18. september - Lilian Härm

Aastani 1954 Vahtramäe
18. september 1927 Tallinnas
Eesti kunstnik

Lilian Härma isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe (1885–1965), kes omandas hariduse Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Lilian Härm õppis pärast Tallinna Inglise Kolledžit ja Jakob Westholmi gümnaasiumit Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, lõpetades kooli 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal.

 

Lilian abiellus samal erialal õppinud tarbegraafiku Endel Härmaga, kellega sündis kaks poega.

 

Lilian Härm on töötanud Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVL-i Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena (pakendite kujundaja ja plakatite joonistajana).

 

1974. aastal kolis koos perega Viljandisse.

 

Ta on illustreerinud palju lasteraamatuid, näiteks Eno Raua “Mõru kook” (1959), Julius Oro “Muna” (1975), “Prantsuse muinasjutte” (1976), “Eesti muinasjutte” (1979), “Ungari muinasjutte” (1985), “Rootsi muinasjutte” (1987), Charles Perrault “Muinasjutud” (1979), Wilhelm Hauff “Kääbus Nina. Väike Mukk (1984).

 

Lilian Härma lasteraamatute illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Maalikunstnikuna on tal valminud ligi 3000 teost, millest suur osa kujutab kasse. Samas on tema ampluaa olnud maastikud ja linnavaated ning vähemal määral natüürmordid.

Allikas: Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lilian_H%C3%A4rm
Foto: Sakala. URL: http://sakala.postimees.ee/1121364/viljandi-eelmise-aasta-tegu-tehti-keset-jarve

Kunstnik Lilian Härm näituse avamisel oktoobris 2012 Kondase keskuses

 

 

4. veebruar – Jaan Hünerson

4.02. 1882 Karksi vald Viira talu – 5.07.1942 Severo-Uralski vangilaager

Agronoom, poliitikategelane ja ajakirjanik

Eesti Asutava Kogu, I, II, III, IV ja V Riigikogu liige, siseminister (04.03.1927 - 04.12.1928), haridus- ja sotsiaalminister (09.07.1929 - 12.02.1931), põllutööminister (20.11.1931 - 19.02.1932), haridus- ja sotsiaalminister (19.02. - 01.11.1932)

Sündis taluomanike Margus Hünersoni ja Ann (Järve) perre. Õppis Karksi valla Kukekese küla koolis 1894, Karksi kihelkonnakoolis 1894-1897, Tartu reaalkoolis 1898-1903. 

Oli 1903-1904 vabatahtlikuna sõjaväes, millest tagavaraväelipnikuna lahkus. 

1904. a. astus Hünerson „Postimehe“ toimetusse, kuid saadeti järgmise aasta juulis Mandžuuria sõjaväljale, kust ta aga rahutegemise tõttu juba sama aasta lõpul tagasi tuli. Seejärel oli Hünerson uuesti „Postimehe“ juures ajakirjanikuna tegev kuni 1906. aasta sügiseni, mil ta läks Saksamaale Königsbergi ülikooli põllumajandust õppima. 1907-1912 õppis Hünerson Bonn-Poppersdorfi põllutöö-akadeemia põllumajanduse osakonnas ja tegi täiendava eksami kultuurtehnikas. Ülikooli tööde vaheajal oli Hünerson ajutiselt toimetanud „Põllutöölehte“. 

1911. aastal abiellus Eleonore Ruus`iga.

Jaan Hünerson oli maaorientatsiooni voolu aktiivsemaid tegelasi ja väljapaistvamaid organiseerijaid. Ta tegevuses oli püüd vanapõllumeestele tuginedes kujundada põllumeeste liikumist maaelu kõikkülgselt haaravaks tervikuks.

Teenistuskäik

• teenis Vene Imperaatorlikus armees, kust lahkus reservlipnikuna (1903–1904)
• õppejõud Tartus ja Vahil korraldatud põllutöö- ja kontrollassistentide kursustel (1912–1918)
• õpetaja Tartu Põllutöökeskkoolis (1918–1919)
• Asutava Kogu ja Riigikogu liige (1919–1934)
• Eesti Vabariigi siseminister Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses (1927–1928)
• Eesti Vabariigi haridus- ja sotsiaalminister Otto Strandmani teises valitsuses, Jaan Teemanti neljandas valitsuses ja Kaarel Eenpalu esimeses valitsuses (1929–1931; 1932–1933)
• Eesti Vabariigi sise- ja kohtuminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1931–1932)
• Eesti Vabariigi põllutööminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1932)
• Põllutöökoja direktor (1933–1936)
• Põllumajandusliku keskühisuse "Estonia" juhatuse esimees (1933–1936)
• Riigi Viljasalve juhatuse esimees (alates 1937)

Ühiskondlik tegevus

• Postimehe toimetuse liige (1904–1906) ja Postimehe Tallinna väljaande asutajaid ja toimetuse liige (1906)
• Põllutöölehe toimetuse liige (1911–1918) ja tegevtoimetaja (alates 1913. aastast)
• Põhja-Liivimaa Põllumeesteseltside kesktoimkonna sekretär (1911–1913) ja Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi sekretär (1913–1919)
• ajakirja Külvaja vastutav toimetaja (1915–1916)
• Eesti Maarahva Liidu asutajaid ja juhatuse esimees (1917)
• Kohalike põllumeestekogude organiseerija ja neid koondava erakonna (Põllumeestekogud) keskjuhatuse liige (1919–1920)
• Lõuna-Eesti Põllumeeste Keskseltsi sekretär (1919–1924)
• ajakirja Põllumees vastutav (1920–1927; 1929–1933) ja tegevtoimetaja (1935–1940)
• Eesti Põllumeeste Keskseltsi peasekretär (1924–1933)
• ajakirja Talu vastutav toimetaja (1926–1929)
• Riigi Majandusnõukogu liige (1935–1936) 

Tunnustused

• Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi komandör (1927)
• Tartu Ülikooli audoktor (1932)
• Valgetähe II klassi teenetemärk (1938)

Allikad:

• Hünerson, Jaan // Eesti Biograafiline Leksikon 2. tr., lk. 145-146
• *Hünerson, Jaan // Eesti Biograafiline Leksikon : täiendusköide 2. tr., lk. 80
• Jaan Hünerson // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_H%C3%BCnerson
• Venemaa vangilaagrites hukatud Eesti riigitegelaste nimekiri I // Histrodamus http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1305&layer=145&lang=est#1305

Hünerson haridusministrina ehk miks sündis Õpetajate Leht

Majanduskriisi aastail (1929–1933) sattus kriisiseisundisse ka kool. Uue algkooli- ja palgaseaduse ning majanduskriisiga kaasnenud koondamiste tõttu oli õpetajaskond mures ja ärevil. Õpetajate huvid vajasid kaitsmist. Valter Horm iseloomustab monograafias Aleksei Jansonist seda ajajärku, eriti 1930. aastat süngetes värvides: “Haridusministri kohale asunud kogupõllumees Jaan Hünerson alustas massilist koolide ja klasside koondamist, õpetajate vallandamist, demokraatliku kallakuga õpetajate seminaride sulgemist ja ühtluskooli süsteemi lammutamist. Tolleaegsed mõjuvamad ajalehed olid häälestatud kooli ja õpetajaskonna vastu, süüdistasid õpetajaid pahempoolsuses ega leidnud ruumi kooli ja õpetajaskonna päevamuredele” (4, lk 75).

Sellistes tingimustes panid 22 õpetajat 1930. aastal kokku väikese põhikapitali (1000 krooni) ja otsustasid hakata omal riisikol ilma igasuguse organisatsioonilise toetuseta andma välja Õpetajate Lehte. Üks agaramaid eestvedajaid oli EÕL-i abiesimees, Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi rajaja ja direktor Aleksei Janson, kellest sai lehe esimene vastutav toimetaja. Tegevtoimetaja ja väljaandja ülesannetes tegutses EÕL-i tolleaegne sekretär (ja lehe juriidiline omanik) Julius Elango.

Allikas: Ekstra, Viivi. 75 aastat õpetajate lehte // Haridus (2005) Nr. 9, lk. 4-6

Jaan Hünerson perekonnaga

Lühikirjeldus: Jaan Hünerson (1882-1942) oli põllumajanduskultuuride arendaja, Tartu Ülikooli audoktor. Sündinud Mäekülas Viira talus, arreteeriti 1941 ja lasti 1942 Sevorouralski vangilaagris maha. Jaan Hünersoni naine Eleonore (1890-1949) oli pedagoog ja ühiskonnategelane, oli Eesti Gaidide Maleva peavanem (1924-1949), põgenes 1944 Saksamaale, suri Londonis. Vanem tütar Helgi Just küüditati Siberisse. Viljandimaa, Karksi v, Mäeküla = Karksi khk
Fotograat teadmata, 1930. aastad (Irene Karpa võistlustöö "Sõjajärgne küla" juurde).
Number: ERM Fk 2819:31
Tüüp/tehnika: foto, pilt
Kollektsioonid: Eesti Rahva Muuseum: Fotokogu

23.september – Karl August Hermann

23.09.1851 Uue-Põltsamaa vald – 11.01.1909 Tartu
Keeleteadlane, helilooja, kirjanik


Karl August Hermann (23.09.1851 Võhma - 11.01.1909 Tartu)

Hermann oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik, helilooja ja muusikategelane. Töötas Tartu ülikooli eesti keele õppejõuna, toimetas ajalehte "Postimees", andis välja esimest eesti muusikakuukirja ning kirjastas hulga koorilaulukogumikke. Alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia koostamist, millest ilmus küll ainult 1. köide. Silmapaistva organisaatorina oli osaline kõigis tähtsamates Tartu ja ka kogu Eesti kultuurisündmustes. Püüdis edendada eesti koorimuusikat ja kogus eesti rahvaviise. Oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üks üldjuhte. Lõi üle 300 muusikateose, enamik neist koorilaulud. Paljud neist said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks ning on seda tänapäevalgi.

Karl August Hermann sündis Põltsamaa lähedal Võhmas. Kaotas noorelt ema ja isa, mistõttu ta lapsepõlv ja kogu haridustee olid rasked. Seda enam tuleb imetleda tema vaprust olusid trotsida ning kõige kiuste kõrgharidus omandada.

Hermann õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus laulis ka oma aja kohta heatasemelises Wilbergi kooris. Pärast kooli lõpetamist jäi ta sinna abiõpetajaks. Murranguliseks ja suunavaks sündmuseks 18-aastase Hermanni elus oli I Üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Sellelt rahvusliku liikumise suurürituselt sai ta innustust iga hinna eest edasi õppida ja sellega oma rahvale kasu tuua.

Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ning kavatses ka konservatooriumi astuda, kuid vanuse ja ebapiisava ettevalmistuse tõttu tuli sellest loobuda. Ta pidi leppima vaid eratundide ja iseõppimisega. Eratunde oreli-, viiuli- ja klaverimängus võttis ta ka Tallinnas. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid varsti muutusid tema suhted õppejõududega pingeliseks - tulevane pastor käis "Vanemuise" koori juhatamas ning tegeles ka muu kõrvalisega.

Hermann katkestas õpingud ning läks 1878. aastal hoopis Saksamaale, Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga, tema väitekiri käsitles eesti keele vältevaheldust. Saksamaalt käis ta Eestis II üldlaulupidu juhatamas.

1880. aastal pöördus Hermann Tartusse tagasi, kuhu jäi oma surmani. Siin rakendus ta kogu jõuga tööle. Vähe on neid organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks innuga kaasa löönud. Ta oli poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane, ajakirjanik, kirjandusteoste autor ning kirjastaja. Ulatuslik oli tema eesti keele alane tegevus, sealhulgas kujunemisjärgus keele sõnavara rikastajana ja grammatika kujundajana. Aastast 1889 töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina.

Väga ulatuslik oli ka tema muusikaline tegevus. Hermanni nimega seostub kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.

Ajakirjanduslik tegevus

Aastail 1882-1885 toimetas Hermann "Eesti Postimeest". 1886. aastal omandas ta "Perno Postimehe", nimetas selle ümber "Postimeheks" ning andis seda Tartus välja kuni 1896. aastani. Tema juhtimisel kasvas väikesest, kohaliku tähtsusega nädalalehest ülemaaline, laialt loetav ja populaarne esimene eesti päevaleht (alates 1891. a.). Keerulistes venestuspoliitika tingimustes oli vaja osavust ja laveerimist, et tsensuur lehte kinni ei paneks. Hermann sai sellega hakkama.

Hermanni südameasjaks oli eesti rahvast ka muusika alal võimalikult mitmekülgselt harida. Juba "Postimehe" toimetajana avaldas ta aastail 1882-1884 selle juures "Muusiku Lisalehte", milles ilmus ka koorilaule. Hiljem sai ta loa muusikaajakirja väljaandmiseks ja nõnda hakkas igal kuul ilmuma "Laulu ja mängu leht" koos noodilisaga (1885-1897, 1908). Ajakiri oli mõeldud üldharivana laiale lugejaskonnale ning oli kirjutatud lihtsas stiilis.

Lehe number koosnes sõnalisest ja muusikalisest osast. Hermann avaldas hulga lääne muusika heliloojate elulugusid, lisaks järjejutuna lühikese maailma muusika ajaloo. Ta jagas ka praktilisi õpetusi laulmise, viiulimängu, noodi- ja kompositsiooniõpetuse kohta, tutvustas ja soovitas koguda eesti rahvalaule. Igas numbris oli ka üks põnev seiklusjutt, mille peategelaseks oli mõni kuulus muusik. Artiklite materjali võttis Hermann peamiselt saksa, aga ka teiste maade ajakirjandusest. Muusikalises osas avaldati koorilaule, soololaule saatega, viiuli- ja klaveripalu. Repertuaari hulgas oli palju tema oma loomingut, aga ka teiste noorte eesti heliloojate teoseid, samuti teiste maade heliloojate töid.

"Laulu ja mängu leht" oli lugejaile küll meeltmööda, kuid kõrge hinna tõttu jäi tellimusi üha vähemaks. 1897. aastal pidi Hermann ajakirja sulgema. 1908. aastal üritas ta ajakirja veelkord käima panna, kuid siis piirdus see vaid kahe numbriga. Pärast lehe sulgemist oli Eesti kaua ilma muusikaajakirjata, alles aastal 1922 hakkas ilmuma uus muusikakuukiri "Sireen" Juhan Aaviku toimetamisel (siiski vaid 4 numbrit). Ajakirjas avaldatud materjale andis Hermann hiljem eraldi välja pedagoogiliste raamatutena: "Noodi-õpetus" (Tartu, 1892), "Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus" (Jurjev [Tartu], 1893) ning "Viiuliõpetus" (Jurjev [Tartu], 1893). Keelemehena mõtles ta välja ka muusikatermineid. Hermannilt on eesti keelde püsima jäänud umbes 140 tema heast keelevaistust kõnelevat sõna, nagu tähestik, häälik, algvõrre ja ülivõrre; käändenimed saav, rajav, olev; aga ka muusikaterminid kolmkõla, heliredel jne.

Loomingust

Hermann on olnud väga viljakas helilooja. Parim osa tema loomest on koorilaulud, algupäraste laulude ja rahvaviisiseadete arv ulatub 300-ni. Tema muusikat on tugevalt mõjutanud lihtsakoeline saksa koorimuusika. Laulude rõõmsameelsed ja muretud tekstid on sageli tema enda sulest. Laulud on enamasti lihtsa ülesehitusega salmilaulud, mis hästi tabatud meeleolu tõttu said kiiresti populaarseks. Paljud neist on püsinud repertuaaris tänapäevani. Parimad laulud nagu "Kungla rahvas" (Fr. Kuhlbars), "Mingem üles mägedele"  (kuula lingile klikates) (ka pealkirjaga "Ilus oled, isamaa", M. Veske), "Munamäel" (J. Kunder) kõnelevad heast meloodiaandest. Optimistlik "Oh laula ja hõiska" (kuula lingile klikates) autori sõnadele on populaarsemaid laulupeolaule. Sageli lauldavad on veel "Teretus", "Kevade marss" (K. A. Hermann).

Erandlik ja parim saavutus Hermanni kooriloomingus on aga 1880. aastal kirjutatud laul "Isamaa mälestus" (kuula lingile klikates). Kreutzwaldi "Kalevipoja" sissejuhatusest võetud tekst on tulvil muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost, mida Hermann on muusikaliselt suutnud väga sugestiivselt väljendada. Laul on hea dramaturgilise ülesehitusega, selles on meeleolude vaheldust ning muusikaliste kujundite kontrastsust.

Lisaks suurele hulgale koorilauludele kuulub Hermanni heliloomingu hulka ka soololaule, klaveri- ja viiulipalu. Tema loodud on ka üks muusikaline lavateos, esimene eesti ooperikatsetus - lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad" (Hermanni enda libreto rahvamuistendi ainetel; 1907, esietendus 1908). Selle orkestreeris ja lisas avamängu Adalbert Wirkhaus. Noored professionaalid sarjasid tol korral teose maapõhja, millest vanahärra oli hingepõhjani solvunud. 1997. aastal orkestreeris Raimo Kangro teose uuesti ning kirjutas samas stiilis järje ("Uku ja Ecu") - selle kaksikteosega tähistati humoorikalt Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, muiates nii ärkamisaegse kui tänapäevase pseudomütoloogia üle

Allikas: Koolielu http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/hermann/elu.htm

Karl August Hermanni monument, asukohaga Põltsamaa linnapargis 

Monument koosneb risttahukalistest roosakast graniidist sambast ja sellele on paigaldatud pronksist portreebüst. Graniittahuka külgedel on voluuditaolised kontraforsid.Tahkude esiküljel pronksmärkidega tekst Dr.K.A.Hermann (plaadil) 1851-1909. Kuju autor Alfred Zolk-Leius, kes oli lõpetandu Pallase kunstikooli ja õpetas Põltsamaa Gümnaasiumis joonistamist. Monumendi kõrgus 2 meetrit, asetatud muldkehale. Muldkeha nõlvadel kaks betoonist üheksaastmelist treppi. Mälestusmärki piiravad kõrged elupuud.

Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5852

19. mai - Anton Härma (sündinud Hermann) 125

Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Anton Härma (sündinud Hermann)

19.05.1896 (Kanasoo küla, Vastemõisa vald) – 7.03.1979 (Tallinn)
Kooliõpetaja, õpikute autor

Sündinud 19.05.1896 Kaansoo külas Vastemõisa vallas. Vanemad õpetaja Anton Hermann ja Elisabet (Adelson). Abiellus Minna-Johanna Ronimoisiga 1922. aastal. Nende perre sündis kaks tütart: 1923. aastal Aino-Alice ja kolm aastat hiljem Ellen-Erika.

Õppis Kaansoo valla- ja kihelkonnakoolis 1905-1908, Riia vaimulikus koolis 1908-1913 ja seminaris 1913-1917, Tartu ülikooli filosoofia-, siis kaugõppes õigusteaduskonnas 1921-1928. Edasi õppides omandas keskkooliõpetaja kutse ladina keeles, filosoofias ja kodanikuteaduses.

Töötanud õpetajana 1. märtsist 1918 Kaansoo kihelkonna- ja vallakoolis. 1918. aasta sügisest kuni 1932. a. sügiseni Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis ja samal ajal ka poeglaste- ning linnagümnaasiumis.

Peale õpetajaameti on A. Härma töötanud vannutatud advokaadi abina, olnud Viljandi linna vaestelaste kohtu esimees ning IV Riigikogu liige septembrist 1930. Viljandi „Ühistöö“ agitatsiooniosakonna juhataja, Viljandi lastekaitse ühingu asutajaid ja esimees jm.

Ta õpetas loogikat, hingeteadust, filosoofiat, kodanikuõpetust, majandusteadust, ladina ja vene keelt ning laulmist. On andmeid, et 1922. aastal oli ta Koidu seltsi ja Viljandi Eesti Haridusseltsi laulupidustusel ettekantud oratooriumi „Simson“ solistide hulgas. 1928. aastal toodi Ugala teatris lavale ooper „Traviata“ ning osatäitjate nimekirjas seisab Milvi Laidi, Hugo Malmsteni ja teiste kuulsuste kõrval Anton Härma nimi. Ta esines ka järgmisel aastal tollase lauluõpetaja Valter Blossfeldti õpilaste kontserdil.

1932. aasta sügisest oli Paides gümnaasiumi ja selle juures töötavate koolide juhataja, andes tunde ka progümnaasiumis ja kaubanduskoolis.

Riigihoidja käskkirjaga sai Anton Härma 24. veebruaril 1938 Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Eesti riigi ja rahva heaks tehtu eest anti talle aasta hiljem Eesti Skautide Maleva peastaabi otsusega skaudisõprade kõrgeim märk, svastika nõel.

Anton Härma oli Viljandi 2. Keskkooli direktorina võimudele pinnuks silmas

Paidest tagasi Viljandisse kolis Härma perekond 1940. aastal.  Oli nõukogude okupatsiooni aeg ning enamlaste valitsuse käsul vahetati Paide ja Viljandi gümnaasiumi direktor: Anton Härma kinnitati Viljandi 2. keskkooli ja kaubanduskeskkooli direktoriks ning senine siinne juhataja Theodor Koik viidi Paidesse, kust küüditati 14. juunil 1941 Siberisse.

Viljandi 2. Keskkooli direktorina oli Härmal põhimõte, et õpilased peavad saama koolis muusikat ja sporti teha. Kaks džässorkestri koosseisu, vokaalansamblid ja solistid sisustasid koolipidusid. Džässorkester oli üks Viljandimaa paremaid. Mujal esines see ainult direktori loal. Õppeasutusel olid oma jalgpalliväljak ja kiiruisuradadega hokiväljak. Korvpalli-, jalgpalli- ja jäähokimeeskonnad tulid Eesti koolinoorte meistriks.

Koolil olid tugevad õpetajad, igaüks neist oli isiksus. Direktor seisis nende taga ning astus välja erandolukordades. Kui õpilastel oli väljaspool õppeasutust pahandusi, tõttas ta ise kohale ja palus võimumeestelt poisi enda valdusse, sõnades: „Meie karistame oma õpilasi ise koolis.“ See süsteem toimis enne nõukogude aega, siis tekkis tõrkeid. Kord ootas direktor kohapeal hommikuni, kuid sai poisi siiski kätte. Julgeolekus palus ta, et arreteeritud õpilased lubataks eksamitele.

1945. aasta 29. septembrist on säilinud Anton Härma kiri Viljandimaa miilitsaosakonna ülemale. Ta protesteerib selles 100-rublase trahvi vastu, mis oli talle määratud selle eest, et ta võttis õpilasi keskkooli ilma passi ja sissekirjutuseta. Maaõpilastel oli vaja linna registreerimiseks ja passi saamiseks teatist kooli vastuvõtmise kohta. Kooli jäämine päästis mitu soomepoissi Siberisse saatmisest.

Anton Härma juhtis Viljandi 2. Keskkooli 1949. aastani, mil NKVD eriteadetes kirjutati Anton Härma kohta: „Kodanlikul ajal Isamaaliidu liige. Lähedased suhted õp. Kurrikuga, arreteeritud nõukogudevastase tegevuse eest. Naisel Tarvastus kulakutalu.“

Selleks ajaks oli Anton Härma õpilastest trellide taha läinud kolm nõukogudevastast rühmitust.

1949. aasta 10. jaanuaril peetud Viljandimaa parteiaktiivi koosolekul teatas maakonna haridusosakonna parteiorganisatsiooni sekretär Rastorgujeva, et algorganisatsioon ei suuda oma mõjuga koolidesse ulatuda. „2. keskkooli noored on meelestatud nõukogudevastaselt ja avalikult astuvad selliselt välja,“ seisab protokollis. „Kooli direktor Härma ei pööra sellele mingit tähelepanu ning isegi osa õpetajaid varjavad õpilaste meeleolu ja teguviisi koolis. On viimane aeg vabaneda sellisest direktorist, kui seda on Härma.“

Seltsimees Voronin on samal koosolekul öelnud, et ideoloogiline kasvatus koolinoorsoo hulgas on nõrk, ning toonud näiteks asjaolu, et 2. keskkooli noored mõisteti nõukogudevastase tegevuse pärast kuni 25 aastaks kinni. Sama kooli 31 õpetajast üheksal oli leitud poliitiliselt kompromiteerivaid materjale.

Ei ole teada, kas Anton Härma väljavahetamine 1949. aastal oli ette valmistatud varem, kui leidsid aset keelatud lõpumärkide õnnistamine ja õpilaste salaorganisatsiooni Triumviraat paljastamine. 2. keskkooli direktoriks määrati Artur Reemer.

Anton Härmast sai Tallinnas raskesti kasvatatavate laste kooli direktor.

Anton Härma suri 7. märtsil 1979 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

 

Artur Härma teosed

Avaldanud ladinakeelse lugemiku Lectiones (1919), Ladina keele õpperaamatu (1921), Scriptores Latini (1927), peale selle mõned lastenäidendid.

 

Allikad:

• Anto Härma 20 aastat koolipõllul // Järva Teataja (1938) 28. veebr. URL: https://dea.digar.ee/article/jarvateatajaew/1938/02/28/96
• Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. – Eesti Kirjanduse Selts, 1932
• Luik, Tiiu. Anton Härma oli pedagoog ja humanist // Sakala (2006) 8. juuni. URL: https://sakala.postimees.ee/2172893/anton-harma-oli-pedagoog-ja-humanist

15. mai - Aivar Hommik 55

Foto: Eesti valdade XX suvemängud 2012

Aivar Hommik
15.05.1966
Kergejõustiklane, kehalise kasvatuse õpetaja

 

Sündis Suure-Jaanis. Peres oli viis last – lisaks Aivarile veel kaks venda ja kaks õde.  Aivar Hommik alustas kergejõustikuga kuuendas klassis, kui senine kunstiringi juhendaja koolist lahkus ja poiss pidi vanemate nõudmisel uue huviringi valima. Tema treeneriks sai Meinhard Kirm.

Mees ise kommenteerib seda aega nii: „Nii hilja alustades oli mu mahajäämus suur ja treener Kirmi poeg oli minust peajagu üle. Trennis käisin rattaga ning hoolimata ilmast ja aastaajast sõitsin kehva rattaga viis korda nädalas kaks korda neli kilomeetrit. Ratas ja kergejõustik ei sobi kokku ja sellest ajast jäi ka kerge tüdimus rattasõidu suhtes. Tahtejõuga jõudsin keskkooli lõpuks teistele järele ja Tartu Ülikooli läksin juba sooviga treenida heades tingimustes.”

Lõpetas 1984 Suure-Jaani keskkooli.

Pärast ülikooli sisseastumist pidi Aivar minema kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Ta sattus Kaliningradi väeossa, kus sporditegevust ei toimunud. 1991. aastal lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja asus tööle Viljandi Jakobsoni kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Ülikoolis treenis Martin Kutmani, Fred Kudu ja Henn Vallimäe juhendamisel.

• Sai 1989 Nõukogude Liidu ametiühingute meistrivõistlustel kümnevõistluses hõbeda.
• Eesti meistrivõistlustel võitnud 1988–2003 teivashüppes 3 kulda (1 hallis), 8 hõbedat (5 hallis) ja 9 pronksi (5 hallis), kümnevõistluses 2 hõbedat ja 3 pronksi, seitsmevõistluses 1 hõbeda ning kolmikhüppes 1 pronksi.
• Tulnud 3 korral teatejooksudes Eesti meistriks.
• 1995 ja 1996 võitis Soomes traditsioonilise supermitmevõistluse.
• Sooritanud 50 kümnevõistlust, ühtegi katkestamata.
• Võistelnud 1987–2004 26 korral Eesti koondises.
• Võitnud veteranide klassis teivashüppes 2013 maailmameistrivõistlustel kulla ning 2004 Euroopa meistrivõistlustel ja 2012 sisemaailmameistrivõistlustel hõbeda.
• Kuulunud Kalevisse.
• Meistersportlane (1989).

 

Isiklikke rekordeid: 

• kümnevõistlus 7490 (1994), 
• kõrgus 2.05 (1988), 
• teivas 5.12 (1990), 
• vasar 51.72 (1988), 
• supermitmevõistlus 12 805 (1992), 
• tunnikümnevõistlus 6728 (1993)

Aastast 2001 K-Klubi, aastast 2003 Spordiklubi Vanad Olümpiaalad ja aastast 2012 Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni juhatuse liige.

 

Allikad:

• ESBL https://www.esbl.ee/biograafia/Aivar_Hommik
• Radik, Kärt. Aivar Hommik – õpilaste innustaja // Sport (2018) juuli. URL: http://ajakirisport.ee/2018/07/16/aivar-hommik-opilaste-innustaja/

 

4. jaanuar - Hermann Murs 115

Hermann Murs 

4.02.1906 – 15.06.1966
Viljandi magusameister

Hermann Murs oli üks magusameistritest Viljandis, kes tegutses 1930. aastatel. Vabrik asus Tartu tänava majas nr 21. Murs ise elas sama maja  ülemise korruse korteris. Eraldi kauplust tal ei olnud.  Toodangut müüdi alumise korruse müügiletist. Mursi maiustused olid tuntud ja tolleaegseid kommipabereid on praegugi alles.

Hermann Murs suri 15. juunil 1966. aastal ning ta on maetud Riia maantee kalmistule.

Andmed saadud Viljandi linnaraamatukogu üldlugemissaalis 2012. aastal olnud näituselt "Viljandi magusameister Hermann Murs : 105 aastat sünnist". Näitus oli koostatud ristipoeg Olev Malini kompvekipaberite erakogu põhjal.

 

1. jaanuar - näitleja Anna Altleis-Heisler ja kunstnik, graafik Peet Moorats

Anna Altleis-Heisler (sünd. Rebane)
(1.01.1886 Viljandi – 8.10.1957 Pariis)
Näitleja

Eesti Näitlejate Liidu teenete kuldrinnamärk 1936

Õppis Viljandi linnakoolis, alustas lavategevust 1903 sealses „Vabaduse“ seltsis Märt Mõrra juhendamisel. 1906 Karl Menningu kutsel võeti „Vanemuisesse“ kutsenäitlejaks. Töötas seal 1925. aastani. Erilise intuitiivse alge ja looduslapseliku siiruse tõttu kujunes tundesügavaks ja ulatusliku andelaadiga näitlejannaks, kes suutis „Vanemuise“ ansamblikultuuris kandvaid rolle luua. Eelkõige tuleb meenutada tema A. Kitzbergi „Libahundi“ Tiinat ja „Tuulte pöörises“ Leenat, H. Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“ Jo`d, paljude A. Strindbergi ja H. Ibseni rollide kõrval rahvalike komöödiate pearolle kui ka A. Tšehhovi „Kolme õe“ esimest Mašat. Aastail 1927-1928 töötas Pärnu Endlas. Õppis 1925. aastast Vanemuise ja hiljem Kultuurkapitali stipendiaadina Pariisis lavastamist, hiljem jäi sinna elama.
(Allikad: ETBL ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum : Tähtpäevade kalender URL: http://www.tmm.ee/kalender/jaanuar/)

Peet Moorats
(1.01.1881 Vastemõisa vald – 23.03.1908 Vastemõisas)
Kunstnik, graafik

Õppis 1893-1895 aastatel Vastemõisa Kasari vallakoolis, 1895.1898 Suure-Jaani kihelkonna algkkoolis, 1899-900 Peterburis A. Stieglitzi kunstitööstuskoolis ja 1900-1902 Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Sai 1902. aastal Peterburi Kunstiakadeemias joonistusõpetaja kutse. Naasis tervise halvenedes kodumaale, elas aastast 1905 Suure-Jaanis, algul Hans Kappi juures, hiljem vanematekodus.

Viljeles tonaalset puugravüüri, joonistust ja maali. Sai tuntuks J. Kapi mälestussammast ning J. Köleri sarka kujutava puugravüüriga. Tema puugravüüritehnikas naljapilte ja ilustisi ilmus 1899-1908. aastatel Viljandi ajalehes „Rahvaleht“, ajalehe „Kodumaa“ lisas „Ulak“ (tiitliilustis) ja „Postimehe“ lisas. Samuti J. Ploompuu kirjastatud pühadealbumeis, ka vene pildikirjas „Нива“. Maalinud Suure-Jaani ja selle ümbruse kultuuriinimeste ja seltsitegelaste portreid. Kavandanud Suure-Jaani Tuletõrjujate Seltsi lipu ja pritsimaja lavaeesriide. Reprodutseerivast graafikast on tuntuim ja tehniliselt õnnestunuim I. Repini Maalitud L. Tolstoi portree puugravüür.
(Allikas: EKABL)

30. detsember - Hans Pöögelmann

Foto allikas: FOTIS.
URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=844333&_xr=5fbf9b6e7bd69

Hans Pöögelmann

Pseud. Hans Rooskaja, Aidu Ats, Hans Halesüda
Vene keeles Ханс Густавович Пегельман
30.12.1875 Puiste t, Aidu v, Viljandimaa – 27.01.1938 NSV Liit (hukatud)
Luuletaja, tõlkija, publitsist ning Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu partei- ja haridustegelane ja ajakirjanik

 

Õppis aastail 1883-1885 Tuhalaane kirikukoolis. Ta lõpetas 1888. aastal Paistu kihelkonnakooli ja 1892. aastal Eesti Aleksandrikooli, kus õpetaja oli ka Jakob Tamm.

Aastatel 1892–1896 töötas ta Vitsjärvel õpetajana, seejärel postiametnik Viljandis ning lühikest aega Venemaal Doni-äärses Rostovis, kust 1899 lahkus ning alustas ajakirjanduslikku tööd Tartus  „Postimehe“ toimetuses. 1901. aastal siirdus koduõpetajaks Samaarasse ja seejärel asus tööle Konstantin Pätsi asutatud „Teataja“ toimetuses Tallinnas (kuni 1903).

Õppis aastatel 1902–1905 Leipzigi kaubandusülikoolis, kus tutvus põhjalikult marksismiga. Astus 1905 Venemaa Sotsiaaldemokraatlikkusse Töölisparteisse (VSDTP) ja osales sama aasta sügisel Tallinnas revolutsioonilises liikumises, seejärel varjas end ja viibis mõne aja välismaal maapaos.

1906. aasta veebruaris siirdus Venemaale, töötas lühemat aega Nižni-Novgorodis kaubanduskursustel lektorina ja tuli tagasi Tallinna, kus sai töökoha ajalehtede „Sõnumed“ ja „Hommik“ toimetuses.

Aprillis 1907. aastal osales VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil Soomes, kus valiti konverentsi juhatajaks. Sama aasta septembris  siirdus maapakku, elas Helsingis, Londonis ja Pariisis, kus kuulas mõningaid loenguid Sorbonne`i ülikoolis. Naasis oktoobris 1908 Eestisse, arreteeriti aprillis 1909. aastal Tallinnas ja saadeti neljaks aastaks Siberisse Tomski kubermangu Narõmi asumisele.

1911. aastal põgenes sealt Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Seal töötas ta ajalehe „Uus Ilm“ toimetajana aastani 1917. Abiellus 28. mail 1913 seal Julia Link'iga.

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi Eestisse, kus alates juunikuust töötas taas Tallinnas, esialgu „Kiire“, siis „Töölise“ toimetuses ja „Maatamehe“ toimetajana. 1917. aasta augustis valiti Pöögelmann Maatameeste Keskbüroo liikmeks. Pöögelmann oli 1917. aastal Tallinna linnavolikogu ja Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige.

1918. aasta novembrist pärast Eesti Vabadussõja algust ja Narva vallutamist Punaarmee poolt ning Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist oli Hans Pöögelmann Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Rahvamajanduse Valitsuse juht ning toimis 1918. aastast Nõukogude Vene Eesti kommunistliku partei ühe juhtiva jõuna ja majandustegelasena. Pöögelmann juhtis maade natsionaliseerimist.

Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei aktivist Ella Pöögelmann-Karu [pojaga] ja Hans Pöögelmanni abikaasa Julia tütrega.
Allikas: FOTIS. URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=592915&_xr=5fbf9e3a1802f

Aastatel 1918–1919, kui Eesti oli okupeeritud Saksa keisririigi vägede poolt, oli Pöögelmann 1918. aasta veebruarist kuni 1919. aastani Nõukogude Venemaal Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomissariaadis Eesti osakonna juhataja/Eesti asjade komissar; ÜK(b)P Keskkomitee okupeeritud oblastite keskbüroo liige; Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee liige 1920. aastast.

Tegutses aastatel 1923–1938 NSV Liidus: töötas Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Loodeoblasti Kaubanduspalatis, ekspordi-impordiosakonna juhatajana ja Kaubanduspalati juhataja asetäitjana ning ajakirja „Torgovo-Promõšlennõi Kurjer“ toimetajana.

1925. aastast oli Pöögelmann J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna eesti sektoris Eestimaa Kommunistliku Partei ja Eesti töölisliikumise ajaloo õppejõud, hiljem professorina Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudis õppejõud.

Ta toimetas aastatel 1923–1927 ajakirja „Oras“ ja 1924–1936 ajalehte „Kommunismi Teel“ ning osales Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimises, olles EKP Keskkomitee liige.

1937. aasta lõpul Hans Pöögelmann arreteeriti ja lasti maha 27. jaanuaril 1938 stalinistliku rahvusdemokraatia-vastase terroriaktsiooni ohvrina.

 

Looming

Pöögelmann tegi esimesi luulekatseid juba kooliõpilasena, järgides kaasaegse eesti realistliku luule üldsuunda, eeskuju pakkus eriti J. Tamme looming. Tema luuletusi ilmus ajalehtedes ja albumis „Kiired“ I ja II. Marksistliku maailmavaate omaksvõtmine 1905. aasta revolutsiooni eel mõjustas põhjalikult tema luuleloomingut.  Klassivõitluse teemad ilmusid Pöögelmanni luulesse, ta kirjutas konkreetsetele reageerivaid luuletusi ja kasutas ka teiste rahvaste luulest pärinevaid motiive (H. Heine, I. Krõlov, A. Schlosser). Nõukogude Liidus kirjutatud luule o tendentslik ja valdaval kohal on selles iseseisva Eesti olude halvustamine, näiteks reageerimine 1919. aasta Saaremaa vastuhakule.

Hans Pöögelmann  on tõlkinud eesti keelde rahvusvaheliselt tuntud revolutsioonilised laulud „Internatsionaal“, „Marseljees“, „Varšavjanka“ jt. Ta on tõlkinud eesti keelede mõned ilukirjanduslikud teosed. R. L. Stevensoni „Musta noole“ (Tartu, 1900), U. Sinclairi „Rahavahetajad“ (Viljandi, 1912) ja Th. Korffi ajaloolise romaani „Surma! Ehk kohus Tallinna magistraadis“ (1904) jm.

Ulatuslik on Pöögelmanni publitsistlik looming, milles nähtub kaks põhisuunda. Ta on marksistlikust aspektist käsitlenud majandusteaduse küsimusi raamatus „Majandusteaduse õpetus“ I ja II (Peterburi 1907-1908) ja klassivõitluse ajalugu ning revolutsioonisündmusi Eestis.

Kirjanduskriitikuna on Pöögelmann marksistliku analüüsiga jõudnud vulgaarsete käsitlusteni artiklikogus „Kirjanduslikult rindelt“ (Leningrad, 1933). Tema publitsistlikust loomingust on koostatud „Valitud teosed“ I-V (1974-1982. Koost. E. Plotnik).

Luulekogud

• Jämedad jooned (varjunimi H. Rooskaja. 1910)
• Kewadetuuled. (1926)
• Neile, kes "langesid võitluses vendade eest" (1936)
• Luuletused (1957)
• Üleshüüe (1988)
• poeem "Karu Andres" (lõpetamata, 1938)

 

 Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 432-433
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_P%C3%B6%C3%B6gelmann
• Geni.com

15. august - Karl August Hindrey

foto: H. Reidel, Jurjev
KM EKLA B-33:71

Karl August Hermann Hindrey

Pseudonüümid Hoia Ronk, KAH, -i-, -K., -y., E. R. Burroughs, H., H. R., H. Rk., H.-k., K., K. A., K. A. H., K. H.
15.08.1875 Abja – 9.01.1947 Iru
Kirjanik, ajakirjanik, karikaturist ja teatrikriitik

 

Karl August Hindrey oli tuntud kaasaegsete seas kui oma terava keele pärast kardetav, avara silmaringiga ja paljureisinud härrasmees. Alates 19. sajandi lõpust oli töötanud ligi 40 aastat ajakirjanikuna erinevate päevalehtede juures.

Sündis 15. augustil 1875 Abja mõisa õllepruuli pojana. 

Alustas kooliteed paruni koduõpetaja juures, õppis 1883-1886 Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis Friedrich Kuhlbarsi käe all, jätkas 1887-1889 Liivimaa Maagümnaasiumis. Õppis seejärel 1889-1891 Pärnu gümnaasiumis ja 1891 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. 

Aastatel 1894–1898 õppis joonistamist ja maalimist Peterburis Alexander Stieglitzi kunstööstuskoolis, hiljem täiendas end 1899. aastal Münchenis Anton Ažbè ja aastail 1902-1904 Pariisis Filippo Colarossi eraakadeemias. 

Naasnud 1904 Eestisse, töötas 1904-1918 ja 1924-1925 Tartus „Postimehe“ toimetuses ning 1918-1922 ja 1925-1928 Tallinnas „Päevalehe“ toimetuses. Asutas 1905 Postimehe karikatuuride kaasande „Sädemed“ (toimetaja 1905–1915 ja 1923–1924), kus avaldas umbes 3000 karikatuuri. Toimetas 1925–1927 pilkelehte „Kratt“ (Päevalehe kaasanne), aastast 1928 oli vabakutseline kirjanik.

Aastatel 1917–1918 võttis Hindrey osa Eesti rahvuslike väeosade asutamisest, olles Eesti Sõjaväelaste Tartu komitee esimees.

Oli Eesti Kirjanike Liidu liige (1922), Eesti Ajakirjanike Liidu liige (1921–1925).

Tunnustused:

• 1934 Riigivanema auhind (novellikogude „Välkvalgus" ja „Armastuskiri" eest)
• 1937 Riigivanema auhind (romaani „Urmas ja Merike" eest)
• 1939 Vabariigi Presidendi auhind (novellikogu „Südamed" ja romaani „Loojak" eest).

Suvel 1941 võitles metsavennana Nõukogude armee vastu, võttis osa suvesõjast Tartus. Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) kirjutas ta ajakirjanduses nõukogude võimu metsikustest.

1944. aasta kevadel üritas Hindrey pealetungiva Punaarmee eest Eestist Rootsi põgeneda. Katse ebaõnnestus. Saksa okupatsiooni aegse tegevuse, eriti ajakirjandusliku tegevuse pärast varjas end Nõukogude okupatsiooni alguses 1944. aasta oktoobrist Iru vanadekodus Hans Kuuse nime all, kus 1947. aasta 9. jaanuaril võrdlemisi armetus olukorras ka suri vähki.

Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karl August Hindrey Gori karikatuuril (1920)

Hindrey karikaturistina

Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist. Tema esimesed karikatuurid ilmusid 1901 „Teataja“ Nalja Lisas. 

Karikatuurilooming arvustab tsarismi, baltlust ja tõusiklust ning joonistuslaad kõneleb Simplicissimuse koolkonna juugendlikust mõjust. Algatas eesti lasteraamatute illustreerimise ("Pambu-Peedu", "Lõhkiläinud Kolumats"). 

Tema karikatuure avaldati järgmistes väljaannetes:

• Teataja Nalja Lisa (1901)
• Linda (1903, 1905)
• Piltidega Naljakalender (1904)
• Noor-Eesti I (1905)
• Sädemed (1905–1915)
• Aeg Kalender (1907)
• Elu (1908)
• Mulk (1908)
• Külaline (1910)
• Perekonnaleht (1910–1911)
• Postimees (1910–1913)

 

Tegevus kirjanikuna

Kirjutanud lasteraamatuid, mälestustesarja, reisiraamatuid, näidendeid, vesteid, teatri-, kirjandus- ja kunstikriitikat jm. Loomingu väärtuslikum osa on psühholoogilised novellid. Lisaks kirjutas ka ajaloolisi ja kaasajaainelisi romaane.

Karl August Hindrey oli eesti kirjanduse üks omanäolisemaid ja isepäisemaid autoreid. Hindrey sai tuntuks karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk all. 

Ilukirjanduses debüteeris 1929. aastal ajakirjas „Looming“ autobiograafilise jutuga „Kunstikool“. Järgnenud väga viljakal loomeperioodil äratas tähelepanu algul memuaristina, Hiljem omapärase novellikirjanikuna. Tema tuntuse tagasid 5-osalised memuaarid “Minu elukroonika” (3 köidet; 1929), “Murrang” (1930) ja “Tõnissoni juures” (1931).

Hindrey loomingu kõige intrigeerivamaks osaks on ta novellistika, mille keskmes on patriarhaalse mehe psüühika ja mehe–naise suhete süvaeritlus. Hindrey on tundlik ka aumõiste suhtes. Tema esimene novellikogu „Välkvalgus“, mis ilmus esmakordselt 1932. aastal, sisaldas lühilugusid ja kirjanduslikke pildikesi töölisklassi elust linna lähiümbruses. Järgnesid novellikogud „Armastuskiri", „Sigtuna häving" ja „Südamed". Esivanemate vere hääl kannab Hindrey ajalooliste romaanide “Urmas ja Merike”, “Loojak” I-II, “Nõid” ja “Lembitu” teemaderingi, milles muistse ühiskonna üllus vastandatakse kaasajale.

Karl August Hindrei armastas reisida. 1927. aastal külastas ta Kongot
KM EKLA A-33:2

Vähem tuntud ei olnud Hindrey ka lastekirjanikuna. Ta avaldas nooremale lugejaskonnale mitmeid humoorikaid lühipalu, millest tuntumad olid: „Pambu-Peedu“ ja “Lõhkiläinud Kolumats,“ mille põhjal valmis hiljem ka samanimeline joonisfilm. Hindrey keskendus lastekirjanduses keskmisele koolieale ja leidis, et lastele peab andma võimaluse nautida lapsepõlve olenemata vanusest. perekondlikust taustast või haridustasemest. Ta kirjutas lühikesi ja löövaid lugemispalu aabitsatele ja lugemikele, ajaloohõngulisi mõistujutte ja lugemiseoskuse arendamiseks mõeldud harjutuslauseid. Tuntumad neist olid: „Kaarnad istuvad kraanal" ning „Vupi vedas vorstirõnga voodi alla."

Kirjutas libreto orduaega käsitlevale operetile „Kooparüütel“ (lav. 1916 „Vanemuises“, J. Simmi muusika).

Lisaks eelnevale oli Karl August Hindrey esimese eesti täispika mängufilmi „Karujaht Pärnumaal" stsenaariumi autoriks. See oli Johannes Pääsukese mängufilm äpardunud karujahist, täpsemalt aga poliitiline pila, mille ajendiks oli Pärnu tuntud linnapea Oskar Brackmanni ja ajakirjaniku Jaan Karu tegelikult asetleidnud omavaheline konflikt. Laiemaks taustaks oli aga eestlaste ja baltisakslaste valimisvõitlus Pärnu linnavolikogus. Päevasündmustega kursis olnud vaatajad said kohe aru. et filmijandis ei peetud jahti mingile müstilisele Vändra metsades hulkuvale karumürakale. Head eesti huumorit pakkus see linateos aga küllaga.

Mälestused ja romaanid: "Minu elukroonika"(1929),  "Murrang" (1930), "Ararauna" (1930), "Tõnissoni juures" (1931), "Rowe rändab" (1933), "Urmas ja Merike" (1935–1936), "Loojak" (1938), "Suremise eod" (1935), "Sündmusteta suvi" (1937), "Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka" (1939), "Taaniel Tümmi tähelend" (1942), "Aovalged aknad” (Saksa okup aeg, trükis 1995), "Iru päevik: sügis 1946" (1996), "Minu elukroonika I-III. Murrang. Tõnissoni juures" (2010)

Reisiraamatud: "1914. Reisipildid" (1924), "Kongosõit" (1929), "Rännud, rannad, Riviera, Sõsarsaared ja Savoy" (1937)

Näidendid: Operett "Kooparüütel" (1916), "Raidaru kirikumõis" (1935)

Lasteraamatud: "Pambu-Peedu" (1906), "Seene Mikk" (1906), "Piripilli-Liisu" (1906), "Lõhkiläinud Kolumats" (1918), "Nina-Jass ja Näpp-Mall" (1918), "Loomade mäss" (1920), "Jaunart Jauram, Jaunart Jaurami jõngermannid" (1921), "Summi-Sulpsu sekeldused" (1922)

Noorsooraamatud: "Raks Reem teotseb" (1932), "Kill Martuse lihavõtted" (1933), "Kill Martus koolis" (1935)

Karikatuuriraamat: "Kaasaegsed" (1926)

 

Uuri lisaks:

• Kirjanik Hindrey elu kauneim aeg oli Abjas // Sakala (2005) 22. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2166631/kirjanik-hindrey-elu-kauneim-aeg-oli-abjas
• Olesk, Peeter. Mehest, kelle relv oli terav keel // Maaleht (2011) 19. veebr. URL: https://maaleht.delfi.ee/elu/mehest-kelle-relv-oli-terav-keel?id=40427288
• Muuseumirott 11/1994: Karl August Hindrey päevikud. URL: https://jupiter.err.ee/1085573/muuseumirott-osa-11

 

Allikad:

• Eesti ajakirjanduse biograafiline leksikon 1689–1940: Tööversioon seisuga 1. detsember 2015 Elulood A – Lekstein. URL: https://www.yti.ut.ee/sites/default/files/aki/eajakbl_dets2015_0.pdf
• Hansson, Karin. Karikatuuridest, kirjandusest ja loobumise kunstist Kirjanik ning karikaturist Karl August Hindrey // Kuulutaja (2015) 10. apr., lk. 24. URL: https://dea.digar.ee/article/kuulutaja/2015/04/10/32.5
• Hinrikus, Rutt. Karl August Hindrey (1875-1947) // Kreutzwaldi sajand: Eesi kultuurilooline veeb. URL: https://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=220&page_start=&table=Persons
• EKABL, 1996; EE 14, 2000; Eesti kirjanike leksikon, 2000 (E. Säärits); ETBL, 2000 (K. Haan); muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/hindrey_karl_august1
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Karl_August_Hindrey

29. märts - Erni Hiir 120

29. 03.1900 Karjanurme k, Taagepera v, Helme khk - 27.10.1989 Tallinn
Kirjanik
120 aastat sünnist

Kirjanik Erni  (Ernst) Hiir sündis 29. (vkj 16.) märtsil 1900 Helme kihelkonnas (toonane Viljandimaa) Taagepera vallas Karjatnurme külas talurentniku pojana. Haridustee algas Taagepera vallakoolis Alal ja jätkus Tartu reaalkoolis, mille lõpetas 1918. Samal aastal ilmus esimene luuletus Postimehes.  

1920-1921 õppis Erni Hiir Tartus A. Nieländeri muusikakooli teatriklassis ja osales vabakuulajana Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna loengutel. Edasi tegutses kutselise kirjanikuna. Kirjandusse tuli futuristliku katsetajana, tõsisemalt võetava luuletee alguseks peetakse 1926. aastat. Kuulus rühmitusse „Kirjanduslik orbiit“ ning oli „Arbujate“ luulesuuna kritiseerija. Tema luules on rohkesti ekspressionistlikke stiilivõtteid ning ühiskonnakriitikat, see on retoorilise stiiliga, sageli taotluslikult kunstliku keelega.  „Oma loomingus olen püüdnud sulatada realismi, romantismi, klassitsismi- olen ühte tiiglisse püüdnud segada otsivat vaimulaadi, argipäeva ja paatostki“, on kirjanik ise 1936. aastal öelnud. 

1927. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige korduvalt kuuludes selle juhatusse, 1945-60 oli Erni Hiir ENSV Kirjanike Liidu Tartu osakonna vastutav sekretär. II maailmasõja ajal oli evakuatsioonis Leningradis ja Tšeljabinski oblastis. Kuulus alates 1944. aastast Kommunistlikusse parteisse. 

Nõukogude ideoloogia omaksvõtmine tõi murrangu Hiire loomingusse. Temast sai nõukoguliku eluhoiaku propageerija. Tema luuletused on loosunglikud, deklaratiivsed. Hiirelt on ilmunud rohkesti valikkogusid, ta on tõlkinud vene nõukogude luulet, I. Krõlovi valme, L. Tolstoi romaani „Ülestõusmine“. Ta on avaldanud artikleid ja teatriarvustusi. Eesti NSV teeneline kirjanik aastast 1978. 

Erni Hiir suri 27. oktoobril 1989 Tallinnas. 13. augustil 2009 avati Tõrvas Erni Hiire mälestustahvel.

Foto http://galerii.kirmus.ee/erni/foto/hiir02x.html (vaadatud 11.05.2020)

Allikad:
⦁ Hiir, Erni // Eesti kirjanike leksikon. - Eesti Raamat, 2000. Lk 114
⦁ Hiir, Erni // EE : Eesti Entsüklopeedia : 14 kd : Eesti Elulood. - Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk 89
⦁ Erni Hiir // Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Erni_Hiir (vaadatud 11.05.2020)
⦁ Eesti kirjanduse ajalugu : IV kd : 2. raamat. - Eesti raamat, 1984. Lk 175-180

Biograafia koostas: Marju Roosileht

16. märts - Julius Hink

Julius Hink
16.03.1903 - 14.06.1942
Kooliõpetaja

 

Sündinud 16. märtsil 1903 Turva külas Aidu vallas Viljandimaal väikekohapidaja ja puusepp Jaan Hingi perre. Ema Kadri Hink, sündinud Kitsing.

 

Õppis Aidu vallas Tölli vallakoolis. Lõpetas Paistu kihelkonnakooli 1918, Viljandi kommertsgümnaasiumi 1923, kuulas Tartu ülikoolis mandusteaduskonna loenguid 1923-1925 ja lõpetas eksternina Tartu Õpetajate Seminari 1924.

 

 Oli Eesti Panga Viljandi osakonna ametnik 1923-1924, Uue-Vändra valla Juurikaru algkooli õpetaja 1924-1925, Vana-Kariste valla Maru algkooli juhataja 1925-1932, Vana-Kariste 6-klassilise algkooli juhataja 1932. aastast.

Koolis peale otsese õppe- ja kasvatustöö arendanud noorte isetegevust ja levitanud ühistegevuse ideid koolikooperatiivi loomise ja juhtimise kaudu. Pannud aluse õpilaste raamatukogule ja kandnud erilist hoolt koolimaja ümbruse korrastamise ja kaunistamise eest. Organiseerinud koolile õppevahendite muretsemise ja raamatukogu täiendamise summade saamiseks pidude korraldamist.

Abiellus 1926. aastal Marie Jaanussoniga.

Maru algkool. Keskel koolijuhataja Julius Hink.
Vana-Kariste kool, grupp, sh koolijuht J.Hink u 1935 (VM VMF 500:64 F 9309); Viljandi Muuseum

Allikas: Halliste kihelkond (Facebooki leht)

Ühiskondlik tegevus:

• Kuulus Vana-Kariste Haridusseltsi aktiivi 1928. aastast (vaheldamisi juhatuse liige, esimees ja abiesimees).
• Asutas 1930. aastal laulukoori, ühtlasi juhtiv tegelane näitemängu arendamisel ja seltsimaja ehituse algataja.
• Isamaaliidu Vana-Kariste osakonna asutaja ja juhatuse liige 1935. aastast.
• Kamali Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu revisjonikomisjoni esimees
• Kamali Piimaühingu raamatupidaja 1930. aastast.
• Saapaküla Piimaühingu juhatuse liige 1933. aastast.



Järva Teataja (1926-1944), nr. 113, 27 september 1930
"
Sost tapmise järelkajad wiiwad Joonase jälle kinni.
1928. aastal 29. detsembril ilmus sotsialistide häälekandjas „Rahwa Sõnas" kirjutus pealkirja all: „Kelle kätel leiame Sosi wereplekke", milles kahtlustati Wana-Kariste walla Maru algkooli juhatajat Julius Hinki, nagu oleks tema selle weretööga kuidagi seotud. Selle kirjutuse ilmumise järele astus J. Hink samme „Rahwa Sõna" waswtawa toimetaja Erich Joonase wastutusele wõtmiseks. Wiljandi-Pärnu rahukogu, kus afi grutusel oli, mõistis E. Joonasele 3 kuud üksikwangistust ehk 4 kuud üldwangistust, ja peale selle weel 58b kr. rahatrahwi. Sama otsuse kinnitas ka kohtupalat ning Möödunud kolmapäewal riigikohus."

Allikad:

• Hink, Julius // Pärnumaa tegelaste biograafiad. Pärnu : Sõna, 1937 (Viljandi : Sakala Trükikoda)
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Julius-Hink/6000000007543645201 (vaadatud 27.03.2018)