Artur Perna
(3.05.1881 Abja - 28. 04.1940 Tallinn)
Eesti arhitekt ja sõjaväelane
135 aastat sünnist
Sündinud 3. mail 1881 Abja m. Pärnumaal; vanemad – kõrtsi-, hiljemini talupidajad Jaan P. ja Berta Pauline (Berner); abielus Salme Mägiga 1912st aastast. Õppis eraalgkoolis Viljandis 1889/90, elementaarkoolis 1890-1893, Bormann-Heine` progümnaasiumis, Tartu reaalkoolis 1900-1902, Riia polütehnikumis 1903-1910, mil lõpetas selle insener-arhitekti diplomiga.
Praktiseeris arhitektuuri alal Peterburis 1910-1912. Arhitektuuribüroo pidaja Tallinnas 1912-1914. Ohvitserina maailmasõjas Galiitsia ja Rumeenia rindel, hiljemini Tallinnas kindluse raudteepataljonis 1914-1919. Sõjaväe korterivalitsuse ülem 1919-1921. Maakaitseväe kolonelleitnandi aukraadis. Arhitekt Tallinnas 1922.aastast, ühtlasi Tallinna tehnikumi õppejõud.
Olnud Tallinnas linnavolinik liige 1921, Tallinna linnanõunik ja linnapea abi 1921-1922, Põhja Kinnitus-Seltsi nõukogu esimees. 
Ehitanud muuseas Eesti laenupanga, Tallinna Eesti Kirjanike Ühingu, Raua tn. algkooli (pilt paremal. Allikas: Tallinna 21. Kooli ajalugu) ja Kaitseliidu maja Tallinnas, rinnalaste kodu Nõmmel, ühisgümnaasiumi hoone Haapsalus, tarvitajate ühingu „Põllumees“ maja Võrus.
Sõjaliste teenete eest saanud I liigi II järgu Vabaduseristi, Vene, Läti ja muid aumärke
Allikas: Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. – Eesti Kirjanduse Selts,1932
Artur Perna (1881-1940), eesti arhitekt
- 1910 lõpetas Riia Polütehnilise Instituudi.
- Aastani 1912 töötas Peterburis.
- 1913-14 pidas koos Karl Burman seenioriga Tallinnas projekteerimisbürood, millel oli eesti ehituskunsti suunas tähtsus.
- 1918-36 Eesti Tehnika Seltsi erikursuste jaTallinna Tehnikumi õppejõud.
- 1913 ja 1914 sai koos K. Burman seenioriga ülevenemaalisel arhitektuurivõistlusel esikoha.
Allikas: Juugend : Elulood
Pilt "Eesti kunsti ajaloo" 2. köitest - 1931. aastal Tallinna Tehnikumi arhitektuuriosakonnas. Keskel istub õppejõud Artur Perna, Abjast pärit ja Riias õppinud mees, üks esimesi kutselisi eesti rahvusest arhitekte, kelle kavandatud maju on Tallinna kesklinnas omajagu (tuntuim ehk see hiigelmaja Sõpruse kõrval, kus asub muu hulgas ka Valli baar, aga ka nt Raua tänava kool, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium). Eesti Vabariigi ajal ta enam uute suundadega eriti kaasa ei läinud, jäi pisut kinni sõjaeelse juugendimaitselise laadi juurde, nii et mõjus mõnevõrra vanamoodsana. Viljandisse projekteeris 20ndail ta mitu kõrge katusega üürimaja:
Allikas: Aare Pilve blogi : Zeusid
3 mail 1881.a. sündis Artur Perna (fotol esireas paremalt esimene, oma lemmikpoosis). Halliste kihelkonnas sündinud talupoja pojast sirgus meie alma materi üks rajajaid, arhitektuuriosakonna juhataja ja õppejõud a-il 1918, 1920-36 ning tuntud arhitekt-projekteerija ja ehitusettevõtja. A.Perna oli Vabadusrist kavaler, Tallinna linnanõunik ja korp!Vironia vil 1920.aastail kavandas koos J.Ostratiga Toompea lossi valge saali ja peaministeri kabineti interjööri. Avalikke hooneid, pereelamuid ja üürimaju projekteerinud A.Perna suri 28.aprillil 1940.a.
Allikas: Imbi Kaasik, Tallinna Tehnikaülikool
Viljandi visiitkaart
Rahva seas “Viljandi visiitkaardi” nime kandev hoone Lossi ja Tartu tänavate nurgal valmimisaastaks on 1909 ning mis kuulus algselt tuletikuvabrikant E. Pohlile.
Hoone arhitektina on mainitud Riias õppinud ja Peterburis Mieritz-Gerassimovi büroos töötanud eesti arhitekti Artur Perna’t. Kirjalikku allikat selle väite tõestamiseks ei ole seni leitud, kuid jooni Perna käekirjast võib hoonel leida mitmeid.
Ehituse üldilme on historitsistlik, mis on omane tollasele arhitektuuripildile üldse. Hoone pikem tiib paikneb piki Lossi tänavat ja lühem piki Tartu tänavat, nurka rõhutab gootipärase telkkiivriga tornisarnane polügonaalne ärkel.
Fassaadikujundus on linna kahel peatänaval paiknemisele kohaselt esinduslik. Aknaid ääristavad kannelüüridega pilastrid ja rustika, ülakorrustel ka simsid. Simsid paiknevad ka alumise korruse kohal ning katuseräästa all, muutes kahe kõrgema korruse vööndi eraldi tsooniks. Emotsionaalsust lisavad erikujulised aknad, mis on osalt paarikaupa rühmitatud ning kroonitud kolmnurkviilude ja ümarkaartega. Fassaadi kohal - kahel pool nurgatorni ning hoone pikema külje keskel kõrguvad renessanslikud frontoonid. Lossi tänava äärset fassaadi ilmestavad lisaks väikesed rõdud.
Ehitise välisilme on säilinud üldjoontes algupärasel kujul. Suurimaks muudatuseks on praegu kõrgemate korruste krohvipindade algsest tunduvalt tumedam värv.
Maja tagafassaad on samuti tüüpiline oma ajale - puudub esiküljele omane dekoor (ehisviilud jms.). Enamjaolt avanevad siseõue nö. abiruumide ja koridoride aknad. Sisehoovi avanevad ka osade korterite rõdud.
Sisehoovis on säilinud veel omaaegne punastest tellistest seinamüür, tellistest hobusetallid, ka hobuse kinnisidumisrõngas maja seinal.
Hoone interjöör
Ehitise plaanilahendus on tüüpiline sajandialguse mitmekordsete elu- ja ärihoonetele: esimesel korrusel paiknesid äriruumid ning kõrgematel korrustel korterid. Kui välisilmes domineerivad historitsistlikud jooned, siis interjööri on kaasatud palju juugendlikke nüansse.
Koridoride seinad on kaetud maalingutega, mille teostuses on tõenäoliselt kasutatud nn. Mustriraamatut. Sovetiajal läbi viidud remondi käigus on jäänud koridoris värviga katmata ca 1 meeter korda 1 meeter seinapinda (tõenoliselt on seal asetsenud mõni kapp), mille põhjal on võimalik taastada pilt omaaegsest ilmest – seinamaalide teostusel on kasutatud juugendlikku ornamentikat, mis liugleb piki seina ja lae äärt.
Eriti tähelepanuväärseteks on II korruse (kunagise saali eesruumi) “mustade madonnadega” laemaalingud, kõrvalruumi lage kaunistab omakorda ristikheinalehe-motiividega ovaalne laemaal.
Suurem osa seina- ja laemaale on sovetiajal kaetud tugeva värviga. Vaatamata sellele on värvi alt koorunud laemaalingud või omal ajal mingil põhjusel katmata jäetud seinamaalingud kindlasti restaureeritavad ning ajalooliselt väärtuslikud. Hoone üldkoridorides ja korrususte vahedes treppidel on tänaseni säilinud, olgugi et suuresti kulunud, mosaiiksed kiviplaadid. Plaatidest moodustuvad põrandale tähekujundid. Tähe-kujundi kordust näeme taas omaaegse pangasaali mosaiikparketil II korrusel. Saali 60 ruutmeetrist parketist on tänaseks säilinud küll ainult ca 14 ruutmeetrit (korter 2), kuid see vähene on restaureeritud ning tõenäoliselt ainus omataoline Viljandis.
Teise ja kolmanda korruse korterite eeskoridorid kaetud kalasaba-parketiga. Lihtsamamustrilisi parkette on mujalgi hoones – omapärase, mitmest puuliigist ruutmustriga parkett asub nt. II korrusel.
Üldkoridoride sepistatud trepikäsipuud pärinevad tõenäoliselt mõnest kohalikust (või Riia) töökojast, kuid hoolimata sellest on need väga iseloomulikud tollastele interjöörilahendustele.
Lisaks laes olevatele maalingutele pakuvad hoonele emotsionaalsust ka osasid lagesid kaunistavad rosetid. Tõenäoliselt on nimetatud rosetid ilmestanud kunagise panga esindusruume. Rosetid on jõulised ja lopsakad, tihti raamistatud laeäärse karniisiga.
Majas on säilinud hulgaliselt kahhelahjusid. Enamik neist on suhteliselt lihtsad valged ahjud, mille ülaosas on astmeliselt väljaulatuv karniis, samuti on üleminek rõhutatud ahju allosas. Samuti on majas mitmeid nurgaahjusid, mis on oma mõõtmetelt mõnevõrra suuremad (nt. Optika poe ahi).
Omaaegses laste raamatukogu ruumis paikneb aga uhke rohelistest kahhelkividest kamin. Eriti suurejooneline on kamina ülaosas paiknev ehisviil, mis on kaunistatud lopsakate lillemotiividega.
Üldkoridoride uste kohal olevatel klaasidel on juugendile omane ruutjoonistus. Aknad on hoonel erikujulised, rohkesti on kasutatud ruutmotiivi. Osaliselt on säilinud veel vanad aknakremoonid, ukse käepidemed.
Tallinnas Tina tänav 26 asuv elamu
Elaval
t liigendatud põhiplaaniga kahekorruseline krohvitud juugendi ja heimat-stiili sugemetega villa on projekteeritud 1913. aastal arhitektuuribüroos Burman & Perna. Selle hoone puhul on arhitektuuriajaloolase Leo Gensi stiilikriitilise omistuse järgi tegemist eelkõige Artur Perna loominguga. Hoone pisiasjadeni stiilipuhtad interjöörid on hästi säilinud. Elamu sisemine ruumijaotus on Eesti kontekstis väga harukordne. Maja jaguneb keskteljel pooleks, kummaski majapooles asus algselt üks suur, läbi kahe korruse ulatuv esinduskorter. On säilinud esialgsed aknad, välis- ning siseuksed ja uksesulused, trepid, osa uhkeid küttekoldeid, sealhulgas esinduslik juugendkamin.
Allikas: Eesti Arhitektide Liit
Linnapea Anton Pedriksi elamu Rakveres. Aastal 1914
Allikas: Rakvere virtuaalmuuseum
