10. juuni - Helju Lehesmets

Raamatukoguhoidja, bibliograaf ja kodu-uurija

Helju Lehesmets

10.06.1928 Äriküla, Polli v, Pärnumaa

Helju Lehesmets (s Veevo) sündis 10. juunil 1928. aastal Pärnumaal Polli vallas Ärikülas muusikalembeste kooliõpetajate perekonnas. Isa Nikolai (Nigul) Veevo (1893–1951) oli Polli vallakirjutaja ja hilisem Olustvere vallasekretär. Ema Lydia (s Marjak, 1902–1984) oli pärast sõda kassapidaja, sidetöötaja. Helju vend Peeter oli kaubandustöötaja.

Helju Lehesmets on õppinud:

• Saaretsi ja Tääksi algkoolis
• Viljandi I keskkoolis
• Viljandi töölisnoorte keskkoolis
• Viljandi lastemuusikakoolis
• Tartu riiklikus ülikoolis kaugõppes bibliograafiat ja raamatukogundust.

Ülikooli diplomitöös pealkirjaga “Viljandi rajooni raamatukogude võrgu arengutee 1860-1967” esitas ta ülevaate Viljandimaa raamatukogudest. Diplomitöö kaitses edukalt 1967. aastal.

Helju Lehesmets on töötanud:

• raamatukogudes
• õpetajana Viljandi kultuurikoolis (aine: bibliograafia) ja Abja keskkoolis (aine: eesti keel)
• kasvataja ja logopeedina Abja lastekodus

1956. aastal abiellus Helju eesti filoloogi Paul Lehesmetsaga (1929–2014). Oma elutöö tegid nad Abjas. Neil on kaks last poeg Taivo (s 1957) ja tütar Suivi (s 1967).

Helju Lehesmets juhtis Abja kirjandusklubi ja rahvatantsuringe. Ta on laulnud ansamblites ja koorides, mänginud näidendites, osalenud operetiringis. Ta kuulub Eesti muinsuskaitse, Eesti kodu-uurimise ja Eesti genealoogia seltsi. Lisaks veel aianduse ja mesinduse ning mulkide seltsi, kus ta teeb Abja krooniku tööd. Helju on olnud Mulgi Ukuvaka käsitööhuviliste üks eestvedajaid. Ta on kogunud andmeid Karksi, Halliste ja Abja tuntumate isikute kohta. Andnud erinevatele muuseumidele käsikirjalisi uurimusi, fotosid, käsitöid jm ning juhendanud õpilasi uurimistööde koostamisel.

Helju Lehesmetsa koostatud käsikirjad:

• „Abja kirjandusklubi (1973–2003)“
• „Karksi-Mõisaküla aiandusselts alates 1955“
• „Abja raamatukogu ajalugu“
• „Abja-Paluoja“

2004. aastal ilmus tema kirjutatud raamat „Abja mõis läbi aegade“.

Helju on kaasa aidanud mulgi keele ja kultuuri säilitamisele ja tutvustamisele. Koos abikaasaga tegid nad kaastööd Mulkide seltsi väljaannetele „Mulgi almanak“ ja „Mulke sõna“ ning 2004. aastal ilmunud Silvi Väljali ja Lembit Eelmäe mulgikeelse lugemiku „Mulgi meelen ja keelen“ koostamisele. Helju oli koos abikaasa Pauliga ka 1994. aastal üleriigilise mulkide kokkusaamise peamisi organiseerijaid Hallistes.

Helju on pälvinud koduvalla tunnustusena aastapreemia 2005, aukirju ja muid preemiaid.

Kasutatud kirjandus:

• Viljandimaa koduloolasi. - Viljandi : Tartumaa trükikoda, 2009
• Viljandimaa naised ajasillal. - Viljandi : Viljandimaa Naisselts, 2022
• Kaldma, H. Pere pühendub ühiskondlikule tegevusele // Sakala (2004) 18. veebr.
• Sõerd, M. Valmis raamat Abja mõisa ajaloost // Lõuna-Mulgimaa (2004) nr 7, lk 2
• Kaldma, H. Pulmapäeval 50 aastat tagasi sadas jõululund // Sakala (2006) 23. dets.

Biograafia koostas Ingel Vossmann-Treial

10. juuni - Viljandi Esimese Lugemisringi tegija Oskar Laidoner

Oskar Laidoner
10.06.1890 Vardja, Viiratsi v, Viljandimaa – 22.01.1914

Viljandi Esimese Lugemisringi liige. kindral Laidoneri noorim vend

Oskar Laidoner sündis Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus Jaak Laidoneri (1854–1911) ja tema naise, Raba talu peretütre Mari Saarseni (1851–1938)  neljanda lapsena. Sealsamas Rabal sündisid ka tema vennad Johan (1984-1953), Villem (1886-1915) ja Peeter (1888), kes jäi I Maailmasõjas teadmata kadunuks.

VEL liikmena kanded protokolliraamatus aastatest 1911-1913. 

• Kindral Johan Laidoneri noorem vend Oskar valiti VEL protokolliraamatu järgi 18.  augustil 1911 pidutoimkonda ühena isikutest „kes pidude eeskawa wälja töötawad, niisama korter pidusaali asjus järele kuulawad.“ 31. oktoobril 1911 toimuval peole määrati nooruke Laidoner uksehoidjaks.
• 1912. liikmeks registreerimise kande juures aadressiks „Kassisaba u. N15“
• 1913. aasta liikmeks registreerimise kande juures aadressiks „Viljand., Raatuse Tornis“.

Oskar Laidoner on maetud Viljandi Vanale kalmistule oma ema, isa ja vend Villemi kõrvale. https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=4v9g1oq8BNQd

2. september - Eha Lättemäe

2. september 1922 Tarvastu vald – 14. november 2012
Luuletaja

 

Eha Lättemäe sündis 2. septembril 1922. aastal Mõnnaste algkooli õpetajate tütrena.

 

Ta õppis Mõnnaste algkoolis 1929-1935 ning jätkas haridusteed Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastani. Astus 1942. aastal Tartu Ülikooli õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1948. aastal ajaloo alal arhiivitöötaja erialaga. Pärast kooli ülikooli lõpetamist oli 1949. aastal marksismi-leninismi kateedri assistent ja 1950-1951 aspirant, kuid pidi ametist lahkuma poliitiliste süüdistuste tõttu.

 

Vallandamise järel töötas 1959. aastani Viljandi ja Pärnu rajoonis juhutöödel. Erialatööst kõrvale jäetu ning kultuuriliselt isoleerituna õppis Eha Lättemäe iseseisvalt ära soome keele ning jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste luuletuste on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest.

 

Eha Lättemäe suhtles teiste kirjanikega vähe - pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud. Esimese vabavärsis luuletuse kirjutas Eha Lättemäe juba kaheksa aastaselt. Eha Lättemäe on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.

 

Pikk aleviperiood sai otsa viiekümnendate lõpul, mil ta tuttavate abil sai 1959. aastal töökoha Tallinna riiklikus raamatukogus öövalvurina. 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik, 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.

 

Eesti Kirjanike Liidu järelehüüdest Eha Lättemäele:

„Tarvastu murrakus kirjutatud värsid on keelelised haruldused. Nii loomulikku seost rahvalauluga pole peale Adamsoni saavutanud enam ykski meie murdeluuletaja. Monotoonsed ja paisutusteta värsid, kus muhedus käib koos mõtlikkusega ja latinistikat armastanud inimese napisõnalisus seltsib taluõuede kõnega. Oma tõlgetes oli Lättemäe täpne ja autoritruu ning soomlased on tema enda värsse mõnigi kord soomelikeks tunnistanud. Ehk sobibki ta eesti naisluulest paremini Soome taustale, eakaaslase Eeva-Liisa Manneri manu. Seda rohkem on meil temas avastada.“

Tunnustused

• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk

• 2008 – Juhan Liivi luuleauhind (luuletus "***Kui talvekuu on paratamatu..." – Looming 2007, nr 5, lk 694)

Luulekogud 

• Iltakävelyllä = Õhtune jalutuskäik (2003)
• Kahel häälel (koos isa Andres Lättemäega. 1981) 
• Metsamarju. Mõtsamarju (1974) 
• Nõnda ma lähen (1973) 
• Oma sammude varjust (1968) 
• Poimin marjoja sinisestä metsästä (1975, Petroskoi)
• Pääsuke päevalind (1971) 
• Uskon aurinkoon (1969, Petroskoi)

 

Allikad:

• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 315-316

• Eha Lättemäe 2.IX 1922 – 14.XI 2012 // Looming (2012) nr. 12, lk. 1798-1799

• Sommer, Lauri. Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel // Sakala (2008) 20. veebr., lk. 6

Foto: URL: https://www.ounaviks.ee/meedia/pildid/kago/eha_lattemae.jpg

3. aprill - Altmar Looris

Sündinud 3. aprillil 1952

Teatritegelane

 

60. juubeliks ilmunud Ivi Lillepuu artikkel ajalehes "Sakala":
Viljandi Nukuteatri võluriiki viimased 35 aastat kujundanud Altmar Looris tähistas 3. aprillil 2012 oma 60. sünnipäeva.

 

„1970. aastate keskel, Altmar Loorise õpingute ajal nimetati praegust Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat Viljandi kultuurharidustöö kooliks. Selle õppeasutuse klubitöötaja ja isetegevusliku näitetrupi juhi paberitega lõpetanud tegusast noormehest sai 1977. aasta 1. märtsil Viljandi nukuteatri juht.

Kai Rand, nukunäitleja aastast 1969, meenutab, et teatri juhi kohale asunud Altmar sulandus kiiresti kollektiivi ja sai kõigi lemmikuks. Ideid olevat tal tulnud nagu varrukast.

Nüüdseks on Viljandi nukuteater jätnud Eestis oma jalajälgi kõikjale. Altmari juurest jooksevad niidid rahvusvahelise nukuteatrite ühenduse UNIMA Eesti keskuseni, puuetega inimeste kojani, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiani, Soome rahvaülikoolide ja teatriteni, Eestis ja mujal Euroopas ning koguni Mehhikos korraldatavate festivalideni, kõigi Eesti nukurahvateatriteni ning lugematute lasteaedade ja koolideni.

Kõike tehtut arvestades on raske uskuda, et nukuteatri valdkonnas on Altmar Looris iseõppinu. Õnneks on tal olnud võimalik õppida parimatelt meistritelt — olgu siis Skandinaavias, Moskva Obraztsovi-nimelises riiklikus nukuteatris või Peterburi (tolleaegse Leningradi) suures nukuteatris.

Teater ja selle lava on olnud Altmarile justkui raam, millesse saab sobitada kõik fantaasiad, sest ainsad piirid seabki nukuteatri juures mõttelend, nii tegijate kui vaatajate oma.

Saepuru, papjeemašeed, porolooni, riiet, paberit, traati, puitu — materjali imedemaa loomiseks jagub. Sõltub meistri oskustest, missugune tuleb nukk, mille näitleja elavaks mängib.

Nukumeister Altmar Looris teab, et liigutus on sündmus. Et nukul ei ole tundeid, mõtteid ja hingeelu, peab ta olema pidevas liikumises, väljenduma liikumise kaudu. Seepärast muutuvad nukulugudes tähtsaimaks sisu, sündmuste ahel, väline tegevus.

Siin tuleb mängu stsenarist Altmar Looris, sest spetsiaalselt nukuteatrile mõeldud repertuaari on vähe ning enamasti tuleb sobiv muinasjutt endal dramatiseerida. Seejärel asub tööle lavastaja Altmar Looris, kes aitab kuu aja jooksul oma vabakutselistel näitlejatel ja loodud nukkudel üheks saada.

Vahepeal tegutseb ta veel muusika- ja lavakujundajana, dekoratsioonide valmistajana, valgustajana, helitehnikuna ja varasemaga võrreldes märksa vähem näitlejana.

Nii on see ring nukuteatris käinud, kuni valmis on saanud 75 lavastust. Õpetaja Altmar Loorisele annab innustust kultuuriakadeemia tudengitest koosnev NukuPantomiimiStuudio, kelle esietendus «Tuhkatriinu» lõpetab 1.—5. aprillini kestva sünnipäevanädala.“

Allikas: Lillepuu, Ivi. Nukuteatris on mitu sünnipäeva // Sakala (2012) 28. märts, lk. 7 : foto

6. märts – Oskar Lõvi

6.03.1892 Pihlaka talu Viljandimaa – 4. 08.1977 Montreal, Kanada
Prosaist, agronoom, ärimees
Kirjanikunimi Jaan Järvalane

Oskar Lõvi sündis Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Pajusi vallas Tapiku külas taluomaniku pojana. Oskar Lõvi vanemad olid Mihkel Lõvi ja Anna-Maria Lõvi. 1897. aastal ostsid Lõvi vanemad suurema talu – Lindre talu Rammal Järvamaal.

Oskar Lõvi õppis Ramma külakoolis 1900-1904, Järva-Jaani apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis 1905-1907 ja Tartus Treffneri gümnaasiumis 1907-1912. Gümnaasiumi lõpetas Peterburis 1913 ja astus seejärel Peterburi ülikooli, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. Oskar Lõvi võttis osa Peterburi Eesti Seltsi tegevustest. 1917. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agrnonoomiateaduskonna.

 

Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkestanis Venemaa põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti Tsarskoje Selos. Ajavahemikus 1918-1919 töötas Lõvi põllumajanduse alal Turkestanis. Peagi tuli tal abikaasaga põgeneda saabunud kodusõja eest. 1920. aastal töötas Lõvi lühemat aega Eesti põllutööministeeriumis viinavabrikute osakonna juhatajana.

 

Pärast viinavabrikute võrgu korraldamist siirdus ta Prantsusmaale. Elas 1921-1927 Pariisis, kus töötas Renault`autovabrikus insenerina ning täiendas end Sorbonne'i ülikoolis keemia ning radioloogia alal ning sai magistrikraadi Marie Curie juhendamisel. Oskar Lõvi oli Pariisi Eesti Seltsi asutaja ning selle esimees. Samal, 1927. aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis. 1932. aastal abiellus Oskar Lõvi endast 17 aastat noorema Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria (1934-2004), Madli Eva (1936) ja Tõnis Oskar (1939).

 

Oskar Lõvi oli kaaliumsündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaali Agronoomilise Büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas Oskar Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Temast sai OÜ Lihaeksport juhataja ning tapamaja direktor. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu. Oskar Lõvi on kirjutanud: „Venelased soovisid ainult hea kvaliteediga loomi, seda meil oli ja neid me ka müüsime ning nende eest kauplesime välja ka korralikud hinnad. Piimlehmade hindamise süsteem mõjutas meie siseturu hindu tohutult. Talupidajad hakkasid kasvatama ainult häid lehmi, tõstes seega kogu karjapidamise taseme mõne aastaga Skandinaavia riikide lähedale. Teatavasti oleneb ju talupidamise tasuvus tema pidamise intensiivsusest ja toodete kvaliteedist. Seda me kõik taotlesime, et tõsta talude sissetulekuid ja muuta selle pidamine tasuvamaks.“

 

Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles majandusminister Karl Selter ja põllumajandusosakonna juhataja Kaarel Liidak. 1936. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli Oskar Lõvil asuda Vjatšeslav Molotoviga läbirääkimisi pidama. Lõvi kirjutab oma mälestustes: „See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi.“ Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid.

 

Eesti Võieksporti ei pidanud Eesti valitsust sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele. Oskar Lõvi kirjutab: „Majandusminister arvas, et kui ma olin kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega OÜ Eesti Piim.“ Asutamisaastaks 1937 ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.

 

Vene ja Saksa okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu "pettumus ja nördimus". Pärast 16. juunit 1940 lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris 1940 natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar. Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas Tutermaal, mis oli väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist. Kuid 1941. aastal kutsuti Oskar Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi Selhoznabi'i juhatajaks.

 

Saksa okupatsiooni tulles oli Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud. 1942–1943 juhatas Oskar Lõvi Maardu fosforiidivabriku ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud: „Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata Gestapole. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine.“ Kuid et läbiotsimisel midagi ei leitud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. aasta septembris.

 

Oskar Lõvi oli Üliõpilasselts Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli Oskar Lõvi ajavahemikus 1956–1962. Oskar Lõvi suri Montrealis 1977. aastal. Tema abikaasa Herta suri Vancouveris 1998. aastal.

 

 

Lõvi kui kirjanik

 

Juba koolipõlves korjas Oskar Lõvi vanavara: muinasjutte, kohanimesid jms. Kirjutamata ja oma töid avaldamata tiivustas teda Artur Adson, kuid kõige enam Aino Kallas, kelle meelest Lõvi tugevus oli tema teoste dramaatilisuses.

 

Naised on Lõvi teoste peategelased, sest naisi pidas kirjanik hingeliselt huvitavamateks kui mehi. Kõik Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama: „Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta.“

 

Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud Torontos romaani "Kolm naist" esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega "Veretasu" (1966), "Risti tähe all" (1966) ja "Kirikuehitajad" (1970).

 

Autori poja Tõnis Lõvi arvates pole siiski enam mingit põhjust, miks ei võiks need teosed kordustrükis ilmuda Oskar Lõvi nime all.

 

Üliõpilasselts Liivika kirjastuse poolt välja antud koguteoses "Kodumaal ja võõrsil" ilmusid Oskar Lõvi mälestused "Viisteist aastat tööd Eesti põllumajanduses" (Toronto, 1965).

 

Oskar Lõvi on kirjutanud rohkesti artikleid kirjanduse, ühistegevuse, majanduspoliitika jms teemadel.

 

Kirjandus

• Maa-kalender: tegelikkude nõuannetega põllumehele ja kunstwäetiste tarwitamise tabeliga. Tallinn, E.T.K, 1927

• Kolm naist. Alma. Tallinn: Varrak, 2005

• Kolm naist. Klaara. Tallinn: Varrak, 2005

• Kolm naist. Viktooria. Tallinn: Varrak, 2005

 

Ilmunud pseudonüümi Jaan Järvalane all

• Kolm naist. 1. osa. Toronto: Orto, 1965

• Kolm naist. 2. osa. Toronto: Orto, 1965

• Veretasu: romaan kahes osas: Veretasu ja Risti tähe all. Toronto: Orto, 1966

• Kirikuehitajad. Toronto: Orto, 1970

 

Viited

↑ 1,0 1,1 Personaalraamat VIII. Pajusi, Rutikvere, Tapiku.; EAA.1168.1.210; 1865-1914, 1938 - viide sünnile, sünnikohale, vanemate nimedele

 

Kirjandus

• Ervin Jüri Nõmmera. Oskar Lõvi mälestades. Teataja, 17. september 1977, nr. 15, lk. 12.

• Oskar Lõvi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

 

Kasutatud allikad:

• Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_L%C3%B5vi

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 153

 

Foto allikas:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 153

 

Loe ka:

Janika Kronbergi artiklit ”Oskar Lõvi unustatud naised” http://www.kirmus.ee/nypli/koolid/2011/2011kronberg.html (vaadatud 3.06.2012)

6. veebruar - Jaan Lõo

6.02.1872 Holstre v. – 18.02.1939 Tallinn
Kohtutegelane ja luuletaja

Foto allikas: Eesti värss http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=9

Juristist luuletaja Jaan Lõo sündis 6. veebr 1872 Viljandimaal Holstre vallas Lõo talu taluperemehe pojana. Hariduse sai ta Paistu kihelkonna- ja Viljandi kreiskoolist, Pärnu gümnaasiumist ja 1892–1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonnast. Töötas 1898–1919 advokaadina Võrus. Lühikest aega Võru maavalitsuse esimees 1919. aasta kevadel, siis Eesti Asutava Kogu liige rahvaerakonna esindajana ja valiti 1919. aasta sügisel Asutava Kogu poolt Riigikohtu liikmeks, hiljem tsiviilosakonna esimeheks. Tsiviilosakonna esimehe ametisse jäi elu lõpuni. Suri Tallinnas 18. veebruaril 1939. 1972 avati Lõo sünnikodus Holstres mälestustahvel.

Lõo hakkas kirjandusega tegelema 1890. aastatel oma onu Adam Petersoni luuletusi redigeerides, tõenäoliselt sellest sai ta innustust ise kirjutama hakata. Tema ainus luulekogu „Nägemised” (1916) räägib kodumaa loodusest ja eestlaste ajaloost. Luulekogu sisaldab järgmiseid tsükleid: „Paterna rura“, „Heroika“ ja „Amores“. Tõenäoliselt on suur osa kogu luuletusi kirjutatud pärast 1890–1910 vahelisel ajal. Lõo väldib isamaaluule puhul romantilist epigonismi, tema luuletused on vormilt uuenduslikud ja emotsionaalselt haaravad. Lõo luules on üksilduse ja kodu kaotamise tunnet, sümbolistlikke pilte („Jäälilled”). Luuletustes kajastub ka autori huvi antiikkirjanduse vastu („Äike”, „Kuu”, „Talv”). Lõo kasutab enamasti traditsioonilist meetrikat, kuid stroofe liigendab harva ja riimidele suurt tähelepanu ei pööra. Kogus leiduvad ka mõned vabavärsid („Kaks bakhanti”, „Igatsus”). Luulekogu viimane tsükkel „Amores” haakub hilisema „Siuru” rühmitusega peale pealkirja teemade poolest: siin mõtiskletakse elu nautimise, inimese ihade üle („Kaks bakhanti”, „Ühele naisele” jt).

Kuigi stiililt ebaühtlane, on Lõo luules tuntav on modernsema eluhoiaku ja uute kirjanduslike võtete mõju. Koos luuleuuendajate G. Suitsu, E. Enno, V. Grünthal-Ridala ja M. Heibergiga on Lõo eesti sajandialguse sümbolismi paremaid esindajaid.

Üle 10 aasta töötas Lõo kreeka eepose „Iliase” tõlkimisel, teos jäi käsikirja.

Lehitse raamatut Eesti kultuuriloolisest veebist

Kasutatud allikad:

• Larm. Pille-Riin. Jaan Lõo // Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=50&table=Persons
• Lõo, Jaan // Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 171
• Lõo, Jaan // Eesti biograafiline leksikon. 2. tr. Eesti Akadeemiline Ajalooselts, 2001. Lk. 283
• Lõo, Jaan // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 315

25. jaanuar – Paul Adolf Lill

25.01.1882 Helme kihelkond Roobe vald Veski talu – 13.05.1942 Sverdlovsk
Kindralleitnant, sõjaminister

Foto allikas: http://www.sakala.ee/vabadusrist

Kindralleitnant Paul-Adolf Lill sündis 25. jaanuaril 1882. aastal Helme kihelkonnas Jõgeveste vallas Roobe veski omaniku pojana. Peres oli Paul-Adolfile lisaks veel üks tütar ja poeg. 1891. aastal astus Paul-Adolf Jõgeveste vallakooli. Seejärel õppis ta Helme kihelkonnakoolis ja kuni 1899. aastani Valga linnakoolis. Suhteliselt vaese noorukina otsustas Lill 1901. aastal asuda õppima Vilno (Vilniuse) sõjakooli. Selles õppeasutuses oli tol ajal õppimine tasuta. 1904. aastal lõpetas Paul-Adolf selle kooli väga heade tulemustega. Talle omistati nooremleitnandi auaste ning kingiti tunnustuseks kuldtaskukell. Et ohvitserina edasi jõuda, õppis Lill aastatel 1908-1911 St. Peterburgis olevas Nikolai kindralstaabi akadeemias. Selle kõrgema õppeasutuse on omal ajal lõpetanud 13 eestlast – nendest kaheksa jõudsid välja kindrali auastmeni.

Akadeemia edukalt lõpetatud, jätkas Lill teenistust Odessa sõjaväeringkonnas ja seejärel Krasnojarski jalaväepolgus, mille rahuaegne garnison asus nendel aegadel Tartus. 1914. aasta oktoobris langes Paul-Adolf Lill sakslaste kätte vangi. Vabadusse pääses eesti soost ohvitser alles 1918. aasta detsembris. Vabanenuna naases ta Eestisse. Temast sai Eesti Vabadussõja operatiivstaabi operatiivosakonna ülem. Oktoobris 1919 pidi Lill täitma ka tagavaravägede ülema kohuseid. Lisaks nimetati ta ka Sõjanõukogu liikmeks.

Eesti Vabadussõjas osutatud teenete eest autasustati Paul-Adolf Lille I liigi 2. järgu Vabadusristiga ning Vabadussõja mälestusmärgiga. Lisaks anti talle veel 300 000 marka ja 48 hektari suurune talu Harjumaal Valtu mõisas. Tema rinda ehtisid ka mitmed välismaa ordenid, medalid ja aumärgid.

1920. aastal asus Paul Lill täitma Kindralstaabi valitsuse ülema kohustusi. Sama aasta 2. augustist sai temast aga juba Sõjavägede staabi ülem. 1933. aasta 21. oktoobril kutsus riigivanem Konstantin Päts Lille valitsuse kaitseministriks. 1937. aastal nimetati see ametikoht ümber sõjaministri ametikohaks. 1938. aasta veebruaris ülendati Paul-Adolf Lill kindralleitnandiks. 12. oktoobril 1939 lahkus Lill sellelt ametikohalt. Põhjuseks oli asjaolu, et talle olid vastuvõetamatud NSV Liiduga sõlmitud baaside lepingu tingimused.

Lille edasine elutee kujunes traagiliseks. Talle lõpetati pensioni maksmine, tõsteti välja oma Gonsiori tänavas olevast korterist ja 14. juunil 1941 küüditati koos õe Olgaga Venemaale ning saadeti Sverdlovski vangilaagrisse. Põhjuseks toodi tema ennastsalgav tegevus Eesti Vabadussõjas ning sõjaministrina töötamine. 13. märtsil 1942. aastal kindralleitnant Paul-Adolf Lille toimik suletakse. Põhjuseks süüaluse surm. Tema viimane puhkepaik on teadmata.

Allikas: Jaska, Vello. Kindralleitnant Paul-Adolf Lille sünnist möödus 130 aasta // Kaitseliidu Valgamaa malev. URL: http://valgamaa.kaitseliit.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=38:kindralleitnant-paul-adolf-lille-suennist-moeoedus-130-aasta&catid=1:teated&Itemid=4

4. jaanuar – Heinrich Laretei

Foto allikas: Siseministeeriumi koduleht

4.01.1892 Kaarli v. Pärnumaa – 3. 04. 1973 Stockholm
Poliitik, diplomaat, ajakirjanik

Heinrich Laretei sündis 4. jaanuaril 1892 Õisus kingsepp Hans ja Anno Laretei perre. Õppis Pärnu Kerichi ja Krumini algkoolides, aastatel 1903-1913 Pärnu gümnaasiumis ja 1920-1923 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Gümnaasiumis õppides töötas "Pärnu Postimehe" lehepoisina. Üliõpilasena kuulus EÜS Põhjalasse.

Astus 1913 vabatahtlikuna Vene armeesse, teenis 24. suurtükiväe brigaadis Luugas, mille koosseisus osales I maailmasõjas. 1917-1918 oli Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee esimees ja Eesti Komitee sekretär Petrogradis ja novembrist 1918 Narva Kaitseliidu ülem.

Abiellus 1917. aastal Alma Kollistiga (1895-1974), peres tütred Maimu Evéquoz (1920-2012), Alma Käbi Laretei (1922-2014).

Osales Vabadussõjas 4. jalaväepolgu rooduülema ning 1. suurtükiväes polgu-, tagavarapartei ja divisiooniülemana. Augustis 1920 arvati reservi kaptenina. 

1919-1920 Vabadusristi nõukogu esimees, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige, Eesti Rahvusfondi ja Rootsi Eestlaste Esinduse rajajaid.

1921. aastast oli "Postimehe" majandusosakonna toimetaja ja peatoimetaja ning 1923-1924 ajalehe "Vaba Eesti" toimetaja. 

II ja III Riigikogu liige. 15. detsember 1925 - 23. juuli 1926 oli põllutöö- ja 23. juuli 1926-12.november 1926 siseminister.   

Novembrist 1926 oli saadik NSV Liidus ja 1. maist 1928 Leedus. 1. maist 1931 VM [välisministeeriumi] poliitilise osakonna direktor ja 23. oktoobrist 1933 ministri abi. 

15. august 1936 - 15. august 1940 oli saadik Rootsis, Taanis ja Norras, asukohaga Stockholmis. 

Nõukogude okupatsiooni algul augustis 1940 keeldus Eestisse naasmast, mõisteti tagaselja surma. Oli aiandusäri omanik Södertäljes 1940–1944. Osales aktiivselt pagulaspoliitikas. Sügisest 1944 pühendus tööle Eesti pagulasorganisatsioonides ja oli ajalehe "Välis-Eesti" ning ajakirja "Rahvuslik Kontakt" toimetaja.

Suri vähki. Tuhastatud põrm puistatud Stockholmi Metsakalmistu mälesamishiide.

Tunnustus

• Püha Anna III järk
• Püha Stanislavi III järk
• Püha Vladimiri III järk
• Georgi risti IV järk
• VR II/3 1920
• KR V 1929 ja I 1936
• Läti Kolme Tähe ordeni I kl
• Soome Valge Roosi I kl komandör 1934.

Allikad: 

• Eesti avalikud tegelased : eluloolisi andmeid. - Eesti Kirjanduse Selts : Tartu, 1932. - lk. 144-145
• Andmebaas TLÜAR väliseesti isikud
• Geni
• Eesti välisteenistus : Biograafiline leksikon 1918 - 1991. - Välisministeerium, 2006. - lk. 69
• Eesti ajakirjandusebiograafiline leksikon 1689–1940. Tööversioon seisuga 1. detsember 2015

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija neiu MINNI LAARMAN

 VEL protokolliraamatus:

• Neiu Minni Laarman onliikmeks registreeritud 14. veebruaril 1914, kande juures täpsustus "Suurturg 7 Eicheni m." ja 13. veebruaril 1915 täpsustusega "Suur turg, Otsa m." 
• 17. juulil 1914 toimunud eestseisuse koosoleku protokollist saab lugeda: "Raamatute väljaandjaks hra T. Saarepera asemele, kes viimasel ajal käinud pole, valiti prl. Minni Laarman."

Tegu on VELis raamatuid 1914. aastal teisipäeviti õhtul kella 8-9 aeg raamatuid välja andnud aktiivse seltsilisega. Veebruarist 1915 toimunud koosolekul sai selle laenutamis aja koosoleku otsusega endale taas hr. Saarepera. Paraku pole protokolliraamatus isiku kohta rohkem vihjeid.

25. august - Kairi Leivo 50

Kairi Leivo

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas
Pärimusmuusik ja endine diplomaat

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas, isa poolt seto, ema poolt Ida-Virumaalt ja Saaremaalt.

Lõpetanud Tallinna 44. keskkooli (1989) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli skandinavistika eriala (1998), õppinud ka infoteadust ja maailmakirjandust.

Aastatel 2000–2010 töötas ta Eesti Vabariigi Välisministeeriumis diplomaadina, muuhulgas ka Eesti Vabariigi Suursaatkondades Helsingis ja Moskvas lauaülemana pressi-, info- ja kultuuriküsimustes.

Aastatel 2010–2012 oli ta Ugala teatri avalike suhete juht ja kirjandustoimetaja. Aastatel 2012–2018 töötas Leivo Eesti Pärimusmuusikakeskuse August Pulsti õpistu juhatajana. Alates 2018 on Leivo vabakutseline muusik ja pärimuskultuuri edendaja.

1998. aastal asutas ta koos Maria Laatspera, Evelyn Rosenbergi ja Katrin Laidrega regilauluansambli Laudaukse Kääksutajad. Löönud kaasa ansamblites Kaimud, Siidisõsarõ, Õiõ Seto ja duos Kairi Leivo & Kaur Einasto. 2013. aastal loodi koos Sofia Joonsi, Kristiina Ehini, Katrin Laidrega ansambel Naised Köögis.

Leivo on kirjutanud artikleid pärimusmuusikast ja -kultuurist, samuti teatri- ja muusikaarvustusi.

Isiklikku

Poeg Kaur on hariduselt semiootik ja astus Elleri muusikakooli rütmimuusika erialale kitarriõppesse.

Tütar Kärt on lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala ning on muuhulgas kujundanud Viljandi pärimusmuusika festivali raamatu ning Laudaukse Kääksutajate ja Naised Köögis plaadiümbriseid.

Teosed:

• Laulik / [Noot] / [ansambel] Naised Köögis ; [koostajad: Katrin Laidre, Sofia Joons, Kristiina Ehin, Kairi Leivo ; toimetaja Kaisa Sein ; noodistajad: Sofia Joons ... [jt.] ; noodigraafika: Piret Laikre ; fotod: Kerli Sosi, Kaari Saarma. – [Viljandi] : Naised Köögis, 2020 ([Tallinn] : Tallinna Raamatutrükikoda). – 86 lk. : ill., värv. fot. ; 22 cm
• Viljandi pärimusmuusika festivali lood / [koostaja Kairi Leivo ; toimetaja: Kaisa Sein ; kujundaja: Kärt Einasto, fotod: Ain Sarv ... jt.]. – [Viljandi] : Eesti Pärimusmuusika Keskus, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). – 201, [2] lk. : ill., portr. ; 24 cm
• Kairi Leivo taani, inglise ja rootsi keelest tõlgitud teoseid leiab: E-kataloogist ESTER 

Allikad:

• Leivak, Verni. Kairi Leivo - naine folgiköögist // Postimees (2017) 22. juuli
• Vikipeedia

6. juuni - Johan Luts

Johan Luts

Esineb ka nimekuju Juhan

6.06.1876 Potre talu, Vardja küla, Viljandi vald - 12.06.1940
Ettevõtja, "Lutsu võipirni" aretaja

Oli Viljandi Esimese Lugemisringi registreeritud liige 1915. a. , juures märkus "Kantremaal, omas majas"

Johan Luts sündis 6. juunil 1876 Viljandimaal, Viljandi vallas Vardja külas Potre talus. Hariduse sai Viljandi kihelkonnakoolis ja Viljandi linnakoolis. 13-aastasena läks ta Karula mõisa aiapoisiks. Kui mõisnik pani aiapoisid põllutööle, siis ei tahtnud ta oma valitud erialast loobuda, tuli Karulast ära ja asus tööle Viljandi aiaärides. 

Sakala, 24. märts 1914

Vabadussõja eel pidas koos Jüri Kõlliga seemekauplust. 

Seemnekauplus oli 1914. aastal lehes ilmunud kuulutuse 

järgi  „Stedigi uues majas“, 1917. aastal  aga Tartu tänavas

Tõllassepa majas. 

1894. aastal rentis ta oma isalt 2,6 ha põllumaad, mille eest maksis 50 rubla aastas renti ning käis söögi, hobuse kasutamise ja saadud sõnniku eest talus tööl. Renditud maal kasvatas ta köögivilja ja viljapuid.

Armastusest aiatöö vastu läks Venemaale teadmisi täiendama. Töötas Moskvas ja mujal. "Kui võõrsilt oli teadmisi kogutud, tuli J. Luts isatallu tagasi, kus seadis sisse eeskujuliku seemnekasvatuse. Samal ajal asutas ta Viljandisse seemnekauupluse, mis töötas üle 20 aasta. Ka Viljandi köstrimaadel, kus Luts rentnikuks oli, seadis ta suurejoonelise aiakasvatuse sisse." (Päewaleht, 6. juuni 1926)

Päewaleht, 6. juuni 1926
Johan Lutsu 50. juubeliartkilis nimetati mees Viljandi
tähtsaimaks töösturiks ja seltskonnategelaseks

Professor Jüri Kuum tsiteerib ajalehes Teel Kommunismile (12. sept. 1985) J. Lutsu mälestusi: „Nüüd sai press omale peale pandud. Jaanipäeva paiku, kui aiaviljad kastmist nõudsid, sai neid ööd läbi kastetud. Kurke oli mul ligi kaks vakamaad maas. Need vajasid rammuga kastmist. Vesi sai tünni kantud, sinna sisse tuhka, sõnnikut ja virtsa ning sellega nad mitu korda läbi kastetud. Küll siis kurgid kasvasid! Sai vahel kaks koormat turule viidud. Sai ka sisse soolatud ja hapust pärast müüdud. Kasvatasin ka aiaviljaseemet, mida müüsin Viljandi, Tartu, Tallinna ja Riia äridele. Aiakraami sai nii palju kasvatatud, et Viljandi turul ei jõudnud ära müüa. Mitu korda sai sedasi tehtud. Teisipäeval müüsin Viljandi turul. Teisipäeva õhtuks toodi koorem, mille kodus ema ja teised valmis seadsid, Viiratsi kõrtsi juurde. Läksin sellega Tartu turule. Reedel jälle Viljandi turul, sealt õhtul raudteega Tallinna. Kasvatasin herne ja oa kaunu Behri konservivabrikule Tallinnas; mitu koormat sai neid vaguniga Tallinna saadetud.“ 

Ajapikku laiendas Johan Luts oma majandusliku tegevushaaret - ta kauples metsaga, tegi kiviteid, ostis mõisaid ja jagas need taludeks. Ta oli osanik või juht mitmes ettevõttes. Näiteks 5. novembril 1920 Viljandis asutatud alkoholiettevõttes "Alko". Pärast 1923. aasta moderniseerimist töötas avarate keldrite ja käärimisruumidega Viljandis Lossi 34. Kolmeliikmelise osaühingu juhatuses olid algusest peale juhatuse esimees Peeter Mets, juhatuse liige Georg Schnurberg ja juhatuse liige Johan Luts. Üks asutajaid oli Ado Tõllasepp.

Kolmekümnendate lõpul pidas Viljandis suuremat veskit (vt. allpool olevat "Uus Eesti" ajalehelõiget)

Johan Luts oli abielus Linda Lellepiga (1886-1973), peres oli neli last.

Lutsu võipirni lugu

Lutsu võipirn
Vili keskmise suurusega, ümmargune, helekollane.
Viljaliha sulavmagus, mahlakas.
Valmib septembris, säilib kuni 2 nädalat.
Puu on tugeva kasvuga, hakkab hilja kandma, vajab tolmuandjat.
Külmakindlus keskmine kuni hea.

1920. aastate algul käis Johan Luts ka Tšehhoslovakkias. Eriti meeldis talle üks pirnisort, mida seal laialdaselt kasvatati. Pirnid olid suured ja väga maitsvad. J. Luts kirjutab 1938. aastal: „Selle pirni seemet tõin Eestisse, kasvatasin neist alused ja jätkasin ümber. Ühe lopsaka taime jätsin jätkamata ja istutasin selle 1924. aastal oma aeda Viljandis Oru tn 23. Puu kasvas püramiidikujulise põõsaspuuna, oli 2 m kõrge ja kandis 1928. aastal esimesi vilju.“ 

'Lutsu võipirni' nime saanud puu pidas vastu 1939/1940. aasta väga külmale talvele, üldse elas ta üle 40 aasta. Maja remontimise ajal 1968. aastal valasid hoolimatud remontijad puu alla mitmesuguseid mürgiseid jäätmeid, mistõttu ta hävis. J. Kuum kirjutas ülalmainitud ajalehes, et känd püsis veel kaua ning et Viljandi kodu-uurijad ja loodusesõbrad tähistasid 14. septembril 1985. aastal selle koha mälestuskiviga. Viljandimaal oli see teine viljapuule pandud mälestusmärk, esimene mälestuskivi pandi 1974. aastal Suislepa mõisa aeda 'Suislepa' õunasordile. 

Kalju Kase raamatus "Puuviljandus Eestis" on sorte käsitlevas peatükis lähemalt kirjeldatud pirnisorti 'Lutsu võipirn'.

Johan Luts suri 12. juunil 1940. aastal. 

"Wäsimatu töömees weel surmapäeva hommikulgi ruttas oma töö juurde elurõõmsana ja energilisena. Töö juures tabas teda kramp. Kuna kedagi lähedal abistamas ei olnud, Johan Luts püüdis end ise aidata; liigne pingutus osutus aga ülejõukäivaks. Kui ta haigena toimetati koju Oru tänavale, siis kaks juurekutsutud arsti tunnistasid olukorra väga raskeiks. Kell 16 uinus Johan Luts vaikselt magama ja sellest kujunes tema surmauni." (Sakala, 14. juuni 1940)

Uus Eesti, 14. juuni 1940

Sakala, 17. juuni 1940

Allikad: 

• Geni.com
• HAUDI
• Kask, Kalju. Puuviljandus Eestis. Sordid ja aretajad. Eesti Maaülikool, 2010. Lk. 194-195 https://www.pikk.ee/upload/files/Taimekasvatus/Puuviljandus%20Eestis.pdf 
• Vikipeedia

27. mai - Helle Leppik

 Helle Leppik

27. 05.1966 Saksamõisa, Viljandimaa
Kirjandustoimetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja

Lõpetas 1984. aastal Viljandi IV Keskkooli, 1989. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia eriala. 

Alustas 1993. aastal tööd Ugalas pedagoog-administraatorina, töötas 1994–2010 kirjandustoimetajana. Olnud 1991–2000 Viljandi Kultuurikolledžis maailmakirjanduse õppejõud. Aastast 2010 töötab Paistu Koolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Avaldanud 1993–2010 Ugala repertuaari- ja lavastustutvustusi, hooajaülevaateid, näitlejaportreid ja intervjuusid väljaannetes Sakala, Eesti Päevaleht, Postimees, Teater. Muusika. Kino jm. Koostanud stendid ja vitriinid Ugala muuseumitoas Ugala Aja Tuba (avati 2005).

Raamatuid

• Ugala 1981–2001. Viljandi, 2001 (koostaja ja toimetaja). Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/96886
• Ugala aja lugu. Viljandi, 2006 (autor). Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/331869
• Ugala pildi lugu. Viljandi, 2008 (koostaja koos P. Tammearu ja T. Vridoliniga).Link raamatukogu andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/488020

Allikas:

• Eesti Teatri Biograafiline Leksikon

26. märts - Hendrik Luts 135

Hendrik (Heinrich) Luts

26.03.1886 Sosi talu, Kamali küla, Vana-Kariste vald - 25.02.1942
Õpetaja, koolijuht

Sündis 26. märtsil 1886 Sosi talu neljalapselises peres. Andis 1912. aastal õpetaja kutseeksami Peterburis. Oli 1910-1914 Vana-Kariste Muku vallakooli juhataja. Osales I maailmasõjas.  1917/1918. õppeaastal oli Abja kooliseltsi “IDU” eraalgkooli juhataja (Praeguse Abja gümnaasiumi eelkäija). Pärast sõda oli kuni 1931. aastani taas Muku algkooli juhataja, seejärel Pussi algkooli juhataja. 

Olnud abielus Alide Lutsuga (sündinud Pelner; 1893-1961). Peres oli kolm last. Abielu lahutati. 

Asutas 1910 laulukoori Vana-Karistes, 1931. aastal segakoori ja 1936. aastal segaorkestri Abja-Perakülas.  Oli kohaliku kaitseliidu rühmapealik. 

Suri 25. veebruaril 1942. Maetud Halliste kalmistule.

Allikad: 

• Abja gümnaasiumi koduleht
• Geni.com
• Haudi
• Tiideberg, Aksel. Halliste kihelkond. 1994. Lk. 39

Abja valla Pussi algkool 1936.a.
Foto http://arhmus.tlu.ee/cgi-bin/epam?oid=74952

1924. aasta 9. veebruari "Pärnu Teatajast" leiame uudise, et kommunistide enamusega Vana-Kariste vallanõukogu otsustas Muku algkooli õpetajate Lutsude käes kasutada olevast maast 5 tiinust 2 tiinu ära võtta.

Uus Elu (1942) 3. märts