Laupäev, 26. veebruar 2022

26. veebruar – Olav Renno 90


Sündinud 26.02.1932 Tartus
Ornitoloog

Sündinud 26.veebruaril 1932 Tartus riigiametnike peres. Lõpetas Viljandi 2. Keskkooli (1950) ja Tartu Riikliku Ülikooli (1956) bioloog-zooloogi kutsega. Töötanud Rõbatši ornitoloogiajaamas, Looduskaitse Valitsuses ja 10 aastat Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal, sealhulgas viis aastat direktorina. Oli 60-ndate aastate esimesel poolel TA Zooloogia- ja Botaanika Instituudi mittestatsionaarne aspirant ja kaitses 1968.aastal bioloogiakandidaadi kraadi.

Enam kui 35 kutselise ornitoloogina töötatud aasta jooksul süvenes Eesti sisevete, rannikute, rabade ja saarte (eelkõige Soome lahe saarte) haudelinnustiku väljaselgitamisse, huvitus veelindude rändest ja talvitumisest, organiseeris lindude lennuloendusi. Nende uuringute tulemused on avaldatud 145 teadusartiklis. Lisaks on kirjutanud üle 300 loodust ja looduskaitset tutvustava artikli, koostanud kümme aastakäiku “Looduse kalendrit”, tõlkinud eesti keelde loodusraamatuid.

Üheks suurimaks ettevõtmiseks oli Olav Rennole kindlasti “Eesti haudelindude levikuatlase” koostamine, mis tõi talle ka Eesti Vabariigi teaduspreemia (1994).

Kutsetöö kõrvalt oli Renno väga aktiivne ka looduskaitselistes seltsides, sealhulgas TA Looduskaitsekomisjoni teadussekretär ja Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige. Tosin aastat juhtis ta ka LUS-i ornitoloogiasektsiooni (praeguse ornitoloogiaühingu) tööd.

Pärast pensionile siirdumist 1992.aastal elab Viljandimaal Karksis ja on võtnud jätkata oma isa kunagist tööd, olles talupidaja-kanakasvataja.

Allikas:
Eesti Ornitoloogiaühing / Estonian Ornithological Society http://www.eoy.ee/yhing/auliikmed/renno.htm

Foto:
Sakala. http://www.sakala.ajaleht.ee/340594/astmeline-tulumaks-loob-motteid/

26. veebruar - Leili Närska 85

Foto: Elmo Riig / Sakala
Leili Närska

Sündinud Pajula
26.02.1937 Viljandi - 7.02.2020
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kodu-uurija


Õppinud Viljandi 1. 7-klassilises koolis (1952) ja Viljandi 1. Keskkoolis (1956). 1971. aastal omandanud Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. 

Töötanud Viljandi Vene Keskkoolis ja Valuoja Põhikoolis, viimases aastast 1966. 

Ühiskondlik tegevus on seotud ajaloo klass-muuseumi materjalide kogumisega ja kodulooalase uurimistööga. 

Kodulooalast uurimistööd juhendanud 20 aastat. Kokku valminud 91 uurimust kooli vilistlastest, õpetajatest ja koolijuhtidest, samuti tähtsamatest kultuuriehitistest Viljandis. Neid on õpilased tutvustanud kooli ajalookonverentsidel, maakonna ja vabariiklikel kodulookonverentsidel. Õpetaja kauaaegset kasvatustöö seisukohast väga olulist tegevust on tunnstatud tänu- ja aukirjadega. 

Koduloolised teosed

  • Kool Valuoja kaldal : Viljandi Valuoja kool 1772-2007 : 235 (2007) 
  • Valuoja kooli lapsed (2011) 
  • Valuoja kool õhtuvalguses (2012)

Allikas: 

  • Viljandimaa koduloolasi : Teatmik. 2009. Lk. 52-53 

Reede, 25. veebruar 2022

David Safier. MISS MERKEL. MÕRV UCKERMARKIS

Tänapäev, 2021
280 lk

Juba ilma raamatut avamata on selge, et peategelaseks on kuulus Saksa liidukantsler Angela Merkel ning kaanekujundus viitab otseselt Sherlock Holmesi`ile. 

Kohe alguses saame tuttavaks värskelt pensionile jäänud Angela, tema sümpaatse kvantkeemikust abikaasa Achimi, mops Putini ja turvamees Mike`iga. Uus elu Uckermarki linnakeses Klein-Freudenstadtis kauni Dumpfsee kaldal on idülliline, täis küpsetamist ja vanaduspõlve harmooniat. 

Ent niipea, kui Merkel kohaliku vabahärra Philipp von Baugenwitzi raudrüüs surnukeha veinikeldris avastab, ei jäta Sherlockiine Merkel jonni, et tegu pole enesetapu, vaid mõrvaga. Natukene vist ka selle pärast, et pidevalt kriise lahendama harjunud daam püüab kogu hingest vältida endise elu igatsemist.

Teos on täis humoorikaid viiteid Merkeli poliitikukarjäärile, mis tänasel päeval, mil Ukrainas toimuvad kohutavad sündmused, kannavad endas hoopis sügavamaid tähendusi. 

Paar näidet:

Poliitikutel on erinevaid tehnikaid selleks puhuks, kui nad teolt tabatakse. Saksa ministrid tavatsevad näiteks öelda: "Annan käesoleva situatsiooni kohta, mis puudutab seda kinnast, sobival hetkel kindlasti põhjaliku kommentaari." Vene ministrid ütleksid: "Eks me näe, kas sind vangis ka see kinnas veel huvitab." USA endine president ütleks: "Kinnas? See pole kinnas! Sa ise oled kinnas!"
[...]
Venemaa presidendi käest ei saanud ta kunagi Ukraina jaoks tõelist rahu välja kaubelda. Trumpi käest ei kuulnud ta iial üle kolme mõtteka sõna järjest ja tal ei õnnestunud kordagi takistada Berlusconit, et see ei annaks talle tervituseks märga musi põsele.

Mõnusalt nauditav satiiriline romaan kergemaks lugemiselamuseks. 

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2005826

25. veebruar - Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine Viljandis 150. aastat tagasi

Eesti Kirjameeste Selts asutati 1872. aastal Viljandis. Seltsi eesmärk oli eestikeelse kirjanduse edendamine ja selle kaudu Eesti rahva kultuuritaseme tõstmine. 

Seltsi esimene, asutamiskoosolek, oli 25. veebruaril 1872 kell 14 Linnu tänav 1 Schwalbe võõrastemajas, mis asus raekoja vastas. Hiljem paiknes selles hoones hotell-restoran Bristol, mis kuulus XIX sajandi algul Mathias Sprohgele ning XX sajandil ka Amalie Rauale ja tema pärijatele. Hiljem kasutati maja teist korrust üüriruumidena, all asus söögisaal. Mõnda aega olid ruumid sõjaväeüksuste kasutuses. 1943. aastal maja lammutati.

Asutamiskoosolekul oli ligi 30 inimest, teiste seas Johann Voldemar Jannsen, Hans Wühner, Johannes Eglon, Joosep Kapp, Jaan Adamson, Hain Henno ja Friedrich Kuhlbars. Koosolekut juhatas Johann Voldemar Jannsen. Seltsi presidendiks valiti Jakob Hurt, kes pidas seda ametit 1881. aastani. 

Hiljem peeti seltsi koosolekuid Viljandis veel vähemalt neljal korral. Seltsi liikmeks võis saada iga aus inimene, kes soovis seltsi kasuks midagi teha ja kes oli valmis liikmekohuseid täitma. Uusi liikmeid võeti vastu kas koosolijate konsensuse või hääletuse alusel. Liikmemaks oli kaks, valla koolmeistritele üks hõberubla aastas. Liikmetele seltsi tegevusest aruandmiseks avaldas eestseisus igal aastal "Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatu".

Viljandi Linnavalitsuse kutse seltsi 150. aastapäevale pühendatud infotahvli avamisele

Organisatsiooni ümmarguse aastapäeva tähistamine toimub 25. veebruaril 2022 Viljandis ja 9. märtsil 2022 Tartus.
Kahes osas toimuv terviksündmus sai alguse Viljandis 25. veebruaril kell 12, kui avati Laidoneri 3 hoonel Eesti Kirjameeste Seltsi infotahvel. Nimetatud hoones elas ja töötas aastatel 1862-1924 kirjanik, koolmeister ja Eesti Kirjameeste Seltsi liige Friedrich Karl Johann Kuhlbars.
Infotahvli kujundas Kristjan Mändmaa ning sellelt leiab ka QR koodi, mida skaneerides saab lugeda Eesti Kirjameeste Seltsi kohta täiendavat infot visitviljandi.ee lehelt.

Loe ka Heiki Raudla 22. jaanuaril 1022 Sakalas ilmunud artiklit "Eesti Kirjameeste Selts asutati Viljandis"

Teisipäev, 22. veebruar 2022

22. veebruar - Terje Tõeveer 115

Terje Tõeveer

Aastani 1933 Aliide Gregor, 1933-1957 Terje Toomus. 
Pseud. Assandra Vikikivi 
22.02.1907 Olustvere vald – 28.10.1994 Tallinn 
Prosaist

Prosaist Terje Tõeveer sündis 22.02.1907 Olustvere vallas teenistuja perekonnas. Õppis aastatel 1916–1920 Reegoldi algkoolis ja 1920–1922 Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Siirdus siis Tartusse lapsehoidjaks ja alustas ajakirjanduses kirjanduslikke katsetusi.  

Astus 1925 Viljandi tütarlaste gümnaasiumi, kust 1929. aastal tuli lahkuda ajalehes „Oma Maa“ avaldatud följetoni pärast.  

Sooritas 1930. aastal küpsuseksamid Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning astus samal aastal Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, kuid pidi peatselt katkestama majanduslikel põhjustel.  

1933–1940 oli abielus vabakutselise literaadi Friido Toomusega. Tegi kaastööd „Olionile“ ja muule ajakirjandusele. 1940 töötas ametnikuna Tallinnas kinnisvarade hooldamise korraldamise komitees.  

Arreteeriti Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal, järgnes vangipõlv Tallinna, Lavassaare ja Stutthofi (Poolas) koonduslaagris, vabanes 1945. aasta kevadel. Lõpetas 1950 TRÜ õigusteaduskonna ning töötas õpetajana Tartu tehnikumides ja aastatel 1952–1954 Taevaskoja Laste Tuberkuloosi Sanatooriumi koolis. 

Siirdus 1957. aastal Tallinna, kus töötas ametnikuna Balti Manufaktuuris jm. 

Endise Fašismivangide Koondise liige. 


Proosateosed 

  • Vanadekodu (Liide Gregor. 1931)
  • Lunastamata veksel (Assandra Vikikivi. 1940)
  • Surmaga kurameerimas (1998)

Allikas: 

  • Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 622 

  

Esmaspäev, 21. veebruar 2022

Riina ja Sami Kaarla. LOOMAABI ON TEEL

Rahva Raamat, 2021
112 lk

Kati-e on loomasõber, kellele meeldib tegeleda elektroonika ja programmeerimisega. Tal on kodus kass Mirr, koer Mopi, kaks rotti ja kakaduu. Tüdruk ehitas endale roboti, kellest sai tema abiline ja sõber. Robot Ti-bot oskab loomadega rääkida ning lennata, seetõttu on temast väga palju abi. Kati-e ja robot Ti-bot on loomaabi agendid. Nad annavad inimestele lemmikloomade kohta nõu ning aitavad loomaomanikke murede korral.

Raamatus on lugu Saulist ja tema diabeedi- ehk hüpokoer Pulust. Pulu tunneb lõhnast, kui peremehe veresuhkur langema hakkab ja annab sellest omanikule märku. Seekord ei tee Sauli koera märguandest välja ning tal hakkab poe juures halb. Õnneks on loomaabi agendid läheduses ning Kati-e annab Saulile hüpokoera rakmete taskust kõrremahla.

Leevi kutsub loomaabi appi kassi terviseprobleemi korral. Kati-e ja robot aitavad välja selgitada probleemi tekkimise põhjuse. Selgub, et kass on närinud mürgist taime. Nad küsivad loomaarstilt nõu, kuidas kassi olemine paremaks teha.

Sofia pere vajab abi, kuna nad soovivad endale koera võtta. Kati-e selgitab, et koera valikul tuleb lisaks välimusele arvestada ka tema iseloomu ja eripäradega.

Raamatus arutletakse, millised loomad sobivad kodus kasvatamiseks ning kuidas leida endale sobivaim lemmikloom.

Raamat sobib lugemiseks algklassilastele.

See on esimene raamat robotite ja lemmikloomade sarjast (Pet agents. Kati-e & Ti-bot). Eesti keelde on hetkel tõlgitud sarja esimene raamat. Soome keeles on sarjas ilmunud juba viis raamatut.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1992605

Neljapäev, 17. veebruar 2022

17. veebruar - Voldemar Metsamärt 120

Koduaias Viljandis Savi 3
Foto digikoopia saadud Lennart Jürgensoni erakogust
17.02.1902 Viljandimaal Sürgavere vallas Pilistvere külas – 24.04.1975 Viljandis

Tõlkija, lastekirjanik, luuletaja ja pedagoog


Voldemar Metsamärt sündis Pilistvere külas talurentniku perre. Haridustee algas Sürgavere vallakoolis ja Viljandi koolides. 1925. aastal lõpetas V. Metsamärt Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi.

Osales koolipoisina vabatahtlikult Vabadussõjas, sai haavata lahingus Landeswehri vastu. Voldemar Metsamärt oli pärit küll Viljandimaalt, aga oma elu parimad aastad andis ta Tartule: 1925-1932. aastal õppis ta TÜ filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja üldist kirjandust, pedagoogikat, etnograafiat ning rahvaluulet, hiljem – 1939-1944 - töötas Hugo Treffneri gümnaasiumis emakeele ja kirjanduse õpetaja. Lühikest aega õpetas ta ka ülikoolis soome keelt. Tartus oli tal palju selliseid õpilasi, kes on jäänud hiljem Eesti kultuurilukku: Artur Alliksaar, Paul Alvre, Ivar Grünthal, Rein Sepp ja küllap veel paljud teised.

Voldemar Metsamärdi õde oli abielus „Ugala“ majandusjuhi Oskar Härmaga. Seega on ta kunstnik Endel Härma onu ja Hanno Härma vanaonu. Viljandi lugejatele pakuvad niisugused biograafilised andmed kahtlemata huvi. Ta ise oli ka lühikest aega „Ugalaga“ seotud, olles aastatel 1964-1965 teatri kirjandusala juhataja ja tõlkija. Viljandi 2., 1. ja õhtukoolis töötas ta ajavahemikus 1944-1957.

Aastast 1934, eriti aga pensionärina on Voldemar Metsamärt tõlkinud kujundirikkalt ja viimistletud keelega peamiselt Ugala ja Vanemuise teatrile üle 50 näidendi soome, vene ja maailmaklassikast kui ka kaasaja loomingut, mõni neist on ka trükis avaldatud. Osalenud „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ (1992) vanade tõlgete redigeerimisel. Ajakirjanduses avaldanud jutustuse „Aru onu“ (Sakala, 30.07,1929) ja artikleid.  Ta on kirjutanud ka loodusteemalisi luuletusi, peamiselt lindudest. Osa neist on ilmunud O. Kangilaski kogumikus „Linnud-laulikud“ (1949). Ta oli suur loodusesõber, tema käelt käisid linnud Viljandi Lossimägedes söömas. Tegutses ka harrastuskunstnikuna.

Oma kirjanduse õpetajat Voldemar Metsamärti meenutab ajalehes Sakala Viljandi Maagümnaasiumi vilistlane professor Jaan Lepajõe („Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Voldemar Metsamärt“, 25. märts 1995).



Allikad:
  • Metsamärt, Voldemar. Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 334
  • Viljandi Linnaraamatukogus 2012. aastal Kalli Kuhi poolt koostatud näituse materjalid

Esmaspäev, 14. veebruar 2022

Amilde Luhaäär, Ingvar Luhaäär. ...JA ÕNNE ELUS : VANA VILJANDIMAA ROMAAN. 1 OSA

I. Luhaäär, 1997
328 lk


Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et valisin raamatu lugemiseks Facbooki grupi „Lugemise väljakutse“ raamatukogude aasta 2022 jaanuari väljakutses osalemiseks. 

Päev otsa raamatukoguhoidjana silmi kurnanuna ja seetõttu vabal ajal pea sajaprotsendiliselt vabalt leitavate audiraamatute peale üleläinuna oli minu jaoks tuumakama päris paberraamatu lugemine juba ise tõeline otsus ja ülesanne. Kaalusin pool jaanuari, kas haakun või ei. Kui olin otsustanud, et osalen ja raamatu välja valinud, tuli gripp ning lugemine venis veebruari. Raamatukogude aasta jaanuarikuu väljakutse on küll läbi, kuid raamatust kirjutan pisut ikka.

Viljandimaa kodulugu on üks äärmiselt paksu kultuurikihi ja põnevate lugude põhjatu allikas. Alustasin värske pilguga ning otsustasin vaadata, mida põnevat „ja“-ga algavate pealkirjade seast meie kogudest leiab. Amilde Luhaääre teos oli midagi sellist, mis minu tähelepanuvälja seni sattunud polnud. Kaas on lakooniline, tutvustus veelgi lihtsam, seega saan valiku langetamise eest tänada vaid töökohal aastatega sissetilgutatud huvi Viljandimaa koduloo vastu.

Amilde Luhaääre mälestused on senisest täiesti erinev lugemiskogemus, kuid väga ehe. Eelmise sajandi esikümnendil sündinud lihtsa maatüdruku mälestusi aitas romaaniks vormistada naise poeg Ingvar Luhaäär, kuid kahtlemata on väga ausalt esitatud lood ja kirjeldused pärit Amildelt.

Ikka väga karm oli see elu. Suhted olid üsna majanduslikku laadi. Vaesunud mõisarentniku tütar pandi juba 5-aastaselt oma väikeõde hoidma, kui ema moonakapäevi tegi. 

"Kui mamma koju tuli ja leidis, et oleme väga mustad ja räpased, piima ja pissiga koos, naeris ta läbi pisarate: peaasi, et lapsed rõõmsad ja terved!“ (lk. 6)

Juba kuueselt anti tirts onu juurde lambakarjaseks. Pidevalt pidi kevadest sügiseni laps tööl käima ja lõpuks jäigi lünkliku kohalkäimise tõttu kool lõpetamata. Isegi leeris ei saanud ta käia. Neiu elus oli ka simmaneid ja kavalere, kuid ta oli selline kinnisemat sorti ning eelistas peo järel kavaleriga koos kojuminemise asemel minemahiilimist ja paljajalu kõrvalteid mööda koju jooksmist. 

Juba tirtsuna kuulis Milde, kuidas läheduses elav karske ja töökas Hans Luhaäär kõikidele räägib, et „kasvatab endale naist“. Lõpuks täiskasvanuikka jõudnud Amilde ilmaliku registreerimise järel Hansule saigi, sest too oli ainus kavaler, kes oli valmis koduväiks tulles õdedele pärandiosa välja maksma ning ema tallu jätma. Mees oli selline impulsiivne – iga natukese aja takka tahtis lahutada ning teisi naisigi ära ei põlanud. Naiste seas oli Hansul lööki ning üheks põhjuseks oli seegi, et steriilse mehega sai untsu teha ilma ilmsete tagajärgedeta. Amilde poolt abielus samuti erilist armastust polnud, kuid iga väikse lahkumineku järel tuli ta mehe juurde siiski tagasi. Hiljem oli juba näha, et mehe kopsud on läbi ning kauaks teda pole.

"Mõnikord, kui ma Hansu surma ootasin, lubasin endamisi, et panen ta matustele selga punase kleidi, aga praegu meeldis mulle küll tume kleit. [...] Rahvas vaatas hetke ukselt küünlasäras puusärki ja astusid siis sinna ümber, Oja taat peatsisse, luges ja ütles laulusõnu ette. Mina aga vaatasin pea norus üksisilmi Hansu peale, mõeldes: seisan su lähedal, ei karda sind enam." (lk. 248-249)

Mehe surma järel sai naine lõpuks linna kolida ning läbi ka rätsepakoolituse. Nõukogude esimese okupatsiooni ajal oli Tallinnaski ning kui sakslaste tulekuga enam artellidesse tööd saada ei õnnestunud, kolis tagasi oma maakoju. Kaasa kutsus endast vanema endise vabariigiaegse politseiniku, keda „onkuks“ kutsus. Kui kõik Saksamaale põgenema asusid ja nende kodus ajutist vahepeatust otsisid, said Amilde ja „onku“ lõpuks ühte sängi ka. Selline veider suhe oli neil – ega nad eriti omavahel ei kommunikeerinud ning kui  naine esimesi raseduse või sünnitama minemise ilminguid muudeks haigusnähtudeks arvas, ei öelnud kogenum ja varasemas elus isaks saanud onku midagi.  Ka siis, kui Milde sünnitama hakkas ja onku ta Viljandisse viis, polnud neil omavahel suhted selged. 1945 aasta suvel sündiski Ingvar ning saigi Milde poolt vallaslapsena registrisse kantud.

„Vankris küsis Sass ka sünnitunnistust näha, näperdas seda sõrmede vahel ja ütles: „Seda tegid sa küll hästi, et sa mitte mind lapse isaks ei pannud, siis oleks sul tulevaasa metsaorm jälle peale tulnud ja mine tea kui palju pahandusi pärast veel lapsele. Kui see kord püsima jääb, siis ei võetaks teda minu pärast kõrgematesse koolidesse ka.“ […] Mul oli sellest kõigest hea meel küll, aga mõtlesin, et ta oleks võinud juba varem rääkida… On need mehed ikka küll!. Manni mees Ärpi on selline jäle inimeste ülesandja küll saksa, küll vene poolele – nüüd on jällegi vene sala! – aga naisele ja lapsele on väga hea; minu onku mõtleb kõike tasa ja targu, aga meie vastu on tuim kui puunui.“ (lk. 328)

Väga vastakaid tundeid tekitav lugu. Kuidagi ülikõle aga samas on kohati nii hapraid ja hoolivaid hetki. Teist korda lugedes oskan ehk talu nimedele ja simmanite toimumise kohtadele rohkem tähelepanu pöörata. Mõnigi kooliõpetaja või muu asjamehe nimi tuli samuti tuttav ette.

Teine osa ootab oma aega. Kuulu järgi saab seal jälgida Milde elu majahoidja ja Volta tehase valvurina. Viimane pidi keskkondade ja kirjutamise positsiooni järgi Paavo Matsini sõnul olema puhas India. (Paavo Matsin. Bulgakovi India reisikirjad // Sirp (2004) 10. dets)


Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/207815

Teisipäev, 8. veebruar 2022

Lille Roomets. ÜKS VÄIKE VALGE TUVI

Tänapäev, 2019
271 lk

Raamatu peategelaseks on noor neiu Kerttily, kes koolis ei räägi mitte kellegagi. Juba esimesel koolipäeval tundus talle kool hirmutav ja kärarikas koht. Ta suust ei tule ainsatki heli, kui tal on vaja klassikaaslaste või õpetajaga rääkida. Tema suhtlemine piirdub peanoogutuste ja – raputustega ning vajadusel kirjutab ta õpetaja küsimusele vastuse paberi peale. Tegelikult ei tea ta ise ka päris täpselt, miks ta koolimajas rääkida ei julge. Aja jooksul on saanud vaikimisest justkui kaitsekilp, mis teda maailma eest kaitseb.

See, et Kerttily midagi ei räägi, ei tähenda seda, et ta ei kuuleks. Ta kuuleb väga hästi, paneb tähele ja mõtleb, mida vastu rääkida. Kuid teiste mõtted ja jutt liiguvad nii kiirelt edasi, et kui ta lõpuks jõuab vastuse välja mõelda, on jututeema juba muutunud. Kusjuures tema „häire“ lööb välja ainult koolis. Kuigi ka mujal eelistab ta võimalikult vähe rääkida ja pelgab võõrastega suhtlemist.

Kerttily kaotab avarii tõttu oma ema ning ta õde satub haiglasse. Kes on tema pereliikmetega juhtunud õnnetuses süüdi? Miks Lõuna tänava kamp teda pidevalt jälitab ja narrib? Miks nad ei võiks teda lihtsalt rahule jätta? Keda usaldada ja keda mitte? Kes saab saatuslikul õhtul päästa tema elu?

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1893162

8. veebruar - Andres Särev 120

8.02.1902 Viljandimaal Heimtali vallas Paistu külas - 18. 03.1970 Tallinnas
Lavastaja, näitleja ja dramatiseerija

Foto allikas: Estonia sõnalavastusteatri viis viimast aastat 1944 – 1949. http://tmm.ee/teatriaasta/doku.php?id=estonia:13_s6nalavastus

Lapsepõlv


Sündinud 8. veebruaril 1902. aastal Heimtali vallas Paistu külas Variku talus Viljandimaal, vanemad Variku talu omanikud Andres ja Leena Särevid. Andresel olid märksa nooremad õed-vennad (Marie, Johannes, Alfred ning lapsena surnud Helene), mistõttu tulevasel lavakunstnikul tuli tihti üksi olla. Lugema õpetas poisi ema, Varikul elanud täditütrelt õppis väike Andres mõnevõrra rehkendamiskunsti ja vene keelt. Nii läks ta üheksa-aastaselt lähedasse Vardi vallakooli teatud ettevalmistusega.

Õpetaja Leida Kiisbergi juhatusel sai nooruk kolmandal koolitalvel esimesed lavaristsed ning sealt külge hakanud lavapisik jäi Andres Särevile külge elu lõpuni.

1914. aasta sügisel pandi Andres Paistu kihelkonnakooli. Õppetöö kihelkonnakoolis oli tugeva aluse saanud juba Fr. Saebelmanni ja P. Ruubeli juhtimisel. A. Särevi koolipõlves oli kooli juhatajaks Martin Kahu, õpetajana süstis õpilastesse lugemishuvi viimase õde Anna Kahu.

Lõpetanud kihelkonnakooli revolutsioonikevadel 1917, sooritas A. Särev sisseastumiseksami Barclay de Tolly nimelisse Viljandi linnakooli. Kuid edasiõppimist takistas isa haigestumine. Lõpuks pääses nooruk 1919. aastal ometi Viljandisse, kus ta asus elama tädi juurde.

Juhuse läbi sai 17-aastane poolelijäänud keskharidusega noormees Viljandi prokuröri kantseleiametnikuks. Sellelt kohalt viis teenistuskäik ta edasi Viljandi-Pärnu rahukogu abisekretäriks. Leivatöö kõrval jätkas A. Särev sama aasta sügisest alates õppimist Viljandi õhtukoolis – õppis seal aastatel 1919-1922.

1922. aastal kutsuti A. Särev sõjaväkke sundaega teenima, kuid vabastati sellest südamehäirete tagajärjel peagi. 1923. aastal leidis ta endale sobiva töökoha ajalehe Sakala ärijuhina ning raamatupidajana. Selle kõrvalt jätkas ta ka õpinguid, kaudseks eesmärgiks lõpetada abituurium eksternina.

Lavaline kujunemine

A. Särev asus Viljandisse ajal, mil kohalikud lavakunstiharrastajad koondasid jõude kodulinna asjaarmastajate-teatri rajamiseks. 1. jaanuaril 1920 registreeriti Viljandi Teatri- ja Kunstiühingu põhikiri. Hiljem valiti teatrile luuletaja Fr. Kuhlbarsi soovitusel nimeks Ugala. Teatri avaetendus toimus juba enne ühingu ametlikku registreerimist 6. jaanuaril 1920. Avatükiks oli valitud V. Jacobi komöödia „Kui onu hullumajas käis“ ning selles jandis debüteeris kõrvalises kohvikukülastaja osas ka A. Särev.

Sama aasta suvel korraldas teater lavakunstikursused, mida juhatas Karl Jungholz Estoniast - ametikohustuste tõttu ei saanud A. Särev kursuste tööst korralikult osa võtta, kuid üht-taist lisandus tal teoreetiliste teadmiste valdkonnas siiski.

Väga kasulikuks osutus noorele Särevile tutvumine kohaliku raamatukaupmehe Jaan Leokesega. Viimane jätkas oma isa Hans Leokese (1853-1919) tegevust kirjastajana ja näidendite laenutuskogu omanikuna. Samuti leidus Leokesel kenakene kogu teatrialast kirjandust, mille Särev hoolikalt läbi töötas. 1922. aasta suvel korraldas Ugala taas lavakunstikursused, selgi korral K. Jungholzi juhtimisel. K. Jungholz kordas kusrusetööna „Salome“ lavastust, milles nüüüd ka Särev kaasa lõi. Samal aasta sügisel võeti A. Särev Ugala kindlapalgaliseks näitlejaks. Paraku oli palk nii väike, et kõik Ugala näitlejad pidasid sellal äraelamiseks veel mingit ametit. Samal aastal valiti A. Särev ka Ugala juhatuse sekretäriks, järgmisel koguni esimeheks.

Hooajal 1925/26 edutati A. Särev Ugala näitejuhiks. Ühtlasi astus teatriühingu juhatus julge sammu, otsustades 1. veebruaril 1926 muuta Ugala kutseliseks teatriks. See kõik suurendas A. Särevi vastutust kollektiivi kunstilise taseme tõstmisel, lavastusliku külje süvendamisel. Nimetatud hooajal lavastas A. Särev 13 näidendit. Hooaja lõpetas suvel vabaõhuetendusena A. Särevi enda poolt dramatiseeritud „Kuningas Salomon“. Lisaks dramatiseeringule ja lavastamisele mängis mees ise ka Salomoni. See jäi A. Särevi viimaseks lavatööks Ugalas. A. Särev kirjutas 21. mail 1926 Pärnu Endla teatrikomisjoni esimehele A. Jürvetsovile kirja, milles lisaks oma teenistuskäigule mainis plaani minna kuuks ajaks Moskvasse, et tutvuda sealsete teatrite töötamisviiside ja ettekannetega. Sel ajal aga peet Moskva poole „piilumist“ riiki ohustavaks tegevuseks ning Andres Särevil tuli taanduda isatallu eksiili. Ka õppereisist ei tulnud midagi välja.

Järgmisel hooajal palkas A. Teetsov A. Särevi Pärnu Endlasse punktitasu alusel tööle, mis sundis meest uusi võimalusi otsima. Neid võimalusi pakkus Pärnu Töölisteater, mis oli tegevust alustanud 1926. a. oktoobris. 1928. aasta varakevadel palgati A. Särev nimetatud teatri näitejuhiks. 1929. a. tegi Andres Särev oma esimese dramatiseeringu algupärandi järgi, milleks oli August Jakobsoni romaan „Vaeste patuste alev“, ise mängis Ridli. Talle tehti ettepanek Tallinna Töölisteatrisse ületulekuks ja 1930. a. jaanuaris koliski pealinna. Pärnu perioodiga lõppesid A. Särevi õpiaastad.

Tegutsenud kahes väikelinnas kokku seitse aastat lavastajana, näidanud end selle kõrval mitmekülgse ning arenemisvõimelise karakternäitlejana, andnud ühtlasi esimest lavalist haridust paljudele näitlejatele, oli ta nüüd jõudnud nii kaugele, et võis hakata täitma osa eesti teatrielu peamises keskuses Tallinnas.
1939. a tuli Andres Särev Tallinna Töölisteatrist Estonia draamatrupi lavastajaks. 1929-49 dramatiseeris ligi 40 romaani ja jutustust, kirjutas libretosid ja stsenaariume. 1942-44 oli Estonia direktor. Estonia taasavati 1944. a A. Särevi lavastusega A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“. 1945 tuli lavale L. Koidula „Säärane mulk“ orjusse surutud eestlaste elust, rõhutatult rahvatantsude- ja lauludega koloriitseis rahvarõivais.

Aastatel 1949-68 töötas A. Särev Draamateatris, hiljem tegutses lavapraktikaõppejõuna E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Hariduskäik
o 1914-17 Paistu kihelkonnakool
o 1919-22 Viljandi õhtukool
o 1920 ja 1922 K. Jungholzi lavakunstikursused
o 1925-26 P. Sepa lavakunstikursused

Teenistuskäik
o 1919-23 Viljandi-Pärnu Rahukogu prokuröri kantseleis
o 1922-26 „Ugala“
o 1923-25 ajalehe „Sakala“ toimetus
o 1926-28 „Endla“
o 1928-30 Pärnu Töölisteater
o 1930-40 Tallinna Töölisteater
o 1939-49 „Estonia“ (1942-44 direktorina)
o 1949-68 Draamateater
o 1968-70 lavapraktikaõppejõud TPedI-s

ENL-i liige (1934) ja ETÜ liige (1945).

Mänginud filmis („Elu tsitadellis“, 1947, Lenfilm; „Jääminek“,1962; „Viini postmark“, 1967, mõlemad Tallinnfilm). Dramartiseerinud üle 40 romaani ja jutustuse (A. H. Tammsaare, O.Luts, E.Vilde, A.Mälk), kirjutanud balletilibretosid („Kalevipoeg“, 1945, „Tiina“, 1950), teatrialaseid arikleid ja „Kunstilise isetegevuse näitejuhi käsiraamatu“ (1960).

ENSV teeneline kunstnik (1947).

Nõukogude Eesti preemia 1950.

Oli aastast 1949 abielus näitleja Anna Säreviga.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi filiaal Andres Särevi kortermuuseum avati 1982. aastal Tallinna kesklinnas aadressil Tina tänav 23.

Lavastused
o Bornhöhe ja Trilljärve Tasuja (1924, mängis Tasujat)
o Schilleri Röövlid (1924, mängis Karl Moori)
o Raudsepa Kohtumõistja Simson (1925 vabaõhuetendus, mängis Simsonit)
o Andrejevi Inimese elu (1928, Pärnu Töölisteatris)
o Wilde’i Salome (1928, Pärnu Töölisteatris, mängis Herodest)
o Kivi Nõmmekingsepad (1928 Pärnu Töölisteatris, 1934, 1941 ja 1960)
o Lope de Vega Naiste mäss (1928 Pärnu Tööisteatris ja 1933)
o Jakobsoni ja Särevi Vaeste-Patuste alev (1929, mängis Ridli)
o Tretjakovi Möirga, Hiina! (1932, mängis Sõjalaeva kaptenit)
o Mälgu Vaese mehe ututall (1932)
o Molnari ja Särevi Pal-tänava poisid (1932 Draamateatris)
o Lutsu ja Särevi Tagahoovis (1934, 1955 ja 1963)
o Vaiguri Kraavihallid (1935)
o Ibseni Peer Gynt (1935, mängis Peeri, ja 1941)
o Tammsaare ja Särevi Härra Mauruse I järgu koolis (1935 Draamateatris)
o Vilde ja Särevi Mäeküla piimamees (1934, „Vanemuises“ 1935)
o Vilde ja Särevi Mahtra sõda (1936)
o Korneitšuki Platon Kretšet (1936, mängis Platoni)
o Gailiti ja Särevi Toomas Nipernaadi (1936 Draamateatris ja 1939 Tallinna Töölisteatris)
o Tammlaane Valge lagendik (1936)
o Shakespeare’i Othello (1936, mängis Othellot, ja 1949 „Estonias“)
o Shakespeare’i Romeo ja Julia (1938, mängis Mercutiot)
o Tammsaare ja Särevi Kõrboja peremees (1937 Draamateatris)
o Lutsu ja Särevi Tootsi pulm (1937)
o Lutsu ja Särevi Sügis (1939 Tallinna Töölisteatris)
o Capeki Ema (1938 „Estonias“)
o O’Neilli Anna Christie (1939)
o Shakespeare’i Windsori lõbusad naised (1939 Tallinna Töölisteatris ja 1948 „Vanemuises“)
o Tammsaare ja Särevi Põrgupõhja uus Vanapagan (1940 Tallinna Töölisteatris)
o Gorki Vassa Železnova (1940 „Estonias“)
o Vilde Side (1940 „Estonias“)
o Shakespeare’i Tõrksa taltsutus (1940 „Estonias“)
o Gorki ja Särevi Ema (1941)
o Kitzbergi Libahunt (1941 ja 1954)
o Moliere’i Tartuffe (1941 ja 1965)
o Tammsaare ja Särevi Elu ja armastus (1942)
o Shakespeare’i Nagu teile meeldib (1942)
o Shakespeare’i Mida soovite (1943)
o Vilde Tabamata ime (1942)
o Shakespeare’i Hamlet (1945)
o Raudsepa Rotid (1946)
o Jakobsoni Elu tsitadellis (1946, mängis Miilast)
o Rostand’i Cyrano de Bergerac (1947)
o Ostrovski Hundid ja lambad (1948)
o Hindi Kuhu lähed, seltsimees direktor? (1949 Draamateatris)
o Lacise ja Sauleskalnsi Kaluri poeg (I 1950, II 1952)
o Lope de Vega Tantsuõpetaja (1951)
o Gorki Päikese lapsed (1953)
o Jakobsoni Vana tamm (1955)
o Hindi ja Särevi Tuuline rand (1951)
o Hindi ja Särevi Kaugatoma kuningas (1955)
o Tammsaare ja Särevi Pankrot (1950 ja 1964)
o Tammsaare ja Särevi Vargamäe (1951, 1958 ja 1966)
o Tammsaare ja Särevi Vargamäe vanad ja noored (1959)
o Raudsepa Põrunud aru õnnistus (1957)
o Lutsu ja Särevi Suvi (1960)
o Lutsu ja Särevi Tootsi pulm (1961)
o M. Raua Suveöö ilmsi (1961)

Osad
o Oidipus (Sophoklese ja Hofmannsthali Kuningas Oidipus, 1923, vabaõhuetendus)
o Turkka (Pakkala Parvepoisid, 1923)
o Esko (Kivi Nõmmekingsepad, 1924 Pärnu Töölisteatris ja 1934)
o Kaarel (Kitzbergi Tuulte pöörises, 1924)
o Wilhelm Tell (Schilleri Wilhelm Tell, 1925)
o Piibeleht (Vilde Pisuhänd, 1929, Tallinna Töölisteatris 1930)
o Abram (Katajevi Nelinurk sõõris, 1930)
o Satin (Gorki Põhjas, 1931)
o Volmer Vomm (Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit, 1932)
o Bachelet (Pagnoli Kuulsusega kaubitsejad, 1933)
o Jegor Bulõtšov (Gorki Tormi eel, 1933)
o Sokrates (Morstini Xanthippe kaitseks, 1940 Tallinna Töölisteatris)

Allikad
o Eesti teatri biograafiline leksikon, lk.646-647 art. "Särev, Andres”
o Kuningas, Oskar. Andres Särev. – Tallinn : Eesti Raamat, 1977
o Särevi Teatrituba. URL: http://teatrituba.tmm.ee/

Pühapäev, 6. veebruar 2022

6. veebruar - Jaan Lõo 150


6.02.1872 Holstre v. – 18.02.1939 Tallinn
Kohtutegelane ja luuletaja

Foto allikas: Eesti värss http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=9

Juristist luuletaja Jaan Lõo sündis 6. veebr 1872 Viljandimaal Holstre vallas Lõo talu taluperemehe pojana. Hariduse sai ta Paistu kihelkonna- ja Viljandi kreiskoolist, Pärnu gümnaasiumist ja 1892–1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonnast. Töötas 1898–1919 advokaadina Võrus. Lühikest aega Võru maavalitsuse esimees 1919. aasta kevadel, siis Eesti Asutava Kogu liige rahvaerakonna esindajana ja valiti 1919. aasta sügisel Asutava Kogu poolt Riigikohtu liikmeks, hiljem tsiviilosakonna esimeheks. Tsiviilosakonna esimehe ametisse jäi elu lõpuni. Suri Tallinnas 18. veebruaril 1939. 1972 avati Lõo sünnikodus Holstres mälestustahvel.

Lõo hakkas kirjandusega tegelema 1890. aastatel oma onu Adam Petersoni luuletusi redigeerides, tõenäoliselt sellest sai ta innustust ise kirjutama hakata. Tema ainus luulekogu „Nägemised” (1916) räägib kodumaa loodusest ja eestlaste ajaloost. Luulekogu sisaldab järgmiseid tsükleid: „Paterna rura“, „Heroika“ ja „Amores“. Tõenäoliselt on suur osa kogu luuletusi kirjutatud pärast 1890–1910 vahelisel ajal. Lõo väldib isamaaluule puhul romantilist epigonismi, tema luuletused on vormilt uuenduslikud ja emotsionaalselt haaravad. Lõo luules on üksilduse ja kodu kaotamise tunnet, sümbolistlikke pilte („Jäälilled”). Luuletustes kajastub ka autori huvi antiikkirjanduse vastu („Äike”, „Kuu”, „Talv”). Lõo kasutab enamasti traditsioonilist meetrikat, kuid stroofe liigendab harva ja riimidele suurt tähelepanu ei pööra. Kogus leiduvad ka mõned vabavärsid („Kaks bakhanti”, „Igatsus”). Luulekogu viimane tsükkel „Amores” haakub hilisema „Siuru” rühmitusega peale pealkirja teemade poolest: siin mõtiskletakse elu nautimise, inimese ihade üle („Kaks bakhanti”, „Ühele naisele” jt).

Kuigi stiililt ebaühtlane, on Lõo luules tuntav on modernsema eluhoiaku ja uute kirjanduslike võtete mõju. Koos luuleuuendajate G. Suitsu, E. Enno, V. Grünthal-Ridala ja M. Heibergiga on Lõo eesti sajandialguse sümbolismi paremaid esindajaid.

Üle 10 aasta töötas Lõo kreeka eepose „Iliase” tõlkimisel, teos jäi käsikirja.

Lehitse raamatut Eesti kultuuriloolisest veebist

Kasutatud allikad:

Reede, 4. veebruar 2022

4. veebruar – Jaan Hünerson 140

4.02. 1882 Karksi vald Viira talu – 5.07.1942 Severo-Uralski vangilaager
Agronoom, poliitikategelane ja ajakirjanik

Eesti Asutava Kogu, I, II, III, IV ja V Riigikogu liige, siseminister (04.03.1927 - 04.12.1928), haridus- ja sotsiaalminister (09.07.1929 - 12.02.1931), põllutööminister (20.11.1931 - 19.02.1932), haridus- ja sotsiaalminister (19.02. - 01.11.1932)

Sündis taluomanike Margus Hünersoni ja Ann (Järve) perre. Õppis Karksi valla Kukekese küla koolis 1894, Karksi kihelkonnakoolis 1894-1897, Tartu reaalkoolis 1898-1903. 

Oli 1903-1904 vabatahtlikuna sõjaväes, millest tagavaraväelipnikuna lahkus. 

1904. a. astus Hünerson „Postimehe“ toimetusse, kuid saadeti järgmise aasta juulis Mandžuuria sõjaväljale, kust ta aga rahutegemise tõttu juba sama aasta lõpul tagasi tuli. Seejärel oli Hünerson uuesti „Postimehe“ juures ajakirjanikuna tegev kuni 1906. aasta sügiseni, mil ta läks Saksamaale Königsbergi ülikooli põllumajandust õppima. 1907-1912 õppis Hünerson Bonn-Poppersdorfi põllutöö-akadeemia põllumajanduse osakonnas ja tegi täiendava eksami kultuurtehnikas. Ülikooli tööde vaheajal oli Hünerson ajutiselt toimetanud „Põllutöölehte“. 

1911. aastal abiellus Eleonore Ruus`iga.

Jaan Hünerson oli maaorientatsiooni voolu aktiivsemaid tegelasi ja väljapaistvamaid organiseerijaid. Ta tegevuses oli püüd vanapõllumeestele tuginedes kujundada põllumeeste liikumist maaelu kõikkülgselt haaravaks tervikuks.

Teenistuskäik
  • teenis Vene Imperaatorlikus armees, kust lahkus reservlipnikuna (1903–1904)
  • õppejõud Tartus ja Vahil korraldatud põllutöö- ja kontrollassistentide kursustel (1912–1918)
  • õpetaja Tartu Põllutöökeskkoolis (1918–1919)
  • Asutava Kogu ja Riigikogu liige (1919–1934)
  • Eesti Vabariigi siseminister Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses (1927–1928)
  • Eesti Vabariigi haridus- ja sotsiaalminister Otto Strandmani teises valitsuses, Jaan Teemanti neljandas valitsuses ja Kaarel Eenpalu esimeses valitsuses (1929–1931; 1932–1933)
  • Eesti Vabariigi sise- ja kohtuminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1931–1932)
  • Eesti Vabariigi põllutööminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1932)
  • Põllutöökoja direktor (1933–1936)
  • Põllumajandusliku keskühisuse "Estonia" juhatuse esimees (1933–1936)
  • Riigi Viljasalve juhatuse esimees (alates 1937)

Ühiskondlik tegevus
  • Postimehe toimetuse liige (1904–1906) ja Postimehe Tallinna väljaande asutajaid ja toimetuse liige (1906)
  • Põllutöölehe toimetuse liige (1911–1918) ja tegevtoimetaja (alates 1913. aastast)
  • Põhja-Liivimaa Põllumeesteseltside kesktoimkonna sekretär (1911–1913) ja Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi sekretär (1913–1919)
  • ajakirja Külvaja vastutav toimetaja (1915–1916)
  • Eesti Maarahva Liidu asutajaid ja juhatuse esimees (1917)
  • Kohalike põllumeestekogude organiseerija ja neid koondava erakonna (Põllumeestekogud) keskjuhatuse liige (1919–1920)
  • Lõuna-Eesti Põllumeeste Keskseltsi sekretär (1919–1924)
  • ajakirja Põllumees vastutav (1920–1927; 1929–1933) ja tegevtoimetaja (1935–1940)
  • Eesti Põllumeeste Keskseltsi peasekretär (1924–1933)
  • ajakirja Talu vastutav toimetaja (1926–1929)
  • Riigi Majandusnõukogu liige (1935–1936) 

Tunnustused
  • Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi komandör (1927)
  • Tartu Ülikooli audoktor (1932)
  • Valgetähe II klassi teenetemärk (1938)

Allikad:

Hünerson haridusministrina ehk miks sündis Õpetajate Leht

Majanduskriisi aastail (1929–1933) sattus kriisiseisundisse ka kool. Uue algkooli- ja palgaseaduse ning majanduskriisiga kaasnenud koondamiste tõttu oli õpetajaskond mures ja ärevil. Õpetajate huvid vajasid kaitsmist. Valter Horm iseloomustab monograafias Aleksei Jansonist seda ajajärku, eriti 1930. aastat süngetes värvides: “Haridusministri kohale asunud kogupõllumees Jaan Hünerson alustas massilist koolide ja klasside koondamist, õpetajate vallandamist, demokraatliku kallakuga õpetajate seminaride sulgemist ja ühtluskooli süsteemi lammutamist. Tolleaegsed mõjuvamad ajalehed olid häälestatud kooli ja õpetajaskonna vastu, süüdistasid õpetajaid pahempoolsuses ega leidnud ruumi kooli ja õpetajaskonna päevamuredele” (4, lk 75).

Sellistes tingimustes panid 22 õpetajat 1930. aastal kokku väikese põhikapitali (1000 krooni) ja otsustasid hakata omal riisikol ilma igasuguse organisatsioonilise toetuseta andma välja Õpetajate Lehte. Üks agaramaid eestvedajaid oli EÕL-i abiesimees, Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi rajaja ja direktor Aleksei Janson, kellest sai lehe esimene vastutav toimetaja. Tegevtoimetaja ja väljaandja ülesannetes tegutses EÕL-i tolleaegne sekretär (ja lehe juriidiline omanik) Julius Elango.

Allikas: Ekstra, Viivi. 75 aastat õpetajate lehte // Haridus (2005) Nr. 9, lk. 4-6

Jaan Hünerson perekonnaga
Lühikirjeldus: Jaan Hünerson (1882-1942) oli põllumajanduskultuuride arendaja, Tartu Ülikooli audoktor. Sündinud Mäekülas Viira talus, arreteeriti 1941 ja lasti 1942 Sevorouralski vangilaagris maha. Jaan Hünersoni naine Eleonore (1890-1949) oli pedagoog ja ühiskonnategelane, oli Eesti Gaidide Maleva peavanem (1924-1949), põgenes 1944 Saksamaale, suri Londonis. Vanem tütar Helgi Just küüditati Siberisse. Viljandimaa, Karksi v, Mäeküla = Karksi khk
Fotograat teadmata, 1930. aastad (Irene Karpa võistlustöö "Sõjajärgne küla" juurde).
Number: ERM Fk 2819:31
Tüüp/tehnika: foto, pilt
Kollektsioonid: Eesti Rahva Muuseum: Fotokogu

Neljapäev, 3. veebruar 2022

3. veebruar – Mats Kissa 135

3. veebruar 1887 Kaarli vald – 24. veebruar 1956

Abja linavabriku rajaja

Mats Kissa sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Nahksepa talu talupidajate Märt ja Mari (Raekson) pere kaheksanda lapsena. Õppis Kaarli vallakoolis, Kõpu kihelkonnakoolis, Tartu reaalgümnaasiumis kuni 1906. 1911. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi insener-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Linaseemne- ja kookosõlivabrik”.

Seejärel hakkas ta polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Mats Kissa soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja.

Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal. Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus. Pärast sõda tõstis uus võim Mats Kissa ja ta naise Selma inseneri lossist sundkorras välja ja pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. 

Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.

Allikad:

Loe ka
Salme Vainlo 22. jaanuari 2010 ajalehes Sakala ilmunud artiklit ”Vabrikant Mats Kissa lennukad ideed : toorlinavabrik on mulkide ühistöö mälestusmärk”. Täisteks Rahvusraamatukogu arhiivis DIGAR lk. 8. http://digar.nlib.ee/digar/show?id=53993

Kolmapäev, 2. veebruar 2022

Nina Lykke. SURMAHAIGUS

Eesti Raamat, 2021
252 lk.

Paljud lugejad kindlasti ei laenuta seda raamatut pealkirja pärast, võin omaltpoolt kinnitada, et see raamat ei räägi otseselt haigustest ja surmast, kuigi mõlemat teemat selles siiski puudutatakse. Ei ole haiguste kirjeldusi ega otsest surma aga on nende mõlema üle arutlemist. 

Eriti hästi tabab kirjanik minu meelest ära ja ironiseerib (teeb seda siiski leebelt) tänapäeva inimese rumalust. Inimese võimetust ise enda elus midagi korda saata, ise vastutada, oma tegevusi kriitiliselt kõrvalt vaadata. Selles raamatus on eluterve suhtumine ellu, mida meil ju kõigil on teadaolevalt võimalik üks kord kogeda. Inimeste ootused ja eeldused lähedaste suhtes, keda oma elus nii iseenesest mõistetavaks peetakse. 

Mulle väga meeldis see, kuidas kirjanik arutleb ja kuhu see välja jõuab. Usun, et igal lugejal on selles raamatus võimalik mingi koha peal oma eluga paralleele tõmmata.

Raamatu tagakaanelt: „Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis Lykke on oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1985513

Teisipäev, 1. veebruar 2022

1. veebruar – Leili Andre 100

1.02.1922 Soosaare vald – 4. 10. 2007 Kolga-Jaani 
Luuletaja, lastekirjanik, pedagoog

Foto allikas: TEA pildipank

Aastani 1949 Rimmel, aastast 1963 kodanikunimega Jõesaar, Eedo Jõesaare abikaasa.

Sündis Viljandimaal Soosaare vallas Mardi talu kingsepa tütrena.

Õppis
1929-1933 Soosaare algkoolis
1933-1935 Kolga-Jaani algkoolis
1935-1938 Põltsamaa Progümnaasiumis
1939-1943 Tartu Õpetajate Seminaris
1948-1951 kaugõppijana Tartu Õpetajate Instituudis
1956-1959 E. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis (eesti keele ja kirjanduse alal)

Töötas
1943-1944 Päinurme koolis
1944-1945 Lalsi koolis
1945-1957 Järtsaare mittetäiliku keskkooli (direktor)
1957-1963 Kolga-jaani 7-kl. kooli
1963-1964 Rakvere I keskkoolis
1964-1973 Väätsa 8-kl. koolis
1973-1985 Paide kaugõppekeskkooli Järva-Jaani konsultatsioonipunktis

Viimased eluaastad veetis Leili Andre Kolga-Jaanis, kus suri 4. oktoobril 2007.

Loomingust

Leili Andre alustas luuletuste avaldamist ajakirjas „Tuleviku Rajad“ 1940. Ta kuulus Tartu kirjandusrühmitusse Tuulisui koos sõja ajal pagulussse siirdunud Raimond Kolgi, Kalju Lepiku ja Ilmar Talvega.

Oli loominguliselt aktiivne II maailmasõja aastail, mil ta värsse valdasid „Ammukaar“ II, "Eesti Sõna“, „Eesti Pildileht“, „Ajakiri Naisele“ ning pärast sõda Stockholmi ajakiri „Kodukolle“, mistõttu sattus Andre looming Eestis põlu alla ja tema loomingut ei avaldatud mõnda aega.

Alles almanahhis „Võitlev Sõna“ IV (1957) ja V (1958) tutvustas teda rohkem, kuid luuletuskogud ei pääsenud käsikirjast kaugemale. Hiljem ilmus tema värsse ajakirjades ning Viljandi, Paide, Rakvere ja teistes rajoonilehtedes.

Esimene oma luulekogu «Hõbedakirjaga kruus» ilmus alles 1979. aastal, tublisti hilinenult, mistõttu Andre luulestiil tembeldati kriitikute poolt vanamoodsaks. 1980ndatel aastatel ilmusid Leili Andre lasteluule kogud «Kes selle tamme istutas?» ja «Päike õunas» ning tunde– ja looduslüürika kogumiku «Lumeliiliad».

Andre on kaasautor Heljo Männi koostatud valimikus „Minu väike õunapuu“, ta luuletusi on lugemikesse valitud ja viisistatud (Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Olev Sau, Edgar Arro, Raimond Lätte, Ester Mägi jt.). Oma hilisluulet avaldas Leili Andre 1997. aastal kogus «Ma usun kevadet».

Allikad:
Leili Andre // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Leili_Andre
Andre, Leili // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 200. Lk. 32-33