Luuletaja,
lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars (kasutas
mõnikord ka pseudonüümi Villi Andi) sündis 17. aug 1841 Tartumaal Sangaste
kihelkonnas koolmeistri pojana, sai 1859-1861 saksakeelse hariduse Tartu
Õpetajate seminaris ning asus tööle koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862
sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle
juhatajaks.
Viljandi on olnud
kauaaegseks elu- ja töökohaks Friedrich Kuhlbarsile. Linna järgi on ta võtnud
endale kirjanikunimegi – Villi Andi. 1916. aastal oma seitsmekümne viiendal
sünnipäeval meenutab ta oma Viljandisse tuleku lugu. Ta sai kooliinspektor
Wiedemanni käest kirja, kus teatati, et Viljandi poisslaste- elementaarkoolis
on vaba koht. Sellele oli kolm kandidaati. Kuhlbarsi ahvatles väga Viljandi.
Ema oli siinkandis (Olustveres) sündinud. Kodust, Unikülast, viisid talumehed
vilja Viljandisse. „Ajaloost teadsin ma, kui suur tähtsus Viljandil meie
kodumaa kohta isegi juba muinasajal on olnud. Koolipingil õppisin ma raamatust,
mis väljamaal oli trükitud: „Viljandi linn, kuulus oma vilja- ning
linakauplemise poolest.“ Niisiis: „Viljandi seisis nagu tõotatud maa minu
vaimusilma ees...“ Ja kui tuli teade, et õpetajaks on valitud tema, siis ei
kõhelnud ta hetkegi, vaid asus Unikülast teele. „Viljandi linn pakub Tarvastu
poolt tulijale imeilusa vaate,“ pani ta tähele. Ning „1. augustil 1862.a. kell
9 hommikul võtsin ma … oma kõige esimesed õpilased vastu“. Nii algas Kuhlbarsil
Viljandis kooliõpetajatöö.
33 aastat töötas
Kuhlbars Viljandi elementaarkoolis (enamiku sellest ajast asus kool praeguse
veetorni vastas üle tänava; hoone põles ära 1944. a.), aga ka paaris teises
koolis, andes haridust, kirjanduslikke kogemusi ja innustust edasi paljudele.
Kuhlbarsi kui kooliõpetajat on iseloomustanud üks ta õpilasi – Karl AugustHindrey – oma mälestustes kirjutab ta. „Kui isa mind esimest korda sinna viis,
siis imestasin ilusat eesti keelt, mida Kuhlbars temaga kõneles. Ei olnud
selles keeles murrakut, ei ka mitte seda aktsenteerimata rääkimist … vaid siin
tundus midagi distsiplineeritut ja voolitut olevat … Kuhlbars oli väga tõsise
näoga, pea sünge mees, Kuid imelikul viisil mitte hirmuäratavalt mõjuv. Ei ole
ma teda iial rõõmsa või lahke näoga näinud. Ei kõnelenud tema koolipoistega ka
mitte … Kuigi Kuhlbars nii väga tõsine ja sõnaaher oli, siiski söandasin mina
sagedasti tema juurde minna kooli raamatukogust lugemismaterjali paluma. See
meeldis temale kuidagiviisi, ta nägu kaotas niisugustel puhkudel natuke oma
enesessekiindunud karmusest.“
Kuhlbars tagandati
koolist 1895. a. vähese vene keele oskuse pärast. Ta jäi elama Viljandisse,
tegutses kirjanikuna ja harrastades muinasaja ja kohanimede uurimist.
Vähem kui teised
rahvusliku liikumise aja kirjamehed võttis Kuhlbars osa seltsi tegevusest ja
rahvuslikest üritustest. Aga ometigi oli ta üks neist, kes tuli 1872. a.
jaanuaris Schwalbe võõrastemajja Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolekule.
Ta juhatas „Koidu“ seltsi laulukoori ja pühendas seltsile luuletuse „Koit“
(„Laulud nüüd lähevad…“).
Mihkel Lüdig räägib oma mälestustes viimase laulu
loomise kohta:
„Harilikult peale lauluproovide lõppu viitsid [„Koidu“] lauljad
veel aega seltsi ruumides. Üheks alatiseks harjutuste külastajaks oli vana
luuletaja Fr. Kuhlbars (Villi Andi). Ühel õhtul avaldati minule soovi, et
looksin ühe laulu selle suve [s. o. 1904. a.] mälestuseks. Nõustusin ja palusin
tekst muretseda. Tehti vanale Luuletajale kohe ülesandeks tekst kirjutada.
10-15 minuti pärast olid sõnad valmis.“) Kui Viljandisse asutatud teatrile oli
1920. aastal nime vaja, oli Kuhlbars see, kes „Ugalat“ soovitas. Kuhlbars on
Viljandis paljudeks sündmusteks luuletusi kirjutanud. 9. märtsiks 1908. a.
valmis luuletus „Viljandi Eesti Haridusseltsi avamise puhul“. Ka sõpru on ta
laulusalmidega meeles pidanud (näiteks Hans Leokese hõbepulmade ajal 1.
detsembril 1910. a.
„Koidu“ seltsis, kus
Kuhlbars oli tegev, esitati esmakordselt paljusid luuletaja luuletusi,
sobitatuina teistele viisidele. Nii kanti „Koidu“ nn. perekonnaõhtul 26.
veebruaril 1905. a. ette ta luuletus „Kus viibid sa“, 26. detsembril 1914. a.
„Suveõhtul“ jne.
Kuhlbarsi tuntakse
tagasihoidliku inimesena. Aga ülekohtu puhul süttis ta ometigi. Luuletus
„Viljandi järve ääres“, kus ta räägib veristest tapatalgutest Männimäe alla
1905. a. sündmuste järel, on täis protesti.
Samuti on Kuhlbarsi välja pakutud Viljandi teatri Ugala nimi – Muinaseesti maakonna Ugandi järgi (Ugandi ja Sakala maakonnanimede liitmise teel).
1920. a. paiku
külastas Kuhlbarsi Villem Ridala.
„Pika koputamise peale avab raugaeas keskmist
kasvu mees … juuksed pisut hallid … ukse. Meid palutakse tuppa! / Siin on
luuletaja korter, paar tuba, arvuka raamatukoguga ja tööriistadega, mida igal
pool näeb … / Eakas luuletaja näib üksi siin majas teisel korral asuvat, kesk
omi raamatuid, mida ta enam palju ei saa lugeda, sest ta silmanägemine on nõrk.
Ja samuti nõrk on ta kuulmine…“
1916. a. ütles
Kuhlbars: „Minu elupäike kaldub ikka enam lääne poole. Pea – kustub õhtueha;
pea – katkeb viimne keel minu kandle pealt; pea – olen ma Valuojast üle
jõudnud!“ See oli 1924. a., kui need rasked sõnad said tähenduse. Kuhlbars suri 28. jaan 1924 Viljandis. Üle Valuoja – Viljandi surnuaiale – viidi vana luuletaja ja õpetaja tema viimsele puhkepaigale.
Looming
Järelärkamisajal
populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele
traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa
ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine",
üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" (1869).
Kuhlbarsi esimene
raamat oli murdekeelne "Wastse laulo ja kannel" (1863), millele
järgnes lauluõpik lastele "Laulik koolis ja kodus". Ka teised
Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatudki koorilaulude tekstideks. Kuhlbars
on tuntud ka lasteluuletajana, eriti teksti "Teele, teele kurekesed!"
autorina.
Elu lõpul koostas ta
"Villi Andi luuletused" (I-III, 1923-1924).
 |
| Viljandis on tähistatud maja – Jaan Tombi pl. 3 (praegune Laidoneri plats) -, kus luuletaja kaua aastaid elas. |
Tema järgi sai nime Friedrich Kuhlbarsi tänav Tallinnas.
Allikad:
