5.11.1860 Vaigu talu, Kitsi, Kuressaare küla, Tarvastu
kihelkond – 3.09.1936 Viljandi
Luuletaja ja kirjanik
Andres Rennit sündis 5. novembril 1860. aastal Tarvastu
vallas Vaigu talus peremehe teise lapsena. Isa Jaan
Rennit ei olnud peaaegu üldse koolis käinud, kuid oskas kirjutada ja luges õhtuti
kodustele ette juturaamatuid. Ema Anu ei olnud kirjaoskaja, kuid
teadis väga palju rahvalaule. Esialgse hariduse sai Andres Rennit Kuresaare
Vallakoolis oma onu Aadu Renniti juures. Viimane oli väikese Andrese pääle uhke
ja kinnitas korduvalt, et teeb tema „sama targaks, nagu olen ise". Paraku
jäi see noore Andrese ainsaks hariduseks.
Edasi viis elu teda Pärnusse kingsepa õpipoisiks,
kus täiendas end iseõppimise teel ja eratundide abil Lilli Suburgi juures.
Viimase juures sai abilisena tööd Pärnus ajakirja „Linda“ juures. Hiljem töötas
ligi aasta ka Viljandis A. Peedi „Sakala“ toimetuses. 1890. aastal siirdus Rennit Tartusse, kus ta
õppis ”Oleviku” juures trükitööd, ühtlasi abistas ta H. Prantsu
"Postimehe” toimetamisel. Tartus olles puutus kokku tolle aja kirjanduslike
ja ajakirjanduslike ringkondadega.
1892. aastal sai ta loa avada Viljandis raamatukauplus, kus ta pidas
ka ”Oleviku” abikontorit. 1896. aastal, mil abiellus Anna Zeigeriga, asutas ta ka
trükikoja. Paaril sündis kaks last.
Aastatel 1907–1910 andis välja huumoriajalehte „Ulak“. Sõbra
vekslile allkirja andmise tõttu aga kaotas trükikoja ning jäi puupaljaks. Trükikoda
läks uue omaniku kätte 1917. aastal.
1918. aastal pidas Viljandis „Maaliidu“ abitalitust, mille
laiendas hiljem ajalehekontoriks. Viimaseid eluaastaid elas ta Viljandis kirjanduse
kultuurkapitalilt saadava väikese pensioni toel tütre perekonnas.
Kirjanduslik tegevus
Paljud Andres Renniti tööd ilmusid ajakirjanduses. Ta töötas
kirjanduse alal peaaegu kogu oma eluaja. Eriti aktiivne oli ta 1880—1935, seega
üle poolesaja aasta.
Esimene Andres Renniti luuletus ilmus 1880. aastal „Sakalas",
mida sel ajal toimetas veel C. R. Jakobson. Trükis ilmus Andres Renniti sulest
kaks luuletuskogu („Sakala ööbik"1883 ja „Nurmelt ja niidult"1884).,
paar jutustust ja neli näidendit. Ta kuulus luuletus ”Kallis kotus” esines
luuletuskogus ”Nurmelt ja niidult”. Sellega andis Rennit ka oma parima. Käsikirja
jäi kolm luuletuskogu ”Teine kevade”, ”Närtsinud lillekimp” ja ”Õhtulaulud”) ja
terve rida lühinäidendeid, jutustusi ja mälestusi.
Algupäraseid näidendeid kirjutas ta viis. Need on:
"Sündimise päev", "Öökäija kimbatus", "Kumbki ei
taha”, "Jaan ja August” ning ”Kisa pärast kihlust” ning tõlkis mõne
näidendi saksa keelest („Abivaimud", „Muuseumihoidja", „Mis pärast
surma sündis" jne.).
Jutustusi kirjutas Rennit samuti viis. Neist ilmusid trükis
“Unustamata õhtu” (1889) ja ”Paleuste tiivul" (1891), ülejäänud jäid
käsikirja ("Pilguks tütarlaste koolimajasse”, ”Kooliaasta tööd lõpetades”
ja "Kaks kasulast”). Neis kõigis ta valutas südant isamaa pärast ja püüdis
ellu äratada ”isamaa armastust, rahvuse tundmist ja kõiki kõrgemaid ja ausamaid
püüdlusi."
Seltskondlikust tegevusest võttis Andres Rennit elavalt osa,
tegutsedes Eesti Kirjanduse Seltsis, karskusselts „Vabaduses", Viljandi Eesti
Põllumeeste Seltsis ja mujal. Samuti võis Andres Rennitit sageli näha
„Ugalas" etendusi jälgimas. Teenete eest kirjanduspõllul kingiti talle eluaegne
priipääse „Ugala" teatrietendustele.
Tema pärandist on avaldatud Endel Priideli koostatud valimik
„Mu meelen kuldne kodukotus“ (1960)
Kallis kotus
Mu meelen kuldne kodukotus,
ma sageste näe und veel sest,
kos õndsa esä kallis katus
mu varjas, väikest latsekest.
Mäest alla mööda kopli veere
sääl pal´lajalu paterdi,
siss ringi üle Ridassaare,
kaits peokest täis lillesi.
Nii Piirikesemäele lätsi,
kos külalätse kiiksive;
kos Märt ja Maiu, Ainu, Atsi
Mu kaugelt joba hõiksive.
Sääl pidu, pillerkaari teime,
Ja lohun laia kivi pääl
võileiba, kamakäkki seime,
Mis ristiema jagas sääl.
Allikad:
