Meelis Friedenthal. PUNKTI ÜMBER

Lugemisbingo mängulehe soovituslikud teemad, kuhu võiks sobida: Ilukirjandus, Ulme, Ajalugu
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Varrak, 2023

Eesti ulmeauhind Stalker 2024 - parim eesti autori romaan

„Minu Dimitroula,

Täna õhtul tahan juua, sinuga, mu sõber.
Alustame nagu ikka.
Lähme siit Rafina juurde,
Seal on kala, retsinat ja kirge.“
- Smyrneika (e. Kreeka traditsionaali) viisil

Kas otsid, midagi teistsugust ja omalaadset? Kui jah, siis Meelis Friedenthal’i raamat „Punkti ümber“ on just see „miski“, mida otsid.

Raamat räägib läbi Verdi nimelise poisi silmade elust, olemisest, tunnetest ja kõigest jäävast ning kaduvast. Verdi on väikene poiss, keda elutormid ja maailma raputused liigutavad ühest paigast teise ning nagu eluski juhtub temaga kummalisi olukordi.

Läbi nende rullub lahti maagiline ja hästi loetav sisu, mis paneb lugeja mõtisklema erinevatel elulistel aspektidel jättes loetu pikaks ajaks kuhugile mälusoppi hõljuma.

See on huvitava lahendusega ja mõnus lugemine varahommikuse päikesetõusu ja loodushäälte keskele.

Raamatut luges: Ingel Vossmann-Treial

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2213010

29. juuni - kunstnik Peet Aren

Teatrileksikon

Peet Aren
29.06.1889 Oidiste k, Võisiku v, Viljandimaa - 26.01.1970 New York, USA
Maali- ja teatrikunstnik, graafik

Peet Aren oli Eesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik.  Ta sündis 29. juunil 1889 Oidiste külas Võisiku vallas Viljandimaal renditalunike peres.

Lõpetanud õpingud kohalikus ministeeriumikoolis asus õppima Tartu Õpetajate Seminaris. 1905. aastal katkesid Tartus õpingud. Aastatel 1908–1913 omandas kunstihariduse joonestamise, maalikunsti ja dekoratsioonimaali erialal Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis N. Roerichi juures. N. Roerich on vene kunstis tuntud muinasteemade käsitlejana ja dekoratiiv-stiliseeriva laadi viljelejana. Oli rahvusromantilise suuna peamisi esindajaid vene kunstis. Lisaks on Peet Aren nimetanud oma õpetajatena I. Bilibinit ja A. Rõlovi.

Alates 1909. aastast osales pidevalt erinevatel kunstinäitustel. Tema tööd olid väga stiilitundlikud ja mõjutatud saksa ekspressionismist ning art déco’st.

1914. aastal suundus koos Paul Burmaniga Krimmi, sealt Viini ning Münchenisse end täiendama. Pärast sõja puhkemist interneeriti, oli Kemptenis ja Traunsteinis vangis. Vabanes vangistusest 1915. aastal ja pöördus peale seda kodumaale tagasi. Elas peale naasmist aastatel 1916–1918 Narvas. Vabadussõja ajal töötas Tallinnas Vabadussõja muuseumis joonestajana.

Aastail 1920–1925 oli Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiiivmaali- ja akvarelli õppejõud. Aastast 1921 ka Draamastuudio ning 1926–1930 Tartus “Pallase” maali- ja graafikaõppejõud.

1944. aastal läks Saksamaale, alates 1949. aastast elas Ameerikas.

1930-ndail töötas Tallinnas ja lõi sel ajal peamiselt sisekujundusi sh erinevatele kohvikutele ja kinodele nii Tallinnas kui Tartus, samuti Pärnu rannahotellile. Peet Aren viljeles tahvel- ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-, raamatu- ja tarbegraafikat, lisaks tegi lava- ja sisekujundusi.

Tegi ka raha- ja postmargikavandeid ning osales 1918–1919 Eesti postmargikavandite võistluses, kus pälvis II koha auhinna. Rahvusvaheliselt leidis tunnustust margisari “Viikingilaev” (1919). Lisaks sellele kavandas linnavaadetega nahakunsti esemeid. Tema kujundatud on Eesti Vabadusristi autasu ja Eesti Draamastuudio teatri, hilisema Eesti Draamateatri embleem.

Peale teist maailmasõda maalis peamiselt maastikke. On loonud hulga plakateid, karikatuure ja eksliibriseid. Tema teoseid on ka Teatri- ja muusikamuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis lisaks Eesti kunstimuuseumile.

Tema tegevus hargnes peamiselt rakenduskunstiliste ja kujunduslike ülesannete alal. Lisaks eelmainitule lõi ta kujundusi Eesti osakondadele rahvusvahelistel messidel Königsbergis ja Berliinis. Fantaasiarikkus ja dekoratiivne komponeerimisnärv tegid temast paindliku ja kiiresti töötava kujundaja, mis võimaldas operatiivselt töötada ning vastas seeläbi ka kirjastajate ja autorite soovidele.

Oli nii kunstnikeühingu “Pallas” kui Rakenduskunstnike Ühingu liige ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu üks asutajaid ning „Fraternitas Artis“ auvilistlane.

Peet Aren suri 26. jaanuaril 1970 Ameerika Ühendriikides.

Tutvu kunstniku teostega Eesti Kunstimuusemi digitaalkogus  

Allikad:

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline leksikon. 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Elulood. 2000. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Juske, A. 2013. Eesti maal läbi aegade. Tallinn: Printon Trükikoda.
• Läti, H. 1974. Peet Areni loomingust. – Kunst 1974 nr. 45/1, lk 21-25.
• Wikipedia: Peet Aren. https://et.wikipedia.org/wiki/Peet_Aren  (05. juuli 2024).
• Väike Mapp I Eesti maalijad: kuus värvilist ja neli ühetoonilist reproduktsiooni. 1923. Roman Espenberg.  (Fotod neist mapis olevatest maalidest on leitavad ka kunstimuuseumi digikogust.)
• Eesti Kunstimuuseumi digikogu veebileht. https://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-438 (05. juuli 2024)
• Enn Kunila kunstikollektsioon. https://kunilaart.ee/et/artist/peet-aren/?width=1263&height=0 (05. juuli 2024)
• Kumu blogi. https://kumublogi.ekm.ee/2020/06/04/nadala-teos-peet-aren-autoportree/ (05. juuli 2024) (autoportree)
• Eesti Teatriliit. http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/aren_peet1   (05. juuli 2024)

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

18. juuni – Jaak Sarapuu

Kirjanik, ajaloolane, pedagoog ja kirjastaja
Jaak Sarapuu
18.06.1939 Taheva k, Hargla khk, Valgamaa

Jaak Sarapuu sündis 18. juunil 1939. aastal Valgamaal Hargla kihelkonnas, Taheva külas talupidajate pojana. 

Haridustee

Jaak Sarapuu alustas oma kooliteed 1946. aastal Lepa algkoolis, mille lõpetas 1950. Aasta hiljem jätkas õpinguid Koikküla 7-kl koolis kuni 1954. aastani. 1954–1958 jätkas õpinguid Valga 1. keskkoolis. Kõrghariduse omandas Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus õppis aastatel 1969–1975 ajalugu ja filoloogiat.

Jaak Sarapuu on töötanud:

• 1961–1967 õpetajana Harju- ja Tartumaal
• 1969–1973 Viljandi Internaatkoolis
• 1973–1983 Viljandi Kaugõppekeskkoolis
• 1967–1969 näitlejana Ugala teatris
• 1983–1984 Viljandi Koduloomuuseumis metoodikuna
• Hiljem uuesti õpetajana Viljandimaal J. Gagarini nim näidissovhoostehnikumis
• 1990–1993 õpetajana Kirivere põhikoolis
• 1993 – … kirjastajana Viljandis
• Jätkab õpetajaametit erinevates Eesti koolides

Kirjandustee alguses …

Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskonna lõpetanud J. Sarapuu on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. Tema debüüt oli ajakirjas Täheke aastal 1963. Ta on saanud erinevaid auhindu ajakirjade Noorus ja Looming korraldatud jutuvõistlustelt. Alates 1989. aastast on Jaak Sarapuu ka Eesti Kirjanike Liidu liige.

Esimene proosakogumik oli „Austusavaldus". Lühivormi harrastava autori juttude tegevus toimub enamasti külaolustikus 20. sajandi lõpul. Kohati on Sarapuu kasutanud rahvaluuleainelisi ulme- ja õudusmotiive, näiteks „Uru"-sarjas või novellis „Nõidallikas".

1980. aastal avaldas Sarapuu oma esimese noorsoole mõeldud ajaloolise ulmejutustuse „Taevaslindlased ja kirveslased". Sellest sai alguse Eesti vanemale ajaloole pühendatud „Uru kummaliste seikluste" sari, millest viimati on ilmunud „Imeuhmer" (1993), „Lembitu salakuulaja" (1995) ja „Ohtlik rada" (1998).

Ta on kirjutanud ja avaldanud Eesti ajaloo õpikuid, erinevaid lugemikke, töövihikuid, koostanud atlaseid, seinakaarte ja -tabeleid.

Jaak Sarapuu teoseid on tõlgitud vene, läti ja bulgaaria keelde.

Eesti keeles avaldatud teosed:

• Ajalooline romaan kuningas Lembitust:
• Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan. Tallinn, 1993.
• Kuningas Lembitu: ajalooline roman. Viljandi, J. Sarapuu kirjastus, 2017.
• Ajaloolised jutud lastele:
• Taevalindlased ja kirveslased. Eestimaa minevikust III aastatuhande lõpust e.m.a. Tallinn, 1980.
• Salakivi: jutustus pronksiajast. Tallinn, 1983.
• Soovaimude laukast: jutustus varasest rauaajast. Tallinn, 1987.
• Uru kummalised seiklused muistses Eestis. Ajalooline jutustus. 1. raamat. Tallinn, 1991.
• Imeuhmer. Viljandi: J. Sarapuu kirjastus, 1993.
• Lembitu salakuulaja: jutustus 13. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1995.
• Ohtlik rada: jutustus 14. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
•  Lühiproosa:
• Austusavaldus: lühijutud. Tallinn, 1974.
• Kollendavate väljade vahelt: külajutte aastaist 1973–1977. Tallinn, 1978.
• Peremärgid. Jutud 1979–1986. Tallinn, 1990.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Kuni su küla veel elab... – lood külast koos paari lauluga. Tartu, 2016.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Ravvasita: jutukogu. Tallinn, 2021.
•  Õpikud:
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 1. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 2. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 1. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1997.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 2. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
• Irene Artma, Jaak Sarapuu, Vene kirjanduse õpik keskkoolile. Viljandi: J. Sarapuu, 2001.
• Jutustusi ajaloost: ajaloo õpik V klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2002.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Inimeseõpetuse õpik 8. klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2011.
• Ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile. Viljandi: Jaak Sarapuu Kirjastus, 2011.

 

Allikad:

• Eesti kirjanike e-leksikon https://sisu-vana.ut.ee/ewod/s/sarapuu
• Eesti kirjanike leksikon (2000).
• Foto: Eesti kirjanike e-leksikon: https://sisu.ut.ee/ewod/s/sarapuu/ 

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

10. juuni - Helju Lehesmets

Raamatukoguhoidja, bibliograaf ja kodu-uurija

Helju Lehesmets

10.06.1928 Äriküla, Polli v, Pärnumaa

Helju Lehesmets (s Veevo) sündis 10. juunil 1928. aastal Pärnumaal Polli vallas Ärikülas muusikalembeste kooliõpetajate perekonnas. Isa Nikolai (Nigul) Veevo (1893–1951) oli Polli vallakirjutaja ja hilisem Olustvere vallasekretär. Ema Lydia (s Marjak, 1902–1984) oli pärast sõda kassapidaja, sidetöötaja. Helju vend Peeter oli kaubandustöötaja.

Helju Lehesmets on õppinud:

• Saaretsi ja Tääksi algkoolis
• Viljandi I keskkoolis
• Viljandi töölisnoorte keskkoolis
• Viljandi lastemuusikakoolis
• Tartu riiklikus ülikoolis kaugõppes bibliograafiat ja raamatukogundust.

Ülikooli diplomitöös pealkirjaga “Viljandi rajooni raamatukogude võrgu arengutee 1860-1967” esitas ta ülevaate Viljandimaa raamatukogudest. Diplomitöö kaitses edukalt 1967. aastal.

Helju Lehesmets on töötanud:

• raamatukogudes
• õpetajana Viljandi kultuurikoolis (aine: bibliograafia) ja Abja keskkoolis (aine: eesti keel)
• kasvataja ja logopeedina Abja lastekodus

1956. aastal abiellus Helju eesti filoloogi Paul Lehesmetsaga (1929–2014). Oma elutöö tegid nad Abjas. Neil on kaks last poeg Taivo (s 1957) ja tütar Suivi (s 1967).

Helju Lehesmets juhtis Abja kirjandusklubi ja rahvatantsuringe. Ta on laulnud ansamblites ja koorides, mänginud näidendites, osalenud operetiringis. Ta kuulub Eesti muinsuskaitse, Eesti kodu-uurimise ja Eesti genealoogia seltsi. Lisaks veel aianduse ja mesinduse ning mulkide seltsi, kus ta teeb Abja krooniku tööd. Helju on olnud Mulgi Ukuvaka käsitööhuviliste üks eestvedajaid. Ta on kogunud andmeid Karksi, Halliste ja Abja tuntumate isikute kohta. Andnud erinevatele muuseumidele käsikirjalisi uurimusi, fotosid, käsitöid jm ning juhendanud õpilasi uurimistööde koostamisel.

Helju Lehesmetsa koostatud käsikirjad:

• „Abja kirjandusklubi (1973–2003)“
• „Karksi-Mõisaküla aiandusselts alates 1955“
• „Abja raamatukogu ajalugu“
• „Abja-Paluoja“

2004. aastal ilmus tema kirjutatud raamat „Abja mõis läbi aegade“.

Helju on kaasa aidanud mulgi keele ja kultuuri säilitamisele ja tutvustamisele. Koos abikaasaga tegid nad kaastööd Mulkide seltsi väljaannetele „Mulgi almanak“ ja „Mulke sõna“ ning 2004. aastal ilmunud Silvi Väljali ja Lembit Eelmäe mulgikeelse lugemiku „Mulgi meelen ja keelen“ koostamisele. Helju oli koos abikaasa Pauliga ka 1994. aastal üleriigilise mulkide kokkusaamise peamisi organiseerijaid Hallistes.

Helju on pälvinud koduvalla tunnustusena aastapreemia 2005, aukirju ja muid preemiaid.

Kasutatud kirjandus:

• Viljandimaa koduloolasi. - Viljandi : Tartumaa trükikoda, 2009
• Viljandimaa naised ajasillal. - Viljandi : Viljandimaa Naisselts, 2022
• Kaldma, H. Pere pühendub ühiskondlikule tegevusele // Sakala (2004) 18. veebr.
• Sõerd, M. Valmis raamat Abja mõisa ajaloost // Lõuna-Mulgimaa (2004) nr 7, lk 2
• Kaldma, H. Pulmapäeval 50 aastat tagasi sadas jõululund // Sakala (2006) 23. dets.

Biograafia koostas Ingel Vossmann-Treial

3. oktoober - Jaak Vendla

Pilt:  fotokoopia, Jaak Vendla (Feldmann), VR I/3, VM VMF 385:3 F, Viljandi Muuseum, http://www.muis.ee/museaalView/2895749 

Eesti sõjaväetegelane

Jaak Vendla

kuni 1935 Jakov Feldmann 

03.10.1893 Rääka t, Vastemõisa v, Viljandimaa - 20.10.1969 Tallinn

Sündis 03. oktoobril (vkj 21. september) 1893 Viljandimaal Vastemõisa vallas Rääka talus.  Õppis Põhjaka Nõmme valla-, Kaansoo ja Olustvere õigeusu kihelkonna- ning Vastemõisa ministeeriumi koolis, aastail 1911-1912 Kroonlinna merejungade kooli kaldakursustel, 1913-1914 Balti mere laevastiku suurtükiõppekoolis ning 1923-1925 ja 1937 Merekindluste ohvitseride kursustel.

I Maailmasõja alguses oli suurtükiõppekooli noorem allohvitser ja instruktor, augustist 1914 lahingulaeva Poltava soomustorni vanem.  Jaanuarist 1917 teenis Peeter Suure merekindluse 12-tollise patarei instruktori ja tornivanemana Sõrve säärel. Võttis osa lahingutest Saksa vägede vastu, sattus 17. oktoober 1917 vangi, vabanes novembris 1918.  

 

Vabadussõja ja Eesti Vabariigi ajal aastatel 1919–1939 mereväes. Oli teenistuse jooksul korduvalt Aegna saare komandandi ülesannetes:  

• alates 09. jaanuar 1919 2. diviisi tagavarapataljoni 2. roodus ja suurtükiväe tagavarapatareis  
• veebruarist 1919 miiniristlejal Wambola 
• märtsis 1919 lähetatuna Meredessantpataljoni Wambola kompaniis laiarööpmelisel soomusrongil nr 5 
• aprillist 1919 Aegna saare komandantuuri 12-tollise soomustorni ülema abi 
• septembrist 1919 ülema kt 
• novembrist 1919 rannapatarei nr 9 ülem
• aprillist 1919 ka ohvitseri asetäitja 
• Osales lahingutes Punaarmee vastu Soome lahel ja Lõuna-Eestis  
• jaanuarist 1920 rannapatarei nr 1 soomustorni ülema kt  
• aprillist 1934 rannapatarei ajutine ülem, korduvalt Aegna saare ajutise komandandi kt 
• aprillist 1940 Naissaare komandantuuri rannapatarei nr 16 ülem. Nooremleitnant maist 1921, leitnant 1925, vanemleitnant 1934
• Oli Aegna saare komandantuuri ohvitseride kogu abiesimees ning Mereväe Ekipaaži kohtu, merekindluste ohvitseride aukohtu ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osak liige
• Septembris 1940 vabastati teenistusest.  Peale seda küünlatehase Steariin aiaäri juhataja ja töötaja 

1950-1964 bakaalkaupade hulgikaubanduse kontori kaubatundja ja laojuhataja. 

Suri 20. oktoober 1969 Tallinnas. 

Maeti Tallinna Metsakalmistule 28. oktoobril 1969. 

Tunnustus

• Vabadusrist, I klassi 3. järk – 1925
• VR I/3, nr 2984/18.02.1925 hinnates sõjalisi teeneid, mis mereväe noorem-leitnant Jaak Feldmann Eesti Vabariigi vastu üles näidanud Aegna saare Rannapatarei Nr 1 soomustorni ülemana juhtides selle korda tegemist aprillis-mais 1919 ning lahinguvalmis seadmist vaenlase laevastiku vastu võitlemiseks ja pealinna kaitseks. 
• Kotkaristi IV klassi teenetemärk – 1938

Isiklikku

Abikaasa Leida, esimeses abielus Tartlain, sündinud Raukas  (10. oktoober 1905 - 19. juuni 1966), poeg Jüri (1939-2013), kasupoeg Mati (1936-1981). Vend Tõnis Vendla VR II/3.  

 

*Teksti ja ka Jaak Vendla sünni- ja surmadaatumite aluseks on võetud Jaak Pihlaku raamat “Eesti Vabaduse Risti kavalerid” Viljandi 2016.  

 

Kasutatud kirjandus:  

• Pihlak, J., Strauss, M., Krillo, A. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. - Viljandi : Print Best, 2016. 
• Sakala Kalender 2023. - Põltsamaa : Sakala Kalender, 2022

Biograafia koostas Ingel Vossmann-Treial