Reede, 14. jaanuar 2011

Mae Lender. Minu Taani : Tuuline teekond keelatud maal

Toimetaja Monika Pais
Kaanekujundus Anna Lauk
Petrone Print, 2010

Katkend sissejuhatusest

Muidugi oleksin eelistanud kohale minna tööloaga taskus, kuid see polnud lihtsalt võimalik. Kui oleksin alustanud paberite korjamisest, siis arvestades Taani bürokraatiat ja minu vanust - olin minnes kolmkümmend kaheksa - oleks kogu üritus kohe alguses luhtunud. Tollal, kui Eesti veel Euroliitu ei kuulunud, said töö- ja elamisloa Euroopa maadesse lihtsamalt kätte need, kes läksid sinna vahetus(üli)-õpilasena, põllumajandus-ettevõtetesse praktikandiks või näiteks mehele. Minul ei olnud neist variantidest abi loota.

Nii et läks nagu läks. Keskeale lähenev illegaalist maailmaavastaja - olge lahked! Aga tulgu mu lugu siis anonüümselt ja muudetud nimedega. Nagunii ei ole see tüüpiline eestlase Taanimaa avastamise lugu.


Raamatu tagakaanelt:

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki.

Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas.

Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu.

Loe veel:
Katkendeid raamatust
saab lugeda Petrone Print kodulehelt

Kuidas me "Minu Taanit" tegime...
Ei, ma ei kirjutanud kogemata, et "tegime", kuigi viisakam oleks vist öelda, et "kirjutasime". Tegelikult oligi see rohkem tegemine kui kirjutamine, vähemasti hetkel tundub sedamoodi. Loe edasi Mae blogi

Kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Minni Nurme. Kentaurid

Teine trükk
Sari Eesti Romaanivaramu
Eesti Raamat, 2010

Valdavalt luuletajana ja tõlkijana tuntud Minni Nurme (1917–1994) tuli kirjandusse hoopis prosaistina. «Kentaurid» (1939, Minni Raudsepa nime all) on tema esimene raamat. See räägib maalt pärit kunstihuvilise neiu Kirsli Kõivu sobitumispüüdeist 1930-ndate aastate pealinna-keskkonda.

Perke, pseud. Me oleme üksikud rändurid öös

Perke laulud
Toimetaja Aili Kiin
Tehniline toimetaja Helle Jõesaar
V. Eilonen, 2010

Esikaas : "Üksik rändaja" / V. Eilonen, õli 1997/
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa Ekspertgrupp

Liig palju pihtimusi ühte
raske on köita
pärast peab valvama
öödes ja päevades
pilku jää alla peitma.
Liig palju elulugusid
ühte elu et täita
kirjutriibuliseid tüdrukuid
ühte et südant võita
pärast peab lõputuis
aegades pikakdes
üksindust öistes ridades naitma
kustunud linnade tuledes
varjudes läitma.
Enn Kont. Tundeehe luulekogu
Veidi aega tagasi nägi trükivalgust kena kaanepildiga luulekogu "Perke laulud", mille autori nime raamatukeselt ei leia.
Tundmatu tegija luuletused võtad enamasti kätte hirmuseguse ootusärevusega: kas neis leidub midagi, mis meeli erutab, või tekib kümmekonna lehekülje järel pettumustunne.
"Perke laulud"on keskeas Veljo Eiloneni esimene avaldatud teos. [...]
"Perke laulud" sisaldab kaunis ühtlaselt kõnekaid luuletusi, mis on kergesti loetavad: mõtte tabad enamasti ühekordse lugemisega. Värsimõõdu reegleid ei ole alati järgitud, aga ilmselt polegi seda eesmärgiks seatud.
Loe edasi: Sakala (2010) 5. jaan., lk. 7

Jaak Kõdar. Kriimu-Reinu lõpuraamat ehk Tont Kont Lont

Pildid joonistanud Hülle HaabKujundus ja makett Andres JaaksooSteamark, 2010
Raamat sisaldab seitset jutukest:
"Kivil kasvav kuusk"
"Põrgusse!"
"Pärispõrgus"
"Põrgupidu"
"Põrgu karjalaskepäev"
"Tondikas tont"

Laupäev, 8. jaanuar 2011

Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat

Toimetaja Kerttu-Liina Tuju
SE & JS, 2010

See on raamat, mis omal moel võtab kokku kõigi inimeste vaikivad igatsused ja arutleb küsimuste üle, millele inimene peab iseendas vastuse leidma. Siin puutume kokku paljude selliste sõnade, tähenduste või väljenditega, mida tavaliselt elus ei kasutata, millest vaikitakse, sest valusa kogemuse kartuses häbenetakse olla siiras. Nad kirjutavad, et „ei tule kuulata, mida maailm arvab, vaid tuleb kuulata, mida oma sisetunne ütleb, isegi kui see on risti vastupidine kõikide teiste arvamustega.” Sõnastavad seisundi, mida arvatavasti meist paljud on tundnud, kuid pole osanud seda nii väljendada: „Küps inimene teab, et armastus ei ole seebikate roosamanna, vaid MÕÕK JA TULI, mis kogu olemust muudab. Kui üht inimest armastad, õpid kaastunnet kõigi vastu.” Räägivad sellest, et pühendumus on alandlikkus. Tunnevad ära tähtsaima: „See lapike sinist taevast halli argipäeva kohal.

Loe veel:
Sven Vabari blogist Ma olen olemas, ma olen raamat
Õnneks on ka Viivi Luige raamat omamoodi kirjad noorele luuletajale. Õieti küll mitte kirjad, sest tegu on vestlusega, ning mitte luuletajale, sest Luige vestluspartneriks on poetessist 37 aastat noorem humanitaar, kultuuriteooria magister Hedi Rosma. Päris intervjuuga tegemist pole, sest Luik ja Rosma lihtsalt jätkavad vaheldumisi mõttelõnga, kuigi Rosma teeb seda tunduvalt lühemalt ning raamatu põhiteemaks on siiski Viivi Luik ja tema vaade maailmale. Mis Rosma osasse selles raamatus puutub, siis peab ütlema, et üldiselt on ta mitmeski mõttes oma ülesannete ning vestluspartneri kõrgusel. See on suur asi. Loe edasi Sven Vabar

Rando Tooming Viivi Luik: kõike pole tarvis teada. Ela!
Kirjanik Viivi Luigelt ilmus sel aastal peaaegu järjest kaks teost, mõlemad pikisilmi oodatud, kirjandussündmuseks nimetamise väärilised. Peamiselt autori Roomas elamise viiest aastast jutustav "Varjuteater" ning Urmas Oti abilise Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud "Ma olen raamat". Loe edasi Õhtuleht

Viivi Luik. Varjuteater

Toimetanud Joel Sang
Kujundanud Mari Kaljuste
Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile Seitsmes rahukevad.

Katkendid raamatust „Varjuteater”

Asjaajamisest Itaalias:

Kui härra B saabus Zürichist Rooma oma uuele ametikohale, oli tal tarvis käia mitmetes asutustes, anda ja võtta allkirju, korraldada asju.

Kuid asjad ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli kas liiga vara ja see ametnik, keda härra B hädasti vajas, polnud veel tööle jõudnud või oli juba liiga hilja ja hädavajalik, kuid nähtamatu ametnik oli juba siestale läinud.

Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks.

Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud.

Ametnik kuulas kannatlikult. Kui härra B oli lõpetanud, tõusis ametnik püsti, tuli tumepruuni massiivse puubarjääri tagant pidulikult välja, kohendas oma varrukakaitsmeid, jäi otse härra B ette seisma, mõõtis teda pealaest jalatallani hukkamõistva pilguga ja lausus jäiselt: „Teate, signore, meie siin oleme neid asju ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas neid asju aetakse.”

Härra B tunnistas hiljem seda lugu jutustades, et teda ajas segadusse kõige rohkem see arv kuuskümmend neli. See mõjus talle masendavalt ja ta tundis selle arvu ees iseäralikku aukartust. Mida oligi tema maharahustamiseks vaja. (lk. 56-57)

Viljandis:

Enne, kui saad Berliinis teatrisse ja Roomas peegli ette, tuleb käia Viljandis matustel. Need, millest ma siin räägin, on isa matused, kuid oli ka teisi.

[...]Kuna isa ise oli surma üle nalja visanud, siis ma arvasin, et ju see siis ongi talle naljaasi ja et saaks need matused juba mööda.

Alles siis, kui ma kohale jõudsin, sain aru, kuhu ma olen jõudnud ja et ega isa enam nalja ei tee. See jahmatas mind.

Kuid veel rohkem jahmatas mind, et surnud isa tegi ikkagi veel nalja ja et nende matuste meeleolu oli iseäralikult võidukas. Sellepärast on mul kahju, et ma JJ-i kaasa ei kutsunud.

Alguses oli kõik asjakohane ja õige kurb. Ilm oli olnud külm ja siis järsku sulale läinud. Viljandi tänavaid kattis kiilasjää nagu klaas. Jää peal oli vesi. Sadas peenikest uduvihma. Tänavatel liikusid eestlased, väga väikese rahva tütred ja pojad. Eriti torkasid silma pojad. Nende näod ei väljendanud suurt midagi. Nende nägudest ei võinud välja lugeda pooltki sellest, mida härra Atspol murega nendest rääkis. Võimalik, et nad olid selelga ammu leppinud, et ei saa voli pärast tappa ja voli pärast meelt lahutada, sest suuremad, nagu näiteks saks ja tibla, hoiavad selle meelelahutuse omale. Siin jäi üle ainult õlut ja viina kaanida ja vanaeidekese pensioniraha ära võtta. Mõnikord tarvitati sel puhul ka kirvest või koguni nuia. Need olid pikaldased mehed ja enamasti ei jõudnud neile õieti päralegi, mis nad olid teinud.

Kui ma leinamajja jõudsin, oli veel varajane hommik. Maja oli kütmata. Kuid ema kogus ennast ja tegi tule ahju.

Soojendasin ahjusuu ees käsi, nagu poleks ma Viljandisse tulnud bussiga Tallinnast, laevaga Helsingist ega lennukiga Berliinist, vaid tilisaaniga läbi Liivimaa. Ema oli kõik juba ära korraldanud, minust polnud abi kõige vähematki. Ahjugi küttis ema, mind ta ahju kallale ei lasknud, sest tal oli oma süsteem ja mina oleksin selel ära rikkunud. Ahju tahtis ta ilmtingimata hommikul vara enne matuseid ära kütta, et pärast oleks rahu.

Võtsime nõuks minna surnuaeda varakult, enne matusetalituse algust, sest ema tahtis tingimata näha, kas on ikka haud valmis kaevatud või on viimati nii, nagu oli selle Viiratsi vanamehega, kellel naine ära suri. Matuselised juba kabelis, aga naise haud alles kaevamata! Oli meelest ära läinud. Sellepärast kavatses ema enne talitust kõik ise oma silmaga üle vaadata.

[...] Surnuaia suured puud ei kohisenud, nad seisid tumedalt ja vaikselt. Nende vahel lainetas udu. Jäised teerajad läikisid tuhmilt.

See oli vana surnuaed. Seal oli raudriste ja graniitsambaid. Isa pidi olema kabelis. Me ei jõudnud veel kabeli uksenigi, kui meie ette ilmus noorepoolne naine, keda kurgualusest kuni pahkluuni kattis krellroosa kahisev ja kobisev kombinesoon, mis oli kehakumeruste kohalt mudane.

Ema tundis seda naist. See oli surnuaiavaht. (lk. 300-304)

Loe veel:

Kaarel Kressa Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale
Vaesest ja piiratud ajast, paber-köites „Seitsmendast rahukevadest” on Viivi Luik jõudnud tsivilisatsiooni hälli ja sametköites „Varjuteatrini”. „Varjuteater” pole ei reisikiri ega mälestusteraamat, kuigi räägib kirjaniku ajast Roomas. Loe edasi Eesti Päevaleht

Doris Kareva Muutlik varjuteater
Ei juhtu just sageli, et aastate jooksul suuresti nelja silma all kogetu peaaegu korraga neljaks raamatuks vormub. Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik võivad sellest kõnelda. Loe edasi Sirp

Mehis Heinsaar. Ebatavaline ja ähvardav loodus

Illustratsioonid Priit Pärn
Toimetaja Katrin Streimann
Menu Kirjastus, 2010

Raamat «Ebatavaline ja ähvardav loodus» sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte?

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole.
"Inimene kannab endas miljoneid aastaid geneetilist koodi," mõtiskleb Mehis Heinsaar. "Temas on palju saladusi." Foto: Mart Zirnask

Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli kõike juba näinud”, lk 24)

REBASED JA KOERAD

“On olemas kahte liiki mehi,” ütles August Lipp oma hiiglasliku armukese kõrval lesides ja sigaretti süüdates, “ühed on rebased ja teised on koerad. Mõlemad meeldivad naistele.”

Armuke, Anna Hanschmidt, ilusate silmade ja lopsaka rinna, kuid tui­ma mõtlemisega olend, ei saanud aru.

“Mis mõttes?” küsis ta.

“Rebased on need, kes tulevad ja lähevad, aga mitte kunagi ei jää. Sel­lepärast nad meeldivadki naistele,” vastas August Lipp suitsu pahvides, “koerad aga need, kes ei lähe ega tule, kuid alati jäävad. Sellepärast meeldivad nad samuti naistele.”

Seda öelnud, kargas August Lipp voodist üles ja oli ka viimane aeg, kuna välisukse taga keerati võtit.

“Ja ikkagi – mis puutuvad siia rebased ja koerad?” ei saanud ilusate silmade, kuid tuima mõtlemisega Anna Hanschmidt aru.

“Hiljem seletan,” vastas August Lipp kulmu kortsutades. Ta pani end kiiruga riidesse ja püüdis rõduukse kaudu põgeneda, kuid nagu kiuste see ei avanenud. Koridorist kostis ukse avanemise kägin. August Lipp ei leidnud enam muud nõu kui voodi alla pugeda ja ootama jääda.

“No küll võib mõni inimene ikka rumal olla,” mõtles ta pahaselt, “ilmaasjata raiskan siin oma aega.”

Kui sammud esikust köögi poole liikusid, roomas August Lipp voodi alt välja, hiilides neljakäpakil, kingad hammaste vahel, ettevaatlikult välisukse poole. Ja tundus, et asjad laabuvadki juba üsna kenasti, kui koridorist äkki tuhm raksatus kostis, mispeale kõik väga vaikseks jäi.

Anna Hanschmidt jäi huviga kuulatama. Hetk hiljem ilmus uksele te­ma abikaasa Raul, ühes käes kirves, teises verise kaelaga rebane.

“Näe kuhu raibe oli tükkinud!” hüüdis mees naerdes. (lk. 41)

Juues neljapäeva hommikul kodus üksi kohvi ja vaadates hajameelselt aknast välja, tundis väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm, et hakkab vaikselt rebaseks muutuma. See oli veider tunne. Arhitekti meeled muutusid salamisi valvsaks, sõõrmed ärkasid haistma uusi ja huvitavaid lõhnu ning eneselegi ootamatult suunas ta pilgu naaberaeda – sinna, kus jalutasid kanad, üks rammusam kui teine. Järgmisena tundis Rein Vihalemm juba, kuis ta suunurgast niriseb ila. Instinktiivselt kargas mees püsti, aga istus siis jälle oma kohale tagasi.
(“Rebased ja linnud”, lk 58)



Loe veel:
Kaarel Kressa
Jututihnikute uimastav rägastik
Pealkirja „Ebatavaline ja ähvardav loodus” võib lugeda nagu hoiatust uurijale, kes püüab Heinsaare raamatust kui loodusnähtusest selget arusaama luua. 151 leheküljele mahtuvast 28 novellist ja miniatuurist leiab sellele hoiatusele piisavalt kinnitavaid näiteid. Matemaatik Arno Kask, kes asub enda elusolemise tõenäosust range teadusliku täpsusega analüüsima, jõuab järeldusele, et ilmselt teda polegi olemas, ning kaob hämmeldunult tühjusse. Loe edasi
Eesti Päevaleht

Mart Zirnask Endel Lippmaas on tajutav mingi vimkamees
Kirjanik Mehis Heinsaar räägib, miks tema peagi ilmuval raamatul on Nõukogude noortekirjandusest näpatud pealkiri "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Ning miks toimetavad seal teiste hulgas akadeemik Endel Lippmaa ja teadusfilosoof Rein Vihalemm – kes küll Heinsaarelt saanud hoopis uue töökoha. Loe edasi ERR

Mulkide almanak. : 20

MTÜ Mulkide Selts
Materjali kogusid, süstematiseerisid, redigeerisid ja toimetasid Kaupo Ilmet ja Anu Reiljan
Toimetuskolleegium: Kaupo Ilmet, Eha Kard, Meeta Meltsas, Ene Noobel, Leili Veidebaum, Silvi Väljal ja Malle Loit

Arvutitöö Jaanus Jaama
Küljendus Hermo Sakk
Mulkide Selts, 2010

Järjekordse almanaki väljaandmist toetasid Mulgimaa kultuuriprogramm 2010-2013 ning Eesti Kultuuriseltside Ühendus

Tiiu Luht. Sügise hommikul

Luuletused 2005-2009
[Viljandi : T. Tafenau], 2010

Sügis, sinu märke näitab
suure suve õiteball.
Floks nüüd roosad leegid läidab,
astril mummuline sall.

Tiiu Luht endast (raamatus):
Sündisin 1938. aastal Virumaal. Õppisin õpetajaks, kellena töötasin, neist viimased 16 aastat Viljandis. Salme seadma hakkasin vajadusest kirjutada sünnipäevakaartidele midagi omanäolist. Kord olin jõulupühade aeg haiglas. Et aeg kiiremini läheks, soovitas õde Vaike kirjutada sellest, mida näen ja tunnen. Nii sündisid haigla salmid. 2009. aasta sügisel võtsin osa Kalju Lepiku luulevõistlusest, kus sain eripreemia kauni mälestusluule eest.

Sügis oma värvirikkusega, lilleaed või mulle armsad inimesed - kõik nad annavad indu kirjutamiseks või maalimiseks.

Karl August Hindrey. Suremise eod

Teine trükk
Sari Eesti romaanivara
Eesti Raamat, 2010

Karl August Hindrey (1875-1947) romaan novellides pakub rea psühholoogiliselt süvendatud pilte peategelase, vananeva filosoofiadotsendi, peenetundelise ja hästikasvatatud härrasmehe Hans Joalti elust, peamiselt tema puhkehetkedel: Joalt kuulab muusikat, käib kalal, mängib malet, astub sisse restoraani, olles kõige selle juures teda ümbritsevate olude ja inimeste tundlik ja tähelepanelik vaatleja, ajuti vaimukas hindaja ning arvustaja.

Lõik Kirjandusarhiivi artiklist "Eesti romaan 1935. aastal"
Viide:
Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

K. A. Hindrey teine romaan „S u r e m i s e eod” (239 lk., 3 kr. 50 s.) on täiesti intiimse alaga: siin pole enam tegu ühis­kondlikkude ja rahvuslikkude küsimustega, vaid ainult üksiku närvierksa haritlasega ja osalt ka seltskonnaga.

Dotsent Hans Joalt (ja tema sarnane peaks nähtavasti olema autorgi) on kõrgesti kultuurne isik. Tal on arenenud vaatemaailm, maitsemaailm, haritud harjumused. Ta on haritlase ja aadliku väärikust hindav segu, mis on kehastunud üsna jõukas kodanlases, kes ei saa küll kõike enesele lubada, kuid kel ei tar­vitse alati raha lugeda, kui teda valdab mingi jõudumööda meeleolu, soov või tuju.

Ta näib uskuvat, et see, mis tema õigeks peab, on see tõeli­selt õige; kui ta möönabki, et ka teisiti võib olla, siis selline otsus on ikka koordineeritud tema seisukohtadega. Omast mee­lest on ta kõrge- ja laiahaardeline, tegelikult aga oma vaimse krundi omanik, kes arvab, et teistel kruntidel valitsevad samad seadused, nii et ta õigupoolest teab kõik. Äparduseks pole aga teistel vaimseil kruntidel kõik nii. Need kokkupõrked, mis nüüd tekivad, on Joaltile (ja oletan, et Hindrey’legi) seedimatud, need on lihtsalt irriteerivad segamised, rumalused jne. Ning lõpuks osutub, et nood segavad asjaolud, mida ei tahetud mõista ega arvestada, on tugevad ja - Joalt murdub.

Teiste vastu suudab kaitsta viha ja väline normeerija - kombeõpetus. Kuid need on ikkagi nõrgad kaitsjad, kui enesel puudub võõrapärasest ülesaamise jõud, kui eluvõitlejalikkus las­takse sarnleda madala egoismiga. Enamik teisi tegelasi, eriti eestlaste hulgas, on kõik vaenlased.

Valitseb eluideaal: väliselt härra ja seesmiselt härra (vrd. Lk. 128) ja tunnustavalt võetakse eeskätt härrana laiutavat Konrad Pelterit, aristokraatlikku Haste’t ja von Kennel’it. Eran­dina suhtutakse intiimselt insener Kollisse. Tegevuskoht on muidugi ka härrasmehelik: suvituskohad, kohvikud, kõrtsid, kodused vastuvõtud.

See kõik moodustab tagapõhja Hans Joalti katsumistele. Ning sellest võrsuvad eitavad järeldused teose hindamiselgi.

Kuid teiselt poolt huvitab Joalt esimestest lehekülgedest peale kui närv meie seltskonna organismis. Ta pole ühiskondlik tegur ja selles seoses on ta isegi negatiivne, kuid närvina seltskonnas on ta väga varjundirikas ja diferentseeru­nud, milline asjaolu suudab paeluda ja lugejat rikastada. Hinge­eluliste varjundite tabamises on „Suremise eod” meisterlik raa­mat. Järskude tõmmetega avatakse nii mitmed ootamatud krii­mustused inimhinges.

Elamuste varjundid pole tingitud mingist tugevast ideo­loogilisest keskendajast, vaid neid kujutatakse paljude asjade suhtes, nagu seda iga haritlasega aastate jooksul juhtub. Kadu­mise meeleolud käivad sellega küll kaasas, kuid see ei suuda olla keskenduseks; see on ainult kaasaskäiv vari. Vanadus on ees­kätt väljalülitatud olek.

Kokkuvõttes on teos üsna katkendlik, keskendamata ja ter­vikuna mitte tugev: romaan on saadud ühelaadiliste novellide liitmisest. Isegi peategelase isik muutub: alguses on ta dis­kreetne intelligent, kes nähtavasti suudab väga paljut arvestada ja teotseb asjatundlikult kitsal alal, edaspidi aga on ta närvlik vanahärra, kes arvestab ainult ennast ning oma vaimset pagasit ja kes on kaotanud oma ala.

K. A. Hindrey tundmaõppimiseks on sel teosel vist oluline tähendus.

Jaak Kõdar. Kriimu ja Reinu viimased vembud

Pildid joonistanud Silvi VäljalSteamark, 2010
Jaak Kõdar mõisteti 80ndate aastate keskel olematu kuriteo eest vangi. Et vaim ei murduks, hakkas mees oma pojale muinasjutte kirjutama. Nüüd on kirjadest saanud raamatud. Jõulu eel ilmus neist viimane - "Kriimu ja Reinu viimased vembud".

Liisi Seil Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda
Eelmisel nädalal tutvustas Läti piiri ääres asuva Nava talu peremees Jaak Kõdar Tallinnas Patarei vanglas oma kriimureinuliste loomamuinasjuttude sarja viimaseid raamatuid.
Sel ajal, kui meri trellitatud akende taga vahuseid laineid veeretas, ärkasid vembuhimulised Kriim ja Rein Karksi-Nuia laste näitemängus taas ellu sealsamas paksude vanglamüüride vahel, kus olid kunagi sündinud.

Praegu ei asu seal muidugi enam kinnipidamisasutus: kunagisest merekindlusest on tehtud vaatamisväärsus ja kultuuripark, mida huvilised saavad uudistada.

«Tere tulemast minu "elutöö" tähistamisele!» ütles Jaak Kõdar endises köögis, millest nüüd on saanud seminariruum. «Ei oleks iial arvanud, et hunt ja rebane saavad minu esikangelasteks — et nendest loomadest on võimalik kirjutada, kordamata vanu eesti muinasjutte.»

Tõsi mis tõsi: Jaak Kõdar on kaante vahele pannud seitse hundist ja rebasest kõnelevat raamatut. Hiljutine, mida 24. novembril Patarei vanglas esitleti, kannab pealkirja «Kriimu ja Reinu viimased vembud».

Peale Silvi Väljali joonistatud piltidega kõvakaaneliste teoste on lõpetuseks ilmunud taskuformaadis «Tont kontlont». Seda kinkimiseks mõeldud raamatut on trükitud ainult
200 eksemplari.
Üle nelja aasta ebaõiglast vangistust
Kuigi trükivalgust on autorimuinasjuttude sari näinud alates 2006. aastast, pani autor kõnealused loomalood kirja palju varem.

Kriim ja Rein sündisid siis, kui Jaak Kõdar toodi 1983. aastal Patarei vanglasse ja jäeti rohkem kui aastaks eeluurimise alla. Pärast süüdimõistvat kohtuotsust viidi ta üle Rummu, kus vangipõlv ja juttude kirjutamine jätkusid.

Konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator direktori asetäitjana töötanud Kõdarit süüdistati riigi vara riisumises, salakaubaveos ja ametialases kuritarvitamises ning ta mõisteti kümneks aastaks vangi. Tema enda jutu järgi seisnes kuritegu kümmekonnas direktsiooni nimel antud allkirjas. Peale Kõdari määrati pikk vanglakaristus veel üheksale selle büroo juhtivtöötajale.

Desintegraator ei olnud tüüpiline nõukogude ettevõte, vaid tegutses pigem lääneliku ärifirmana ning oli seepärast pinnuks silmas parteiladvikule ja julgeolekuorganeile. Eriti valvsalt jälgiti büroo loojat ja juhti Johannes Hinti — tehnikadoktorit ja mitmekümne leiutise autorit, kellest oli saanud nõukogude süsteemis sügavalt pettunud vabamõtleja.

Kõik kümme valesüüdistuste ohvriks langenud inimest mõisteti NSV Liidu ülemkohtu otsusega hiljem õigeks. Johannes Hint rehabiliteeriti 1989. aasta aprillis, kuid vabadust tema silmad kahjuks ei näinud: ta oli surnud 1985. aasta septembris Patarei vangla haiglas.

Jaak Kõdar pääses vangipõlvest 1987. aastal. Õigeks mõistva kohtuotsuse järgi maksti talle välja kõigi kinni istutud päevade palk ning advokaadikulud — umbes 18 000 rubla.

Jaak Kõdar oli kodust ära neli aastat, kolm kuud ja seitseteist päeva.

«See oli omamoodi ülikool,» nentis mees mõrult naeratades, kui talle pärast esitlust vanglaperioodi kohta küsimusi esitasin. Kõdar tunnistas, et on kohtuasja oma ajust suuresti välja lülitanud, sest muidu ei saaks rahulikult elada. Vanglas viibimiseta oleksid tema elus kummatigi olemata ka Kriim ja Rein, luuleraamatud ja näidendid.

«See periood kruttis tunded nii kõvasti üles, et tekkis taas tahtmine kirjutada. Olin varem aastaid ajakirjanikuna töötanud ja enda tarbeks luuletusi kirjutanud — vanglas võtsin selle uuesti ette,» selgitas ta.
Kirjutamine aitas vastu pidada
Vangla kiviseinte, rauduste ja lukkude vahel pani ebaõiglaselt süüdi mõistetud Jaak Kõdar kirja loomajutud, mida oli igal õhtul oma väikesele pojale Martinile rääkinud. Esimesed lood kirjutas ta hämaras nari äärel: uustulnuk ei tohtinud kambri juhtgrupiga laua taga istuda. Hiljem lubati tal söögikordade vahel juba ka lauda kasutada.

Kui jutt sai trükitähtedega paberile pandud, voltis Jaak Kõdar selle ümbrikusse ja saatis pojale, ilma et oleks oma kirjutisi kunagi üle lugenud.

Alles 18 aastat hiljem uuris ta sahtlist leitud lugusid ja imestas: «Kas need on tõesti minu kirjutatud?»

Jaak Kõdar leidis inimese, kes tekstid arvutisse toksis, ja nii algaski kriimureinuliste lugude uus elu.

«Arvasin nendest juttudest umbes nõndasamuti nagu teie praegu: käivad kah,» nentis autor esitlusel kõneldes. «Ometi on need kirjutatud vajadusest ja kohustusest, sestap otsustasingi viia oma töö lõpule sellisena, nagu see praegu siin laua peal on,» viipas ta raamatuvirnade poole.

Jaak Kõdar kinnitab intervjuud andes, et kriimureinuliste lugudega on nüüd tõepoolest kõik.

«Oleks väga narr hakata neid juurde tegema,» nendib ta. «Püüan nüüd kirjutada midagi muud. Hiljuti sain valmis laste luuleraamatu «Aeg veerebaastaiks». Täiskasvanute luulekogu tarvis on mul pool materjali olemas. Suveks kirjutan Nava lava jaoks näidendi.»

Jaak Kõdar tundis head meelt, et esitlusel oli palju lapsi — sealhulgas loomaaia õppeklassist ja Merivälja koolist. Ta oli rõõmus, et Karksi kultuurikeskuse noorteteater O esitas paar kriimureinuliste juttude ainetel tehtud toredat lavalugu ja tema Tallinna kodu naaber Erich Krieger esines Kõdari luuletuse «Kivil kasvav kuusk» sõnadele tehtud lauluga.

Kriimureinuliste lugude viimase raamatu lõpus toovad hunt ja rebane muide väikesele poisile paki, milles on üllatus: suure pakkimispaberi seest ilmub välja isa, kes on lõpuks koju tagasi jõudnud
Karksi kultuurikeskuse noorteteater o tõi raamatu esitlusel lavale Jaak Kõdari jutu ainetel tehtud lühinäidendi "Kasulik ja kahjulik", kus hunt (vasakul) proovib rebasetüdrukute soovitusel oma kõhtu ravida nii suitsupõrsa, karastusjookide kui maiustustega. Loomulikult osutus see tulutuks (Foto: Liisi Seil / Sakala)

Jaak Urmet alias Wimberg, kirjanik: Kriimureinuliste lugudega tegin tutvust siis, kui kirjutasin ajakirjale «Looming» ülevaadet 2006. aastal ilmunud eesti algupärasest lastekirjandusest. Selle hulka juhtus ka kaks Jaak Kõdari juturaamatut. Algul ei tundunud pilt paljulubav, kuid raamatutega lähemalt tutvudes leidsin, et jutud on igati tipp-topp: algupärased ja huvitavalt välja mõeldud ning hästi kirjutatud! Kahtlemata on härra Kõdaril tugev jutuvestmissoon. Pärast seda olengi jäänud ühe silmaga Jaak Kõdari tegevust jälgima. Vaadates seda lauda ja mõeldes, et kõik need raamatud on välja antud mõne viimase aasta jooksul, tuleb tõdeda: see on muljet avaldav saavutus.

(Allikas: Seil, Liisi. Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda : Jaak Kõdar esitles Kriimu ja Reinu viimaseid vembe / Liisi seil; kommenteerinud Jaak Urmet alias Wimberg . - Sakala (2010) 2. dets., lk 8)

Ringvaate klipp: Eestlane kirjutas pojale vanglast
muinasjuturaamatu
(Autor: Christel Karits)
Allikas: www.etv.ee/ringvaade