27. märts - Jaan Riet

Jaan Riet

27.03.1873 Peraküla, Abja vald - 28.07.1952 Viljandi

Eesti fotograaf

Jaan Riet sündis 1873. aastal Viljandimaal Abja vallas Perakülas puusepa pojana. Kohaliku vallakooli lõpetamise järel läks ta Viljandisse sugulase Henn Rieti veiniärisse tööle. Juba veiniäri sellina tegeles Riet amatöörfotograafina. Esimene fototöö pärineb 1896. aasta 14. veebruarist.  1897. aastal avanes tal võimalus minna Tallinnasse fotograaf Hans Christini juurde õppima. Viljandisse asus ta uuesti 1898. aastal ning avas tolleaegse Liivimaa kuberneri loal isikliku fotoateljee, mille asukoha kohta andmed puuduvad. 1903. aastast täiendas ta end Frankfurdis. Saksamaalt tagasi tulnud, töötas Riet ateljeefotograafina algul Abjas, hiljem Viljandis, mis jäi talle kodulinnaks kuni surmani.

Jaan Rieti ateljeemaja talv 2007
Allikas: Vikipeedia

Enne Esimest maailmasõda ostis Riet krundi Koidu ja Posti tänava nurgale. 1914. aastal valmis seal Karl Burmani projekti järgi juugendstiilis ateljee-elamu. Ateljee ülesvõtete ruum oli klaasseina ja - katusega ning varustatud kõrgetasemelise tehnikaga. Ateljee natsionaliseeriti 1940 ning suleti 1948. aastal. 1951. aastal tõsteti Riet koos perega oma majast välja. Need sündmused mõjusid laastavalt mehe tervisele, 1952. aastal Jaan Riet suri.

Jaan Rietit võib õigusega pidada Viljandi meisterfotograafiks. Esimesed teada olevad siin valminud tööd pärinevad 1912. aastast. Riet pildistas peamiselt klaasnegatiividele. Olles küll ennekõike ateljee- ja portreefotograaf, pildistas ta arvukalt ka sündmusi ja linnavaateid. Palju Viljandi vaadetega postkaarte tegi ta aastail 1920-1939. Need olid seotud linna kõige enam iseloomustavate objektide – rippsilla, lossimägede ja järvega. Säilinud on hulgaliselt fotosid Viljandi kultuuri- ja ühiskonnategelastest, õpetajatest, arstidest, põllumeestest. Teiste hulgas on Riet pildistanud Konrad Mäge, Hugo Raudseppa, Karl Aderit, Otto Engelhardti, aga ka näiteks A.H. Tammsaaret. Tema fotokogust võib leida palju eri ajastute perekonnaelu kajastavaid fotosid, mida on kasutanud oma filmides ka stuudio „Tallinnfilm“. Aastaist 1896–1948 on registreeritud 79 386 ülesvõtet, millest on tänini säilinud umbes 60 000. Rieti fotod olid kunstilised ja tehniliselt teostuselt väljapaistvad. Oma fotod tähistas ta märgisega, mis aegade jooksul varieerus, kuid alati võis leida nime J. Riet ja Viljandi.

Tuntud fotomehe kõrval mängis olulist rolli Rieti naispere: abikaasa Marie Riet, Marie noorem õde Anna Kukk, kes õppisid mõlemad Dresdenis fotograafiat, ning tütred Hilja ja Elma. Eriline osa oli Mariel, kes abikaasa Esimeses maailmasõjas oleku ajal fotoateljeed edasi pidas. Tema tehtud grupi- ja portreevõtted olid maitsekad ning perfektselt teostatud. Pärast sõda tuli Viljandisse tagasi Marie õde Anna Kukk ning võttis Marie asemel ateljeetöö enda kanda. Marie Riet hakkas rajama aeda, millest kujunes tema elutöö ja ühtlasi Viljandi vaatamisväärsus. Tütar Hilja Riet sai tuntuks originaalsete pühade- ja õnnesoovikaartidega. Jaan Riet aga pühendus rohkem välitöödele ning hakkas huvituma stereofotograafiast.

Riet alustas stereopiltidega XX sajandi algul, esimesed ülesvõtted pärinevad 1902. aastast. Kuni 1930. aastateni oli ta peaaegu ainus, kes tegeles stereoskooppiltide valmistamisega. Enne Esimest maailmasõda oli Riet jõudnud läbi rännata kõik Eesti maakonnad ning teha ülesvõtteid ka Soomes ja Venemaal. 1936. aastaks sündis 547 võttest koosnev "Kodumaa stereopiltide kogu". Haaratud olid kõik maakonnad, kõige enam oli kogus Viljandimaaga seotud fotosid.

Stereopiltide loojana ning aktiivse fotograafina Eestis ületas ta kahtlemata Viljandimaa piire. Olles valitud Eesti Meisterfotograafide Ühingu revidendiks, aitas ta kaasa Eesti fotokunstielu arendamisele. Rieti fotod annavad väärtuslikku teavet, olles uurimisobjektiks etnograafidele, ajaloolastele, kodu-uurijatele, kunstnikele. J. Rieti kogu illustreerib fotograafia arengut Eestis enam kui 50 aasta vältel.

Tekst koostatud 2013. aastal Maire Killari poolt

Kasutatud allikad:

• Tooming, Peeter. Mida teame Eesti naispiltnikest. - Nõukogude naine, 1986 nr.5, lk. 22
• Kattai, Hillar. Kroonika klaasnegatiividel. – Sakala, 07.07.1988.
• Parve, R Ralf. Elutöö hapral klaasil. – Noorte Hääl, 04.01.1975.
• Sadam, Lii. Jaan Riet ei teinud oma pilte üksi. – Sakala, 07.06.2003.
• Asmer, Vilve. Viljandi tuntuim fotograaf. – „Sakala“ kalender, 1990, lk.80-83.
• Parre, Tiina. Fotograaf Jaan Rieti õppereis Saksamaale 1903.a. – „Sakala“ kalender, 2006, lk. 183-186. (J.R. Foto 1907.a.)
• Haav, Margus. Viljandi nägi ruumilist fotot juba 111 aastat tagasi. – Sakala, 06.04.2013.

27. märts - Liis Käbin

Geni.com

Liis Käbin 

Sündinud Liis Martinson

27.03.1896 Puiatu vald – 14.07.1976 Hamilton, Kanada

Eesti agronoom, ajakirjanik ja naisliikumistegelane

Eesti maanaiste liikumise ideoloogiline juht Liis Käbin sündis 27. märtsil 1896 Puiatu vallas  Solo talus 7-lapselises perekonnas talunike tütrena.

Asus pärast keskhariduse saamist Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumit ja Tartu Eesti Noorsoo Kasvatusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumit õppima põllumajandust Tartu Ülikoolis. Ülikooli agronoomina lõpetanud, kutsuti ta Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi poolt väljaantava ajakirja "Taluperenaine" peatoimetajaks (1927-1930, 1938-1940). Ta oli Eesti Maanaiste Keskseltsi juhataja ning aastatel 1932–1935 Eesti Maanaiste Keskseltsi esindajana Põllutöökoja liige. Mainitud ajakirja peatoimetaja käe all sai see ajakiri maanaiste häälekandjaks. Aastast 1930 ilmus selle ajakirja lisana populaarne „Laste Maailm“.

1944. aastal siirdus Saksamaale, 1949. aastal sealt edasi Kanadasse.

Kanadas oli Eesti Agronoomide Koondise liige. 

Oli abielus põllumajandustegelase Abel Käbiniga. Neil oli kasutütar Marje, Liis Käbini vennatütar, Riigikogu liikme ja Põllumeeste Kogude tegelase Märt Martinsoni tütar.

Maanaiste liikumisest

Maanaiste liikumise eesmärk oli tõsta kodude kultuurilist taset andes koduperenaistele võimalus  õppida ja areneda kodumajanduses - perenaise kutsetöös, aianduses, kodukorrastuses, ka tervishoius ja kasvatusküsimuste selgitamise alal ning kõiges muus, mis kuulus maanaiste ülesannete hulka. Seltside juurde asutati ka lasteaedu ja noorteringe, andes loengute juurde võimaluse ka praktikaks. 

Maanaiste liikumise ideoloogiliste küsimuste selgitamiseks korraldati koosviibimisi, maakondlikke naistepäevi ja kord aastas üleriigilisi päevi. Kümnendal tegevusaastal oli Keskseltsil liikmeks 426 maanaiste ja perenaiste seltsi üle 33000 liikmega. Kümneaastase tegevuse vältel korraldas Eesti Maanaiste Keskselts 4597 mitmesugust kursust 116 697 osavõtjaga.

Liis Käbin oli maanaiste liikumisega kaasas algusest peale.

Allikad:

• Johani, Helene. Liis Käbini juubel // Vaba Eestlane (1966) 23. märts. URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestlane/1966/03/26/4
• Liis Käbin 70-a. // Vaba Eesti Sõna (1966) 31. märts. URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestisona/1966/03/31/11
• TLÜAR väliseesti isikud. URL: isik.tlulib.ee/index.php?id=3744
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Liis_Käbin 

27. märts - Rivo Saaremäe

Lauatennisist
Rivo Saaremäe 25
Sündinud 27.03.1995 Viljandis

Lauatennisist Rivo Saaremäe on Viljandi lauatenniseklubi Sakala sportlane ja Viljandi spordikooli lauatennisetreener. 

Rivo Saaremäe on Viljandimaa meister meesüksikmängus ja meespaarismängus 2010-2012, segapaarismängus 2011, 2012. 

Sakala karikasarja parim noormängija 2009-2011 ning neljakordne karikasarja võitja. 

Võitnud seitse medalit Eesti meistrivõistlustelt (seisuga 2018) ning korduvalt osalenud Eesti koondise mängudes.

Foto: Elmo Riig https://sakala.postimees.ee/4148041/rivo-saaremae-pistab-valismaal-reketi-ukse-vahele (vaadatud 04.05.2020)

Allikad: 
⦁ Viljandi lauatenniseklubi Sakala 30 // Viljandi Lauatennise Klubi Sakala. 2018. Lk 11, 18, 23.
⦁ Viljandi Spordikooli koduleht URL: http://spordikool.viljandi.ee/oppetoo (vaadatud 04.05.2020)
⦁ Rivo Saaremäe // Vikipeedias URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Rivo_Saarem%C3%A4e (vaadatud 04.05.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

27. märts - Johannes Selg

Johannes Selg
27.03 (vkj 14.03) 1908 Jõngu talu, Viljandi v - 12. 11. 1973 Viljandi
Laste- ja näitekirjanik. Pikaaegne Sakala (hiljem Tee Kommunismile) ajakirjanik

Johannes Selg sündis 27. märtsil 1908 Viljandi vallas Jõngu talus. Kirjaniku lapsepõlves vahetasid vanemad päris mitmel korral elukohta, jäädes lõpuks pidama Viljandi-lähedase Päri valla Risti talusse. See kujunes Johannes Selja koduks paljude aastate vältel. Alles hiljem kolis ta Viljandisse.

 

Hariduse algul kodus ja hiljem Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumis, misjärel töötas peamiselt ajakirjanikuna. Ajakirjanikutööd alustas "Viljandi Uudiste" toimetuses, jätkas teiste Viljandi lehtede juures.

 

1927. aastal abiellus Johannes Selg Elfriede Taakeliga, kellest sai hiljem Frieda Selja nime all samuti kirjanik. Kahe aasta pärast sündis perekonda poeg Sarm.

 

Johannes Selja kirjanduslikud harrastused alguse juba gümnaasiumipõlves. 1928. aastal debüteeris ta väikeseformaadilise luulekoguga "Aegade vaim". Valdavalt eleegilisi, surma ja üksindusega mänglevaid meeleolusid kajastav luuleraamatuke jäi ainsaks omalaadseks tema loomingus. Ilmselt oli põhjus selles, et luulekogu ei õnnestunud müüa ning "Noor-Eesti" kirjastus, kelle poole Selg palvega pöördus, keeldus allesjäänud tiraaži ostmast.

 

Aastatel 1929 - —1933 õppis Johannes Selg kirja teel Berliinis asuva stuudio Atelier für Praktischer Zeichnen juures. Aastatepikkuse kursuse lõpetas ta diplomiga ning seetõttu pidas ta ennast diplomeeritud rakendusgraafikuks. Tõenäoline, et mitmed Selja raamatute, eelkõige näidendite kaanekujundused on tema enda tehtud. Kindlasti pärineb temalt tema esimese ja ainukese luulekogu "Aegade vaim" kaanekujundus.

 

Järgmise raamatuna ilmus temalt mustlaslaagrisse paigutuva sündmustikuga lühiromaan "Patt" (1933). Seejärel nägid ilmavalgust kaks Vabadussõja-ainelist näidendit — "Granaattüdruk" (1935) ja "Aavo vabadusrist" (1939). 1940. aastal vahetult enne riigipööret ilmus Seljalt tuntud laulu ainetel kirjutatud järelromantilise maiguga näidend "Viljandi paadimees".

 

1935. aastal avas Johannes Selg Viljandis Kauba tänav 5 oma rakendusgraafika ateljee, kuid pidi selle varsti klientide vähesuse tõttu sulgema ning ajakirjanduslikule tööle tagasi pöörduma.

 

Tunnustust leidis Johannes Selg 1939. aastal ilmunud noorteraamatute "Ahvenapoiss Sulev"  ja "Sipelgas Si-ga". Mõlemad on illustreerinud üks 1930. aastate lõpu viljakamaid raamatuillustraatoreid Ernst Kollom. "Ahvenapoiss Sulev" saavutas kirjastus Looduse lasteraamatute konkursil teise koha.

 

1941. aastal kolis Johannes Selg lühikeseks ajaks Valka, kuid pöördus sealt varsti Viljandisse tagasi. Alates 1944. aastast töötas ta siin ajalehe "Uus Sakala" (hiljem taas "Sakala") juures.

 

1950. aastal oli Selg sunnitud töölt lahkuma. Ilmselt olid põhjuseks tema omaaegsed Vabadussõja-ainelised näidendid.

 

Pärast Stalini surma leidis Selg taas rakendust ajalehe "Tee Kommunismile" toimetuses. Mõnda aega toimetas ta lehe koduloole ja looduskaitsele pühendatud erikülgi. Lisaks sellele oli ta tol perioodil viljakas teatrikriitik, kes ei jätnud vahele ühtki Ugala etendust. Selja viimaseks ametikohaks oli ajalehe "Tee Kommunismile" kirjade osakonna toimetaja.

 

Nõukogude ajal jõudis Selg avaldada mõned novellid, kuid enamik tema tolleaegsest loomingust jäigi käsikirja. Johannes Selja ainsa raamatuna ilmus 1953. aastal tollase kunstiinstituudi üliõpilaste kujundatud jutustus "Lubjaahi", mida trükiti üksnes kümme eksemplari.

 

Johannes Selg suri 1973. aastal ning ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule.

 

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon, 2000
• Talts, Mait. Johannes Selg on Viljandi päris oma lastekirjanik // Sakala (2003) 28. märts. URL: https://sakala.postimees.ee/2393145/johannes-selg-on-viljandi-paris-oma-lastekirjanik (vaadatud 27.03.2018)