Tundmatu
Kultuur, kui
sõna, on mentaalne konstruktsioon, mis omandab erinevates varjundites erineva
tähenduse. Sestap on tal tohutult erinevaid definitsioone ning rõhuasetusi. Asja
„lihtsustamiseks“ on mõiste käsitlus leidnud oma koha erinevates
teadusdistsipliinides ning toonud muudest teadusvaldkondadest kaasa uusi piire
hägustavaid termineid, mistõttu on kultuuri kui tervikut akadeemilises mõttes
raske üheselt hoomata. Iga koolkond ja mõjukas autor piiritleb ja uurib
kultuuri vastavalt sellele, mida tema oluliseks peab.
Laias laastus on
olemas kaks kultuuri põhidefinitsiooni. Esimene neist on üldiselt tuntum, see
kirjeldab kultuuri kui esteetilise kvaliteedi standardit. Teine definitsioon
(seostub Herderi ja 18. sajandiga) juurdus antropoloogias, kus kultuuri mõiste
tähistab ühiskonnas olulisi sümboleid ja väärtusi.
Kultuuri uurimine teadusena on valgustusaja laps, mis on oma
teel kultuuri olemuse ja selle mõistmise poole teinud läbi mitmeid muutusi. Tema
filosoofiliseks teljeks on humanism. Alates 19. sajandi universalistide ja
relativistide vastasseisust ning uute interpretatsioonide lisandumisest on
kultuuri uurimise põhimotiiviks saada tuge ühiskondlike muutuste, arengute ning
kultuuridevaheliste erinevuste mõistmisel. Marvin Harris väidab, et kultuuri
mõistmisel on peaaegu alati olnud mängus poliitiline aspekt, mis on mõne
küsimuse toonud esiplaanile või kuulutanud tabuteemaks.
Kultuur mõistena
eeldab teatud ühtsust ja homogeensust, kuid päriselus on lugu hoopis
mitmetahulisem ja –tasandilisem. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika tõi
välja, et kultuuriuurimine ei saa silma kinni pigistada tõsiasja ees, et iga kindel
kultuuriline ilming on seotud kindla ajahetke, ühiskonna ja ideoloogiaga ning
et samal ajal samas sootsiumis võivad paralleelselt esineda hoopis teised
kultuurigrupid- ja nähtused. Kultuur kui nähtus on fikseeritud kas teksti- või
kultuurikandja tasandil. Seega luuakse kultuuri fikseerides erinevaid suhtumisi
kultuurikeskkondade kaudu.
Identiteet kultuuri osana
Kultuurist
rääkides on oluline roll identiteedil. Identiteediküsimused on
humanitaarteadustes tähtsal kohal – identiteedi antropoloogiline kontseptsioon,
relatiivse identiteedi filosoofiline käsitlus jne. Tähtis on ka tõsiasi, et identiteet on
allutatud ajaloole.
Edward Spicer on
öelnud, et: „Igasuguse
identiteedisüsteemi oluliseks tunnuseks on indiviidi usk enda kuuluvusest
teatud sümbolite juurde, või täpsemalt öeldes: kuulumine selle juurde, mida
need sümbolid väljendavad. Nagu on olemas individuaalsed identiteedisüsteemid,
on olemas ka kollektiivsed.“
Juri Lotmani kultuurisemiootikast
võib järeldada, et identiteet sünnib dialoogis ning seega on alati
mitmemõõtmeline, kujutades endast samastumisvõimaluste võrgustikku, mille
põhialus sõltub sellest, kelle suhtes end määratletakse. Identiteediloome
käigus ühendatakse individuaalses mälus ja kultuurimälus sisalduvad
samastumisvõimalused arusaamaks iseendast suhtes ümbritsevaga. Analüüsides
kultuurilise identiteedi kujunemist ja selle manifestatsioone kultuuritekstides
saame teha vahet individuaalse ja kollektiivse ning tegeliku ja deklareeritud
identiteedi vahel. Nii indiviidi kui kultuuri aktuaalne identiteet kujuneb
seega kommunikatsiooni ja mälu, reaalse kultuuriprotsessi ja enesekirjelduste
vahelises pingeväljas.
Identiteedi peamiseks ülesandeks
suhestumise ning enesekuuluvuse määratlemise kõrval on suutlikkus mõista. Rein
Veidemann on artiklis „Identiteet ja müüt“ öelnud, et „Mõistmine tähendab kõigepealt valmisolekut
erinevate identiteetide kujunemisteede ja -viiside analüüsiks ja seejärel ka
identiteedierinevuste tunnustamist.„
Peeter Torop on
tõstatanud küsimuse teadlase identiteedist – kuidas teadlane identifitseerib
end oma distsipliini sees ja millise suuna ta valib: „Kultuurianalüütik on seega kahekordse vastutusega teadlane. Tema
professionaalsus seisneb nii analüüsivõimes kui uurimisobjekti loomise
(kujutlemise, piiritlemise) võimes. Võime luua uurimisobjekti ja analüüsivõime
määravad ära ka analüüsitavuse parameetrid. Seega sõltub kultuuri analüüsitavus
sellest, kuidas analüütik dialoogi enda ja oma uurimisobjekti vahel arendab,
olgu ta siis antropoloog või kultuurisemiootik.“
Kultuur akadeemilise metakeele paljusese
inspireerijana
Algselt valitses
mõtteviis, et kultuur on midagi uurijast väljaspool asuvat – objekt. Kultuuri
uurimise metakeele kujunemist võib jälgida uusaja alguse (Vico, Herder jt.),
kuid on saanud olulisi mõjutusi ka filosoofilistelt koolkondadelt alates
sümbolismist ja hermeneutikast ja lõpetades kultuurisemiootikaga. Kant pani
alguse traditsioonile, mis võttis küsimärgi alla uurija positsiooni
kultuuriuurimise protsessis. Üha enam hakati esitama küsimust, kas kultuur
mõjutab indiviidi või mõjutab indiviid kultuuri ning kuidas on võimalik uurida
midagi ise asja mõjusfääris olles või ennast sellele vastandades (võõraid
kultuure uurides).
Kultuuri loojaks
on inimene, objektiks loodus või ühiskond. Vastavalt viimasele jaguneb kultuur
loodust- või ühiskonda korraldavaks. Erinevaid käsitlusi lugedes saab selgeks,
et kultuuriteadustes pole enam kesksel kohal mitte niivõrd see, mida uuritakse
ehk asi iseeneses, vaid see, kuidas seda üheselt mõistetavalt paika panna,
analüüsida. Kultuuri uurivates teaduses jagunevad uurimissuunad laias laastus
kaheks – üks püüab täpsustada seda, mida kultuuris uuritakse ning teine seda,
millist distsipliini oleks mõistlikum kasutada, et jõuda tervikkäsitluseni.
Kultuur aga on selline uurimisobjekt, mis on küll olemas, kuid vajab samal ajal
teatut loovust objekti nägemisel.
„Ühel
juhul määratletakse kultuuri distsiplinaarsena (kultuur on see, mida üks või
teine distsipliin suudab kultuuris analüüsida), teisel juhul kirjeldatakse
distsiplinaarseid kultuurikäsitlusi kultuuri parameetritena, mille sünteesimise
kaudu on võimalik (teoreetilise ideaalina) jõuda kultuuri tervikkäsitluseni.
Isegi elementaarse konkretiseerumise korral, liikudes inimkultuuri tasandilt
läbi etnilise ja sotsiaalse kultuuri individuaalse kultuuri tasandile, säilib
see mõlema tendentsi ühildamise keerukus.“ (Peeter Torop. Kultuuri
analüüsitavusest)
Erinevatel
distsipliinidel on kultuuri uurides seega sama probleem – kuidas suhestuda
kultuuri kui uurimisobjekti? Neil kultuuriuurijatel, kes lähevad otse kultuuri
sisse ja püüavad sealt ilma eelkontseptsiooni loomata vaid teatud andmeid
hankida, on olukord lihtsam. Teised, kes püüavad selgust saada, kuidas üldse
saavutada uuritavust, seisavad silmitsi mitmete paradoksidega ning põimivad
probleemi lahendamiseks erinevate kultuuri uurivate distsipliinide meetodeid ja
termineid hägustades alldistsipliinide vahelisi piire veelgi. Püüd luua
kultuuri uurimiseks täiesti uute alused on päädinud kulturoloogias, mille
eesmärk on töötada välja integreeritud lähenemine kultuurile tervikuna.
Mida rohkem
kultuuri üle teoretiseerida ning seda mõista tahta, seda enam saab aru, et
valdkonnas olemasolevad teooriad ning kultuuriuurimises kasutatavad meetodid on
sunnitud end üha uuesti looma ning kulutavad palju aega enesedefineerimisele. See
sunnib meid pidevalt otsima uusi viise selleks, et selgitada asju üheselt
arusaadavas keeles.
Lugedes
kultuuriuurimisele keskendunud tekste tekkis tunne, et ma püüan rehaga heina
niita. Valdkonna tihe põimumine teiste humanitaarteadustega ning iga teoreetiku
erinev lähenemine ja arusaamad kinnistasid küll teadmise, et nõnda vehkides
võib mõne viljakõrre maha lõigata, kuid üldine pilt jääb siiski segane. Teksti
alguses välja toodud aforismi ideed järgides oleks samaväärselt hea lahendus
võtta kätte käärid ning lõigata kõrsi ükshaaval. Vaeva kultuuri kui uuritava
objekti mõistmiseks või uurimise tulemuse saamiseks tuleb näha niikuinii – me
võime seda teadust (nimetagem seda nii) distsiplineerida, integreerida, interdistsiplineerida,
transintegreerida ja dedistsiplineneerida, kuid tulemus on igas ajas ja
ühiskonnas ikkagi erinevalt tajutav ning mõistetav. Kultuur oli ja on
abstraktne mõiste. Selles peitubki tema võlu.
Inspireerivad ja kasutatud allikad
- Barkalaja, A. Identiteet ühiskondliku ja isikulise
vahelülina: efektiivse keha mõiste kasutusvõimalusi. – Kirikiri http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=381
- Laanemäe, A. Kulturoloogia. - A&L, 2007
- Dundes, A. Kes on rahvas?. – Varrak, 2002
- Lotman, J. Semiosfäärist. – Vagabund, 1999
- Lotman, J. Kultuurisemiootika. – Olion, 2006
- Torop, P. Kultuuri analüüsitavusest // Acta
Semiotica Estica VI . – Tartu, 2009
- Veidemann, R. Identiteet ja müüt // Postimees Online 21.06.2007 http://www.postimees.ee/210607/esileht/arvamus/267758.php
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar