Mehis Heinsaar. Härra Pauli kroonikad

Jutustused
Kujundanud ja illustreerinud Juka Käärmann
2., täiend. tr.
Tallinn : Menu Kirjastus, 2011
173 lk.
Sari Teadmatuse akadeemia

Hasso Krull "Härra Pauli aeg teeb trikke" (Eesti Päevaleht 23. november 2001)

“Vahepeal on mu unenägudes vargad käinud. Ära on viidud mõtteline osa tagahoovist, kus ma üht karpkala suudlesin, ja veerandik aohämarust...” (lk 95)

Igal kirjanikul on oma eriomane aeg. Mõnikord on see tema kaasaeg; mõnikord minevik; mõnikord öeldakse, et kirjanik “oli ajast ees”, s.t tema aeg polnud kirjutamishetkel veel nähtavaks saanud ja ilmus hiljem, toonasest vaatepunktist tulevikus. Mõnikord on neid aegu mitu: ja muidugi võib nende hulgas olla mõni ajalooline, ulmeline, mütoloogiline või poeetiline aeg, mis asetub teiste aegade kõrvale, põimub neist läbi või koguni hõlmab neid. Ühe hõlmava aja sees võib olla mitu teist.

Mehis Heinsaare aeg on kirjanduslik, fiktsionaalne aeg. Uusaegse kirjanduse taustal on see Poe, Kafka ja Borgese aeg; mitte psühholoogilise analüüsi, Prousti või Joyce’i aeg, ega mitte maagilise realismi, Márqueze või Rushdie aeg. Küll võiks öelda, et see on sürreaalne aeg, kui võtta sõna-sõnalt Bretoni omaaegset kinnitust, et tulevikus sulanduvad unenägu ja reaalsus “teatavaks absoluutseks reaalsuseks, sürreaalsuseks”, ja et “müsteeriumid, mis ei olegi müsteeriumid, annavad ruumi ühele suurele Müsteeriumile” (1924). Kuid sama hästi võib öelda, et see on härra Pauli aeg: sest härra Paul on Heinsaarel une-näo ja tegelikkuse, fiktsiooni ja reaalsuse teatav absoluutne kese.

“Kuigi mind enda idapoolsest aknast välja puhuti, ei saa ma kindel olla, et olen juba endast väljas, sest eespool võib ju mind veel üks tagumine aken oodata, milleni ehk pean alles jõudma. Ja seal akna taga on vahest ka mu head iseloomuomadused ja südametunnistus...” (lk 92)

Härra Paul on puhas virtuaalsus, “võimaluste võimalikkus”; temaga võib juhtuda ükskõik mida, kuid see, mis juhtub, on määratud härra Pauli ajaga. Selles ajas on toimuval teatav järjestus – jutustamise järjestus, ja nii ei saa enam päriselt öelda, et ükskõik mis võib juhtuda ükskõik millal. See tähendab, võib küll, aga ainult härra Pauli ajas. See aeg ise on määratud ühtaegu fiktsionaalselt ja kosmogooniliselt: raamat algab palaga “Veidi enne maailma loomist” ja lõpeb palaga “Veidi peale maailma lõppu”. Esimeses neist härra Paul sünnib, või õigemini tekib näpistusest, mõttest või liigutusest; viimane lõpeb härra Pauli vuntside kadumisega, misjärel “pole enam midagi” (104). Raamatus pole ühtegi pala, kus härra Paul üldse ei figureeriks.

On kaks kirjandusteost, millele härra Pauli kuju näib otseselt viitavat. Üks neist on Paul Valéry “Härra Teste”, mille pealkirjast ja autorinimest “härra Paul” paistabki olevat kombineeritud: seda seost võib ehk nimetada geneetiliseks, kui meenutada “Väljavõtteid härra Teste’i logiraamatust” (härra Paulil “aoraamatust”) ja muidugi Teste’i monoloogi, mille lõpetab lause “uni jätkab mistahes ideed”. Valéry “Õhtupoolik härra Teste’iga” oli sürrealistide kultusraamat. Teine viide toob meid aga Mihhail Bulgakovi “Meistri ja Margarita” juurde: sest kuidas muidu seletada härra Pauli intensiivseid seoseid majavalitsusega, kus ta “juba kümmekond aastat” töötab raamatupidajana, ja kõiki neid painajalikke tubasid, kust Paul tihti pääseb vaid hädavaevu? Siin on tunda Wolandi ja Peemoti ligidust.

Need viited ei tähenda, et “Härra Pauli kroonikad” muudes asjades meenutaksid Valéryd või Bulgakovit. Kuid nad märgivad maha härra Pauli fiktsionaalse, kirjandusliku aja, annavad ta fantaasiaruumi kaks erinevat võtit. Ühtlasi seletavad, miks “Härra Pauli kroonikates” on nii palju retrospektiivseid viiteid (nt väntorel, konstaabel, “puhkehetked kummipuud kastes ning harfi sõrmitsedes” jne). See aeg on määratlematu, aga ta pole tõsises mõttes retro: viited teisele ajale on üldised viited kirjanduslikule ajale, Poe-Valéry-Kafka-Bulgakovi-Borgese jt ajale, mis on integreeritud härra Pauli aega.

“Härra Pauli kroonikad” on Heinsaare teine raamat. Ometi ei sunni ta lugejat tegema mingeid mööndusi. Võiks isegi öelda, et siin on varase meistriteose hõngu. Nii läbimõeldud, lõpetatud ja ühtlasi köitvaid proosatekste ilmub harva.