2. detsember - Mullateadlane ja agrokeemik Anton Nõmmik

Mullateadlane ja agrokeemik
Anton Nõmmik
2.12.1882 Kurista vald, Viljandimaa – 20.10.1957 Uppsala

Lõpetas 1916 Petrogradi ülikooli, täiendas end 1920 Halle ülikoolis ja 1925–1926 Rockefelleri fondi stipendiaadina USA-s. Oli Põhja-Eesti põllutöökeskkooli rajajaid ja 1918–1920 selle juhataja, 1920–1944 Tartu ülikooli (TÜ) õppejõud (1921–1925 põllumajandusteaduskonna dekaan, 1924–1944 professor).

Rajas TÜ-s mullateaduse ja agrikultuurkeemia õppetooli (oli 1920–1944 selle juhataja) ja Raadile agrikultuurkeemia katsejaama (oli 1921–1944 selle juhataja).

Läks 1944 Rootsi, oli 1944–1957 Ultunas põllumajanduskõrgkooli keemiainstituudis keemik-assistent. Uuris Eesti muldi ja nende keemilist koostist, koostas Eesti esimese mullastikukaardi (1924), rajoonis Eesti mullastiku, korraldas hulgaliselt väetamiskatseid ja määras kultuuride väetisnorme, toitainete kasutamise dünaamikat ja väetamise tasuvust. Uuris eri liiki loomade sõnniku ja virtsa keemilist koostist, orgaanilise aine mullas lagunemise kiirust ning lahustunud ainete sisaldust Eesti suurimate jõgede vees. Lõi oskussõnu. Oli Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis asutajaid ja 1945–1949 selle esimene esimees.

Töid
• Kodumaa mullastikust (1925)
• Lühike ülevaade kodumaa mullastikust (1927)
• Mulla reaktsioon, selle põhjused ja määramise meetodid (1927, 1928)
• Uurimusi meie söödajuurviljade arenemisest ja toitainete tarbimisest (1937)
• Eesti NSV jõevete keemilisi uurimusi (1940)

Kirjandus
• Prof. Anton Nõmmiku mälestuseks. – Eesti Metsamees Eksiilis (Rootsi) 25, 1957, lk 37–38
• K. Vahtras. Professor Anton Nõmmik. Tema elust ja tööst. – Eesti Agronoomide Selts Rootsis. Toimetis nr 1, 1975
• E. Turbas ja K. Tarandi. Prof. Anton Nõmmik ja Eesti vooluvete keemilise analüüsi ja maastike geokeemia algus. – Eesti maastike geokeemia küsimusi. Tallinn, 1988

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2011

2. detsember – Mihkel Ilmjärv

2.12.1891 Võisiku vald – 30.01.1951 Viljandi
Tõuaretaja

Mihkel Ilmjärv sündis 1.dets. 1891. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Võisiku vallas Nõmavere külas külakooliõpetaja perekonnas. Alghariduse sai noor Mihkel oma isa juures Lustivere vallakoolis. Mihkel õppis veel Põltsamaa kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus seminaris ja Tartu Veterinaarinstituudis. Õpingud lõppesid 31.jaan. 1917. aastal veterinaararsti diplomiga. Viimase kursuse üliõpilasena saadeti Mihkel Ilmjärv 1916. a. suvel Kiievi ringkonda Põlluministeeriumi sõjaväe loomade sööda ja hobuste varumise organisatsiooni veterinaararsti kohusetäitjaks, hiljem vanemveterinaararstina. Sellise töö korral ei olnud sõjaväekohustust, tsaariarmees Mihkel Ilmjärv ei teeninud.

1921. a. lahkus Mihkel Ilmjärv sõjaväeteenistusest ja asus tööle Põllutööministeeriumi Loomakasvatuse Peavalitsusse veise- ja hobusekasvatuse osakonna juhataja kohusetäitjaks. Tervislikel põhjustel sai temast Läänemaal Lihula jaoskonna loomaarst.

Noor energiline loomaarst paistis silma. Lääne Maakonnavalitsus otsustas Mihkel Ilmjärve ümber paigutada Lääne maakonna ja Haapsalu linna loomaarstiks. 1.aprillist 1927. a. saab Ilmjärvest Tori Hobusekasvanduse juhataja. Aasta hiljem pandi temale veel Põllutööministeeriumi hobusekasvatuse eriteadlase, hobusekasvatuse osakonna juhataja, suguhobuste märkimiskomisjoni esimehe ja riigi sugutäkkude tagavara juhataja kohustused, veel maatulundusbüroo hobusekasvatuse nõunik alates 1935. aastast. 1.aprillist 1938. a. Tori Hobusekasvandus nimetati Riiklikuks Hobusekasvanduseks. Mihkel Ilmjärv jäi edasi selle juhatajaks. Alates 10.nov. 1940. a. nimetati Mihkel Ilmjärv Riikliku Hobusekasvanduse direktor-veterinaararstiks. 1942. aastast oli ta ühtlasi Loomakasvatuse Valitsuse hobusekasvatuse osakonna juhataja.

Pärast sõda moodustati Toris Hobusekasvatuse ja Aretuse Instituut. Mihkel Ilmjärv sai selle direktoriks 26.septembrist 1944. aastal. Töö kulges edukalt ning talle omistati 1946. a. Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus.

20. juunil 1947. aastal lahkub Mihkel Ilmjärv Torist. Töö Teaduste Akadeemias sai kesta veidi üle kolme aasta.

Nagu Mihkel Ilmjärve elukäigust selgub, on kogu tema töö seotud loomakasvatuse, eriti aga hobusekasvatusega. Ta oli laia silmaringiga tõuaretaja. Tema aretustöö eesmärgiks sai universaalse põllutööhobuse aretamine. Ilmjärv töötas välja traavi-, sammu- ja maksimaalsete jõukatsetuste metoodika ning täiendas neid pidevalt jõudlusomaduste arenemisel.

Ühiskondliku tegevuse haare oli Ilmjärvel lai. Ta oli ajakirja “Meie hobune” tegevtoimetaja. Tema artiklid on ilmunud ajakirjas “Põllumajandus”.

 Tema tööd on hinnatud mitmeti, kõrgeim neist Valgeristi IV klassi teenete märk.

Eesti NSV teenelise teadlase elutee ja elutöö lõppes 30. jaanuaril 1951. aastal Viljandi lähedal.

Koostanud Helju Rohtsalu

Allikas: Kaldad : Tori valla ajaleht (2006) nr. 5, lk. 7, 8