reede, 16. detsember 2016

16. detsember – Pent Nurmekund 110

Aastani 1936 Arthur Roosmann
16.12.1906 Kilingi v., Pärnumaa – 28.12.1996 Tartu
Keeleteadlane, polüglott
110 aastat sünnist

Keeleteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud, sealse orientalistika-kabineti rajaja ning luuletaja Pent Nurmekund oskas rohkem keeli kui ükski teine eestlane. Ta polnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailma mastaabis üks esipolüglotte, kes valdas umbes 70 võõrkeelt. Kuulus keelemees räägib raamatus „Ühe miljonäri lugu“ ise oma vaheldusrikkast ja põnevast elukäigust.
Pent Nurmekund (1936. aastani Arthur Roosmann) pärineb ema poolt Viljandimaalt. Pere rändas Pärnumaale Saarde kihelkonda Kilingi valda, kus tulevane keelemees sündis Mõimessaare vesiveskis sealse veskipoisi esimese lapsena.

1926. a asusid Pent Nurmekunna vanemad elama Abjasse. Pärnu Ühisgümnaasiumis alustatud õpingud jätkusid Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1928.

Vanemad elasid veel paljudes kohtades Abja kandis: 1925-29 Vihtseküla, Tammaru talus, 1929-31 Abja mõisa lähedal Kiviristi talus, 1931-32 Perakülas Pussi koolitalus, 1932-33 Vana-Karistes Aaviku talus, siis Laatres. 1935 asusid vanemad Tänassilma Venekülla, kus jäid peatuma Nurme väikekohas.

Pent Nurmekunna sidemed Viljandimaaga olid kuni ülikooli astumiseni tihedad. Hiljem harvemad – käis vanemaid külastamas. Vanemas eas käis Tänassilmas Nurmel suvel puhkamas.
Allikas: Ühe miljonäri lugu : Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat / eessõna: Rein Sikk. - Rakvere : VR Kirjastus, 2003. - 90 lk.

Mait Talts
Pent Nurmekund — mees, kes oskas sadat keelt
Sakala (2006) 14. dets., lk. 6
Kui küsida, kes oli see eesti kirjanik, kelle esikteos ilmus tema 90. sünnipäevaks, jäävad ilmselt ka paljud kirjanduslugu hästi tundvad inimesed vastamisega jänni. Veidi järele mõeldes võiks meenuda Pent Nurmekund, üks omapärasemaid kultuuritegelasi XX sajandi Eestis.
Nagu tema tulek eesti kirjandusse, oli eriline ka tema elu. Kultuuriloos on tal kindel, sümboli väärtusega koht ning tema nimi ei vaja paljudele tutvustamist. Eesti rahvas otsustas ta valida ka eelmise sajandi saja mõjukama eestlase hulka ja tema kohta võime lugeda 2000. aastal ilmunud koguteosest «Sajandi sada eestlast».
Pent Nurmekunna tegevus jäi nõukogude ajal paratamatult varjatuks, kuid just see lisas tema isikule müütilisi jooni. Kõik teadsid tol ajal, et kusagil on keegi Pent Nurmekund, kes tunneb ilmselt suuremat hulka keeli kui selle ande poolest kuulus ja paljude arvates liiga palju kelkinud Paul Ariste. Oma keelteoskusest kõneldes oli Nurmekund Aristest märksa tagasihoidlikum.
Igal juhul ei teeks paha meelde tuletada selle mehe elukäiku ja olulisemaid saavutusi.
Laevapoisina õpiraha teenimas
Pent Nurmekund, sündides Arthur Roosmann, nägi ilmavalgust 16. detsembril 1906 Pärnumaal Kilingi (Saarde) vallas Veskeküla Mõimessaare vesiveskis rentniku perekonnas. Samast vallast on pärit minu isapoolsed sugulased, seetõttu mäletan lapsepõlvest hästi oma vanatädide juttu kellestki Pent Nurmekunnast.
Esimese maailmasõja tõttu alustas ta kooliteed eakaaslastest tükk aega hiljem, alles 12-aastaselt. Kilingi-Lavi (Kikepera) vallakooli ja Saarde kõrgema algkooli lõpetamise järel asus ta õppima Pärnu poeglaste gümnaasiumi, kuid et vanemad kolisid peagi Abja-Paluojale, lõpetas ta 1928. aastal hoopis Viljandi poeglaste gümnaasiumi.
Pärast seda asus ta Eesti Vabariigi kaitseväes aega teenima. Kaks aastat hiljem astus ta Tartu Ülikooli eesmärgiga saada arstiks, kuid siis hakkas teda huvitama keeleteadus, eelkõige paelusid romaani-germaani keeled ja võrdlev keeleteadus.
Ülikooli lõpetas Pent Nurmekund 1935. aastal filoloogiamagistri kraadiga. Tegelikult lõpetas ta stuudiumi varem, kuid diplomit ta välja ei ostnud, sest pidas selle eest nõutud summat oma tollaseid majanduslikke võimalusi arvestades liiga suureks.
Lõpupaberite vormistamise asemel sõitis ta 1934. aastal hoopis Taani ühe läti tuttava juurde, et kojamehe ja laevapoisina elatist teenides töö kõrvalt ülikoolis loenguid kuulamas käia ja oma magistritöö lõpetada.
Vagabundina Prantsusmaal
Pent Nurmekunna magistritöö oli kirjutatud hispaania keeles ning käsitles provanssaali lugulaulude grammatika iseärasusi. Selle saatis ta ilmselt postiga Tartusse, hulkudes ise vagabundina ringi mööda Prantsusmaad.
Samal ajal omandasid Pent Nurmekunna vanemad Viljandimaal Tänassilmas järelmaksuga väikese talukoha, mis talle hiljem väga oluliseks muutus.
Pärast ajutist kodumaale tagasipöördumist õnnestus Pent Nurmekunnal saada maineka Humboldt-Stiftungi stipendiaadiks, mis võimaldas jätkata stažeerimist Saksamaa ülikoolides. Teise maailmasõja puhkemise ajal oli ta Tartu Ülikooli stipendiumi toel Prantsusmaal doktoritöö materjale kogumas, kuid põgenes sealt koos teiste eestlastega üle Belgia ja Taani tagasi Eestisse.
Tol sõjaeelsel ajal eestindas ta oma nime Pent Nurmekunnaks, pidades seejuures silmas Muinas-Eesti pisimaakonda, mis jäi ajaloolise Viljandimaa koosseisu, talle nii olulisest Tänassilmast põhja poole.
Pent Nurmekund sattus nõukogude ajal põlu alla seetõttu, et 1944. aasta algul mobiliseeriti ta Saksa armeesse.
Orientalistikakabineti rajaja
Ohvitserina kaitselahinguid organiseerides sattus ta 21. septembril 1944 verisesse Porkuni lahingusse ning langes vaenlase kätte vangi. Algas tee vangilaagrisse Karjalas.
Ka vangisoleku aega kasutas Pent Nurmekund kasulikult: ta õppis keeli ja tähendas üles murdetekste, mida salaja Tartusse toimetas.
Juba 1946. aasta lõpul õnnestus Pent Nurmekunnal vangilaagrist tagasi Eestisse põgeneda. Hea tuttava, uue võimu silmis äärmiselt lojaalse Helene Johani abiga sai ta passi ja teatava kindlustunde, et teda uuesti taga otsima ei hakata.
Sel perioodil asus Pent Nurmekund elama Pärnusse ja töötas keeleõpetajana Pärnu 2. keskkoolis ning maakoolides Sindis ja Pootsil. Ühtlasi leidis ta rakendust Tartu Ülikooli konsultatsioonipunktis Pärnus.
Alates 1955. aastast osutus võimalikuks siduda oma elu Tartuga, sest ülikooli juurde otsiti parajasti hiina keele oskajat.
Pent Nurmekunna nimega seostatakse eelkõige legendaarse Tartu Ülikooli orientalistika-kabineti rajamist 1956. aastal. Ta juhtis seda kuni tagandamiseni 1983. aastal. Tema oli selle institutsiooni ellukutsuja ja hing.
Nurmekunnast ja tema keeleõpetamise meetoditest räägiti juba toona legende. Tema õpilastest kasvas üles terve plejaad tõsiseid idahuvilisi, nagu Haljand Udam, Ly Seppel ja Linnart Mäll.
Pilk ida poole
Samal ajal õpetas Nurmekund filoloogiateaduskonnas keeli ning lõi suhteid Venemaal ja mujal tolleaegses Nõukogude Liidus.
Kui sõjaeelsel perioodil oli Nurmekund keskendunud lääne-euroopa keeltele, siis nüüd võttis ta põhjalikumalt ette just ida keeled. Esimene tutvus nendega oli tal tehtud juba enne sõda. Hiina keele õpinguid olevat ta alustanud Tartus Leo Lensmendi käe all, jaapani keele õpinguid aga koguni Viljandis, kus tema esimene õpetaja oli olnud Jaapani diplomaadi endine lapsehoidja.
Veel 1990. aastate algul õpetas Pent Nurmekund Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilastele araabia ja pärsia keelt.
Sada keelt suus
Lood Pent Nurmekunna erakordsest keelteoskusest muutusid legendaarseks. Mitmesugustest allikatest võis kuulda või lugeda, et ta oskavat 90—100 keelt. Ise väitis ta seejuures end oskavat umbes 60 keelt, neist paarikümnes suutis ta oma sõnul end vabalt väljendada.
Nurmekund armastas rõhutada, et Ameerika mandrilt ei valda ta ühtegi keelt, Aafrikast oskab vaid paari keelt, Aasiast mõnevõrra rohkem ja Euroopa keeltest peaaegu kõiki.
Nõukogude aja eripära tõttu ei ole Pent Nurmekunna raamatupärand kuigi suur. Saamegi mainida üksnes eespool nimetatud, 90 aasta juubeliks ilmunud mulgimurdelist luulekogu «Kõllanõmme» (1996) ja samaks tähtpäevaks ajastatud, kuid juba postuumselt avaldatud keeleteaduslike artiklite kogumikku «Keeltemaailm» (1997).
Mõlemad raamatud ilmusid Veljesto eestvõttel. Luulekogu «Kõllanõmme» trükiti teadlikult ainult sada eksemplari, seega on tegemist ka bibliofiilset huvi pakkuva väljaandega.
Paraku sai vahetult pärast luulekogu ilmumist, 1996. aasta päris viimastel päevadel Pent Nurmekunna maine elu otsa. Ta lahkus siit ilmast 28. detsembril 1996 ja maeti 5. jaanuaril 1997 Tartu Raadi kalmistule.
Elu lõpul miljonäriks
Vähesed teavad, et enamiku elust materiaalses mõttes väga tagasihoidlikult elanud Pent Nurmekund sai enne surma Saksamaalt päranduse, mida ka kasutas omanimelise sihtkapitali rajamiseks. Selle rahaga toetati noorte germanistide õpinguid ja reisimist maailmas.
Nurmekunna-nimeline Germanistika Sihtasutus lõpetas tegevuse 2003. aastal pärast stipendiumi hallanud pankade pankrotti. Järelejäänud raha eest suudeti väikeses tiraažis välja anda Pent Nurmekunnale pühendatud mälestus- ja tänuraamat «Ühe miljonäri lugu», millest peamise osa moodustavad tema enda linti loetud mälestused.
Pent Nurmekunnal oli oskus tabada müütilist ka igapäevaelus. Luulekogus «Kõllanõmme» on järgmised luuleread: «Tiis miu pis’ksest Kõllanõmmest / Idämaise muisteluu». Pigem on idamaine muistelugu saanud temast endast.
Kas Pent Nurmekund olekski sedavõrd tuntud ja tema isiksus nii paljusid allusioone tekitav, kui ta elu oleks kulgenud lihtsalt ja sirgjooneliselt nagu ühele tõsisele akadeemilisele keeleteadlasele kohane? Kahtlen selles. Püüe tema isikut maha vaikida või vähemasti selle tähtsust pisendada tegigi temast lõpuks legendi.
PENT NURMEKUND
Tuntud keelemees ja Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajaja.
Taastas Eestis idakeelte õpetamise ja uurimise. On kirjutanud artikleid tungani keele ajaloo ja idakeelte õpetamisest Tartu Ülikoolis. Veel 1992.—1994. aastani õpetas ta usuteaduskonnas araabia ja pärsia keelt.
Allikas: ENE

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar