12. jaanuar - Tõnis Saarepera

12.01.1892 (vkj 31.12.1891) Väike-Kõpu, Viljandimaa - 2.05.1952 TaišetLag, Siber Venemaa

Taluperemees, Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Kõpu malevkonna pealik 

Sündis 12. jaanuaril 1892 Viljandimaal Väike-Kõpu vallas Saarepera talu pidaja peres. Isa Tõnis Saarepera (1856-1923), ema Ell Karlson (sünd. 1854). Peres oli viis poega ja kolm tütart. Tõnis S. õppis Puiatu valla- ja Viljandi linnakoolis, H. Treffneri gümnaasiumis ning 1923-1927 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.

Vabadussõja ajal teenis alates 3. detsembrist 1918 2. jalaväepolgu 1. roodus, astus 30. detsembril 1918 Viljandi vabatahtlike pataljoni kuulipildujate komandosse, siirdus jaanuaris 1919 Tartu vabatahtlike pataljoni 2. roodu.  Märtsist 1919 Viljandi kaitsepataljoni ja maist 1919 oli Sakala partisanide pataljoni kuulipildujate roodu rühmaülem, juulist 1919 nooremohvitseri kohusetäitja ning jaanuarist 1920 kuulipildujate roodu ülema kohusetäitja. Sai nooremohvitseri astme juunist 1919, ohvitseri asetäitjaks veebruaris 1920. Osales lahingutes Punaarmee vastu Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Pihkva rindel. Juunis 1920 vabastati teenistusest. 

Sai tasuks prii kõrgkooli lõpuni ja Viljandimaal Puiatu vallas Lembitu talu. Tegutses seejärel talunikuna ja hiljem rentis Suure-Kõpu vallas Aratsaare talu jahu- ja saeveskit. Enno Piiri koostatud "Sakalamaa ei unusta: Kõpu Kihelkond" andmeil töötas mingil hetkel ka Sakala pangas. Oli Puiatu vallavolikogu ja Puiatu masinatarvitajate ühingu juhatuse liige, 1926-1934 Kaitseliidu Sakalamaa maleva Kõpu malevkonna pealik, Kõpu Vabadussõja mälestussamba komitee esimees. Ühiskondlikult aktiivse inimesena oli ka EELK Kõpu koguduse, Kõpu põllumeeste seltsi ja Sakala Partisanide Ühingu juhatuse ning Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Viljandi osakonna liige. 

Juunis 1941 sai temast Kõpu metsavendade juht ning osales Kõpu lahingus. Saksa okupatsiooni ajal oli Kõpu valla omakaitse ja Zentralstelle zur Erfassung der verschleppen und mobilisierten Esten (otsetõlge: Röövitud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskbüroo) komisjoni liige.

Arreteeriti Nõukogude võimu poolt 30. novembril 1944 Kõpu valla Aratsaare talus. Suri 2. mail 1952 Irkutski oblastis TaišetLagis.

Isiklikku

Oli abielus Linda Pajuga (1899-2001, küüditati 1941, vabanes 1958). Peres oli kolm last: tütar Mai (1929-2009), pojad Rein (1933) ja Tõnu (1937-1983). Kõik lapsed küüditati samuti 1941. aastal, said tagasi kodumaale 1946. aastal ning küüditati teist korda 1949. aastal.

Allikad

• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi Muuseum, 2016. Lk. 657-658
• Geni 
• Sakalamaa ei unusta: Kõpu kihelkond. 1993. Lk. 78

12. jaanuar - Mark Soosaar 75

Mark Soosaar

12.01.1946 Viljandi
Filmilavastaja ja poliitik

Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator Mark Soosaare (ametlikult Mark-Toomas Soosaar) ema Lydia Nirk-Soosaar (1908–1995) oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja. Suure osa kooliajast õppis ta Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. Keskkoolis, kuid lõpetas 1964 Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise Keskkooli. 1965–1970 tudeeris Soosaar Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI), mille ta lõpetas operaatorina. 

Elanud Audrus, Viljandis, Tallinnas, Saleveres, Kihnus, Pärnus, alates 2007. aastast Manija saarel. 

Esimene kaastöö Eesti Raadiole kõlas eetris 1962. aastal, esimene autorisaade Eesti Televisioonis 1965. aastal.1970–1978 töötas Mark Soosaar Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis. 1978–1991 töötas Soosaar Tallinnfilmis režissööri ja operaatorina. 1987. aastal asutas Mark Soosaar koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali ning on olnud tänaseni selle peakorraldaja. Soosaar osales Pärnus Chaplini Kunstikeskuse rajamisel 1992 ning juhtis 1995–1998 selle ümberkujundamist sihtasutuseks Pärnu Uue Kunsti Muuseum. 

Filmitegemist on Mark Soosaar õpetanud nii USA ülikoolides (Berkeley, Montana), Mongoolia Rahvuslikus Kultuuri Ülikoolis kui ka Pärnu antropoloogiafestivali huvilistele. UNESCO konsultandina õpetas Soosaar 2000–2002 antropoloogilise filmi tegemist mongolitele, jakuutidele ja tiibetlastele Ulaan-Baataris. 

Soosaar on 1974. aastast Eesti Kinoliidu liige (oli 1987–1989 selle eesotsas) ja 1992. aastast mittetulundusühinguna toimiva Pärnu Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia Ühingu esimees.

Mark Soosaar on tihedalt seotud Kihnu ja Manijaga. Kihnu kultuurist on valminud kümmekond tõsielufilmi, neist täispikad on "Kihnu naine" (1974) ja "Kihnu mees" (1985).  Elu Manijal kajastavad dokumentaalfilmid "Mängutoos Manilaiul" (1984), "Kosklad" (1986), “Meretagused” (2012). Soosaar algatas kihnu naivistide uurimise ja asutas Kihnu muuseumi naivistide saali (1979). Soosaar on koostanud fotoalbumi "Saarele sündinud" (2001) ja raamatu “Seest suurem kui väljast” (2008), aga ka  korraldanud näituse "Kihnukielsed ljõnnud" (2011) ning koostanud ja/või toimetanud mitmeid kihnu-ainelisi raamatuid. 

Mark Soosaar kuulus 1998–2001 Rahvaerakonda Mõõdukad, 2002–2004 Eesti Keskerakonda ja alates 2005. aastast Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Aastatel 1996–2005 oli Pärnu linnavolikogu liige, oli 2002–2003 Kihnu vallavanem, 2004 sai temast sihtasutuse Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees. Toimetab igal nädalal Vikerraadios kõlavaid kihnukeelseid uudiseid.

Oli aastatel 2003–2011 Riigikogu X ja XI koosseisu liige. 2013. aastal valiti ta Pärnu linnavolikogu liikmeks. 

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Riigikokku, kuid valituks ei osutunud. Ta sai XIII Riigikogu liikmeks Indrek Saare asendusliikmena. 15. novembril 2016 esitas ta lahkumisavalduse, mis rahuldati 16. novembril. Tema asendusliikmeks sai Aet Maatee.

Koostanud ja toimetanud mitmeid raamatuid ja kirjutanud kaastöid meediaväljaannetele. Tema tegevust on tunnustatud paljude auhindade ja preemiatega. 

Tunnustus

• 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (Eesti filmikunsti arendamine ja propageerimine)
• 1996 – Pärnu linna vapimärk
• 1997 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (film "Isa, poeg ja püha Toorum")
• 2000 – Stipendium "Ela ja sära"
• 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2002 – Pärnumaa vapimärk
• 2005 – Prantsusmaa riikliku teenetemärgi rüütlirist
• 2007 – Kristjan Raua preemia (Pärnu Uue Kunsti Muuseumi asutamine ja vedamine 15 aasta jooksul)
• 2017 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (Eesti filmiajaloo omanäolisemaid ja isepäisemaid dokumentaliste, kes on alati kohal, lavastades reaalsust nii kaadri taga kui otse kaadris)
• 2018 – PÖFFi elutööpreemia

Allikas: 

• Eesti filmi andmebaas. URL: https://www.efis.ee/et/varamu/biograafiline-leksikon/mark-soosaar
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Mark_Soosaar

12.jaanuar - Johannes Vares (Barbarus) 130

Luuletaja ja riigitegelane
Johannes Vares (Barbarus)
12.01.1890 Kiisa t, Heimtali v, Paistu khk - 29.11.1946

Luuletaja ja riigitegelane Johannes Vares (kirjanikunimega Barbarus) sündis 12. jaanuaril 1890 (vkj 31. 12. 1889) Paistu kihelkonnas Heimtali vallas Kiisa talus. Õppis Heimtali vallakoolis, Viljandi kihelkonnakoolis ja Pärnu Aleksandri Gümnaasiumis. Kõrghariduse omandas Kiievi Ülikoolis arstiteaduskonnas 1914. aastal ja sooritas sealsamas  1917 riigieksami.

Osales arstina I maailmasõjas. Sõjaväearsti karjääri jätkas Vabadussõjas, kus aitas Pärnu Kaitsepataljonis korraldada sanitaarteenistust ja alates 1919 teenis vanemarstina. Vabariigi valitsus annetas talle Vabadussõjas osutatud teenete eest Vabaduse Risti I liigi 3. järgu,  mida ta enda sõnul ei soovinud vastu võtta. 

Esimesed luuletused ilmusid trükis 1910, 1918 ilmus esimene luulekogu „Fata-Morgana“. 1921-22 oli tegev rühmituses „Tarapita“, hakates avaldama pahempoolse suunitlusega luulet. Johannes Vares kuulus Eesti Kirjanike Liitu ja Pen-klubisse.

1921. aastal lahkus  ta sõjaväest ja avas Pärnus arstipraksise, kuhu jäi 1939. aastani, kuni siirdus Tallinnasse. On arvatud, et Johannes Vares oli värvatud Nõukogude Liidu teenistusse ja asus pealinna Moskva korraldusel. 

21. juunil 1940 tehti teatavaks „rahvavalitsuse“ koosseis, kus peaministriks määrati Johannes Vares. 6. augustil 1940 juhtis Johannes Vares Eesti delegatsiooni Moskvas NSVL Ülemnõukogu istungil, kus viidi lõpule Eesti annekteerimine. Samal aastal astus ta Kommunistlikusse Parteisse. 

II maailmasõja ajal oli koos teiste juhtkommunistidega Venemaal tagalas, kus oli seotud Eesti laskurkorpuse moodustamisega ja organiseeris eestikeelseid raadiosaateid, samuti rakendas propagandamasina ette oma luule. 1944. aastal pöördus Eestisse tagasi, täites temale pandud ülesandeid suuremat kahju Eesti rahvale tegemata. 

29. novembril 1946. aastal leiti Johannes Vares vannitoast surnuna, püstol kõrval.  Tema surma asjaolud on siiani ebaselged. 

Tunnustus:

• Püha Anna IV ja Püha Stanislavi III järgu orden 1915 
• Vabadusrist I liigi 3. järk 1920 
• Eesti NSV teeneline kirjanik 1945 
• Lenini orden 1946 

Allikad:

• Johannes Varese lugu . - Histrodamus URL: http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=280&lang=est (vaadatud 5.06.2020)
• Eesti ajalugu elulugudes // Koostanud Sulev Vahtre . – Olion.  1997 . - Lk 136, 137
• Johannes Vares // Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Vares (vaadatud 05.60.2020)
• Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. - Paistu Vallavalitsus, 1998 . - Lk 117-118

Foto: Johannes Vares-Barbarus paraadi autribüünil https://ajapaik.ee/photo/166578/j-vares-barbarus-paraadi-autribuunil/  (vaadatud 05.06.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht