27. detsember - Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane Märt-Villem-Hendrik Orumets

Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane
Märt-Villem-Hendrik Orumets
Kuni 1937 Oinas
27.12.1897 Mäsa t, Abja v—13.10.1976 Mõisaküla

Sündis 27. (vkj 15.) detsembril 1897 Abja valla Mäsa talus üürniku peres. Abiellus 27. detsembril 1931 Halliste kirikus Ida Akkaja´ga (1906–?). Poeg Lembit (1932–1956).

 

Õppis valla- ja kihelkonnakoolis. Esimeses maailmasõjas teenis Peeter Suure Merekindluse raudteepataljonis Tallinnas. Vabadussõjas alates 7. märtsist 1919 Pärnu Kaitsepataljoni 4. roodus. Mais 1919 määrati 9. jalaväepolguks ümbernimetatu üksuse 8. roodu, kus teenis rühmaülema. Lahingus osutatud vapruse eest ülendati jaanuaris 1920 kapraliks. Aprillist kuni demobiliseerimiseni augustis 1920 teenis polgu 2. roodus.

 

Vabariigi Valitsuse otsusega 8. oktoobrist 1920 annetati 9. jalaväepolgu kapral Mart Oinas´ele Vabaduse Risti II liigi 3. järk nr 1431, “hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus Mühlgrabeni all”. Lisandus 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk.

 

Elas järgnevatel aastatel Mõisakülas ning töötas sepana Mõisakülas Raudteetehastes. Osales aktiivselt Mõisaküla Vabatahtlikus Tuletõrje Ühingus ning kuulus VRVÜ Pärnu osakonda.

 

Mõisaküla alevi perekonnaseisuametniku otsusega 13. veebruarist 1937 muudeti senine “halva tähendusega” perekonnanimi Oinas nime Orumets vastu.

 

Märt-Villem-Hendrik Orumets suri 13. oktoobril 1976 Mõisaküla linnas hüpertooniatõve tõttu. Maetud Mõisaküla kalmistule. Mõisaküla Tuletõrje Ühingu poolt asetati tema kui teeneka tuletõrjuja hauale mälestustahvel.

 

Allikas: Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. Lk. 205. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/pihlak.pdf (vaadatud 19.01.2018)

27. detsember - Leonhard Niilus

Leonhard Niilus

27.12.1915–17.10.1996
Raamatukoguhoidja ja kodu-uurija

Leonhard Niilus ja Õisu on lahutamatud. Niilus töötas Õisus raamatukogu juhatajana 45 aastat. Armastus raamatute vastu, soov pidevalt õppida ning tung inimestega suhelda muutsid raamatukogutöö talle armsaks. Lisaks sellele pühendus ta Õisu kultuurielu edendamisele. Ühena esimestest anti Niilusele 1962. aastal Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus.

​Leonhard Niiluse lapsepõlv möödus karjas ja muid töid tehes, nii et kooliteed sai ta alustada alles 1925. aasta sügisel. Alghariduse omandas ta Lepistu algkoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Et juba koolis oli tal tekkinud huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu, hakkas äsja kooli lõpetanud noormees tegema kaastööd ajalehele Võru Teataja, kus trükiti ära tema esimene jutt „Vähipüük Mustjõel“.

​Pärast kooli oli keeruline tööd leida, Leonhard Niilus töötas lühikest aega mitmes meiereis. Pärast sõda asus ta elama Mulgimaale. Raamatukogusse sattus ta tööle pooljuhuslikult: kõigepealt asus tööle Õisu meiereis ning tänu kirjutamisosavusele sai temast 1. oktoobrist 1944 Õisu piimandusinstituudi arhivaar-raamatukoguhoidja. Kooliraamatukogus ootas teda ees suur segadus – raamatud olid paigutatud kõrguse järgi. Samuti oli tema ülesandeks kooli arhiivi korrastamine.

​1. veebruarist 1946 ühendati Õisus kooli- ja külaraamatukogu, Niilusest sai Õisu rahvaraamatukogu juhataja. Märtsikuus avati raamatukogu taas lugejaile. Niilus tegi lugejate seas küsitluse, millist raamatukogu inimesed sooviksid. Ta võttis raamatud kaasa ning läks ise lugejate töökohtadesse loenguid pidama. Aastate jooksul koostas ta raamatute tutvustamiseks bülletääne ning kutsus kirjanikke, teadlasi ja teisi tuntud inimesi külarahvaga kohtuma. Väga populaarsed olid kohtumisõhtud kirjanikega, neid toimus 50 ringis. Niilus korraldas ka koduloolisi üritusi ning uuris põhjalikult Õisu raamatukogu ajalugu. Noorematele kolleegidele jättis ta ürituste ettevalmistamise kohta järgmise juhise: kui midagi teed, siis tee nii hästi kui vähegi suudad.

​Raamatukoguhoidjana oli Leonhard Niilus iseõppija, kes täiendas end sageli kursustel nii Viljandis kui ka Tallinnas. 1962. aastal anti Õisu raamatukogule eesrindliku raamatukogu nimetus. Sellest ajast julges Niilus jagada erialaväljaannetes oma kogemusi teistelegi. Näiteks ilmus artikkel „Kirjutame lugejad raamatute järjekorda“. Ta kasutas töös süstemaatilist tüüpkataloogi, s.o raamatkataloogi, kust lugeja sai kodus valida raamatuid, mida soovis edaspidi lugeda. Niilus tuletas meelde, et üks raamatukogu töölõike on lugeja soovide igakülgne rahuldamine.

​Aktiivse loomuse tõttu täitis Leonhard Niilus ka mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli ühingu Teadus lektor, Õisu segakoori koorivanem, Õisu puhkpilliorkestri organiseerija. Õisu elanikuna on Niiluse sulest ilmunud hulk koduloolisi artikleid. Tema koostatud on brošüürid „Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum“ (1972) ning „Õisu“ (1982, 2. tr 1991). Aastakümnete jooksul tegi ta pidevalt kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele Sakala, Rahva Hääl, Postimees, Kultuur ja Elu jt. Nii on Leonhard Niilus jäädvustanud oma nime Õisu ja Eesti kultuuriloos.

​

Allikas: 

• Liivakivi-Minina, Marge. Leonhard Niilus // Sajandi raamatukoguhoidjad. URL: https://raamatukoguyhing.wixsite.com/sajandirkhoidjad/leonhard-niilus