kolmapäev, 28. detsember 2022

28. detsember - Kolonel Eduard-Alfred Kubbo

Kolonel Eduard-Alfred Kubbo
28.12.1887 Helme v—10.06.1941 Tallinn

Eduard-Alfred Kubbo sündis 28. (vkj 16.) detsembril 1887 Viljandimaa Helme kihelkonna Helme vallas kõrtsmiku peres. Õppis Viljandi linnakoolis ja Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1908. aastal.

Teenis 25. Siberi kütipolgus ja viidi sealt 1914. aasta augustis üle 45. Siberi kütipolku. Esimese maailmasõja puhkemise ajal oli Kubbo leitnandi auastmes. Sõja käigus võttis osa lahingutest Karpaatides, Poolas, Galiitsias ja Lätis ning sai kahel korral haavata. Teda autasustati Georgi mõõgaga 22. aprillil 1915. aastal. Autasu anti 5–6. detsembril 1914. toimunud lahingu eest, kus leitnant Kubbo lõi oma rooduga tagasi mitu vastaste rünnakut ja sattunud piiramisrõngasse, murdis sellest täägirünnakuga välja.

Ülendati alampolkovnikuks 1917. aasta juunis.

Eduard Kubbo tuli 1918. aastal Eestisse ja oli jaanuarist kuni märtsini Viljandis asuva 2. Eesti jalaväepolgu majandusülem.

Vabadussõja eel 1918. aasta 11. novembrist määrati ta Viljandi maakonna ja Viljandi linna Kaitse Liidu ülemaks. 1918. aasta 21. novembrist oli ta 3. jalaväepolgu ülem, 1919. aasta veebruarist 2. Diviisi I brigaadi ülem ning 1919. aasta aprillist 2. Diviisi ülema abi.

Aastal 1919. ülendati koloneliks (polkovnikuks).

Peale Vabadussõda oli 1921–1924. aastani 1. Diviisi ülema abi, 1924–1930. aastani 2. Diviisi ülema abi ja 1927–1929. aastani 2. Diviisi ülema kohusetäitja.

Läks erru 1934. aastal.

Lisaks sõjaväelisele karjäärile õppis Eduard Kubbo 1925–1930. aastal Tartu ülikoolis juurat. Õpingute ajal astus korp! Sakalasse.

Kuulus ka Vabadussõjalaste Keskliidu juhatusse ja arreteeriti selle tõttu 1934. aastal ning viibis aastatel 1936–1938 vangis.

Peale vangistust oli aastatel 1938–1939 vandeadvokaat H. Reimann-Poomi abi ja alates 1939. aastat vandeadvokaat Tartus.

Eduard-Alfred Kubbo arreteeriti pärast Eesti okupeerimist nõukogude võimu poolt 6. novembril 1940 ja hukati nõukogude julgeolekuorganite poolt Tallinnas 10. juunil 1941. aastal. Tõenäoliselt maeti tundmatuna Tallinna Liiva kalmistule.

Allikad:

teisipäev, 27. detsember 2022

27. detsember - Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane Märt-Villem-Hendrik Orumets

Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane
Märt-Villem-Hendrik Orumets
Kuni 1937 Oinas
27.12.1897 Mäsa t, Abja v—13.10.1976 Mõisaküla

Sündis 27. (vkj 15.) detsembril 1897 Abja valla Mäsa talus üürniku peres. Abiellus 27. detsembril 1931 Halliste kirikus Ida Akkaja´ga (1906–?). Poeg Lembit (1932–1956).
 
Õppis valla- ja kihelkonnakoolis. Esimeses maailmasõjas teenis Peeter Suure Merekindluse raudteepataljonis Tallinnas. Vabadussõjas alates 7. märtsist 1919 Pärnu Kaitsepataljoni 4. roodus. Mais 1919 määrati 9. jalaväepolguks ümbernimetatu üksuse 8. roodu, kus teenis rühmaülema. Lahingus osutatud vapruse eest ülendati jaanuaris 1920 kapraliks. Aprillist kuni demobiliseerimiseni augustis 1920 teenis polgu 2. roodus.
 
Vabariigi Valitsuse otsusega 8. oktoobrist 1920 annetati 9. jalaväepolgu kapral Mart Oinas´ele Vabaduse Risti II liigi 3. järk nr 1431, “hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus Mühlgrabeni all”. Lisandus 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk.
 
Elas järgnevatel aastatel Mõisakülas ning töötas sepana Mõisakülas Raudteetehastes. Osales aktiivselt Mõisaküla Vabatahtlikus Tuletõrje Ühingus ning kuulus VRVÜ Pärnu osakonda.
 
Mõisaküla alevi perekonnaseisuametniku otsusega 13. veebruarist 1937 muudeti senine “halva tähendusega” perekonnanimi Oinas nime Orumets vastu.
 
Märt-Villem-Hendrik Orumets suri 13. oktoobril 1976 Mõisaküla linnas hüpertooniatõve tõttu. Maetud Mõisaküla kalmistule. Mõisaküla Tuletõrje Ühingu poolt asetati tema kui teeneka tuletõrjuja hauale mälestustahvel.
 
Allikas: Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. Lk. 205. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/pihlak.pdf (vaadatud 19.01.2018)

esmaspäev, 26. detsember 2022

26. detsember - arst August Pobol

Vabaduse Risti kavaler arst
August Pobol
26.12.1887 Kurista v—25.05.1959 Valga

Sündis Põltsamaa kihelkonnas Kurista vallas Kraani talu peremehe Jaan Poboli ja tema abikaasa Mari (neiuna Beckmann) pojana. Õppis Kurista vallakoolis ja Tartu Klassikalises Poeglaste Gümnaasiumis ja astus 1907. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooli lõpetas arsti astme väärilisena 1981. aastal, kuuludes akadeemiliselt alates 1908. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi.
 
I maailmasõjas teenis Vene väes välihaiglates. 1. jaanuaril 1918. aastal siirdus Eesti diviisi laatsaretti nooremordinaatorina. Vabadussõjast võttis osa 3. jalaväerügemendi vanemarstina. Ta on I liigi 3. järgu Vabaduseristi kavaler.
 
Sõjaväest lahkus 1920. aasta lõpus ja 921-1929 töötas Tartu Ülikooli kirurgiakliinikus prof Wanachi assistendina. 1929-1940 oli Tartus Eesti Erakliiniku kirurg.
 
1940. aastal tunnistas Arstide Koja Eriarstide Toimkond ta haavahaiguste eriarstiks. Saksa okupatsiooni ajal töötas 1943-1944 Tartu Feldlazareti operatsiooniarstina. 1944. aastal saadeti ta Valka ja töötas valga haigla kirurgiaosakonna juhatajana kuni 1959. aastani. Ta oli vallaline. Tema õetütar dr Tiina Pärlin-Bougas on arst USA-s.
 
Dr August Pobol suri 25. mail 1959. aastal Valgas ja maetud Valga kalmistule.
 
Allikas: Pobol, August // Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940-1960. 2000. Lk. 286-287

26. detsember - näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog Juhan Kunder

Eesti näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog
Juhan Kunder
26.12.1852 Kovali t, Pulleritsu k, Holstre v—24.04.1886 Peterburi

Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. detsember 1852. Oli Hain Henno poolvend.
 
Õppis Pulleritsu külakoolis, Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi alg- ja kreiskoolis. Lõpetas 1875 Tartu õpetajate seminari (kreiskooli õpetaja eksam 1882).
 
Töötas 1875–1976 Tartus ning 1876–1986 Rakvere elementaar ja kreiskoolis pedagoogina, õppis 1886 Kaasani ülikoolis loodusteadust ja aastast 1887 Peterburi õpetajate instituudis.
 
Osales rahvusliku liikumise radikaalse suuna pooldajana mitmekülgselt ühiskonna- ja kultuuritegevuses. Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti koolile juhatajat.
 
Aastatel 1882–1988 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident. Kuulub oma aja kirjanduskriitika edendajate hulka. Toimetas 1885–1986 kirjanduslikku nädalalehte "Meelejahutaja", kus avaldas arvustusi, mis anti välja raamatuna „Eesti kirjandus koolile ja kodule” (1890, 1924).
 
Avaldas umbes 100 raamatut (õpikuid, lasteraamatuid, luulet, näidendeid). Koostas looduslooõpikud „Looduse õpetus” (I – „Elajate riik”, 1877, II – „Taimede riik”, 1882, III – „Kivide (mineraalide) riik”, 1885) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning populaarse „Maakera elu ja olu” (1878).  Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat.
 
Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud rahvaraamatuks. 
 
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes „Eesti muinasjutud” (1885), mille tuntuimad muinasjutud on ilmselt „Ahjualune”, „Suur Peeter ja Väike Peeter”, „Vaeslaps ja talutütar” ning „Vigur rehepapp”. „Eesti perekonna õpetlikku ja lõbusat nädalalehte”
 
"Meelejahutajat" toimetades keskendus Kunder populaarteaduslike artiklite ja ilukirjanduse avaldamisele. Algupärase eesti kirjandusega varustas ajakirja küllalt lai kaastööliste ring. Sageli avaldas toimetaja ka omaenda loomingut ning saksa ja vene keelest tõlgitud tekste. Kunderi mugandustest on J. Swifti Gulliveri-lood ka raamatuna ilmunud („Härjapõlvlane ja Hiiglamaa”, 1890). Küllalt tagasihoidlikult levinud "Meelejahutajast" kujunes ometi 1870.–1880. aastate eesti kirjanduselu olulisemaid väljaandeid, seda eriti Kunderi toimetamise ajal. Ajakiri on avaldanud mõju järgnevale kirjanduspõlvkonnale.
 
Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Tema tuntuimad kriitilised kirjutised on ilmselt M. J. Eiseni koostatud antoloogia „Eesti luuletused” (1881) ning Kreutzwaldi pooleli jäänud ja postuumselt avaldatud poeemi „Lembitu” (1885) arvustused. Kunderi kriitika sisaldas enamasti nagunii ka konstruktiivseid ettepanekuid, „Lembitut” aga püüdis ta koguni ümber kirjutada (tema värssnäidend „Lembit” on osaliselt ilmunud Valguse kalendris 1891).
 
Tähelepanu väärib Kunder ka eesti kirjanduse kaanoni kujundajana. Algul "Meelejahutaja" veergudel avaldatud eesti luulet analüüsivad kirjutised (sari „Eesti laulikud”) ilmusid hiljem koguna „Eesti kirjandus, koolile ja kodule…” (1890). See teos oli planeeritud esimeseks osaks ulatuslikumast eesti kirjandusloost, mis jäi autori varase surma tõttu valmimata. Sellegipoolest võib Kunderi D. H. Jürgensoni, T. Sanderi ja K. A. Hermanni kõrval esimeste eesti kirjandusloolaste hulka arvata. Uuenduslik on, et erinevalt eelkäijatest alustab ta eesti kirjanduse ülevaadet rahvaluulest ja ei käsitle baltisaksa kirjasõna. Kunder oli ärkamisaja suurkujude esimene kanoniseerija: teoses tutvustatakse tutvustatakse F. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Linnutaja (C. R. Jakobson), Friedrich Kuhlbars, Ado Reinvald ja C. E. Malm elu ja loomingut. Palju tekstinäiteid sisaldav kirjanduslugu täidab ühtlasi antoloogia ülesannet. Rahvaluulenäited pärinevad seejuures „Kalevipojast”. Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.
 
Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885). Näidend on üles ehitatud oma laste abiellumist takistava jõuka talumehe ja vaese rentniku vahelise konfliktile. Autor toob noortele appi maailmakirjanduses toona levinud nutika soldati tegelase. Samuti hästi üles ehitatud ja viimistletud on näidendid „Mõrsja ja märatsejad” (1887), mis käsitleb toonast äärmuslike lahkusuliste probleemi, ja „Kingu Laos” (1890), mis räägib alkoholi lõksu sattunud noormehe kurvast saatusest. Lisaks on Kunder kirjutanud näidendi „Vallavanema valimine”, mis ilmus „Valguse” lisalehes (1889) ja eluajal käsikirja jäänud näidendi „Vorst”.
 
Kunderile omistatakse ka J. V. Jannseni ja baltisakslaste sobinguid käsitlev satiiriline värssnäidend „Neljas Apokriiva raamat Mulgi rahvale”, mida peeti kaua C. R. Jakobsoni teoseks.
 
Kirjutas menuka kogu rahvajututöötlusi „Eesti muinasjutud” (1885, 1924) ja „Kalevipoja” proosaümberjutustuse (1885).
 
Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888. Maeti 30. aprillil 1888 Rakvere kalmistule.
 
Juhan Kunderi mälestuse austamine
 
  • Juhan Kunderi monument asub Rakveres. Raha soetamist Kunderi mälestuse jäädvustamiseks alustas Rakvere linnavolikogu, eraldades selleks otstarbeks 1924. aasta eelarvest 10 000 marka (100 krooni). Roman Haavamägi loodud monument avati seoses Juhan Kunderi 50. surma-aastapäevaga 24. aprill 1938. Huvitav teada: monument asub paigas millest mööda kulges pikki aastaid Juhan Kunderi kodutee.
  • Juhan Kunderi kivi (rändrahn) on Võru maakonnas Haanja vallas Suure Munamäe tipus, vaatetornist 50 m lõuna pool.
  • Tallinnas on Juhan Kunderi tänav.
  • Rakveres Pikk tänav 29 tegutseb Juhan Kunderi Selts. MTÜ Juhan Kunderi Selts loodi 1992. aastal eesti kirjaniku ja kooliõpetaja J. Kunderi (1852-1888) ideede jätkamiseks. Hoonele, kus selts tegutseb, aga algselt oli Rakvere elementaarkool ja kus Kunder elas, kinnitati 24. aprillil 1998 mälestustahvel, millega tähistati 110. aasta möödumist tema surmast.
  •  Aastast 2012 annab Juhan Kunderi Selts välja Juhan Kunderi nimelist Vaimsuse auhinda.
  • Kovali tallu, kus sündis Kunder ja elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno, asukohta on püstitatud mälestuskivi.

Allikad:

laupäev, 24. detsember 2022

24. detsember - poliitik, diplomaat ja ajakirjanik Hans Rebane

Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik
Karl August Hindrey šarž Hans Rebasest
Hans Rebane
24.12.1882 Ärma t, Hallist khk—16.12.1961 Stockholm-Bromma

Hans Rebane õppis 1903 Tartu ülikoolis arstiteadust.

Oli 1906 ja 1911–1918 Postimehe toimetuse liige ja vastutav toimetaja, 1918–1927 Päevalehe vastutav toimetaja ja peatoimetaja, õppis 1921–1926 ühe semestri Berliini ülikoolis poliitikateadust ja reisis Euroopas.

1927–1928 oli Eesti Vabariigi välisminister; osales Eesti ja Nõukogude Venemaa, Eesti ja Läti ning Eesti ja Saksa kaubanduslepete sõlmimisel. 1931–1937 oli Eesti Vabariigi saadik Soomes, 1937–1940 Lätis. Riigikogu III koosseisu liige (põllumeestekogude rühmas).

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941, põgenes Tallinna sadamas laevalt ja läks Rootsi.

1945–49 oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse minister peaministri ja välisministri ülesannetes. Osales pagulasorganisatsioonide töös. Vikipeedia artiklis selle kohta erinevad andmed: "Ta nimetati ministriks ja Välisministri kohuste täitjaks eksilis August Rei poolt salaja 15. jaanuaril 1945, kuid August Rei tühistas nimetamise kui teostamatu 24. juunil 1949. Hans Rebane ei ole kunagi olnud Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister."

Hans Rebase mälestuseks asutati erakondadevälise mittetulundusühinguna 2006. aasta alguses Hans Rebase Euroopa Instituut.

Hans Rebane on Toomas Hendrik Ilvese ema kasuisa vend. Tema abikaasa oli Johanna Sild-Rebane.

Autasud
• Belgia Kuningriigi Krooni I klassi orden (1927)
• Läti Vabariigi Kolme Tähe I klassi orden (1927)
• Polonia Restituta I klassi orden (1928)
• Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist (1933)
• Kotkaristi I klassi teenetemärk (1935)

Allikad:

esmaspäev, 19. detsember 2022

19. detsember - agronoom Olev Aru

Agronoom
Olev Aru
19.12.1927 Aidu, Vardja—11.07.1992 Rõhu, Tartumaa


Isa Jaan, ema Juuli, neiuna Sarv.

Hariduselt EPA agronoom, Äksi ja Mäeotsa sovh. aiandusagronoom ja direktor 1952-1958, rajas Rõhul Lõuna-Eesti Puuvilja- ja marjakultuuride Sordikatsepunkti, selle juhataja 1958-1987.

Allikas: Kuulsad mulgid. Koostanud Mati Laane. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf (vaadatud 18.01.2018)

esmaspäev, 12. detsember 2022

Inge Pitsner, Marek Sadam. TAHAKS VEEL MIDAGI ÖELDA... LEA DALI LION

Pilgrim, 2022
240 lk

Raamatus on kirja pandud siirad ja positiivsed meenutused Lea Dali Lioni elust. Need lood on meeldetuletuseks, et tuleb nautida iga hetke, iga päeva. Kui märkad midagi head, siis ütle see välja. Leia aega inimeste jaoks, kellest hoolid. Jää positiivseks, naudi elu! Lihtsad tõed, mis kipuvad kiires argipäevas ununema.

Lea oli andekas, ainulaadne ja isikupärase häälega laulja. Ta sai tuntuks ansambel Blacky kähedahäälse solistina. Lea oli heatahtlik ning soe inimene. Ta oli habras ja naiselik, kuid samas ka vapper ning tugev. Muusika oli tema elu. Minu meelest annab Lea olemuse hästi edasi raamatus toodud kirjeldus: "Ta oli mitmevärviline ja siiruviiruline pulgakomm. Muusikaliselt hästi kirev. Võis laulda rokivõtmes ja armsalt klaveriga üksinda."

Lea heatahtlikkust ja siirust kirjeldab tema enda öeldud lause: “Kui keegi teeb sulle midagi halba, siis mõtle, kas sina tahaksid teha kellelegi taolist asja. Kui tunned, et ei taha, siis saad juba selle üle õnnelik olla, et sinus puudub iha teha kellelegi midagi vastikut. See on juba väga suur asi, mille üle rõõmustada.”

Soovitan lugeda lisaks sellele raamatule ka Lea Dali Lioni kirjutatud raamatut "Joonista valgus".

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saal (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2020510

neljapäev, 8. detsember 2022

8. detsember - Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist Oskar Veldemann

Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist
Oskar Veldemann
8.12.1912 Viljandi—24.12.1942 Gorki obl. Suhho-Bezvodnaja vangilaager

Oskar Veldemann (ka Veldeman; pseudonüüm Ove ja O-we) oli eesti motosportlane, suusahüppaja, spordiajakirjanik, följetonist ja karikaturist.

Oskar Veldemann õppis Viljandi kaubanduskoolis. Ta tuli neli korda Eesti meistriks suusahüpetes (1933, 1936–1937 ja 1940)[1]. 1934. ja 1935. aastal tuli ta Eesti meistriks hipodroomisõidus.

Ta töötas Rahvalehe toimetuse liikmena ja Uudislehes karikaturistina. Aastatel 1939–1940 töötas ta Kadrioru Noortepargi instruktorina. Kuulus Tallinna Spordipressi Klubisse.

22. juunil 1940 toimus Tallinnas Kadriorus Nõukogude okupatsiooni vastane meeleavaldus. Demonstratsioonil osalejad otsustasid valida neljaliikmelise delegatsiooni, kellele ülesandeks oli viia Vabariigi Presidendile lilli. Üheks väljavalituks oli Oskar Veldemann. Kadrioru lossis presidenti ei olnud ja lilled anti üle kindral Aleksander Jaaksonile. Veldemann arreteeriti 3. septembril 1940 süüdistatuna kuulumises nõukogudevastasesse organisatsiooni. Veldemannile mõisteti 16. detsembril 1941 erinõupidamise poolt KrK § 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ta hukkus Nõukogude Liidus Gorki oblastis Suhhobezvodnoje vangilaagris.

Allikad
Loe ka:

8. detsember - ulmekirjanik Kristjan Sander

Eesti ulmekirjanik
Kristjan Sander
Sündinud 8.12.1977

Kristjan Sander on eesti ulmekirjanik. Sander on kirjutanud peamiselt ulmejutte, aga ta on avaldanud ka ühe romaani või jutukogumiku ("13 talvist hetke", sisaldab 4 temaatiliselt seotud juttu), ühe jutukogumiku ("Õhtu rannal") ja ühe lühiromaani ("Valguse nimel").

Kristjan Sander on võrguajakirja Algernon toimetuse liige. Sander tegeleb aktiivselt ka malemänguga, ta on Tartu Ülikooli Maleklubi esimees. Kirjanik asus mõne aasta eest elama Tarvastu valda Raassilla maile.

Allikad:
• Vikipeedia
• Ilves, Kristi. Kristjan Sander jalutab Mulgimaa metsas kiviaja ja ulmelise tuleviku vahel : teadlane // Sakala (2017) 2. märts, lk. 8

kolmapäev, 7. detsember 2022

Zane Zusta, Diana Zande. PRUSSAKAD MINU PEAS - LOOD NAISTEST

Läti keelest tõlkinud Ilze Tälberga
Helios, c2020
238 lk.
Raamatus on viisteist lugu. Lood jutustavad elulisi situatsioone, millesse on erinevas vanuses naised oma väga erinevates eludes sattunud. Miks nad on sellistes situatsioonides ja kas on võimalik, et neil on peas prussakad (igasugused mõtted, eelarvamused, etteheited, viha, solvangud, kapriisid, neuroosid)? Kuidas prussakad ära tunda, neid eemaldada või nendega koos elada – just sellest see raamat kaudselt räägibki. Kaudselt sellepärast, et kui mõni lugu sind kohe väga kõnetab siis see ongi just see mõtlemisekoht, „äratundmisrõõm“. Iga loo järel on psühhoterapeudi kiri, milles ta süveneb iga naise probleemi ja proovib talle ulatada abistavat kätt. Kui ühestki loost enda prussakatele vastuseid ei saa (milles ma tegelikult kahtlen) siis tore lugemine sellegipoolest, et saad aimu, milliste prussakatega naised oma eludes tegelevad.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969468

laupäev, 3. detsember 2022

3. detsember - kirjanik Ado Reinvald

Eesti kirjanik
Ado Reinvald
3.12.1847 Uusna v — 6.02.1922 Kulbilohu, Elva

Ado Reinvald oli 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem. Sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847. Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta Soone külakoolis, pärast mida täiendas end iseseisvalt. Oli 1867-1894 Tarvastu vallas talunik. Tema talust kujunes kohalik kultuurikeskus. 1894 müüdi talu pankroti tõttu oksjonil ja Reinvald elas erinevais paigus, sh Nõos ja Elvas.

Ado Reinvaldi tütar oli kirjanik Liisa Perandi.

Tema järgi sai nime Ado Reinvaldi tänav Tallinnas.

Nikolai Baturin on avaldanud laulumängu "Kuldrannake" (1986)  Ado Reinvaldi elu ainetel.

Elu lõpuaastail jäi ta oma Elva kodust ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Loomingust

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes “Perno Postimees“. Oli "Sakala" kaastöölisi ja levitajaid, koostanud kalendreid ("Sakala kalender", "Lindanisa kalender"). Tema kirjanduslik nõuandja oli F. R. Kreutzwald. Reinvaldi isamaaluule järgib mõneti L. Koidula eeskuju. Kirjutanud ka loodus-, armastus-, kodu- jm. luulet.

1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa (1889). Luulekogudest ilmunud ka "Õitsi öpik" (1876) ja koos vennaga kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud“. Postuumselt on ilmunud "Valik luuletusi" (1924).

Reinvaldi luuletusi on viisistatud, luuletusest "Kuldrannake" on saanud rahvalik laul. Kirjutanud ka jutustusi ("Rasva-Jaak", 1902, "Elusaatuse tormid", 1903), naljalugusid (kogumik "Suur Naljahammas", 1903) ja näidendeid ("Bagdadi kaliif", 1897").

Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule.


Kuldrannake
 
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ju vara kalli koiduga
su poole võtsin purjeta’,
silm siiski veel ei kallast näe
siit üle kõrge lainemäe.
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Siin alles võõra ilma piir,
ei läigi ranna siniviir
sealt üle elumere vee,
kus lõpeb minu laevatee!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ma ohkan siin kui väsind lind,
et vaikne elumere pind
ja torm ei laeva lendes a’a –
nüüd hilja sinu randa saa!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Küll õhtueha paiste sees
sind näen sinetamas ees,
oh, siiski raske elutee –
ta lõpeb üle merevee!
 
                                     Ado Reinvald

Allikad:

reede, 2. detsember 2022

2. detsember - Mullateadlane ja agrokeemik Anton Nõmmik

Mullateadlane ja agrokeemik
Anton Nõmmik
2.12.1882 Kurista vald, Viljandimaa – 20.10.1957 Uppsala

Lõpetas 1916 Petrogradi ülikooli, täiendas end 1920 Halle ülikoolis ja 1925–1926 Rockefelleri fondi stipendiaadina USA-s. Oli Põhja-Eesti põllutöökeskkooli rajajaid ja 1918–1920 selle juhataja, 1920–1944 Tartu ülikooli (TÜ) õppejõud (1921–1925 põllumajandusteaduskonna dekaan, 1924–1944 professor).

Rajas TÜ-s mullateaduse ja agrikultuurkeemia õppetooli (oli 1920–1944 selle juhataja) ja Raadile agrikultuurkeemia katsejaama (oli 1921–1944 selle juhataja).

Läks 1944 Rootsi, oli 1944–1957 Ultunas põllumajanduskõrgkooli keemiainstituudis keemik-assistent. Uuris Eesti muldi ja nende keemilist koostist, koostas Eesti esimese mullastikukaardi (1924), rajoonis Eesti mullastiku, korraldas hulgaliselt väetamiskatseid ja määras kultuuride väetisnorme, toitainete kasutamise dünaamikat ja väetamise tasuvust. Uuris eri liiki loomade sõnniku ja virtsa keemilist koostist, orgaanilise aine mullas lagunemise kiirust ning lahustunud ainete sisaldust Eesti suurimate jõgede vees. Lõi oskussõnu. Oli Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis asutajaid ja 1945–1949 selle esimene esimees.

Töid
• Kodumaa mullastikust (1925)
• Lühike ülevaade kodumaa mullastikust (1927)
• Mulla reaktsioon, selle põhjused ja määramise meetodid (1927, 1928)
• Uurimusi meie söödajuurviljade arenemisest ja toitainete tarbimisest (1937)
• Eesti NSV jõevete keemilisi uurimusi (1940)

Kirjandus
• Prof. Anton Nõmmiku mälestuseks. – Eesti Metsamees Eksiilis (Rootsi) 25, 1957, lk 37–38
• K. Vahtras. Professor Anton Nõmmik. Tema elust ja tööst. – Eesti Agronoomide Selts Rootsis. Toimetis nr 1, 1975
• E. Turbas ja K. Tarandi. Prof. Anton Nõmmik ja Eesti vooluvete keemilise analüüsi ja maastike geokeemia algus. – Eesti maastike geokeemia küsimusi. Tallinn, 1988

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2011

kolmapäev, 30. november 2022

Ruby Hummingbird. KADUNUD MÄLESTUSTE AED

Ersen 2022
304 lk

Kui Billy ja Elsie esimest korda kohtuvad, pole neil mitte midagi ühist. Billy on kümneaastane Londoni poiss, kes on ema korraldatud äkilise elumuutuse tõttu sunnitud elama mingis kolkas. Elsie on Billy naabruses elav üksik vanaproua, kel on oma rutiin ja nimekirjad, mille järgi ta oma päevi veedab.

Kui Billy ema viib poisi naabrinaise juurde hoiule, pole kumbki pool sellest mõttest vaimustatud. Elsie puhastaks parema meelega pliiti ja Billy vaataks kodus televiisorit, kui vaid see tal seal oleks. Kui aga Elsie avab ukse oma tagaaeda, on poiss müüdud. Billy kaevab, rohib ja istutab sellise innuga, et Elsiegi süda võiks heldida. Siis aga kaevab poiss aianurgast välja naise kõige suurema saladuse.

See raamat annab üksikutele, tõrjutud ja kiusatud inimestele lootust, et maailmast pole kadunud inimesed, kes mured ära kuulavad ja aitavad leida väljapääsuteid.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 

laupäev, 26. november 2022

26. november - luuletaja ja ajakirjanik Ülo Alo Võsar

Foto: Elmo Riig / Sakala

Luuletaja ja ajakirjanik

Ülo Alo Võsar
26.11.1942 Viljandis 


Sündinud Viljandis sõjaväelase ja kunstnikust ema pojana, õppis Viljandi koolides, sh. 1956-1961 Viljandi 1. Keskkoolis. Oli 1961-1964 Nõukogude armees ajateenistuses. Astus 1964 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogiat õppima. Katkestas õpingud 1968 aastal, sai ülikoolidiplomi 1972. aastal. 

Aastast 1968 töötas Viljandi ajalehe „Tee Kommunismile“ toimetuses, koostas seal lehekülgi „Loomingulistelt radadelt“. 1972. aastal edutati tegevtoimetajaks. Töötas „Sakala“ nime tagasisaanud lehe toimetajana 1994. aasta sügiseni, pärast seda veel kultuuri-toimetajana. 

1995. aastast vabakutseline literaat Viljandis. 

Ajalehe toetusel rajas ja toimetas „Sakala“ harrastusluuletajate (Ü. Alo, E. Eha, M. Maagemust, I. Põldsaar, M. Pärn, E. Rajari, L. Rohtla, K. Tammik) värsikogude sarja, toimetas ka mujal avaldatud algajate luuletajate (A. Tosin, E. Põder, V. Osila) värsivihikuid, samuti viljandlase Jaak Sarapuu raamatuid. Avaldas perioodikas ülevaateid, intervjuusid ja mälestusi kirjanikest, eriti viljandlastest (Minni Nurme, Valda Raud, Vello Lattik, Jaak Sarapuu jt.).

Allikas: Kruus, O. Alo, Ülo // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 28 

Ülo Alo Võsari panus Viljandi kultuuriellu on kaalukas. Eriti tuleb esile tõsta teda kui kultuuriloolast: ta teab aegu ja inimesi ning on oma mälestusi ilmekalt ja heas keeles jäädvustanud. Paljud on ilmunud Sakalas, mõned on küllap ilmumatagi. Kas ei ole Viljandi linna või kultuur-kapitali maakondliku ekspertgrupi kohus ärgitada ja aineliselt toetada kõigi nende sisukate tekstide kõvade kaante vahele koondamist? Autor on veel tegus ja võimeline seda ise tegema, nii et selleks on just õige aeg. Ülo Alo Võsari iseloomu teades on raske eeldada, et ta ise kuhugi abi paluma läheb ja projekte kirjutama hakkab. Initsiatiiv peaks tulema mujalt.
Allikas: Sarv, Tiina. Lõbus vaadata, huvitav lugeda // Sakala (2017) 4. veebr.

Võsar, Ülo (Alo, Ülo) Es. luuletus ilmus „Pikris“ 1962, kui ise teenis sõjaväes. Hiljem avaldas „Edasis“. „TK“ ei võtnud algul vastu. „Pikris“ ilmus teise nime all (seda ei avaldanud). Arvab, et Alo ei jäägi lõpl. nimeks. (Telefonitsi 14.III 75) 
Allikas: Orig. kodulookartoteegis


Luule- ja mälestustekogud 

  • Anarhia ananassiga (2011) 
  • Betti Alverile tähtedesse (2006)
  • Eestimaa valge lumi (1992) 
  • Hüpassaare hüüe (2002) 
  • Jõuluheinamaa (2005)
  • Kingitakse kristalli (2006)
  • Kus külas kõndis Koidula (2010) 
  • Kuupaistekaasikud (1990) 
  • Mälestustega mängides (2013) 
  • Näost näkku Eiaga (2016) 
  • Peeglite pidu (2019) 
  • Pilved lõhnavad lumest (2004)
  • Sõnade simman (2009) 
  • Täht põleb laubal (2020)
  • Universumi unede udus (2012)
  • Viiulivaikus (2002) 
  • Õnne asupaik (2017)
  • Ööbikuvalgus (1994)

  

esmaspäev, 21. november 2022

Erle Stanley Gardner. HOOLETU KASSIPOJA JUHTUM

Tänapäev, 2022
270 lk 

Erle Stanley Gardneri kriminaalromaanid on vanakooli kriminullisõpradele üldiselt kindla peale minek. Sa tead alati, mida saad. Advokaat Perry Mason peab päästma kohtukulli käest süütu inimese, abiks võluv sekretär Della Street ja eradetektiiv Paul Drake. Seekord on aga asi komplitseeritum, sest ka Della Street satub kohtu alla. Mängus on ka aastaid tagasi kadunud rikas mees, kes võib-olla polegi kadunud, võltsitud tšekid, noored armunud ning üks hooletu kassipoeg. Ja loomulikult jõuab juhtum haripunkti kohtusaalis, kus Perry Masonil on ringkonnaprokurör Hamilton Burgerile nii mõnigi üllatus varuks. 

Olles pikaaegne Gardneri romaanide austaja, on mul tegelikult järjest vähemoluliseks muutunud küsimusele “kes on mõrvar?” vastuse saamine ja järjest rohkem olen hindama hakanud autori oskust lugu jutustada. Nauditavad on Perry Masoni ja politseileitnant Traggi omavaheline kassi-hiire mäng ja vastastikused ülekavaldamised, kui ka lihtsalt eelmise sajandi keskpaiga olustikukirjeldused. 

“Hooletu kassipoja juhtum” nägi esimest korda Eestis trükivalgust veerandsada aastat tagasi Elmatari “Öölase” sarjas.  


Raamatut luges: Gert Kiiler 
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2036899

laupäev, 19. november 2022

19. november - Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog Kalle Tamra

Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog
Kalle Tamra
19.11.1932 Võru
 
Lõpetas 1971 muusikateaduse alal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.
 
Töötanud Vanemuise teatris kooriartistina, Tartu I Muusikakoolis muusikaajaloo õpetajana, 1961-1966 Abja lastemuusikakooli ja aastail 1966-2003 Viljandi muusikakooli direktorina. Jätkanud Viljandi muusikakoolis ka pärast juhiameti mahapanemist tööd ansambli, loomingu ja arvuti-noodigraafika õpetajana.
 
Olnud muusikakoolide uuendusliikumise eestvedajaid, koostanud õppe- ja ainekavasid ning harjutuste kogumikke, avaldanud artikleid muusika algõpetusest, pillidest ja pillide valmistamisest. ETV saatesarja "Vahva mees, kes pilli teeb" autor ja saatejuht (1992-1994).
 
Asutanud Viljandi Kammerkoori ning olnud Viljandi linnavolikogu liige 1989-1993.

Loe ka Kaie Mölteri kirjutatud persoonilugu Kalle Tamrast: 
Muusikahariduse eestvedaja ja taganttõukaja // Sakala (2022) 8. jaan. 
Täistekst Eesti artiklite portaalis DIGAR https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/01/08/5.1

 
Autasud ja tunnustused:
1989 ENSV teeneline kultuuritegelane
2007 Viljandimaa vapimärk
2021 Kultuurkapitali elutöö preemia
 
Allikad:

kolmapäev, 16. november 2022

16. november - Enn Kiilaspea

Hilise ärkamisaja koolmeister ja muusikategelane
Enn Kiilaspea
16.11.1872 Jaasi t, Aidu, Viljandimaa— 9.04.1943 Abja, Viljandimaa

Sündinud talupidaja Hans Kiilaspea ja Mari (Mõru) Kiilaspea perre. Abiellus Ann Lõoga 1900. aastal.
 
Õppis Aidu-Tölli vallakoolis 1882-1885, Paistu kihelkonnakoolis 1885-1889, Viljandi 3-klassilises linnakoolis 1889-1892, kus omandas 2-kl. algkooli õpetaja kutse. Täiendas end pedagoogilistel suvekursustel Viljandis 1894.
 
Teenis õpetaja abilisena Morna vallakoolis 1892-1993. Volveti-Kuuslama vallakoolis õpetaja 1893-1894, Kärstna vallakoolis juhataja 1894-1899, Aidu-Tölli vallakooli juhataja 1899-1901. Pidas Tõrvas raamatukauplust 1901-1905, Aidus metsaametnik 1904-1909, Pärnus ärijuht 1909-1913. Isatalus kaupmees 1913-1914, Kaubi-Kadaku vallakooli juhataja 1917-1922, Uue-Kariste Kosksilla algkooli juhataja 1922. aastast.
 
Tegutsenud muusika- ja laulukoori asutajana ja juhatajana Kärstnas, Tõrvas, Aidus, Pärnus, Hallistes ja Uue-Karistes.

Allikas: Eesti avalikud tegelased : eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 98

Allikas: TÄISTEKST RR arhiivis DIGAR http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/04/14/19

teisipäev, 15. november 2022

15. november - Kaleph Jõulu

Pedagoog, koolidirektor ja rahvaluulekoguja
Kaleph Jõulu
15.11.1927 Rapla—22.01.2013

Kaleph Jõulu sündis 1927. aastal Raplas neljalapselises töölisperekonnas, lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli filoloogi ja eesti keele ning kirjanduse õpetajana.

Töötanud õpetajana 45 aastat Raplas, Kaius, Türil, Laupal, Roosna-Allikul, Abja-Paluojal, Puurmanis, Ahjal, Tapal, Vana-Võidus, Viljandis ja Meremäel, sealhulgas kolmes koolis direktorina. 1979. aastal tuli Kaleph Jõulu elama ja töötama Vana-Võitu, kus elas elu lõpuni.

Elu lõpupäevil õnnestus tal hoida oma käte vahel trükisooja elutööd "Maailma 33333 rahvatarkust". Pea 900 leheküljeline suurteos hõlmab Kaleph Jõulu elu jooksul kogutud pea 160 riigi rahvatarkusi. Selle kogumise innustuse andis talle keeleteadlane ja suur sõber Paul Ariste.

Eesti Kirjandusmuuseumi on ta saatnud tuhandeid lehekülgi folkloorset materjali ja saanud Eesti Vabariigi presidendilt neljal korral rahvaluule kogumispreemia (1994, 1996, 1997, 2007). Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjana on ta talletanud muuseumile väga palju unikaalset materjali ning esemeid.

Allikas: erinevad nekroloogid

Loe ka: Kaleph Jõulu // Viljandimaa koduloolasi : teatmik. - 2009. - Lk. 28-30

esmaspäev, 14. november 2022

Tyler James. MINU AMY

Varrak, 2022
320 lk

See raamat on lugu kahest keerulise iseloomuga introverdist, kes üle kõige armastasid muusikat. Ühest neist sai tuntud Briti laulja ja laulukirjutaja Amy Winehouse, kes paraku suri 23. juulil 2011.a. alkoholimürgistuse tagajärjel oma kodus, olles vaid 27 aastane.

Raamatu autor oli lauljatari kõrval lapsepõlvest saati. Nad kasvasid koos üles, avastasid ühise kire – muusika, laulsid koos, tegid tulevikuplaane, unistasid kuulsaks saamisest. Amyl oli lisaks väga omapärasele lauluhäälele ka suurepärane anne kirjutada laule. Esmalt kirjutas ta üles oma tunded. Ükski laul ei sündinud meloodiast või akordidest, kõigepealt olid alati lihtsalt sõnad. Ta oli öise eluviisiga, istus köögipõrandal, käeulatuses kitarr ja kirjutamisvahendid.

Ta kirjutas laulukirjutamise kohta tihti nii: „Võtad pliiatsi ja raiud selle endale kätte ning veritsed siis noodipaberi kohal.“ (Katkend lk. 91)

Tegelikult tahtis Amy olla lihtsalt tavaline džässilaulja, ihates olla hea abikaasa ja laste ema. Tema suurimaks probleemiks elus sai tema kuulsus, sest see vangistas, halvas tavaelu ja võõrutas reaalsusest. Loomeinimeste enesehinnang on tihti väga habras, see võib juhtida nende elu enesehävitamiseni - nii Amyga paraku juhtuski.

Kui hakkad jooma juba keset päeva, hakkad lävima ka teistsuguste inimestega. Meie ebatavalises maailmas oli tavaline, et inimesed pidutsesid kogu päeva. Kui oleksid kahekümne kahene ja keegi teataks, et „siin on paarsada tuhat naela, võta aasta vabaks ja mõtle oma uue albumi peale“, mida sa siis teeksid? Amy ei hoolinud kuulsusest – ei seisnud VIP-piirete taga vaid marssis tavalisse pubisse. Ja ta mõistis, et kui kogu päev aina rüübata ja auru all püsida, tundubki kõik mõnus ja tore. (Katkend lk. 70)

Tyler tegi Amyga kaasa kõik need põrgupiinad, mida toob endaga kaasa alkoholi liigne tarvitamine ja narkootikumid. Nad mõlemad käisid põhjas ära aga välja sellest tuli Tyler üksinda.

Raamat Amy elust on väga kaugel meelelahutuslikust kirjandusest. See on väga aus, karm ja idealiseerimata lugu ühe varalahkunud noore naise elust.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2034054

kolmapäev, 9. november 2022

9. november - August Oswald Westren-Doll

Eesti ja Saksa pastor, kodu-uurija ning pedagoog
August Oswald Westren-Doll
9.11.1882 Viljandi—24.05.1961 Göttingen, Saksamaa

August Oswald Westren-Doll (9. november 1882 Viljandi – 24. mai 1961 Göttingen, Saksamaa) oli Eesti ja saksa pastor ning pedagoog. Ta õppis 1894–97 Viljandis Bormanni erakoolis ning 1897–1901 Pärnu Gümnaasiumis. Lõpetas 1906 Tartu Keiserliku Ülikooli kuldmedaliga (cand. theol.). 1907 sooritas Riias konsistooriumieksami. Ordineeriti 10. veebruaril 1908 õpetajaks.

1908–1909 töötas abiõpetajana ning 1909–1924 pastorina Palamuse Püha Bartholomeuse kogudusus, aastatel 1920–1924 oli veel Tartu praostkonna praost. Seejärel oli ta aastatel 1924–1939 Viljandi Jaani koguduse pastor ning töötas usuõpetajana Viljandi gümnaasiumides. 1922–1927 Õpetatud Eesti Seltsi esimees.

1939 emigreerus Westren-Doll Saksamaale. Seal töötas kirikuõpetajana 1940–1946 Elbingis (praeguses Elbląg'is, Warmia-Masuuria vojevoodkonnas) ja 1946–1955 Mengershausenis (Göttingeni kreisis, Alam-Saksi liidumaal). Aastast 1957 teoloogia doktor.

Isiklikku
Ta on pastor August Jacob Westren-Dolli poeg

Kirjandust
  • Ewangeliumi Lutheruse kiriku koguduste abi-kassa Weneriigis. 25. aastase asutamise, töö ja toe mälestuseks 1859-1884, Tallinn 1884
  • Ewangeliumi Lutheruse kiriku koguduste abi-kassa Weneriigis. Tõine leht, tema tööst Liiwimaal 1859-1885, Tartu, 1885
  • Ewangeliumi-Lutheruse kiriku koguduste abikassa Weneriigis. Kuues leht, Abikassa tarwidusest ja tööst laiali-pillatud usuwendade kasuks 1890, Tartu, 1890
  • Jõulu album, Viljandi : [s.n.], 1929 (üks autoritest)
  • Kevadepühade album : aprillikuul 1930 Tartu (üks autoritest)
  • Viljandi ajalugu, juht ja linnaplaan, Viljandi 1939

Allikas: Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/August_Osvald_Westr%C3%A8n-Doll

laupäev, 5. november 2022

5. november - Elmar Pettai

Luuletaja, kultuuriloolane ja kalandusajaloolane
Elmar Pettai
5.11.1912 Karulaane t, Reinse k, Vana-Kariste v—24.05.2008 Stockholm

Elmar Pettai sündis 5. novembril 1912 Vana-Karistes talupidaja peres. Õppis Pärnu Haridussõprade Seltsi Kodukeskkoolis ja Pärnu Kalanduskoolis. Töötas kalakaubanduse ja -tööstuse alal.
 
Põgenes 1944 Rootsi. Oli pikemat aega Stockholmis L. M. Ericssoni telefonivabrikus töödejuhataja. Õppis töö kõrval Eesti Teadusliku Seltsi Instituudis ja 1978–80 Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte instituudis.
 
Oli 1962–77 Stockholmis Eesti Kultuuri Koondise büroojuhataja ja peasekretär. Olnud Eesti Kalurite Koondise jätkväljaande "Eesti Kalur" (Stockholm, 1980–93) toimetaja, mahuka 2-köitelise koguteose "Eesti kalanduse minevikust" I (Stockholm, 1984, 2. trükk 1986) ja II (samas, 1985) koostaja, toimetaja ja kaasautor. Luuletajana debüteeris Elmar Pettai 1930. aastal, tema luuletusi ilmus perioodilistes väljaannetes Abieluleht, Kevadik, Kodu, Rahva Elu ja Sakala Pühapäev. Avaldanud mitu luuleraamatut ("Jaanilill", 1964; "Illusioonid", 1988; "Rändaja kojuminek", 1992 jt) ning mälestusi (Kaks mälestuskirjutust. // Side (1927) 3–4; ilm. ka: Mulkide almanahh 11. Tartu, 2001).
 
Külastanud korduvalt Eestit, nt võttis 2005 osa Tallinna Bibliofiilide Klubi 25. aastapäeva tähistamisest.

Allikad: Vikipeedia ja http://kultuur.postimees.ee/1800609/stockholmis-suri-uks-vanemaid-eesti-kirjamehi-elmar-pettai

Loe ka: Sulbi, Raul. Stockholmis suri üks vanemaid Eesti kirjamehi Elmar Pettai // Postimees online 26.05.2008 URL: https://kultuur.postimees.ee/1800609/stockholmis-suri-uks-vanemaid-eesti-kirjamehi-elmar-pettai  (vaadatud 11.01.2018)

5. november - Aksel Kipper

Astrofüüsika– ja matemaatikadoktor
Aksel Kipper
5.11.1907 Holstre v—25.09.1984 Tartu

Aksel Kipper on Eesti astronoomia suurmees, kelle eestvedamisel said astronoomid enda käsutusse nüüdisaegse observatooriumi Tõraveres. Viljandimaal Paistus sündinud Aksel Kipper lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja asus tööle tähetornis Toomemäel. 1946. aastal asutas Nõukogude võim Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Aksel Kipper valiti kohe selle liikmeks ja ka asepresidendiks - selles rollis aitas ta tööle panna Tartus asuvaid Teaduste Akadeemia instituute. 1950. aastal sai temast aga TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituudi direktor. Kipperil õnnestus korraldada 1953. aasta mais Tartus NSV Liidu Teaduste Akadeemia Astronoomianõukogu pleenum. Sellel koosolekul võeti vastu põhimõtteline otsus rajada uus observatoorium väljaspoole Tartu linna - ilma Moskva heakskiiduta poleks see saanud toimuda. 29. aprillil 1963 pühitseti mitteametlikult sisse uue observatooriumi kolmekorruseline peahoone Tõraveres. 14. septembril 1964 avati pidulikult kogu uus observatoorium ning anti talle F.G.W. Struve nimi. Aksel Kipper jätkas tööd instituudi juhina. 1. oktoobril 1973 sai Füüsika ja Astronoomia Instituudist kaks iseseisvat teadusasutust: Füüsika Instituut Tartus ning Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut Tõraveres. Aksel Kipper oli viimase direktor veel mõnda aega ja andis 1974. aastal ohjad üle Väino Undile.
 
Allikas: Leedjärv, Laurits. Aksel Kipper ja Tõravere // Horisont (2007) nr. 6

esmaspäev, 31. oktoober 2022

Sara Goodman Confin. ARMASTUSEST SÕPRADE VASTU

Ersen, [2022]
336 lk

Lily on 32 ja ikka vallaline. Ta ei teekski sellest suuremat numbrit, kui tema kolm sõbrannat, vend ja õde ei otsustaks peaaegu korraga abielluda. Mis teda aga eriti endast välja viib, on see, et ta on palutud neisse kõikidesse pulmadesse pruutneitsiks.

Tänu Lilyle saab lugeja üsna sügavalt sisse vaadata Ameerika pulmakorralduse traditsioonidesse. Pruutneitsi ei ole lihtsalt pruudi kena vari pulmapeol, vaid kõik algab kleitide valikuga, jätkub ilusalongide külastuse, dieedi, tüdrukuteõhtu, mõrsjapeo jms. Lily on sattunud sellisesse virrvarri, et kui ta ühe neist- kõige glamuursema pulma eelarve kokku lööb, tõuseb see tuhandetesse dollaritesse. Kuid rahaline kulu ei olegi kõige valusam. Lily isetu ja rõõmus iseloom saab üsna tõsiselt riivatud, võiks isegi öelda, et ta satub pruutneitsikiusu ohvriks. Et natukegi auru välja lasta ja samas pisut lisaraha teenida, hakkab ta kirjutama blogi „Pruudimaania“.

Samal ajal on Lilyl kujunemas tore sõprus Megani pulma peiupoisi Alexiga. Kahjuks ei saa see areneda millekski enamaks, sest… Lily ärkas sõbranna kihluspeo järel kellegagi ühes voodis ja ta ei tea, kes ee oli. Ning pealegi on Megan Lilyl ära keelanud igasugused soojemad suhted ükskõik millise tema pulma peiupoisiga.

Kui Lily irooniline blogi saab avalikuks ning pruudid, emad, pruutneitsid jt pulmategelased ennast seal ära tunnevad, plahvatab suuremat sorti pomm. Nüüd peab Lily kõigi ees vabandama ja tunnistama, et nõustus kõigega ja talus alandusi vaid armastusest sõprade vastu.

Kuidas kõik ja kas ka hästi lõpeb, selle jätan lugeja avastada.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029263

pühapäev, 30. oktoober 2022

30. oktoober - Minni Katharina Nurme

Sündinud Neumann; 1936–1941 Minni Raudsepp, 1941–1958 kodanikunimi Minni Hint
30. okt. 1917 Aidu vald – 22. nov. 1994 Tallinn

Kirjanik ja tõlkija Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis Suure-Kõpu algkoolis 1925–1931 ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis 1931–1936.
 
Oli II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas, seejärel Tallinnas vabakutseline kirjanik.
 
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944. Ta oli Salme Ekbaumi õde.
 
Aastail 1936–1941 oli ta abielus Jaan Raudsepaga (1907–1962), kodanikunimi Minni Raudsepp, ja aastail 1941–1958 Aadu Hindiga, kodanikunimi Minni Hint. Tema tütred on Eeva Park ja Miina Hint, pojad Loomet Raudsepp, Päärn Hint, Aadu Hint.
 
Kirjutanud olustikulise ja psühholoogilise kallakuga proosat (romaanid „Kentaurid”, 1939, 2010, ja „Ratastool”, 1941, jutukogu „Lämbumine”, 1946, lühiproosakogud „Valus küsimus”, 1962, ja „Rähni laastud”, 1966). Loomingu põhiosa moodustab vormilt mitmekesine, traditsioonilist meetrikat ja vabavärssi kasutav luule. Sõjaaegsed luuletused vahendavad koduigatsust (esikkogu „Sünnimuld”, 1945, kogu „Pikalt teelt”, 1947). Isikupära pääseb mõjule hilisemas naiselikku loodus- ja tundelüürikat ning filosoofilisi eluvaatlusi sisaldavas luules („Juured mullas”, 1957, „Esmaspäeva künnisel”, 1960, „Metsõunapuu”, 1963).
 
Minni Nurme luulet on tõlgituna ilmunud vene („Мост над потоком дней”, Moskva 1977) ja saksa keeles („Mondwein”, Leipzig 1976), lisaks neile sisaldavad tema värsse (ja ka proosat) soome, läti, leedu, ukraina, kasahhi, usbeki, tadžiki, armeenia, moldova, mari, udmurdi ja teistes keeltes avaldatud antoloogiad ja perioodikaväljaanded.
 
Ta ise on tõlkinud ameerika (Harriet Beecher-Stowe, Eugene O'Neill, Robert Frost), inglise (George Gordon Byron, Percy Bysshe Shelley) ja soome kirjandust (Paavo Haavikko).

Luulekogud 

  • Esmaspäeva künnisel (1960) 
  • Juured mullas (1957)
  • Kuuvein (1974)
  • Marjahein (1967)
  • Merel (1953) 
  • Metsõunapuu (1963)
  • Pikalt teelt (1947) 
  • Pilvede pisarad tärkamisse (1978)
  • Puud varjulised (1987) 
  • Päevapuri (1981) 
  • Sookailudes on loitsud (1971) 
  • Sünnimuld (1945)
  • Tuules lendlev seeme (1976) 
  • Valgevalul(1983)

Proosateosed 

  • Kentaurid (1939)
  • Lämbumine (1946) 
  • Ratastool(1941) 
  • Rähni laastud (1966) 
  • Valus küsimus (1962) 
  • Värvirikkad kirjalõimed (1967)

Loe lisaks:


Allikad:
• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/nurme_minni
• Minni Nurme. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Minni_Nurme