Ilmub alates 2021
Seekord soovin raamatu asemel tutvustada tervet sarja. Praeguseks on ilmunud viis raamatut, mina olen lugemisjärjega jõudnud neljandani. Alustasin Epp Petrone ja Väikese Myy (Ülle Solovjova) raamatuga „Meie maaelu“. See oli ka sarja esimene raamat ja praeguseks saanud lugejate poolt palju kiidusõnu. Raamatus pajatavad autorid - üks neist algaja taluperenaine ja teine elupõline maamemm - kuidas nad oma majapidamistes toimetavad. Juttu tuleb nii umbrohutõrjest kui kodulinnukasvatusest, maanaiste ilunippidest, lilleniidu rajamisest ja paljust muust, teksti vahele on pikitud retsepte ning muid tarkusi, enamik Väikese Myy kui vanema ja kogenuma varasalvest. Jääb mulje, nagu poole päeva toimetuste pealt oleksid naabrinaised taluväravas kokku saanud ja jäänud kogemusi vahetama, kuigi raamatust selgub, et nende majapidamisi lahutab siiski mitukümmend kilomeetrit. Eks panin kõrva taha sealt mõnda minagi, kuid enam meeldis mulle selle loo kulgemine Epu ja Ülle majapidamiste vahel.
Sarja raamatuid ei pea ilmtingimata lugema ilmumise järjekorras, nii sattus minu lugemislauale järgmisena Kristel Vilbaste „Meie maarohud“. Tegelen hobi korras ürtide kasvatamise ja maarohtude korjamisega, aga tuli mullegi üllatusena, et keskmine Eesti inimene teab nimetada sadat ravimtaime. Raamatus räägitakse meeste- ja naisterohtudest, suitsude ja tossude tegemisest, lõhna- ning armumaagiast. 180nel leheküljel jõuab autor tähelepanu pöörata kõikidele ravimtaimede kasulikele ja kahjulikele külgedele.
Ülle Solovjova ehk Väike Myy on samas sarjas kirjutanud veel „Meie kalkunid“. Mõnusa huumoriga kirjutatud raamat annab ülevaate kalkunikasvatuse rõõmudest ja valudest. Lugude vahele on pikitud retsepte, kuidas kalkun ära süüa, kuid samast selgub, et toas perenaise õlal üles kasvanud „linnukesed“ saavad veeta talus ka väärika vanaduspõlve.
Marge Salumäe „Meie kitsed“ kohutas mind pisut oma naturaalsusega. Põhjalik 15-leheküljeline ülevaade kitsede/lammaste poegimisest oli minu jaoks natuke liig, sest ma otseselt ei eeldanud seda, et tegu on käsiraamatuga. Aga tõele otsa vaadates, kui raamatu kirjutab praktik, kelle karjamaal kepsutab 200pealine kitse- ja lambakari, siis see ongi see, millega kirjastus antud sarja reklaamib: harivad kogemuslood maaelust.
Praegu on mu öökapiraamatuks Krista Kivisalu „Meie mesilased“ ja võin kätt südamele pannes tunnistada, et mesilinnud on mulle kitsedest sümpaatsemad küll. Raamat on küll alles pooleli, kuid mesitarude pereelu kätkeb nii palju põnevust ja salapära nagu oleks tegu ulmeromaaniga.
Sarjas on praeguseks ilmunud veel Katrin Seppa „Meie kodulinnud“, mis kirjeldab maaelu koos kanade, partide, hanede ja teiste sulelistega.
Olen enam kui kindel, et ma ei hakka kunagi kitsi kasvatama ega mesilasi pidama, kuid harivad ning mõtlemapanevad lood on need kõik igal juhul. Kirjastus on leidnud meie keskelt ülesse inimesed, kes seisavad kahe jalaga maa peal selle kõige otsesemas tähenduses. Nad närivad läbi bürokraatia, pistavad rinda oma hoolealuste haiguste ja õnnetustega, on selle juures säilitanud terve huumorimeele ning leidnud aja kirjutada sellest kõigest raamat.
Raamatuid luges: Marju Roosileht
Kõik sarja raamatud on leitavad 4. saalist
#/media/File:Jaan_Tomp_(ajakirjanik).jpg){kind=link}