reede, 14. mai 2021

VLRK110: Endine teenindusjuht Maire meenutab seiku linnagalerii tegevusest Viljandi Linnaraamatukogu käe all

Linnagaleriid kureerib juba aastaid Sakala Keskus, ent raamatukogu vaim ei ole siiski ukse taha jäänud. Ta lülitab hommikuti tuled põlema, videomakid sisse ning suunab ja informeerib külastajaid näitusteni. Vajadusel otsib juhtmeid, paljundab, prindib, joodab ja lohutab kunstniku lemmikloomad ning valvab laoruumis tukastavat performance-kunstnikku.
Foto originaal: Viljandi Linnagalerii facebook 

Kunstnike kõrval on olulise tähtsusega inimesed, kes näitusi korraldavad. Need on kuraatorid. Kahtlemata on nad professionaalid – kunstiteadlased ning mänedžerid ühteaegu, trenditundlikud universaalid, kes kogu näituse projekti on suutelised algusest kuni võiduka lõpuni läbi viima. Kunst toob ette teemasid ja ideid, kuraatorid jälgivad, valivad neid. Nad tunnevad respekti kunstniku suhtes.

Mari Vallikivi pojaga
Linnagalerii kuraatoriks oli kunstiteadlane Mari Vallikivi, kes alustas näitustega  2002. aastal ja tegi seda sõbralikul ja muhedal moel. Aasta hiljem jagunes Mari tegevus juba kahe maja vahel – vastloodud Kondase keskuses ja linnagaleriis. Näituste arvu kasvades Kondases pani raamatukogu oma õla alla galerii tegevuses.

Kümne aasta jooksul (2002-2012 - blogitoimetaja täpsustus) on galerii pakkunud üle üheksakümne näituse. See tähendab värvide ja vormide pillerkaari, klassikute ning nüüdiskunstnike pilte, raamatuillustratsioone, laste ideedest sündinud joonistusi ning esemeid. Väljapanekute hulgas on olnud kõikvõimalikke tehnikaid: akvarelli, õli- ja pastellmaale, graafikat, aplikatsiooni, keraamikat, kollaaži, joonistusi, vitraaže jne.

Silmailu on pakkunud kangad ning kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala üliõpilaste ja õppejõudude käsitööd, eksponeeritud on isegi palkmaju sama kooli taluarhitektuuri eriala esindajatelt. Eesti ja Soome lapitööhuvilised on kokku sobitanud riidelappidest varjundirikkaid maale.

Mitu korda on vaatamiseks välja pandud Eesti naha- ja köitekunstnike liidu liikmete nahkseid raamatuköiteid. Nahakunstnikega seob meid sõprus alates Eesti raamatuaastat tähistavast näitusest. Mõnestki tollasest noorepoolsest kunstnikust on vahepeal saanud professor.

Meenutusi on pakkunud nii vanad kui nüüdisaegsed fotod ja Tartu nukumuuseumi mänguasjad. Välja on pandud tuntud bibliofiili Vallo Rauni raamatuharuldusi. Esindatud on ka väiketrükiseid - postmargid nii Ukrainast kui Eestist. Siin on esinenud enim postmarke disaininud kunstnik - graafik Lembit Lõhmus, kes on ka  Viljandi postmargi kujundaja.

Näitus "Okkalised" avamine aug. 2011
Üheks minu lemmikuks said Kristiina Pärki maast laeni ulatuvad kaktused pastelljoonistena jõupaberil, tööd kandsid ühist nimetust „Okkalised“. Päris huvitavaid lähenemisi on pakkunud Mainori kooli üliõpilasdisain. Oma töid on näidanud Viljandi kunstnikud.

Rõõmu on pakkunud koostöö Viljandi kunstikooliga, eelkõige suure ning sõbraliku disaineri, kooli direktori Kristjan Mändmaa ja õpetaja Reet Talimaaga, kes on käinud lastega näitustel tunde pidamas ning andnud kasulikke soovitusi raamatunäituste kujundamisel. Ideederohkete ja värvirõõmsate õpilastöödega on mitmel korral esinenud Tarvastu Muusika- ja Kunstikool. Näitused on alati soojalt vastu võetud.

Soome kunstnike rühmituse
näituse AEG avamine 13.07.2012
Lisaks eesti kunstiinimestele on oma näitusega Viljandisse tulnud kunstnikud Helsingist erinevates kooslustes, küll Artegroundi või Taevase Akadeemia nime all. Viimane näitus suvel 2012 kandis nimetust „Aeg“, mis voolas rahulikult koos kantud jalavarjudega läbi terve maja. See tõik leidis kajastuse tuntud kunstiõpetaja hüüatuses: „Vanad saapad kultuuritemplis!“. Ta juhtis tähelepanu pildiallkirjadele, mis olid soome ja inglise keeles, puudusid eestikeelsed.

Ja veel! Soovist rääkida Ameerika ajalugu läbi kunsti oli inspireeritud Ameerika saatkonna abil tellitud näitus „Ameerikat kujutades“. Selle eest kandsid hoolt Elle, Nele ja Suur-Kalli, paigutades seda vahelduvalt nii galeriisse kui trepihalli. Mitte ajaviiteks, vaid et iga kord ei õnnestu näitust kohale toimetada planeeritud ajaks ja uus on juba peale tulemas. Pealegi, piltide Viljandisse toomine ei sündinud just väheste ponnistustega. Kuid lõpp hea, kõik hea!

Alati pole kõik väga roosiline olnud. Õnneks on kriitikanooli näituste hindamisel minu kõrvu jõudnud suhteliselt vähe. Mõned asjatundjad on leidnud, et kunstniku pintslitõmme pole olnud piisavalt intensiivne. Mõnelt maalilt on aga vastu kumanud siniste nägudega inglid!

Omajagu tegemist on olnud näituste planeerimisega. Mõned kunstnikud tulevad kohale, et ruum enne üle vaadata, mõnele piisab e-postiga saadetud galerii plaanist. Alati ei kulge ettevalmistused rangelt koostatud graafiku kohaselt. Kes soovib kindlalt oma töid näidata, ilmutab end õigel ajal, vahel küll üsna viimasel minutil või … tuleb endal haarata telefonitoru. Nii juhtus ühe auväärsema akvarellistiga, kelle abikaasa käis oma mehele galeriid kauplemas, pealegi polnud ta rahul pika ooteajaga. Panime kirja aja ning vahetasime kontakte. Pikana tundunud ooteaeg möödus siiski päris lennukalt, akvarellistist aga ei mingit märki. Telefonivestlusest selgus, et härra ise polnud planeeritavast näitusest undki näinud. Tänas pakutud võimaluse eest, vabandas ning lõpuks kiitis meie viisakust.

Samas mõne ettevõtlikuma ainsaks sooviks näib olevat kiirkorras oma tööd päevavalgele tuua. Kuuldes, et näitused on juba ammu planeeritud, ollakse ülimalt üllatunud. On olnud mitmeid ühinguid, kes annavad ühel kenal päeval teada näituse järjekorra jõudmisest Viljandi linnagaleriini. Hea teada saada, kuid paraku hiljavõitu. Ei jäägi üle muud kui näitust linnas mõnele teisele kultuurilembesele asutusele soovitada. Oleme näitusi jaganud uue kuraatori Laineliga Sakala keskusest.

Aeg näituse ülespanemisel on täidetud tavaliselt rõõmsa sigina-saginaga:  installatsioonide toimimiseks on vaja kokku korjata kõik maja pikendusjuhtmed, teha tonnide viisi printimistöid, vajadusel piltide allkirju, sest seda tööd tegema pidanud kunstniku sekretär on täiesti juhuslikult suundunud Küprosele puhkama. Juhatada kunstnikke poodi vajalikke tarbeid ostma, juhatada mõnusasse söögikohta ja palju muudki. Soomlastele näis, et peab ümber paigutama klaveri, sest muusikariist ei olevat sobinud ekspositsiooni kontseptsiooniga. Loomulikult oli selle omaalgatuslikuks korraldamiseks kõige sobivam aeg, kui kuraatori asemik oli läinud keha kinnitama. Oleme rääkinud mitmes keeles, mis on taganud täieliku üksteisemõistmise. Ei maksaks unustada ka kehakeelt, mis pakub rohkelt eneseväljendusvõimalusi.

Viljandi kunstikoolile aga tundus, et nüüdiskunsti ekspositsioon ei tõuse piisavalt esile, kui sein pole siniseks värvitud ning pildid kõvasti seina kruvitud. Tulemus sai igati tegemist väärt, loomulikult kuni järgmise esinejani. Järg oli fotoklubi rahva käes, kes leidis, et sinine sein ei too töödes peituvat mõtet täielikult välja. Lõpuks lepiti sellega ning seina valiti välja sobivad fotod. Kui siis möödunud suvel soomlased saabusid, oli kindel, et tuleb taastada endine päikesetõusu värv. Mari pintseldaski seina valge värviga üle, mis andis seinale tagasi esialgse helenduse. Siin pole midagi iseäralikku, nii teevad ju kõik suured kunstisaalid!

Viive Noore lasteraamatuillustratsioonide näitus osutus varem planeeritust suuremaks. Pildid jagati Kondase keskuse ja galerii vahel. Piltide allkirjad pidid jagunema kahe maja vahel. Et õiged tekstid ka õigete piltide alla saaksid, tuli meil Margega uurida mitmeid muinasjuturaamatuid. 

Foto Jarõna Ilo näituse avamiselt
Tähele panna on tulnud muidki olulisi asju. Nimelt, kas kunstnikul kaasas olevad koerad on söönud-joonud, kas nad vajavad lohutamist, kui perenaine on nad hetkeks omapäi galeriisse jätnud. Enne näituse avamist peab kunstnik, ühtlasi koerte perenaine, võimaldama nii endale kui oma lemmikutele pisukest puhkust laoruumis, küljealuseks sallid ja jakid, kõik selle nimel, et eelolev performance õnnelikult üle elada. Siis jääb teistel üle vaid kikivarvul kõndida ja jumalat paluda, et kõrvaltoa telefon läbilõikavalt ei heliseks.

Oleme paar suurmeistrite Valli Lember-Bogatkina ja Uno Roosvalti näitust teinud koos kohaliku kunstielu edendajana tuntud prouaga, Köleri fondi eestvedaja Aate-Heli Õunaga. Alati on tal kaasa võetud lõputu hulk ideid ja mitu rauda korraga tules, mälestusmärgid ja veel midagi. Tegutseb õige asja nimel. Imestan alati tema ikka veel jätkuvat tahet ja raugematut energiat. Oma käikudega annab ta nii palju impulsse, et pärast annab end välja urgeldada. Kiirustades minekule, soovib alati kallist rahu! Valli Lember-Bogatkina näitust lõpetava kunstitunni reklaamimise kohta küsides sain aimu, et paljude tähtsate toimetuste juures ei tundunud see just esmaoluline, peagi oli saabumas õnnis reede õhtu. See väljenduski ühes toredas sõnastuses: „Mind valdas nädalalõpusegaduslik rahu“. Info sai avaldatud, kunstitund peetud ning kõik olid rõõmsad. Pealegi külastas kunstitundi armastatud tekstiilikunstnik Anu Raud kaaslastega.

Näitusi on avatud, kaetud suupistelaudu, kutsutud ajakirjanikke, kunstnikke ja informeeritud üldsust. Koostatud kunstnikku ja näitust tutvustavaid tekste. Kui kunstnik väidab, et ta ei oska enda tutvustamiseks midagi paberile panna, siis ei jäägi muud üle kui vestlusest saadud pidepunktidele toetudes „nupuke“ ise valmis treida. Ilmutatud kogu info kodulehel, ajalehes, sündmuste andmebaasides, saadetud kutseid ja e-kirju, räägitud huvilistele näitusest igal võimalikul ajahetkel. Rahvast kokku kutsuda on vahel osutunud päris parajaks pähkliks. Eriti kui saad neljapäeva pärastlõunal teada, et kunstnik soovib näituse avada esmaspäeval ning ta ootab sinna rahvusringhäälingu esindajat, ametnikke, kunstnikke ja palju muud rahvast.

Enamik kunstnikest on ise seisnud hea selle eest, et näitus välja saaks. Vahel on abistanud majandusjuht Kalli Hendrikson, kes on mihkel iga töö peale. Varem tegi seda lahe ja sõbralik näitusemeister Meelik Mälksoo, tehes seda ülimalt rahulikult ja maitsekalt. Soomes elades ja Viljandis käies tuli ikka raamatukokku, tundis huvi, mis teoksil, kui parasjagu abi vaja, pani käed külge. Kodulinnas tegeles ta oma armsa kunstitööga. Kord tuli jälle oma mapiga, salapärane nägu peas – ta oli ise vanadest ajalehtedest paberit teinud. Näituse lõppedes on tulnud meil pildid maha võtta, lattu transportida või nõuetekohaselt pakendada, organiseerida äraviimine. Vastutada!

Näitused – see ongi otsene võimalus kunstist osa saada, imetleda kunstiteoseid ja nende loojaid, huvist ajendatuna edasi uurida. Huvitav on, mil viisil jõutakse vanadest käsitöödest uute ja originaalsete esemete valmistamiseni, milliseid võimalusi pakub kaasaegne disain, milline loovus peitub noortes ja kui võluvad on klassikud. Kas siin pole tunda tõelist sünergiat? Koos elavad kirjandus ja kunst.

Lasteraamatupäeva täringumäng linnagaleriis apr. 2016
Galerii mitmefunktsioonilisus on kaasa toonud pidevat mööbli, vahel isegi näituse osalist ümbertõstmist, tehnika paigaldamist, jõulukuuskede eksponeerimist, pidulaudade seadmist ning muudki. Suurte sagimiste käigus on vaja kedagi lattu lubada või siis jällegi sealt luku tagant välja päästa, üritustele tulnutele toole juurde kanda, kedagi otsida, fotografeerida, printida, kohvi serveerida. Rääkimata piltide tassimisest. Parasjagu galeriis toimuv üritus ei luba alati näitusele tulnutel kunsti juurde pääseda. Siis rahustame, soovitame oodata või palume veelkord tulla, või lohutame, et näitus kestab veel kaua. Ja siis… tullakse, kui näitus on just hetk tagasi maha võetud! Galerii on olnud lugematute koolituste, viktoriinide, loodus- ja luuleõhtute toimumise paigaks. Siin on etendatud näitemänge, tehtud muusikat ja lauldud. Kõik tahavad ju oma asju tipptasemel teha, seetõttu ei tekita imestust küsimus, kas näitus jääb etenduse ajaks ka üles.

Raamatukogu kureeritud Linnagalerii
kuldne trio on Austria päevaks (2005)
valmis. Kalli Hendrikson, Maire Killar ja
Marge Liivakivi
Näituste avamise päeval on lugemissaali teeninduslett muutunud tõeliseks valvelauaks või infopunktiks. Saal ise meenutab mesilastaru. Kui galerii on lõpuks kunstiga kaetud, vajab ta jätkuvalt tähelepanu. 

Kas tuled põlevad, kas tuled on kustutatud, kas videoinstallatsioon on ööseks välja lülitatud, kas hommikul jälle sisse lülitatud, kas lilled vajavad vett või peab nad ära viskama, kas pildid pole seintelt maha vajunud, kas toolid on ära pandud või kas nad on ürituseks valmis pandud, kas külalisteraamat on olemas, kas ruum on liiga külm, või liialt umbne, anda näituse kohta selgitusi jne.

Kõik see on olnud meie ühine tegemine. Mulle väga meeldinud. 

Loodan, et ka teile, armsad lugemissaali naised, Marge, Mare, Veronika, Väike-Kalli. Evi, Reet, Suur-Kalli ja kõik teised. Aga meil on ju ka veel lugejad!

Vaatame, mis tulevik toob!

Meenutas: Maire Killar

kolmapäev, 12. mai 2021

VLRK 110: Viljandi Rahvaülikoolide seltsi raamatukogu esimesest tööaastast


Raamatukoguga ühel ajal – 1. veebruaril 1920 – avati 
ka lugemistuba, kuhu telliti kõik Eestis ilmunud 
olulisemad ajalehed ja ajakirjad. Nii raamatukogu 
kui lugemistuba kasutasid viljandlased elavalt. 
Paraku oli toetus pigem moraalne kui aineline, 
mistõttu Seltsil rahaga kitsas oli. 

kokkuvõtte RÜS esimesest tööaastast ning lugemis-
lauast. Autor julgustab oma kirjutises viljandlasi 
seltsi aineliselt senisest enam toetama ning toob 
näiteid väljamaa praktikast.
RÜS esimese tegevusaasta põhjalik aruanne ilmus 1921. aasta märtsi ajalehe "Sakala" 2., 4., 9., 11., märtsi numbrites. Siinkohal edastame 19. märtsil 1921 ajalehes "Sotsiaaldemokraat" ilmunud lühemat ülevaadet RÜS raamatukogu kohta.


Haridusalalt

Viljandi Rahvaülikoolide seltsi raamatukogu 1920

Raamatukogu algas tegevust 1. veebruaril 1920. a. aluseks oli lugemise ringi raamatukogu 2000 köitega. Aasta jooksul muretseti juure 710 köidet ehk raha peale arvatult 19.000 marga väärtuses. Siia ei ole arvatud umbes 2000 köidet Saksa-Prantsuse ja Inglis keelseid raamatuid, mis endise „Deutschner Vereini“ Viljandi osakonna raamatukogus leidusid ja mis linnavalitsuse poolt Rahvaülkooli seltsi korraldada anti. Osa sellest raamatukogust on juba ära korraldatud, kuna suurem osa veel korraldamist ootab.

Raamatukogu tarvitajaid oli aasta lõpul 663 inimest; aasta algul oli see arv 4 korda vähem. Et raamatukogu aasta jooksul võrdlemisi vähe on suurenenud, siis oli raske kõigil soovijail kogust raamatuid saada. Et lugejate arvu kooliõpilased väga tuntavalt suurendasid, siis tuli niisugune korraldus luua, et õpilased nädalas kaks päeva raamatuid võtavad ja ainult iseäralise raamatute järjekorra järele, mis koolide õpetajate poolt kokku seatud.

Aasta jooksul on loetud 16.176 köidet. Sellest arvust oktoobri kuus 2572, novembri kuus 2528, detsembris 2024, märtsis 1775, apr. 1587, sept. 1517, mai kuus 1279, augusti kuus 1029, veebruaris 749, juunis 593 ja juulis 523 köidet. Seega on kõige vähem loetud juuli kuus ja kõige rohkem oktoobris. Ka lugejate arv oli oktoobris kõige suurem ja juuli kuus kõige vähem. Kui arvesse võtta, et raamatukogu 15. juunist 15. juulini kinni oli, siis langeb küll kõige vähem lugemine veebruari kuu peale.

Eesti ilukirjandust on loetud 10.073, Saksa ilukirjandust 1200 ja Vene ilukirjandust 983, kokku 12.256 köidet; matemaatika ja loodusteaduse osa 623 köidet; ajalugu 621, usu ja mõtteteadust 323, rahvaste ja maadeteadust 286, praktilisi teadusi 242, kunsti ja spordi osa 191, ühiskonna teadust 171, keele ja kirjanduse teadust 164 köidet.

Ilukirjandust on loetud 76%, teaduslist kirjandust 24%.

Keskmiselt on päeva jooksul raamatukogus käinud 30 lugejat ja lugeda on võetud 64 köidet, iga lugeja peale keskmiselt 2,1 köidet.

Kõige rohkem on raamatukogu tarvitatud 11 novembril, kus 87 lugejat 177 köidet välja on võtnud ja kõige vähem 17 juulil, kus 6 lugejat 16 köidet lugeda on viinud. Keskmiselt on 1 raamat 8 korda ringi läinud. Kõige loetavamad kirjanikud on olnud E. Vilde ja O. Luts. O. Lutsu „Suvi“ on 74 korda loetud.

Raamatutega ümberkäimine lugejate poolt jätab mõndagi soovida. Vihma ja lume sao ajal ei hoita raamatuid teel märjaks saamise eest. Sagedasti keeratakse raamat kahekorra kokku et teda tasku panna. Ka ei hoita raamatuid küllalt hästi määrimise eest.

Üleüldiselt peab tunnistama, et Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu Viljandis endale hulga lugejaid on võitnud. Meie Viljandi esimese avaliku maksuta raamatukogu esimene tegevuseaasta on rahuldavate tagajärgedega lõppenud.

Link originaalile: https://dea.digar.ee/page/sotsialdemokratesu/1921/03/19/4

12. mai – Salme Pruuden 125

Salme Pruuden (mõnes allikas Pruden)
12.05.1896 (Männa talu, Päri vald) – 16.06. 1993 (London)
Kasvatusteadlane, kodutütarde peavanem ja ideoloog

Salme Pruuden - kodutütarde esimene peavanem

Salme Pruuden sündis 12. mail 1896. aastal Männa talus Päri vallas Viljandimaal talupidaja tütrena.

Salme Pruuden oli pärit XIX sajandi lõpu edumeelsest Viljandimaa talust, kus pereisa Peeter oli aktiivne seltskonnategelane, samuti pereema Liisa. Juba varakult võeti ühes ka väike peretütar Salme - selliselt harjus tulevane pedagoog ja ühiskonnategelane aegsasti aktiivne kaasalöömisega mitmesugustel üritustel.

Salme Pruudeni koolitee algas 8-aastaselt Heimtali ja Päri vallakoolides. 1907. a. sügisel läks ta A. Blossfeldi erakooli Viljandis, et panna alus saksa keele oskusele. 1908-1916 õppis Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis, kust sai koduõpetaja kutse.

Esimeseks töökohaks oli Salme Pruudenil Läti Haridusseltsi "Ars" progümnaasium. 1917. a. sügisel astus ta Tartu nn. vene ülikooli ja valis filosoofiateaduskonnas ajaloo eriala. Kui algas Vabadussõda, siirdus Salme Pruuden kodukohta ja lülitus "Ühistöö" raamides abi organiseerima rindevajaduste rahuldamiseks. Hiljem pakuti talle inspektrissi (õppealajuhataja) kohta Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis, mille ta pärast pikki kõhklusi vastu võttis. Sellel kohal töötas ta kuni nõukogude okupatsioonini, andes ajaloo, komblusõpetuse, loogika ja psühholoogia tunde. Seoses mitmetelt välisreisidelt saadud kogemustega kasvas huvi ka teadustöö vastu, eriti noorsoo probleemide võrdlemisel meil ja mujal.

Salme Pruuden oli ka aktiivne ühiskonnaelust osavõtja. Kuulus mitmetesse seltsidesse ja tegeles näiteringis. Tähtsamaid saavutusi on aga alusepanek Eesti Kodutütarde organisatsioonile aastal 1932. Algul oli Salme Pruuden Tartu ringkonnavanem, peale seda juba peavanem. Tema teeneks on Kodutütarde organisatsioonilise struktuuri väljatöötamine, selle tegevuse suundade seadmine, kokkutulekute organiseerimine jne.

S. Pruudeni kirjanduslikust tegevusest kasvas välja naidend ''Isamaa auks", mida korduvalt esitasid isetegevuslikud näitlejad kaitseliitlaste hulgast ja eriorganisatsioonidest. Näidend pälvis suuri kiiduavaldusi, publiku hulgas on viibinud aukülalistena kindral J. Laidoner abikaasaga ja peaministri asetäitja K. Eenpalu abikaasaga jpt.

Salme Pruuden põgenes nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale 1944. aastal, alates 1947. aastast sai tema elukohaks Inglismaa. Londonis sai ülesandeks Eestlaste Ühingu haridusosakonna juhatajana hakata korraldama Inglismaale emigreerunud eestlaste haridust. 1956-1970 töötas Briti välisministeeriumi ametnikuna, pärast pensionile jäämist hakkas ta vabatahtliku palgala tööjõuna koostama kataloogi eestikeelsete ja eestiaineliste raamatute kohta. Samuti tegi aeg-ajalt kaastööd ajalehele "Eesti Hääl" ja ajakirjale "Tulimuld".

Salme Pruuden suri Londonis 98. eluaastal 16.juunil 1993. a.

Salme Pruudeni portreebüst


Foto allikas OÜ Monument

1996. aastal valati pronksi ja paigaldati Viljandisse Köleri puiesteele Salme Pruudeni portreebüst. Eelnevaid korrastustöid büsti paigaldamiseks tegid Sakala Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Seltsi eakad liikmed.

Algselt oli ausambal lihtsalt kirjas, et Salme Pruuden oli pedagoog. Sakala Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Seltsi liikme pr. Õilme Helvi Varblase ettepanekul lisati juurde tekst, et pr. Pruuden oli ka Kodutütarde 1 peavanem. Mälestustahvli tekst on kooskõlastatud Kodutütarde peavanema pr. Anne Eenpalu ning Sakalamaa kodutütarde ringkonnavanema pr. Helju Mägiga; oma nõusoleku teksti paigaldamiseks andis ka kunstnik ja Sakala kodutütarde ringkonnavanema abi pr. Aate-Heli Õun. Rahastajaks oli Sakala Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Sõprade Seltsi esimees hr. Valev Kaska, kes leidis vajaliku summa Sõprade Seltsi rahadest.

 
Salme Pruuden (Pruden)

Hariduskäik
1904-1905 Päri vallakool
1905-1906 Heimtali vallakool
1906 Kõpu kihelkonnakool. Märkus: Õpingud katkenud sarlakipuhangu tõttu, kool suletud.
1907-1908 Blossfeldi erakool Viljandis
1908-1916 Viljandi Linna Tütarlastekool (Gümnaasium), eriala pedagoogikaklass (1915.1916). Märkus: omandanud koduõpetaja kutse vene keele ja matemaatika õpetamise õigusega.
1917-1918 Tartu Ülikool, ajaloo-keeleteaduskond, ajalugu. Märkus: vabakuulaja
1919-1927 Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, ajalugu
1927-1930 Tartu Ülikool filosoofiateaduskond, filosoofia
1931-1939 Tartu Ülikool õigusteaduskond

Teadustöö
1935 Võitlusest alaealiste hooldumatusega, Taru Ülikool
Magistritöö, artiklid : Noorsoo probleemid kodumaal ja mujal.

Töö
1916-1917 Mõisaküla Läti Progümnaasiumi õpetaja
1919 Rakvere Tütarlastegümnaasiumi õpetaja
1920 Tartu II Ühiskommertsgümnaasiumi õpetaja
1920-1921 Tartu Õhtu-Reaalgümnaasiumi õpetaja
1923-1944 Tartu Tütalastegümnaasiumi inspektor (1923-1940), direktor (1940-1944). Märkus: andis ajaloo, kõlblusõpetuse, loogika, psühholoogia tunde; õppealajuhatajana töötas nõukogude okupatsioonini, siis vallandati.
1940-1941 Tartu I Reaalkooli ajaloo õpetaja
1944-1945 Schwarzenbecki DP-laagri Eesti Gümnaasiumi direktor
1945-194? Stolzenau õpetaja, haridusosakonna juahtaja
1947-19?? Eestlaste Ühingu Inglismaal haridusosakonna juhataja
1956-1970 Suurbritannia Välisministeeriumi raamatukogu ametnik
1975-1982 Briti Raamatukogu palgata ametnik. Märkus: koostanud raamatukogus leiduvate Eesti raamatute ja ajakirjade kataloogi, mis ilmus 1981. Ülalpidamist teeninud tikkijana.

Muu tegevus
  • Eesti Naisüliõpilaste Seltsi (ENÜS) liige (1919-), vilistlaskogu liige (1927-)
  • Naiskodukaitse KODUTÜTARDE organisatsioonile alusepanek ja töö ringkonna vanemana (1931), tegevus peavanemana (1932-1940).
  • Akadeemiline Pedagoogika Seltsi (1929–1941) liige; väljaande "Pedagoogiline aastaraamat" toimetuse liige 1932-1935.
  • Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu (EANÜ) liige, abijuhataja
  • Eesti Üliõpilasseltside Vilistlaskogude Liidu abijuhataja ja sekretär
  • Õpetatud Eesti Seltsi liige
  • Tartu Keskkooliõpetajate Ühingu liige
  • Tartu Helikunsti Seltsi liige
  • Balti Uuringute Edendamise Ühingu (Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS)) liige
Eesti laste suvekodude ja täienduskoolide tegevuse korraldamine, avaldanud artikleid ajaloo, kasvatusteaduse ja bibliograafia alalt.

Emigreerus Saksamaale 1944. aastal, läks Inglismaale 1947. aastal

Tunnustused
  • Büst Köleri puiesteel Viljandis (1996, skulptor Aime Kuulbusch)
  • Kotkaristi IV klassi teenetemärk (1938)
  • Naiskodukaitse teenetemärk (1936)
  • III klassi Valge Rist (1936)
  • Noorte kotkaste ustava sõpruse märk (1934)
  • ÜHISTÖÖ mälestusmärk annetuste kogumise ja haiglate varustamise korraldamise eest Vabadussõja ajal (1921)
Publikatsioonid
  • Catalogue of Books and Periodicals on Estonia in the British Library Reference Division. London; New York : The British Library, 1981. 309 p.
  • Panslavism and Russian communism. Richmond, 1976. 59 p.
  • Tartu üliõpilaskonnast 50 aasta eest // Eesti Hääl (1970) 23.-30. 1.
  • Eesti – mu kodumaa : lugemisvara noortele / toim.; ill. H. E. Oiderman. London, 1952. Nr. 1-3. (Fotot: http://pilt.raamatukoi.ee/pildid/v/0163/956.jpg)
  • Hilja Lippmaa mälestuseks // Pm (1943) 4.02., ..., 2.
  • Maa- ja linnaõpilaste edasijõudmisest endises gümnaasiumis. Trt., 1939. 12 lk.
  • Isamaa auks : näidend (A. Wirkhausi muusika). [S.l., 193?]. 53, [2] lk. – Mimeograaf. – Aa. 1935-36 esitasid Tallinnas ja Tartus kodutütred, noorkotkad ja naiskodukaitsjad.
  • Esimene võõrkeel ja meie kultuuripoliitika // Pm (1933) 25.11., 277.
  • Uus keskkoolide võrgukava. Tartu peab jääma koolilinnaks // Pm (1933) 19.04., 96.
  • Teadus, noorus, isamaa : [luuletus : sõnad S. Pruuden, viisist. M. Härma (Hermann)] // Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911-1991. Trt., 1991, 12; Üliõpilasleht (1931) 11.
Personaalia
  • EE2 ja kd. 14 : fot.
  • Pedagoog Salme Pruudeni büst Köleri puiesteel : [foto allkirjaga] // Sakala kalender 1998. Viljandi, 1997, 55.
  • E. Põder. Salme Pruuden // Meie Elu (1996) 27.06., 26, 9.
  • Noortemagistri töö teemal "Salme Pruuden pedagoogina ja ühiskonnategelasena / EV Kodutütarde Peastaap ; koost. H.-M. Kilk. Trt., 1995. 8, [15] l. : ill. – Bibliogr.
  • J. Taul. Järelehüüe Salme Pruudenile // Eesti Hääl (1993) 2.07., ...
  • E. Martens. Salme Pruuden. In memoriam // Vaba Eestlane (1993) 20.07., ...
  • Universitas Tartuensis : Eesti Vabariigi Tartu Ülikool ja üliõpilaskond sõnas ja pildis / koost. B. Kangro. Lund, 1970, 121.

teisipäev, 11. mai 2021

Virginie Grimaldi. KÜLL SA SUUREMANA ARU SAAD

Varrak, 2019
302 lk.

Raamatu peategelane on noor naine Julia, kelle elu on sassis. Ta soovib põgeneda oma hiljutiste kurbade kogemuste ja mälestuste juurest. Tal õnnestub leida töö kodust eemal asuvas hooldekodus psühholoogina. Julia hakkab elama hooldekodu juures olevas korteris. 

Julia läheb uude kohta tööle üsna negatiivse hoiakuga ning leiab, et see töö pole tema jaoks. Siiski annab töötamine eakate inimestega talle väärtuslikke kogemusi ja õpetlikke vestlusi. Üha rohkem hakkab ta hindama inimsuhete väärtust ja hetkes elamise oskust.

Kui Julia tööleping hooldekodus lõpeb, on ta õnnetu. Tal on tekkinud tunne, et ta on just seal, kus ta olema peab. Ja nüüd peab ta sealt lahkuma. 

Küll sa suuremana aru saad” on Varraku ajaviiteromaan. Selles on nii kurbust kui rõõmu, õelust ja armastust. Kui otsid kerget ja mõnusat lugemist, siis see raamat on hea valik.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938022

reede, 7. mai 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Jane tiigrihüpe koristajast raamatukoguhoidjaks

Koristajana raamatukogus alustanud Jane ei suutnud arvuti kutset 
eirata, viskas kiired tiirud mopiga ning asus salaja õppima. Nüüd on 
ta kõrgharitud infoteadlane ja raamatukoguhoidja ning kõikide 
Pipade armastatud kolleeg.
 Pilt on illustreeriv. Foto originaal: Nele Grosthal

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, kuidas ma salaja Viljandi Linnaraamatukogu lugemissaali arvutit ilma luba küsimata kasutasin, pean kõigepealt meenutama oma lapsepõlve. Juba lapsena arutlesin ma selle üle, et küll on ikka raamatukogutädi töö tore - muudkui istu ja loe raamatuid. Kasvõi tundide viisi! Nii mõnigi kord leidsin ennast mõtte juurest, et mina ei taha saada õpetajaks, arstiks ega müüjaks vaid hoopis raamatukoguhoidjaks.

Minu esimene amet Viljandi Linnaraamatukogus oli poole kohaga koristaja. Koristamas käisin üle nädala ja hommikuti, enne raamatukogu avamist. Nädala lõpus ja suvekuudel pesin põrandaid ja keerutasin tolmulappi õhtuti, kui lugejate teenindamine oli lõppenud.

Raamatukokku koristama pääsemine oli tegelikult minu jaoks, kui aardelaeka avamine. Ja ma mõtlesin seda päris tõsiselt! Sain ju täiesti vabalt vahepalakas koristustöödele uurida raamatuid ja ajakirju. Juhtus, et tolmulapiga riiulite vahel veheldes, sattus minu kätte mõni huvipakkuv raamat ning ma jäin seda lugema. Unustades täiesti ära, miks ma tegelikult seal olen ja mida tegema pean. Lisaks raamatutele pakkus suurt huvi tehnika viimane sõna – arvuti. Lugemissaali ühes imepisikeses toakeses toretses üks ja ainus arvuti, mis oli mõeldud lugejatele kasutamiseks. Minus tekkis kindel plaan selle imemasinaga lähemalt tutvust teha.

Tol korral puudusid mul igasugused teadmised arvuti kasutamisest, veel vähem oli mul mingeid teadmisi internetist. Kõik see tuli endale selgeks teha katse-eksitusmeetodil. Esimesteks ülesanneteks võtsin endale selgeks teha arvuti avamine ja sulgemine, hiire liigutamine, ikoonide avamine ning avatud internetilehekülje sulgemine. Esimese õppetunni kohta oli seda juba küllalt. 

Järgmisel korral olin juba julgem. Iga „tiigrihüppega“ tõusis minu enesekindlus ja tahe veel rohkem ja rohkem masina kasutamist tundma õppida. Kui lõpuks need toimingud sujusid ilma probleemideta, tahtsin end proovile panna teksti sisestamises. Avastasin õige pea, et olen klahvide kasutamises ikka päris koba. Täiesti juhuslikult leidsin arvutist programmi, kuhu sai teksti lõputult kirjutada. Selleks, et klahvide sõrmitsemine läheks libedamalt, võtsin ette suvalise teksti raamatust ja hakkasin lihtsalt teksti arvutisse trükkima. Mida rohkem tunde/päevi ma peale oma põhitööd arvuti taga istusin ja harjutasin, seda parem tunne mul tekkis. Tundsin end juba peaaegu profina! Interneti kasutamine, ajalehtede lugemine, elu esimese e-postkasti loomine ning sealt esimese e-kirja saatmine, uue faili loomine ja palju muudki huvitavat olid kõik need tegevused, mida arvuti kasutamisega iseseisvalt selgeks õppisin.

Tagantjärele mõeldes - see, et võtsin arvuti kasutamise selgeks õppimise enda südameasjaks tuli mulle ju vaid kasuks. 2002. aastal avati meie raamatukogu uues ja avaras majas, tänu uutele oskustele avanes mul võimalus oma uusi oskusi kohe praktiseerima hakata. Minust sai Viljandi Linnaraamatukogu raamatukoguhoidja-registraator.

Meenutas: Jane Haavel (kirja pandud Viljandis, 2008 a.)

neljapäev, 6. mai 2021

VLRK 110: Viljandimaa raamatukogud ärkamisajast esimese Eesti Vabariigi lõpuni

Viljandimaal on tähtis koht Eesti raamatukogude tekke- ja arenguloos. Siit sai alguse demokraatlikel alustel, demokraatlikke, rahvuslikke ja hariduslikke eesmärke silmas pidavate kogukonnaraamatukogude asutamine külaharitlaste eestvedamisel ja külarahva toel.  


Tarvastus asutati raamatukogu juba 1860. aastal

Tarvastus asutati 1860. aastal kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühneri eestvedamisel raamatukogu. Põhikirjas sätestati, et raamatukogu on kogu kihelkonnas eesti rahva kasuks ja tuluks asutatud ja selles raamatukogus peavad olema igasugused eestikeelsed raamatud, mis rahvale head ja tulusat õpetust võivad anda.

Tuvastamata fotograaf. Tarvastu kihelkonna kooliõpetajad – 1. rida (vasakult): A. Leppik, J. Laosson, H. Wühner, P. Tekkel; 2. rida: A. Rennit, H. Utso, J. Kärik. 1860.aastad.

Tarvastu raamatukogu asutati ajal, mil rahvuslik liikumine oli alles kujunemas. Selle loomine sai teoks Tarvastu kihelkonna kooliõpetajate ja ärksamate meeste ühisalgatusena. Neil aastail olid Tarvastu kihelkonna koolmeistriteks kihelkonnaõpetaja Hans Wühneri kõrval Aadu Perlus Mõnnaste vallakoolis, Jaan Lepasson Vana-Suislepas, Peeter Tekkel Voorus, Aadu Rennit Kuressaares, Hans Uts Saares jt. Juhtiv osa raamatukogu asutamisel kuulus Hans Wühnerile.

Tarvastu raamatukogu võitis kohalike elanike hulgas varsti suure populaarsuse. „Kuulsa Hans Wühneri raamatukogust“ käidi raamatuid toomas ka kihelkonna kaugematest äärtest. Lugemismaks, kopikas raamatult, ei olnud väga koormav. Pealegi ei nõutud lugemismaksu kõigilt: kellele see käis üle jõu, sai raamatuid tasuta.

Üheksa aasta pärast oli raamatukogu kasvanud juba 408 köiteni. Kuna õhemad raamatud köideti mitmekaupa kokku, võib arvata, et raamatute koguarv oli tuhande piires. Lugemisraha oli sama aja jooksul kogunenud 70 rubla. See lubab oletada, et aastas laenutati lugejatele umbes tuhat raamatut. Tolle aja kohta oli see igatahes väga hea saavutus.

Nõnda pandi Tarvastu kihelkonnas alus meie esimesele rahva asutatud raamatukogule ja rahvaraamatukogude arengule üldse. Tarvastu initsiatiiv ja eeskuju ärgitas teisigi kihelkondi ja valdu ning laiemalt kogu Eestimaad selliseid raamatukogusid asutama.


Viljandimaa oli juba 20. sajandi alguseks raamatukogudega kaetud

Järgmistel aastatel hakkas uusi raamatukogusid juurde tulema elavamalt. Valged laigud kujuteldava Eesti raamatukogunduse kaardil polnud 1880ndatel siiski veel haruldased. Valgeid laike oli tublisti vähem Lõuna-Eestis, Viljandimaal vaid üks – Suure Jaanis. Viljandimaal olid raamatukogude poolest kõige rikkamad Paistu ja Viljandi kihelkond.

Nii kujuneski Viljandimaa ainsaks maakonnaks Eestis, kus 1880ndate aastate lõpuks olid raamatukogud igas kihelkonnas – kokku kakskümmend. Tarvastule järgnesid Holstre (1867), Rimmu (1878), Pilistvere (1879), Kutsari (1881), Heimtali (1881), Õisu (1883), Polli (1883), Abja–Peraküla (1883), Uusna (1883), Uue–Suislepa (1884), Tuhalaane (1884), Kolga–Jaani (1885), Kaarli (1886) raamatukogud, vaatamata sellele, et tsaarivalitsus oli väga kitsi asutamislubade väljaandmisega. Metsküla raamatukogu puhul näiteks ei meeldinud võimudele see, et selle algatajad olid põhikirjas näinud ette aeg-ajalt lugejate koosolekute korraldamist ja raamatute ühiseid arutamisi. Kuraatori arvates võis viimasest tekkida ainult segadust ja raamatute sisu tendentslikku tõlgendamist. Aastase ootamise järel sai 1889. a. Metsküla raamatukogule loa taotleja kooliõpetaja M. Soop keelduva vastuse.

Sügaval venestamisajal 19. sajandi lõpus olid karskusseltsid peamised rahvaraamatukogude traditsiooni jätkajad. Kuna uutelt seltsidelt loodeti avaramaid tegutsemisvõimalusi, anti mitu seni loata tegutsenud raamatukogu üle karskusseltsidele. Kuid siingi põrgati kitsendavate määruste ja ametivõimude vastuseisule. Loataotlejad said eitava vastuse, nt Kolga-Jaanis, Tarvastus jm. Mõned raamatukogud suleti - nt 1888. aastal Viljandimaal Õisu ja Kutsari raamatukogu ning mitmed teised.

Uue sajandi algul olukord pisut leevenes - nagu eestlased, said ka sakslased 1906. aastal ivakese paremad võimalused omakeelse hariduselu edendamiseks. Neid tuleb kiita tugevasti tsentraliseeritud kubermanguseltside ja nende toel loodud linnaseltside loomise eest: Liivimaa Saksa Selts asutas 1907. aastal osakonna (ja nendes raamatukogud) Tartus, Viljandis, Valgas, Kuressaares, Pärnus ja isegi Põltsamaal. Eriti rändraamatukogude asupaikade põhjal peab järeldama, et hoolt ei kantud mitte ainult sakslaste, vaid ka kadakate kirjandusvajaduse rahuldamise eest.

Mitmes linnas asutatud vene seltskondlikud ühingud ei võtnud oma tegevuskavasse avalikkusele mõeldud raamatukogude rajamist. Üldiselt tegutsesid need ühingud väga omaette, koondades enda ümber kohalike vene haritlaste kitsa ringi. Sama kitsaks jäi ka nende raamatukogude tegevus. Pisike vene seltskondliku ühingu raamatukogu oli tegelikult Viljandis olemas juba 1899. aastal.

 

Raamatukaupluste raamatukogud

Lugemishuvilisi, kuid endale koju soetamiseks mitte piisavalt jõukaid inimesi, leidus ka linnas. Tegevusvälja jäi seetõttu raamatukaupluste raamatukogudele. 

Viljandis oli 19. sajandi lõpus neid mitu. Esimesed sellised maksuga laenuraamatukogud sisaldasid eesti raamatuid pooleks saksakeelsetega, nt. Carl Kreutzdahli raamatupoe laenuraamatukogu, asutatud 1862. 

Varsti kohtame raamatukaupluste juures täielikult eestikeelse kirjandusega raamatukogusid. Paljud neis tegelesid nüüd puhtal kujul eestikeelse kirjanduse laenutamisega. Suurematest sedalaadi raamatukogudest olgu nimetatud  1878. aastal aluse saanud Gustav Rosenbergi laenuraamatukogu ja 1900. aastal asutatud Hans Leokese raamatukogu.

 

Viljandlaste lugemishuvi 19. sajandi lõpus

Eesti Postimees (1882) 10. märts
Odiste raamatukogust

Ajalooüürikutes tuhlates võib leida andmeid, mis näitavad meie esiisasid ja –emasid väga raamatujanulistena. Juba raamatukogude ulatuslik levik ja toetus, mida osutasid neile elanikud pidude ja korjandustega, lubab oletada suurt kasutajaskonda. 

Seda kinnitavad ka arvud. Õisus oli asutajaid–lugejaid 1883. aastal 83. Viljandimaal Kutsari vallakoolis asunud raamatukogu lugejate nimekirjades leiame inimesi, kes elasid 30-40 kilomeetrit Kutsarist eemal. Kutsaril oli muidugi ka võrdlemisi mahukas kogu (1885. a. üle 1000 köite) ja ligi paarisaja lugejani küündiv lugejaskond.

Toonased raamatukogud sõltusid paljuski annetustest, liikmemaksudest ja laenumaksust. Tarvastu raamatukogu heaks tehtud korjandus tõi sisse sadakond raamatut ja 36 rubla 50 kopikat rahas. Lätkalus kinkis 1883. aastal keegi noormees üksinda 60 raamatut ligi 18 rubla väärtuses. Abja-Perakülas saadi 1884. aastal tuluõhtul puhaskasuna 150 ja Õisus koguni 183 rubla. 

Huvitavalt oli lugemismaks määratud Tarvastus: mida kauem oli raamat lugeja käes, seda rohkem tuli selle eest maksta. Nädalaks võetud raamatu eest tuli maksta olenevalt raamatu paksusest 1-2 kopikat. Kui raamatut hoiti kolm kuud, oli maks juba 8 kopikat. Aastaks võetud ühe suurema või kahe väiksema raamatu pealt tuli tasuda 25 kopikat. Teinekord müüdi aga uute raamatute soetamiseks raha saamiseks vanemad raamatud maha. 

Viljandimaal Metsküla raamatukogus anti raamatuid kolmeks nädalaks. Lugejad, kes elasid raamatukogust kaugemal kui viis versta, võisid raamatuid hoida viis nädalat.

Raamatukogude pidajad tegid ka hoolsat selgitustööd. Odiste küla koolmeister kirjutas: „Ka teen mina selle juures hoolsaste tööd, et inimesed oma aega ennem raamatute kallal veedaksivad…. Selle pärast soovi mina neile just seda ning teist raamatut lugeda, seletan ka sagedaste neile raamatute sisu ja tulu ära, kes seda veel ei tunne, ja sellest omast tööst näen mina hästi kaunist vilja.“ (Eesti Postimees, 10. märts 1882, lk. 3)

 

1910ndate pöördelised ajad

Intensiivne raamatukogude asutamise juurdekasv jätkus, kasvatades 1915. aasta lõpuks nende arvu kahekümnelt neljakümne seitsmeni. Lisaks neile tegutsesid ka koolide juures 97 kooliraamatukogu. Seega tegutses Viljandimaal 1915. aastal ühtekokku 144 raamatukogu, milles oli kokku 36 996 raamatut.

Viljandis pandi suuremale rahvaraamatukogule alus 1910. aastal Viljandi esimese Lugemisringiga.

Alanud maailmasõda jättis seltside, sh raamatukogude tegevusele oma jälje. 1915. aastal suleti kõik saksa seltsid ja keelati saksa keele tarvitamine avalikes kohtades. Suuri muudatusi Viljandi elus tõi kaasa suve lõpp, mil pärast sakslaste suurpealetungi ujutati linn üle sõjapõgenikega Läti aladelt. Pärast Pärnu pommitamist augustis evakueeriti Viljandisse osa sealseid asutusi. Üldse töötas 1915. aastal Viljandis korralikult ainult üks seltsiraamatukogu – Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu. „Koidu“ raamatukogust jäi raamatute väljaandmine pea täiesti seisma ning karskusseltsi „Vabadus“ raamatukogu oli hoopis suletud. Et lugemisvara siiski inimesteni jõuaks, ostis lugemisring karskusseltsi raamatukogu 1916. aasta mais endale. Ka 1917. aastal oli Viljandis ainsaks tegutsevaks seltsiks lugemisring oma raamatukoguga. 

Viljandimaa seltside juurde loodud raamatukogude käsi sai samuti sõjast räsida – tegelased „kisti seltsidest eemale, koosolekud jäid pidamata ja seltside varandused jäid hooletusse“.

1918. aasta Saksa okupatsiooniaegset sakslaste keelavat, koguni purustavat tegevust tundsid peamiselt linnade raamatukogud, maal vähem. Kuressaares hävitasid sakslased täielikult Kuressaare Eesti Seltsi Hariduse Osakonna raamatukogu, Viljandis „Koidu“ seltsi oma, kinni pandi Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu ja Tartu Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu, Sindi raamatukogu jm. Nagu oma varasemates ajaloopostitustes oleme juba kirjutanud, sakslaste lahkumise järel Viljandi Esimest Lugemisringi enam päriselt käima ei saadudki. Ka mitmete ümberkaudsete lugemisringide tegevus (nt. Vana-Võidu jm) hakkas soikuma nii eestvedajate muutumise kui olukorra muutumise tõttu.

Aeg oli küps raamatukogude tegevuse ümberkorraldamiseks. Olulise tõuke järgmiseks etapiks andis 1919. aasta lõpus Tallinnas toimunud Esimene Rahvahariduspäev, mis oli rahvaraamatukogude võrgu arendamise seisukohalt suure tähtsusega.

 

Eesti rahvaraamatukoguvõrgu loomine


9. ja 10. novembril 1919 toimus Tallinnas Esimene Rahvahariduspäev, millest võttis osa mitmesuguste haridusseltside, ühingute ja koolivalitsuste esindajaid, kokku ligi 80 inimest. Esimesena esines haridusministeeriumi rahvahariduse osakonna juhataja Emma Asson, kes selgitas vastvalminud osakonna peamisi ülesandeid. 

1) lugemislaudade awamine, 
2) raamatukogude asutamine,
3) tõlgete soetamine, peaasjalikult heade populaarteaduslikkude tööde,
4) raamatukogude instruktorite ametisse panemine,
5) rahwaülikoolide ja edasiharimise kursuste käimapanemine,
6) kinode asutamine rahwahariduse laililaotamise otstarbeks ja
7) edasiharimise programmide wäljatöötamine.
Need on kõik ülesanded, mis tuleksid ellu wiia. Seda on hakatud ka tegema,
kuid rahapuuduse pärast ei ole weel kuigi kaugele jõutud.
Haridusministeerium on pöördunud üleskutsega omavalitsuse asutuste
ja seltside poole lugemislaudade ja raamatukogude awamise ja asutamise asjus.“

Samast ettekandest said kuulajad teada, et ministeeriumile teadaolevalt „on maal üleüldse 17 lugemislauda ja 140 raamatukogu, neist maksuta 13 lugemislauda ja 40 raamatukogu.“ Eesmärk oli jõuda sinnani, et kõik lugemislauad ja raamatukogud oleksid maksuta.

Haridusministeeriumi poolt pöörduti ajalehetoimetuste poole palvega, et nood oma väljaandeid lugemislaudadele soodsamalt müüksid, ning kõik peale „Maaliidu“ olid sellega kaasa tulnud.

Raamatukogude toetamiseks taotles rahvaharidusosakond krediiti summas 57 200 marka, arvestusega igale vallaraamatukogule 150 ja linnaraamatukogule 300-500 marga toetuse maksmiseks. Suuremalt osalt loodeti ka kohalike omavalitsuste ja seltside panusele.

Kõne järel jõuti ühisele otsusele, et raamatukogude korraldamisel peavad „seltskond, riigiwalitsus ja omavalitsus“ koostööd tegema, kusjuures viimased ka aineliselt panustama. Eesmärgiks sai igasse valda, kihelkonda ja linna raamatukogu asutamine ning raamatukogukursuste korraldamine.

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi (RÜS) põhikiri registreeritigi Eduard Schönbergi initsiatiivil  juba 12. novembril 1919 Viljandi-Pärnu Rahukogu poolt ning asutamiskoosolek peeti sama aasta 14. detsembril.

Assoni ideed kogusid poolehoidjaid ka teistel maakondlikel raamatukogupäevadel, nt Viljandis 6. juunil 1920. Siin oli korraldajaks Viljandi Rahvaülikoolide Selts, toimumiskoht „Viljandi mõisa uues lossis – Rahvaülikoolide Seltsi ruumides“ (!). Juhatasid Eduard Schönberg ja Aleksander Sibul. Otsustes oli uus see, et oleks vaja üle-eestilist keskraamatukogu ja määrata talle ka sundeksemplarid. Aktuaalse probleemina otsustati keelata väärtuslike eraraamatukogude väljaviimine. Päevi-kongresse oli vaja raamatukogumõtte populariseerimiseks. Need ei jäänud tühjadeks sõnadeks.

1922. aastal oli erinevate ajaleheartiklite väitel Viljandi linnas neli suuremat raamatukogu:

  • maksuta ning suuremalt jaolt kooliõpilastest lugejaskonnaga Rahvaülikooli raamatukogu 5000 köitega ning selle lugemistuba kõigi Eestis ilmuvate ajalehtede ja –kirjadega; 
  • keskkooli õpilasi teenindav Koolinoorte Liidu raamatukogu 2000 köitega ning lugemistoaga;
  • Viljandi linna vanim ja suurim Hans Leokese maksuline laenuraamatukogu rohkem kui 6000 köitega;
  • 1921. aastal asutatud Akebergi maksuline kunstiajalooline raamatukogu
Lisaks muidugi 500-2000 köitega keskkoolide juures olevad kogud.

Viljandi maakonnas olevat samal ajal ligi 50 rahvaraamatukogu, mida pidasid üleval erinevad seltsid. Neist kõige vanemad olid 1881. aastal Viljandi vallas asutatud „Kutsari“ lugemisring ning 1883. aastal asutatud Uusna valla haridusseltsi raamatukogu. Koos Eesti iseseisvumisega toimus ka seltsitegevuse taaselustumine, kuid peamiselt vaid õpetajate ning ärksamate „seltskonna tegelaste“ entusiasmist.

    Raamatukogude korraldamise tööd asuvad pea igal pool õpetajate peal, kes seda vabatahtlikult ja maksuta teevad; ainult mõne suurema kogu juures on raamatukoguhoidja palgatud. Raamatukogudel oma kindlaid ruumisid ei ole. Nad on paigutud sinna, kus aga vähegi ruumi on leitud. Nii leiame kogusid taluhoonetest, koolimajadest ja mõnes kohas ka vallamajades. Enamasti igal pool on ruumid maksuta tarvitada antud.

    Raamatukogude suurus on mitmesugune; nimelt kõigub see 50—1500 raamatu vahel. Mõnes uuemas kogus on see köidete arv isegi veel vähem. Suurem osa kogudes olevaid raamatuid on rahvaliku kerge sisuga, väikene protsent ka muinasjutte, ajaloolisi ja teaduslisi raamatuid. Raamatukogude tarvitamine on kõigile liigetele maksuta, kuna võõrastelt väikest tasu võetakse. Mõnel pool on see ka võerastele maksuta. Raamatukogusid tajvitavad taluinimesed, töölised ja õppiv noorsugu. Enamus lugejatest on naisterahvad. Kõige rohkem loetakse ilukirjanduslisi tooteid. Raamatukogud kannatavad rahalise kitsikuse all. Raamatud maksavad palju, ning köitmine on ka kallis. Läinud aastal said Viljandimaal üle 20 raamatukogu raamatute poolest täiendatud, mis aga suureneva lugejate arvu juures liig väikene oli. Olgugi, et Viljandimaal hea hulk raamatukogusid on, kuid kõikide lugejate soovisid ei suuda nad veel täita. Edeneva kultuuriga kasvab ka lugejate arv, mille tõttu tarvidus raamatute järele kasvab.

Jaan

Ühisuudised (1923) 26. mai

Juba novembris 1923 kirjutas Päevaleht, et „Wiimaste maavalitsuse andmete järele on Viljandimaal üldse 59 raamatukogu, nendest registreeritud 46 raamatukogu ja registreerimata 13. Kihelkondade järele on Wiljandimaal raamatukogusid järgmiselt: Wiljandi kihelkonnas 15, Põltsamaal 12, Suure-Jaanis 7, Pilistweres 6, Paistus 5, Kolga-Jaanis 4, Tarwastus 4, Kõpus 3, Wiljandi linnas 4 raamatukogu.

Tartus 28. ja 29. detsembril 1923. aastal toimunud Eesti esimese hariduskongressi teisel päeval pidas ettekande A. Kurvits, kes rääkis raamatukogude võrgust. Tema väitel oli 1922. aastal raamatukoguvõrk 447 raamatukoguga juba vormiliselt teostatud, ent kuna ei suutnud „rahuldada rahwa waimlisi nõudeid“ on see number aasta hiljem juba 573. Riigipoolset tuge on raamatukogudele antud 1921. aastal 650000 marka, 1922. aastal 75000 marka, 1923. aastal 1800000 marka ning planeeriti 1924. aastaks 3000000 marka. Ametis on raamatukogude korraldamist nõustavad instruktorid, läbi viidi 1923. aastal 6 kohas raamatukoguhoidjate kursused haridusministeeriumi poolt välja töötatud õppekava järele ning töötati välja raamatukogude seadus, kus ka uue raamatukogude võrgu põhijooned ette nähtud. Uue seaduse eelnõu kohaselt oleks kogu raamatukogunduse juhtimine haridusministeeriumi käes ning ülevalpidamine omavalituse vastutada, mõningase riikliku toetusega. Raamatukogu piirkond peaks vastama algkooli piirkonnale, sest „raamatukogu peab jätkama kooli tööd“. Raamatukoguhoidjate ühing toonitas ettekandele järgnenud arutelul, et „soovitav ei ole anda raamatukogunduse juhtimine haridusministeeriumi hoolde, waid peaks enam wabadust jätma seltskondlikule algatusele.“ Noorsoo ajakirjade toetamise küsimust arutades muutusid sõnavõtud „käredaks“. Lausa jalgade trampimise ning sõna võtnud „Viisnurga“ toimetaja Antsoni maha-hõikamiseni.

Paljudel seltsidel oli oma raamatukogu, mõned neist kuulusid avalike võrku. Aga kui oma raamatukogu ei olnudki, toetasid seltsid kohapealseid avalikke. Kuid nagu kiusuks teistele: mõnel seltsil oli küll korralik raamatukogu, ent see ei kuulunud avalike hulka, ei kuulunud seltski nõnda liitu. Seisis täiesti omaette, kellegi toeta. Nimetagem üks selline – Õisu raamatukogu (asutatud 1882, ägedal venestusajal 1896 läks kinni, avati uuesti 1905).

Aastail 1918-1940 jätkus tasahilju raamatukogude kasv küündides riiklikus võrgus 1940. aastaks kuuekümne viieni. Et saada ammendavat ülevaadet raamatukoguteenindusest maakonnas, tuleks neile lisada veel koolide ja õpetajate raamatukogud, erakogud ja seltside raamatukogud.

Mittetäielike statistiliste andmete ja vastavasisuliste uurimuste puudumine ei võimalda kõikehõlmavalt hinnata, millist osa etendasid raamatukogud ja lugemine sel ajal. Teada on, et 1920. aastate alguses sai ülikooli raamatukogu 1427 eksemplari Viljandi maagümnaasiumist ning mitmele poolele müüdi osade kaupa Viljandist Hans Leokese 11000-löiteline raamatukogu, kuna maksulised laenuraamatukogud hakkasid avalike raamatukogude arenedes kaduma. Mingi osa Leokese kogust jäi ka poeg Jaan Leokesele, seemneks edaspidisele kogumisele.

Tuginedes Helju Lehesmetsa diplomitööle „Viljandi rajooni raamatukogude arengutee 1860– 1967“ (Viljandi, 1967) saame teada, et Viljandimaa maaraamatukogudes luges aastail 1938/1940 ühtekokku 3812 lugejat, ühe raamatukogu kohta tuli keskmiselt 69 lugejat. Kokku laenutati 40984 raamatut, millest 88,1% moodustas ilukirjandus, lastekirjandus vaid 0,8%, mida ilmus ka vähe. Viljandimaa linnades olid nimetatud näitajad kordades kõrgemad.

Vältimaks hinnanguid tuleb siiski tõdeda, et esimesel iseseisvusajal ei olnud lugemine rahva hulgas kahjuks eriti populaarne ja raamatukogu polnud viljandimaalaste poolt veel omaks võetud.

Kaart on võetud Helju Lehesmetsa diplomitööst „Viljandi rajooni raamatukogude võrgu arengutee 1860-1967“ (1967)


Allikad:

kolmapäev, 5. mai 2021

5. mai - Udo Uibo 65


Udo Uibo

Pseud. Kalju Soa
5.05.1956 Viljandi
Kirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija

Autor/allikas: PM/Scanpi

Õppis Viljandi 3. 8-klassilises koolis, Viljandi 1. keskkoolis ja Tartu Riiklikus ülikoolis filoloogiateaduskonnas, mille lõpetas 1979. aastal eesti filoloogina. 

Töötas 1979–1981 Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi grammatikagrupi vanemlaborandina, 1981–1990 „Keele ja Kirjanduse“ keeleteaduse osakonna toimetajana ja oli aastatel 1997–2005 ajakirja „Looming“ peatoimetaja.  

Ajakirjaike Liidu liige aastast 1986, humanitaarühenduse „Wellesto“ liige aastast 1987 ning Kirjanike Liidu liige aastast 1989. 

Debüteeris luuletustega „Nooruses“ 1974. aastal. Alates 1977. aastast avaldanud keeleteaduslikke artikleid ja arvustusi peamiselt „Keeles ja Kirjanduses“. 198-ndatel kujunes aktiivseks kirjanduskriitikuks, kirjutanud proosa- ja luulearvustusi, ülevaateid ja kultuurikommentaare, ka võõrkeeltes.  

Tõlkinud luulet ja proosat mitmest keelest ning on saanud selle eest 1995. ja 2001. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. 2001. aastal sai ka Valgetähe V klassi teenetemärgi. 2014. aastal sai Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia teose „Sõnalood“ eest. 

Allikad: