Ruby Hummingbird. KADUNUD MÄLESTUSTE AED

Ersen 2022
304 lk

Kui Billy ja Elsie esimest korda kohtuvad, pole neil mitte midagi ühist. Billy on kümneaastane Londoni poiss, kes on ema korraldatud äkilise elumuutuse tõttu sunnitud elama mingis kolkas. Elsie on Billy naabruses elav üksik vanaproua, kel on oma rutiin ja nimekirjad, mille järgi ta oma päevi veedab.

Kui Billy ema viib poisi naabrinaise juurde hoiule, pole kumbki pool sellest mõttest vaimustatud. Elsie puhastaks parema meelega pliiti ja Billy vaataks kodus televiisorit, kui vaid see tal seal oleks. Kui aga Elsie avab ukse oma tagaaeda, on poiss müüdud. Billy kaevab, rohib ja istutab sellise innuga, et Elsiegi süda võiks heldida. Siis aga kaevab poiss aianurgast välja naise kõige suurema saladuse.

See raamat annab üksikutele, tõrjutud ja kiusatud inimestele lootust, et maailmast pole kadunud inimesed, kes mured ära kuulavad ja aitavad leida väljapääsuteid.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 

https://www.lugeja.ee/record/2024945

26. november - luuletaja ja ajakirjanik Ülo Alo Võsar

Foto: Elmo Riig / Sakala

Luuletaja ja ajakirjanik
Ülo Alo Võsar
26.11.1942 Viljandis 

Sündinud Viljandis sõjaväelase ja kunstnikust ema pojana, õppis Viljandi koolides, sh. 1956-1961 Viljandi 1. Keskkoolis. Oli 1961-1964 Nõukogude armees ajateenistuses. Astus 1964 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogiat õppima. Katkestas õpingud 1968 aastal, sai ülikoolidiplomi 1972. aastal. 

Aastast 1968 töötas Viljandi ajalehe „Tee Kommunismile“ toimetuses, koostas seal lehekülgi „Loomingulistelt radadelt“. 1972. aastal edutati tegevtoimetajaks. Töötas „Sakala“ nime tagasisaanud lehe toimetajana 1994. aasta sügiseni, pärast seda veel kultuuri-toimetajana. 

1995. aastast vabakutseline literaat Viljandis. 

Ajalehe toetusel rajas ja toimetas „Sakala“ harrastusluuletajate (Ü. Alo, E. Eha, M. Maagemust, I. Põldsaar, M. Pärn, E. Rajari, L. Rohtla, K. Tammik) värsikogude sarja, toimetas ka mujal avaldatud algajate luuletajate (A. Tosin, E. Põder, V. Osila) värsivihikuid, samuti viljandlase Jaak Sarapuu raamatuid. Avaldas perioodikas ülevaateid, intervjuusid ja mälestusi kirjanikest, eriti viljandlastest (Minni Nurme, Valda Raud, Vello Lattik, Jaak Sarapuu jt.).

Allikas: Kruus, O. Alo, Ülo // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 28 

Ülo Alo Võsari panus Viljandi kultuuriellu on kaalukas. Eriti tuleb esile tõsta teda kui kultuuriloolast: ta teab aegu ja inimesi ning on oma mälestusi ilmekalt ja heas keeles jäädvustanud. Paljud on ilmunud Sakalas, mõned on küllap ilmumatagi. Kas ei ole Viljandi linna või kultuur-kapitali maakondliku ekspertgrupi kohus ärgitada ja aineliselt toetada kõigi nende sisukate tekstide kõvade kaante vahele koondamist? Autor on veel tegus ja võimeline seda ise tegema, nii et selleks on just õige aeg. Ülo Alo Võsari iseloomu teades on raske eeldada, et ta ise kuhugi abi paluma läheb ja projekte kirjutama hakkab. Initsiatiiv peaks tulema mujalt.

Allikas: Sarv, Tiina. Lõbus vaadata, huvitav lugeda // Sakala (2017) 4. veebr.

Võsar, Ülo (Alo, Ülo) Es. luuletus ilmus „Pikris“ 1962, kui ise teenis sõjaväes. Hiljem avaldas „Edasis“. „TK“ ei võtnud algul vastu. „Pikris“ ilmus teise nime all (seda ei avaldanud). Arvab, et Alo ei jäägi lõpl. nimeks. (Telefonitsi 14.III 75) 

Allikas: Orig. kodulookartoteegis

Luule- ja mälestustekogud 

• Anarhia ananassiga (2011) 
• Betti Alverile tähtedesse (2006)
• Eestimaa valge lumi (1992) 
• Hüpassaare hüüe (2002) 
• Jõuluheinamaa (2005)
• Kingitakse kristalli (2006)
• Kus külas kõndis Koidula (2010) 
• Kuupaistekaasikud (1990) 
• Mälestustega mängides (2013) 
• Näost näkku Eiaga (2016) 
• Peeglite pidu (2019) 
• Pilved lõhnavad lumest (2004)
• Sõnade simman (2009) 
• Täht põleb laubal (2020)
• Universumi unede udus (2012)
• Viiulivaikus (2002) 
• Õnne asupaik (2017)
• Ööbikuvalgus (1994)

  

Erle Stanley Gardner. HOOLETU KASSIPOJA JUHTUM

Tänapäev, 2022
270 lk 

Erle Stanley Gardneri kriminaalromaanid on vanakooli kriminullisõpradele üldiselt kindla peale minek. Sa tead alati, mida saad. Advokaat Perry Mason peab päästma kohtukulli käest süütu inimese, abiks võluv sekretär Della Street ja eradetektiiv Paul Drake. Seekord on aga asi komplitseeritum, sest ka Della Street satub kohtu alla. Mängus on ka aastaid tagasi kadunud rikas mees, kes võib-olla polegi kadunud, võltsitud tšekid, noored armunud ning üks hooletu kassipoeg. Ja loomulikult jõuab juhtum haripunkti kohtusaalis, kus Perry Masonil on ringkonnaprokurör Hamilton Burgerile nii mõnigi üllatus varuks. 

Olles pikaaegne Gardneri romaanide austaja, on mul tegelikult järjest vähemoluliseks muutunud küsimusele “kes on mõrvar?” vastuse saamine ja järjest rohkem olen hindama hakanud autori oskust lugu jutustada. Nauditavad on Perry Masoni ja politseileitnant Traggi omavaheline kassi-hiire mäng ja vastastikused ülekavaldamised, kui ka lihtsalt eelmise sajandi keskpaiga olustikukirjeldused. 

“Hooletu kassipoja juhtum” nägi esimest korda Eestis trükivalgust veerandsada aastat tagasi Elmatari “Öölase” sarjas.  

Raamatut luges: Gert Kiiler 
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2036899

19. november - Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog Kalle Tamra

Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog

Kalle Tamra

19.11.1932 Võru

 

Lõpetas 1971 muusikateaduse alal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.

 

Töötanud Vanemuise teatris kooriartistina, Tartu I Muusikakoolis muusikaajaloo õpetajana, 1961-1966 Abja lastemuusikakooli ja aastail 1966-2003 Viljandi muusikakooli direktorina. Jätkanud Viljandi muusikakoolis ka pärast juhiameti mahapanemist tööd ansambli, loomingu ja arvuti-noodigraafika õpetajana.

 

Olnud muusikakoolide uuendusliikumise eestvedajaid, koostanud õppe- ja ainekavasid ning harjutuste kogumikke, avaldanud artikleid muusika algõpetusest, pillidest ja pillide valmistamisest. ETV saatesarja "Vahva mees, kes pilli teeb" autor ja saatejuht (1992-1994).

 

Asutanud Viljandi Kammerkoori ning olnud Viljandi linnavolikogu liige 1989-1993.

Loe ka Kaie Mölteri kirjutatud persoonilugu Kalle Tamrast: 

Muusikahariduse eestvedaja ja taganttõukaja // Sakala (2022) 8. jaan. 

Täistekst Eesti artiklite portaalis DIGAR https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/01/08/5.1

 

Autasud ja tunnustused:

1989 ENSV teeneline kultuuritegelane

2007 Viljandimaa vapimärk

2021 Kultuurkapitali elutöö preemia

 

Allikad:

• Tamra, Kalle. Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Entsüklopeeidiakirjastus 2000. Lk. 517.
•  Viljandimaa Vapimärgi pälvis Kalle Tamra. Viljandimaa.ee URL: http://www.viljandimaa.ee/?mod=news&id=945&c=20 (vaadatud 11.01.2018)

16. november - Enn Kiilaspea

Hilise ärkamisaja koolmeister ja muusikategelane
Enn Kiilaspea
16.11.1872 Jaasi t, Aidu, Viljandimaa— 9.04.1943 Abja, Viljandimaa

Sündinud talupidaja Hans Kiilaspea ja Mari (Mõru) Kiilaspea perre. Abiellus Ann Lõoga 1900. aastal.

 

Õppis Aidu-Tölli vallakoolis 1882-1885, Paistu kihelkonnakoolis 1885-1889, Viljandi 3-klassilises linnakoolis 1889-1892, kus omandas 2-kl. algkooli õpetaja kutse. Täiendas end pedagoogilistel suvekursustel Viljandis 1894.

 

Teenis õpetaja abilisena Morna vallakoolis 1892-1993. Volveti-Kuuslama vallakoolis õpetaja 1893-1894, Kärstna vallakoolis juhataja 1894-1899, Aidu-Tölli vallakooli juhataja 1899-1901. Pidas Tõrvas raamatukauplust 1901-1905, Aidus metsaametnik 1904-1909, Pärnus ärijuht 1909-1913. Isatalus kaupmees 1913-1914, Kaubi-Kadaku vallakooli juhataja 1917-1922, Uue-Kariste Kosksilla algkooli juhataja 1922. aastast.

 

Tegutsenud muusika- ja laulukoori asutajana ja juhatajana Kärstnas, Tõrvas, Aidus, Pärnus, Hallistes ja Uue-Karistes.

Allikas: Eesti avalikud tegelased : eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 98

Allikas: TÄISTEKST RR arhiivis DIGAR http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/04/14/19

15. november - Kaleph Jõulu

Pedagoog, koolidirektor ja rahvaluulekoguja
Kaleph Jõulu
15.11.1927 Rapla—22.01.2013

Kaleph Jõulu sündis 1927. aastal Raplas neljalapselises töölisperekonnas, lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filoloogi ja eesti keele ning kirjanduse õpetajana.

Töötanud õpetajana 45 aastat Raplas, Kaius, Türil, Laupal, Roosna-Allikul, Abja-Paluojal, Puurmanis, Ahjal, Tapal, Vana-Võidus, Viljandis ja Meremäel, sealhulgas kolmes koolis direktorina. 1979. aastal tuli Kaleph Jõulu elama ja töötama Vana-Võitu, kus elas elu lõpuni.

Elu lõpupäevil õnnestus tal hoida oma käte vahel trükisooja elutööd "Maailma 33333 rahvatarkust". Pea 900 leheküljeline suurteos hõlmab Kaleph Jõulu elu jooksul kogutud pea 160 riigi rahvatarkusi. Selle kogumise innustuse andis talle keeleteadlane ja suur sõber Paul Ariste.

Eesti Kirjandusmuuseumi on ta saatnud tuhandeid lehekülgi folkloorset materjali ja saanud Eesti Vabariigi presidendilt neljal korral rahvaluule kogumispreemia (1994, 1996, 1997, 2007). Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjana on ta talletanud muuseumile väga palju unikaalset materjali ning esemeid.

Allikas: erinevad nekroloogid

Loe ka: Kaleph Jõulu // Viljandimaa koduloolasi : teatmik. - 2009. - Lk. 28-30

Tyler James. MINU AMY

Varrak, 2022
320 lk

See raamat on lugu kahest keerulise iseloomuga introverdist, kes üle kõige armastasid muusikat. Ühest neist sai tuntud Briti laulja ja laulukirjutaja Amy Winehouse, kes paraku suri 23. juulil 2011.a. alkoholimürgistuse tagajärjel oma kodus, olles vaid 27 aastane.

Raamatu autor oli lauljatari kõrval lapsepõlvest saati. Nad kasvasid koos üles, avastasid ühise kire – muusika, laulsid koos, tegid tulevikuplaane, unistasid kuulsaks saamisest. Amyl oli lisaks väga omapärasele lauluhäälele ka suurepärane anne kirjutada laule. Esmalt kirjutas ta üles oma tunded. Ükski laul ei sündinud meloodiast või akordidest, kõigepealt olid alati lihtsalt sõnad. Ta oli öise eluviisiga, istus köögipõrandal, käeulatuses kitarr ja kirjutamisvahendid.

Ta kirjutas laulukirjutamise kohta tihti nii: „Võtad pliiatsi ja raiud selle endale kätte ning veritsed siis noodipaberi kohal.“ (Katkend lk. 91)

Tegelikult tahtis Amy olla lihtsalt tavaline džässilaulja, ihates olla hea abikaasa ja laste ema. Tema suurimaks probleemiks elus sai tema kuulsus, sest see vangistas, halvas tavaelu ja võõrutas reaalsusest. Loomeinimeste enesehinnang on tihti väga habras, see võib juhtida nende elu enesehävitamiseni - nii Amyga paraku juhtuski.

Kui hakkad jooma juba keset päeva, hakkad lävima ka teistsuguste inimestega. Meie ebatavalises maailmas oli tavaline, et inimesed pidutsesid kogu päeva. Kui oleksid kahekümne kahene ja keegi teataks, et „siin on paarsada tuhat naela, võta aasta vabaks ja mõtle oma uue albumi peale“, mida sa siis teeksid? Amy ei hoolinud kuulsusest – ei seisnud VIP-piirete taga vaid marssis tavalisse pubisse. Ja ta mõistis, et kui kogu päev aina rüübata ja auru all püsida, tundubki kõik mõnus ja tore. (Katkend lk. 70)

Tyler tegi Amyga kaasa kõik need põrgupiinad, mida toob endaga kaasa alkoholi liigne tarvitamine ja narkootikumid. Nad mõlemad käisid põhjas ära aga välja sellest tuli Tyler üksinda.

Raamat Amy elust on väga kaugel meelelahutuslikust kirjandusest. See on väga aus, karm ja idealiseerimata lugu ühe varalahkunud noore naise elust.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2034054

9. november - August Oswald Westren-Doll

Eesti ja Saksa pastor, kodu-uurija ning pedagoog
August Oswald Westren-Doll
9.11.1882 Viljandi—24.05.1961 Göttingen, Saksamaa

August Oswald Westren-Doll (9. november 1882 Viljandi – 24. mai 1961 Göttingen, Saksamaa) oli Eesti ja saksa pastor ning pedagoog. Ta õppis 1894–97 Viljandis Bormanni erakoolis ning 1897–1901 Pärnu Gümnaasiumis. Lõpetas 1906 Tartu Keiserliku Ülikooli kuldmedaliga (cand. theol.). 1907 sooritas Riias konsistooriumieksami. Ordineeriti 10. veebruaril 1908 õpetajaks.

1908–1909 töötas abiõpetajana ning 1909–1924 pastorina Palamuse Püha Bartholomeuse kogudusus, aastatel 1920–1924 oli veel Tartu praostkonna praost. Seejärel oli ta aastatel 1924–1939 Viljandi Jaani koguduse pastor ning töötas usuõpetajana Viljandi gümnaasiumides. 1922–1927 Õpetatud Eesti Seltsi esimees.

1939 emigreerus Westren-Doll Saksamaale. Seal töötas kirikuõpetajana 1940–1946 Elbingis (praeguses Elbląg'is, Warmia-Masuuria vojevoodkonnas) ja 1946–1955 Mengershausenis (Göttingeni kreisis, Alam-Saksi liidumaal). Aastast 1957 teoloogia doktor.

Isiklikku
Ta on pastor August Jacob Westren-Dolli poeg

Kirjandust

• Ewangeliumi Lutheruse kiriku koguduste abi-kassa Weneriigis. 25. aastase asutamise, töö ja toe mälestuseks 1859-1884, Tallinn 1884
• Ewangeliumi Lutheruse kiriku koguduste abi-kassa Weneriigis. Tõine leht, tema tööst Liiwimaal 1859-1885, Tartu, 1885
• Ewangeliumi-Lutheruse kiriku koguduste abikassa Weneriigis. Kuues leht, Abikassa tarwidusest ja tööst laiali-pillatud usuwendade kasuks 1890, Tartu, 1890
• Jõulu album, Viljandi : [s.n.], 1929 (üks autoritest)
• Kevadepühade album : aprillikuul 1930 Tartu (üks autoritest)
• Viljandi ajalugu, juht ja linnaplaan, Viljandi 1939

Allikas: Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/August_Osvald_Westr%C3%A8n-Doll

5. november - Elmar Pettai

Luuletaja, kultuuriloolane ja kalandusajaloolane
Elmar Pettai
5.11.1912 Karulaane t, Reinse k, Vana-Kariste v—24.05.2008 Stockholm

Elmar Pettai sündis 5. novembril 1912 Vana-Karistes talupidaja peres. Õppis Pärnu Haridussõprade Seltsi Kodukeskkoolis ja Pärnu Kalanduskoolis. Töötas kalakaubanduse ja -tööstuse alal.

 

Põgenes 1944 Rootsi. Oli pikemat aega Stockholmis L. M. Ericssoni telefonivabrikus töödejuhataja. Õppis töö kõrval Eesti Teadusliku Seltsi Instituudis ja 1978–80 Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte instituudis.

 

Oli 1962–77 Stockholmis Eesti Kultuuri Koondise büroojuhataja ja peasekretär. Olnud Eesti Kalurite Koondise jätkväljaande "Eesti Kalur" (Stockholm, 1980–93) toimetaja, mahuka 2-köitelise koguteose "Eesti kalanduse minevikust" I (Stockholm, 1984, 2. trükk 1986) ja II (samas, 1985) koostaja, toimetaja ja kaasautor. Luuletajana debüteeris Elmar Pettai 1930. aastal, tema luuletusi ilmus perioodilistes väljaannetes Abieluleht, Kevadik, Kodu, Rahva Elu ja Sakala Pühapäev. Avaldanud mitu luuleraamatut ("Jaanilill", 1964; "Illusioonid", 1988; "Rändaja kojuminek", 1992 jt) ning mälestusi (Kaks mälestuskirjutust. // Side (1927) 3–4; ilm. ka: Mulkide almanahh 11. Tartu, 2001).

 

Külastanud korduvalt Eestit, nt võttis 2005 osa Tallinna Bibliofiilide Klubi 25. aastapäeva tähistamisest.

Allikad: Vikipeedia ja http://kultuur.postimees.ee/1800609/stockholmis-suri-uks-vanemaid-eesti-kirjamehi-elmar-pettai

Loe ka: Sulbi, Raul. Stockholmis suri üks vanemaid Eesti kirjamehi Elmar Pettai // Postimees online 26.05.2008 URL: https://kultuur.postimees.ee/1800609/stockholmis-suri-uks-vanemaid-eesti-kirjamehi-elmar-pettai  (vaadatud 11.01.2018)

5. november - Aksel Kipper

Astrofüüsika– ja matemaatikadoktor
Aksel Kipper
5.11.1907 Holstre v—25.09.1984 Tartu

Aksel Kipper on Eesti astronoomia suurmees, kelle eestvedamisel said astronoomid enda käsutusse nüüdisaegse observatooriumi Tõraveres. Viljandimaal Paistus sündinud Aksel Kipper lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja asus tööle tähetornis Toomemäel. 1946. aastal asutas Nõukogude võim Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Aksel Kipper valiti kohe selle liikmeks ja ka asepresidendiks - selles rollis aitas ta tööle panna Tartus asuvaid Teaduste Akadeemia instituute. 1950. aastal sai temast aga TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi direktor. Kipperil õnnestus korraldada 1953. aasta mais Tartus NSV Liidu Teaduste Akadeemia Astronoomianõukogu pleenum. Sellel koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus rajada uus observatoorium väljaspoole Tartu linna - ilma Moskva heakskiiduta poleks see saanud toimuda. 29. aprillil 1963 pühitseti mitteametlikult sisse uue observatooriumi kolmekorruseline peahoone Tõraveres. 14. septembril 1964 avati pidulikult kogu uus observatoorium ning anti talle F.G.W. Struve nimi. Aksel Kipper jätkas tööd instituudi juhina. 1. oktoobril 1973 sai Füüsika ja Astronoomia Instituudist kaks iseseisvat teadusasutust: Füüsika Instituut Tartus ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut Tõraveres. Aksel Kipper oli viimase direktor veel mõnda aega ja andis 1974. aastal ohjad üle Väino Undile.

 

Allikas: Leedjärv, Laurits. Aksel Kipper ja Tõravere // Horisont (2007) nr. 6

Foto: https://www.to.ee/to50/kipper_istub_zoom30.png