Neljapäev, 23. märts 2017

23. märts - Friedrich Amelung 175

23.03.1842 (gregoriuse kalendri järgi) Võisiku – 20.03.1909 Riia
Baltisaksa tööstur, kultuuriloolane
175 aastat sünnist

Friedrich Amelung  oli baltisaksa tööstur ja kultuuriloolane ning isalt päritud Rõika-Meleski peeglivabriku direktor (1864-1879, 1885-1902).

Ta õppis 1862–1864 Tartu ülikoolis filosoofiat ja keemiat. Amelung elas Baltikumi mitmes linnas, enne kui 1902. aastal Riiga koolis. Amelung avaldas hulga kirjutisi Eesti ala kultuuriloo ja kohaliku ajaloo kohta.

Amelungi pere ja ka tema ise oli ka tuntud maletaja ja maleülesannete koostaja. 1879-1885 elas Amelung Tallinnas ja kogus väga edukalt Baltimaa male märkmeid 1888–1908 andis ta välja maleajakirja Baltische Schachblätter. 1898 oli ta üks Balti Maleliidu asutajaid ja 1901. aastani selle esimene sekretär. Ta oli ka mitmete ajakirjade maleveergude toimetaja. Kokku on ta avaldanud umbes 230 uurimust ja mõne miniatuuri. Seega võib F. Amelungi pidada Baltimaade esimeseks male-ajaloolaseks.

Tema silmapaistvamaks teoseks on nüüd juba rohkest vananenud „Baltische Kulturstudien a. d. vier Jahrhunderten der Ordenszeit (1184-1561)“ (1884-1885). 2010. aastal ilmunud V. Reimani ja F. Amelungi raamat „Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu aja“ sisaldab Amelungi kirjutist „Eesti rahvahariduse algus“ (tõlkinud Eva-Liisa Fillbrandt). Kohaliku ajaloo alalt on Amelungi kõige rohkem huvitanud Viljandi, Põltsamaa ja Tallinna minevik.

Kasutatud kirjandus:
Foto allikas http://en.wikipedia.org/wiki/File:F_L_Amelung.jpg

Töö ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

28. märts – Mihkel Kampmaa 150


28.03.1867 Pappsaare küla, Pärnumaa – 30.09.1943 Tartu
Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog
150 aastat sünnist

Pseudonüümid: -mpm-, In, Collaborator, M. K., a, Kampuse Mihkel jt.
Mihkel Kampmaa oli Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kes kandis kuni 1936. aastani perekonnanime Kampmann.
M. Kampmaa sündis Sauga vallas kaluri ja erusoldati Madis Kampmann ja Anu Maidlase pojana. Oma haridusteed alustas ta Papsaare külakoolis (1875−1877). Kampmaa õppis Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ning Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate Cimze seminaris (1884−1888). Kampmaa oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), kihelkonnakooli õpetaja ja köster Väike-Maarjas (1889−1893) ning seejärel Sakala toimetaja Viljandis (1894−1897). Ta oli ka Viljandi kirikukooli (A. von Stryki eraalgkooli) juhataja ja linnakoguduse köster (1896−1903) ning Volmari Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Asunud 1907 Tartusse tegutses Kampmaa õpetajana Eesti Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928).

Kampmaa oli Tartu linnavolinik ja haridusnõunik ning paljude seltside liige (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, lauluselts „Koit”, Eesti Kirjanduse Selts, „Vanemuine”, Õpetatud Eesti Selts, Tartu Majaomanike Selts, Tartu Õpetajate Selts jt). Ta tegi kaastööd Postimehele ja teistele ajalehtedele-ajakirjadele ning koguteostele („Raamatu osa Eesti arengus” 1935). Lisaks kogus Kampmann ka rahvaluulet. Ta pooldas J. Tõnissoni ja V. Reimani rahvuslikke vaateid ning hiljem kuulus Eesti Rahvaerakonda.

Mihkel Kampmaa abiellus aastal 1892 Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (18741931). Neil sündis seitse last.

Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta kogus esimesena väga suure kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmus „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923, 1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933). Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on suurel määral hinnatud eklektiliseks ja ajastu kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete hulka.

Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste ja õppekirjanduse loomisega. Ta oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907), mis vastas rahvakooli vajadustele ning pakkus arendavat ja mitmekesist materjali. „Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4 tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii tõi ta kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa kasvatusteaduslik peateos, esimene eesti didaktikaõpik, on „Didaktika põhijooned” (1932), kus ta summeeris oma pedagoogilisi seisukohti.

Ta on avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896) ning kirjutanud ka teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo metoodika ning põllumajandusalaseid raamatuid.

Mihkel Kampmaa korraldas oma abikaasaga A. Kitzbergile lahkumispeo, kui viimane Viljandis ökonoomi kohalt lahkus ning Lätimaale suundus. Kampmaa oli haridustasemelt Kitzbergist kõrgemal ja oli talle vaimseks rikastajaks.

Kasutatud kirjandus:

 
Ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa