6. jaanuar - Helmuth Matthias Ibrus

6.01.1897 Viljandi - 5.03.1930 Tallinn
Vabaduse risti kavaler. Major

Sündis 6. jaanuaril 1897 (vkj 25. detsembril 1896) Viljandis äriteenija pojana. Abiellus 12. juulil 1925 Tallinna Kaarli kirikus Marie Anveltiga (1903–1971). Lapsed: Heino (1926–1928) ja Helgi (1927).

Haridustee:

• Mehikoorma külakool
• Pelbergi kool Tartus
• Tartu Õpetajate Seminari algkool
• Tartu linnakool
• 1914–1916 Tartu Aleksandri gümnaasium
• 1916–1917 1. suurtükiväedivisjoni õppekomando Luugal
• 1925–1927 Prantsuse suurtükiväekool
• 1918 ja 1920–1928 Tartu ülikooli õigusteaduskond (ei lõpetanud). Korp! Fraternitas Estica liige
  

Teenistuskäik:

• 1916 juuni astus vabatahtlikult I tagavara suurtükiväedivisjoni I maailmasõjas
• 1917 lipnik
• 1918 Vabadussõjas I suurtükirügemendi ja soomusrongide patarei vanemohvitser ning patareiülem Vabadusristi II liigi 3.järgu kavaler
• Hiljem teenis soomusrongidel ja Sõjakoolis, viimati Õhukaitse suurtükiväe-grupi ülem.
• 1925 Prantsusmaal täienduskoolitusel õhukaitse alal
• 1929 Inglismaal täienduskoolitusel õhukaitse alal
• 1930 major

Ta osales patareiülemana Vabadussõjas, teenis välja Vabadusristi. Vabaduse Ristile lisandusid 40 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, prii kool kuni kõrgkooli lõpuni, Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.

Hellmuth-Matthias Ibrus suri 5. märtsil 1930 Tallinnas Juhkentali tänaval õnnetusjuhtumi tagajärjel. Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. 

Surma põhjustas Kaitseministeeriumi korraldatud häire ajal vahisõduri hoiatuslask. Kontrollimiseks peatuma käsutatud auto libises värskelt sadanud lumel, sõdur arvas, et sõidukijuht ei allu korraldusele, ning tulistas hoiatuseks. Kuul tabas auto esiakent, surmates major Ibruse ning haavates kergelt peast Kaitsevägede Staabi ülemat kindralmajor Juhan Tõrvandit.

Allikad:

• Vikipeedia
• Fr. Estica andmekogu
• Pihlak, Jaak. Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi toimetised I. 2010. Lk. 99-101

2. detsember – Mihkel Ilmjärv

2.12.1891 Võisiku vald – 30.01.1951 Viljandi
Tõuaretaja

Mihkel Ilmjärv sündis 1.dets. 1891. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Võisiku vallas Nõmavere külas külakooliõpetaja perekonnas. Alghariduse sai noor Mihkel oma isa juures Lustivere vallakoolis. Mihkel õppis veel Põltsamaa kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus seminaris ja Tartu Veterinaarinstituudis. Õpingud lõppesid 31.jaan. 1917. aastal veterinaararsti diplomiga. Viimase kursuse üliõpilasena saadeti Mihkel Ilmjärv 1916. a. suvel Kiievi ringkonda Põlluministeeriumi sõjaväe loomade sööda ja hobuste varumise organisatsiooni veterinaararsti kohusetäitjaks, hiljem vanemveterinaararstina. Sellise töö korral ei olnud sõjaväekohustust, tsaariarmees Mihkel Ilmjärv ei teeninud.

1921. a. lahkus Mihkel Ilmjärv sõjaväeteenistusest ja asus tööle Põllutööministeeriumi Loomakasvatuse Peavalitsusse veise- ja hobusekasvatuse osakonna juhataja kohusetäitjaks. Tervislikel põhjustel sai temast Läänemaal Lihula jaoskonna loomaarst.

Noor energiline loomaarst paistis silma. Lääne Maakonnavalitsus otsustas Mihkel Ilmjärve ümber paigutada Lääne maakonna ja Haapsalu linna loomaarstiks. 1.aprillist 1927. a. saab Ilmjärvest Tori Hobusekasvanduse juhataja. Aasta hiljem pandi temale veel Põllutööministeeriumi hobusekasvatuse eriteadlase, hobusekasvatuse osakonna juhataja, suguhobuste märkimiskomisjoni esimehe ja riigi sugutäkkude tagavara juhataja kohustused, veel maatulundusbüroo hobusekasvatuse nõunik alates 1935. aastast. 1.aprillist 1938. a. Tori Hobusekasvandus nimetati Riiklikuks Hobusekasvanduseks. Mihkel Ilmjärv jäi edasi selle juhatajaks. Alates 10.nov. 1940. a. nimetati Mihkel Ilmjärv Riikliku Hobusekasvanduse direktor-veterinaararstiks. 1942. aastast oli ta ühtlasi Loomakasvatuse Valitsuse hobusekasvatuse osakonna juhataja.

Pärast sõda moodustati Toris Hobusekasvatuse ja Aretuse Instituut. Mihkel Ilmjärv sai selle direktoriks 26.septembrist 1944. aastal. Töö kulges edukalt ning talle omistati 1946. a. Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus.

20. juunil 1947. aastal lahkub Mihkel Ilmjärv Torist. Töö Teaduste Akadeemias sai kesta veidi üle kolme aasta.

Nagu Mihkel Ilmjärve elukäigust selgub, on kogu tema töö seotud loomakasvatuse, eriti aga hobusekasvatusega. Ta oli laia silmaringiga tõuaretaja. Tema aretustöö eesmärgiks sai universaalse põllutööhobuse aretamine. Ilmjärv töötas välja traavi-, sammu- ja maksimaalsete jõukatsetuste metoodika ning täiendas neid pidevalt jõudlusomaduste arenemisel.

Ühiskondliku tegevuse haare oli Ilmjärvel lai. Ta oli ajakirja “Meie hobune” tegevtoimetaja. Tema artiklid on ilmunud ajakirjas “Põllumajandus”.

 Tema tööd on hinnatud mitmeti, kõrgeim neist Valgeristi IV klassi teenete märk.

Eesti NSV teenelise teadlase elutee ja elutöö lõppes 30. jaanuaril 1951. aastal Viljandi lähedal.

Koostanud Helju Rohtsalu

Allikas: Kaldad : Tori valla ajaleht (2006) nr. 5, lk. 7, 8

17. september – Anton Irv 135

17.09.1886 Sillaotsa talu, Viljandi vald – 27.04.1919 Lätimaal Streneči lähistel

Kolme Vabaduse Risti kavaler, Kapten

Sündis 1886. aastal Viljandimaal Viljandi vallas. Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis. Enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.

Maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti. 1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks. 1917.-1918. aastal oli Irv 1. Eesti polgus roodu- ja pataljoniülem.

Vabadussõja algul võttis kapten Irv aktiivselt osa 1. soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema abina Viru rindele. 10. detsembril 1918. aastal nimetati kapten Irv soomusrongi ning pärast kapten Partsi haavatasaamist 1919. aasta jaanuaris soomusrongide divisjoni ülemaks.

Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Kalevi Malev, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. jalaväerügement. Kapten Irv langes lahingus 27.04.1919 Egle raudteejaama lähistel. (VRSAA F 400, N 12, S 27537; ERA F 495, N 7, S 1156; EVK 1984, lk 48; Vojennõi orden…2004, lk 539)

Leitnant Anton Irve autasustati Georgi mõõgaga.

Allikas: Eestlastest kavaleride elulood

Kapten Anton Irve mälestusmärk

Viljandi Pauluse kiriku juures Viljandi Pauluse kiriku juures nn Kirikumäel asub mälestuskivi Eesti Vabadussõjas langenud sõjamehele kapten Anton Irvele. A.Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal, olles tollal Eesti Soomusrongide Divisjoni ülem. Temale kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

Allikas: Viljandi Turismiinfokeskus

26. august - Valter Ilison 100

Foto allikas: Eesti Entsüklopeedia

Valter Ilison

26.08.1921 Mõisaküla linn - 13.11.1986 Mõisaküla
Tehnik-tehnoloog, Mõisaküla muuseumi asutaja

Valter Ilison õppis Mõisaküla kuueklassilises koolis, mille ta lõpetas 1937. aastal paremuselt teisena. Kooli lõpuaktusel kingiti talle pühendusega raamat "Ümera jõel".

Valter Ilisoni õpingud jätkusid esialgu Valga Tööstuskoolis, kus ta kahe aasta jooksul omandas teadmisi, et astuda Tallinna Tehnika Raudteekooli. Tollal oli vajalik ka üheaastane praktika Mõisaküla Raudteetehases kõigil tööaladel, sealhulgas valukojas vormimisel ja valamistöödel. Sõja-aastad katkestasid noormehe õpingud. Töömehe teed alustas 1944. aastal tehnikuna Mõisaküla veduridepoos Tallinna Raudtee Peatehases remonditud vedurite proovisõitudel. 

Enne kui tehas Saksamaale evakueeriti, peitis Valter Ilison vedurite tehnilised dokumendid tehnikabüroo korstnajalga ja ahjudesse ning osa kaevas kodus koguni maasse. Päästetud joonised olid 1960. aastani Mõisakülas vedurite remontimise põhialus. Ta päästis ka osa valmistajatehase silte ja Belgias toodetud raudteerööpaid. Kogus põliste raudteelaste mälestusi, kohaliku tööstustoodangu näidiseid, tarbe- ja mälestusesmeid. 

1961. aastal ühendati Mõisaküla depoo Tallinna Ekskavaatoritehasega, töö jätkus insener-tehnoloogi ametikohal. 1963. aastal omandas Tallinnas ehitus- ja mehaanikatehnikumis tehnik-tehnoloogi kutse.

Valter Ilison päästis lisaks Sakasamaale evakueeritud tehase tehnilistele dokumentidele isikkooseisu dokumente, mis aitasid hiljem inimeste sõjaaegset tööstaaži tõestada. Veel õnnestus tal päästa osa valmistajatehase silte ja Belgias toodetud raudteerööpaid. Kogus põliste raudteelaste mälestusi, kohaliku tööstustoodangu näidiseid, tarbe- ja mälestusesmeid. 

Koduseinte vahele kogutud esemed tekitasid soovi asutada muuseum. 1968. aastal lubas Talleksi Mõisaküla tsehhi juhtkond hoida kogutut tehnoloogilise büroo ruumis Eesti raudtee 100 ja Mõisaküla 75. aastapäeva tähistamiseks avati 17. detsembril 1970 Tallinna Ekskavaatoritehase Mõisaküla tsehhi isetegevuslik muuseum, eksponeeriti 1200 museaali. Muuseum asus tehase kinnisel territooriumil, kuid huvilistele oli sissepääs sinna võimaldatud.

Muuseumi rajamisel oskas Valter Ilison enda ümber koondada mõttekaaslasi ja abimehi. Nendeks said Kustas Lensment, Karl Järsu, Jaan Veintal ja Ants Murik. Osava töömehena oli Ants Murik Valter Ilisonil abiks vanavara korrastamisel. Alati oli asjaliku nõuande ja metallitöö oskustega abiks Aleksander Pikkor.

Valter Ilisoni üks edu pante oli oskus noori tööle innustada. Esimesed kakskümmend aastat kulgesid nõukogudeaegsete reeglite järgi, mil omapäi tegevuse reklaamimine ei olnud soositud. Muuseumiarendaja üks oskuslikke omadusi oli just muuseumiga seotu korrektne esitlemine.

Valter Ilisoni kolme kohaliku keele (eesti, vene ja läti) ning lisaks saksa keele valdamine nii kõnes kui kirjas andis talle võimaluse muuseumimaterjalide kogumisele kaasa haarata kõik omaaegsed mõisakülalased kogu maailmast.

Vlater Ilisoni kulla kaaluga tegevuse katkestas tema surm 13. novembril 1986.

Valter Ilisoni emakeeleõpetajast abikaasa Alma Ilisoni õlgadele jäi muuseumitöö korraldamine alates 1986. aasta lõpust kuni 2002. aasta veebruarini.

Tänu kunagise Mõisaküla linnapea Arvid Tisleri agarusele sai muuseum endale lõpuks kodu uue linnavalitsuse hoone teisel korrusel, kus 2001. aasta kodukandipäevade ajal 3. augustil avati ekspositsioon moodsates tingimustes.  

Muuseumi püsinäitus annab põhjaliku ülevaate Mõisaküla ajaloost, asula tekkimisest, siinsete ettevõtete toodangust, haridus- ja kultuurielust ning sporditegevusest. Mõisaküla Muuseumi ühed väärtuslikumad eksponaadid on Mõisakülast sirgunud tõstja, maadleja ja olümpiakangelase Arnold Luhaääre (1905-1965) medalid. Muuseumil on arvukas kellade kollektsioon, samuti rohkesti tarbeesemeid jpm. Muuseumi kogude suurus on üle 20 000 säiliku. Igapäevaselt on eksponeeritud üle tuhande erinevat eseme ja foto.

Allikad:

• Ilison, Andor-Olari. Mõisaküla muuseum kerkis ühe mehe elutööna // Sakala (2005) 10. dets. 
• Viljandimaa Koduloolasi : teatmik. Tartumaa Trükikoda, 2009. Lk. 18-19

12. november - Ella Ilbak

Ella Ilbak

12.11.1895 Saksaveski talu, Pöögle vald, Karksi kihelkond – 8.08.1997 Pontiac, Michigani osariik, USA, maetud 1998 Tallinna
Tantsija ja kirjanik

 

Ella Ilbak oli esimesi elukutselisi eesti tantsijaid, kes esines oma impressionistlike sooloõhtutega paljudel Euroopa lavadel.

Sündinud talu- ja veskiomaniku perre. Ristiisaks talle ja kaksikõele Hildale sai August Kitzberg. Ema – väikest kasvu, tumedavereline, elav – oli Mulgimaa rikkast Jõgide sugukonnast. Isalt päris tantsijatar oma heledad kiharad ja filosoofilise maailmavaate.

Lõpetas Tartus Puškini-nimelise tütarlastegümnaasiumi, õppis 1915–1917 Petrogradis Klavdia Issatšenko plastika- ja teatrikunstikoolis ning Sergei Volkonski rütmikakursustel, 1918 Tartus Elmerice Partsi tantsustuudios.

Aastatel 1919-1920 Pariisis M. Rutkowska balletistuudios, R. Duncani tantsuakadeemias ja Herberti akrobaatikakoolis (esimese Konstantin Pätsi stipendiaadina). Alustas iseseisvate tantsuõhtutega 1918–1919 Tartus ja Tallinnas, aastast 1921 esines peamiselt Lääne-Euroopa riikides (pikemalt peatus Münchenis, Riias ja Pariisis).

Viljelnud omalavastatud plastilist tantsu ja impressionistlikke kompositsioone Claude Debussy, Aleksandr Skrjabini, Johann Sebastian Bachi, Fryderyk Chopini, Richard Wagneri jmt muusikale („Leek”, „Kapriis”, „Palve”, „Visioon”, „Paaž”). Tema sisendusjõuline ja aateline tants tõstis eesti lavatantsu teiste professionaalsete kunstide tasemele.

1947 abiellus Ella Montpellier's Jean Eysseric'iga, kes töötas sel ajal Nimes'i munitsipaalraamatukogus. Ilbak oli siis 55, Eysseric 33aastane. See abielu oli fiktiivne ja naisele vajalik Prantsuse kodakondsuse saamiseks ning USAsse immigreerumiseks.

Aastast 1955 elas USA-s, kus püüdis ka läbi lüüa tantsulaval. Ta töötas kaks aastat haiglas. Tema teadaolevalt viimane esinemine oli 1967. aastal New Yorgis. Hiljem pidas loenguid Eesti Majades ilu tähtsusest. Ta reisis palju, elas mitmetes Ameerika linnades, leidmata endale sobivat kodupaika. Sama kirju kui Ilbaku elukohtade loetelu Ameerikas, oli tema seal peetud ametite nimestik: kirjanik, tantsijanna, lektor, tõlkija, toaneitsi, hooldusõde, majaabiline. Suuremalt jaolt elas ta siiski sotsiaalabist ja sõprade toetusest.

Avaldanud tantsufilosoofilisi kirjutisi, mälestusteraamatu „Otsekui hirv kisendab” (Lund, 1953, Henrik Visnapuu kirjandusauhind; Eestis 1990) ja romaane. 

Ella Ilbak suri Pontiaci hooldekodus. 1998. aastal sängitati Ella Ilbaku põrm Metsakalmistule.

Kuula Heidi Sarapuu kuuldemängu "Ella Ilbak" (1992): URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-ella-ilbak

Vaata Ella Ilbaku 100 sünnipäevaks valminud saadet: URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/ella-ilbak-100

 

Allikad: 

• EE 14, 2000; ETBL, 2000 (K-A. Püüman); täiendatud 2017 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ilbak_ella2
• Reinart, Heili. 125 aastat sünnist: Eesti publik mõistis Ella Ilbaku hukka kui kõlvatu enesereklaamija ja rahakerjaja // Elu24.ee (2020) 14. nov. URL: https://sobranna.elu24.ee/3974373/eesti-publik-moistis-imelise-tantsijatari-ella-ilbaku-hukka-kui-kolvatu-enesereklaamija-ja-rahakerjaja 
• TLÜAR väliseesti isikud. URL: http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2477