|
Aleksander Sibula panuseta poleks Viljandi Esimene Lugemisring saanud kasvada Viljandi Linnaraamatukoguks Foto originaal: Geni.com |
Kui ma 1910. aasta algul „Postimehele“ järjekordset kaastööd
viisin, ütles toimetaja Anton Jürgenstein, et „Viljandi Teataja“ toimetuses on
vabanenud koht. Ta olevat mind soovitanud. Tänasin heatahtliku ja hinnatava
soovituse eest, mis hõlbustas kohasaamist.
Paari-kolme päeva pärast asusingi teele. Mingisugust
otseühendust Tartu ja Viljandi vahel tol ajal ei olnud. Öösel tuli sõita
laiarööpmelise rongiga Valka, seal pika ootamise järel ümber istuda Pärnusse
minevale kitsarööpmelisele rongile, Mõisakülas omakorda ümber istuda Viljandi
kaudu Tallinnasse sõitvale rongile. Nii jõudsin järgmise päeva keskpäevaks
Viljandisse.
Toimetuses võeti mind sõbralikult vastu ja ka ajalehe
väljaandjatele olin ma vastuvõetav. Nii sai minust 1910. aasta augustist alates
kutseline ajakirjanik. Kaastööd ajalehtedele olin teinud juba 1900. aastal
Maarja-Magdaleena kihelkonnakooli õpilasena.
Ajalehe „Viljandi Teataja“ peatoimetaja oli Herman Namsing,
kes hoolitses juhtkirjade ja väissõnumite eest. Teie toimetuse liige oli Jaan
Vahtra, kelle ülesanne oli jutunurga jaoks tõlgete tegemine ja vestete
kirjutamine. Mina pidin hoolitsema kodumaiste ja kohalike sõnumite eest.
Ühiskondlik elu avaldus sel ajal seltside ja organisatsioonide tegevuses. Et
informatsiooni saada, tuli paratamatult seltside tööst kas aktiivselt või
passiivselt osa võtta ja tutvusi sõlmida.
Nii tutvusi varsti pärast Viljandisse jõudmist Viljandi Eesti
Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Eduard Schönbergiga,
kes ka meie ajalehele kaastööd tegi. Eri raamatuina on tema sulest ilmunud „Põuavälgud“
ja „Mardusepäeval“. Tema ettepanekul tegime koos jalutuskäike Männimäele,
Viiratsisse, Uueveski orgu ja mööda maanteid mitmeid kilomeetreid linnast
välja.
Neil jalutuskäikudel jutustas E. Schönberg, et Viljandi
Esimesel Lugemisringil on karskusseltsi „Vabadus“ ruumides (Posti tänav 3)
umbes 250 köidet raamatuid, mis vajavad korraldamist, et ringi liikmed neid
kasutada saaksid. Ta päris, kas ma ei tahaks sellest korrastustööst osa võtta.
Olin nõus. Palju peamurdmist valmistas meile küsimus, kust leida raamatukogule
sobiv asukoht. Tütarlastegümnaasiumis oleks ehk ruumi leidnud, kuid see asus
Viiratsi-poolses linnaosas, kuhu õhtutundidel oleks olnud kauge minna.
Raamatute jaoks tuli leida mõni sobivam koht kesklinnas. Asja kaaludes jäime
lõpuks peatuma „Viljandi Teataja“ toimetuse ja talituse juurde. See asus keset
linna (Tartu tänav 9), seega lugejate seisukohalt kõigiti vastuvõetaval kohal.
Lootsime, et toimetus meile vastu tuleb. Toimetuselt ja lehe väljaandjalt
saadigi nõusolek kogu mahutamiseks talituse ruumi. Samuti lubati seal
laenutada. Kuid lugemisringi raamatukogu ületoomine „Vabaduse“ juurest „Viljandi
Teataja“ toimetusse sai teoks alles 1914. aasta märtsis. Esimesed aastad pidime
tegutsema „Vabaduse“ allüürnikuna.
|
Tartu tänav 9 |
|
Posti tänav 3 |
Et tööd alustada, tuli kõigepealt soetada kapp raamatute
jaoks. E. Schönberg, kui kohalike olude tundja, võttis selle ülesande enesele.
Kui kapp kohale jõudis, sai asuda raamatukogu tegelikule korraldamisele.
Kavatsesime töödega valmis saada 1910. aasta lõpuks. Peagi selgus, et me
kahekesi toime ei tule. Õnneks läks E. Schönbergil korda värvata abiks Aleksander
Sepp kohtu kantseleist, kellel oli hea käekiri. Ohverdasime kaks või kolm korda
nädalas tavaliselt kaks tundi. Töö lasus põhiliselt A. Sepa ja minu õlgadel,
sest E. Schönbergil ei olnud õppesemestri lõpu eel alati võimalik tulla.
Teataval määral pidurdas raamatukogu korraldamist asjaolu,
et meil puudusid selleks teadmised. Samuti ei olnud raamatukogude korraldamise
kohta käivat kirjandust. Tuli leppida vaid Noor-Eesti kirjastuse juures töötava
üliõpilaste rühma koostatud lendlehtedega, milles õhutati raamatukogude
asutamist ja anti ka mõningaid juhtnööre. Tegelikult olid antud juhised
vananenud, kasutamiseks soovitatud laenaja- ja raamatukaardid ebapraktiliselt
suured ega vastanud tunnustatud rahvusvahelistele normidele. Neidki tuli
Tartust „Noor-Eesti“ kirjastuse juures töötava raamatukogude korralduse
osakonna käest tellida.
E. Schönberg hankis raamatuid juurde, nii et kui kõik 1911.
aasta veebruari algul valmis saime, oli kogu umbes 300 köidet. Lugejaile
kasutamiseks oli vihik-nimestik, millega A. Sepp oli näinud rohkesti vaeva.
1911. aasta veebruari algul, pärast põhjalikku korrastamist,
alustasime raamatute väljaandmist. Aasta lõpul tuli minul hakata
raamatukoguhoidjaks. Koguhoidjale oli abiks kaks, mõnikord ka enam,
väljaandjat. Aastail 1913-1915 oli üheks abiliseks August Padjus. Lugemisringi
liikmeile, kes maksid liikmemaksu 1 rubla aastas, oli raamatukogu tasuta.
Hiljem võisid raamatuid kasutada ka need, kes polnud liikmed, kuid neile oli
kogu lugemine tasuline. Tasu suurust enam ei mäleta. Algul oli raamatukogu
avatud kolmel päeval nädalas, iga kord kaks-kolm tundi.
Pikkamööda raamatukogu kasvas. Suurenes ka lugejate arv.
1913. aastal oli raamatuid juba nii palju kogunenud, et nende hoidmiseks tuli
soetada teine kapp. Raamatute muretsemiseks korraldas lugemisring vahete-vahel
korjandusi, ühtlasi püüti Viljandi Krediitpanga poolt haridusseltsidele jäetavast
toetussummast osa saada. Nii mõnigi kord see ka õnnestus.
„Viljandi Teataja“ ja hiljem „Sakala“ juures olid meil
kasutada toimetuse toolid ja lauad. See oli lugemisringile kasulik, sest ei
pidanud nende muretsemiseks kulutusi tegema. Vastavalt „Viljandi Teataja“
soovile, et laenutust toimetaks omainimene, vastutasin ma ka ruumide
korrasoleku ja sulgemise eest.
Pärast E. Schönbergi lahkumist valiti mind 13. veebruaril
1914 lugemisringi juhatuse esimeheks, kellena töötasin kuni 16. jaanuarini
1916, mil uueks esimeheks sai Hugo Raudsepp.
Osavõtt haridusseltside tööst Viljandis äratas soovi
vabaharidustöö teoreetiliste alustega põhjalikumalt tutvuda. Saanud 1916. aasta
juunis kuu aega puhkust, sõitsin Moskvasse, et osa võtta Šanjavski ülikooli vabaharidustöölursustest,
mille kavasse kuulusid ka loengud raamatukogundusest. Lektoriks oli Šanjavski
ülikooli raamatukogu hoidja Brjuhhatov. Kursustest suure hulga osavõtjate
tõttu, üldarv oli 350 inimest, tuli lektoril piirduda ainult loengutega ja
jätta kõrvale praktilised tööd.
E. Schönbergi kutsel lahkusin ma 1. novembril 1916. aastal
Viljandist, et Helsingisse sõita, kus sain koha Soome telegraafivalitsuses.
Helsingis katsusin Moskva kursustel omandatud teadmisi rakendada sealse Eesti
Haridusseltsi raamatukogu korraldamisel. Tegin seda nagu Viljandiski
ühiskondlikus korras.
Aleksander Sibul
Allikas: