esmaspäev, 12. oktoober 2020

Peter Wohlleben. METSA KASUTUSÕPETUS


Tänapäev, 2017
210 lk.

Metsas ainult puude nägemine muutub varem või hiljem üksluiseks, aga seal jalutamine omandab tõelise võlu alles loomade vaatlemisega. Suurematel loomadel on vaja suuremat eluruumi. Kui suurt jahiala vajab ilves? Või rebane? Aga ämblik? Milliseid loetavaid jälgi nad oma tegevusega maha jätavad?

Seened metsas on muide üsna erilised olendid. Teadus ei ole suutnud neid päriselt liigitada, ta on jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Mõned seeneliigid on puude oluliseks partneriks. Puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks saabuva põua eest. Kuna nende endi juured ei ulatu igasse nurka, võtab seeneniidistik sõnumite edastamise enda kanda. Seepärast räägivadki teadlased metsatukaveebist, metsa internetist. Kuidas puud tasuvad seentele nende teenuste eest?

Metsas laagrisse jäädes tasub sipelgapesadel ja nende asukatel - arukuklastel ning nende käiguteedel silma peal hoida. Kui suured on nende sipelgate pesakuhilad? Ja kui palju ulatuvad pesakuhilad maa alla? Sipelgad on nagu metsapolitsei, kes  kannavad oma pesakuhilasse toiduks kahjulikke röövikuid ja putukaid.

Metsad on vähemalt Kesk-Euroopas üsna süütud looduskooslused, nad sarnanevad rahuliku eesaiaga. Aga on ühed putukad, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks – need on puugid. Oht enda külge puuke saada väheneb oluliselt, kui riietus ja matka teekond on sobivad. Tuleb eemale hoida metsa alustaimestikust. Sest puugid ootavad oma ohvrit maas, rohukõrtel. Aga kui te siiski nahalt puugi leiate, kuidas tuleb käituda? Milliseid haigusi levitavad puugid?

Rebaste poolt ei ähvarda meid enam mingi oht – hüva, nad varastavad mõnikord kodukanu. Marutaud metsades on ajalugu. Loodus aga mõtleb tasakaalu hoidmiseks välja midagi uut ja milline uus tõbi on marutõve koha nüüd hõivanud? Kes seda levitavad? Kas tohib metsas süüa maasikaid ja mustikaid?

Inimesed ja loomad saavad omavahel päris hästi hakkama. Metsloomad hoiavad inimesest üldiselt aupaklikku kaugusesse. Kuidas kaitsevad oma karja lambakasvatajad? Ja mida teha siis, kui kohtad metsateel hunti? Omadest kogemustest võin öelda, et hundid on väga uudishimulikud.

Mitmete kodumaiste puuliikide võrsed on söödavad. Milliseid tohib toiduks kasutada? Kuid parkides ja aedades on üks võõrliik – hõlmikpuu, mis tõmbab tähelepanu halva lõhnaga. Teda nimetatakse liigi vanuse tõttu ka elavaks fossiiliks. Mille järele haisevad selle puu viljad?

Kuuske nimetatakse koju igatsevaks liigiks. Looduse poolest eelistab ta niisket ja väga külma ilma.
Miks ei ole kuuseistandikud siiski soovitavad? Teadlased ennustavad, et järgmistel aastakümnetel kaob kuusk enamikest Kesk-Euroopa metsadest. Mis põhjusel? Mis põhjusel tahaks valge nulg olla pigem lehtpuu?

Mida tehakse äikese ajal metsas? Kui tormi-ilm tabab ootamatult, siis tuleb tegutseda, tuleb varju otsida. Välgutabamuse tõenäosus on kõigil puuliikidel ühesugune, oluline on vaid, kui kõrgel puu kasvab. Vältige kõrgendikke ja ärge otsige kaitset puude alt, mis on väga suured ja ulatuvad teistest metsapuudest kõrgemale. Miks? Kui liigute lehtmetsades, kuulete lindude ilmateadet. Metsvindil näiteks asendub lõbus laul solvunud krääksatusega.

Kui sajab tavalist vihma, tuleb teha valik, millise puu all seista. Lehtpuude oksad juhivad vihmavee
otse alla. Aga okaspuud juhivad vihmavee tüvest eemale. Kuidas kasvavad kuuskede oksad ja mis põhjusel on loodus nii seadnud? Ka rahulik udune ilm on petlik Kuivanud vanad oksad imavad niiskust ja murduvad ootamatult.

Mets ei tunne inimeste sisseseatud kellaaegu, vaid sätib oma rütmi endastmõistetavalt päikese asendi järgi. Mets tunneb ära erinevused päeva ja öö vahel, linnukell annab meile aimu, kui peenelt näiteks linnud eristavad kasvavat päevavalgust. Et kõik lauljad oleksid natukenegi kuulda, on igal linnuliigil oma kellaaeg, mil nad on tõeliselt sõiduvees.

Kas teate vana tarkust, mismoodi sambla abil teed leida? Sammal armastab niiskust ja kasvab seepärast nagu kompass kenasti lääne pool. Mispärast?

Kas tunneksite end hästi öösel üksi pimedas metsas? Kõik teie meeled ja instinktid hakkavad lärmi lööma, kui te ei näe ega kuule enam üldse mitte midagi peale paari veidra heli? Peter Wohlleben ütleb et öine mets on erakordselt turvaline ja ilus elamus, kus tsivilisatsiooni helid hääbuvad. Alles siis saab aru, kui kaugele hääled kanduvad. Vaibub akustiline müra, mis päevaga kaasneb. Eriti liigutav tundub teadlaste uus avastus, et puud langevad pimeduse saabudes lausa unne.

See raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on teie sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina ja kompimismeel. Koduümbruse metsad on teie metsad, mis ainult ootavad avastamist. Ärge muretsege – me kõik kuulume metsa juurde. Vähemalt siis, kui liigume jalgsi.
Soovin teile suurt rõõmu koos suurte ja väikeste imedega!


Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1442616

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar