5. september - Nikolai Päts 150

5.09.1871 Viljandi - 29.11.1940 Tammiku mõis

Eesti õigeusu vaimulik

Sündis Viljandis ehitusmeister Jakob Pätsi ja Olga Pätsi (sünd Tumanova) peres. Tema vennad olid: Konstantin Päts (1874–1956), Voldemar Päts (1878–1958), Peeter Päts (1880–1942) ja õde Marianne Pung (sünd Päts) (1888–1947).

Vanemad kolisid varsti Pärnumaale Tahkuranna valda ning kooliteed alustas Nikolai Päts sealses õigeusu kihelkonnakoolis ja Pärnu kihelkonnakoolis. Ta läbis Riia vaimulikus seminaris täieliku kursuse humanitaar-, filoloogia-, teoloogia ja pedagoogikateadustes ning arstiteaduse algkursuse. 

Pärast seminari lõpetamist I järgu diplomiga 1894. a. töötas ta 10 aastat kihelkonnakooli õpetajana Tänassilmas Viljandimaal ja Paides Järvamaal.

Nikolai Päts abiellus 1899. aastast Ludmilla Tšistjakovaga (preester Nikolai Tšistjakovi tütre, kindral Nikolai Helki õega). Peres oli kolm last: Voldemar Päts, Theodor Päts ja Ludmilla Päts.

1899. a. valiti ta Tännassilma apostlik-õigeusu koguduse preestriks. Aastatel 1904-1918 oli Nikolai Päts Pühade Sakariase ja Elisabeti koguduse preester Räpinas Võrumaal, olles samal ajal aktiivne hariduse- ja ühiskonnategelane ning kohaliku elu edendaja. Näiteks karskusseltsi „Võhandu“ toetamine 1904. aastast, Kaubatarvitajate ühisuse loomine ja juhtimine 1906. a., Räpina Rahvahariduse seltsi ja raamatukogu asutamine 1907. a., postkontori toetamine ja seltsimaja ehitamine 1913. a. 1904-1917 oli Nikolai Päts kihelkonnakooli ja ministeeriumikooli õpetaja ning 1913-1917 Räpina Kõrgema Algkooli õpetaja. 1914 valiti ta Võru- ja Valgamaa praostiks. 1917-1918 oli ta õpetaja Võru linna poeglaste gümnaasiumis, Võru maakonnavalitsuse liige ja haridusosakonna juhataja.

1917. a. augustis valiti Nikolai Päts Moskva kirikukogu liikmeks Riia piiskopkonnast. Eesti koguduste saadikuna võitles ta aktiivselt iseseisva Eesti Õigeusu piiskopkonna õiguste eest vene kirikuvalitsuses. Mässajaks nimetati teda juba 1905. a, kui ta päästis karistussalklaste käest 20 inimese elu. Saksa okupatsiooni ajal lahkus ta koolist, tegutses Võru haridusseltsi abiesimehena, korraldas gümnaasiumi asutamist, Räpina kiriku remonti ning aitas 1918. a. piiskop Platonil kirjutada üleskutset ja õnnistust „Eesti rahvale“.

Vabadussõja alguses organiseeris koos vend Peeter Pätsiga Pärnus „Ühistöö“ osakonna ja algatas Lõuna-Eesti esimese soomusrongi, haavatute vedamiseks sanitaarrongi ning soomusauto „Vanapagan“ ehitamise.

1918. a. valiti ta Tallinna Siimeoni koguduse preestriks, ühtlasi täitis ta samast aastast 1924. aastani riigiraamatukogu (tänane Rahvusraamatukogu) juhataja ülesandeid, olles ka usuõpetajaks Tallinna keskkoolides. Oli Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna koguduses ülempreestriks 6. detsember 1920-10. detsember 1936. Samas koguduses alustas preestrina 27. märtsil 1919. Jätkas ülempreestrina Tallinna Püha Neeva-Aleksandri koguduses. Koguduse teenimise kõrval tegutses Nikolai Päts ka usuõpetajana 1923. aastast Tallinna linna tütarlaste kommerts- ja kaubandusgümnaasiumis ning 1924. aastast Tallinna linna poeglaste reaalgümnaasiumis. 

Läks erru 1. septembril 1940.

Lisaks eelpool välja toodule oli Tallinna Ühistöö juhatuse liige 1919-1920, Eesti piiskopkonna nõukogu esimees 1919, EAÕK Sinodi esimees 1920; 1922; 1924; 1935-1940 ja  EAÕK Sinodi liige 1924-1930, EV  Haridusministeeriumi usuõpetuse komisjoni liige 1930.

Nikolai Päts on peale kõige muu veel tegutsenud poeedi ja ajakirjanikuna. Juba Riia seminaris toimetas ta kooliajakirja Nipitiri. Tema luuletused on avaldatud kogumikus „Valgeil öil“. Trükis ilmunud on veel värssmuinasjutt lastele, kirjutisi ajakirjades ja usuõpetuse õpikuid koolidele. Oli ajakirja “Elutõde” toimetaja.

Tegutsemise eest Vabadussõja ajal on Nikolai Pätsi autasustatud Punase Risti teenetemärgiga ja teenete eest kiriku ees on talle omistatud piiskop Platoni orden. 

Nikolai Päts suri 1. detsembril 1940.a. Tallinnas ja on maetud Siselinna Nevski kalmistule Jaan Poska haua naabrusse.

Loe ka: Nikolai Päts : Mees, kes võidelnud usukilbi taga // Esmaspäev (1939) 20. mai

Allikad: 

• 150 aastat Nikolai Pätsi sünnist // Külauudised
• Eesti Apostliku-Õigeusukiriku vaimulike andmebaas
• Nikolai Päts 65-aastane // Uus Eesti (1936) 4. sept. 

5. september – Friedrich Karl Akel 150

5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
Arst ja riigitegelane

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897.  Täiendas end ülikooliõpingute järel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avaski dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Ühiskondlik tegevus

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane, kes valiti 1932. aastal auvilistlaseks. 

1907. aastal valiti Akel ka spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. 

Akel oli ka Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. 

Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiline tegevus

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel arreteeriti 17. oktoobril 1940 oma kodutrepil ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Ta hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Mälestuse hoidmine

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril 2011 Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas oli avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikad: 

• Hallistes tähistati riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva // Maaleht (2011) 5. sept. 
• Korp! Fraternitas Estica koduleht