Eesti näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog
Juhan Kunder
26.12.1852 Kovali t, Pulleritsu k, Holstre v—24.04.1886 Peterburi
Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. detsember 1852. Oli Hain Henno poolvend.
Õppis Pulleritsu külakoolis, Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi alg- ja kreiskoolis. Lõpetas 1875 Tartu õpetajate seminari (kreiskooli õpetaja eksam 1882).
Töötas 1875–1976 Tartus ning 1876–1986 Rakvere elementaar ja kreiskoolis pedagoogina, õppis 1886 Kaasani ülikoolis loodusteadust ja aastast 1887 Peterburi õpetajate instituudis.
Osales rahvusliku liikumise radikaalse suuna pooldajana mitmekülgselt ühiskonna- ja kultuuritegevuses. Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti koolile juhatajat.
Aastatel 1882–1988 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident.
Kuulub oma aja kirjanduskriitika edendajate hulka. Toimetas 1885–1986 kirjanduslikku nädalalehte "Meelejahutaja", kus avaldas arvustusi, mis anti välja raamatuna „Eesti kirjandus koolile ja kodule” (1890, 1924).
Avaldas umbes 100 raamatut (õpikuid, lasteraamatuid, luulet, näidendeid). Koostas looduslooõpikud „Looduse õpetus” (I – „Elajate riik”, 1877, II – „Taimede riik”, 1882, III – „Kivide (mineraalide) riik”, 1885) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning populaarse „Maakera elu ja olu” (1878). Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat.
Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud rahvaraamatuks.
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes „Eesti muinasjutud” (1885), mille tuntuimad muinasjutud on ilmselt „Ahjualune”, „Suur Peeter ja Väike Peeter”, „Vaeslaps ja talutütar” ning „Vigur rehepapp”. „Eesti perekonna õpetlikku ja lõbusat nädalalehte”
"Meelejahutajat" toimetades keskendus Kunder populaarteaduslike artiklite ja ilukirjanduse avaldamisele. Algupärase eesti kirjandusega varustas ajakirja küllalt lai kaastööliste ring. Sageli avaldas toimetaja ka omaenda loomingut ning saksa ja vene keelest tõlgitud tekste. Kunderi mugandustest on J. Swifti Gulliveri-lood ka raamatuna ilmunud („Härjapõlvlane ja Hiiglamaa”, 1890). Küllalt tagasihoidlikult levinud "Meelejahutajast" kujunes ometi 1870.–1880. aastate eesti kirjanduselu olulisemaid väljaandeid, seda eriti Kunderi toimetamise ajal. Ajakiri on avaldanud mõju järgnevale kirjanduspõlvkonnale.
Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Tema tuntuimad kriitilised kirjutised on ilmselt M. J. Eiseni koostatud antoloogia „Eesti luuletused” (1881) ning Kreutzwaldi pooleli jäänud ja postuumselt avaldatud poeemi „Lembitu” (1885) arvustused. Kunderi kriitika sisaldas enamasti nagunii ka konstruktiivseid ettepanekuid, „Lembitut” aga püüdis ta koguni ümber kirjutada (tema värssnäidend „Lembit” on osaliselt ilmunud Valguse kalendris 1891).
Tähelepanu väärib Kunder ka eesti kirjanduse kaanoni kujundajana. Algul "Meelejahutaja" veergudel avaldatud eesti luulet analüüsivad kirjutised (sari „Eesti laulikud”) ilmusid hiljem koguna „Eesti kirjandus, koolile ja kodule…” (1890). See teos oli planeeritud esimeseks osaks ulatuslikumast eesti kirjandusloost, mis jäi autori varase surma tõttu valmimata. Sellegipoolest võib Kunderi D. H. Jürgensoni, T. Sanderi ja K. A. Hermanni kõrval esimeste eesti kirjandusloolaste hulka arvata. Uuenduslik on, et erinevalt eelkäijatest alustab ta eesti kirjanduse ülevaadet rahvaluulest ja ei käsitle baltisaksa kirjasõna. Kunder oli ärkamisaja suurkujude esimene kanoniseerija: teoses tutvustatakse tutvustatakse F. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Linnutaja (C. R. Jakobson), Friedrich Kuhlbars, Ado Reinvald ja C. E. Malm elu ja loomingut. Palju tekstinäiteid sisaldav kirjanduslugu täidab ühtlasi antoloogia ülesannet. Rahvaluulenäited pärinevad seejuures „Kalevipojast”. Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.
Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885). Näidend on üles ehitatud oma laste abiellumist takistava jõuka talumehe ja vaese rentniku vahelise konfliktile. Autor toob noortele appi maailmakirjanduses toona levinud nutika soldati tegelase. Samuti hästi üles ehitatud ja viimistletud on näidendid „Mõrsja ja märatsejad” (1887), mis käsitleb toonast äärmuslike lahkusuliste probleemi, ja „Kingu Laos” (1890), mis räägib alkoholi lõksu sattunud noormehe kurvast saatusest. Lisaks on Kunder kirjutanud näidendi „Vallavanema valimine”, mis ilmus „Valguse” lisalehes (1889) ja eluajal käsikirja jäänud näidendi „Vorst”.
Kunderile omistatakse ka J. V. Jannseni ja baltisakslaste sobinguid käsitlev satiiriline värssnäidend „Neljas Apokriiva raamat Mulgi rahvale”, mida peeti kaua C. R. Jakobsoni teoseks.
Kirjutas menuka kogu rahvajututöötlusi „Eesti muinasjutud” (1885, 1924) ja „Kalevipoja” proosaümberjutustuse (1885).
Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888. Maeti 30. aprillil 1888 Rakvere kalmistule.
Juhan Kunderi mälestuse austamine
Juhan Kunderi monument asub Rakveres. Raha soetamist Kunderi mälestuse jäädvustamiseks alustas Rakvere linnavolikogu, eraldades selleks otstarbeks 1924. aasta eelarvest 10 000 marka (100 krooni). Roman Haavamägi loodud monument avati seoses Juhan Kunderi 50. surma-aastapäevaga 24. aprill 1938. Huvitav teada: monument asub paigas millest mööda kulges pikki aastaid Juhan Kunderi kodutee.
Juhan Kunderi kivi (rändrahn) on Võru maakonnas Haanja vallas Suure Munamäe tipus, vaatetornist 50 m lõuna pool.
Tallinnas on Juhan Kunderi tänav.
Rakveres Pikk tänav 29 tegutseb Juhan Kunderi Selts. MTÜ Juhan Kunderi Selts loodi 1992. aastal eesti kirjaniku ja kooliõpetaja J. Kunderi (1852-1888) ideede jätkamiseks. Hoonele, kus selts tegutseb, aga algselt oli Rakvere elementaarkool ja kus Kunder elas, kinnitati 24. aprillil 1998 mälestustahvel, millega tähistati 110. aasta möödumist tema surmast.
Aastast 2012 annab Juhan Kunderi Selts välja Juhan Kunderi nimelist Vaimsuse auhinda.
Kovali tallu, kus sündis Kunder ja elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno, asukohta on püstitatud mälestuskivi.
Allikad:
