseelus kinnitavad, et seadus ja õiglus lõppude lõpuks siiski mitte ainult sõnas, vaid ka tegelikult on asumas või juba asunud omale kohale ja et on möödunud seesugused ajad, kus mõnigi kõrget ametikohta mittevääriv isik võis vastavalt oma tahtele ja isiklikele suhteile mängida inimsaatustega.

Minu ja minu abikaasa väljasaatmine toimus 1949. aastal Viljandi linnast, kus ma töötasin teater “Ugala” nukulavastuste dekoraatorina-nukuskulptorina. Pärast korduvaid nõudmisi, alles 1950. aasta lõpul, loeti minule ette väljasaatmise otsus, millest selgus, et minu isa, kes omas Viljandi lähedal 30 ha suurust talukohta, oli tunnistatud kulakuks ja määratud väljasaatmisele. Koos sellega oli väljasaatmisele määratud ka minu perekond kui “kulaku leibkonda kuuluv”.

Selline põhjendus minu väljasaatmiseks on täiesti aluseta, arvestades fakti, et juba 1936. aastal algas minu iseseisev tee “Uus Eesti” ja “Tallinna Pos” toimetustes illustraator-karikaturistina. Sama aasta sügisel, pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga, lahkusin Tallinnast ja teostasin pikema välisreisi läbides portreekarikaturistina rea Lääne- ja Lõuna-Euroopa riike.

Pärast sundteenimist 1937. aastal, korraldasin rea karikatuurinäitusi Eesti ja Soome linnades, ning vahepeal abiellunud (tegelikult abiellus 1939. aastal. – H.R.), jätkasin kaastööd ajalehtedele kuni juunipöördeni 1940, millal asusin karikaturistina töötama Viljandis “Punase Tähe” toimetuses.

Okupatsiooni ajal töötasin (alates 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta juuli lõpuni. – H.R.) Riias “Deutsche Zeitung im Ostland” illustraator-karikaturistina, kust 1944. aasta sügis-suvel tulin tagasi Viljandisse ja pärast Viljandi vabastamist töötasin esialgu teatris “Ugala”, kust peagi asusin “Sakala” toimetuse koosseisu. 1947. aastal tulin uuesti “Ugalasse” dekoraatoriks-nukuskulptoriks, töötades seal kuni väljasaatmiseni 1949. aasta märtsis.

Ülaltoodud lühikesest, Teile kergesti kontrollitavast elulookirjeldusest nähtub, et minu väljasaatmisel “kulakliku perekonna liikmena” puudub igasugune alus. Kui aga minu väljasaatmisele aitas kaasa töö oma erialal okupatsioonipäevil, mis oli tingitud tol ajal minu poliitiliste tõekspidamiste puudumisest (ilmselt oli nii kasulik kirjutada. – H.R.), siis vastavalt NSVL Ülemnõukogu määrusele 17. sept. 1955. aastal, on seegi süütegu täielikult kustutatud.”

14. oktoobril 1957 arvatakse Evald ja Anni Reier välja kulakute nimekirjast ning neile lubatakse Eestisse tagasi tulla. 1. novembril 1957 on nad Eestis tagasi.


Tagasi Viljandis

Eestisse jõudnud, töötas Eia Viljandis mitmel kohal kunstnikuna või karikaturisti-illustraatorina: Ugala, Sakala, KEK, Kultuurimaja, Kaubastu. Ugalas jõudis ta korra isegi näitelavale, mängides “Kevades” Arno Talit. Karikatuure tegi ta peale sõda harva. See-eest või tema joonistusi ja šarže kohata peale ajalehe “Tee Kommunismile” veel “Kehakultuuris”, “Noorte Hääles”, “Kultuuris ja Elus” ja paljudes vene ja läti ajalehtedes ning ajakirjades. Kokku olevat neid Eia mustvalgeid ja värvilisi šarþe, mida ta tegi ajalehtedele ja ajakirjadele või joonistas kinkimiseks juubilaridele, ligi 12000.

1987. aasta septembris viidi Eia insuldiga Viljandi haiglasse. Evald Reier alias Eia suri 28. septembril 1987. aastal Viljandi haiglas.

 

Allikad:

  • Raudla, Heiki. Eia – mees, kes tegi molusid // Kultuur ja Elu (2005) nr. 1 lk. 32-37
  • Viljandi läbi aegade. Viljandi, 1983. Lk. 54-55

14. juuni – Ott Kangilaski 105

Pseudonüüm King Kong Kongivere
14.06.1911 Verilaske, Viljandi vald – 28.04.1975 Tallinn
Graafik ja publitsist

Tuntud sugulased: Juhan Kangilaski – vend; Jaak Kangilaski - onu

Ott Kangilaski sündis 14. juunil 1911. aastal Viljandimaal Viljandi vallas Verilaske külas taluperemehe kolmanda pojana. Õppis Arumetsa algkoolis, Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, 1931-35 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas kunsti- ja kirjandusajalugu (õpingud katkesid halvenenud tervise tõttu) ning 1934. aastal ka Pallases A. Vabbe graafikaateljees. Kuulus üliõpilasseltsi „Veljesto“. Jätkas õpinguid 1940-1941 K. Mäe nim. Riigi Kõrgemas Kunstikoolis A. Bachi ja A. Laigo juhendusel ja lõpetas 1943. aastal Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused.

Elas 1943-1948 Viljandi lähedal Verilaskel, aastast 1948 Lagedil. Oli aastast 1944 Kusntnike Liidu liige. Sai 1975. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks. Osales 1966. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi asutamises ja oli selle auliige.

Ott Kangilaski oli erudeeritud isiksus. 1930. aastail illustreeris jõuliselt väljendusrikaste, osalt grotesksete ja sümboolikat sisaldavate sulejoonistustega peamiselt „Arbujate“ sõpruskonna luuletajate teoseid: H. Talviku „Palavikus“ 81934), B. Alveri „Viletsuse komöödia“ (1935), B. Kangro „Sonetid“ (1935). Suur osa loomingust, sh. lasteraamatuillustratsioonidest ja vabagraafikast, toetub rahvaluulele. Tähelepanuväärseim on sari muistendiainelisi lehti ja „Kalevipoja“ paikade loodusvaateid, milles ilmneb sügavtrükitehnikate meisterlik valdamine. Illustreeris „Kalevipoja“ (1950, koos A. Hoidre ja R. Sagritsaga; Nõukogude Eesti preemia) ning A. H. Tammsaare ja A. Jakobsoni teoseid. Viljeles ka puugravüüri ning joonistas karikatuure. Avaldanud kunstialaseid artikleid ja raamatuid. Kirjutanud följetone, paroodiaid, epigramme, lasteraamatuid ning tõlkinud ilukirjandust. Tegi kaastööd „Vanemuise“ teatrile.
 
Valik töid:
1940 - Öine linn : argielupiltide mapp (puugravüür)
1956 - Assamalla lahinguväli (ofort);
- Kääpa jõgi (kuivnõel);
- Vanapagan-kosilane (metsotinto)
1958 - Linda kivi (ofort, kuivnõel)
1971 - Ussikuningas (reservaaž)

Lugege lisaks Lagedi aleviku blogist

Allikas: EKABL

Valik raamatuillustratsioone SIIT

reede, 11. juuni 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele ei tea, mida teha pastoriga

Ühel pausihetkel otsustasid Elle, Helle ja Maire
harjutada etiketikohast reveranssi, samal ajal kui Pipa
muhedale pastor Tammsalule "maskeerimiskannukesega"
õuel hiilides vahele jäi
Foto originaal 10. sept. 1999, Jaan Tammsalu pilt samal aastal raamatukogus toimunud
kohtumiselt tema, Jaak Alliku ning Katrin Mändmaaga
Kui raamatukogu teisele korrusele kolis kirikõpetaja Jaan Tammsalu, oli naistel palju küsimusi. Kas preestri sõrmust suudeldes tuleb langetada pea või kergitada käsi? Mismoodi auväärse isiku poole pöörduda? Sotsialismi ja taasiseseisvunud Vabariigi haridus jättis noore Nele haridusteele sügavad lüngad pastoriga suhtlemiseks ning väärikuse säilitamiseks katsetati erinevaid lähenemisviise. 

Liiviga seoses meenub veel üks lugu. Meie raamatukogu teisele korrusele asus elama kirikuõpetaja. Jaani kirik oli oma varad tagasi saanud, kaasa arvatud pastoraadi, kus meiegi pesitsesime. Kirikuõpetaja oli arusaaja mees ja leidis, et ta mahub koos raamatukoguga vabalt ühte majja elama. Tema nimi oli Jaan Tammsalu ja ta oli kirikuõpetaja kohta kahtlaselt noor. Vähemalt nii arvasid meie naised ja ka mina, kes me õndsal nõukogude ajal olime harjunud, et üks jumalasulane peab olema iidvana nagu igavik. 

Kas sina tead, kuidas püha mehega suhelda?

Samuti ei osanud me seisukohta võtta, kuidas sellise püha mehega suhtlema peaks, mingit etiketti selle kohta ei olnud kusagilt leida. Mina olin filmis näinud, et lihtrahvas suudleb austuse märgiks preestri klotsersõrmust, samuti teadsin ma, et pühade isade poole tuleb pöörduda kolmandas isikus. Teised jälle polnud sellisest käitumisnormist midagi kuulnud ja vahtisid mind kahtlustavalt. Jäi ainult loota, et kirikuõpetajal ei tule pähegi meiesuguste alamat sorti patustega suhelda. Kuid me eksisime! 

Ühel külmal talveõhtul, varsti pärast sissekolimist, tuli pastor Tammsalu susse sahistades teiselt korruselt, kus ta elas, alla meie juurde, sest tal oli tarvis venekeelset Rabindranath Tagore luulekogu. Olime Liiviga kahekesi letis. Olin natuke noorem ja minu stardikiirendus parem, lendasin kuulina leti tagant vene fondi Tagoret otsima, et mitte jääda ühte ruumi inimesega, kellega suhtlemine mu kohmetuks tegi. Mööda joostes jõudsin märgata, et õpetaja Tammsalul polnudki klotsersõrmust, mida suudelda. No mida sa siis teed või suudled… 

Pusisin päris kaua, enne kui otsitava raamatu leidsin ja tagasi jõudsin. Liivi oli natuke pahura olekuga. „Mis sa seal nii kaua tegid, ma ei osanud temaga millestki rääkida“, pahandas ta pärast. Viimases hädas, kui vaikus juba piinlikuks muutus, oli ta kirikuõpetaja käest inglisepäraselt häält paisutades küsinud: „on ka kirik külm?“ mille peale õpetaja olla võpatanud ja vastanud: „Mitte eriti, meil on ju reflektorid.

Peagi selgus, et Jaan Tammsalu oli väga muhe mees ja suhtles täitsa vabalt. Raamatukogu külastas ta regulaarselt igal õhtul, varustas meid Marside ja Snickersitega, mängis kitarri, sinatas kõiki sõbramehelikult ja ajas ohjeldamatult vigurijuttu. Ka meie suhtumine temasse muutus soojaks ja loomulikuks, ehkki säilis teatav aupaklikkus. 

Maja jagamisel erinevate asukate vahel tekkis õrn probleem wc-ga. Mitte seepärast, et koht oleks olnud meile mitme peale kasutada, vaid selle strateegiline paiknemine oli lihtsalt väga halb ja asus kirikuõpetaja esikus,  just tema trepi otsa juures. Raamatukogu siivsad daamid püüdsid igati varjata, et tegelevad vahetevahel sellise proosalise asjaga nagu pissil käimine. Kuna wc-s asus ka meie käsutuses olev ainus veekraan, siis saime oma käike hästi maskeerida, võttes näpu otsa väikese rohelise kastekannukese, mida hakkasime nimetama maskeerimiskannukeseks. Kannu kasutamise sageduse järgi oleks võinud arvata, et raamatukogu tagatoas on hektarite viisi kapsaid kasta. 

Kord kesk talve külmal ajal unustasin maskeerimiskannukese maha ja pidin hulk aega hambaid lõgistades vetsust väljasaamist ootama, sest minu poole asjatoimetuse pealt tuli esikusse õpetaja Tammsalu ja hakkas vaimulikke viisijuppe ümisedes wc ukse taga oma kingi ja saapaid viksima ja neid ei olnud tal vähe.

Meenutas: Nele Grosthal

neljapäev, 10. juuni 2021

Stacey Lee. THE SECRET OF A HEART NOTE

Inglisekeelne audioraamat kestvusega 10 h 19 min 42 s

Fantaasiasugemetega raamat noorest Mimosast, kelle pärandiks on ülitundlik lõhnataju ning selle abil armujookide kokku segamine. Maailmas on vaid kaks sellise oskusega inimest – tema ema ja tema. Eriline anne on teismelisele rõhuvaks koormaks, sest erilise lõhnataju hinnaks on üksindus. Armumise hinnaks on lõhnataju kadumine. 

Mimosa unistab normaalsest teismeelust ürdiaia eest hoolitsemise ja armueliksiiride valmistamise asemel. Asjad muutuvad veelgi pingelisemaks, kui ta kogemata sokutab armujoogi vale naise kohvi sisse. Muidugi on asjasse segatud poisid ning perekonnasaladused.

Raamatut on mõnus kuulata, erinevad olukorrad pakuvad muhedaid itsitamishetki ning kohati pitsitab südant ka emotsionaalne kaasatundmise nutuvõru. Kuigi lugu on mõeldud noortele täiskasvanutele, võivad ka küpsemad täiskasvanud seda rahuliku südamega jalutamise, käsitöö või kartulikoorimise kõrvale nautida. 

Soovitan soojalt!

Raamatut saab laenata Tallinna Keskraamatukogu OverDrive`is. Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogud on avatud kõigile Eesti elanikele. Rohkem infot: http://raamatukogu.viljandi.ee/tallinna-keskraamatukogu-e-raamatute-laenutamine

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: https://keskraamatukogu.overdrive.com/media/4704946?cid=113570

kolmapäev, 9. juuni 2021

VLRK 110: Kui raamatukoguhoidja on haige, on lood tõsised

1925. aastaks oli Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu ning lugemistuba rahva seas nii hästi vastu võetud, et haigestunud raamatukoguhoidja tõttu ukse taha jäänud lugejad oma õigust lugemispala laenata  leheveergude kaasabil tagasi nõutama hakkasid. 

Oma Maa, 6. juuni 1925
6. juunil 1925 avaldati ajalehes "Oma Maa" teade, et "Rahvaülikoolide raamatukogus on raamatute väljaandmine ajutiselt kuni 1. juulini katkestatud koguhoidja haiguse tõttu." Raamatuid sai tagastada iga päev, v.a. esmaspäev.


Sakala, 11. juuni 1925
Juba järgmisel nädalal, 11. juuni "Sakalas" avaldas anonüümne isik olukorra üle hämmeldust: "Otse üllatav, et Rahvaülikooli seltsi raamatukogu juhatus raamatute väljaandmise lõpetanud koguhoidja haiguse tõttu! Kui näiteks koguhoidja ära sureb - mille eest jumal hoidku - kas siis raamatukogu üldse likvideeritakse? Kust teab Rahvaülikooli seltsi raamatukogu juhatus, et koguhoidja tervis 1. juuliks korras on?"





Oma Maa, 18. juuni 1925
Samalaadne pahandamine ilmus ja ajalehes "Oma Maa" 18. juunil:
"Rahvaülikoolide seltsi raamatukogust.
Hiljuti suleti Viljandi rahvaülikoolide seltsi raamatukogu üheks kuuks ja seda kuuldavasti koguhoidja haiguse pärast. See on küllaltki imelik nähtus. Kas kõik ametiasutused siis tingimata suletakse, kui ametnikud haiged on või neile puhkust tahetakse anda. Arvatavasti pole ka suvel raamatukogu tarvitajaid vähem kui muul ajal; leidub küllalt kodanikke, kes raamatukogu järele tingimata vajadust tunnevad. Kas siis tõesti ei leidu üheks kuuks raamatukoguhoidjale asetäitjat?"

Sakala, 18. juuni 1925

RÜS juhatuse selgitus avaldati "Sakalas" juba nädala pärast:
"Rahvaülikoolide seltsi raamatukogu sulgumise asjus palutakse meid järgmist seletust avaldada:
Viljandi Rahvaülikoolide seltsil ei ole ainelistel põhjustel võimalust kahte raamatukoguhoidjat pidada; seepärast on raamatukoguhoidja pikema haiguse puhul raamatukogu sulgumine paratamatu: mitmetuhadeköiteline raamatukogu on suur varandus, mille eest vastutab raamatukoguhoidja. Raamatukoguhoidja haiguse ei saa ometi avada raamatukappe, et igaüks võtaks, mis talle meeldib, vaid tuleb leida asetäitja. Ei saa ka keegi vastutust raamatukogu eest enese pääle võtta, ilma et ta oleks raamatukogu inventuuriga vastu võtnud. Raamatukoguhoidja asetäitja leidmine ja inventuur võtab aega, seepärast tuleb raamatute väljaandmine ajutiselt lõpetada. Et meil ainult üks avalik raamatukogu, siis tudub raamatukogu kinniolemine takistusena ja võib telitada ligi kibedustunde, kuid et sulgmine raamatukogu haiguse puhul paratamatu, haigus aga ei allu inimesetahtele, siis ei ole vähemasti põhjust pahandamiseks. Sellega tuleb leppida kui paratamatusega.
Viljandis, 15. juunil 1925 a.
Austusega
Viljandi Rahvaülikoolide seltsi juhatus"

Sama aasta algusega hakkas Eestis kehtima ka avalike raamatukogude seadus ning tehti algust ühtse raamatukoguvõrgu üleriikliku loomisega, mistõttu raamatukogudega seotud teemad olid leheveergudel hästi kajastatud. Viljandi Rahvaülikoolide Seltsiga (RÜS) raamatukoguhoidja-asjaajaks oli 1921. aasta septembrist olnud Bertha Ott. Paraku raamatukoguhoidja Bertha Ott sel 1925. aasta suvel oma haigusest ei paranenudki ning lahkus 12. juulil 1925 elavate seast. Ta maeti 15. juulil 1925 Viljandi Vanale kalmistule. 
Sakala, 14. juuli 1925

Veidra nöögina ilmus veel 7. augustil 1925 ajalehes "Kaja" teade selle kohta, et Viljandi linnavalitsus on oma "avalikkude raamatukogude võrku võtnud Viljandi rahvaülikoolide seltsi kogu, mis asub nn. Uues lossis. Kogu juhatajaks on Berta Ott."

Bertha Emilie Ott`i (1.04.1893-12.07.1925) neli aastat kestnud ja surma tõttu lõppenud töö jätkajaks valiti 26 kandidaadi seast taas Anna Marend (Kuni 1921 Kaalep, 1921-1938 Meiner), kes töötas sellel ja hiljem raamatukogu juhataja ametikohal kuni RÜSi likvideerimiseni ning mõnda aega ka veel Viljandi Keskraamatukogus. Ta oli ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu liige.

Allikad (lisaks tekstis viidatule):

  • Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - 37 lk.
  • HAUDI

9. juuni – Johannes Kaup 110

Johannes Kaup

9.06.1911 Viljandi vald – 12.09.2004 Berlin USA
Ajakirjanik ja kirjanik
 
Johannes Kaup oli Viljandimaa mees, sündinud Viljandi vallas 9. juunil 1911 talupidaja pojana. Õppis Kalmetu algkoolis ja lõpetas 1930 Viljandi Poeglaste Gümnaasiumi. Hakkas ajakirjanikuna tööle Viljandis ilmuva „Oma Maa“ juures ning oli aastail 1936-40 ja 1941-44 Paides „Järva Teataja“ toimetaja.

Põgenes 1944 Saksamaale, kus elas Kempteni ja Augsburgi laagrites ning toimetas kvaliteetset kultuuriajakirja „Kauge Kodu“ ja ajalehte „Eesti Rada“. Siirdus 1950 USA-sse, asudes elama Wilmingtoni, Delaware'i osariiki. Õppis kirja teel Chicago tehnikumi kursustel ja sai ehitustehniku diplomi. Hiljem töötas Wilmingtonis raamatukaupluse laojuhatajana ja elas Ocean Pines'is, Marylandis. Oli Kanadas ilmuva ajalehe „Meie Elu“ pidev kaastööline, toimetades vahepeal selle kultuurilehekülge, aga kirjutas ka teistes pagulaslehtedes ja -ajakirjades. Jõudnuna kõrgesse ikka elas ta tagasitõmbunult oma tütre Eneken Kaup Frischkorni hoole all ja tundis rõõmu kahest lapselapsest ja üheksast lapselapse-lapsest. Ta põrm tuhastati ja maetakse Seabrooki, N.J., abikaasa Niina Kaupi kõrvale.

Literaat Johannes Kaup oli Välis-Eesti Kirjanike Liidu, hiljem ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Juba enne sõda avaldas ta populaarteaduslikud biograafiad „Kapten Anton Irv“ ja „Mihkel Veske“ (mõlemad 1936). Ta oli ladusa sulega prosaist, kelle enamik loomingut jäi ajakirjanduse veergudele: järjejutuna „Järva Teatajas“ 1943 ilmunud romaan Kautla metsavendadest „Sinise taeva all“, järjejutuna „Eesti Rajas“ (1946) romaan põgenike elust „Kurjust koerad“, mitmed jutustused, lühipalad. Mõned hilisemad novellid avaldas ta raamatus „Üksikud majad tähtede all“ (1975). Ilmusid ka ta noorsooraamatud „Linnuseehitajad“ ja „Sügise laul“.

Küüditatud Maria Jürvetsoni kirjade ja mälestuste põhjal kirjutas Kaup dokumentaalteose „Hauatagune Siber“. Kirjandusloolist tähelepanu väärib tema koostatud ja toimetatud koguteos „Südamega ja sulega“ (1971), mis sisaldab huvitavaid fotosid ja küsitlusandmeid nimekatelt pagulaskirjanikelt. Märkida tuleb ta sisukas uurimus „Eesti esimestest korporatsioonidest ja rahvusvärvide sünnist“, mis ilmus koguteoses „Eesti Korporatsioonide Liit“ (Toronto 1966). Olles astunud korp! Rotaliasse Saksamaal, Münchenis ülikoolis käies, oli Johannes Kaup pikki aastaid Rotalia ülemaailmse ajakirja „Meie Side“ toimetajaks. Kogu ta elu oli seotud kirjasõnaga.

Suri 12. septembril 2004 93..aasta vanuses Ameerika Ühendriikides, Marylandi osariigi Berlini väikelinnas.

pühapäev, 6. juuni 2021

6. juuni - Johan Luts 145

Johan Luts

Esineb ka nimekuju Juhan
6.06.1876 Potre talu, Vardja küla, Viljandi vald - 12.06.1940
Ettevõtja, "Lutsu võipirni" aretaja

Oli Viljandi Esimese Lugemisringi registreeritud liige 1915. a. , juures märkus "Kantremaal, omas majas"

Johan Luts sündis 6. juunil 1876 Viljandimaal, Viljandi vallas Vardja külas Potre talus. Hariduse sai Viljandi kihelkonnakoolis ja Viljandi linnakoolis. 13-aastasena läks ta Karula mõisa aiapoisiks. Kui mõisnik pani aiapoisid põllutööle, siis ei tahtnud ta oma valitud erialast loobuda, tuli Karulast ära ja asus tööle Viljandi aiaärides. 

Sakala, 24. märts 1914
Vabadussõja eel pidas koos Jüri Kõlliga seemekauplust. 
Seemnekauplus oli 1914. aastal lehes ilmunud kuulutuse 
järgi  „Stedigi uues majas“, 1917. aastal  aga Tartu tänavas
Tõllassepa majas. 
1894. aastal rentis ta oma isalt 2,6 ha põllumaad, mille eest maksis 50 rubla aastas renti ning käis söögi, hobuse kasutamise ja saadud sõnniku eest talus tööl. Renditud maal kasvatas ta köögivilja ja viljapuid.

Armastusest aiatöö vastu läks Venemaale teadmisi täiendama. Töötas Moskvas ja mujal. "Kui võõrsilt oli teadmisi kogutud, tuli J. Luts isatallu tagasi, kus seadis sisse eeskujuliku seemnekasvatuse. Samal ajal asutas ta Viljandisse seemnekauupluse, mis töötas üle 20 aasta. Ka Viljandi köstrimaadel, kus Luts rentnikuks oli, seadis ta suurejoonelise aiakasvatuse sisse." (Päewaleht, 6. juuni 1926)

Päewaleht, 6. juuni 1926
Johan Lutsu 50. juubeliartkilis nimetati mees Viljandi
tähtsaimaks töösturiks ja seltskonnategelaseks
Professor Jüri Kuum tsiteerib ajalehes Teel Kommunismile (12. sept. 1985) J. Lutsu mälestusi: „Nüüd sai press omale peale pandud. Jaanipäeva paiku, kui aiaviljad kastmist nõudsid, sai neid ööd läbi kastetud. Kurke oli mul ligi kaks vakamaad maas. Need vajasid rammuga kastmist. Vesi sai tünni kantud, sinna sisse tuhka, sõnnikut ja virtsa ning sellega nad mitu korda läbi kastetud. Küll siis kurgid kasvasid! Sai vahel kaks koormat turule viidud. Sai ka sisse soolatud ja hapust pärast müüdud. Kasvatasin ka aiaviljaseemet, mida müüsin Viljandi, Tartu, Tallinna ja Riia äridele. Aiakraami sai nii palju kasvatatud, et Viljandi turul ei jõudnud ära müüa. Mitu korda sai sedasi tehtud. Teisipäeval müüsin Viljandi turul. Teisipäeva õhtuks toodi koorem, mille kodus ema ja teised valmis seadsid, Viiratsi kõrtsi juurde. Läksin sellega Tartu turule. Reedel jälle Viljandi turul, sealt õhtul raudteega Tallinna. Kasvatasin herne ja oa kaunu Behri konservivabrikule Tallinnas; mitu koormat sai neid vaguniga Tallinna saadetud.“ 

Ajapikku laiendas Johan Luts oma majandusliku tegevushaaret - ta kauples metsaga, tegi kiviteid, ostis mõisaid ja jagas need taludeks. Ta oli osanik või juht mitmes ettevõttes. Näiteks 5. novembril 1920 Viljandis asutatud alkoholiettevõttes "Alko". Pärast 1923. aasta moderniseerimist töötas avarate keldrite ja käärimisruumidega Viljandis Lossi 34. Kolmeliikmelise osaühingu juhatuses olid algusest peale juhatuse esimees Peeter Mets, juhatuse liige Georg Schnurberg ja juhatuse liige Johan Luts. Üks asutajaid oli Ado Tõllasepp.

Kolmekümnendate lõpul pidas Viljandis ja suuremat veskit (vt. allpool olevat "Uus Eesti" ajalehelõiget)

Johan Luts oli abielus Linda Lellepiga (1886-1973), peres oli neli last.


Lutsu võipirni lugu

Lutsu võipirn
Vili keskmise suurusega, ümmargune, helekollane.
Viljaliha sulavmagus, mahlakas.
Valmib septembris, säilib kuni 2 nädalat.
Puu on tugeva kasvuga, hakkab hilja kandma, vajab tolmuandjat.
Külmakindlus keskmine kuni hea.
1920. aastate algul käis Johan Luts ka Tšehhoslovakkias. Eriti meeldis talle üks pirnisort, mida seal laialdaselt kasvatati. Pirnid olid suured ja väga maitsvad. J. Luts kirjutab 1938. aastal: „Selle pirni seemet tõin Eestisse, kasvatasin neist alused ja jätkasin ümber. Ühe lopsaka taime jätsin jätkamata ja istutasin selle 1924. aastal oma aeda Viljandis Oru tn 23. Puu kasvas püramiidikujulise põõsaspuuna, oli 2 m kõrge ja kandis 1928. aastal esimesi vilju.“ 

'Lutsu võipirni' nime saanud puu pidas vastu 1939/1940. aasta väga külmale talvele, üldse elas ta üle 40 aasta. Maja remontimise ajal 1968. aastal valasid hoolimatud remontijad puu alla mitmesuguseid mürgiseid jäätmeid, mistõttu ta hävis. J. Kuum kirjutas ülalmainitud ajalehes, et känd püsis veel kaua ning et Viljandi kodu-uurijad ja loodusesõbrad tähistasid 14. septembril 1985. aastal selle koha mälestuskiviga. Viljandimaal oli see teine viljapuule pandud mälestusmärk, esimene mälestuskivi pandi 1974. aastal Suislepa mõisa aeda 'Suislepa' õunasordile. 

Kalju Kase raamatus "Puuviljandus Eestis" on sorte käsitlevas peatükis lähemalt kirjeldatud pirnisorti 'Lutsu võipirn'.


Johan Luts suri 12. juunil 1940. aastal. 

"Wäsimatu töömees weel surmapäeva hommikulgi ruttas oma töö juurde elurõõmsana ja energilisena. Töö juures tabas teda kramp. Kuna kedagi lähedal abistamas ei olnud, Johan Luts püüdis end ise aidata; liigne pingutus osutus aga ülejõukäivaks. Kui ta haigena toimetati koju Oru tänavale, siis kaks juurekutsutud arsti tunnistasid olukorra väga raskeiks. Kell 16 uinus Johan Luts vaikselt magama ja sellest kujunes tema surmauni." (Sakala, 14. juuni 1940)

Uus Eesti, 14. juuni 1940

Sakala, 17. juuni 1940


Allikad: 

laupäev, 5. juuni 2021

5. juuni – Aleksander Kaelas 110

Foto allikas: geni.com
Aleksander Kaelas

5.06.1911 Kõdara, Karksi vald – 5.07.1964 Stockholm
Õigusteadlane, ajakirjanik ja eksliibriste koguja


Õppis 1932–1936 Tartu Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1936). Oli enne sõda Tartu ülikooli majandusteaduskonna assistent. Enne põgenemist Soome 5. novembril 1943 teeninud ka Tallinnas Majandusdirektooriumis. Hiljem Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liige.

Katkend rahvusvahelise välisbalti arhiivide 2006 aasta koverentsilt Tartu Ülikooli Raamatukogu töötajate Mare Ranna, Aili Bernotasi, Tatjana Šahhovskaja ettekandest „Eesti rahvas vaatamata kõigele on siiski üks. Väliseesti isiku- ja asutuste/organisatsioonide arhiivid TÜ Raamatukogus“:
Üks ulatuslikumaid ja omapärasemaid on õigusteadlasest ajakirjaniku Aleksander Kaelase (1911-1964 Stockholm) isikuarhiiv (F 151). A. Kaelas põgenes koos abikaasaga kodumaalt 1943. aastal. Ohtliku, ligi kolm aastat kestnud põgenikutee Soome kaudu Rootsi fikseeris ta päevikumärkmetes peaaegu päevade kaupa. Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna lõpetanud ja mõnda aega ka majandusteaduskonnas õppinud Aleksander Kaelase peamine töökoht Eestis oli Tööinspektsioon, selle kõrval luges ta ka ülikoolis tööõigust. Rootsis kujunes Kaelas kõige silmapaistvamaks Eesti kohta selgitustöö tegijaks, mida suurepäraselt avab ja mille tagamaad dokumenteerib tema Tartusse jõudnud arhiiv. Kaelas oli paljude eestlasi ühendavate võitlus- ja teadusorganisatsioonide rajajaid ja liige.

Tema süstemaatilise tööga loodud andmekogumid okupatsiooni kohta Baltikumis – oludest, sotsiaalpoliitikast, inimõigustest Eesti NSVs ja paguluses, deporteerimistest, vastupanuvõitlusest, ENSV funktsionääridest jm – olid aluseks tema kõrgetasemelistele kirjutistele, mis ilmusid vähemalt kaheksas euroopa keeles (eesti, inglise, saksa, rootsi, soome, hispaania, hollandi ja norra keel). Kaelase eesmärk oli elimineerida propaganda ja lasta kõnelda faktidel. Fakte hankis ta mitmel viisil – trükisõnast, eestlastest põgenikke ja turiste intervjueerides, raadiost. Viimane faktiallikas nõudis tohutut tööd. Säilinud on 18 000 masinakirjalehte kokkuvõtteid Nõukogude Eesti Raadio päevauudistest, ajakirjanduse ülevaadetest jm informatsioonisaadetest aastatest 1950-1962. Kas see kõik on A. Kaelase töö tulemus, ei ole päris selge. Omamoodi tunnustuseks A. Kaelase ausale teadlasetööle olid pagulusaja esimesel kümnendil Vene saatkonna korduvad demarðid tema tegevuse takistamiseks. Kuna põgenikel polnud lubatud teha poliitikat, oli Kaelas mitu korda uurimise all, kuid propaganda puudumise tõttu tema faktitäpsetes uurimistöödes ei saadud tema tegevust kuidagi piirata.

Arhiivi korrastamise ajal loodud kontakt A. Kaelase abikaasa Lili Kaelasega tõi ETSRis olnud arhiivipärandile olulisi täiendusi. Lisandus ka väike osa Rootsis tunnustatud arheoloogi ja etnograafi Lili Kaelase enda arhiivimaterjale ning teadmine, et tema isikuarhiivi põhiosa on hoiul Göteborgi ülikoolis Naistegelaste arhiivis. Eestist põgenemisel olid Kaelased viinud ühte Lõuna-Eesti tallu oma maalikogu, raamatud ja senise arhiivi, millest nüüdseks kahjuks enam jälgi pole. Aleksander Kaelas oli juba 1937. aastal Eestis alustanud eksliibriste kogumist. Nüüd asub tema eksliibrisekogu (3715 raamatuviita) Yale´i ülikoolis, seda on hinnatud suurimaks eesti eksliibriste kollektsiooniks välismaal.
Allikas: http://www.kirmus.ee/baltic_archives_abroad_2006/kogumik/Rand.htm

Bibliograafia:

Aleksander Kaelas autorina:
• Viires : album. - Narvas : Viires, 1929-1930 (Narva : A. Grigorjev)
Variantpealkiri: Viires : noorurite kirjanduslik album, 192. Hilisem pealkiri Viires : noorsoo ajakiri. 1930
• Toidu- ja maitseainete tööliste ametiühingu juubelialbum : XX : 1917-1937. - Tallinnas : [Toidu- ja maitseainete tööliste ametiühing], 1937 (Tallinn : R. Tohver)
• Eesti looming. 2. [osa] : kirjanduslik koguteos / [toimetanud A. Oras, K. Ristikivi, E. V. Saks ... jt.]. - Helsingi : [s.n.], 1944 (Helsinki : Suomalaisen Kirjallisuuden Seura)
• Exlibrisharrastus Eestissä / Aleksander Kaelas. - Forssa : [s.n.], 1944 (Forssa : Forssan kirjapaino)
• Estniska exlibris / av Aleksander Kaelas. - Separaat. - [Rootsi : s.n., 1945] (Rootsi : Bröderna Lagerström)
• The worker in the Soviet paradise / Aleksander Kaelas. - London : Boreas : [Northern Publications], 1947 (Sweden). – (East and West : facts from behind the iron curtain ; 2)
• De arbeider in het Sovjet-paradijs / door Aleksander Kaelas ; vertaald door G. Ruiter. - Utrecht : Christelijk Nationaal Ververbond in Nederland, 1948. – (Christendom en maatschappij)
• Baltdeutsche Exlibris / von Aleksander Kaelas. - Stockholm : Lagerström, 1950 (Stockholm : Lagerström Boktryckare). – (Svenska exlibrisföreningens skriftserie, 0562-7508 ; 1)
• Human rights and genocide in the Baltic States : a statement submitted to the delegations to the United Nations General Assembly, September 1950 / by Aleksander Kaelas ; preface: Hans Rebane. - Stockholm : Estonian Information Centre, 1950 (Stockholm : Polygraf)
• Estland efter andra världskriget / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Utrikespolitiska Institutet, 1951 (Stockholm : Nordisk Rotogravyr). - Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1951, Nr.10.
• Sovjetunionens nya jordbrukspolitik / Aleksander Kaelas ; Utrikespolitiska Institutet. - Stockholm : [Kooperativa Förbundets Bokförlaget], 1955 (Stockholm : Nordisk Rotogravyr). – (Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1955, Nr.3)
• Okupeeritud Eesti / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusfond, 1956 (Uppsala : Arostryck)
• Sovjetunionens nya industripolitik / Aleksander Kaelas ; Utrikespolitiska Institutet. - Stockholm : [Kooperativa Förbundets Bokförlag], 1957 (Stockholm : Nordisk Rotogravyr). – (Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1957, Nr.10)
• Das Sowjetisch besetzte Estland / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Estnischer Nationalfond, 1958 (Lund : Skånska Centraltryckeriet)
• Das Schicksal Estlands / von Aleksander Kaelas. - [S.l. : s.n.], [1958?]
• Ortsnamen Estlands = Place Names in Estonia / Aleksander Kaelas. - Stockholm : Estnischer Nationalfond, 1958.
• Baltikum i Sovjetsfären / Aleksander Kaelas ; Utrikespolitiska Institutet. - Stockholm : Rotogravyr). – (Världspolitikens dagsfrågor, 0042-2754 ; 1960, Nr.9)
• Eesti eksliibris välismaal. 1. [osa] : [nimestik] / Aleksander Kaelas. - Stockholm : [s.n.], 1963.
• Ortsnamen Estlands = Place names in Estonia / Aleksander Kaelas. - 2. erw. Aufl. - Stockholm : Estnischer Nationalfond, 1965.
• Baltisaksa eksliibrised : / Aleksander Kaelas. - Tallinn : s.n., 2005.

Aleksander Kaelas koostajana:
• Album : 3. XII 1920 - 1930 / Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi eneseharimise rühm ; koostanud Aleks. Kaelas ja Julius Parts ; [kaas: E. Pehap]. - Viljandis : VMPG Eneseharimise rühm, 1930 (Viljandi : Sakala)
• Tööliste töölepingu seadus : määruste, seletuste ja lisadega / koostanud Joh. Põllupüü ja Aleks. Kaelas. - Tallinnas : Rahvaülikool, 1937 (Tallinn : Vaba Maa)
• Töökaitse seaduste ja määruste kogu / koostanud Aleks. Kaelas. - Tartus : Noor-Eesti, 1938 (Tartu : Noor-Eesti)
• Sotsiaalkindlustuse seaduste ja määruste kogu erakäitiste kohta / koostanud Aleks. Kaelas. - Tartus : Noor-Eesti, 1939 (Tartu : Noor-Eesti)
• Töökaitse ja sotsiaalkindlustus põllumajanduses : seadused ja määrused ühes seletustega / koostanud Aleksander Kaelas. - Tallinn : Kultuurkoondis, 1939 (Tallinn : Eesti Ühistrükikoda)

Aleksander Kaelas toimetajana:
• Kartsumdi. - 1927-1933 ( : šapirogr. paljund.)
• Tööliste Hääl / väljaandja Eestimaa Töölisühingute Keskliit. - Tallinn, 1928-1938.
• Hoiak : koguteos / Eesti Demokraatlik Klubi ; [toimetanud A. Grönberg, A. Kaelas, A. Mark... jt.]. - Sto[c]kholm : Eesti Teataja, 1946 (Stockholm : Fylgia)
• Balt-Press / Eesti Rahvusnõukogu, Eesti Komitee ; toimetaja Ilmar Olesk. - Stockholm : Estniska Nationalrådet, 1956-1958.
• The colonial policy of the Soviet Union in occupied Estonia / compiled by Aleksander Kaelas. - Stockholm : Estonian National Council, 1956. – (Estonian National Council Publication ; 8)
• Kodumaa küsimusi. 1. [osa] / toimetaja Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusnõukogu, 1959. – (Eesti Rahvusnõukogu Publikatsioon ; nr. 11)
• Kodumaa küsimusi. 2. [osa] / toimetanud Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusnõukogu, 1960. - (Eesti Rahvusnõukogu Publikatsioon ; 15)
• Kodumaa küsimusi. 3. [osa] / toimetanud Aleksander Kaelas. - Stockholm : Eesti Rahvusnõukogu, 1961. – (Eesti Rahvusnõukogu Publikatsioon ; 18)

reede, 4. juuni 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele lugu kurja silmaga lugejast

Nele ja Hilja mälestushetk kuulsa furunkliga

Vanas pastoraadihoones töötasid naised tihedasti kokkupakituna pead-jalad koos. Sellises östrogeenist ja suurest hulgast väljamõeldud lugudest pakatavas keskkonnas muutusid raamatukoguhoidjad veidi imelikuks ning kiriku lähedusele vaatamata ebausklikuks. Tänases alternatiivajaloo postituses pajatabki Nele päriselt juhtunud loo kurja silmaga lugejast.

Istusin laenutusosakonna 9-ruutmeetrises abiruumis, mida me peenutsevalt kabinetiks nimetasime ja liitsin kataloogikastidesse uusi kaarte. Äkki kihutas mu kirjutuslaua äärde kõhukas Liivi, trügis end minu selja taha ja kükitas maha. 

Appi, kui imelikult rasedad naised käituvad,“ mõtlesin mina. 

Hingeldades ja sosinal teatas Liivi mulle, et eesruumis on üks kurja silmaga mees, kellega iga kohtumise järel tekkivat talle näkku rammusad punnid või laugude külge odraivad. Nüüd titat oodates ei julgevat ta selle nõidmehega üldse silmitsi seista. 

Itsitasin ja kiirelt juhust kasutades narrisin Liivit tema ebausu pärast  ning siirdusin suureliselt laenutusletti. Mehe nimi oli A.K. ja ta nägi välja nii paipapalik kui üldse võimalik. Laialt ja lahkelt juttu vestes toimetasin laenutuse ära ja papa K. lahkus mütsi kergitades. 

Sekundi pärast paiskus osakonna uks avali ja sisse kargas tulivihane, lõhkiste põlvede ja rebenenud sukkpükstega Hilja, kes oli naasnud lõunatunnilt ja nagu pereemale kohane, teinud ka poodides toiduringi. Kahes raskes kotis kandis ta piimapakke, saiu, leibu, vorsti ja muud nasvärki. A.K-ga raamatukoguesisel jalgteel kohtudes oli ta äkki täiesti tasasel pinnal komistanud, tasakaalu kaotanud ja kõhuli kukkunud, toidukottide sisu oli mööda õue laiali paiskunud. Liivi tõstis näpu ning heitis mulle tähendusrikka pilgu.

Kobisin häbelikult oma laua taha tagasi ning jätkasin kaartide liitmist. Hilja plaasterdas oma põlved ja ühines Liiviga laenutusletis ning taevane rahu laskus jällegi meie väikese armsa raamatukogukese üle.

 Ei möödunud tundigi, kui Liivi, kes vahetevahel kabinetitaguses väikeses fondis raamatuid toomas käis, mu laua ette seisma jõnksatas, mind hullunud pilguga jõllitas ja „Hilja, Hilja, tule vaata!“ hüüdma hakkas. Hilja ilmus uksele ja Liivi osutas sõrmega minu lauba suunas. Kargasin püsti ja jooksin peegli ette. Keset mu nägu, just kahe silma vahel punnitas tohutu suur ja tulivihane furunkel.

Meenutas: Nele Grosthal