Viljandi Linnaraamatukogu tegemised, lugemissoovitused ja maakonna kodulugu: 29. detsember

teisipäev, 29. detsember 2020

29. detsember - August Kitzberg

August Kitzberg

Aastani 1863 Kits
29.12.1855 (vkj 17.12) Alatare, Puldre küla, Laatre vald, Pärnumaa – 10.10.1927 Tartu

Kirjanik, kultuuritegelane

Lapsepõlv

Meie kirjandusklassik, eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja Augus Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 aastal Läti piiril asuvas Laatre vallas Puldre külas, mis asub nüüdse Mulgi valla, hiljutise Abja valla lõunaosas (aastatel 1881 kuni 1939 kuulus sünnikoht ka Mõisaküla vallaks nimetatuna juunini 1917 Valmiera maakonda, seejärel Pärnumaasse, Halliste kihelkonda). 1939 nimetati ümber Rajangu vallaks ja sellega liideti maid Abja, Jäärja ja Voltveti vallast.

August Kitzberg on ristitud Halliste kiriku järgi 06.01.1856. Tema isa oli talusulane Peter Kits, ema Lena, sünd. Paul. Vaderid: sulane Peter Paul (ema vend), kingsepp Hen Sang, Lena Jakobi.

On kirjutatud, et nende pere olid saunikud. Mati Laane on leidnud, et see oli alatare, mis on hoopis väärikam elamu. Mulgi taludes oli ikka sulase pere jaoks alatare ja neid mõisteid on omavahel segi aetud, alatares võis ka 2-3 sulaseperet elada, enamasti oli alatare küljes ka väike laut ja heinaküün.

Isaisa-isa Peeter olnud Laatre (Moiseküla) vallas rätsep. Temal olnud kaks poega, Jaan, Laatre mõisas kokk, kes Laatre mõisa veskijärve uppunud, ja Hendrik, minu vanaisa, kes [oli] rätsep. Vanaema Truuta olnud Engest pärit, mõisasakstega ühes sealt Laatresse tulnud ja mõisas toatüdrukuks, kust vanaisa tema kosunud.

Hendrikul ja Truutal oli ka jälle kõigest kaks last, poeg Peeter, minu isa, sünd. 9. jaan. 1806, tütar Ann, kes Abja valla mehele Jaan Lond`ile mehele sai. (Kitzberg, A. Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused. Perioodika, 1973. Lk. 17)

Isal-emal oli Puldrel oma istutatud õunapuud, nende peale oli neil vist nagu mingi õigus jäänud, isa ja ema käisid igal sügisel õunte ajal Puldrel tagasi õunu toomas. (sealsamas, lk. 20)

Augusti vend Jaan Kitzberg tuli 1858. aastal Penuja vallas Niitsaadule vallakooli koolmeistriks. Koos temaga asusid Laatre Puldre alatarest Niitsaadule ka tema vanemad oma noorima poja Augustiga, kes oli siis alles 2 aastane. Kuus aastat hiljem suri tulevase kirjaniku ema ja vend Jaan hakkas Augustit kasvatama. Niitsaadul möödusid August Kitzbergi lapsepõlv ja kooliaastad.

Isa andis, kui poeg Jaan Penujasse koolmeistriks sai, Laatre kohakese käest ära ja asus poja juurde elama. (sealsamas, lk. 19)

Ma mäletan oma emakesest, et ta mind Niitsaadu koolikoha rehe läve ees sülle võttis ja mulle lähemaid talusid näitas ja nimetas: Nikre, Kärneri, Lüldi. See oli vist arvatavasti kohe peale perekonna Penujasse kolimist ja mina olin siis kahe- või kolme aastane. See on ülepea mu kõige vanem mälestus lapsepõlvepäevadest. (sealsamas, lk. 20)

Penuja kirjutas Kitzberg kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused". Nende perekonnanimi oli Kits. Kui aga koolmeister Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, pani Kitse nimele "berg" lõppu ja muutis s-i z-ks. Kuid Jaan Kitzberg oli rahul: ega nimi meest riku.

Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid 1871. aastal Karksi valda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum. Vend Jaan Kitzberg sai Pöögle-Maiele koolmeistriks ja Pöögle vallakirjutajaks. August Kitzberg oli siis juba 15-aastane nooruk. Ta elas venna juures Pöögle-Maie külakoolis aastatel 1871-1877 ning 1891-1892.

Tööelu

1872. aastast töötas noor August Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana.

Pidi 1893 vene keele oskamatuse tõttu kirjutajaametist lahkuma, töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina, aastast 1894 Daugavpilsi lähedal Kalkune mõisas piiritusevabriku raamatupidajana, aastast 1898 Riias „Phoenixi“ vagunivabrikus osakonnajuhatajana.

Aastail 1901–1904 töötas Tartus „Postimehe“ ärijuhina ja 1904–1920 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi pangaametnikuna.

August Kitzberg on mõnda aega elanud ja töötanud Pikasillas ning selle kõrtsis ja üsna elamuslikult kirjeldanud sealseid kõrtse ja kõrtsmikku:

Neid Pikasilla kõrtse oli seal, kus Emajõgi Võrtsjärve kallab, kaks, teine teisel pool jõge. Tartupoolsel kaldal seisis lihtlabane, sopane maakõrts, nagu nad kõik olid, aga Viljandi-poolsel kaldal päris kohe peenike trahter: suur, pikk, muidugi küll ka kahe reialasega hoone, mis aga iseenesest, ei tea just mispärast, soe ja kodune paistis. Võib-olla sellepärast, et ta ilusa koha peal seisis, metsa sees – otse kõrtsi läve ees tõusis mäekallak, kaetud vanade puudega, hoone ja ümbrus olid ka muidu puhtamad, kui harilikud kõrtsid. (sealsamas, lk. 159)

Oli aktiivne Eesti Kirjanduse Seltsi tegelane. Kitzberg oli vanema põlve kirjanikest ainuke, kes toetas ka tärkavat Noor-Eesti liikumist ja aitas noortel albumeid kirjastada.

1920. aastast hakkas Kitzberg saama kirjanikupensioni. Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige (1922).

August Kitzbergi looming

August Kitzberg kasutas oma lugude ja kirjatööde all väga palju erinevaid pseudonüüme (üle 150). Tuntumad neist olid Tiibuse Jaak ja Pipramäe Tõnu.

Kitzberg alustas oma kirjanduslikku tööd külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes, 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878).

Varastest jutustustest küünivad esile ajalooline „Maimu” (1889) ja rahvaluuleaineline „Libahunt” (1892). Kitzbergi külajuttudest on tuntuimad „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1892), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903) ning näidendid („Punga Mart ja Uba-Kaarel”, 1894, esmalavastus 1909; „Pila-Peetri testament”, 1897, 1901; „Rätsep Õhk”, 1903, 1940).

Enamasti ajakirjanduses esmaavaldatud jutustused on koondatud kogusse „Külajutud” (5 köidet, 1915–1921), neid iseloomustavad siiras kaasaelamine külarahva rõõmudele ja muredele, sundimatu vestetoon ning enamasti idüllilis-humoristlik autorisuhtumus.

Kitzbergi loomingu kaalukam osa on tema draamad, mida on Eesti teatrites mängitud läbi 20. sajandi. Näidendites ja jutustustes kujutatakse Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja nende varalisest ebavõrdsusest tulenevaid suhteid. Pärast eesti kutselise teatri sündi keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning avaldas draamad „Tuulte pöörises” (1906, esmalavastus 1906 Vanemuise avamisel), „Kauka jumal” (raamat 1915, lavastus 1912) ja „Laurits” (ilmus 1919, lavastus 1920), tragöödiad „Libahunt” (raamat 1912, lavastus Endlas 1911; film 1968 (režissör Leida Laius), ja 1976, USA eesti filmiamatöörid) ja „Enne kukke ja koitu” (raamat 1919, esmalavastus 1918, lavastus Vanemuise teatris pealkirja all „Laseb käele suud anda” sai 1960. aastate eesti teatriuuenduse alguseks (lavastaja Jaan Tooming), komöödia „Neetud talu” (1923), oma külajutu dramatiseeringu „Püve talus” (ilmus 1910, lavastus 1911), laulumängu „Kosjasõit” (1915, Juhan Simmi muusika) ja lastenäidendi „Kaval-Ants ja Vanapagan” (raamat 1912, lavastus 1907).

Tema tippteos „Libahunt”, romantiliste sugemetega tragöödia vastuhakust muserdavaile oludele ning neist johtuvaile eelarvamustele ja orjameelsusele, on tihe ja terviklik nii karakterikujutuselt kui ka ülesehituselt. Draama „Kauka jumal” kujutab hallparunliku rahavõimu jõhkrust ning selle allajäämist saatusele, draama „Tuulte pöörises” käsitleb õigluse, humaansuse ja vägivalla kokkupõrget 1905. aasta revolutsiooni taustal. Elu varjukülgede esiletoomine koos inimsuse rõhutamisega on omane ka teistele näidenditele.

Kitzberg oli Eesti Vabariigi algaastatel nimede all Tiibuse Jaak Tiibus ja Tiibuse Mari armastatud följetonist-kolumnist. Lastele kirjutatut koondavad „Lastejutud” (1925) ja „Lastenäidendid” (1928). Päevakajalisest följetonitoodangust koosneb valimik „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (2 köidet, 1920–23), luuleparoodiaist ja satiiridest kogu „Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920).

„Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (2 köidet, 1924–1925, 2 tr. 1957 Stockholm) sisaldab autori perekonnaloo ja elukäigu sajandivahetuseni.

Kitzberg on kõrvu Eduard Vildega eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajajaid ja silmapaistev humoristliku proosa viljeleja.

August Kitzbergi eraelu

August Kitzberg kirjutas küll memuaare oma töömeheelust kooliõpetajana, vallakirjutajana, notariabina ning Riias elatud elust, aga isiklikku elu ta väga palju ei puudutanud. Jah, tõsi, muigvelsui kõneles Kitzberg sellest, kuidas plaanis rikkust koguda rikkale naisterahvale kosja minnes ja kuidas see ettevõtmine ikkagi katki jäi.

August Kitzberg abiellus 24. juunil 1879 Sophie Emilie Adele Petersoniga (sündinud 04.07.1855 Luunjas). Neiu isa oli Luunja mõisavalitseja Otto Petersohn, ema Juliane Catharine. Näib, et August ja Emilie Adele lahutasid, kuid põhjus pole teada. Rahvasuus on nimetatud põhjuseks Emilie elukombeid, aga mida muud ikka osati arvata. Lapsi selle liidu ajal ei sündinud.

Oli kord niisugune mees. Emata oli ta üles kasvanud, õdesid tal ei olnud, naiselikku õrnust ja hoolitsemist ei olnud ta iial maitsnud. See vaatas, kui neisse aastatesse sai, igale naissoolisele küsides otsa: võid sa mind armastada? – Üks ütles seda võivat. – Siis läks mees ja varastas temale Alatskivi kirikukese altarilt vaasi seest, kui jaanipäevasele jumalateenistusele lilletatud kirikusse silmapilguks üksi oli jäänud, roosinupu. Ta tegi seda kartuse ja värisemisega, aga ta tahtis oma teoga sellele, kellele ta pühast paigast roosi varastas, öelda, et ta temale ka oma hingeõnnistuse annab. – Sellest sai kurbmäng. Mees oli neli aastat ema peigmees, pärast vist ka neli aastat tema mees ja pidi siis temast lahutama.

Mees seisab mulle lähedal. Tema draamat, tema hingeheitlustest selles kurbloos võiksin peatükke kirjutada, mõjuvamaid kui neid iial ühe olen kirjutanud, aga see mees ei soovi, et verisest higist musta pesu tema elust soritakse, ja nii jäägu kõik unustuse udu alla, mis selle juba on ära varjanud.

Kui see kõik selle mehe peale tuli, ei tahtnud ta enam elada. […]

Ja mis sai mees näha? Et keegi ei naernud ja kõik teda armastasid. Isegi vastased tulid õrnusega ja olid sõpradeks saanud.

Miks ma selle mehe loo siia oma eluloo hulka põimin? Et sulle, mu armas laps, ütelda: helbi (toim. Ebelda, flirdi), kui sa neisse aastatesse tuled, naistega, aga jää puhtaks Ja ära seo ennast ühegagi neist enne, kui sa kolmekümneaastane oled. Ja ära heida ühe halva naise pärast iialgi meelt, küll taevas saadab sind kokku ka parematega. Sest neid on ka häid ja truid. Ja nüüd mine ja ole oma ema vastu hea. Aita tasuda, mis mina temale tasuda ei suutnud. (sealsamas, lk. 98-99)

Pöögle koolimaja trepil.
Vasakult: Jaan Kitzberg, August Kitzberg, Johanna Kitzberg, Peeter Nõges ja Marie Nõges

1899. aasta juunis toimunud Riia põllumajandusnäitusel tutvustas August Kitzbergi sõber Gustav Roosmann oma vennatütar Johanna Wilhelmine Roosmanni noorele kirjanikule ja nii sai nende tutvus alguse. August Kitzberg oli Johannast 20 aastat vanem. Tema kirjanduslikust tegevusest polnud Johanna üldse teadlik. Kui nad soovisid abielluda, kõhklesid Johanna vanemad noorpaarile oma nõusoleku andmisel, aga siiski abiellusid noored ainult mõned kuud peale tutvumist. Ühes personaalraamatus on viimases lahtriskirjas, et August Kitzberg tuli Riiast ära 11. augustil 1899. aastal, oli seal Jakobi koguduses.

Noorpaar laulatati Pärnus Nikolai kirikus 19. septembril 1899. aastal. Noore abielupaari uueks koduks sai Tartu. Johanna oli aktiivselt tegev tolleaegses Tartu seltskonnaelus. Vabadussõja ajal tegeles ühisabiga, Eesti ajal oli aastaid Tartu Naisühingu esinaine. Ta kuulus ka Naiskodukaitsesse ja tegeles lastekaitsealastes ettevõtmistes. Teda on tunnustatud 1935. aastal Valgetähe teenetemärgiga.

7. sept. 1944. a. lahkus Johanna koos poja perega laeval Nordenham Saksamaale. Laeval oli 695 põgenikku. 1949. aastal sai nende koduks USA. Johanna elas poja peres. Ta tundis huvi nii maailmas kui oma kodumaal toimuvast. Ta oli mõnus vestluspartner, tema hea huumor ja optimism aitasid kergendada tal oma elu lõpuaastaid. Järjest nõrgemaks jääv silmanägemine ei lasknud enam lugeda, mis oli senini olnud ta kõige meeldivam tegevus. 1964. aasta jõulude ajal proua Johanna haigestus. Esialgne halvatus süvenes ja ta suri jaanuaris Washingtoni haiglas. Viimseks puhkepaigaks sai talle Fort Lincoini kalmistu.

August Kitzberg abikaasaga Johanna Wilhemine Kitzberg (sünninimi Roosmann).
Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 2668:106
See teine on minu hea Anne, ristitud selle kena nime peale Johanna-Villemiine – minu esimene arvustaja ja muu eest hoolitseja; temast paremat sõpra mul ei ole. (sealsamas, lk. 225)

Poeg Hans Karl Arnold sündis 20. novembril 1900. aastal, kuid kahjuks suri 11 aasta vanuselt. Tädi meenutuste järgi olnud see poiss vanemate silmatera ja tema kaotusest polevat toibutudki.

Hansule, oma pojakesele oleksin ma nad kirjutada tahtnud. Tema oli mult kõik, olgu see hea või halb, verega pärinud, tema oli mina ise, temas pidin ma edasi elama. Tema oleks sealt alustada võinud, kus mina lõpetasin. Ta oli nii mõistlik – ja tark, elas nii varakult juba enese ette oma elu, lahutas ennast teistest, armastas üksi olla ja käia, mõtelda, kõige üle mõtelda Kõik tahtis ta teada, nagu oleks ta aimanud, et ta elu nii lühike, et ta tõttama peab. (sealsamas, lk. 10)

Teine poeg Jaan Oskar August sündis 1904. aasta augustis. Lõpetas 1932 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Töötas aastast 1923 „Postimehe“ toimetuses, sai pärast selle sekvestri alla võtmist 1935 peatoimetajaks ja jäi selleks 1941. aastani (vaheajaga 1940), aastast 1942 oli Tallinna ringhäälingu juhataja. 1944. aasta kevadel arreteeris Kitzbergi Saksa julgolekupolitsei, vabanenuna pages Saksamaale, kust rändas 1949 USA-sse. Töötas seal 1974. aastani Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetuses, sealhulgas juhatajana. Oma tütre pere lähedal elanud poeg Jaan suri 84. eluaastal, 18. septembril 1988.

August Kitzberg suri Tartus 10. oktoobril 1927, on maetud Tartu Raadi kalmistule.

A. Kitzbergi hauatähisTartus Raadi kalmistul (autor Jaan Koort, 1930).
Foto Egle Tamm, 19.10.2017.
Allikas: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=4336

August Kitzbergi mäletamine

August Kitzbergi monument asub Karksi-Nuias. Karksi ürgoru servale püstitati mälestusmärk 1990. aastal mälestusmärk ümberkaudsete ettevõtete ja majandite finantseerimisel.