reede, 29. jaanuar 2021

29. jaanuar - Alfred Koort 115

Fotograaf: Armin Lomp (†1936) – TÜR fotokogu
Alfred Koort

(29.01.1901 Viljandi – 28.02.1956 Tartu)
Filosoof

Alfred Koorti (1901–1956) peetakse esimeseks eesti kutseliseks filosoofiks. Lõpetanud 1924. aastal Tartu Ülikooli, jätkas Koort stipendiaadina õpinguid Saksamaal ja Pariisis, seejärel õpetas alates 1927. aastast nii Tartus kui Tallinnas filosoofiat, pedagoogikat, loogikat ja psühholoogiat. Aastast 1939. Tartu Ülikooli professor, aastail 1944–1951 oli Tartu Riikliku Ülikooli rektor. Aastail 1951-1956 elas ja töötas Moskvas, oli 1952–1956 E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogika- ja psühholoogiakateedri ning 1956. aastast Tartu Riikliku Ülikooli loogika- ja psühholoogiakateedri professor.

Koort uuris peamiselt loogika, keele ja mõtlemise, ja pedagoogika ja psühholoogia küsimusi. Koorti filosoofiliste ja pedagoogiliste kirjutiste põhilaad on tutvustav-sissejuhatav, seetõttu peaks huvi pakkuma ka laiemale lugejaskonnale.
(Allikad: EE ja A. Koort. Inimese meetod .- Ilmamaa 1996)

esmaspäev, 25. jaanuar 2021

Dean Ray Koontz. THE EYES OF DARKNESS


Headline, 2020. 336 lk, inglise keeles

Koontzi 1981. aastal avaldatud raamat paneb lugejat tundma erinevaid tundeid: põnevust, hirmu, vihkamist, hoolimist, armastust ja paljut, mis jääb nende vahele.

Raamatu peategelane on ema, kes on matnud aasta eest enda poja. Kummalised sündmused tööl ja kodus tekitavad kahtlused, et laps võib olla elus või püüab keegi ema hirmutada. Õnnetuses surnud laps maeti kinnises kirstus ja lapse surmaga leppimiseks soovib ema lapsega hüvasti jätta ning selleks kirstu avada. Sellest soovist algavad sündmused, mis tekitavad üha rohkem küsimusi ja inimesed, kes saaksid selgust tuua, hakkavad kummalisel kombel surema. Milline on saladus, mille varjamiseks ollakse nõus tapma ja kes seda teeb?

Viimastel kuudel on raamat pälvinud maailmas uuesti tähelepanu seoses koroona viirusega. Kas Koontz oskas ette näha praegust pandeemiat juba aastakümneid varem? Inglise keelses ja vene keelses tõlkes on erinevused viiruse päritolu kohta. Kas Koontz sai raamatu kirjutamiseks infot kõrgematelt jõududelt või lekitas infot keegi, kes salajasele infole ligi pääses?

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamat asub: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1436803

25. jaanuar - Herman Jaakson 130

Herman Jaakson

25.01.1891 Viidika talu, Uue-Võidu vald - 28.08.1964 Kiidjärve
Matemaatik

Hermann Jaani p. Jaakson sündis 25. jaanuaril 1891. a. Viljandi lähedal endises Uue-Võidu vallas Viidika talus. Alghariduse sai ta oma sünnikoha naabruses asuvas Saarepeedi vallakoolis, keskhariduse aga Riias, kus elas tema onu. Riia Aleksandri gümnaasiumis õppides tärkas Hermann Jaaksonis üha kasvav huvi matemaatika vastu.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1909. a. astus Hermann Jaakson Tartu ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda, mille ta lõpetas 1913. a. kandidaadi kraadiga. Alates 1915. aastast töötas matemaatikaõpetajana Tartu Kommertsgümnaasiumis. 

Seoses eestikeelse ülikooli organiseerimisega Tartus määrati Hermann Jaaksan 1919. a. Tartu ülikooli juurde dotsendi kohale. Alates 1921. aastast täitis Hermann Jaaksan ülikooli sekretäri ülesandeid. 1923/24. õppeaastal õnnestus tal vabaneda administratiivsest tööst ja saada teadusliku komandeeringu Pariisi. 1925. aastal kaitses Jaakson doktoriväitekirja "Sur certains types de systèmes d'équations linéaires à une infinité d'inconnues sur l'interpolation" (eesti keeles: "Lõpmata paljude tundmatutega lineaarsete võrrandisüsteemide mõningatest tüüpidest. Interpolatsioonist")Hermann Jaakson oli esimene eestlasest kõrgeima teaduskraadiga matemaatik. 

Alates 1926. aastast töötas Hermann Jaakson professorina matemaatilise analüüsi alal. Juba kolm nädalat enne doktoriväitekirja kaitsmist valiti ta matemaatika-loodusteaduskonna dekaaniks, 1927. aastast alates aga kolm korda järjest - kuni 1936. aastani - ülikooli majandusprorektoriks, hiljem üliõpilaskonna kuraatoriks. 

Aastatel 1944-1959 töötasmatemaatilise analüüsi kateedri juhatajana, hiljem (kuni 1961. a.) sama kateedri professorina. Aastatel 1947-1947 täitis ühtlasi matemaatika-loodusteaduskonna prodekaani kohuseid.

  • 1995. aastal püstitati Kokaviidika külla Hermann Jaaksonile ja tema lellele Jüri Jaaksonile mälestuskivi.
  • Professor H. Jaaksoni auks on Saarepeedi põhikool korraldanud traditsioonilist matemaatikapäeva.

Allikad: 

reede, 22. jaanuar 2021

22. jaanuar - Jaan Kaplinski 80

Jaan Kaplinski esinemas kirjandus­festivali HeadRead raames Kloostri Aidas. Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014.

Jaan Kaplinski

22.01.1941 Tartu
Kirjanik, luuletaja, tõlkija, kultuurikriitik ja filosoof. Töötanud Ugala kirjandusala juhatajana


Juured


Jaan Kaplinski sündis 22. jaanuaril 1941. aastal Tartu naistekliinikus Toomemäel. 

Jaan Kaplinski isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1943?) isa poolt esivanemad olid juudid. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pidas avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjandust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiivloenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986.

Jaan Kaplinski ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke. Nora K. isa Jaan Raudsepp (1877- 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlvenimi omakorda Schulzenberg. Jänesed on pärit Mulgimaalt Paistust. Schulzenbergid on pärit Hallistest, üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt.


Haridus, töö ja looming

Jaan Kaplinski lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis  prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. 
Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 
1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas 1980-1982 Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana. Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. 1992-1995 oli Riigikogu liige. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. EV Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige.
Ta hakkas kirjanduse vastu huvi tundma pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski nimetab oma peaaegu-ristiisaks Indro MontanellitAlates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1995 vabakutseline kirjanik. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke.

Avaldanud luulekogud "Jäljed allikal" (1964), "Tolmust ja värvidest" (1967), "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), "Ma vaatasin päikese aknasse" (1976), "Uute kivide kasvamine" (1977), "Raske on kergeks saada" (1982), "Tule tagasi, helmemänd" (1984), "Õhtu toob tagasi kõik" (1986), "Tüll elatud elu" (1991), "Mitu suve ja kevadet" (1995), "Öölinnud, öömõtted" (1998), valikkogud "Käoraamat" (1986) ja "Kirjutatud. Valitud luuletused" (2000), poeemi "Hinge tagasitulek" (1990), näidendeid, lasteraamatuid, proosaraamatuid, esseistlikke reisiraamatuid ja filosoofilise kallakuga publitsistikat. Eesti/Prantsusmaa portreefilm "Kapliski sündroom" (2011).


Otsi Jaan Kaplinski teosed raamatukogukataloogis ESTER ja lugeja.ee

Loe lisaks Jaan Kaplinski blogi http://jaankaplinski.blogspot.com/


Perekond


Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski on abielus 1969. aastast Tiia Toometiga, kes on kirjanik ja oli 1994-2007 Tartu Mänguasjamuuseumi direktor. Esimesest abielust Küllike Kaplinskiga on tal tütar Maarja Kaplinski (s. 1964). Jaanil ja Tiial on pojad Ott-Siim Toomet (s. 1970), Lauris Kaplinski (s. 1971) ja Lemmit Kaplinski (s. 1980) ja tütar Elo-Mall Toomet (s. 1981). Jaanil on tõlkija Anne Lillega poeg Märt-Matis Lill (s. 1975).

 

Tunnustus

  • 1968 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tolmust ja värvidest...")
  • 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tule tagasi helmemänd")
  • 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (kodu- ja välismaises perioodikas avaldatud artiklite ja esseede eest)
  • 1992 – Eino Leino auhind
  • 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mitu suve ja kevadet")
  • 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
  • 1997 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Jää ja Titanic", "Mitu suve ja kevadet")
  • 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (esseekogud "See ja teine" ja "Võimaluste võimalikkus")
  • 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Silm")
  • 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luule koondkogu "Kirjutatud", romaanid "Silm" ja "Hektor" ning esseeraamat "Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse")
  • 2003 – Max Jacobi auhind
  • 2003 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
  • 2004 – Virumaa kirjandusauhind ("Isale")
  • 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
  • 2009 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Paralleele ja parallelisme”)
  • 2010 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
  • 2012 – Juhan Liivi luuleauhind ("Nelikümmend aastat tagasi")
  • 2015 – Vene preemia
  • 2016 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
  • 2016 – Euroopa kirjandusauhind
  • 2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – "Улыбка Вегенера“ („Wegeneri naeratus“))
  • 2018 – Andrei Belõi auhind
  • 2020 – Bernard Kangro kirjanduspreemia (raamatute «Latsepõlve suve» ja «Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni» eest).

Allikad:

teisipäev, 19. jaanuar 2021

19. jaanuar – Ingrid Agur 90

Autor: Endel Veliste
Ingrid Agur

Aastani 1965 Kiivit
19.01.1931 Polli vald
Eesti teatrikunstnik

Sündis talupidajate Asta ja Hans Kiiviti (Jaan Kiivit seeniori vend) perre. Tema isapoolne vanaema oli suure ja rikka Kiini talu tütar, kes jäeti sellepärast kaasavarast ilma, et ta abiellus popsipoisiga. Ingrid Aguri isa Hans Kiivit läks Vabadussõtta 1919. aasta aprillis, olles 16 aastat vana ja Viljandi I Poeglaste Gümnaasiumi viimase klassi õpilane. Ingrid Aguri ema oli sündinud Pärnus, tema linakaupmehest isa oli osaliselt läti päritolu.

Ingrid Aguri lapsepõlv möödus Polli ja Karksi vahel Kiivita talus. Haridustee algas Longi koolis 1938. aastal õpetaja Joandi käe all.

Pere küüditati 1941 juunis. Isa Sosva külla, kus ta hukati 5. mail 1942. Ema Asta laste Ruthi (12), Ingridi (10), Reinu (6), Leena (1) ja vanaema Leenaga sattusid Tomski kanti Kozotjapka külla. Väike õde Leena suri 1942. aasta aprillis, Mamma (vanaema Leena) suri kõhulahtisusse 1943. aastal, väikevend Rein 10. veebruaril 1945. aastal. Vennale kaevas haua Ingrid ise, kuna „polnud ühtki meest, kes läheks hauda kaevama“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 54).

Sõja lõppedes lubati perel elupaika vahetada ning nad kolisid naaberkolhoosi, mis oli paremal järjel. Seal said endale muldonni, kus varem oli elanud Viljandimaalt Savikoti talust pärit perekond Kurrikoff. 1947. aasta sügisel said Ingrid ja Ruth loa Eestisse sõita, sest oli tulnud määrus, mis lubas koju sõita lastel, kes olid küüditamise ajal alaealised. Kodus oli vanaema õde Ann Schütz üksinda talu pidamas. Tema mees Märt istus parajasti Lasnamäel võlavanglas. Tädile kulus nüüd tüdrukute abi kangesti ära, aga nad saime talutööde kõrvalt ka terve aasta koolis käia – kuni meid uuesti kinni võeti ja nüüd juba läbi seitsme vangla Siberisse tagasi veeti.

„14. juuni 1949 on nagu kordus halvast unenäost, 14. juunist 1941. Isegi rukkipõld oli taaskord samal põllul, ära sõites hakkas peent vihma tibutama, ainult et nüüd olime õega kahekesi.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 61).
Tagasi Siberisse jõudnuna said õed õppima – õde Ruth kui vanem, Podgornojesse kaheksandasse klassi, Ingrid läks jõukasse peresse koduteenijaks, et saada õhtukooli. 1949. aasta detsembris kutsuti Ingrid komandantuuri ja sunniti „vabatahtlikuna“ 1. jaanuarist 1950 metsatööle minema ning sama aasta aprillist pääses komandandi loal metsatöödelt. Seejärel sai töö kohalikus tööstusartellis, kus töötas palju eestlasi. Pärast mitmeid töö- ja elukohavahetusi sai 1951 aastal loodud õhtukeskkooli juures jätkuda Ingrid Aguri õppimine 7. klassis. See polnud lihtne, sest talviti oli tema põhitöö ikka metsatöö. Õhtukooli õpilaste vähesuse tõttu sai Ingrid Agur lõpueksameid teha alles 1954. aastal. 7. klassi lõpetamisele oli kulunud neli aastat.

1954. aasta suvel otsustas Ingrid minna Tomski, ehkki senise rajoonikeskuse ülemus helistas perekonnaseisubüroosse ning keelas neil talle sünnitunnistuse dublikaati anda. Dokumentide puudumine tegi edasiõppimise keeruliseks. Juhuse tahtel oli samal aastal kehtima hakanud seadus kohustusliku keskhariduse kohta ning lõpuks sai Ingrid Agur Tomski 1. Töölisnoorte keskkooli õpilaseks ning lõpetas selle 1957. aastal.
„Vabastuse saime emaga mõlemad 1957. aasta veebruaris. See oli rõõm, kuid jätsime kojusõidu juunikuusse, kuna tahtsin lõpetada 10. klassi.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 77).
„Jõudes koju Karksisse, leidsime eest Vana-Märdi, ja kolmes toas võõrad, suhteliselt vaenulikult meelestatud inimesed. Neil tuli nüüd hakata uut elukohta vaatama. Seintel narmendas tapeet, aknaraamid olid mädanenud, katus oli hakanud läbi laskma. Laut oli enamjaolt maha tõmmatud ja sellest saadud laudu-palke põletatud kütteks. Nii nagu igal pool, kus elasid võõrad ega pidanud ajutist elamist oma koduks. Ega seda lauta kellelegi ka vaja polnud. Keegi ei pidanud loomi, kasvatati ainult kanu. Talu maad olid antud osalt Polli Katsebaasi, osalt Karksi Metskonna omandusse.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 80).
Kohe samal aastal läks Ingrid Agur aastaks õppima Tartusse kunstikooli, misjärel astus ERKIsse (Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) õppima. Lõpetas ERKI 1964. aastal teatrikunsti erialala, juhendajaks oli Voldemar Haas. 
„Õppetöö kulges sujuvalt, vahelduseks suvised kunstilaagrid, õppereisid või praktikaõppused. Praktikaõppus Moskva Suure Teatri juures. […] Kõik need kuus aastat ERKI ajal elasin onu Jaani peres kui kuues laps. Ja seda tingimustes, kus neil enestelgi oli väga kitsas. Onu korter paiknes Toompeal EL kiriku Konsistooriumi majas.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 82-83).

Kunstnik Ingrid Agur ja Ugala lavastusala juhataja Teet Ehala.
Autor: Endel Veliste
Allikas: Eesti teatri- ja muusikamuuseum
Õpingud viisid diplomilavastuseni ja töökohani Mulgimaa pealinna teatris. Töötanud 1964–2002 Ugalas, oli 1965–1994 peakunstnik. Algusaastate töötingimused on praegustele kunstitudengitele kujuteldamatud. Agur meenutab oma esimesi tööaastaid: „Ugalas puudusid lavastusala juhataja, butafoor, teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik, pesupesija. Polnud ka reklaamiala inimest […] Kõik see sadas mulle kaela.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 90).

Teatris polnud ka maalisaali, dekoratsioone pidi ehitama ja värvima öösiti lavapõrandal. Tollase kombe kohaselt tuli ainsal koosseisulisel kunstnikul kujundada kõik repertuaari tulevad lavastused, küsimata, kas need tekstid, lavastajast rääkimata, äratasid temas mingitki loomehuvi. 1964–1978 kujundas (ja teostas) Agur Ugalas järjepanu 74 lavastust (ning tõi ilmale ka kaks poega). Juhtkond varjas ta eest, et kunstniku töönormiks on viis lavastust aastas: saanud sellest teada alles 1970. aastate alguses, pidi ta kahe viimase aasta ülenormi tasu teatrilt kohtu kaudu sisse nõudma.

Nii Ugala kui ka Ingrid Aguri elus pöördus uus lehekülg Jaan Toominga saabumisega (1979) ja uue maja valmimisega (1981). Ingrid Agur on teinud koostööd Aleks Satsi, Heino Torga, Jaan Toominga, Lembit Petersoni, Priit Pedajase, Kaarin Raidi, Merle Karusoo, Vjatšeslav Gvozdkovi ja Peeter Tammearuga. Esinenud teatrikunstnike näitustel.

Ingrid Aguri abikaasa Jaak Agur oli Viljandi haigla arst ja poeg Hendrik Agur on koolidirektor, lendur ja kitarrist; abikaasa vend Rein Agur on lavastaja.

 

Valik lavakujundusi

  • 1964 W. Shakespeare “Tõrksa taltsutus”, Ugala
  • 1972 D. Gilroy “Kes päästab külapoisi?”, Ugala
  • 1974 F. Bruckner “Kangelaslik komöödia”, Ugala
  • 1980 G. Büchner “Woyzeck”, Ugala
  • 1980 J. Smuul “Kihnu Jõnn”, Ugala
  • 1980 Van Gulik “Kohtunik Di”, Ugala
  • 1981 O. Tooming “Rahva sõda”, Ugala
  • 1982 E. Albee “Kõik aias”, Ugala
  • 1983 M. Gorki “Põhjas”, Ugala
  • 1983 A. H. Tammsaare “Juudit”, Ugala
  • 1983 T. Ajtmatov “Ja sajandist on pikem päev”, Ugala
  • 1983 A. Kallas “Mare ja ta poeg”, Ugala vabaõhulavastus
  • 1986 W. Shakespeare “Othello”, Ugala
  • 1986 P. O. Enquist “Vihmausside elust”, Ugala
  • 1986 N. Baturin “Kuldrannake”, Ugala
  • 1988 J. Kruusvall “Vaikuse vallamaja”, ED
  • 1988 T. Capote “Rohukannel”, Ugala
  • 1991 O.Wilde “Salome”, Ugala vabaõhulavastus
  • 1993 J. Stenbeck “Hiirtest ja inimestest”, Ugala
  • 1993 A. Töehhov “Kirsiaed”, Ugala
  • 1994 A. R. Gurney “Söögituba”, Ugala

 

Tunnustused

  • 1978 Eesti NSV teeneline kunstnik
  • 1978 Eesti NSV rahvakunstnik
  • 1984 Eesti NSV Teatriühingu kunstnikuauhind
  • 1987 Eesti Teatriliidu kunstnikuauhind
  • 2000 Viljandi teatripreemia 160-le lavastusele kunstnikutöö tegemise eest teatris Ugala
  • 2018 Valgetähe V klassi teenetemärk

 

VAATA LISAKS: 

  • Ingrid Agur : elu kolm vaatust / [idee ja teostus: Hendrik Agur ... jt. ; persoonilood ja toimetaja: Svea Talving ; kujundus: Merike Pinn, fotod: Marek Metslaid, Arno Saar]. - [Polli] : Kiivita talu, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). - 176 lk. : ill., portr. ; 31 cm
  • Teatrikunstnik: Ingrid Agur. URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/teatrikunstnik-ingrid-agur Saates ajame juttu pikaaegse Ugala Teatri peakunstnikuga, kes tunneb teatrikunstniku töörõõme ja -muresid läbi ja lõhki. Režissöör Margot Sepp, saatejuht ja toimetaja Anne Tuuling.


Allikad:

pühapäev, 17. jaanuar 2021

17. jaanuar - Jaak Ümarik 130

Jaak Ümarik
(17.01.1891 Tuhalaane vald – 4.11.1981 Tallinnas)
Põllumajandusteadlane

Õppis 1899-1902 Tuhalaane kihelkonnakoolis, 1902-1912 Riia vaimulikus koolis ja vaimulikus seminaris. Lõpetas 1917 Kiievi Polütehnilise Instituudi põllumajandusosakonna agronoomi diplomiga. 1925 täiendas end USA-s Rockefelleri fondi stipendiaadina Cornelli ja Saint Pauli ülikoolis.

Kuulus 1917-1919 Eestimaa Kubermangu Ajutisse Maanõukogusse.

1919-1921 EV Põllutööministeeriumi põllumajandusosakonna eriteadlane, 1921-1924 samas kooli- ja katseasjanduse nõunik. 1920 rajas Arukülla Riigi Põllutöö Katsejaama ning oli aastatel 1921-1924 ka selle juhataja. 1924-1925 Põllutööministeeriumi põllutöökoolide peainspektor, 1925-1931 taas põllutöökoolide ja katseasjanduse nõunik, 1931-1935 hariduse ja katseasjanduse büroo juhataja ning 1935-1940 Põllutööministeeriumi põllumajandusosakonna abidirektor ning ühtlasi maatulunduse ja katseasjanduse büroo juhataja.

1940-1941 Põllutöö Rahvakomissariaadis algul peaagronoom, hiljem kaadriosakonna juhataja. 1941-1942 Põllumajanduse Keskvalitsuse nõunik, 1942-1944 Põllutöödirektooriumi põllumajanduse uurimise ja katseasjanduse osakonna juhataja. 1944-1945 ENSV Põllutööministeeriumi Rahvakomissariaadi Kuusiku Põllumajanduse Uurimise Instituudi vanemteadur, 1945-1947 samas agrotehnilise osakonna juhataja. 1947-1949 ENSV Teaduste Akadeemia Põllumajanduse Instituudi Kuusiku filiaali agrotehnika laboratooriumi nooremteadur.
1949 suvel arreteeriti ja saadeti erinõukogu otsusel Venemaale Novosibirski oblastisse asumisele. Vabanes sealt 1955. aasta lõpupäevil.

1938 pälvis Valgetähe III klassi teenetemärgi. Sai ka Läti Kolmetähe III klassi aumärgi.
Jaak Ümarik oli üliõpilasseltsi Liivika liige. Ta jõudis osa enda mäletustest ka kirja panna ning need on praegu hoiul Eesti Põllumajandusmuuseumis.
(Allikas: Eesti Majanduslugu)

laupäev, 16. jaanuar 2021

16. jaanuar – Märt Meos 140

Märt Meos
16.01.1881 Hendriku talu, Mõnnaste küla, Tarvastu vald – 1.03.1966 Viljandi
Koolinõunik
 

Eesti haridussüsteemi edendaja, Virumaa koolinõunik ja mitmete metoodiliste materjalide koostaja Märt Meos sündis Viljandimaal Tarvastu kihelkonnas Mõnnaste külas 16. jaanuaril 1881. aastal Hendriku talu viienda lapsena. Kooliteed alustas kümneaastaselt Kuresaare vallakoolis, järgnesid õpiaastad Tarvastu kihelkonnakoolis 1892–1897 ning edasi Tartu Õpetajate Seminaris aastatel 1897–1901. Kuna Tartu Õpetajate Seminari võeti vastu 16-aastaseid noori, tuli Märt Meosel kihelkonnakooli kolmeaastase kursuse järel, enne seminari astumist, veel kaks aastat kihelkonnakoolis õppida.

Pedagoogilist tegevust alustas Märt Meos 1901. aasta sügisel Saaremaal Vana-Löve ministeeriumikoolis. Juba järgmisel aastal määras rahvakoolide inspektor ta naabruses avatava Kärstna ministeeriumikooli organiseerijaks ja juhatajaks. 1907. aasta suvel valiti Märt Meos Väike-Maarja kihelkonnakooli juhatajaks. Sama aasta oktoobris õnnestus tal haridusasutuste majandusliku aluse tugevdamiseks ühendada kihelkonnakool Väike-Maarja tütarlastekooliga, luues sellega Virumaa vanima segagümnaasiumi – Väike-Maarja Gümnaasiumi. 1919. aasta lõpuni oli Märt Meos Väike-Maarja kihelkonnakooli ning samal aastal avatud Väike-Maarja gümnaasiumi esimeseks juhatajaks.

1920. aasta jaanuaris asus Virumaa koolinõuniku kohale. Koolinõunikuna teostas Märt Meos majanduslikke uuendusi ning korrigeeris õpetuslikku poolt, töötades välja mitmeid metoodilisi materjale. Koolinõunikuna suunas ja kohustas Märt Meos õpetajaid kasutama enda välja töötatud abistavaid töökavasid, hoolitses alates 1920. aastast kohustuslikuks võõrkeeleks muudetud inglise keele õpetamise eest koolides ning jälgis koolikohustuse täitmist. Ta võttis vastu otsuseid koolimajade seisukorra parandamiseks ja teostas kooliaedade rajamist.

Märt Meos oli 1934. aastal Eesti Koolinõunikkude Ühingu poolt korraldatud esimeste riiklike testide läbiviija ja kokkuvõtete koostaja emakeele aines.

Märt Meos oli Virumaa koolide inspektoriks 1944. aastani. Pärast pensionile jäämist jätkas ta Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee haridusosakonna otsusel vene keele tundide andmisega Väike-Maarja keskkoolis.

Lisaks hariduselule osales Märt Meos kultuuri-, seltsi- ja majanduselu korraldamisel. Näiteks korraldas 1905. aastal Helme Karskuse Selts Üksmeel, mille esimeheks Meos oli, Kärstna kabelimäel kohaliku maa-laulupäeva, kus esinesid laulukoorid ja segapilliorkestrid helilooja Aleksander Lätte juhatusel.

Väike-Maarjasse jõudes astus Märt Meos 1907. aastal kohe Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi liikmeks ning hakkas juhtima kihelkonna vallakoolide õpetajaist koosnevat väikest meeskoori, elavdama kohaliku põllumeeste seltsi segakoori tegevust, korraldama sümfooniaorkestri, kihelkonna segakoori ja kihelkonna viiuliorkestri tegevust.

Märt Meos oli Väike-Maarja Laenu-Hoiu Ühisuse asjaajajaks, raamatupidajaks ja juhatuse liikmeks ning kassahoidjaks ja revisjonikomisjoni liikmeks Väike-Maarja Kaubatarvitajate Ühisuses. Ta oli ka Eesti omaaegse suurima kivist maaseltsimaja, maa-Estoniaks kutsutud teatrimaja – Väike-Maarja Seltsimaja – ehitamise initsiaator ning ühes Jakob Liiviga teostas ehituse läbiviimist.

Märt Meos hoolitses nii Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi raamatukogu kui ka õpilaste klassivälise lugemisvara eest. Seltsi raamatukogust kujunes pärast 1915. aastat avalik raamatukogu.

Pärast 1950. aastat muutus Märt Meose elukorraldus keeruliseks. Tema Väike-Maarja alevikku ehitatud maja natsionaliseeriti ja õiguse taastamisel oma majas elada tuli Märt Meosel välja minna kuni ülemnõukoguni Tallinnas. Temalt võeti ära pedagoogikutse ning Meos vallandati haridusministri käskkirjaga 827-k VNFSV Tööseaduse koodeksi põhjal „kui mittesobiv õpetaja kohale”. Märt Meos suutis saavutada õpetajakutse ennistamise, ent pidi tööle asuma mitte enam Väike-Maarja keskkoolis, vaid Väike-Maarja rajooni ääremail Simunas lõplikult pensionile minemiseni 1957. aastal. 1960. aastal kolis Märt Meos sugulaste juurde Viljandisse, kus ta 1. märtsil 1966. aastal suri.

 

Allikad:

teisipäev, 12. jaanuar 2021

12. jaanuar - Mark Soosaar 75

Mark Soosaar

12.01.1946 Viljandi
Filmilavastaja ja poliitik


Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator Mark Soosaare (ametlikult Mark-Toomas Soosaar) ema Lydia Nirk-Soosaar (1908–1995) oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja. Suure osa kooliajast õppis ta Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. Keskkoolis, kuid lõpetas 1964 Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise Keskkooli. 1965–1970 tudeeris Soosaar Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI), mille ta lõpetas operaatorina. 

Elanud Audrus, Viljandis, Tallinnas, Saleveres, Kihnus, Pärnus, alates 2007. aastast Manija saarel. 

Esimene kaastöö Eesti Raadiole kõlas eetris 1962. aastal, esimene autorisaade Eesti Televisioonis 1965. aastal.1970–1978 töötas Mark Soosaar Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis. 1978–1991 töötas Soosaar Tallinnfilmis režissööri ja operaatorina. 1987. aastal asutas Mark Soosaar koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali ning on olnud tänaseni selle peakorraldaja. Soosaar osales Pärnus Chaplini Kunstikeskuse rajamisel 1992 ning juhtis 1995–1998 selle ümberkujundamist sihtasutuseks Pärnu Uue Kunsti Muuseum. 

Filmitegemist on Mark Soosaar õpetanud nii USA ülikoolides (Berkeley, Montana), Mongoolia Rahvuslikus Kultuuri Ülikoolis kui ka Pärnu antropoloogiafestivali huvilistele. UNESCO konsultandina õpetas Soosaar 2000–2002 antropoloogilise filmi tegemist mongolitele, jakuutidele ja tiibetlastele Ulaan-Baataris. 

Soosaar on 1974. aastast Eesti Kinoliidu liige (oli 1987–1989 selle eesotsas) ja 1992. aastast mittetulundusühinguna toimiva Pärnu Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia Ühingu esimees.
Mark Soosaar on tihedalt seotud Kihnu ja Manijaga. Kihnu kultuurist on valminud kümmekond tõsielufilmi, neist täispikad on "Kihnu naine" (1974) ja "Kihnu mees" (1985).  Elu Manijal kajastavad dokumentaalfilmid "Mängutoos Manilaiul" (1984), "Kosklad" (1986), “Meretagused” (2012). Soosaar algatas kihnu naivistide uurimise ja asutas Kihnu muuseumi naivistide saali (1979). Soosaar on koostanud fotoalbumi "Saarele sündinud" (2001) ja raamatu “Seest suurem kui väljast” (2008), aga ka  korraldanud näituse "Kihnukielsed ljõnnud" (2011) ning koostanud ja/või toimetanud mitmeid kihnu-ainelisi raamatuid. 
Mark Soosaar kuulus 1998–2001 Rahvaerakonda Mõõdukad, 2002–2004 Eesti Keskerakonda ja alates 2005. aastast Sotsiaaldemokraatlikku ErakondaAastatel 1996–2005 oli Pärnu linnavolikogu liige, oli 2002–2003 Kihnu vallavanem, 2004 sai temast sihtasutuse Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees. Toimetab igal nädalal Vikerraadios kõlavaid kihnukeelseid uudiseid.
Oli aastatel 2003–2011 Riigikogu X ja XI koosseisu liige. 2013. aastal valiti ta Pärnu linnavolikogu liikmeks. 
2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Riigikokku, kuid valituks ei osutunud. Ta sai XIII Riigikogu liikmeks Indrek Saare asendusliikmena. 15. novembril 2016 esitas ta lahkumisavalduse, mis rahuldati 16. novembril. Tema asendusliikmeks sai Aet Maatee.

Koostanud ja toimetanud mitmeid raamatuid ja kirjutanud kaastöid meediaväljaannetele. Tema tegevust on tunnustatud paljude auhindade ja preemiatega. 


Tunnustus

  • 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (Eesti filmikunsti arendamine ja propageerimine)
  • 1996 – Pärnu linna vapimärk
  • 1997 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (film "Isa, poeg ja püha Toorum")
  • 2000 – Stipendium "Ela ja sära"
  • 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2002 – Pärnumaa vapimärk
  • 2005 – Prantsusmaa riikliku teenetemärgi rüütlirist
  • 2007 – Kristjan Raua preemia (Pärnu Uue Kunsti Muuseumi asutamine ja vedamine 15 aasta jooksul)
  • 2017 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (Eesti filmiajaloo omanäolisemaid ja isepäisemaid dokumentaliste, kes on alati kohal, lavastades reaalsust nii kaadri taga kui otse kaadris)
  • 2018 – PÖFFi elutööpreemia

Allikas: 

Justin Petrone. MINU VILJANDI. TAGASI ALGUSES

Petrone Print, 2020
304 lk.

See raamat ei pruugi Viljandi inimesele esialgu üldse mitte meeldida. Paar peatükki lugenuna võib ta pahandada: „Mis Viljandi see selline on!” ja raamatu plaksuga kinni lüüa. Aga siis ta loeb kaanelt uuesti: Justin Petrone „Minu Viljandi” ning taipab- see on ju Petrone Viljandi! Igal viljandlasel või Viljandi fännil on oma (väike puust linn) Viljandi.

Autori isiklikud püüdlused ja otsingud põimuvad selles raamatus kohtadega, mida me teame ja inimestega, keda me võibolla teame. Kurblik on lugeda neist, kes on kolinud Viljandist Tartusse, Stockholmi, Los Angelesse... Viljandi ja selle kommuunid ei ole aga tühjaks jäänud- õnneks on piisavalt Viljandisse kolinud tegelasi, nende seas hämmastavalt palju välismaalasi. Viljandi on koht, kust end hüppelaualt maailma põrgatada, aga ka koht, kuhu tulla haavu lakkuma. „Sisse, välja. Välja, sisse,” nagu ütleb raamatu alguses üks kelmikas naistegelane.

Pean ausalt tunnistama, et lugesin minagi alguses poolvägisi, sest ei ole see ju ka minu Viljandi. Lugu selles raamatus kulgeb üsna heitlikult ning isegi aastaaegade järjestusest on kohati raske aru saada.

Kuid hetkel, kui isa võtab kukile oma väikese tütre ja kõnnib läbi talvise vanalinna öö, on ta mu ümber sõrme mässinud. Ma tunnen isegi selle öö lõhna. Nüüd lappan ma kiiresti lehti ja tahan teada, mis saab edasi. Aga ega väga ei saagi. Ilusate juustega noori naisi keerleb endiselt ümber kirjaniku, kes siiski pole enam nii meeleheitel kui linna saabudes.

Kas ja kellele ma soovitaksin seda raamatut lugeda ning miks peaksid seda lugema inimesed, kellel Viljandiga mingitki seost pole? Ma ei teagi vastus. Aga proovida tasuks!
Sest ma loodan tuleval suvel näha siseturiste, Petrone raamat kaenla all, kolamas mööda Viljandi vanalinna tänavaid ning otsimas näiteks seda mitusada aastat lagunenud pesumaja või piidlemas kõiki neid kuldsete juustega naisi, kes siin veel alles on.

Kuigi raamatus mainitud mitu kohvipausiks sobivat kohta on tänaseks suletud, ootavad ülejäänud pikisilmi neidsamu turiste olenemata, kas kirjanik istub juba nurgalauas ja laseb sulel joosta või on ta jalutamas California küngastel.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1973470

teisipäev, 5. jaanuar 2021

5. jaanuar - Edgar Ernst Kigaste 120

Edgar Ernst Kigaste
Kuni 1923. aastani Edgar Ernst Ruubel; 5.01.1901 Päri vald – 5.03.1983 Stockholm 
Poliitik

Oli Isamaaliidu (1934-1940) asutajaliikmeid. Õppis 1922–1928 Tartu Ülikoolis kaubandust. Osales Vabadussõjas. Aastatel 1933–1934 Johan Laidoneri valimiskampaania peatoimkonna ametnik, 1933–1934 kirjastusühisuse Sakala esimees. Eesti Kultuurfilmi juhatuse esimees, Riikliku Propagandatalituse nõunik ja juhataja aastatel 1937-1939.
(Allikad: Vikipeedia : Edgar Kilgaste ja L. Vaan. Propagandatalitus Eesti Vabariigis autoritaarsel ajajärgul : magistritöö .- Tartu, 2006)

esmaspäev, 4. jaanuar 2021

Panache Desai. ENESEVÄÄRTUSTAMINE

Pilgrim, 2020
192 lk.

Kui ma nägin raamatut Väärtusta ennast raamatukogus siis esimene mõte oli, et äkki ma leian sellest midagi kasulikku selle kohta kuidas oma teismelist tütart aidata eneseväärtustamisel. Tänapäeva maailmas kus noored viibivad pool elust sotsiaalmeedia kanalites on kerge tulema vale ettekujutus sellest, kes nad ise on. 

Aga kui ma hakkasin seda raamatut lugema siis selgus, et selles ei ole nõuandeid kuidas teisi aidata. Ega ma päris nõuandeid tegelikult ei otsinud ka aga lootsin leida mingisuguseid vihjeid, mida saaks edasi anda lapsele. Seda sealt ei leia.

Raamatus on palju eluvaateid avardavaid arutlusi. Selle lugemise käigus vaatad enese sisse ja mõtled, kas ma juba teen nii, kas ma võiksin seda proovida või see ei ole minu jaoks, see ei ole minulik.

Raamat aitab vaadata enesesse ja oma mina tunnetusse teise pilguga. Inimesed tekitavad enda Mina ja kaotavad oma Tegeliku Mina ära. Seda raamatut lugedes saab astuda sammukese oma Tegelikule Minale lähemale. Aktsepteerides ennast sellisena nagu sa oled aktsepteerivad ka teised sind sellisena nagu sa oled – mõlemat pidi on see pikk teekond käija, et selleni jõuda ja seda enesele teadvustada, kui oled edusamme selles teinud.
„Olemine on jumalik ja sa oled inimene. Sinu intelligents, tarkus, jõud, armastus, segadus, viha, stress, väärtusetus – kõik see on jumalik. Sinu uus määratlus, mida tähendab olla inimene – sinu enda uus määratlus – nõuab, et sa armastad ja aktsepteerid seda kõike…“ (lk 168).
Raamatut luges: Rene Vahtra
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1947983

laupäev, 2. jaanuar 2021

2. jaanuar - Jaan Mets 130

Jaan Mets
(2.01.1891 Vana-Kariste vald – 18.09.1969 Uppsala)
Põllumajandusteadlane, sordiaretaja

Lõpetas 1917. aastal Riia Polütehnilise Instituudi. Täiendas end Taanis ja Rockefelleri fondi stipendiaadina Saksamaal. Oli 1919. aastal Asutava kogu liige, aastatel 1918-1919 kuukirja „Talu“ peatoimetaja, 1920-1944 Jõgeva Sordikasvatuse heinataimeosakonna juhataja, ühtlasi 1924-1926 Riikliku Katseasjanduse Nõukogu esimees, 1927-1944 Tartu ülikooli rohumaaviljeluse õppejõud (aastast 1930 dotsent), 1921-1940 akadeemilise põllumajanduse kuukirja „Agronoomia“ ning 1936-1940 „Põllumajandusliku entsüklopeedia“ peatoimetaja. Aastast 1944 töötas Uppsala põllumajanduskõrgkoolis.

Ta on Eesti teadusliku rohumaaviljeluse rajajaid. Aretanud 23 heintaime sorti. Avaldanud Eestis ligi 250 teadustööd peamiselt karjamaa- ja niiduviljeluse, heinaseemne- ja linakasvatuse ning põllumajandusloomade söötmise alalt.
(Allikas: EE)

reede, 1. jaanuar 2021

1. jaanuar - Anna Altleis-Heisler 135 ja Peet Moorats 140

Anna Altleis-Heisler (sünd. Rebane)
(1.01.1886 Viljandi – 8.10.1957 Pariis)
Näitleja

Eesti Näitlejate Liidu teenete kuldrinnamärk 1936

Õppis Viljandi linnakoolis, alustas lavategevust 1903 sealses „Vabaduse“ seltsis Märt Mõrra juhendamisel. 1906 Karl Menningu kutsel võeti „Vanemuisesse“ kutsenäitlejaks. Töötas seal 1925. aastani. Erilise intuitiivse alge ja looduslapseliku siiruse tõttu kujunes tundesügavaks ja ulatusliku andelaadiga näitlejannaks, kes suutis „Vanemuise“ ansamblikultuuris kandvaid rolle luua. Eelkõige tuleb meenutada tema A. Kitzbergi „Libahundi“ Tiinat ja „Tuulte pöörises“ Leenat, H. Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“ Jo`d, paljude A. Strindbergi ja H. Ibseni rollide kõrval rahvalike komöödiate pearolle kui ka A. Tšehhovi „Kolme õe“ esimest Mašat. Aastail 1927-1928 töötas Pärnu Endlas. Õppis 1925. aastast Vanemuise ja hiljem Kultuurkapitali stipendiaadina Pariisis lavastamist, hiljem jäi sinna elama.
(Allikad: ETBL ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum : Tähtpäevade kalender URL: http://www.tmm.ee/kalender/jaanuar/)

Peet Moorats
(1.01.1881 Vastemõisa vald – 23.03.1908 Vastemõisas)
Kunstnik, graafik

Õppis 1893-1895 aastatel Vastemõisa Kasari vallakoolis, 1895.1898 Suure-Jaani kihelkonna algkkoolis, 1899-900 Peterburis A. Stieglitzi kunstitööstuskoolis ja 1900-1902 Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Sai 1902. aastal Peterburi Kunstiakadeemias joonistusõpetaja kutse. Naasis tervise halvenedes kodumaale, elas aastast 1905 Suure-Jaanis, algul Hans Kappi juures, hiljem vanematekodus.

Viljeles tonaalset puugravüüri, joonistust ja maali. Sai tuntuks J. Kapi mälestussammast ning J. Köleri sarka kujutava puugravüüriga. Tema puugravüüritehnikas naljapilte ja ilustisi ilmus 1899-1908. aastatel Viljandi ajalehes „Rahvaleht“, ajalehe „Kodumaa“ lisas „Ulak“ (tiitliilustis) ja „Postimehe“ lisas. Samuti J. Ploompuu kirjastatud pühadealbumeis, ka vene pildikirjas „Нива“. Maalinud Suure-Jaani ja selle ümbruse kultuuriinimeste ja seltsitegelaste portreid. Kavandanud Suure-Jaani Tuletõrjujate Seltsi lipu ja pritsimaja lavaeesriide. Reprodutseerivast graafikast on tuntuim ja tehniliselt õnnestunuim I. Repini Maalitud L. Tolstoi portree puugravüür.
(Allikas: EKABL)