25. veebruar - Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine Viljandis 150. aastat tagasi

Eesti Kirjameeste Selts asutati 1872. aastal Viljandis. Seltsi eesmärk oli eestikeelse kirjanduse edendamine ja selle kaudu Eesti rahva kultuuritaseme tõstmine. 

Seltsi esimene, asutamiskoosolek, oli 25. veebruaril 1872 kell 14 Linnu tänav 1 Schwalbe võõrastemajas, mis asus raekoja vastas. Hiljem paiknes selles hoones hotell-restoran Bristol, mis kuulus XIX sajandi algul Mathias Sprohgele ning XX sajandil ka Amalie Rauale ja tema pärijatele. Hiljem kasutati maja teist korrust üüriruumidena, all asus söögisaal. Mõnda aega olid ruumid sõjaväeüksuste kasutuses. 1943. aastal maja lammutati.

Asutamiskoosolekul oli ligi 30 inimest, teiste seas Johann Voldemar Jannsen, Hans Wühner, Johannes Eglon, Joosep Kapp, Jaan Adamson, Hain Henno ja Friedrich Kuhlbars. Koosolekut juhatas Johann Voldemar Jannsen. Seltsi presidendiks valiti Jakob Hurt, kes pidas seda ametit 1881. aastani. 

Hiljem peeti seltsi koosolekuid Viljandis veel vähemalt neljal korral. Seltsi liikmeks võis saada iga aus inimene, kes soovis seltsi kasuks midagi teha ja kes oli valmis liikmekohuseid täitma. Uusi liikmeid võeti vastu kas koosolijate konsensuse või hääletuse alusel. Liikmemaks oli kaks, valla koolmeistritele üks hõberubla aastas. Liikmetele seltsi tegevusest aruandmiseks avaldas eestseisus igal aastal "Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatu".

Viljandi Linnavalitsuse kutse seltsi 150. aastapäevale pühendatud infotahvli avamisele

Organisatsiooni ümmarguse aastapäeva tähistamine toimub 25. veebruaril 2022 Viljandis ja 9. märtsil 2022 Tartus.

Kahes osas toimuv terviksündmus sai alguse Viljandis 25. veebruaril kell 12, kui avati Laidoneri 3 hoonel Eesti Kirjameeste Seltsi infotahvel. Nimetatud hoones elas ja töötas aastatel 1862-1924 kirjanik, koolmeister ja Eesti Kirjameeste Seltsi liige Friedrich Karl Johann Kuhlbars.

Fotofragment avamissündmuse ülesvõttest. Pildistas Herki Helves, originaal avaldatud Sakalas. URL: https://sakala.postimees.ee/7462985/kirjameeste-seltsi-auks-avati-infotahvel

Infotahvli kujundas Kristjan Mändmaa ning sellelt leiab ka QR koodi, mida skaneerides saab lugeda Eesti Kirjameeste Seltsi kohta täiendavat infot visitviljandi.ee lehelt.

Loe ka Heiki Raudla 22. jaanuaril 1022 Sakalas ilmunud artiklit "Eesti Kirjameeste Selts asutati Viljandis"

Allikad

• Eesti Kirjameeste Selts 150 // Sirp (2022) 7. märts URL: https://www.sirp.ee/s3-pressiteated/eesti-kirjameeste-selts-150/
• Eesti Kirjameeste Selts 150 // Eesti Kirjandusmuuseumi koduleht (avaldatud 9.03.2022) URL: https://www.kirmus.ee/et/eesti-kirjameeste-selts-150
• Haav, Margus. Kaalukat sündmust hakkab meenutama mälestustahvel // Sakala (2022) 18. veebr. URL: https://sakala.postimees.ee/7456840/kaalukat-sundmust-hakkab-meenutama-malestustahvel

17. august - Friedrich Karl Johann Kuhlbars

Lints, A – Friedrich Kuhlbars, VM VM 2339 F 3980
Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/2596667
Foto Vikipeedias 

17.08.1841 Sangaste kihelkond, Tartumaa – 28.01.1924 Viljandis

Luuletaja ja kooliõpetaja

Pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse

Luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars (kasutas mõnikord ka pseudonüümi Villi Andi) sündis 17. aug 1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri pojana, sai 1859-1861 saksakeelse hariduse Tartu Õpetajate seminaris ning asus tööle koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862 sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle juhatajaks.

Viljandi on olnud kauaaegseks elu- ja töökohaks Friedrich Kuhlbarsile. Linna järgi on ta võtnud endale kirjanikunimegi – Villi Andi. 1916. aastal oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval meenutab ta oma Viljandisse tuleku lugu. Ta sai kooliinspektor Wiedemanni käest kirja, kus teatati, et Viljandi poisslaste- elementaarkoolis on vaba koht. Sellele oli kolm kandidaati. Kuhlbarsi ahvatles väga Viljandi. Ema oli siinkandis (Olustveres) sündinud. Kodust, Unikülast, viisid talumehed vilja Viljandisse. „Ajaloost teadsin ma, kui suur tähtsus Viljandil meie kodumaa kohta isegi juba muinasajal on olnud. Koolipingil õppisin ma raamatust, mis väljamaal oli trükitud: „Viljandi linn, kuulus oma vilja- ning linakauplemise poolest.“ Niisiis: „Viljandi seisis nagu tõotatud maa minu vaimusilma ees...“ Ja kui tuli teade, et õpetajaks on valitud tema, siis ei kõhelnud ta hetkegi, vaid asus Unikülast teele. „Viljandi linn pakub Tarvastu poolt tulijale imeilusa vaate,“ pani ta tähele. Ning „1. augustil 1862.a. kell 9 hommikul võtsin ma … oma kõige esimesed õpilased vastu“. Nii algas Kuhlbarsil Viljandis kooliõpetajatöö.

33 aastat töötas Kuhlbars Viljandi elementaarkoolis (enamiku sellest ajast asus kool praeguse veetorni vastas üle tänava; hoone põles ära 1944. a.), aga ka paaris teises koolis, andes haridust, kirjanduslikke kogemusi ja innustust edasi paljudele. Kuhlbarsi kui kooliõpetajat on iseloomustanud üks ta õpilasi – Karl AugustHindrey – oma mälestustes kirjutab ta. „Kui isa mind esimest korda sinna viis, siis imestasin ilusat eesti keelt, mida Kuhlbars temaga kõneles. Ei olnud selles keeles murrakut, ei ka mitte seda aktsenteerimata rääkimist … vaid siin tundus midagi distsiplineeritut ja voolitut olevat … Kuhlbars oli väga tõsise näoga, pea sünge mees, Kuid imelikul viisil mitte hirmuäratavalt mõjuv. Ei ole ma teda iial rõõmsa või lahke näoga näinud. Ei kõnelenud tema koolipoistega ka mitte … Kuigi Kuhlbars nii väga tõsine ja sõnaaher oli, siiski söandasin mina sagedasti tema juurde minna kooli raamatukogust lugemismaterjali paluma. See meeldis temale kuidagiviisi, ta nägu kaotas niisugustel puhkudel natuke oma enesessekiindunud karmusest.“ 

Kuhlbars tagandati koolist 1895. a. vähese vene keele oskuse pärast. Ta jäi elama Viljandisse, tegutses kirjanikuna ja harrastades muinasaja ja kohanimede uurimist.

Vähem kui teised rahvusliku liikumise aja kirjamehed võttis Kuhlbars osa seltsi tegevusest ja rahvuslikest üritustest. Aga ometigi oli ta üks neist, kes tuli 1872. a. jaanuaris Schwalbe võõrastemajja Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolekule. Ta juhatas „Koidu“ seltsi laulukoori ja pühendas seltsile luuletuse „Koit“ („Laulud nüüd lähevad…“). 

Mihkel Lüdig räägib oma mälestustes viimase laulu loomise kohta: 

„Harilikult peale lauluproovide lõppu viitsid [„Koidu“] lauljad veel aega seltsi ruumides. Üheks alatiseks harjutuste külastajaks oli vana luuletaja Fr. Kuhlbars (Villi Andi). Ühel õhtul avaldati minule soovi, et looksin ühe laulu selle suve [s. o. 1904. a.] mälestuseks. Nõustusin ja palusin tekst muretseda. Tehti vanale Luuletajale kohe ülesandeks tekst kirjutada. 10-15 minuti pärast olid sõnad valmis.“) Kui Viljandisse asutatud teatrile oli 1920. aastal nime vaja, oli Kuhlbars see, kes „Ugalat“ soovitas. Kuhlbars on Viljandis paljudeks sündmusteks luuletusi kirjutanud. 9. märtsiks 1908. a. valmis luuletus „Viljandi Eesti Haridusseltsi avamise puhul“. Ka sõpru on ta laulusalmidega meeles pidanud (näiteks Hans Leokese hõbepulmade ajal 1. detsembril 1910. a.

„Koidu“ seltsis, kus Kuhlbars oli tegev, esitati esmakordselt paljusid luuletaja luuletusi, sobitatuina teistele viisidele. Nii kanti „Koidu“ nn. perekonnaõhtul 26. veebruaril 1905. a. ette ta luuletus „Kus viibid sa“, 26. detsembril 1914. a. „Suveõhtul“ jne.

Kuhlbarsi tuntakse tagasihoidliku inimesena. Aga ülekohtu puhul süttis ta ometigi. Luuletus „Viljandi järve ääres“, kus ta räägib veristest tapatalgutest Männimäe alla 1905. a. sündmuste järel, on täis protesti.

Samuti on Kuhlbarsi välja pakutud Viljandi teatri Ugala nimi – Muinaseesti maakonna Ugandi järgi (Ugandi ja Sakala maakonnanimede liitmise teel).

1920. a. paiku külastas Kuhlbarsi Villem Ridala.

„Pika koputamise peale avab raugaeas keskmist kasvu mees … juuksed pisut hallid … ukse. Meid palutakse tuppa! / Siin on luuletaja korter, paar tuba, arvuka raamatukoguga ja tööriistadega, mida igal pool näeb … / Eakas luuletaja näib üksi siin majas teisel korral asuvat, kesk omi raamatuid, mida ta enam palju ei saa lugeda, sest ta silmanägemine on nõrk. Ja samuti nõrk on ta kuulmine…“

 

1916. a. ütles Kuhlbars: „Minu elupäike kaldub ikka enam lääne poole. Pea – kustub õhtueha; pea – katkeb viimne keel minu kandle pealt; pea – olen ma Valuojast üle jõudnud!“ See oli 1924. a., kui need rasked sõnad said tähenduse. Kuhlbars suri 28. jaan 1924 Viljandis. Üle Valuoja – Viljandi surnuaiale – viidi vana luuletaja ja õpetaja tema viimsele puhkepaigale. 

Looming

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" (1869).

Kuhlbarsi esimene raamat oli murdekeelne "Wastse laulo ja kannel" (1863), millele järgnes lauluõpik lastele "Laulik koolis ja kodus". Ka teised Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatudki koorilaulude tekstideks. Kuhlbars on tuntud ka lasteluuletajana, eriti teksti "Teele, teele kurekesed!" autorina.

Elu lõpul koostas ta "Villi Andi luuletused" (I-III, 1923-1924).

Viljandis on tähistatud maja – Jaan Tombi pl. 3 (praegune Laidoneri plats) -, kus luuletaja kaua aastaid elas.

Tema järgi sai nime Friedrich Kuhlbarsi tänav Tallinnas. 

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia
• Kreuzwaldi sajand
• E. Priidel. Viljandi ja kirjamehed. Eesti Raamat, 1971. Lk. 59-63

17. august – Tõnis Kint 120

17.08.1896 Paasioja talu, Taevere vald – 5.01.1991 Örnsköldsvik, Rootsi

Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesanneteis eksiilis 23.12.1970-01.03.1990

 

1938-1940 Riigivolikogu liige, põllumajanduskomisjoni esimees. 1953-1963 põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1963-1970 peaministri asetäitja.

Tõnis Kint on sündinud Paasioja talus tolleaegses Taevere vallas Viljandimaal 17. augustil 1896. 

Haridus

Alghariduse sai ta Suure-Jaanis Kase koolis ja kihelkonnakoolis.

1916 lõpetas Tartu reaalkooli, 1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonnas, 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnikumi baasil Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas ja 1920-1928 vaheaegadega Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1924 täiendas end Kopenhaageni Veterinaaria- ja Põllumajandusülikoolis.

Väeteenistus

1916 mobiliseeriti Vene tsaariarmeesse, lõpetas 1917 Tsaritsõni (nüüd Volgograd) ohvitseride kooli, kus omandas ohvitseri aukraadi 1917.a. Määrati jalaväkke Moskvasse. Sealt siirduti Peterburisse, kust üksus suunati rindele. Esimeses maailmasõjas osavõtnud lahingutest Tjernowitsõi ja Koisman'i linnade juures.

Haigestus paratüüfusesse. Kommendeeriti Odessa'sse. Sai teada rahvuslike eesti üksuste moodustamisest ning siirdus Viljandisse, kus astus 1917a. detsembris moodustatavasse 2. eesti jalaväepolku.

Korrapidaja ohvitserina Viljandis elas ta üle taganevate vene vägede rüüstamisi ja mõrvamisi Võistres, taludes põhja pool Viljandit, ennem sakslaste tulekut. Korrapidaja ohvitserina korraldas ta mõrvatute arstliku läbivaatamise. Ta oli Viljandis pealtnägejaks, kui Eesti Vabariik kuulutati välja 23. veebruari õhtul 1918.a. Advokaat Gustav Talts luges Rahukohtu rõdult ette Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti. Järgmisel päeval, keskpäeval 24. veebruaril, ilmus saksa sõjavägi Viljandisse.

Sakslased korjasid ohvitseridelt relvad ära ja ohvitserid pidid kord nädalas end sakslastele näitamas käima. Ta töötas kodutalus aidates ema. Isa oli tal surnud 1900. a. Ema abiellus isa vennaga, kes aga suri 1918. a. jaanuaris. Sügisel 1918 alustas ta uuesti õpinguid Riia Polytechnikumis. Kui kapten Rotschild hilissügisel tuli Riiga ja kutsus kõiki kooli õpilasi sõjaväkke astuma, siis otsustas korporatsioon Viroonia in corpore sõjaväkke astuda, kaasaarvatud Tõnis Kint.

Ta määrati Tallinnas moodustamisel oleva Soomusrong Nr. 2 peale. Ta tegi kaasa lahingud pealetungiva punaväe vastu, mis tõrjuti Eesti territooriumilt välja. Hiljem oli Soomusrong Nr. 2 see, mis avas sõjategevuse Landeswehr'i vastu, kui nende esindajad ei ilmunud kokkulepitud läbirääkimistele ja püüdsid üllatusrünnakuga asja uurima saadetud soomusrongi vallutada. "Me niitsime noore männimetsa koos sakslastega maha", jutustas ta hiljem.

Vabadussõja lõppedes oli ta tõusnud Laiarööpmelise Soomusrong Nr. 2 ülema kohustetäitjaks, olles varem olnud 1919. aasta 6. märtsist rongi esimese kuulipildujate komando ülemaks.

Peale sõjaväest lahkumist töötas ta kodutalus Paasiojal ja astus 1920. a. sügisel Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal. Sama aasta kevadel läks ta Taani edasi õppima. Siirdus Kopenhaageni Põllumajanduslikku Ülikooli.

Karjäär

1925-1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928-1932 juhataja, 1932-1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938-1940 direktor.

Valitud 1938. aastal Riigivolikogusse. Põllumajanduskomisjoni esimees Riigivolikogus. 

1940 kandideeris "Eesti Töötava Rahva Liidu" ühe vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel, tema kandidatuur kustutati koos teiste vastaskandidaatidega. Põllutöökoda suleti. "Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu annan dekreedina Põllutöökoja likvideerimise seaduse ning kuulutan selle välja" / tsitaat, Vares 27. juulil 1940 /. 

T. Kint töötas isatalus Paasiojal. 13/14 juuni 1941 a. küüditamisest pääses T. Kint õnnekombel ja varjas ennast seejärel metsas.

Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega, seejärel elas jälle isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses.

1944. aasta septembris õnnestus tal põgeneda väikse mootorpaadiga Põõsaspealt Loode-Eestist Rootsi, Enskär'i saarele Norrtälje saarestikus.   

1945-1949 oli Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent. Oli samaaegselt väga aktiivne Rootsi pääsenud eestlaskonna organiseerimisel ja organisatsioonide loomisel, nagu Eesti Agronoomide Selts Rootsis, mille auesimeheks ta lõpuks oli. Oli ka "Põllumeeste Kogude" esimeheks. Omal ajal, enne Eesti okupeerimist "idanaabri" poolt, suurim erakond Eestis. 

1949-1951 töötas peamiselt agronoomina Stockholmi maakonnas (Stockholms län). 

1951-1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis, 1957 ajalehe "Teataja" peatoimetaja. 1975 läks pensionile. 

A-st 1950 Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (a-st 1956 Euroopa Põllumajandusliidu täisliige) juhatuse liige, hiljem auliige, 1971-1975 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Põllumeeste Kogude esimees, Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliige ja auesimees, Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliige. 

1953. aastal 12. jaanuaril moodustas August Rei Oslos peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi Valitsuse, kus Tõnis Kint oli põllutööminister ja sõjaministri kohuste täitja. (Johannes Sikkar peaminister). Seda au kandis 1963. aastani, mil nimetati peaministri asetäitjaks ja sõjaministriks (Aleksander Warma peaminister).

Alates 23. 12. 1970 kuni 1. 3. 1990 oli ta Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Seega hoidis Tõnis Kint Eesti kõrgeimat ametit ja selle katkestamatut kontinuiteeti kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajaloolisel ajal kunagi teinud. 

Tõnis Kint on avaldanud töid põllumajanduse alalt, avaldanud mälestused, koos Edvin Reinvaldt'iga raamatu "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas". Välja andnud peale ametialaste käskkirjade ja enda ning koos teistega koostatud memorandumite ka: "Mälestuskilde" (Eesti Agronoomide Selts Rootsis, Toimetis nr, 5. Uppsala 1986/64 lhk.)

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsvik'i linna haiglas ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. 17. augustil 2013 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

  

Tunnustus ja mälestuse hoidmine

• Aastal 1996, ta 100 a. sünniaasta puhul, paigutati mälestustahvel temale ta kodutalu Paasioja seinale Suure-Jaani valla ja Tartu Põllumajandusülikooli poolt. Toimus ka mälestuskonverents Olustvere lossis. Sel puhul tegi Tartu põllumajandusülikooli professor Jaan Lepajõe Tõnis Kinti tutvustava voldiku.
• 24. veebruaril 1938 sai Põllutöökoja direktorina Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. (Riigikantselei, Tallinn 2001: "Eesti tänab 1919-2001")
• Oli Eesti Agronoomide Selts Rootsis ja "Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi" (Sällskapet för Landbygdsutveckling) auliige.
• 1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrozonia Polski) kavaler.

 

Tõnis Kint 120 on 2016. aasta augustis välja antud postmark, mis kuulub Eesti Posti ja riigikantselei asutatud seeriasse „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018“. Mark anti välja Tõnis Kinti 120. sünniaastapäeval ja see on sarja 16. postmark.

 

Allikad:

• Tõnis Kindi elululugu Eesti Vabariigi Presidendi lehekülgedel 
•  Oole Kindi isa auks koostatud kodulehekülg