Suzanne Redfearn. HADLEY JA GRACE

Inglise keelest tõlkinud Evi Eiche
Ersen, 2021
321 lk

Selle raamatuga võib paralleele tõmmata 1991. aasta populaarse filmiga „Thelma ja Louise“. Ehk siis, nagu ka autor ise tutvustuses ütleb, et mainitud filmist ta suuresti inspiratsiooni kirjutamiseks on saanud ja tema soov oli kirjutada selle loo tänapäevane versioon.

Lugu on kirjutatud väga kaasahaaravalt. Ettearvamatud ja põnevad ootamatud lükked tingivad selle, et seda raamatut juba naljalt käest ära panna ei taha.

Ühel saatuslikul ööl ristuvad kahe väga erineva taustaga naise teekonnad. Mis neid aga ühendab on üks – leida võimalus õnnelikuks eluks kuskil mujal. Vaatamata soovile omapäi tegutseda, mõistavad nad ükshetk, et koos on neil rohkem võimalusi oma soove ellu viia. Südikusest neil kummalgi puudust ei ole, mõlemal on omad tugevused ja nõrkused, mida kasutada. Kuna nad on väga erinevad oma olemuselt siis võtab aega, enne kui tekib teineteise mõistmine. Eesmärk on silme ees ja nüüd tuleb selle nimel kõik jõud ühendada, et see saavutada ja lihtne see olema ei saa sest neil on ju endale lisaks veel kahe peale kolm last kaasas.

Olles nii politsei, meedia kui teiste pahatahtlike tegelaste huviorbiidis peavad naised olema alati sammukese ees, et lõppeesmärgile lähemale ja loodetavasti lõpuks ka kohale jõuda.

Mina igatahes jään põnevusega ootama, et selle raamatu põhjal ükspäev mängufilm, või mis oleks veelgi parem – põnev lühiseriaal, tehakse. Ainest selleks vast on küll ja veel.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2005448

18. august - Hans Kuusik

18.08.1872 Tuhalaane v - 18.08.1953 Stockholm
Eesti kunstipedagoog ja klaasimaalija

Hans Kuusik on sündinud 18. augustil 1872. a. Tuhalaane mõisas kaupmehe pojana. Tema esivanemad olid põlised Mulgimaa pärisperemehed, pärit Paistu kihelkonnast Aidu kroonuvallast. Hans Kuusiku isa aga jättis jõuka Muru talu oma vanema õe perekonnale ja läks Tuhalaane mõisa möldriks. Hiljem ehitas sinna maja ja avas poe. 

Hans Kuusiku joonistamisanne avaldus varakult ja tal oli mitu kunstiandelist sõpra, kellega ta koos joonistas ja oma kunstiandeid arendas. Need olid Tuhalaane preestri pojad, samuti sealse mõisniku poeg Karl Wolff. Et Tuhalaanes oli vene kool, pandi Hans Paistu kihelkonnakooli. Seal sai tema õpetajaks Jaan Bergmann, kes oli üllatunud poisi heast vene ja saksa keele oskusest. Hansu võlus aga eriti õpetaja Friedrich Saebelmann-Kunileid oma muusikaga. 

Lõpetanud Paistu kihelkonnakooli, astus Hans Kuusik Viljandi kreiskooli. Sel ajal peeti teda juba heaks joonistajaks ning vahel õnnestus tal joonistamisega taskurahagi teenida. Kord saadeti tolleaegsele linnapeale, apteeker Max Shoelerile Rootsist vanad Viljandi lossi plaanid, mille kontrollimiseks varemetes kaevandamisi ette võeti. Hans Kuusik tegutses kaevandamiste juures joonistajana. 

1890. Aastal lõpetas Hans Kuusik Viljandi kreiskooli ja astuski esimese eestlasena parun A. Stieglitzi kunstitööstuskooli Peterburis. Ta lõpetas selle 1902. aastal dekoratsiooni ja klaasmaali alal. Stieglitzi koolis õppides avaldas ta „Postimehes“ artikli sellest õppeasutusest, tutvustades õppimistingimusi ning mitmesuguseid soodustusi, mida see kool pakkus. Arvatakse, et just Hans Kuusiku üleskutset järgides astuski hiljem Stieglitzi kooli õppima terve hulk eesti noormehi (J. Koort, V. Mellik, K. Mägi, R. Nyman, G. Reindorff, A. Tassa, N. Triik jt.). 

Peterburis elades lõi koos baltisakslase karl Wolffiga kaasa Eesti Heategevuse Seltsis, mille esimees oli tol ajal dr. Peeter Hellat. Pärast kooli lõpetamist täiendas H. Kuusik kooli stipendiaadina oma teadmisi Müncheni Kuninglikus Klaasimaali Instituudis. Tööle asus ta Stieglitzi kunstikooli klaasimaali ateljeesse. Tema töökoda kujunes ühtlasi eestlastest õpilaste kokkusaamiskohaks. 

1904. aastal ehitas keisrikoja arhitekt prof L. Benois Nikolai I soovil tema abikaasa sünnilinna Darmstadti Saksamaal vene kiriku, mille sisekujunduse ornamentaalse osa valmistas Hans Kuusik. Varsti telliti talt suured altarivitraažid Peeter-Pauli kindluse mausoleumi kabeli ja Peterburi Püha Vladimiri katedraali jaoks. 

Peale Stieglitzi kooli töötas kunstiõpetajana veel mitmes Peterburi õppeasutuses, nagu Aleksander II nimelises gümnaasiumis Peterburis ja Püha Katariina gümnaasiumis. Tegutses esteetilise kasvatuse õpetajana ka aristokraatide perekonnas, kes võimaldas tal teha pikemaid õppematku Türki, Kreekasse, Egiptusesse ja Palestiinasse. Ajaloohuvist ajendatuna täiendas end Keiserlikus Arheoloogiainstituudis, kust sai 1916. a. arheoloogiadiplomi. 

1920. aastal opteeris Hans Kuusik Eestisse ning asus elama Tallinna. Temast sai kahekümneks aastaks Riigi Kunstitööstuskooli õppejõud. 1937. aastal sai ta kooli direktoriks, 1939. aastal aga professoriks. Tegutses pedagoogina veel mitmes Tallinna õppeasutuses, oli 1925-1928 Eesti Kunstimuuseumi direktor ja Eesti Kunstnike Liidu esimees. Riigi kõrgema kunstikooli direktori kohalt läks ta erru 1940. a. 

Oma erialal klaasimaalis puudus tal võimalus Eestis töötada nii materjali kalliduse kui ka töö iseloomu tõttu. Küll aga esines ta vahetevahel kunstinäitustel oma akvarellidega. Kodumaal lõi kaasa sihtasutuses Fenno-Ugria, kus oli aastail 1921-1936 juhatuse liige. 

Valgetähe III klassi teenetemärk 1938. 

1944. aastal emigreerus Hans Kuusik Rootsi. Suri oma 81. sünnipäeval 18. augustil 1953. aastal.

Allikad: 

• Valgus, Helle. Hans Kuusik 125 // Sakala (1997) 16. aug., lk. 5 

• Eesti Sõna 18.08.1942 http://dea.digar.ee/article/eestisona/1942/08/18/67 

• Sakala 23.12.1937 http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/12/23/15 

• Mati Laane blogi https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf

Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilased ja õpetajad (1980)
Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

Maniakkide Tänav. MEHITAMATA INIMESED

Fantaasia, 2013
234 lk

Ma ütlen kohe alguses välja, et see on üks ägedamaid ulmekaid, mida olen lugenud. Ehk on asi selles, et tegevus toimub Jõgeval. Jõgeva on minu sünnilinn, kus elasin gümnaasiumi lõpetamiseni. Raamatus on Jõgeva tõeline pommiauk, Vene-Hiina sõja ja Sosnovõi Bori tuumakatastroofijärgselt saastunud, vohab mutantidest, hiinlastest ja venelastest, kuid kõik olulisemad paigad - Kaubahall, haigla - on äratuntavalt teosesse põimitud. Või on asi hoopis selles, et lugu on piisavalt realistlik totaalsele vindi ülekeeramisele ja absurdsusele vaatamata.

Pärast Vene-Hiina sõda Eesti piirini jõudnud Hiina Rahvavabariik ehitas Narva jõele tõelise kindlustusliini. Seda kutsuti Uueks Hiina Müüriks. Rahvalaul oli tõeks saanud, Eesti piir käis tõepoolest vastu Hiina müüri. Keegi ei teadnud, millal pilukad NATOt piisavalt mädand õunaks peavad ja Euroopa rahvad samuti oma rüppe võtavad. Sõjaoht rippus kogu aeg õhus, ehkki Eesti tegi kõik, et uuele naabrile meele järele olla. Kui lähebki andmiseks, siis ehk saab siin kuidagi ilma verevalamiseta. Tundus, et küllap saabki, pool elanikkonnast olidki juba hiinlased, teine pool sõja ajal üle piiri pagenud endise SRÜ eri rahvuste esindajad, eestlasi võis tikutulega otsida.

Lk. 18-19

Eesti on teoses jäänud Sosnovõi Bori aatomielektrijaama radioaktiivse pilve alla, muutes elamiskõlbmatuks kogu Ida-Virumaa ning sealt tulnud inimesed asustati ümber peamiselt Jõgeva maakonda. Kogu Virumaa piirati traataiaga ning sinna sai vaid erilubadega, inimestel on ajuri-nimelised siirikud, mis võimaldavad otsesuhtlust võrguga ning bioprintimine on tavaline praktika.

Raamatu peategelane on seadusega pahuksis häkker, kes leinab oma surnud armsamat Sirtsu (teiste nimedega Mai-Tea Midagi ja Jelena). Peategelased häkker ja Sirts lugeja jaoks siiski päris võõrad pole - neid kohtas ka „Euromandi“ jutukogu nimiloos ja „Täheaeg11“-s ilmunud jutus „Kaelani vaakumis“. Suurest murest Sirtsu surma pärast pole ta veel enesetappu sooritanud vaid lootuses leida naisele uus keha. Nimelt on olemas võimalus sureva inimese teadvus üle kanda inimfailiks ja säilitada AS Ühishaud nimelises kohas. Inimfaile ei osatud veel käima panna, kuid võlusõna „veel“ annab peategelasele jõudu edasi elada. Siis aga helistab talle AS Ühishaud peadirektor ja annab teada, et neile murti sisse ning kadunud on kolmkümmend inimfaili, tema preili Mai-Tea Midagi (nimi millega ta naise asutusse registreeris) teiste hulgas. Kogu teos keerlebki missiooni ümber Sirts tagasi saada.

Oma teekonnal kohtub ta põnevaid tegelasi: prükkarist vanakooli häkkerit Täionu, koristusrobotit Rotiaju, Jõgeval asuva kosmoseinstituudi AishKosmOs juhatajat Karedat Keelt, rääkivat kohvimasinat Hubõrtit jne. Loos on küberpungilikku madinat, sünget huumorit ja sarkasmi inimeste rumaluse arvelt. Ning vaatamata sellele, et raamat on ulmekas, pole siin liigseid tehniliste vidinate kirjeldusi. Kõik on tavalugejale arusaadav, kerge on tegelastes tuttavat ära tunda, samastuda.

Olgu öeldud, et Maniakkide Tänava Maavalla-lood mulle kohe üldse ei meeldinud, ehkki igasugused zombid ja vampiirid ja muud rupskid on teatud ajahetkel olnud lugemisvalikute fookuses. Osadest tema õudukatest punnitasin end kuidagimoodi läbi, oli lõigukesi, mis kõnetasid, kuid laias laastus polnud minu tassike teed. Ja siis tuli „Mehitamata inimesed“. Erinevatelt enamusest meie ulmekatest, kus algus on paljulubav ja keskel vajub ära, oli see lõpuni elamus. Ning isegi, kui lugemisest on juba aastaid möödas, meenutan raamatut sooja südamega ning soovitan kõikidele eesti kirjanduse, ulme- või ka lihtsalt seiklusjuttude austajatele.

 
Sellekevadist intervjuud Maniakkide Tänavaga loomingust ja noortekirjandusest saab vaadata SIIT 

Autorist

Eesti kirjanik Maniakkide Tänav, kodanikunimega Agur Karukäpp. Sündis (1975) ja kasvas Jõgeval, on lõpetanud Jõgeva II Keskkooli. Kirjutamisega alustaski ta juba keskkooli ajal, mil andis välja ajakirja „Viva la Muerte", kuhu kirjutas jutte koos klassivendadega.

Pärast keskkooli lõpetamist läks ta õppima Väike-Maarja Päästekooli, mille lõpetas 1996. Just seal sündis jutusari „Kurbi lugusid pritsumeeste elust", sarja 2 esimest lugu avaldati 1996. aastal ööajakirjas Mardus. 2003. aastal avaldati tema esimene romaan "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi". Pärast raamatu avaldamist jäi kirjutamisse pikem paus. Kirjutamise juurde pöördus ta tagasi 2007. aastal, mil pälvis Eduard Vilde kirjanduskonkursil "Musta mantliga mees" žürii eripreemia. Pärast seda on avaldanud veel mitmeid romaane, lühiromaane ja lühijutte.

  
Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/651072
 

15. august - Aino Tõnisson-Sepp

Aastani 1963 Sepp
15.08.1932 Paksu k, Olustvere v - 25.11.1996
Kujur

Sündinud taluniku perekonnas.  Õppis 1940-1047 Reegold algkoolis, 1947-1951 Viljandi 1. Keskkoolis ja aastail 1951-1957 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Töötas 1957-1959 Viljandi Pioneeride Maja kunstilise juhina, hiljem vabakunstnikuna Viljandis ja Tallinnas. 1978-1993 Tallinna kunstiülikooli õppejõud.

Aastast 1959 Kunsntike Liidu liige.

Viljelenud vabaplastikat, dekoratiivskulpturi ja psühholoogilist portreed. Loonud pronksreljeefiga hauasambaid.

Suri 1996, maetud Tallinna Liiva kalmistule.

Viljandi kesklinnast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lastepargis pakuvad silmailu kolm lastepärast graniitskulptuuri "Noor tehnik", "Hülged" ja "Noor naturalist", mille skulptoriks on Viljandimaalt pärit Aino Tõnisson (Sepp).

Allikas:

• EKABL 1996
• https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Lastepark+Viljandis

Liina Kulu. MARTA JA RAHATÄHED

Tammerraamat, 2020
95 lk.

Marta saab 8. aastaseks. Ta ärkab oma sünnipäeva hommikul suure elevusega. Ema ja isa kingivad tüdrukule suure kasti, mille peal on sinine kiri „PS4“. Tüdruk on veidi pettunud, et vanemad arvavad, et tema kingisooviks oli mängukonsool. Siiski ootab Martat üllatus, kuna pakist leiab ta hoopis midagi, millest ta on juba ammu unistanud ning mis on tema jaoks justkui loterii peavõit...

Raamatus on lood Marta ja tema pere igapäevastest tegemistest. Iga peatüki lõpus on arutelu rahatarkusest: raha ajaloost ja tulevikurahast, erinevatest rahatähtedest ja müntidest, raha kogumisest, säästmisest, hoidmisest. Lisaks räägitakse raamatus kaupade hindade kujunemisest ja majanduskriisist. See on lihtne ja arusaadav sissejuhatus rahamaailma.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1953925

6. august - Mari Raamot

6.08.1872 Tarvastu v - 12.03.1966 USA
Ühiskonategelane ja kodunduseõpetaja

Mari Raamot (s. Tamm) sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs. Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.

Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist. Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.

1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse. Mari Raamoti mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.

Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis

Allikas: http://www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/mari-raamot/

6. august - Ants Jõgi

6.08.1892 Viljandi - 19.02.1983 Tallinn
Näitleja

Näitleja Ants Jõgi sündis 6. augustil 1892. aastal Viljandis. Ta õppis Holstre vallakoolis ja Viljandis K. Wilhelmsoni eraalgkoolis, käis Karl Jungholzi näitemängukursustel. Töötas 1910–15 kingsepana, lavateed alustas 1911 Keilas Karl Vasko teatritrupis ja 1914 Viljandi Koidu seltsis. Teenis 1915–18 Vene armees ja Punaarmees. Jõgi töötas 1920–21 Ugalas (oli ka selle teatri asutajaid), 1921–49 Estonias ja 1949–77 Draamateatris. Ta on mänginud operettides, nukulavastustes, kuuldemängudes, telelavastustes ning filmides, tegelnud graafika ja pisiplastikaga. 1975. aastal sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Ants Jõgi suri 19. veebruaril 1983. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Ants Jõgist on Leida Laius teinud 1978. aastal portreefilmi „Jäljed lumel“, 1972. aastal ilmus Teatriühingu väljaandel raamat „Näitleja Ants Jõgi“.

Kirjandus
• N. Kraus. Näitleja Ants Jõgi. Tallinn, 1972
• H. Lumet. Ei ole väikseid osi. – Eesti NSV Teatrid 1958, 4
• H. Laur. Ants Jõgi 70-aastane. – Sirp ja Vasar, 17. mai 1963
• S. Levin. Pisiosade meister. – Õhtuleht, 18. mai 1963
• L. Tormis. Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega. – Teatrimärkmik 1973/74 • E. Kalda. Näitleja Ants Jõgi 85. – Sirp ja Vasar, 5. august 1977
• A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1979
• A. Jõgi. Mees, kes tahtis kuulsaks saada. Vahendanud J. Orgulas. – Teater. Muusika. Kino 1982, 5
• [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1983
• A. Mering. Elu lugu. Tallinn, 1986
• L. Vellerand. Humorist, naivist, absurdist. – Päevaleht, 6. august 1992
• E. Baskin, J. Orgulas. Väikeste osade suur meister. – Sirp, 7. august 1992
• M. Mikiver. Ainult üks Anset, üks Ruts. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
• A. Jürisson. Draamateatri raamat. Tallinn, 2010. • [Некролог]. – Bечерний Tаллинн, 22 февраля 1983 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T228 Välislingid
• Pöördlava: Ants Jõgi – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)
• Laupäevaõhtu. Näitleja Ants Jõgi – 85. sünnipäev – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)

Allikas: ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017

Silvia Moreno-Garcia. MEHHIKO ÕUDUSJUTT

Rahva Raamat, 2022
365 lk

Noemí on kahekümne kahe aastane tütarlaps, keda huvitavad peod ning kuramaaž kenade noormeestega. Toredale elule tuleb aga lõpp, kui isa saadab ta mägedesse üksikusse häärberisse uurima, mis on juhtunud tema onutütre Catalinaga. Catalina on hiljuti ülepeakaela abiellunud nägusa Virgil Doyle’ga, kuid nüüd tundub, et tema tervisega (ja mõistusega) pole kõik korras.

Mäestikus pole midagi sellist, mille üle lõbujanuline Noemí rõõmu võiks tunda. Kliima on jahe, ilm udune, häärber on hiiglasuur, lagunev, lausa kummituslik. Kõrge Koha pererahvas on kõhn, kahvatu ja allub vanaperemehe Howardi käskudele ning keeldudele. Noemíl hoitakse silma peal. Onutütre Catalina juurde pääseb ta haruharva, sest majaelanike sõnul ta kas magab, on kurnatud, puhkab jne.

Noemí proovib luua sõbrasuhteid noorima perepojaga, tuhnib raamatukogus, pääseb paar korda linna arsti ja teadjanaise juurde, jalutab kalmistul. Järjest enam tundub, et asjad selles paigas ei ole nii nagu peaks. Öösiti tabavad teada õudusunenäod ning lapsepõlve jäänud unes kõndimine on tagasi. Maja justkui elaks oma elu ning peagi hakkavad selguma saladused, miks sealt kunagi ei lahkuta. Õudused lähevad veel õudsemaks, kuid kui mingitki lahendust enam ei paista, suudavad perepoeg Francis, Noemí ja Catalina siiski nõiaringist välja pääseda.

Saan lõpetuseks lubada, et kirglikud seenesõbrad võivad peale selle raamatu lugemist oma korilusretkedesse suhtuda pisut vaoshoitumalt.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2021466