teisipäev, 30. jaanuar 2018

28. jaanuar - teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane Mihkel Veske

Eesti teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane
Mihkel Veske
28.01.1843 Veske t, Vilimeeste k, Holstre v – 16.05.1890 Kaasan

Mihkel Veske oli esimene kõrgelt haritud eesti soost keeleteadlane, kes 1872. aastal kaitses doktorikraadi soome-ugri keelte võrdlev-ajaloolise grammatika alal Leipzigi ülikoolis, mis oli üks tolleaegseid keeleteaduse tippkeskusi. Kuulus Carl Robert Jakobsoni vaadete pooldajana eesti rahvusliku liikumise juhtide hulka. Veske tuntuimad tekstid on rahvalikud laulud "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" ja "Mingem üles mägedele".
 
Sündis 28. jaanuaril 1843 Veske talus talumehe peres. Ta õppis algul Pulleritsu külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis ning seejärel vabakuulajana Tartu gümnaasiumis.
 
1866. aastal siirdus ta Paistu Maarja koguduse õpetaja Woldemar Adolf Hanseni toel õppima Leipzigi misjonikooli, mida ta ei lõpetanud. Seejärel astus ta Leipzigi ülikooli, kus õppis võrdlevat keeleteadust. 1872. aastal kaitses ta doktorikraadi keeleteaduses.
 
Peale doktorikraadi kaitsmist naases Veske Eestisse, kus tegi esmalt kaastööd ajalehtedele „Neue Dörptsche Zeitung“ ja „Eesti Põllumees“. 1874. aastast oli Veske Tartu Ülikoolis eesti keele lektor. Veske oli esimene eesti keeleteadlane, kes rakendas võrdlev-ajaloolist meetodit. Väitekirjas „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes” (Leipzig, 1873) osutab ta muu hulgas eesti keele 3. välte tekkepõhjustele.
 
1878. aastast oli eesti keele õpetaja Tartu venekeelses seminaris.
1879 ilmus „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis”, milles ta soovitas rajada kirjakeel põhjaeesti keskmurdele ning võtta kasutusele foneetiline kirjaviis.
1875–1984 käis Veske suviti murdeuurimisreisidel
1880 viibis Soomes
1881–1883 avaldas „Soome keele õpetus“ I-II
1882–1986 Eesti Kirjameeste Seltsi president
1884 asutas ajakirja Oma Maa
1885–1886 viibis Ungaris, kus omandas vahest esimese eestlasena ülikiiresti ungari keele oskuse.
 

Mihkel Veske luuletajana

 
Luules taotles Veske regivärsi eeskujul rahvalikku lihtsust, konkreetsust ja kõlarikkust; luuletuste põhilaad on ülev ja optimistlik. Avaldas luulekogu „Laulud Wiisidega” (1874) ja koorilauluväljaande „Laulukogu...” (1880, koos P. Abeliga; Veskelt 13 laulu). Postuumselt ilmusid 1899 „Dr. Veske laulud”.
Tema isamaalised luuletused „Kas tunned maad, mis Peipsi rannast” ja „Minge üles mägedelle” on muutunud rahvalikeks lauludeks. Enda kogutud rahvaluulet avaldas Veske antoloogias „Eesti rahwalaulud” (I–II, 1879–83). Kirjutas rahvaluule kohta ka mitu püsiväärtusega uurimust. Eestindanud saksa, vene, soome, ungari jmt rahva luulet.
 

Mihkel Veske Kaasanis

 
Veskest oleks võinud saada esimene eesti keele professor Tartu ülikoolis, aga venestusajal sai talle ilmselt saatuslikuks tema liigne rahvuslikkus. Nii pidi ta olude sunnil jätkama oma teadustegevust Kaasani ülikoolis, kuhu ta siirdus 1886. a sügisest. Kaasanisse aitas tal kohta leida Baudouin de Courtenay, maailmakuulsa Kaasani koolkonna rajajaid, kes ise töötas sel ajal Tartu ülikoolis. Kaasani ülikoolis tegutses Veske soome-ugri keelte õppejõuna kuni oma ootamatu surmani 1890. aastal.
 
Mihkel Veske ametlik nimetamine Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks toimus 8. veebruaril 1886. 1887. a veebruaris saabus Veske Ungarist Peterburi. Aprillis sõitis sealt edasi Moskvasse, kus aabitsatki appi võttes õppis väga kiiresti selgeks vene keele, mis siiski, nagu hiljem osutus, ei olnud piisav kuulajate leidmiseks. Alles 6. augustil sõitis Veske Moskvast Kaasanisse. 3. septembril 1887. aastal pidas ta Kaasani ülikoolis oma esimese loengu teemal „Finnoloogia tähtsus ja edusammud”.
 
Mõnikord on arvatud, et Veske oli Kaasani ülikooli professor, kuid sellele väitele ei ole võimalik leida kirjalikku alust. Kuna ta ei vallanud piisavalt vene keelt, siis oli tal vaid üks üliõpilane – N. Titov. Siiski ei jäänud Veske Kaasani-aeg ka vene teadusloo jaoks tarbetuks: tal ilmus paar raamatut ja mitmeid artikleid. Samuti sooritas Veske kaks ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde ja korjas ligi 200 tšeremissi ja mordva laulu. Veske tööd, mis, etterutatult öeldes, jäid pooleli, leidsid tunnustust 16. juunil 1889. a, mil ta sai riiginõuniku auastme.
 
Kaasanis elas Veske kehvades tingimustes. Palk oli tal küll korralik, kuid võlad olid nii suured, et 200 rublast sai ta kätte vaid 30 rubla. Teadlane elas Nikolai väljakul Juškovi majas kolmandal korrusel korteris 14, madalas väikeste akendega toas. Magamisase oli raamaturiiulite taga. Veske oli väikest kasvu, 164 cm pikkune poissmees. Sõi põhiliselt korra päevas – õhtuti –, mistõttu kannatas alatoitluse all. Töötas öösiti. Parimaks sõbraks oli talle marilane Mari El-ist, Morko rajoonist pärit Kaasani ülikooli üldajaloo professor Ivan Smirnov (1856–1904), kes hiljem ka seda oma mitmes töös märgib. Smirnov on koostanud ka Veske eluloo ja tööde bibliograafia, avaldanud temast ülivõrdelisi artikleid ja samuti nekroloogi.
 
Kaasanis huvitus Veske volga keeltest. Kaasanis elades käis ta uurimismatkadel maride ja mordvalaste juures, avaldas käsitluse mari keele murrete („Исследования о наречиях черемисского языка”; Kaasan, 1889) ning läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhete kohta („Славяно-финские культурные отношения по данным языка”; Kaasan, 1890).
 
Mihkel Veske suri Kaasanis 16.05.1890. Tema põrm toodi Tartusse ja maeti Raadi kalmistule.
 
1899. aastal avati tema haual Tartu Uus-Jaani kalmistul mälestussammas.Graniidist alusel asus August Weizenbergi loodud Mihkel Veske büst. Büst eemaldati haualt pärast II maailmasõda, haud ise ning samba graniitalus on muinsuskaitse all.
 

Allikaid:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar