29. jaanuar – Aleksander Jaakson

29.01.1892 Holdre v. Viljandimaa – 2.10.1942 Kirovi oblastis Vjatka surmalaagris

Kaitseväelane, pedagoog, haridusminister

Aleksander Jaakson sündis 29. jaanuaril 1892. aastal endisel Viljandimaal, praegusel Valgamaal Holdre vallas kohaliku mõisa tööliste Rein Jaaksoni ja Mari (Säks) peres.

Hariduse omandas Holdre vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris.

Pärast seminari lõpetamist töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis ja Uudeküla ministeeriumikoolis.

Jaakson I Maailmasõjas

I Maailmasõja alates 1915. aastal mobiliseeriti Jaakson tsaariarmeesse ja suunati Petrogradi lipnike kooli.

Aastatel 1915-1917 võitles ta lahingutes Saksa vägede vastu, saades koguni korra haavata. Lahingutes üles näidatud vapruse eest autasustati teda kahe Venemaa aumärgiga.

1917. aasta detsembris tuli Jaakson alamkaptenina Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu Eesti Tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt.

Jaakson Vabadussõjas

Võitles innukalt Eesti Vabadussõjas, kus temast sai kindralmajor. Aleksander Jaakson hakkas 1918. aastal organiseerima Türil Kaitseliitu ja formeeris Vabadussõja puhkedes Viljandis 6. jalaväepolgu. Ta võitles vaenlaste vastu Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri-vastases sõjas. 1920. aastal oli Jaakson vaherahukomisjoni liige. Vabadussõja teenete eest anti Jaaksonile Vabadusristi I liigi 3. aujärk, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga, 50000 marka ja umbes 70-hektariline autasumaa Valgamaal Helme vallas Pokardi mõisa südames.

Elu ja karjäär pärast sõda

Õppis pärast sõda mitmes sõjakoolis: 1922. aastal lõpetas ta Alalisväe Ohvitseride Kursused ja võeti samast aastast Kindralstaabi käsutusse. Kindralstaabis teenimise ajal ülendati ta 1923. aastal majoriks ning lõpetas 1925. aastal Kindralstaabi Kursused, mis sama aasta 18. augustil nimetati Kõrgemaks Sõjakooliks. Edasi suunati Jaakson Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli, milles õppimise ajal ülendati 1927. aastal kolonelleitnandiks. Samal, 1927. aastal, lõpetas ta Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning edutati 1. oktoobrist Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste (ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli) ülema abiks õpealal.

1928. aastal abiellus Jaakson Mary Holvadt`iga, abielu kujunes lastetuks ja kümmekond aastat hiljem võtsid nad endile kasupoeg Reinu, kes oli sündinud 1937. aastal.

1930. aastal oli Jaakson lühiajaliselt (7. maist kuni 1. augustini) Kõrgema Sõjakooli ülem; järgnevalt jätkas ta oma eelmises ametis. 1931. aastal ülendati Jaakson koloneliks. Sama aasta sügisest sai ta Sõjakooli ülemaks.

1. maist 1933 kuni 15. maini 1936 oli Jaakson Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem – sellise nime olid 1929. aastal saanud eelnimetatud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused koos meie sõjaväe ümbernimetamisega kaitseväeks. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste juhtimise kõrvalt õppis Jaakson õigusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal.

Jaakson osales aktiivselt ühiskondlikus eluski. Ta oli Loodusuurijate Seltsi auliige, Sõjateadusliku Kirjanduse Edendamise Kapitali Komitee esimees, Ohvitseride Laskespordi Keskühingu juhatuse esimees, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige jne.

Jaakson haridusministrina

12. märtsil 1934 tõi Jaakson Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kursandid relvastatult Tallinna kesklinna, toetamaks Pätsi-Laidoneri vabadussõjalaste-vastast riigipööret. On arvatud, et tänuks selle Eesti põhiseaduse rikkumise eest tehti Jaaksonist 11. mail 1936 haridusminister. Nüüd avanes Jaaksoni ees uus tööpõld.

Jaakson viis lõpule oma eelkäija Nikolai Kannu poolt 1934. aastal algatatud koolirefomi ning korraldas ümber kõrghariduse süsteemi. Näiteks toodi Tartu Ülikooli tehnikateaduskond Tallinnasse ja sellest loodi Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. Sama aasta sügisest asutati mõlema ülikooli juurde Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Kuid Jaakson sekkus administratiivselt ka üliõpilaselu korraldusse, saates 1936. aasta sügisel laiali Tartu Üliõpilaskonna Edustuse ning asendades selle riigiametnike määratud Üliõpilaskonna Ajutise Juhatusega. Uus Ülikoolide seadus, mis anti Jaaksoni poolt välja 1937. aasta septembris, piiras ülikooli autonoomiat ning seadis üliõpilasorganisatsioonide jms. järelevalve teostajateks üliõpilaskonna kuraatori, kelleks sai Hermann Jaakson.

Et viia valitsuse ideoloogiat koolidesse, katsetati 1937. aasta suvel sundusliku laagriga õpetajaile, juhatajaile ning 1939. aastal laagroga õpetajaile. Võib arvata, et haridusminister kolonel Jaakson ei olnud üliõpilaskonnas ja õpetajaskonnas eriti populaarne.

Märkimisväärseimaks saavutuseks ministrina oli Jaaksonil aga Eesti Teaduste Akadeemia asutamine 1938. aasta jaanuaris.

Jüri Uluotsa valitsuse tulekul 12. oktoobrist 1939 jäi Jaakson valitsuse koosseisust välja ning nimetati samast päevast Sõjavägede Staabi ülemaks. 24. veebruaril 1940 ülendati ta kindralmajoriks.

Viimased elukuud

15. juulil 1940 vabastasid okupatsioonivõimud Aleksander Jaaksoni Sõjavägede Staabi ülema kohalt. Ta siirdus Valgamaale oma Pokardi tallu. 18. oktoobril 1940 arreteerisid võõrvõimu käsilased ta Pokardi talu põllul. Esialgu hoiti vangis Tallinnas, pärast Saksa-Vene sõja algust aga viidi 26. 06. 1941 Venemaale

Kindralmajor Aleksander Jaakson suri 2. oktoobril 1942. aastal Kirovi oblastis Vjatka vangilaagris. Tema matmispaik on kahjuks senini teadmata. Jaaksoni abikaasa Mary pääses II maailmasõja käigus läände ja elas veel 1992 aastal USA-s Floridas.

Hariduskäik:
o 1902-1906 Holdre vallakool
o 1906-1909 Helme kihelkonnakool
o 1909-1913 Tartu Õpetajate Seminar
o 1915 Petrogradi lipnikute kool
o 1922 aastal lõpetas Alalisväe Ohvitseride kursused
o 1923-1925 Tallinnas kindralstaabi kursused
o 1925-1927 Pariisi sõjaakadeemia
o 1936. a. lõpetas eksternina TÜ õigusteaduskonna

Teenistuskäik:
o Töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis 1913 ja Uudeküla ministeeriumikoolis Nõmmeküla vallas Järvamaal 1913-1917.
o Teenis vene sõjaväes aastatel 1915-1917, Tartu eesti tagavarapataljonis 1917/18.
o Osales 6. polgu 2. pataljoni formeerimisest Viljandimaal ja Vabadussõjas ühes nimetatud väeosaga, olles pataljoniülemaks ja hiljem polguülema abiks 1918-1921.
o Kaitseväe ühendatud õppeasutiste ülema abi 1927. aastast, ühtlasi kõrgema sõjakooli taktika lektor
o Kindralstaabi Õpetuskomitee alaline lektor 1922-1925
o Ülendatud kolonelleitnandiks 1927. aastal.
o Kaitseväe ühendatud õppeasutiste ülem 1936-1938
o 1936-1939 haridusminister. Tema haridusministriks oleku ajal võeti vastu ülikooliseadus, nii TÜ kui ka TTÜ juurde asutati riigikaitselise õpetuse instituut ja 1938 alustas tegevust Teaduste Akadeemia.
o 1939-40 oli Sõjavägede staabi ülem.

Teenetemärgid:
o Vabadusristi I liigi 3. järk, 1920
o Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1934
o Valgetähe I klassi teenetemärk, 1937

Kasutatud allikad:

• Aleksander Jaakson // Õun, M. EV kindralid ja admiralid. Tallinn, 2001. Lk. 16-18
• Jaakson, Aleksander // Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK. http://www.valgark.ee/isik/index.php?id=441
• Jaakson, Aleksander // Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 59
• Jaakson, Aleksander // EE : Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 104
• Jaska, Vello. Kindralmajor Aleksander Jaaksoni teeneid ei unustata // Valgamaalane 1.02.2007 http://wwx.valgamaalane.ee/010207/esileht/valgamaa/25008771.php
• Jaska, Vello. Kindralmajor Aleksander Jaakson väärib mälestuskivi // Kaitse kodu! (2012) nr. 2, lk. 19 : foto

Fotode allikad:

• Esimene foto Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Jaakson
• Teine foto Sõerde, Väino-Johannes. Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas // Kultuur ja Elu (2004) nr. 3. http://kultuur.elu.ee/ke477_jaakson.htm

Loe veel:

• Sõerde, Väino-Johannes. Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas // Kultuur ja Elu (2004) nr. 3, lk. 44-45 : fotod

BÕLIINAD : valimik vene rahva vanu kangelaslugusid

Eesti Riiklik Kirjastus, 1955
323 lk

Et kõik ausalt ära rääkida, pea ma alustama sellest, et ma kohe üldse ei suuda luulevormi pikemalt kui paar salmi lugeda. Kuigi on juhtunud, et mõni riim on minu juurde tulnud ning terve lasteaia- ja kooliaja pidin ma pidevalt luuletusi pähe õppima ning neid erinevatel üritustel ette kandma. Eriline piin oli gümnaasiumi kirjanduse eriharus Puškini "Jevgeni Oneginit" lugeda. 

Kuid on üks asi, mis minu pidevast esinemisest sündinud tõrget luulevormi vastu murdis: muinasjutt. Ma armastan muinasjutte! Ma lausa jumaldan neid! Elul poleks mingit mõtet, kui pole muinasjutte, fantaasiat ja ulmet. Ja seetõttu jõudsingi juba põhikoolis, kui kõik muinasjuturaamatud olid kümneid kordi läbi- ja üle loetud, selle vana hallikasvalge köiteni, kus peal uhke bojaar ratsul. Võtsin kätte, tegin lahti ja kui nägin, et värsivormis, panin tagasi riiulisse. Kuniks ükskord oli haigena kodus niivõrd igav - meenutagem, et veel paarkümmend aastat tagasi olid arvutid sedavõrd kallid, et enamusel sellist luksust kodus siiski polnud, polnud ka nutiseadmeid ega Netflix`i - et otsustasin proovida. Natukene läks aega, et korduste ja riimide rütmiga harjuda, kuid siis hakkasid lood elama. Tagantjärele on hea öelda, et kõik see huumor ja grotesk, mis bõliinadesse põimitud, on leidnud päris põneva väljundi moodsates multikates. Võibolla ongi tore multikate vahele originaali lugeda või siis originaali peale multikaid vaadata.

PS. Kas teadsite, et Ilja Muromets oli pärit soome-ugri idapoolseimast linnast Muromist ning tema nimigi viitab hääbunud soome-ugri hõimule muromadele? Või et raamatus on lühike uus-bõliina liivikutest, kes olid tegelikult leedukad ja käisid Liivimaal ja Venemaal rüüstamas?

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/226236

25. jaanuar – Paul Adolf Lill

25.01.1882 Helme kihelkond Roobe vald Veski talu – 13.05.1942 Sverdlovsk
Kindralleitnant, sõjaminister

Foto allikas: http://www.sakala.ee/vabadusrist

Kindralleitnant Paul-Adolf Lill sündis 25. jaanuaril 1882. aastal Helme kihelkonnas Jõgeveste vallas Roobe veski omaniku pojana. Peres oli Paul-Adolfile lisaks veel üks tütar ja poeg. 1891. aastal astus Paul-Adolf Jõgeveste vallakooli. Seejärel õppis ta Helme kihelkonnakoolis ja kuni 1899. aastani Valga linnakoolis. Suhteliselt vaese noorukina otsustas Lill 1901. aastal asuda õppima Vilno (Vilniuse) sõjakooli. Selles õppeasutuses oli tol ajal õppimine tasuta. 1904. aastal lõpetas Paul-Adolf selle kooli väga heade tulemustega. Talle omistati nooremleitnandi auaste ning kingiti tunnustuseks kuldtaskukell. Et ohvitserina edasi jõuda, õppis Lill aastatel 1908-1911 St. Peterburgis olevas Nikolai kindralstaabi akadeemias. Selle kõrgema õppeasutuse on omal ajal lõpetanud 13 eestlast – nendest kaheksa jõudsid välja kindrali auastmeni.

Akadeemia edukalt lõpetatud, jätkas Lill teenistust Odessa sõjaväeringkonnas ja seejärel Krasnojarski jalaväepolgus, mille rahuaegne garnison asus nendel aegadel Tartus. 1914. aasta oktoobris langes Paul-Adolf Lill sakslaste kätte vangi. Vabadusse pääses eesti soost ohvitser alles 1918. aasta detsembris. Vabanenuna naases ta Eestisse. Temast sai Eesti Vabadussõja operatiivstaabi operatiivosakonna ülem. Oktoobris 1919 pidi Lill täitma ka tagavaravägede ülema kohuseid. Lisaks nimetati ta ka Sõjanõukogu liikmeks.

Eesti Vabadussõjas osutatud teenete eest autasustati Paul-Adolf Lille I liigi 2. järgu Vabadusristiga ning Vabadussõja mälestusmärgiga. Lisaks anti talle veel 300 000 marka ja 48 hektari suurune talu Harjumaal Valtu mõisas. Tema rinda ehtisid ka mitmed välismaa ordenid, medalid ja aumärgid.

1920. aastal asus Paul Lill täitma Kindralstaabi valitsuse ülema kohustusi. Sama aasta 2. augustist sai temast aga juba Sõjavägede staabi ülem. 1933. aasta 21. oktoobril kutsus riigivanem Konstantin Päts Lille valitsuse kaitseministriks. 1937. aastal nimetati see ametikoht ümber sõjaministri ametikohaks. 1938. aasta veebruaris ülendati Paul-Adolf Lill kindralleitnandiks. 12. oktoobril 1939 lahkus Lill sellelt ametikohalt. Põhjuseks oli asjaolu, et talle olid vastuvõetamatud NSV Liiduga sõlmitud baaside lepingu tingimused.

Lille edasine elutee kujunes traagiliseks. Talle lõpetati pensioni maksmine, tõsteti välja oma Gonsiori tänavas olevast korterist ja 14. juunil 1941 küüditati koos õe Olgaga Venemaale ning saadeti Sverdlovski vangilaagrisse. Põhjuseks toodi tema ennastsalgav tegevus Eesti Vabadussõjas ning sõjaministrina töötamine. 13. märtsil 1942. aastal kindralleitnant Paul-Adolf Lille toimik suletakse. Põhjuseks süüaluse surm. Tema viimane puhkepaik on teadmata.

Allikas: Jaska, Vello. Kindralleitnant Paul-Adolf Lille sünnist möödus 130 aasta // Kaitseliidu Valgamaa malev. URL: http://valgamaa.kaitseliit.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=38:kindralleitnant-paul-adolf-lille-suennist-moeoedus-130-aasta&catid=1:teated&Itemid=4

23. jaanuar - Aleksander-Robert Tilgre

Foto allikas: Vikipeedia

Kuni 1936. aastani Alexander Robert Tilger
Vabaduse Risti kavaler, Viljandi kaitseväeringkonna ülem
23.01.1897 Võru – 20.08.1944 Viljandi

Sündis 23. jaanuaril 1897 Võru linna kingsepp Jaan ja Leena Tilgeri peres. Sõjaväelase teenistuskäigust ja tegudest Vabadussõjas saab põhjaliku ülevaate Viljandi Muuseumi toimetistes avaldatud Jaak Pihlaku artiklist „Viljandi linn ja Vabaduse risti vennad“ (lk. 155-156) 

Seos Viljandimaaga tekkis mehel 18. augustist 1944, mil ta määrati Viljandi kaitseväeringkonna ülemaks. Aleksander-Robert Tilgre uppus 20. augustil 1944 selgitamata asjaoludel Viljandi järve.

Maetud Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule oma Vabadussõja-aegse ülema kapten Anton Irve kalmu ette. Peatselt alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu ei jõutud tema hauale püstitada jäävat tähist. Okupandid purustasid ühiskalmistu septembris 1945. Taastati septembris 1991. Võidupühal, 23. juunil 1993 avas Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus tema kalmul tahvli nime ja andmetega.

20. jaanuar - Albert Pullerits

20.01.1892 Puide talu, Holstre vald, Viljandimaa - 18.10.1967 Sennestadt, Saksamaa

Eesti statistikabüroo direktor, Eesti konjuktuuriinstituudi rajaja

Albert Pullerits sündis Viljandimaal Holstre vallas Puide talus, tema isa Juhan P. oli Pulleritsu algkooli juhataja. Keskhariduse omandas ta Pärnu gümnaasiumis, misjärel õppis 1911–1915 Peterburi Põllumajandusinstituudi kõrgematel põllumajanduskursustel. 1915–1917 teenis ta sõjaväes ning seejärel töötas mitmel ametikohal Kubanimaal. 

Pullerits tuli Esimesest maailmasõjast tagasi, kaasas naine Ludmilla Prohodovskaja (sündinud 1896), kes oli aadlisoost poolatar. Peres oli kaks last: 1917. aastal sündinud tütar Eugenia (abielludes Lorenzon) ja 1922. aastal sündinud poeg Ivar-Edmund.

1921 rahuldati Pulleritsu opteerumispalve ning jaanuaris jõudis ta koos perega Eestisse. Albert elas vähe aega Puidel, siis aga kolis ta Tallinna. 

1. märtsil 1921 sai Albert Pulleritsust Eesti Vabariigi Statistika Keskbüroo juhataja kohusetäitja, alates 25. augustist juhataja. 7. septembril 1927 nimetati juhataja ümber direktoriks.

Pulleritsu juhtimisel koondati seni eri asutuste tehtud statistika ühe riikliku statistikaasutuse alla, kes hakkas seda kas ise koostama või – riigi seisukohalt vähemtähtsate andmete korral – valvas teistes asutustes tehtavate statistikatööde järele.

1922. aastal alustas Pulleritsu algatusel ilmumist kuukiri Eesti Statistika. 1939. aastani avaldati 10–12 numbrit aastas (1926. aastal erandina 16 numbrit), 1940. aastal 6, 1942. aastal 10 ning 1943. aastal 5 numbrit. Uuesti ilmus kuukiri alles aastatel 1992–2008 (2009 muudeti see kvartalikirjaks). 1925 ja 1928 ilmus ka kolm statistilist albumit. Algul kirjutas Pullerits ka ise artikleid, hiljem piirdus ta Eestit tutvustavate raamatute toimetamise ja korraldustööga.

Pärast isa surma jäi Puide talu Albertile, kes andis selle rendile ning ehtias endale vana taluhone juurde teise, kasutades seda suvituskohana. Rentnik-pooleteramees elas oma perega vanas hoones. Albert rajas maja juurde 300 noore viljapuuga aia, kus leidus õunapuid kõigist Eestis kasvavatest sortidest. Paraku hävis suurem osa puid 1939./1940.a talvepakases ilma täide kandmisikka jõudmata.

1926 sai Albert Pullerits esimese eestlasena Rahvusvahelise Statistika Instituudi (International Statistical Institute) liikmeks. 1928 valiti ta Ungari Statistika Seltsi auliikmeks, 1932 Rahvusvahelise Administratiivteaduste Instituudi liikmeks ja 1936 Ameerika Ökonomeetria Seltsi liikmeks.

Pullerits inspireeris ka Konjunktuuriinstituudi loomist. 1930 kinnitati ta Põllumajandusliku Konjunktuurbüroo juhatuse esimeheks. 1930–1934 oli Pullerits konjunktuurbüroo seeria Põllumajandusturg vastutav toimetaja. 30. mail 1934 määrati ta Konjunktuurinstituudi direktoriks.

Albert oli kirglik jahimees. Kord jahil üle aia ronides päästis ta püssi kogemata nii õnnetult lahti, et kuul läbis ta parema peopesa. Vigastus oli nii suur, et sõrmed ei saanudki täi liikuvust tagasi ja Albert harjutas ennast ümber vasakukäeliseks. 

Albert Pullerits töötas Riigi Statistika Keskbüroo direktorina, kuni nõukogude võim selle sulges. 21. septembrist 20. novembrini 1941 oli ta Tallinna Statistikabüroo direktor ning 1. septembrist 1941 kuni 1944. aasta septembrini Eesti Statistika Valitsuse direktor.

1944 põgenes Pullerits koos abikaasaga Saksamaale, kus juba elas nende tütar oma perega. Aastail 1956–1958 oli ta Eesti Ühiskonna Saksa Liiduvabariigis esimees. Tema naine kolis koos tütre perega USA-sse, Pullerits ise jäi aga Saksamaale, kus suri 1967. aastal. Ta on maetud Sennestadti sõjapõgenike kalmistule, täpne hauakoht on teadmata. 

Albert Pulleritsu preemia

Albert Pulleritsu preemia ehk Albert Pulleritsu nimeline noore statistiku preemia on Statistikaameti poolt välja antav auhind noorele statistikule. Albert Pulleritsu preemiat annab Statistikaamet välja alates 2011. aastast.

Preemia eesmärk on innustada üliõpilasi rakendama ja arendama statistikameetodeid, propageerida statistikat kui teadusharu ja edendada Statistikaameti koostööd teadusasutustega. Preemia saaja valib Statistikaameti hindamiskomisjon konkursile laekunud tööde hulgast. Konkursil saavad kandideerida 30-aastased või nooremad Eesti üliõpilased, kelle magistri- või bakalaureusetöö on valminud rahvastiku, sotsiaalelu, majanduse või keskkonna teemal ning mis rakendab oluliselt või arendab mingit statistika meetodit.

Allikad

• Geni
• Vikipeedia

18. jaanuar - Carl Gottlieb Reinthal

18. jaanuar 1797 Karksi –2. oktoober 1872 Tartu
Eesti vaimulik

Carl Gottlieb Reinthal (7. jaanuar/18. jaanuar 1797 Karksi – 20. september/2. oktoober 1872 Tartu) oli eesti vaimulik. Reinthal sündis Karksis mõisavalitseja pojana. Ta õppis Viljandi kreiskoolis, seejärel aastatel 1809–1814 Tartus gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1814–1817. Töötas seejärel koduõpetajana. Ordineeriti 22. juulil/3. augustil 1828 õpetajaks.

Ta oli aastatel 1828–1835 Rõuge Maarja koguduse adjunktõpetaja, aastatel 1835–1844 sama koguduse õpetaja. 29. mail/10. juunil 1844 loobus ta pastoriametist. Oli seejärel pangaametnikuks Liivimaa mõisnike krediitkassa Tartu osakonnas.

Lisaks oli Reinthal aastatel 1849–1854 ja 1856–1857 ajakirja "Das Inland" toimetaja. Ta oli Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige ja oli aastatel 1851–1853 seltsi presidendiks.

Ta avaldas esimesena aabitsa nime all tartumurdelise aabitsa, kasutades uut kirjaviisi ja pannes viimasel lehel paiknenud kuke pildi tiitellehele. Ta hakkas Kalevipoega saksa keelde tõlkima, jõudis 15-nda looni, kuid Kreutzwaldi vastuseisu tõttu katkestas tõlkimise. Ta toimetas aastatel 1846–1851 "Ma-rahwa Kalender'i ehk Täht-ramat'ut". Samuti tegi ta kaastööd Rosenplänteri "Beiträge..."-dele: "Etwas zur esthn. Wortfügung" (Beitr. XX, lk. 41 jj.) ja "Wörter und Redensarten, die in Hupels Wörterbuche nicht stehen" (Beitr. XX, lk. 49–120).

Carl Reinthali kirjutatud raamatud

• Ewangeliumi nink Epistli pühhast kirjast wäljakirjotetu, nink sedda körda möda säetu, kuis neid pühhapäewil nink pühhil kirrikun prugitas: Tarto-ma koggoduste tullus. [Carl Gottlieb Reinthal]. Riia, 1842.
• Tarto maa-keele Abits kost latse wõiwa täwweste lugemist opi: Manu om pantu 12 jutu lugemise-tükis. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tarto, 1845.
• Kuis mõistlik mees, ke Jumala abbiga om jõudnu hennele rahhatenga korjata, sedda nidade wõip kaswu päle wäljapanda, et ta hääd renti ehk eentressi saap nink middake se mant ärra ei kao. Hä nõuw kigile Liiwlandima rahvale antu. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1850.
• Oppus, kuis Tallorahwa Rendikassa abbiga wõip tallomaid osta. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1851.
• Õppetus, kuida Tallorahwa Rendikassa abbiga wõib tallomaid osta. [C. G. Reinthal]. Tartu, 1851.

Carl Reinthali tõlgitud raamatud

• Sädus kuis Liiwlandi-ma mõisnikuide Kredit-Kassa abbiga tallomaid wõip müwwa nink osta. [Tlk. Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1849.
• Tarto Alma materile Wiekümne aasta lõppetuse rõemo-pühhal sel 12. Teetsembril 1852 = Gratulations-Gedicht. Ütleb tänno ja sowib õnne Eestima-kele ja kirja-koggoduse nimmel Fr. Kreutzwald; tõlkinud C. Reinthal. Tartu, 1852.
• Wisika, ehk öppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest. (J. G. Schwartz; Tallinna keelde C. G. Reinthal). Tartu, 1855. Teine trükk: Tartu, 1867. 

Välislingid

• Carl Gottlieb Reinthal Eesti biograafilises andmebaasis ISIK http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=3054
• Carl Gottlieb Reinthal Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=182

Allikas: Vikipeedia

17. jaanuar - Georg (Jürri) Köhler

17.01.1847 Lubjasaare talu, Vastsemõisa vald, Suure-Jaani kihelkond – 10.11.1910 Tallinn
Meditsiinidoktor, riiginõunik. Töötas Viljandis 1881-1884

 

Kunstnik Johann Köleri vennapoeg Georg Köhler sündis Vastemõisa vallas Lubjasaare talupidajate pere noorima pojana 17. jaanuaril 1847, pool aastat peale isa surma. Oma esimese hariduse sai vallakoolist, pärast pandi ta tisleri juurde puutööd õppima. Võimaluse hea haridus saada andis toona 16-aastaseks saanud poisile Saksamaalt naasnud on J. Köler. Algul Viljandi algkooli ja siis kreiskooli lõpetamise  järel läks Georg Köhler Tartu seminari ning sealt edasi Strasbourgi arstiteadust õppima, kus heade õpitulemuste eest ka abiraha (Michsstipendiumi) välja teenis. 4-aastase õppimise järel läks arstina lühikeseks ajaks Türgi sõtta, sealt edasi täiendas end ka Viini ülikoolis. Naases Strasbourgi ülikooli väitekirja kirjutamiseks ja lõpueksamiteks ning lõpetas selle 1878. aastal dr. med. kraadiga. Saksamaalt läks esmalt aastaks Moskvasse, kus sooritas Vene arstieksamid. Täiendas end Peterburi kliinikutes. 1881. aastast elas ja praktiseeris Viljandis. Sügisel 1884 kolis Tallinnasse ning oli 1988. aastani Tallinna linnaarst. Alates 1887. aastast ka Eestimaa kroonupalati arst. 

Tallinnas oli mitmeid kordi linnavolikogu liige, võttis osa kohalike seltside tegevusest (nt Eestimaa Rahvahariduse, Lastekasvatuse, Teatrimaja ehitamise, Eesti Kirjastuse-ühisuse, „Estonia", Vastastikku Kredit-ühisuse j. t.). 1906. a oli Riigiduuma valimiste Tallinna 6. jaoskonna valimisringkonna esimees. 

Järelehüüetes mainitakse ära seltside piduõhtutel kuuldud tšello-palad Georg Köhleri esituses, mis külalisi rõõmustasid.

Maetud Johann Köleriga samale hauaplatsile: "Platsil veel kaks hauda. Riiginõunik/ Dr. med. Georg Köhler/ sünd.17.jaan.1847/ surn.10nov.1910 ja Peet Köhler/ sünd.15.sept.1843/ surn.21.dets.1921" (Allikas: Kultuurimälestiste Riiklik Register. URL: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8445).

Isiklikku

Abiellus 1890. aastal Adele Lucie Johansoniga (1866-1891), kes suri mõni päev peale poeg Georg Kasimir Johann Peter Köhleri sündi. Teisest abielust Penuja mõisahärra Peeter Widriksi tütre Marie (Marri) Widriksiga (sünd. 1867) sündisid tütred Anna-Elisabeth (1898-1942) ja Else-Marie (1900-1988).

Allikad:

• Geni 
• Jõgi, Aime. Halliste kalmistul on mulgid välja teeninud kunstiteoseid // Sakala (2002) 21. sept. 
• Postimees 11.11.1910 https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1910/11/11/19
• Päewaleht 11.11.1910 https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1910/11/11/12
• Tallinna Teataja 11.11.1910 https://dea.digar.ee/article/tallinnateataja/1910/11/11/9

17. jaanuar – Georg Köhler

17.01.1847 Vastemõisa vald – 10.11.1910 Tallinn
Meditsiinidoktor, riiginõunik 

Maetud Johann Köleriga samale hauaplatsile: "Platsil veel kaks hauda. Riiginõunik/ Dr. med. Georg Köhler/ sünd.17.jaan.1847/ surn.10nov.1910 ja Peet Köhler/ sünd.15.sept.1843/ surn.21.dets.1921" (Allikas: Kultuurimälestiste Riiklik Register. URL: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8445)

Rachel Ann Cullen. JOOKS ELU EEST

Kuidas ma end sammhaaval parandasin 

Varrak, 2019
352 lk

Rachel Ann Cullen on kirjanik, blogipidaja ja jooksja. Ta kirjutab oma esimeses raamatus rohkemast kui ainult jooksmisest. See on raamat inimese kujunemisest, kus valude, nördimuse ja pisaratega käivad käsikäes õnnehetked. Raamat on kirjutatud ausalt, otsekoheselt ning olukordi ilustamata. See on lugu võitlusest masendushoogude, ülekaalu, hirmu ja vaimsete piirangutega. Autor kirjeldab, kuidas ja miks ta on kujunenud selliseks inimeseks nagu ta praegu on. Terve lapse- ja teismeliseea vihkas ta igasugust kehalist tegevust. Kui ta hakkas 18 aastasena jooksmisega tutvust tegema, ei suutnud ta 10 minutitki trenažööril joosta. Kuid tänu eesmärkide seadmisele ja eneseusu leidmisele on ta enda kehalist ja vaimset vormi parandanud ning osalenud mitmetel maratonidel.

Autor alustab raamatut oma teekonnast mälupiltidega endast 4 aastasena. Raamat sisaldab katkendeid tema päevikust alates ajast, kui ta oli teismeline. Ta oli tüdruk, kes tundis end olevat lõksus oma kehas, vaimus ja maailmas, kus ta ei teadnud, kuidas ja kes olla. Päevikusissekannetes on välja toodud tema eesmärgid ja unistused, mis ta on endale aja jooksul seadnud. Mõned neist on täide läinud, mõned uutega asendunud. Näiteks 18 aastasena oli üks tema soov jaksata joosta kasvõi lühikest maad. 31 aastasena, rasedana, otsustas ta seade endale eesmärgi 7 kuud peale lapse sündi läbida oma elu esimene maraton.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: 

https://www.lugeja.ee/record/1901413

16. jaanuar - Ivvo Ama

Foto: geni.com

Ivvo Ama

Kuni 1934. aastani Johan Haamann, siis võttis perekonnanimeks Ama. Eesnimi Ivvo 1936. aastast
16.01.1902 Väike-Kõpu, Puiatu vald - 2.04.1989
Kõpu raamatukogu juhataja, kodu-uurija

Sündinud müürissepp Juhan ja Juula Haamanni (ema neiupõlve nimi Johanson) perre 16. jaanuaril 1902. aastal. Õppis Taki ja Supsi koolis ning töötas pikemat aega Kõpu metskonnas raamatupidajana.

Siseminister otsustas 9. juulil 1934 määrata Suure-Kõpu vallas elutsevale Johan Haamann'ile (Aman'ile) ühes abikaasa Idaga ja poja Okoga senise perekonnanime asemele uueks perekonnanimeks Ama". (RTL 1934, 51, lk. 1579, 13. juuli 1934)

1941. aastal oli maksuinspektor ja kuulus valla täitevkomitee aktiivi hulka. Hiljem kauaaegne Kõpu raamatukogu juhataja. Jäi pensionile 1962. aastal. 

Huvi kodupaiga aja- ja kultuuriloo vastu viis ta kontakti ii Viljandi, Tartu kui ka Tallina kodu-uurijatega. Kodukandis teati teda hoolsa raamatukoguhoidjana, koduloo-nurga rajajana, näidendite lavastaja ja dekoraatorina, andeka jooonistaja ja skulptorina, värsimeistri, lektori ja propagandistina. I. Ama osales ka muinsuskaitses.

Raamatukogu juurde asutas ta koduloo-ringi, mida ise juhendas. Kogus ligi 300 mitmesugust eset ning kirjalikku materjali Kõpu rahva elust. Esemed on antud muuseumitesse. Tema koostatud "Kõpu kronoloogia" on kaduma läinud, hävinud on ka kirjalikud materjalid.

I. Ama oli külanõukogu saadik, kohaliku parteiorganisatsiooni sekretär ja agitpunkti juhataja. Agitatsioonibrigaadi tarbeks on ta kirjutanud hulga vemmalvärsse, mida lauldi mõnel tuntud viisil. Näiteks 1954. valminud "Siis kui meil kolhoose loodi", levis üle Viljandimaa ja kaugemalegi. Näide 2. salmist:

Magatakse suures majas

üheskoos kui silgud reas

Inimestel õhtu ajal

traktor teki peale veab

Teda autasustati aukirjadega ja rinnamärgiga "Haridustöö eesrindlane" kohalikus koolis mõningate tundide andmise eest.

1957. aastal ilmus I. Amalt trükis raamatuke "Järele jõuda Ameerika Ühendriikidele..."

Allikas:

• Estopeedia Viki
• Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 8-9

15. jaanuar - Koidu Kelt

Koidu Kelt

Sündinud Sõgel
15.01.1932 Kabala vald, Järvamaa - 18.04.2020

Bioloog-taimefüsioloog

Koidu Kelt oli bioloog-taimefüsioloog, Polli aiandusuuringute keskuse keemialabori pikaaegne eestvedaja ja teadur, uurimisasutuse raudvara puuviljade ja marjade keemilise koostise määramisel ja toitainete sisalduse uurimisel. 1939. aastal astus ta Kabala algkooli, mille lõpetas kiitusega. Seejärel õppis ta Viljandi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1949. aastal ning õppis veel ühe aasta Viljandi gümnaasiumis. 1950. aastal astus ta Tartu riiklikku ülikooli matemaatika- ja loodusteaduskonna bioloogia osakonda, mille lõpetas 1955. aastal bioloog- taimefüsioloogina. 

Peale Ülikooli lõpetamist suunati Koidu Kelt Vana-Võidu loomakasvatustehnikumi keemia õpetajaks, kus ta töötas kaks aastat 1955–1957. Peatselt kutsuti teda Polli puuviljandusteaduse keemialaborisse tööle, kus töötas teaduri ja vanemteadurina aastatel 1957–2005. Bioloogia-kandidaadi väitekirja kaitses Koidu Kelt 1968. aastal. Töö Polli aiandusuuringute keskuses oli väga mahukas ja mitmekesine.  

Koidu Kelt oli Karksi-Nuia muinsuskaitse seltsi ja haridus- ja kultuuriseltsi ning Kitzbergi loodukaitse seltsi liige. Ta kuulus Viljandi linna võrkpalli koondisesse, oli gümnaasiumi ajal maakonna meister. Hiljem harrastas ta lauatennist, milles omistati III järk. Koidu tantsis Tartu Riikliku Ülikooli rahvakunstiansamblis ja teaduskonna segarühmas, hiljem Polli naisrühmas, Karksi naisrühmas "Kärtu" ja Nuia eakate rühmas "Kadri". Koidu juhendas ka Polli naisrühma "Ubin". Lisaks pakkus talle huvi võimlemine ja isetegevuslik näitlemine. avaldanud üle 50 erialaartikli. 

Teosed 

• Musta sõstra kasvatus (Koos Ave Kikase, Asta-Virve Libeki jt. 2008)
• Puuviljad, marjad, tervis (Koos Linda Lambi ja Robert Piiriga. 1997) 

Allikas: 

• In memoriam Koidu Kelt 15. I 1932 – 18. IV 2020 // Sakala (2020) 23. apr., lk 11. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/04/23/13

12. jaanuar - Tõnis Saarepera

12.01.1892 (vkj 31.12.1891) Väike-Kõpu, Viljandimaa - 2.05.1952 TaišetLag, Siber Venemaa

Taluperemees, Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Kõpu malevkonna pealik 

Sündis 12. jaanuaril 1892 Viljandimaal Väike-Kõpu vallas Saarepera talu pidaja peres. Isa Tõnis Saarepera (1856-1923), ema Ell Karlson (sünd. 1854). Peres oli viis poega ja kolm tütart. Tõnis S. õppis Puiatu valla- ja Viljandi linnakoolis, H. Treffneri gümnaasiumis ning 1923-1927 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.

Vabadussõja ajal teenis alates 3. detsembrist 1918 2. jalaväepolgu 1. roodus, astus 30. detsembril 1918 Viljandi vabatahtlike pataljoni kuulipildujate komandosse, siirdus jaanuaris 1919 Tartu vabatahtlike pataljoni 2. roodu.  Märtsist 1919 Viljandi kaitsepataljoni ja maist 1919 oli Sakala partisanide pataljoni kuulipildujate roodu rühmaülem, juulist 1919 nooremohvitseri kohusetäitja ning jaanuarist 1920 kuulipildujate roodu ülema kohusetäitja. Sai nooremohvitseri astme juunist 1919, ohvitseri asetäitjaks veebruaris 1920. Osales lahingutes Punaarmee vastu Lõuna-Eestis, Lätimaal ja Pihkva rindel. Juunis 1920 vabastati teenistusest. 

Sai tasuks prii kõrgkooli lõpuni ja Viljandimaal Puiatu vallas Lembitu talu. Tegutses seejärel talunikuna ja hiljem rentis Suure-Kõpu vallas Aratsaare talu jahu- ja saeveskit. Enno Piiri koostatud "Sakalamaa ei unusta: Kõpu Kihelkond" andmeil töötas mingil hetkel ka Sakala pangas. Oli Puiatu vallavolikogu ja Puiatu masinatarvitajate ühingu juhatuse liige, 1926-1934 Kaitseliidu Sakalamaa maleva Kõpu malevkonna pealik, Kõpu Vabadussõja mälestussamba komitee esimees. Ühiskondlikult aktiivse inimesena oli ka EELK Kõpu koguduse, Kõpu põllumeeste seltsi ja Sakala Partisanide Ühingu juhatuse ning Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Viljandi osakonna liige. 

Juunis 1941 sai temast Kõpu metsavendade juht ning osales Kõpu lahingus. Saksa okupatsiooni ajal oli Kõpu valla omakaitse ja Zentralstelle zur Erfassung der verschleppen und mobilisierten Esten (otsetõlge: Röövitud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskbüroo) komisjoni liige.

Arreteeriti Nõukogude võimu poolt 30. novembril 1944 Kõpu valla Aratsaare talus. Suri 2. mail 1952 Irkutski oblastis TaišetLagis.

Isiklikku

Oli abielus Linda Pajuga (1899-2001, küüditati 1941, vabanes 1958). Peres oli kolm last: tütar Mai (1929-2009), pojad Rein (1933) ja Tõnu (1937-1983). Kõik lapsed küüditati samuti 1941. aastal, said tagasi kodumaale 1946. aastal ning küüditati teist korda 1949. aastal.

Allikad

• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi Muuseum, 2016. Lk. 657-658
• Geni 
• Sakalamaa ei unusta: Kõpu kihelkond. 1993. Lk. 78

11. jaanuar - Arnold Sirkel

11.01.1912 Õisu - 9.01.1996 Göteborg
Eesti karikaturist ja teatritegelane

Isa Hans Sirkel (1885-1973) oli postitöötaja, ema Anna Luugus (1889-1920) koduperenaine. Arnold Sirkeli ristijaks ja leeritajaks oli praost Jaan Lattik Viljandi Pauluse evangeelses luterlikus kirikus. Pereema surma järel abiellus isa uuesti ning 1923. aastal sündis poolõde Leida Sirkel.

Õppis Viljandi Maakonnagümnaasiumis, kuid gümnaasiumi lõpetajate nimekirjast teda pole. 15-aastaselt läks tööle vastloodud Sakala trükikotta. Aastatel 1927–1929 õppiski seal trükikunsti ja tegutses trükkalina. 1930. aastal asus Tallinnas tööle Roman Tavasti väärtmetallasjade ja märkide tehasesse lihvijana. 1938. aastal abiellus Arnold Sirkel Hildegard-Pauline Schultz`iga (1905-1972), kes töötas Kawe šokolaadikaupluses. Koos kasvatati kasupoega Arvid Pilli. Pere elas n-ö. peost sugu, üsnagi kitsastes tingimustes ühetoalises korteris Tartu mnt. 66.

1939. aasta veebruarikuu päevalehed kirjutavad üksteise võidu Tallinna töölisest Arnold Sirkelist, kes võitis klassiloterii peavõidu - 50 000 krooni (5 miljonit senti). Artiklites kirjeldati värske lotovõitja pere elu-olu väga täpselt (vaata nt Päevaleht 16.02.1939)

Katkend 17. veebruaril 1939 ajalehes "Sakala" ilmunud artiklist "Päävõit tuli välja : Võitjaks endine viljandlane Arnold Sirkel": "Päävõidu võitjaks osutus Tallinnas R. Tavasti märkidetehases lihvijana töötav Arnold Sirkel. Viimane on viljandlane; tema isa teenib praegugi Viljandi postkontoris kirjakandjana. Arnold Sirkel asus oma senisele töökohale 1930. aastal. 1927-1930 õppis ta trükikunsti Viljandis "Sakala" trükikojas. Võitja on 26-aastane [ilmselt viga, mees oli siis 29], abielus ning kasvatab 12-aastast kasupoega. Ta abikaasa o teenistuses "Kawe" äris. Oma võidupiletiga Arnold Sirkel on mänginud pidevalt.
Võitja on avaldanud mõtet, osta endale mingi kinnisvara."

Võidusummalt maksud maksnuna, ostis Arnold Sirkel koos Joonas Meiusiga krundi Virmalise tänavale. Ehitust takistas alanud maailmasõda ning rahapuudus. Lotovõitja oli vahepeal ostnud oma isale Viljandis väikese maja  aadressiga Lina 10, mis läks koos krundiga maksma 4000 kroonil. Tuli võtta laenu. Valminud majas oli kuus 2-toalist ja kaks 3-toalist korterit. Ühes kolmetoalises elas omanik perega, teised üüriti välja. Keldrisse oli A. Sirkel rajanud lasketiiru, kus valitud seltskond võistles väljapandud auhindadele. Mees jätkas töötamist endises kohas 1940. aasta veebruarini, naine lõpetas töösuhte kohe peale võidusumma kättesaamist. Paraku natsionaliseeriti maja juba 1940. aasta sügisel uue võimu poolt. Pere sai jääda majja ja pidi "vastutama kõikide kahjude eest, mis majale ja selle päraldistele ning varadele võivad tekkida nende kahjustava tegevuse või tegevuseta oleku tõttu.." (maja natsioaliseerimise aktist). 1. augustil 1942 tagastasid Saksa võimud maja Arnold Sirkelile, kuid see hävis 1944. aasta märtsipommitamise tules.

1944. aastal mobiliseeriti ta (arvatavasti Eesti 1. piirikaitse tagavararügemendi koosseisu). Selle aasta ajalehtedes (Sakala, Eesti Sõna, Järva Teataja jt) on teateid tema osalusest selle rügemendi meelelahutustrupi etendustes näitlejana sketšides.

1944. aasta sügisel põgenes ta Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi. Töötas Boråsis ja hiljem Göteborgis SAAB-i autofirmas. Tegutses näitlejana ja lavastajana Boråsi Eesti Seltsis ning oli 1950. aastatest Göteborgi Eesti Seltsi näiteringi juhataja. Boråsis lavastas ta Enn Vaiguri näidendi "Kraavihallid" (1947), Göteborgis Hugo Raudsepa "Mikumärdi" (1957), Marcel Pagnoli "Kauged rannad" (1958), August Mälgu "Õitsev meri" (1960), Oskar Lutsu "Tagahoovis" (oma dramatiseeringus, 1962), Arvo Mägi "Tuhat krooni" (1963), "Eedeni aias" (1965) ja "Kuulujutud" (1971); taas Enn Vaiguri "Kraavihallid" (1972), Hugo Raudsepa "Vedelvorst" (1977) jt. Mängis ise sageli peaosi ja korraldas lisaks sõnalis-muusikalisi õhtuid.

Alates 1944. aastast avaldati tema karikatuure Rootsi ja pagulas-Eesti ajakirjanduses. Ta allkirjastas neid algul nimega A. Sirkel, hiljem kasutas pseudonüümi SIR, vahel ka Pelle. Ta oli Rootsis ilmunud Eesti Päevalehe ja Dagens Nyheteri üks põhikarikaturiste. Tegi koostööd kirjaniku, ajakirjaniku ja kultuuripoliitiku Arvo Mägiga, kes Juhan Timmukuru nime all 1975. aastast alates kirjutas Eesti Päevalehele vestesarja "Vastukarva", varustades sarja pidevalt karikatuuride, šaržide ja muude illustratsioonidega, tegi pealkirju, vinjette jm. Tema karikatuure avaldasid ka Välis-Eesti, Oma Maa, Pisuhänd jm väljaanded nii tema elu ajal kui ka pärast surma.

Arnold Sirkel suri Göteborgis 9. veebruaril 1996. aastal.

Allikad:

• Ansko, Viljar. Arnold Sirkel - teatritegelane ja viljakas karikaturist // Sakala Kalender 2016. Põltsamaa, 2015. Lk. 106-117
• Vikipeedia

Paula Grieg. EIKELLEGIMAA : lugu mehest kellest sai naine

Tammerraamat, 2009
223 lk.

Leppisime raamatukogu lugemisklubis kokku, et loeme saksa kirjandust. Minu valikuks sai „Eikellegimaa“. Soovitan seda raamatut lugejatele, keda on huvitanud või huvitab oma kehasse lõksu jäänud inimeste maailm.

Oma lugu räägib mees, kes päris endaks sai alles olles juba viiekümnendates aastates. See on osalt kurb lugu ja teisalt jällegi ka rõõmus. Raamatus ta kirjeldab oma sisemisi heitlusi, mis teda kogu elu saatsid; kaotusi, millega tal tuli peale lõplikku otsust leppida.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/505730

6. jaanuar - Helmuth Matthias Ibrus

6.01.1897 Viljandi - 5.03.1930 Tallinn
Vabaduse risti kavaler. Major

Sündis 6. jaanuaril 1897 (vkj 25. detsembril 1896) Viljandis äriteenija pojana. Abiellus 12. juulil 1925 Tallinna Kaarli kirikus Marie Anveltiga (1903–1971). Lapsed: Heino (1926–1928) ja Helgi (1927).

Haridustee:

• Mehikoorma külakool
• Pelbergi kool Tartus
• Tartu Õpetajate Seminari algkool
• Tartu linnakool
• 1914–1916 Tartu Aleksandri gümnaasium
• 1916–1917 1. suurtükiväedivisjoni õppekomando Luugal
• 1925–1927 Prantsuse suurtükiväekool
• 1918 ja 1920–1928 Tartu ülikooli õigusteaduskond (ei lõpetanud). Korp! Fraternitas Estica liige
  

Teenistuskäik:

• 1916 juuni astus vabatahtlikult I tagavara suurtükiväedivisjoni I maailmasõjas
• 1917 lipnik
• 1918 Vabadussõjas I suurtükirügemendi ja soomusrongide patarei vanemohvitser ning patareiülem Vabadusristi II liigi 3.järgu kavaler
• Hiljem teenis soomusrongidel ja Sõjakoolis, viimati Õhukaitse suurtükiväe-grupi ülem.
• 1925 Prantsusmaal täienduskoolitusel õhukaitse alal
• 1929 Inglismaal täienduskoolitusel õhukaitse alal
• 1930 major

Ta osales patareiülemana Vabadussõjas, teenis välja Vabadusristi. Vabaduse Ristile lisandusid 40 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, prii kool kuni kõrgkooli lõpuni, Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.

Hellmuth-Matthias Ibrus suri 5. märtsil 1930 Tallinnas Juhkentali tänaval õnnetusjuhtumi tagajärjel. Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. 

Surma põhjustas Kaitseministeeriumi korraldatud häire ajal vahisõduri hoiatuslask. Kontrollimiseks peatuma käsutatud auto libises värskelt sadanud lumel, sõdur arvas, et sõidukijuht ei allu korraldusele, ning tulistas hoiatuseks. Kuul tabas auto esiakent, surmates major Ibruse ning haavates kergelt peast Kaitsevägede Staabi ülemat kindralmajor Juhan Tõrvandit.

Allikad:

• Vikipeedia
• Fr. Estica andmekogu
• Pihlak, Jaak. Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi toimetised I. 2010. Lk. 99-101

6. jaanuar – Ants Murakin

Pildil: Ants Murakin /1920-ndatel/

KM EKLA A-1: 926

6.01.1897 Õisu vald – 11.01.1975 Rootsis

Maalikunstnik, õpetaja ja tõlkija

Ants Murakin sündis Õisu-Kaarli mõisas mõisatöölise pojana. Õpinguid alustas Arraku vallakoolis, jätkas Halliste kihelkonnakoolis, kus ta puutus esimest korda kokku joonistamise kui eriõppeainega. Hiljem läks Murakin Tartu keskkooli. Majandusvõimaluste puudumisel tuli aga peatselt töökoht muretseda: selleks sai Laakmani trükikoja litograafia osakond. Paralleelselt tööga õppis ta Rudolf v. zur Mühleni kunstikoolis, hiljem F. V. Bazani teatridekoratsiooniateljees (1906-1912). Tartus ilmnes veel kolmaski Murakini huviala – keel ja kirjandus. Siin tutvus ta Gustav Suitsu, Johannes Semperi ja Johannes Aavikuga. Kunstnikuna võeti Murakin 1912. a. ”Noor-Eesti” liikmeks ja ta esines edukalt näitusel.

Pariis tõmbas ligi enamikku tolleaegseid kultuurihuvilisi eestlasi, sinna kavatses sõita ka A. Murakin, kuid vallandunud esimene maailmasõda paiskas ta pikemaks ajaks Ungarisse. Ta teenis Varssavis Grodno husaaride rügemendis ja oli rindel Galiitsias. Seal langes ta sõjavangi. Tänu kunstihuvilisele laagriülemale sai Ants Murakin omaette baraki, mida kasutas ateljeena. Samuti võis ta käia ümberkaudsetes paikades maalimas ning peagi lubati tal liikuda kogu Ungaris ja Austrias. Keelehuviline mees õppis selgeks ungari keele ja aitas Aladàr Bànil korrigeerida ”Kalevipoja” Ungari keelset tõlget. Esimene tõsine kohtumine prantsuse impressionismiga sai teoks 1919. a. Budapestis ülevaatenäitusel, kus eksponeeriti Renoiri, Monet`, Signaci, Gauguini, Cezanne`i jt. Meistrite töid.

1920. a. tuli Murakin tagasi Eestisse ja siin sai temast Viljandi elanik. Oma energiat ja võimeid rakendas ta joonistusõpetajana Haridusseltsi Tütarlaste Eragümnaasiumis, ajalehe ”Sakala” kaastöölisena kunsti ja kultuuri alal ning looduslooliste vestete autorina, teatri ”Ugala” dekoraatori, dramaturgi ning keelelise nõuandjana. F. Matt on kirjutanud ”Eesti teatri lavapildis” 1969. a.: ”Õnnestunumatet lavakujundustest võiks mainida A. H. Tammsaare ”Juudit”, G. Kaiseri ”Gaasi”. […] A. M. ei tegele üksnes maalitud dekoratsioonidega, vaid ka lavatehniliste probleemidega. Tema ettepanekul otsustati teha 1. veebr. 1926. a. ”Ugala” kutseline teater.” Intensiivsest tööst annavad tunnistust ka tema personaalnäitused (1926, 1927, 1928). Natüürmordid, Viljandi ja ümbruse vaated võeti huviga vastu. ”1928. a. oli vaatamas käinud 400 in. Ja müüdud 17 tööd.” (Päevaleht, 1928)

Viljandi kohta ütles Murakin, et see on linn looduse süles. Murakin kirjutas 1930.-a.: „Vaevalt leidub meie väikesel kodumaal teist säärast nurgakest, kus mitte üksnes linn ja maa, vaid ka üldse nii palju mitmekesist vahelduvat loodust oleks asetatud nõnda ligistikku ja kitsasse raami. Linn oma agulite ja kaugeleulatuvate äärtega tungib lausa puutumatusse loodusesse. Sügava ürgoru järsku nõlva mööda laskub ta alla peaaegu järveni ja kulgeb siis kahele poole piki heinamaad. See külg ongi Vilajndi palgest iseloomulikum. Sinna koondub nagu peopesale tihe kirju ja muutuv maastik kogu oma maalilises ilus. Aga võlub muidugi ümbrus. Järsakud, luhad, mets ja niidud, väikesed pargitaolised aiad, põlisvana lehtpuistu selles suikuvate varemetega, puhmastunud padrikupärased sälkorud neis vulisevate allikatega, väikesed metsikud salud ojade ja paisjärvedega, lokkavad puisniidud, ohtralt lillelised heinamaad, võsased soorabad järve taga ja jälle mäed ja nõlvad laskuvate aasade ja metsatukkadega. Kõik see kokku moodustab otsekui mingi suure kirjuilmelise loodusliku pargi – zooloogia- ja botaanikaaia. Aedade ja puistute vahel tõusevad ilusad väikesed ehitised mööda mäeveert üles või laskuvad terasse pidi alla… Majad nagu oleksid nõlvapidi üles nihkudes peatuma jäänud ja vaatavad nüüd oma suurte imestavate akensilmadega alla ülikaunisse orgu ja kaarduvale sinisele järvele… Kevadel upub mäekallak ja majaderida õitsvate viljapuude valgesse ja roosasse kobrutisse mis nagu tihedad lõhnavad pilvesagarad embavad linna. Suvel panevad lillede rõõmsad värvid aedu ja rõdusid särama keset lopsakat rohelust vastu lõunapäikese lõõma. Ja sügis toob kulla, punalaki ja purpuri varjundeid puiestikku ning rõkkavas viljaohtruses kirendavaisse aedadesse.“

Maalijana sai Murakin mõjutusi Tartu „Noor-Eesi“ kunstnikelt (sh. Konrad Mäelt) ja I maailmasõja ajal Budapestis prantsuse impressionistidelt. Ta oli kahekümnendatel aastatel Viljandi üks aktiivsemaid ja produktiivsemaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud „Noor-Eesti“ kunstinäituselt. Tema maastikest hoovab leebet rahu, looduse nautimist, sellega samastumist, kus harmoonilisest tunnetusest tekkinud lüüriline meeleolu valgub ühelt motiivilt teisele. Impressionistlikes Lõuna-Eesti maastikes kordub ikka esiplaanil puudesalk või lopsakas taimestik, nende taga veekogu – selge kalle selle suuna dekoratiivsele tõlgendusele. Reageerimine õhu- ja värviefektidele ei paku küll ülendavalt julgeid lahendusi nagu K. Mägi teostes, kuid tema mõju on siiski silmanähtav, eriti varajastes Viljandi maastikes. Kodumaistele maastikele ja linnavaadetele lisavad värskust 1928-1929 Itaalia reisil tehtud, vanameisterlikus koloriidis Firenze ja Venezia vaated, mida omaaegne kriitika kiitvalt märkis ja millest praegu võib näitena leida mõne üksiku töö. Murakini Viljandi-teemalisi maale on Viljandi Muuseumi maalikogus kaheksa. „Viljandi maastik“, „Viljandi Trepimägi“, „Viljandi järv“, „Vaade järvelt linnale“, „Männimäe“, „Sammuli“, „Maastik“ ja „Motiiv Abjast“,kõik õli, viimane papil ilma raamita. Kahjuks on need ja ülejäänud kaheksa A. Murakini Viljandi kogus olevat tööd dateerimata. Murakin oli Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige.

Ants Murakin oli ennekõike maalikunstnik, peamiselt maastikumaalija, kuid selle kõrval ka tõlkija. Murakini ungari keelest tõlgitust saab esile tõsta Z. Mòriczi, F. Hercegi, K. Mikszàthi, F. Molnàri ja M. Jòkai loomingut. A. Murakini koostatud on ungari kirjanduse antoloogia ja ülevaade ungari kirjandusest. Murakin on kirjutanud hästiloetava ja kunstiliselt küpse „Paani riigi“ (ilmunud 1947. a.), protokolliraamatu loodusest, lindudest ja taimedest, aga ka neid hoolega jälgivast autorist endast. Selles on kunstnik loodumaalid edasi andnud sõnas.

Ants Murakin, 8.IX 1939

foto: Teater Vanemuise päevapiltnik

KM EKLA A-2:1430

1930-ndate algul asus Murakin elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe ”Vaba Maa” kunstikriitikuna. Samuti avaldas ta ajakirjas ”Teater” artikleid, milles püüdis harida näitljate kõnekeelt. Alates 1930. aastast töötas ka vabakutselise tõlkijana varustades kirjastust "Loodus" ungari kirjandusega.

1944. a. emigreerus Murakin Rootsi, Nordköpingisse, kus loometöö kõrvalt hoolitses eesti noorte emakeelse hariduse eest, töötades Nordköpingi Koolisõprade Seltsis ja täienduskoolis. Rootsis pühendus Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššimaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaaži.

Ants Murakin. Lõuna-Eesti maastik. õli, masoniit. / haus.ee foto

Ants Murakin. Kaks kala 1950-1960. monotüüpia / haus.ee foto

3 mändi / vaal.ee foto

Kasutatud allikad:

• Ants Murakin. URL: http://www.kirmus.ee/erni/autor/mura_b.html 
• Murakin, Ants // EKABL = Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 323-324
• Männiste, Tiiu. Viljandiga seotud kunstnike maaliloomingust Viljandi muuseumi kunstikogus // Viljandi Muuseumi aastaraamat 1997. Viljandi Muuseum, 1998. Lk. 34-44
• Priidel, Endel. Ja sügis toob kulla // Tee Kommunismile (1972) 8. jaan., lk. 2
• Sirkel, Enna. Mida me teame Ants Murakinist? // Sirp (1992) 10. jaan., lk. 9