Pühapäev, 30. mai 2021

30. mai - Jaan Maide 125

Jaan Maide

30.05.1896 Vana-Kariste vald - 10.08.1945 Moskva
Eesti sõjaväelane ja sõjaajaloolane, kindralmajor. Vabadusristi kavaler


Jaan Maide sündis 1896. aastal Viljandimaal Vana-Kariste vallas, mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal. 1916. aastal lõpetas ta Kiievi lipnikekooli. Teenis 1917-1918 Läti kütipolgus. Eesti Vabadussõjas oli ta 6. jalaväepolgu rooduülem. 12. veebruaril 1920 ülendati kiiduväärse teenistuse eest alamleitnandist leitnandiks vanusega 3. maist 1919.

1921. aastal lõpetas ta alalisväe ohvitseride kursused ja 1923 Kõrgema sõjakooli, aastatel 1923–1924 teenis Sõjavägede staabis ning Ranna- ja Õhukaitse staabis.

Aastatel 1924–1925 oli Maide Kaitseliidu Peastaabi ülem, aastatel 1925–1927 Kindralstaabi 1. osakonna (operatiivosakonna) ülem. Aastatel 1927–1934 taas Kaitseliidu Peastaabi ülem, 1934. aasta 30. septembrist nimetati ta 1. Soomusrongirügemendi ülema kohusetäitjaks. 30. novembrist 1934 soomusrongirügemendi ülemaks, kellena teenis kuni 30. novembrini 1935. Aastatel 1935–1940 oli Maide taas Kaitseliidu Peastaabi ülem, 29. jaanuaril 1940 määrati 4. Diviisi ülemaks alates 1. veebruarist 1940.

Saksa okupatsiooni ajal oli Maide Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Omakaitse staabiülem, ülema asetäitja ja seejärel ülem. Septembris 1944 määrati ta Jüri Uluotsa poolt koos Otto Tiefi valitsuse ametissemääramisega sõjavägede ülemjuhatajaks ja ülendati kindraliks. Enn Nõu romaanis "Koeratapja" tsiteeritakse käskkirja (rekonstrueeritud) teksti: "Nimetan kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks ja ülendan koloneliks. Ülendan ülemjuhataja kolonel Jaan Maide kindraliks." Käskkirja tekstist nähtub, et nii Talpak kui ka Maide ülendati kahte astet vahele jättes. Tänapäeval nimetatakse Maidet kindralmajoriks, kuigi teda pole kunagi ametlikult degradeeritud.

Jaan Maide on olnud (1929–1934 ja 1935–1939) ajakirja "Kaitse Kodu!" vastutav toimetaja.

Jaan Maide abiellus 3. augustil 1928 Friederike Alberiga (22.06.1902 – 29.08.1939) ning hiljem Marta Marie  Arroga (neiup. Vehver; 5.01.1903-9.09.1979). Kummaski abielus sündis üks laps.

9. oktoobril 1944 ta arreteeriti ja viidi Moskvasse, kus ta 10. augustil 1945 Butõrka vanglas maha lasti.


Auastmed

  • leitnant (12. II 1920)
  • alamkapten (27. VII 1920)
  • kapten (22. II 1923)
  • major (26. XI 1924)
  • kolonelleitnant (24. II 1928)
  • kolonel (24. II 1933)
  • kindralmajor (1944)


Maide on enim aumärke (ka välismaiseid) saanud Eesti ohvitsere:

  • Vabadusristi II liigi 3. järk (1920)
  • „Karutapjate ordu” III järk (1924)
  • Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk (1928)
  • Kotkaristi III klassi teenetemärk (1930)
  • Valgetähe III klassi teenetemärk (1938)


Allikas:

Reede, 28. mai 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Valli memuaarid

Teises infoteaduste valdkonnas ennast täiendanud ja 
seejärel eneselegi ootamatult end raamatukogu teenindus-
letist avastanud Vallil on olnud palju avastamisrõõmu. 
Nüüdseks on raamatukoguhoidjasoolikas nii tugevalt
arenenud, et lisaks tavapärasele lugejateenindusele on 
Valli enda hoole alla võtnud meie raamatukogus paikneva 
Ameerika teabepunkti ning tegutseb uljalt Ameerikast 
tulnud vabatahtlikega. 
Vasakult: raamatukoguhoidja Valli, vabatahtlikuna Viljandi Ameerika 
teabepunktis viibiv Fulbrighti stipendiaat Rudy Kammel, teistest 
Eestimaal paiknevatest Ameerika teabepunktidest meile külla tulnud 
vabatahtlikud Adelaide ja Emily ning Viljandi Linnaraamatukogu 
direktor Reet Lubi. Ees: Pipa

Raamatukogud on minu ellu kuulunud terve mäletamise aja. Pimedad kangialused, viinapoe hoov ja kõrge trepp, mis viis teisele korrusele – need on esimesed raamatukogu märksõnad (peale raamatute muidugi). Õhtuti, peale õhtust vahetust Valuoja koolis, oli kindlaks peatuspaigaks Kantreküla raamatukogu. Sellel raamatukogul oli oma lõhn, ärge küsige, milline – ega ma sellele vastata oska. Natuke „koleda välimusega“ raamatukogu-onu oli seal ka.

Siis juba linnaraamatukogu oma uue maja, infolaua ja oma valvuriga! 4. saali vaikuses oli ülimõnus akadeemia ajal õppimas käia. Kogu akadeemilise kirjanduse peale-tungile sai piiri pandud uute naistekatega. Vahele mahtus veel Karksi-Nuia raamatukogu (kõik sealsed töötajad teadsid täpselt, milliseid uusi ulme- ja fantaasia-raamatuid tasub soovitada😊).

2016. aasta septembris saatis mulle raamatukogu töökuulutuse minu hea sõber Piret, koos klausliga – „vaata, et sa kindlasti kandideerid, see koht on sinu oma!“. Kutsuti kohale, ülevaatajaid oli tervelt 4 (5?) ja kandideerijaid ka üsna mitu. Kuulasin nende tarka juttu ja ise mõtlesin – „no mida sa siin teed, sa ei tea ju raamatukogundusest mitte tuhkagi!“ Küll on hea, et valijad mu pea sisse ei näinud, igal juhul, valituks ma osutusin ja tööl ma olingi. Hiline sünnipäevakink, see ütlus jäi mulle ka meelde😊.

Esimene kuu oli täis imestamist, ehmatust ja sisse elamist. Kuhu oli kadunud see kindel teadmine, et raamatukogu on üks üdini püha paik, kus on vaikus, rahu ja ega muud tegema ei pea, kui et ulatama lugejatele naeratusega raamatuid ja pärast neid riiulisse tagasi panema?! Esimesed kuud infolauas tõid kiiresti jalakesed maale tagasi ja surusid neid ikka natuke põhja ka. Lällavad ja „lõhnavad“ onud, raamatutest mitte midagi teadvad (minu arvates😊) külalised ja kõik see virr-varr, mis alumisel korrusel toimub, see oli järjekordne meeldetuletus, et kõik ei ole selline roosa ja rõõmus, nagu pealt paistab.

Jõudsin paari kuu pärast omadega 2.saali ja ma olin jälle pahviks löödud – kuidas ometi teadsid mu kolleegid, kus täpselt see konkreetne raamat asub (ilma arvutist vaatamata!), kuidas saab töötaja paari pealkirjast tuletatud sõnaga õige raamatu hetkega üles leida, see oli ulme ja kõrgem pilotaaž. Mul oli kindel veendumus, et minusugune ei saaks sellega kunagi hakkama kui programmi kõrval poleks. Raamatute kiibistamine – üleminek uuele programmile – esimest korda sain ma ülevaate, mida kõike meie maja riiulid sisaldavad. Pean pattu tunnistama, nii mõnigi kord tundus raamatu sisu nii huvitav, et kiip oli küll viimane asi, mis meelde tuli. Vabandust!

Nüüdseks olen 4 aastat meie majas olnud. Usun, et paljud teavad mu ütlemist, see on üks mu parimatest töökohtadest, mis minu pika ja kireva karjääri jooksul on olnud. Ja pealkirja sõnu tuletades „kindlasti oli seal Aafrika lindudest juttu“ leian riiulist R. Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ kah üles!

Meenutas: Valli Tammsalu

Neljapäev, 27. mai 2021

Selgunud on 24. Viljandimaa noorte omaloominguvõistluse laureaadid

25. mail 2021 veebikohtumisel sai punkti 24. Viljandimaa noorte omaloominguvõistlus.

Žürii koosseisus kultuuriajakirjanik Margus Haav, raamatukogu teenindusjuht Rene Vahtra ning võistluse kunagised laureaadid lavastaja Laura Jaanhold ja luuletaja Aleksandra Puks andsid nooretele omapoolset tagasisidet. Kuulutati välja laureaadid luules ja proosas.

Võistlusele said omaloomingut esitada 15-21-aastased Viljandimaa noored. Žanrilisi ja mahulisi piiranguid võistlusel osalejatele ei seatud. Võistlusele laekus töid kuuelt Viljandimaa noorelt. Neist kaks on noormehed. Neli noort on Viljandi linnast, kaks Mulgi vallast. Noorte vanus 25. aprilli 2021 seisuga: kolm noort 15-aastased, üks noor 16-aastane, üks 18-aastane ja 20-aastane. Kolm noort õpib Viljandi Kesklinna koolis, üks Viljandi Gümnaasiumis ja Heimtali Põhikoolis. Ühe osaleja kooli pole märgitud.

Eelarvamusevaba hinnangu saamiseks esitati laekunud tööd žüriile lugemiseks pseudonüümidega autoriseeritult. Žüriiliikmete kummagi žanri individuaalne pingerida saadeti koos kommentaaridega korraldajale elektrooniliselt. Võistluse koordinaator summeeris žüriilt laekunud pingerea alusel tulemused, hinnates esikohale asetatud töid 3 punkti, teise koha töid 2 punkti, kolmanda koha töid 1 punktiga.

Võistluse auhinnafondi toetasid Eesti Kultuurkapital ja Viljandimaa Omavalitsuste Liit kokku 770 euroga, mis võimaldab omaosaluse toel jagada laureaatide vahel netosummana 620 eurot. Mõlema žanri esikolmikute vahel jagati auhinnad järgmiselt: I koht – 150 € (neto), II koht – 100 € (neto) ja III koht 60 € (neto). 

Lisaks jagati Viljandi Linnaraamatukogu juubeliaasta puhul eripreemiad esitatud võistlustöö juurde kuuluva parima omaloomingulise illustratsiooni ning parima raamatukogu- või lugemisteemalise kirjatöö eest 50 € (neto).

Kõik osalejad saavad kingikoti #VLRK110 juubelimeenete ja varasema omaloominguvõistluse laureaadi ning tänase žüriiliikme Aleksandra A. T. uue luulekoguga "See peab olema armastus".

Tänavune võistlus paistis silma hea keelekasutuse poolest – noored autorid kasutasid eestikeelseid unarsõnu, dialoogid olid usutavad ning emotsiooni edasiandmise oskus kiiduväärt. Kõiki osalejaid võib kiita, elementaarne keeleoskus on väga hea! Kirjavigu ja grammatika suhtes eksimus oli suhteliselt vähe. Soovitus hoida ja arendada võistlustöödes näidatud head eneseväljendusoskust.

Põhjaliku personaalse tagasiside omaloomingule ja võimaluse küsida ning täpsustada said need noored, kes osalesid veebikohtumisel. Kokkuvõtte žürii poolt välja toodud märksõnadest ja soovitustest igale osalejale edastati noortele kohtumise järel ka kirjalikult. Hinnangud olid enda isikust lähtuvad ning mõnegi esitatud töö puhul olid arvamused väga erinevad. Küll aga oldi oma pingeridades haruldaselt üksmeelsed esikohtadele jäänud autorite osas. Žürii andis lahke loa täiendavate küsimuste korral nende poole pöörduda.


Proosa laureaadid

  1. Triinu Kree „Tindi võim“ – 9 punkti
  2. Marian Vridolin „Hirm, arm, surm“ – 7 punkti
  3. Merili Meltsas „Üle Ääre ja põhjani“ – 4 punkti

Rene eripreemia Mirt Mändojale romaani „Varjatud pool“ eest 


Luule laureaadid

  1. Gregor Jaskar Linnupuu luuletused – 11 punkti
  2. Marian Vridolin „Ühine tee“ – 9 punkti
  3. Triinu Kree luuletused – 5 punkti


Viljandi Linnaraamatukogu juubeliaasta eripreemiad:

  •     
    Kummikommipõlvkond
    parima lugemise- või raamatukoguteemalise kirjutise eest sai Merili Meltsas Kõigi Teadmiste Raamatukogu eest loos „Üle Ääre ja Põhjani“
  •     illustratsiooni eripreemia sai Gregor Jaskar Linnupuu foto „Kummikommipõlvkond“ eest

 

*Viljandi Linaraamatukogu kodulehel saab lugeda laureaatide töid

Gail Honeyman. ELEANOR OLIPHANDIL ON KÕIK VÄGA HÄSTI

Ersen, 2018
324 lk.

Selle raamatu lugemine oli väga nauditav, oleks kohe kaanest kaaneni tahtnud ära lugeda. Kahjuks ei ole ma nii kiire lugeja ja ei ole väga suurel hulgal unetunde lugemiseks nõus loovutama. Seega ei soovita ette võtta enne magama minemist!

Tegemist ei ole armastusromaaniga, mitte et selles üldse armastust ei oleks. Lihtsalt Eleanor ei teagi, mis see on, kuna talle ei ole seda tema eluteel (30 aastat) osaks saanud ja ega ta oskakski sellega miskit peale hakata. Raamatus on huumorit, eneseirooniat, raskemeelsust, naiivset eluvõõrust, saladusi ja see on kirja pandud väga köitvalt ja kaasahaaravalt. Peakangelanna areng loo jooksul on märkimisväärne (ainuüksi juba tema muutused välimuses).

Lugu areneb tasapisi ja Eleanorist hakkad samamoodi tasapisi aru saama, just see mind selle raamatu puhul köitis. Arengud, mis noorele naisele osaks saavad, tulevad kõike muud kui lihtsalt aga siiski enamus kulgeb temale omase huumoriga. Seista silmitsi 20 aastat tagasi toimunud traagiliste sündmustega, mida ta on igati vältinud, on valus ja kurnav. Ärkamine armastuse illusioonist on omaette katsumus. Lahti lasta oma pettekujutelmadest on vabastav. Suhelda inimestega, keda sa esiti ei tunne ja nendest aru ei saa, on lõppkokkuvõtteks südantsoojendav ja vajalik.

Mulle see raamat väga meeldis aga tegemist ei ole lihtsa meelelahutusega. Soovitan seda nendele lugejatele, kes tahavad lugeda elust ja inimestest aga lääged armastusromaanid on ära tüüdanud.

Raamatut luges: Rene Vahtra
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1859970

27. mai - Helle Leppik 55

 Helle Leppik

27. 05.1966 Saksamõisa, Viljandimaa
Kirjandustoimetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja


Lõpetas 1984. aastal Viljandi IV Keskkooli, 1989. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia eriala. 
Alustas 1993. aastal tööd Ugalas pedagoog-administraatorina, töötas 1994–2010 kirjandustoimetajana. Olnud 1991–2000 Viljandi Kultuurikolledžis maailmakirjanduse õppejõud. Aastast 2010 töötab Paistu Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana.
Avaldanud 1993–2010 Ugala repertuaari- ja lavastustutvustusi, hooajaülevaateid, näitlejaportreid ja intervjuusid väljaannetes Sakala, Eesti Päevaleht, Postimees, Teater. Muusika. Kino jm. Koostanud stendid ja vitriinid Ugala muuseumitoas Ugala Aja Tuba (avati 2005).


Raamatuid



Allikas:

Kolmapäev, 26. mai 2021

VLRK 110: Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu rahamured

Rahvaülikoolide Selts võitles kogu aeg majanduslike raskustega. Kuni 1925. aastani ei olnud keegi kohustatud RÜSi raamatukogu toetama. 1. jaanuaril 1925 kehtima hakanud „Avalikkude raamatukogude seaduse” järgi pidid omavalitsused määrama raamatukogude ülevalpidamiseks ja raamatute muretsemiseks piirkonna elanike arvust sõltuva rahasumma. Kuna seltsi raamatukogu hakkas täitma avaliku raamatukogu ülesandeid, siis laienesid seaduse sätted tallegi.

Tegelikult saadi toetusi ka varasematel aastatel. Kui RÜS oma tegevust alustas, poleks tal kõrvalise abita olnud võimalik eksisteerida. Regulaarseteks sissetulekuallikateks olid siis vaid seltsi liikmemaksud, loengute maksud, kautsjoni- ja trahvirahad. 1926. aastal lisandus ka raamatukogu registreerimis- ja lugemismaks. Toetusrahasid saadi tavaliselt haridusministeeriumilt, linnavalitsuselt ja maakonnavalitsuselt. Kõige enam siiski linnavalitsuselt, kes tasus ka kütte ja valgustuse kulud. Vahetevahel saadi toetust Sakala Pangalt, Viljandi Ühispangalt või mõnelt teiselt finantsasutuselt, mõnikord ka Õpetajate Liidu kooperatiivilt Õpistu. 

Seltsi liikmemaksud ei laekunud tihti õigeaegselt. 1927. aasta jaanuaris volitas seltsi juhatus kolme eelneva aasta maksuvõlglastelt võlga sisse nõudma seltsi liikme J. Oriku, kes kättesaadud summast võis viis protsenti endale jätta. Samasugust võlgnevuse sissekasseerimist esines hiljemgi. Asi muutus veelgi halvemaks, kui seltsi juhatus otsustas 1930. aastal sissetulekute suurendamiseks tõsta liikmemaksu pooleteiselt kroonilt kahele kroonile. Liikmemaksu kergitamise kohta arvas 23. oktoobri Sakala, et nüüd võib selle tasumine tööliskondlasele kui ka väikesepalgalisele ametnikule võimatuks muutuda. Juba järgmisel aastal otsustati liikmemaks taas 1 kroonile ja 50 sendile alandada, lootes nii liikmete arvu suurendada. 

RÜS püüdis lisasissetulekuid hankida pidude, loteriide ja korjanduste korraldamisega. Esimene loterii korraldati 1930. aasta suvel. Saanud linnavalitsuselt loa, lasti müügile 1000 loteriitähte hinnaga 25 senti tükk. Võitudeks muretseti kakskümmend asja 115 krooni väärtuses, näiteks lauagrammofon (60 kr), kohviserviis kuuele inimesele (12 kr), kast hõbeasju (11 kr), suur keraamiline vaas (4 kr), väljaõmmeldud laualinik (4 kr), pool tosinat nikkelnuge ja -kahvleid (3.80), reisikohver (3.50). Loosimiseks valmistati müüdud loteriitähtedele vastav arv loose, need nummerdati, rulliti kokku ja asetati nõusse. Loosimine viidi läbi 1. juunil 1930 juhatuse avalikul koosolekul seltsi ruumides Eha tänav 4. Loosimise juures oli ka konstaabel O. Tomberg. Loosimine algas kõige kallimast asjast. Kui asi nimetatud, võeti loos, selle number tähendaski võitnud loteriitähe numbrit. Kõigi kulutuste mahaarvamisel saadi loteriist puhaskasu 155 krooni ja 67 senti. Samasugused loteriid korraldati veel 1931., 1932., 1934. ja 1936. aastal. 

Tehti ka kaks korjandust, üks karpidega, teine korjanduslehtedega. Karbikorjandus toimus 1922. aasta juunis. Siseministeeriumilt loa saanuna tellis seltsi juhatus kümme karpi, mis pitseeriti linnavalitsuse pitseriga. Korjajateks paluti Viljandis elavad üliõpilased. Karpide tagasisaamisel leidus neis 7803 Eesti marka ja 75 penni ning 5 Soome marka. 1929. aastal kavatseti korraldada rahaline korjandus kolmekümne korjanduslehega. 13. märtsil saadi Politsei Peavalitsuselt luba, kuid välja võeti ainult viisteist korjanduslehte, millega kolme ja poole kuuga õnnestus koguda vaid 99 krooni ja 20 senti, kusjuures kolme lehega ei korjatud sentigi. Sellest summast kogusid raamatukogu juhataja ja teenija kahepeale 60 krooni. 

Eelarvet aitasid tasakaalustada ka peod. 15. veebruaril 1920 korraldatud esimese näitemänguõhtu, kus kohalikud haritlased esitasid Arthur Schnitzleri näidendi „Armumäng”, kasum oli 4508 marka ja 20 penni. 21. mail 1921 toimunud mitmekülgse eeskavaga peo (kohalike gümnaasiumide õpilased esitasid koorilaule, tantse ja võimlemisetteasteid, etendati Ferdinand Karlsoni näidend „Kui õitsilind hõiskab”) tulu oli 8933 marka ja 85 penni.

Sakala 13. veebruar 1920


Allikas: 

  • Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. -  Lk. 23-25

Teisipäev, 25. mai 2021

25. mai – Victor Mutt 135

Esineb ka nimekuju Viktor Johann Mutt 
25.05.1886 Sootsa talu, Tuhalaane vald – 30.04.1942 Kirov, NSV Liit
Sõjaväelane ja diplomaat. Kolonel

Sündis Tuhalaane vallas taluperes, üldhariduse omandas kodus õppides.

Õppis 1906–1909 Vilniuse (Wilno) sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina. Aastail 1913–1914 oli Peterburis Nikolai kindralstaabi akadeemias, mille lõpetas alles 1917 kuna saadeti rindele. Teenis 1909. aastast 180. jalaväepolgus, osales I maailmasõjas 45, jalaväediisviisi ja XXVII. armeekorpuse staabis, 1917. aastast 182. diviisi staabiülem ja 5. armee staabi operatiivosakonna ülem.

1918. aastal lahkus Vene armee teenistusest ja tuli Eestisse. Novembrist teenis alamkaptenina Eesti sõjaväes. Osales Vabadussõjas, detsembris 1918 komandeeritud Soome ja Rootsi abivägede saamiseks. Oli 1919–1920 2. diviisi staabi vanemadjutant, seejärel ajutise lõunarinde staabiülem ja märtsist 1919 2. diviisi staabiülem. Juulist 1919 kindralstaabi kapten, oktoobrist kindralstaabi polkovnik. Kuulus koos Ants Piibu, Jaan Poska ja teistega 1919. aastal Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales sõjalise eksperdina 1919–1920 Eesti–Vene rahukonverentsil Tartus. Teenis 1920–1921 kaitseministri käsundusohvitserina, seejärel erus.

Riigikogu II koosseisu liige (Eesti Rahvaerakonna rühmas).

Oli 1923–1926 Washingtonis Eesti saatkonna 1. sekretär ja mitteametlik sõjaväeatašee. Aastast 1924 ka New Yorki konsulaadi konsul, 1925–1927 asjur ja 1926–1932 Eesti peakonsul New Yorgis.

Elas aastast 1933 Kiidjärve talus. Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 24.06.1941, lasti vangilaagris maha.


Autasud

  • Püha Anna II, III ja IV järk
  • Püha Stanislavi II, II järk
  • Püha Vladimiri IV järk
  • Vabadusristi I liigi 2. järk (1921)

 

Isiklikku

Victor Mutt oli abielus Eugenie Partsiga (1892-1983), kes on jätnud eesti kirjanduslukku jälje sellega, et andis Philadelphias 1930. aastal välja mahuka kogumiku enda adapteeritud ja inglise keelde tõlgitud eesti muinasjutte.

Victor Muti pojad olid Rootsi biokeemik Viktor Mutt ja eesti keeleteadlane, tõlkija Oleg Lembit Mutt. Eesti kirjanik Mihkel Mutt on Victor Muti lapselaps.

Victor Muti vend Jakob Mutt oli Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse ülempreester.

 

Allikad:

15. detsembril 1942 ilmus Järva Teatajas artikkel
"Kuidas arreteeriti Vabadussõja sangar kolonel Viktor Mutt"

Reede, 21. mai 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Veronika kogemata tõlgiks

Fotokollaaž "Veronika ja Pipa Pihkva kunstniku
Irina Vinogradova Lebedeva lamenukkude näituse avamisel"
See on ammu teada fakt, et raamatukoguhoidja peab jooksu pealt suutma end ümber häälestada. Aidata vasakul seisvat lugejat e-riigi teenuste juures, paremal seisvat jänesenaha maheparkimiseks info otsimisel ning samal ajal sisestada andmebaasi standarditele vastavaid ja karmide reeglitega kooskõlas olevaid metandmeid. Paraku tuleb teinekord ka vabal päeval madalstardist näituse avamisele meelitatuna ootamatult püstolreporteri mikrofoni ees piiritaguste külaliste intervjuud raadioeetrisse tõlkida.

Kuna 7. märtsil (2012) toimus üle-Eestiline õpetajate streik, olid mu lapsed sel päeval kodus. Seega võtsin ise ka oma ületunnid välja.

Enne kella viit utsitas abikaasa mind Kondase keskusesse tulema. Kondase keskus oli sel ajal veel Linnaraamatukogu osa ning meie tegemised olid tihedasti põimunud. Abikaasa kiitis, et „nii hää näitus“ ja tema ikka pani ka üles jne. Pisut pahurana tõmbasin esimesed ettejuhtuvad asjad selga, lapsed said ise riide ja läksimegi. 

Keskuses tuli Mari Vallikivi ligi ning ütles: „Andres ütles, et sa saad tõlkida.“ Nii äkilise rünnaku peale ei jäänud mul muud üle, kui nõustuda. Mare Hunt rääkis pooled asjad juurde ja kamba peale tuli päris ladus ja huvitav vestlus Pihkva kunstniku Irina Vinogradova Lebedevaga

Rahvast oli parasjagu. Kõik olid tööde täiuslikkusest hingetud. 

Kõige toredam oli hiljem raadioreportaažis märgata ja ära tunda omaenda pisema lapse tatsuvaid jooksusamme taustal. Ja see, kui mulle kohale jõudis, et esimese ettejuhtuva selgatõmmatud kampsiku tasku peal ilutses kunstniku silmade kõrgusel üks täiuslik kohviplekk…

Kolmapäev, 19. mai 2021

VLRK 110: Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi laulukoori eksperiment

15.03.1929 J. Rieti tehtud foto Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi laulukoorist
Keskel koorijuht Augustin Pung
Originaali allikas: FOTIS

Septembris 1928 otsustas seltsi juhatus asutada laulukoori. Oma koori asutamine oli varemgi päevakorral olnud, kuid sai nüüd teoks paljude asjast huvitatute ning linnagümnaasiumi uue laulu- ja muusikaõpetaja Augustin Punga kui sobiva koorijuhi tõttu. Segakoor leidis rakendust seltsi pidudel ning sellest loodeti majanduslikku tuge ka raamatukogule ning kursustele.

Näiteks 24. märtsil 1929 korraldati Koidu seltsi saalis soome helitööde õhtu, mis algas A. Punga ülevaatega soome muusikast ning edasi esitati nii soome rahvalaule kui tuntumate heliloojate nagu Jean Sibeliuse, Oskar Merikanto, Armas Maasalo, Selim Palmgreni jt teoseid. Seltsi segakoor esitas neli laulu, ka soololaulud olid seltsi koori lauljatelt — prl L. Knudelt ja hr H. Zirnaskilt. Veel astus üles sümfooniaorkester A. Punga juhatusel ning viiulisoolo esitas hr A. Jonasse. Kokku müüdi 349 kontserdipiletit ja 109 tantsupiletit 278 krooni 17 sendi väärtuses. Samas olid ka väljaminekud üsna suured – saali üür, tasu tantsuorkestrile, lõbustusmaks linnavalitsusele, kavad, kuulutused jms – kokku 114 krooni ja 13 senti. 

Peod, loteriid ja korjandused nõudsid suurt organiseerimistööd. Tuli suhelda paljude inimestega, muretseda üritusteks vajalik ja hoolitseda selle eest, et kõik laabuks. Sellest tööst tegid suure osa raamatukoguhoidja ja -teenija. Kõigest hoolimata oli raha napilt. Enamik saadud summadest läks majanduskuludeks. Raamatute muretsemiseks ja lugemislaua ülalpidamiseks jäi vähe järele. Majanduslikult väga rasked olid aastad 1920, 1928 ja 1931, mil koliti ja tehti remonti. 

Ajalehes "Sakala" kirjutati sellest eksperimendist mõni aasta hiljem sedasi:

Rahvaülikoolide seltsi juures töötas segakoor ainult ühe aasta ja lagunes jälle, kuna seltsil puudus huvi koori olemasolu vastu.  Samal ajal tekkis siis ka mõte Viljandi Helikunsti Seltsi asutamiseks, mis teeks oma otseseks ülesandeks just seltskonnas poolehoidu ja helikunsti seltsi põhikiri registreeriti siseministeeriumis 8. augustil 1929. a. Uus selts võttis üle endise rahvaülikoolide seltsi segakoori pea terves koosseisus ühes koorijuht A. Pungaga [...] (Allikas: Laul laulu pärast // Sakala (1934) 3. okt.)

19. mai - Anton Härma (sündinud Hermann) 125

Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum
Anton Härma (sündinud Hermann)

19.05.1896 (Kanasoo küla, Vastemõisa vald) – 7.03.1979 (Tallinn)
Kooliõpetaja, õpikute autor

Sündinud 19.05.1896 Kaansoo külas Vastemõisa vallas. Vanemad õpetaja Anton Hermann ja Elisabet (Adelson). Abiellus Minna-Johanna Ronimoisiga 1922. aastal. Nende perre sündis kaks tütart: 1923. aastal Aino-Alice ja kolm aastat hiljem Ellen-Erika.

Õppis Kaansoo valla- ja kihelkonnakoolis 1905-1908, Riia vaimulikus koolis 1908-1913 ja seminaris 1913-1917, Tartu ülikooli filosoofia-, siis kaugõppes õigusteaduskonnas 1921-1928. Edasi õppides omandas keskkooliõpetaja kutse ladina keeles, filosoofias ja kodanikuteaduses.

Töötanud õpetajana 1. märtsist 1918 Kaansoo kihelkonna- ja vallakoolis. 1918. aasta sügisest kuni 1932. a. sügiseni Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis ja samal ajal ka poeglaste- ning linnagümnaasiumis.

Peale õpetajaameti on A. Härma töötanud vannutatud advokaadi abina, olnud Viljandi linna vaestelaste kohtu esimees ning IV Riigikogu liige septembrist 1930. Viljandi „Ühistöö“ agitatsiooniosakonna juhataja, Viljandi lastekaitse ühingu asutajaid ja esimees jm.

Ta õpetas loogikat, hingeteadust, filosoofiat, kodanikuõpetust, majandusteadust, ladina ja vene keelt ning laulmist. On andmeid, et 1922. aastal oli ta Koidu seltsi ja Viljandi Eesti Haridusseltsi laulupidustusel ettekantud oratooriumi „Simson“ solistide hulgas. 1928. aastal toodi Ugala teatris lavale ooper „Traviata“ ning osatäitjate nimekirjas seisab Milvi Laidi, Hugo Malmsteni ja teiste kuulsuste kõrval Anton Härma nimi. Ta esines ka järgmisel aastal tollase lauluõpetaja Valter Blossfeldti õpilaste kontserdil.

1932. aasta sügisest oli Paides gümnaasiumi ja selle juures töötavate koolide juhataja, andes tunde ka progümnaasiumis ja kaubanduskoolis.

Riigihoidja käskkirjaga sai Anton Härma 24. veebruaril 1938 Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Eesti riigi ja rahva heaks tehtu eest anti talle aasta hiljem Eesti Skautide Maleva peastaabi otsusega skaudisõprade kõrgeim märk, svastika nõel.

Anton Härma oli Viljandi 2. Keskkooli direktorina võimudele pinnuks silmas

Paidest tagasi Viljandisse kolis Härma perekond 1940. aastal.  Oli nõukogude okupatsiooni aeg ning enamlaste valitsuse käsul vahetati Paide ja Viljandi gümnaasiumi direktor: Anton Härma kinnitati Viljandi 2. keskkooli ja kaubanduskeskkooli direktoriks ning senine siinne juhataja Theodor Koik viidi Paidesse, kust küüditati 14. juunil 1941 Siberisse.

Viljandi 2. Keskkooli direktorina oli Härmal põhimõte, et õpilased peavad saama koolis muusikat ja sporti teha. Kaks džässorkestri koosseisu, vokaalansamblid ja solistid sisustasid koolipidusid. Džässorkester oli üks Viljandimaa paremaid. Mujal esines see ainult direktori loal. Õppeasutusel olid oma jalgpalliväljak ja kiiruisuradadega hokiväljak. Korvpalli-, jalgpalli- ja jäähokimeeskonnad tulid Eesti koolinoorte meistriks.

Koolil olid tugevad õpetajad, igaüks neist oli isiksus. Direktor seisis nende taga ning astus välja erandolukordades. Kui õpilastel oli väljaspool õppeasutust pahandusi, tõttas ta ise kohale ja palus võimumeestelt poisi enda valdusse, sõnades: „Meie karistame oma õpilasi ise koolis.“ See süsteem toimis enne nõukogude aega, siis tekkis tõrkeid. Kord ootas direktor kohapeal hommikuni, kuid sai poisi siiski kätte. Julgeolekus palus ta, et arreteeritud õpilased lubataks eksamitele.

1945. aasta 29. septembrist on säilinud Anton Härma kiri Viljandimaa miilitsaosakonna ülemale. Ta protesteerib selles 100-rublase trahvi vastu, mis oli talle määratud selle eest, et ta võttis õpilasi keskkooli ilma passi ja sissekirjutuseta. Maaõpilastel oli vaja linna registreerimiseks ja passi saamiseks teatist kooli vastuvõtmise kohta. Kooli jäämine päästis mitu soomepoissi Siberisse saatmisest.

Anton Härma juhtis Viljandi 2. Keskkooli 1949. aastani, mil NKVD eriteadetes kirjutati Anton Härma kohta: „Kodanlikul ajal Isamaaliidu liige. Lähedased suhted õp. Kurrikuga, arreteeritud nõukogudevastase tegevuse eest. Naisel Tarvastus kulakutalu.

Selleks ajaks oli Anton Härma õpilastest trellide taha läinud kolm nõukogudevastast rühmitust.

1949. aasta 10. jaanuaril peetud Viljandimaa parteiaktiivi koosolekul teatas maakonna haridusosakonna parteiorganisatsiooni sekretär Rastorgujeva, et algorganisatsioon ei suuda oma mõjuga koolidesse ulatuda. „2. keskkooli noored on meelestatud nõukogudevastaselt ja avalikult astuvad selliselt välja,“ seisab protokollis. „Kooli direktor Härma ei pööra sellele mingit tähelepanu ning isegi osa õpetajaid varjavad õpilaste meeleolu ja teguviisi koolis. On viimane aeg vabaneda sellisest direktorist, kui seda on Härma.

Seltsimees Voronin on samal koosolekul öelnud, et ideoloogiline kasvatus koolinoorsoo hulgas on nõrk, ning toonud näiteks asjaolu, et 2. keskkooli noored mõisteti nõukogudevastase tegevuse pärast kuni 25 aastaks kinni. Sama kooli 31 õpetajast üheksal oli leitud poliitiliselt kompromiteerivaid materjale.

Ei ole teada, kas Anton Härma väljavahetamine 1949. aastal oli ette valmistatud varem, kui leidsid aset keelatud lõpumärkide õnnistamine ja õpilaste salaorganisatsiooni Triumviraat paljastamine. 2. keskkooli direktoriks määrati Artur Reemer.

Anton Härmast sai Tallinnas raskesti kasvatatavate laste kooli direktor.

Anton Härma suri 7. märtsil 1979 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

 

Artur Härma teosed

Avaldanud ladinakeelse lugemiku Lectiones (1919), Ladina keele õpperaamatu (1921), Scriptores Latini (1927), peale selle mõned lastenäidendid.

 

Allikad:

Laupäev, 15. mai 2021

15. mai - Aivar Hommik 55

Foto: Eesti valdade XX suvemängud 2012
Aivar Hommik
15.05.1966
Kergejõustiklane, kehalise kasvatuse õpetaja

 

Sündis Suure-Jaanis. Peres oli viis last – lisaks Aivarile veel kaks venda ja kaks õde.  Aivar Hommik alustas kergejõustikuga kuuendas klassis, kui senine kunstiringi juhendaja koolist lahkus ja poiss pidi vanemate nõudmisel uue huviringi valima. Tema treeneriks sai Meinhard Kirm.

Mees ise kommenteerib seda aega nii: „Nii hilja alustades oli mu mahajäämus suur ja treener Kirmi poeg oli minust peajagu üle. Trennis käisin rattaga ning hoolimata ilmast ja aastaajast sõitsin kehva rattaga viis korda nädalas kaks korda neli kilomeetrit. Ratas ja kergejõustik ei sobi kokku ja sellest ajast jäi ka kerge tüdimus rattasõidu suhtes. Tahtejõuga jõudsin keskkooli lõpuks teistele järele ja Tartu Ülikooli läksin juba sooviga treenida heades tingimustes.

Lõpetas 1984 Suure-Jaani keskkooli.

Pärast ülikooli sisseastumist pidi Aivar minema kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Ta sattus Kaliningradi väeossa, kus sporditegevust ei toimunud. 1991. aastal lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja asus tööle Viljandi Jakobsoni kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Ülikoolis treenis Martin Kutmani, Fred Kudu ja Henn Vallimäe juhendamisel.

  • Sai 1989 Nõukogude Liidu ametiühingute meistrivõistlustel kümnevõistluses hõbeda.
  • Eesti meistrivõistlustel võitnud 1988–2003 teivashüppes 3 kulda (1 hallis), 8 hõbedat (5 hallis) ja 9 pronksi (5 hallis), kümnevõistluses 2 hõbedat ja 3 pronksi, seitsmevõistluses 1 hõbeda ning kolmikhüppes 1 pronksi.
  • Tulnud 3 korral teatejooksudes Eesti meistriks.
  • 1995 ja 1996 võitis Soomes traditsioonilise supermitmevõistluse.
  • Sooritanud 50 kümnevõistlust, ühtegi katkestamata.
  • Võistelnud 1987–2004 26 korral Eesti koondises.
  • Võitnud veteranide klassis teivashüppes 2013 maailmameistrivõistlustel kulla ning 2004 Euroopa meistrivõistlustel ja 2012 sisemaailmameistrivõistlustel hõbeda.
  • Kuulunud Kalevisse.
  • Meistersportlane (1989).

 

Isiklikke rekordeid: 

  • kümnevõistlus 7490 (1994), 
  • kõrgus 2.05 (1988), 
  • teivas 5.12 (1990), 
  • vasar 51.72 (1988), 
  • supermitmevõistlus 12 805 (1992), 
  • tunnikümnevõistlus 6728 (1993)

Aastast 2001 K-Klubi, aastast 2003 Spordiklubi Vanad Olümpiaalad ja aastast 2012 Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni juhatuse liige.

 

Allikad:

 

Reede, 14. mai 2021

VLRK110: Endine teenindusjuht Maire meenutab seiku linnagalerii tegevusest Viljandi Linnaraamatukogu käe all

Linnagaleriid kureerib juba aastaid Sakala Keskus, ent raamatukogu vaim ei ole siiski ukse taha jäänud. Ta lülitab hommikuti tuled põlema, videomakid sisse ning suunab ja informeerib külastajaid näitusteni. Vajadusel otsib juhtmeid, paljundab, prindib, joodab ja lohutab kunstniku lemmikloomad ning valvab laoruumis tukastavat performance-kunstnikku.
Foto originaal: Viljandi Linnagalerii facebook 

Kunstnike kõrval on olulise tähtsusega inimesed, kes näitusi korraldavad. Need on kuraatorid. Kahtlemata on nad professionaalid – kunstiteadlased ning mänedžerid ühteaegu, trenditundlikud universaalid, kes kogu näituse projekti on suutelised algusest kuni võiduka lõpuni läbi viima. Kunst toob ette teemasid ja ideid, kuraatorid jälgivad, valivad neid. Nad tunnevad respekti kunstniku suhtes.

Mari Vallikivi pojaga
Linnagalerii kuraatoriks oli kunstiteadlane Mari Vallikivi, kes alustas näitustega  2002. aastal ja tegi seda sõbralikul ja muhedal moel. Aasta hiljem jagunes Mari tegevus juba kahe maja vahel – vastloodud Kondase keskuses ja linnagaleriis. Näituste arvu kasvades Kondases pani raamatukogu oma õla alla galerii tegevuses.

Kümne aasta jooksul (2002-2012 - blogitoimetaja täpsustus) on galerii pakkunud üle üheksakümne näituse. See tähendab värvide ja vormide pillerkaari, klassikute ning nüüdiskunstnike pilte, raamatuillustratsioone, laste ideedest sündinud joonistusi ning esemeid. Väljapanekute hulgas on olnud kõikvõimalikke tehnikaid: akvarelli, õli- ja pastellmaale, graafikat, aplikatsiooni, keraamikat, kollaaži, joonistusi, vitraaže jne.

Silmailu on pakkunud kangad ning kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste ja õppejõudude käsitööd, eksponeeritud on isegi palkmaju sama kooli taluarhitektuuri eriala esindajatelt. Eesti ja Soome lapitööhuvilised on kokku sobitanud riidelappidest varjundirikkaid maale.

Mitu korda on vaatamiseks välja pandud Eesti naha- ja köitekunstnike liidu liikmete nahkseid raamatuköiteid. Nahakunstnikega seob meid sõprus alates Eesti raamatuaastat tähistavast näitusest. Mõnestki tollasest noorepoolsest kunstnikust on vahepeal saanud professor.

Meenutusi on pakkunud nii vanad kui nüüdisaegsed fotod ja Tartu nukumuuseumi mänguasjad. Välja on pandud tuntud bibliofiili Vallo Rauni raamatuharuldusi. Esindatud on ka väiketrükiseid - postmargid nii Ukrainast kui Eestist. Siin on esinenud enim postmarke disaininud kunstnik - graafik Lembit Lõhmus, kes on ka  Viljandi postmargi kujundaja.

Näitus "Okkalised" avamine aug. 2011
Üheks minu lemmikuks said Kristiina Pärki maast laeni ulatuvad kaktused pastelljoonistena jõupaberil, tööd kandsid ühist nimetust „Okkalised“. Päris huvitavaid lähenemisi on pakkunud Mainori kooli üliõpilasdisain. Oma töid on näidanud Viljandi kunstnikud.

Rõõmu on pakkunud koostöö Viljandi kunstikooliga, eelkõige suure ning sõbraliku disaineri, kooli direktori Kristjan Mändmaa ja õpetaja Reet Talimaaga, kes on käinud lastega näitustel tunde pidamas ning andnud kasulikke soovitusi raamatunäituste kujundamisel. Ideederohkete ja värvirõõmsate õpilastöödega on mitmel korral esinenud Tarvastu Muusika- ja Kunstikool. Näitused on alati soojalt vastu võetud.

Soome kunstnike rühmituse
näituse AEG avamine 13.07.2012
Lisaks eesti kunstiinimestele on oma näitusega Viljandisse tulnud kunstnikud Helsingist erinevates kooslustes, küll Artegroundi või Taevase Akadeemia nime all. Viimane näitus suvel 2012 kandis nimetust „Aeg“, mis voolas rahulikult koos kantud jalavarjudega läbi terve maja. See tõik leidis kajastuse tuntud kunstiõpetaja hüüatuses: „Vanad saapad kultuuritemplis!“. Ta juhtis tähelepanu pildiallkirjadele, mis olid soome ja inglise keeles, puudusid eestikeelsed.

Ja veel! Soovist rääkida Ameerika ajalugu läbi kunsti oli inspireeritud Ameerika saatkonna abil tellitud näitus „Ameerikat kujutades“. Selle eest kandsid hoolt Elle, Nele ja Suur-Kalli, paigutades seda vahelduvalt nii galeriisse kui trepihalli. Mitte ajaviiteks, vaid et iga kord ei õnnestu näitust kohale toimetada planeeritud ajaks ja uus on juba peale tulemas. Pealegi, piltide Viljandisse toomine ei sündinud just väheste ponnistustega. Kuid lõpp hea, kõik hea!

Alati pole kõik väga roosiline olnud. Õnneks on kriitikanooli näituste hindamisel minu kõrvu jõudnud suhteliselt vähe. Mõned asjatundjad on leidnud, et kunstniku pintslitõmme pole olnud piisavalt intensiivne. Mõnelt maalilt on aga vastu kumanud siniste nägudega inglid!

Omajagu tegemist on olnud näituste planeerimisega. Mõned kunstnikud tulevad kohale, et ruum enne üle vaadata, mõnele piisab e-postiga saadetud galerii plaanist. Alati ei kulge ettevalmistused rangelt koostatud graafiku kohaselt. Kes soovib kindlalt oma töid näidata, ilmutab end õigel ajal, vahel küll üsna viimasel minutil või … tuleb endal haarata telefonitoru. Nii juhtus ühe auväärsema akvarellistiga, kelle abikaasa käis oma mehele galeriid kauplemas, pealegi polnud ta rahul pika ooteajaga. Panime kirja aja ning vahetasime kontakte. Pikana tundunud ooteaeg möödus siiski päris lennukalt, akvarellistist aga ei mingit märki. Telefonivestlusest selgus, et härra ise polnud planeeritavast näitusest undki näinud. Tänas pakutud võimaluse eest, vabandas ning lõpuks kiitis meie viisakust.

Samas mõne ettevõtlikuma ainsaks sooviks näib olevat kiirkorras oma tööd päevavalgele tuua. Kuuldes, et näitused on juba ammu planeeritud, ollakse ülimalt üllatunud. On olnud mitmeid ühinguid, kes annavad ühel kenal päeval teada näituse järjekorra jõudmisest Viljandi linnagaleriini. Hea teada saada, kuid paraku hiljavõitu. Ei jäägi üle muud kui näitust linnas mõnele teisele kultuurilembesele asutusele soovitada. Oleme näitusi jaganud uue kuraatori Laineliga Sakala keskusest.

Aeg näituse ülespanemisel on täidetud tavaliselt rõõmsa sigina-saginaga:  installatsioonide toimimiseks on vaja kokku korjata kõik maja pikendusjuhtmed, teha tonnide viisi printimistöid, vajadusel piltide allkirju, sest seda tööd tegema pidanud kunstniku sekretär on täiesti juhuslikult suundunud Küprosele puhkama. Juhatada kunstnikke poodi vajalikke tarbeid ostma, juhatada mõnusasse söögikohta ja palju muudki. Soomlastele näis, et peab ümber paigutama klaveri, sest muusikariist ei olevat sobinud ekspositsiooni kontseptsiooniga. Loomulikult oli selle omaalgatuslikuks korraldamiseks kõige sobivam aeg, kui kuraatori asemik oli läinud keha kinnitama. Oleme rääkinud mitmes keeles, mis on taganud täieliku üksteisemõistmise. Ei maksaks unustada ka kehakeelt, mis pakub rohkelt eneseväljendusvõimalusi.

Viljandi kunstikoolile aga tundus, et nüüdiskunsti ekspositsioon ei tõuse piisavalt esile, kui sein pole siniseks värvitud ning pildid kõvasti seina kruvitud. Tulemus sai igati tegemist väärt, loomulikult kuni järgmise esinejani. Järg oli fotoklubi rahva käes, kes leidis, et sinine sein ei too töödes peituvat mõtet täielikult välja. Lõpuks lepiti sellega ning seina valiti välja sobivad fotod. Kui siis möödunud suvel soomlased saabusid, oli kindel, et tuleb taastada endine päikesetõusu värv. Mari pintseldaski seina valge värviga üle, mis andis seinale tagasi esialgse helenduse. Siin pole midagi iseäralikku, nii teevad ju kõik suured kunstisaalid!

Viive Noore lasteraamatuillustratsioonide näitus osutus varem planeeritust suuremaks. Pildid jagati Kondase keskuse ja galerii vahel. Piltide allkirjad pidid jagunema kahe maja vahel. Et õiged tekstid ka õigete piltide alla saaksid, tuli meil Margega uurida mitmeid muinasjuturaamatuid. 

Foto Jarõna Ilo näituse avamiselt
Tähele panna on tulnud muidki olulisi asju. Nimelt, kas kunstnikul kaasas olevad koerad on söönud-joonud, kas nad vajavad lohutamist, kui perenaine on nad hetkeks omapäi galeriisse jätnud. Enne näituse avamist peab kunstnik, ühtlasi koerte perenaine, võimaldama nii endale kui oma lemmikutele pisukest puhkust laoruumis, küljealuseks sallid ja jakid, kõik selle nimel, et eelolev performance õnnelikult üle elada. Siis jääb teistel üle vaid kikivarvul kõndida ja jumalat paluda, et kõrvaltoa telefon läbilõikavalt ei heliseks.

Oleme paar suurmeistrite Valli Lember-Bogatkina ja Uno Roosvalti näitust teinud koos kohaliku kunstielu edendajana tuntud prouaga, Köleri fondi eestvedaja Aate-Heli Õunaga. Alati on tal kaasa võetud lõputu hulk ideid ja mitu rauda korraga tules, mälestusmärgid ja veel midagi. Tegutseb õige asja nimel. Imestan alati tema ikka veel jätkuvat tahet ja raugematut energiat. Oma käikudega annab ta nii palju impulsse, et pärast annab end välja urgeldada. Kiirustades minekule, soovib alati kallist rahu! Valli Lember-Bogatkina näitust lõpetava kunstitunni reklaamimise kohta küsides sain aimu, et paljude tähtsate toimetuste juures ei tundunud see just esmaoluline, peagi oli saabumas õnnis reede õhtu. See väljenduski ühes toredas sõnastuses: „Mind valdas nädalalõpusegaduslik rahu“. Info sai avaldatud, kunstitund peetud ning kõik olid rõõmsad. Pealegi külastas kunstitundi armastatud tekstiilikunstnik Anu Raud kaaslastega.

Näitusi on avatud, kaetud suupistelaudu, kutsutud ajakirjanikke, kunstnikke ja informeeritud üldsust. Koostatud kunstnikku ja näitust tutvustavaid tekste. Kui kunstnik väidab, et ta ei oska enda tutvustamiseks midagi paberile panna, siis ei jäägi muud üle kui vestlusest saadud pidepunktidele toetudes „nupuke“ ise valmis treida. Ilmutatud kogu info kodulehel, ajalehes, sündmuste andmebaasides, saadetud kutseid ja e-kirju, räägitud huvilistele näitusest igal võimalikul ajahetkel. Rahvast kokku kutsuda on vahel osutunud päris parajaks pähkliks. Eriti kui saad neljapäeva pärastlõunal teada, et kunstnik soovib näituse avada esmaspäeval ning ta ootab sinna rahvusringhäälingu esindajat, ametnikke, kunstnikke ja palju muud rahvast.

Enamik kunstnikest on ise seisnud hea selle eest, et näitus välja saaks. Vahel on abistanud majandusjuht Kalli Hendrikson, kes on mihkel iga töö peale. Varem tegi seda lahe ja sõbralik näitusemeister Meelik Mälksoo, tehes seda ülimalt rahulikult ja maitsekalt. Soomes elades ja Viljandis käies tuli ikka raamatukokku, tundis huvi, mis teoksil, kui parasjagu abi vaja, pani käed külge. Kodulinnas tegeles ta oma armsa kunstitööga. Kord tuli jälle oma mapiga, salapärane nägu peas – ta oli ise vanadest ajalehtedest paberit teinud. Näituse lõppedes on tulnud meil pildid maha võtta, lattu transportida või nõuetekohaselt pakendada, organiseerida äraviimine. Vastutada!

Näitused – see ongi otsene võimalus kunstist osa saada, imetleda kunstiteoseid ja nende loojaid, huvist ajendatuna edasi uurida. Huvitav on, mil viisil jõutakse vanadest käsitöödest uute ja originaalsete esemete valmistamiseni, milliseid võimalusi pakub kaasaegne disain, milline loovus peitub noortes ja kui võluvad on klassikud. Kas siin pole tunda tõelist sünergiat? Koos elavad kirjandus ja kunst.

Lasteraamatupäeva täringumäng linnagaleriis apr. 2016
Galerii mitmefunktsioonilisus on kaasa toonud pidevat mööbli, vahel isegi näituse osalist ümbertõstmist, tehnika paigaldamist, jõulukuuskede eksponeerimist, pidulaudade seadmist ning muudki. Suurte sagimiste käigus on vaja kedagi lattu lubada või siis jällegi sealt luku tagant välja päästa, üritustele tulnutele toole juurde kanda, kedagi otsida, fotografeerida, printida, kohvi serveerida. Rääkimata piltide tassimisest. Parasjagu galeriis toimuv üritus ei luba alati näitusele tulnutel kunsti juurde pääseda. Siis rahustame, soovitame oodata või palume veelkord tulla, või lohutame, et näitus kestab veel kaua. Ja siis… tullakse, kui näitus on just hetk tagasi maha võetud! Galerii on olnud lugematute koolituste, viktoriinide, loodus- ja luuleõhtute toimumise paigaks. Siin on etendatud näitemänge, tehtud muusikat ja lauldud. Kõik tahavad ju oma asju tipptasemel teha, seetõttu ei tekita imestust küsimus, kas näitus jääb etenduse ajaks ka üles.

Raamatukogu kureeritud Linnagalerii
kuldne trio on Austria päevaks (2005)
valmis. Kalli Hendrikson, Maire Killar ja
Marge Liivakivi
Näituste avamise päeval on lugemissaali teeninduslett muutunud tõeliseks valvelauaks või infopunktiks. Saal ise meenutab mesilastaru. Kui galerii on lõpuks kunstiga kaetud, vajab ta jätkuvalt tähelepanu. 

Kas tuled põlevad, kas tuled on kustutatud, kas videoinstallatsioon on ööseks välja lülitatud, kas hommikul jälle sisse lülitatud, kas lilled vajavad vett või peab nad ära viskama, kas pildid pole seintelt maha vajunud, kas toolid on ära pandud või kas nad on ürituseks valmis pandud, kas külalisteraamat on olemas, kas ruum on liiga külm, või liialt umbne, anda näituse kohta selgitusi jne.

Kõik see on olnud meie ühine tegemine. Mulle väga meeldinud. 

Loodan, et ka teile, armsad lugemissaali naised, Marge, Mare, Veronika, Väike-Kalli. Evi, Reet, Suur-Kalli ja kõik teised. Aga meil on ju ka veel lugejad!

Vaatame, mis tulevik toob!

Meenutas: Maire Killar

Kolmapäev, 12. mai 2021

VLRK 110: Viljandi Rahvaülikoolide seltsi raamatukogu esimesest tööaastast


Raamatukoguga ühel ajal – 1. veebruaril 1920 – avati 
ka lugemistuba, kuhu telliti kõik Eestis ilmunud 
olulisemad ajalehed ja ajakirjad. Nii raamatukogu 
kui lugemistuba kasutasid viljandlased elavalt. 
Paraku oli toetus pigem moraalne kui aineline, 
mistõttu Seltsil rahaga kitsas oli. 

kokkuvõtte RÜS esimesest tööaastast ning lugemis-
lauast. Autor julgustab oma kirjutises viljandlasi 
seltsi aineliselt senisest enam toetama ning toob 
näiteid väljamaa praktikast.
RÜS esimese tegevusaasta põhjalik aruanne ilmus 1921. aasta märtsi ajalehe "Sakala" 2., 4., 9., 11., märtsi numbrites. Siinkohal edastame 19. märtsil 1921 ajalehes "Sotsiaaldemokraat" ilmunud lühemat ülevaadet RÜS raamatukogu kohta.


Haridusalalt

Viljandi Rahvaülikoolide seltsi raamatukogu 1920

Raamatukogu algas tegevust 1. veebruaril 1920. a. aluseks oli lugemise ringi raamatukogu 2000 köitega. Aasta jooksul muretseti juure 710 köidet ehk raha peale arvatult 19.000 marga väärtuses. Siia ei ole arvatud umbes 2000 köidet Saksa-Prantsuse ja Inglis keelseid raamatuid, mis endise „Deutschner Vereini“ Viljandi osakonna raamatukogus leidusid ja mis linnavalitsuse poolt Rahvaülkooli seltsi korraldada anti. Osa sellest raamatukogust on juba ära korraldatud, kuna suurem osa veel korraldamist ootab.

Raamatukogu tarvitajaid oli aasta lõpul 663 inimest; aasta algul oli see arv 4 korda vähem. Et raamatukogu aasta jooksul võrdlemisi vähe on suurenenud, siis oli raske kõigil soovijail kogust raamatuid saada. Et lugejate arvu kooliõpilased väga tuntavalt suurendasid, siis tuli niisugune korraldus luua, et õpilased nädalas kaks päeva raamatuid võtavad ja ainult iseäralise raamatute järjekorra järele, mis koolide õpetajate poolt kokku seatud.

Aasta jooksul on loetud 16.176 köidet. Sellest arvust oktoobri kuus 2572, novembri kuus 2528, detsembris 2024, märtsis 1775, apr. 1587, sept. 1517, mai kuus 1279, augusti kuus 1029, veebruaris 749, juunis 593 ja juulis 523 köidet. Seega on kõige vähem loetud juuli kuus ja kõige rohkem oktoobris. Ka lugejate arv oli oktoobris kõige suurem ja juuli kuus kõige vähem. Kui arvesse võtta, et raamatukogu 15. juunist 15. juulini kinni oli, siis langeb küll kõige vähem lugemine veebruari kuu peale.

Eesti ilukirjandust on loetud 10.073, Saksa ilukirjandust 1200 ja Vene ilukirjandust 983, kokku 12.256 köidet; matemaatika ja loodusteaduse osa 623 köidet; ajalugu 621, usu ja mõtteteadust 323, rahvaste ja maadeteadust 286, praktilisi teadusi 242, kunsti ja spordi osa 191, ühiskonna teadust 171, keele ja kirjanduse teadust 164 köidet.

Ilukirjandust on loetud 76%, teaduslist kirjandust 24%.

Keskmiselt on päeva jooksul raamatukogus käinud 30 lugejat ja lugeda on võetud 64 köidet, iga lugeja peale keskmiselt 2,1 köidet.

Kõige rohkem on raamatukogu tarvitatud 11 novembril, kus 87 lugejat 177 köidet välja on võtnud ja kõige vähem 17 juulil, kus 6 lugejat 16 köidet lugeda on viinud. Keskmiselt on 1 raamat 8 korda ringi läinud. Kõige loetavamad kirjanikud on olnud E. Vilde ja O. Luts. O. Lutsu „Suvi“ on 74 korda loetud.

Raamatutega ümberkäimine lugejate poolt jätab mõndagi soovida. Vihma ja lume sao ajal ei hoita raamatuid teel märjaks saamise eest. Sagedasti keeratakse raamat kahekorra kokku et teda tasku panna. Ka ei hoita raamatuid küllalt hästi määrimise eest.

Üleüldiselt peab tunnistama, et Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu Viljandis endale hulga lugejaid on võitnud. Meie Viljandi esimese avaliku maksuta raamatukogu esimene tegevuseaasta on rahuldavate tagajärgedega lõppenud.

Link originaalile: https://dea.digar.ee/page/sotsialdemokratesu/1921/03/19/4