Teisipäev, 22. märts 2022

22. märts - Johannes Semper 130

22. märts 1892 Tuhalaane vald, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn


Johannes Semper oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist, poliitik (üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest) ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.

J. Semper sündis õpetaja peres. Ta alustas õpinguid 1901. aastal Viljandis Heine eraprogümnaasiumis (praegune Viljandi Kesklinna kool) ning jätkas 1905. aastal Pärnu gümnaasiumis. Haridusteekond jätkus Peterburi ülikoolis 1910.-1914. aastani, kus õppis romaani-germaani filoloogiat. Edasi läks J. Semper Moskvas asuvasse Riia polütehnikumi (1915-1916), kus õppis arhitektuuri. 1917 mobiliseeriti Semper Vene sõjaväkke, kus ta lõpetas sõjakooli lipnikuna. Naasnud Eestisse, astus Semper ohvitserina I Eesti Polku ning osales samal ajal poliitilises elus. Ta oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest ning 1919-1920 ka Asutava Kogu liige.
 
Peagi ta loobus poliitilisest tegevusest ning siirdus Berliini, kus õppis aastatel 1921-1925 võrdlevat rahvateadust, filosoofiat ja esteetikat. Järgnevad paar aastat elas ta Pariisis ning 1928. aastal lõpetas Johannes Semper Tartu ülikooli magistrikraadiga kirjanduse alal. Samal aastal alustas ta seal ka tööd õppeülesandetäitjana. 1930. aastast alustas J. Semper tegevust ajakirja „Looming“ toimetajana. Pärast Eesti okupeerimist liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal. Semper oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Ta oli aastail 1940-1948 Eesti NSV Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail 1941-1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja, aastail 1946-1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komisjoni.
 
Kirjanduslikku tegevust alustas Johannes Semper „Noor-Eesti“ väljaandeis. Ta kuulus nii „Siuru“ kui ka „Tarapita“ rühma. Tema loomingusse kuuluvad artistilised luuletistekogud (nt 1917 „Pierrot“, 1919 „Jäljed liival“, 1922 „Maa- ja mereveersed rütmid“), novellikogud (nt 1919 „Hiina kett“, 1927 „Ellinor“), psühholoogiline romaan „Armukadedus“ (1934), reisikirjad. Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm (nt kogumikud "Näokatted" ja "Meie kirjanduse teed"). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. J. Semper on avaldanud ka rohkesti tõlkeid, suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi. Oma ilukirjandusliku toodangu, tõlgete ja paljude kunstiküsimusi käsitlevate artiklitega on Semper tunduvalt mõjustanud eesti esteetilise kultuuri tasapinda.
 
Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks. Ta kirjutas ENSV ajal ka teisi teoseid, kuid langes 1950. aastal EKP Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.
 
Johannes Semper sai 1940. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Teda on tunnustatud 1945. aastal kui Eesti NSV teenelist kirjanikku ning 1964. aastal kui Eesti NSV rahvakirjanikku. Johannes Semperi nime on kunagi kandnud Tartu 8. Keskkool.
 
Kasutatud allikad:
  • Johannes Semper. – Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Semper (22.11.2012)
  • Semper, Johannes. - Eesti Entsüklopeedia : VII köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994. Lk 683
  • Semper, Johannes. - Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk 521-522

Foto allikas http://www.kirmus.ee/erni/foto/semp01.jpg

Kirje ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar