VLRK 110 alternatiivajalugu: Lugeja Ülo Alo Võsar meenutab esimest kokkupuudet Viljandi Linnaraamatukoguga

Luuletaja ja kirjanik Ülo Alo Võsar jagab lugejamängu raames oma esimesi mälestusi Viljandi Linnaraamatukogust.

Viljandi linnaraamatukoguga – ei mäleta enam, mis nime ta siis kandis – lugejaks sain ametlikult alles ülikooli ajal. Asi oli selles, et Tartus polnud eksamite ja arvestuste ajal ühiskondlik-poliitilist kirjandust kerge laenutada, neid sai lugeda vaid raamatukogus kohapeal. Õhtul läksid raamatud riiulitele puhkama. Aga tudengid ei osanud õhtul puhkama hakata. Enne eksameid tuli ka öösel lugeda. Nõnda tuli mulle appi Viljandi kogu.

Mitteametlikult oli olnud linnaraamatukogu lugeja juba enne kooli. Ja mitte, et ma oleksin käinud ilusate eestiaegsete pildiraamatute järel ise, vaid mulle toodi need koju kätte. Nüüd küsite muidugi, kes tõi. Ja ma vastan. Mäletan hästi, et see oli veidi kühmus mustade prilliraamidega hallinevate tumedate lokkidega vanem naine, kes lasi minu ema juures endale rõivaid õmmelda: raamatukoguhoidja Marie Sander. Iga kord, kui ta tuli, tõi midagi kaasa, kord ole see „Heinaritsikas Sipsi“, kord „Piibelehe neitsi“ – kõiki pealkirju ei mäletagi. Kas ta tõi need oma kodust või olid veel kogust kõrvaldamata, ma ei tea, kuid minuni need jõudsid ja on seniajani meeles.

Lahke ja armas raamatukoguhoidja Marie Sander 
tõi lastele raamatud koju kätte
Fotokollaažil Marie Sander juubeliaasta maskott Pipaga

Ometi nendest mulle ei piisanud. Mu õele tõi Marie Sander lugemiseks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistseid jutte“ ja Puškini muinasjutte. Needki langesid minu huviorbiiti sest olid väga-väga ilusate illustratsioonidega. Ma ei olnud mingi varane lugeja, mind huvitavad raamatutes ennekõike pildid. Lasteraamatuid ostan nende ilusate piltide pärast tänapäevani.

Nõnda on mind mõjutanud nii raamatutundjad kui kunstnikud. Muidugi tegin varakult kindlaks, kes on need säravad Kreutzwaldi ja Puškini teosed kujundanud. Günther Reindorff – see nimi jäi meelde kogu eluks. Teist sellist meil Eestis ei ole. Siit tekkis huvi graafika vastu. Märt Laarman, Enno Ootsing, Vive Tolli ja veel mõned on mind ikka vaimustanud. Aga eriti hindan ma Eestis hariduse saanud ja siin oma suurepärase loominguga silma paistnud Vladislav Stoniševskit.

Marie Sander on maetud Viljandi Vanale kalmistule. Tema hauaplaat meenutab mulle alati, kui selle juures peatun, aega, mil ta ühena esimestest mu raamatumaailma juhatas. Kümmekond aastat tagasi, kui toimetasin üht Narva kultuuriloolist raamatut, oli selles juttu ka selles linnas töötanud Marie Sanderist. Lisasin sellesse ka oma mälestused.

Viljandis 2021

***

Raamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. 

• Veebruarikuu lugejamängu ülesanne oli kirjeldada meile, milline oli Sinu esimene kokkupuude Viljandi Linnaraamatukoguga? Millisel aadressil raamatukogu asus ja mis Sulle seal meeldis?
• Märtsikuu lugejamängu ülesanne on saata pilt oma lemmikraamatust. Kirjuta juurde ka, miks just see raamat on Sinu lemmikuks saanud. 

Vastuse võid lisada raamatukogu Facebook´i postituse alla või saata meilile rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee.  Vastanute vahel loosime aprilli alguses välja raamatu!

Ülo Alo. Mälestustega mängides

Illustreerinud Monika Järvekülg
Kujundanud Ülo Alo Võsar
Viljandi : Ü. A. Võsar, c2013
45, [3] lk. : ill.



Toetanud Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp ja sponsorid

***

Mängud on ainsad,

mis inimesele

tema eluõhtuks

alles jäävad -

mälestutes.

Ja mälestusi

ei saa keegi

temalt võtta.

Selles ajas,

mis meeletult

tõttab.

Eha Roosalu. Viljandi

Eha Roosalu
Fotod Eha Roosalu, Jaan Männik, Janika Leiur, Tiia Arumäe
Toimetaja Ülo-Alo Võsar
Tõlkija Kaili Teras

Fotoalbum
Kujundaja Valdo Ots

Viljandi : Maksifoto, 2013

144 lk. : ill.

Fotograafide Eha Roosalu, Jaan Männik, Janika Leiur ja Tiia Arumäe piltidega fotoraamatu on toimetanud Ülo Alo Võsar ning kujundanud Valdo Ots.

 Kvaliteetse värvitrükiga, kõvaköites, mugava formaadiga raamatust leiate kauneid loodusfotosid seitsmesaja kolmekümmne aasta vanuse Viljandi erinevatest linnaosadest. Raamatus on panoraamfotosid ning meeleolukaid pilte linnaroheluses tegutsevatest lindudest ja loomadest.

 Loomulikult ei puudu pildid Viljandi sümboli, lossimägedes asuva ordulinnuse varemetest ja neist avanevatest vaadetest.

 Kajastamist on leidnud erinevad Viljandi tähtsündmused nagu pärimusmuusikafestival, vanamuusikafestival, suurjooks ümber Viljandi järve, laulu- ja tantsupeod, hansapäevad ning talvisel järvejääl toimuvad kalapüügivõistlused.

 Autori arvates on see raamat parim kink viljandlastele ja Viljandi sõpradele.

Leili Närska. Valuoja kool õhtuvalguses

Toimetanud ja kujundanud Ülo Alo Võsar Viljandi : L. Närska, 2012 115, [1] lk. : ill., portr. 1772. aasta oktoobris rajati Viljandisse esimene kool eestlastest linnaelanikele. Sellega algab kooli ajalugu. Oma pika eksisteerimise jooksul on kool läbi teinud mitmeid muutusi, samaks on jäänud ainult eesmärk olla tugevaks hüppelauaks edaspidisele. Tänavu saanuks see 240 täisl Üks aastaring jäigi puudu - Valuoja kool lõpetas tegevuse 3. juunil 2011. Raamatu väljaandmist on toetanud Viljandi Linnavalitsus, SA C. R. Jakobsoni nim. Gümnaasiumi Arengufond, C. R. Jakobsoni nim. Kool, Eesti Kultuurkapital 2007. aastal tähistas Valuoja kool 235. aastapäeva, siis ilmus raamat "Kool Valuoja kaldal 1772-2007". 2011. aasta kevadel valmis selle järg "Valuoja kooli lapsed", mis oli plaanis avaldada 240. aastapäevaks, seega detsembris 2012. [..] Otsustasin koostada kolmandagi raamatu: "Valuoja kool õhtuvalguses". See räägib kõigepealt viimastest tegevusaastatest. Oma mälestusi on kirja pnnud endised õpetajad. [..] Kolmandas osas on avaldatud katkendeid õpilaste kodu-uurimistöödest, milles on käsitletud endiste õpetajate ja koolijuhtide elu ja tegevust. Loodan, et olen nende kolme raamatuga jätnud jälgi tulevastele põlvedele Viljandi linna vanimast koolist Valuoja kaldal. Tänan Carl Robert Jakobsoni nimelise Gümnaasiumi direktorit Eero Järvekülge, kes leidis võimaluse viimase raamatu trükkimiseks. Sellesse kooli läksid üle meie õpilased. Leili Närska (Katkendid eessõnast "Õhtuvalgus on mälestuste valgus", lk. 5-6)

 

Ülo Alo. Universumi unede udus

Luuletused

Kujundanud Ülo Alo Võsar 

Illustreerinud Hilve Koidla

Viljandi : Talisman, 2012

62 lk. : ill.

Luulekogu

Surmast mina ei laula,

sest surma ei olegi olemas-

on vaid üks valgusesööst

imesinisest ööst,

milles valgemast valged küünlad

on leinava leegiga põlemas.

Olaf Rebane. Koerte kasvandik

Romaan Liivimaa ühe mõisa talurahva elust 18. sajandil

Toimetanud Ülo Alo Võsar 

Kujundanud ja illustreerinud Monika Järvekülg

Loodi : A.-R. Ilves-Annunciata, 2011

113, [1] lk. : ill.

Raamat on ajaloolise taustaga ja räägib kahe poisi, Jaagu ja Juhani, uskumatust lapsepõlvest 18. sajandil Lõuna-Viljandimaal. Poiste elu keerdkäikude taustaks on tolleaegse Õisu mõisa elu-olu ja sakste suhted maarahvaga. Raamatu aluseks on Juhan Kulli, kes oli hiljem Õisu valla esimene koolmeister, enda päevikud.

Raamatu tagakaanelt:

Olaf Rebane (surnud 1988)

Elas palju aastaid Karksi-Nuias, kus osales aktiivselt küla kultuurielus. Ta mängis rahvapilli, komponeeris valsse, (oli kunagi nooruses käinud Viljandi muusikakoolis klaverit õppimas), ja isegi maalis.

Olaf oli Juhan Kulli järglane. Tema vanaema Liisi oli Juhan Kulli tütar. Vanemad põlvkonnad panid talle kohustuseks avaldada kirjanduses see tragöödia, see kordumatu lugu. Raamat oli kirjutatud juba 1970. aastatel. Raamat on koostatud juhan Kulli kaduma läinud päeviku põhjal.

Siin ta nüüd lõpuks on.

Juhan Kull töötas 20 aastat õpetajana . Ta oli esimene Õisu mõisa õpetaja, hiljem Loodi mõisas kooliõpetaja.

Ülo Alo, pseud. Anarhia ananassiga

Luuletused
Illustreerinud Monika Järvekülg
Viljandi : Talisman, 2011
46, [2] lk. : ill.

Ülo Alo luulekogu "Anarhia ananassiga" sisaldab paari viimase aasta värsse: huumorit ja satiiri, ajalaule ja lüürikat, tõsielupilte ja fantaasiahetki. Ühesõnaga täielik anarhia nagu terves ilmaski. Midagi on selles, mis meenutab "Sõnade simmani" pila ja pinget. Ja ometi jääb üle kõige kõlama mure Eestimaa ja tema inimeste pärast.

Leili Närska. Valuoja kooli lapsed

Vilistlastest

Toimetanud ja kujundanud Ülo Alo Võsar

Viljandi : L. Närska : Viljandi Valuoja Põhikool, 2011

183, [1] lk. : ill., portr.

Väljaannet on toetanud Viljandi Linnavalitus, Viljandi Omavalitsuste Liit, Sihtasutus Viljandi Valuoja Põhikooli Arengufond, Valuoja Põhikool.

Valuoja kool tähistas 2007. aastal oma 235. aastapäeva ja Leili Närska avaldas sel puhul ajalooraamatu "Kool Valuoja kaldal". Ja kuigi tuleval aastal enam 240. aastapäeva enam tähistada ei saa, sest õppeasutus lõpetab tegevuse (kui mitmendat korda juba!), on õpetaja Leili Närskal valminud kogumiks "Valuoja kooli kaldal".

Katkend raamatust, lk. 7

Ülo Alo. Kus külas kõndis Koidula : Monika Järvekülje šaržid

Värsid Ülo Alo
Šaržid Monika Järvekülg
Ü. A. Võsar, 2010

"Kus külas kõndis Koidula..". Need on ju Koidula enda sõnad!

Pealegi päris hästi teda iseloomustavad, sest kuigi ta oli põhiliselt Vändra, Pärnu ja Tartuga elulooliselt seotud, on tema jalajälgi kõik Eesti külad täis, kaasa arvatud Viljandimaa omad. Nimetame siin vaid mõnda: vanaema kodukohta Pärassaaret, tädi talu Pärstis kauni järve kaldal, kus sugulasi elab tänaseni, Tarvastut ja Helmet.
Meie monumentaalseim poeet Betti Alver käis tihti külas oma tädil, kes elas Suislepa lähedal Voorus Alverite põliskodus. Debora Vaarandi jättis pärast sõda Viljandisse jälgi muu seas Viljandi Noorte Autorite Koondist juhtides... Jaan Taltsi võis siin näha tihti mitmesugustel "Jõu" katsumistel...

Friedrich Kuhlbars tuli Sangaste lähedalt Unikülast noore mehena Viljandisse ja jäi siia igavese uinumiseni. Aga tema luule pole uinunud tänini: see andis eestlastele võitlusvaimu isegi Vabadussõjas.
Viljandis on linna nime kandev poeet Villi Andi sama hästi kui unustatud. Aga tema sünnikohas, praeguses Õru vallas peetakse tema tähtpäevi meeles. Keda veel kui mitte Villi Andit tuleks Viljandisse pronksi valada!?
Ega Juhan Liivistki enam suurt kõnelda. Õnneks on tal siin oma tänav ja mälestustahvel kunagisel kodumajal, mälestussammast mitte.
Viljandimaalt võrsunud ja pikki aastaid pagulasena Torontos elanud (ja elav) kuulus dirigent Roman Toi on Viljandi linna aukodanik. Tema oli see, kes sõnas ja rahas toetas linna sümboli – vana veetorni – restaureerimist.
Kaheksakümnendate lõpul laulis „Ugala“ laval üle Eesti kokku tulnud huvilistele tollane vene dissidentlik bard Bulat Okudžava… Nii võikse nende jälgede otsimist Koidula vaimus jätkata. Ainult vähestel siin joonistatuist-värsistatuist pole otseseid sidemeid selle raamatu autorite sünnilinnaga. Aga kaudseid on kõigil. „Vanemuise“ balleti looja Ida Urbeli radadel jätkas niisama edukalt kui rajaja Ülo Vilimaa…

Ülo Alo Võsar
lk. 2

Ülo Alo Võsar on sündinud 1942 Viljandis. Alustas satiiriliste värssidega, kuid läks peagi üle lüürikale. Teda on avaldatud omal ajal "Pikriski". Epigramme ja epigrammilaadseid luuletusi on pidevalt hiljemgi kirjutanud. Temalt on ilmunud kümme luuletuskogu, kusjuures kolmes on ka mälestusi.

Monika Järvekülg (Liiv-Hendrichson) on sündinud 1948 Viljandis kuulsa matemaatiku Boris Hendrichsoni perekonnas. Tema ema on Juhan Liivi vanema venna järglane. Sellest siis ka Monika huvi luule ja luuleraamatute illustreerimise vastu. Kümnete luulekogude kujundamise kõrval on ta alati ka karikatuure joonistanud ning avaldanud neid nii Viljandi kui pealinna perioodikas. Temalt on ilmunud karikatuurialbum "Naerata ometi". Šaže Monika Järvekülje sulest on avaldatud varem "Sakalas".

Märt Lond. Curriculum vitae

Toimetanud ja kujundanud Ülo Alo Võsar
Viljandi : M. Lond, 2010

Märt Londi elulooraamat

Loe ka:
Vilve Torn "Sisukas elu tagasihoidliku kaane taga"
Sattusin hiljuti lugema Abja-Paluojal pensionipõlve pidava Märt Londi (snd 1930) elulooraamatut „Curriculum vitae”. Tagasihoidliku kujundusega pehmekaaneline raamat ei trooni suurte raamatupoodide avalettidel, kuigi võiks – tegemist on lihtsa eesti mehe tagasivaatega oma elule, ja see elu on olnud huvitav
Loe edasi Eesti Päevaleht

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Luule

Anu Adari
Luitetuulte sosin
Deco Galerii

Esitatud on lembelüüre, millele sekundeerivad fragmendid Pallo-Vaigu maalidest.

Tegelikult ikkagi illustreerivad pildid toekalt kirjandust ning tegemist kolme looja koostööga, kus kõik on harmooniliselt omavahel seotud: nii kujundaja, kunstnik kui ka luuletaja.

Vaata ka postitust Kultuur : 8/2009

Andres Allan
Öötrükid
Käsikirjade põhjal koostanud Lauri Sommer
Menu

Mõistatuslikult ja vara lahkunud Andres Allan (1965-1988) jõudis olla varane punkar, teoloogia üliõpilane, karateka, mõisaomanik ning müstilise varjundiga rändaja. Tema jõuliselt siirad, nägemuslikud ja looduslähedased tekstid on ehk kaheksakümnendate huvitavaim varju jäänud luuleleid. Kolmandik “Öötrükkide” luuletustest on varem ilmumata. Pikk järelsõna räägib nii Eesti alternatiivkultuuri suunanud teemadest, kui Allani omailma varjatud soppidest.

Lauri Sommer on ära teinud suure ja tänuväärse töö. 50-leheküljeline järelsõna raamatu lõpul on tõeline biograafiakatse. Hoolega on intervjueeritud lähedasi ja läbi töötatud järelejäänud pabereid. Ja kõik need leheküljed on pühendatud luuletajale, kes lahkus meie seast 22aastaselt! Ilus on ka autori venna Raoul Kurvitza kujundus koos ohtrate, möödaniku salapära õhkuvate fotodega Käända mõisast. (Kalev Keskküla, Eesti Ekspress 2.05.2009)

Ülo Alo
Sõnade simman : luulet jooksval lindil
Fotod Endel Veliste
Vali Press

Luuletust luuletuse järele
Tipid –
See on see maailmavalu.
Ükskord me olime hipid,
Päikesest purjus
Ja paljajalu.

foto: ELMO RIIG/SAKALA

Jaak Kõdar
Poolel teel mõttetusse
Steamark

Natuke soojust,
natuke valgust,
natuke hinge,
natuke algust,
ja mõni kübeke armastust.

Maie Lond
Püha muld
Kujundanud Ülo Alo Võsar
Illustratsioonid Maie Lond

Aeg kaob

Kõnnin vaikselt kirjul vaibal,
kindlat aega tiksub kell.
Aeg ei peatu ja siis taipad,
tunde loeb su liivakell.
Taipad ja sul hakkab kiire –
pliidil aurab supipott…
Lõksu pead veel püüdma hiire,
eile lõksus oli rott.
Elu nõuab kindlat rütmi,
kingatallad kinnitust…
Jätkuma siis peab veel kõiki –
usku, lootust, armastust.