Koduloolised tähtpäevad veebruaris 2023

Kodulooliste isikute põhjalikuma biograafiaga tutvumiseks klikake isiku nimele!

6. veebruar 

• Kapten Peeter Univer 130 (6.02.1893-7.05.1975)
• Koolijuhataja Hans Kirsel 170 (6.02.1853-23.08.1929)

8. veebruar

• Õpetaja, põllumees ja poliitik Mats Laarmann 150 (8.02.1873-13.12.1964)

9. veebruar

• Polli aiandusteadlane Erich Mägi 95 (09.02.1928-2.01.2001)

11. veebruar

• Kitsarööpmeliste soomusrongide ülem Vabadussõjas Albert Peters 130 (11.02.1893-20.03.1919)

13. veebruar

• Arst, kindralmajor Hans Leesment 150 (13.02.1873-26.08.1944)

20. veebruar 

• Ökonomist, kirjastustegelane Herman Evert 125 (20.02.1898-20.09.1982)

24. veebruar 1918 kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik

26. veebruar

• Kirjandusteadlane, tõlkija Endel Mallene 90 (26.02.1933-23.12.2002)

28. veebruar

• Helilooja, pedagoog Artur Kapp 145 (28.02.1878-14.01.1952)
  

26. veebruar – Olav Renno

Sündinud 26.02.1932 Tartus
Ornitoloog

Sündinud 26.veebruaril 1932 Tartus riigiametnike peres. Lõpetas Viljandi 2. Keskkooli (1950) ja Tartu Riikliku Ülikooli (1956) bioloog-zooloogi kutsega. Töötanud Rõbatši ornitoloogiajaamas, Looduskaitse Valitsuses ja 10 aastat Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal, sealhulgas viis aastat direktorina. Oli 60-ndate aastate esimesel poolel TA Zooloogia- ja Botaanika Instituudi mittestatsionaarne aspirant ja kaitses 1968.aastal bioloogiakandidaadi kraadi.

Enam kui 35 kutselise ornitoloogina töötatud aasta jooksul süvenes Eesti sisevete, rannikute, rabade ja saarte (eelkõige Soome lahe saarte) haudelinnustiku väljaselgitamisse, huvitus veelindude rändest ja talvitumisest, organiseeris lindude lennuloendusi. Nende uuringute tulemused on avaldatud 145 teadusartiklis. Lisaks on kirjutanud üle 300 loodust ja looduskaitset tutvustava artikli, koostanud kümme aastakäiku “Looduse kalendrit”, tõlkinud eesti keelde loodusraamatuid.

Üheks suurimaks ettevõtmiseks oli Olav Rennole kindlasti “Eesti haudelindude levikuatlase” koostamine, mis tõi talle ka Eesti Vabariigi teaduspreemia (1994).

Kutsetöö kõrvalt oli Renno väga aktiivne ka looduskaitselistes seltsides, sealhulgas TA Looduskaitsekomisjoni teadussekretär ja Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige. Tosin aastat juhtis ta ka LUS-i ornitoloogiasektsiooni (praeguse ornitoloogiaühingu) tööd.

Pärast pensionile siirdumist 1992.aastal elab Viljandimaal Karksis ja on võtnud jätkata oma isa kunagist tööd, olles talupidaja-kanakasvataja.

Allikas:
Eesti Ornitoloogiaühing / Estonian Ornithological Society http://www.eoy.ee/yhing/auliikmed/renno.htm

Foto:
Sakala. http://www.sakala.ajaleht.ee/340594/astmeline-tulumaks-loob-motteid/

26. veebruar - Leili Närska

Foto: Elmo Riig / Sakala

Leili Närska

Sündinud Pajula

26.02.1937 Viljandi - 7.02.2020

Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kodu-uurija

Õppinud Viljandi 1. 7-klassilises koolis (1952) ja Viljandi 1. Keskkoolis (1956). 1971. aastal omandanud Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. 

Töötanud Viljandi Vene Keskkoolis ja Valuoja Põhikoolis, viimases aastast 1966. 

Ühiskondlik tegevus on seotud ajaloo klass-muuseumi materjalide kogumisega ja kodulooalase uurimistööga. 

Kodulooalast uurimistööd juhendanud 20 aastat. Kokku valminud 91 uurimust kooli vilistlastest, õpetajatest ja koolijuhtidest, samuti tähtsamatest kultuuriehitistest Viljandis. Neid on õpilased tutvustanud kooli ajalookonverentsidel, maakonna ja vabariiklikel kodulookonverentsidel. Õpetaja kauaaegset kasvatustöö seisukohast väga olulist tegevust on tunnstatud tänu- ja aukirjadega. 

Koduloolised teosed

• Kool Valuoja kaldal : Viljandi Valuoja kool 1772-2007 : 235 (2007) 
• Valuoja kooli lapsed (2011) 
• Valuoja kool õhtuvalguses (2012)

Allikas: 

• Viljandimaa koduloolasi : Teatmik. 2009. Lk. 52-53 

22. veebruar - Terje Tõeveer

Terje Tõeveer

Aastani 1933 Aliide Gregor, 1933-1957 Terje Toomus. 
Pseud. Assandra Vikikivi 
22.02.1907 Olustvere vald – 28.10.1994 Tallinn 
Prosaist

Prosaist Terje Tõeveer sündis 22.02.1907 Olustvere vallas teenistuja perekonnas. Õppis aastatel 1916–1920 Reegoldi algkoolis ja 1920–1922 Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Siirdus siis Tartusse lapsehoidjaks ja alustas ajakirjanduses kirjanduslikke katsetusi.  

Astus 1925 Viljandi tütarlaste gümnaasiumi, kust 1929. aastal tuli lahkuda ajalehes „Oma Maa“ avaldatud följetoni pärast.  

Sooritas 1930. aastal küpsuseksamid Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning astus samal aastal Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, kuid pidi peatselt katkestama majanduslikel põhjustel.  

1933–1940 oli abielus vabakutselise literaadi Friido Toomusega. Tegi kaastööd „Olionile“ ja muule ajakirjandusele. 1940 töötas ametnikuna Tallinnas kinnisvarade hooldamise korraldamise komitees.  

Arreteeriti Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal, järgnes vangipõlv Tallinna, Lavassaare ja Stutthofi (Poolas) koonduslaagris, vabanes 1945. aasta kevadel. Lõpetas 1950 TRÜ õigusteaduskonna ning töötas õpetajana Tartu tehnikumides ja aastatel 1952–1954 Taevaskoja Laste Tuberkuloosi Sanatooriumi koolis. 

Siirdus 1957. aastal Tallinna, kus töötas ametnikuna Balti Manufaktuuris jm. 

Endise Fašismivangide Koondise liige. 

Proosateosed 

• Vanadekodu (Liide Gregor. 1931)
• Lunastamata veksel (Assandra Vikikivi. 1940)
• Surmaga kurameerimas (1998)
• 
  

Allikas: 

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 622 

  

17. veebruar - Voldemar Metsamärt

Koduaias Viljandis Savi 3
Foto digikoopia saadud Lennart Jürgensoni erakogust

17.02.1902 Viljandimaal Sürgavere vallas Pilistvere külas – 24.04.1975 Viljandis
Tõlkija, lastekirjanik, luuletaja ja pedagoog

Voldemar Metsamärt sündis Pilistvere külas talurentniku perre. Haridustee algas Sürgavere vallakoolis ja Viljandi koolides. 1925. aastal lõpetas V. Metsamärt Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi.

Osales koolipoisina vabatahtlikult Vabadussõjas, sai haavata lahingus Landeswehri vastu. Voldemar Metsamärt oli pärit küll Viljandimaalt, aga oma elu parimad aastad andis ta Tartule: 1925-1932. aastal õppis ta TÜ filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja üldist kirjandust, pedagoogikat, etnograafiat ning rahvaluulet, hiljem – 1939-1944 - töötas Hugo Treffneri gümnaasiumis emakeele ja kirjanduse õpetaja. Lühikest aega õpetas ta ka ülikoolis soome keelt. Tartus oli tal palju selliseid õpilasi, kes on jäänud hiljem Eesti kultuurilukku: Artur Alliksaar, Paul Alvre, Ivar Grünthal, Rein Sepp ja küllap veel paljud teised.

Voldemar Metsamärdi õde oli abielus „Ugala“ majandusjuhi Oskar Härmaga. Seega on ta kunstnik Endel Härma onu ja Hanno Härma vanaonu. Viljandi lugejatele pakuvad niisugused biograafilised andmed kahtlemata huvi. Ta ise oli ka lühikest aega „Ugalaga“ seotud, olles aastatel 1964-1965 teatri kirjandusala juhataja ja tõlkija. Viljandi 2., 1. ja õhtukoolis töötas ta ajavahemikus 1944-1957.

Aastast 1934, eriti aga pensionärina on Voldemar Metsamärt tõlkinud kujundirikkalt ja viimistletud keelega peamiselt Ugala ja Vanemuise teatrile üle 50 näidendi soome, vene ja maailmaklassikast kui ka kaasaja loomingut, mõni neist on ka trükis avaldatud. Osalenud „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ (1992) vanade tõlgete redigeerimisel. Ajakirjanduses avaldanud jutustuse „Aru onu“ (Sakala, 30.07,1929) ja artikleid.  Ta on kirjutanud ka loodusteemalisi luuletusi, peamiselt lindudest. Osa neist on ilmunud O. Kangilaski kogumikus „Linnud-laulikud“ (1949). Ta oli suur loodusesõber, tema käelt käisid linnud Viljandi Lossimägedes söömas. Tegutses ka harrastuskunstnikuna.

Oma kirjanduse õpetajat Voldemar Metsamärti meenutab ajalehes Sakala Viljandi Maagümnaasiumi vilistlane professor Jaan Lepajõe („Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Voldemar Metsamärt“, 25. märts 1995).

Allikad:

• Metsamärt, Voldemar. Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 334
• Viljandi Linnaraamatukogus 2012. aastal Kalli Kuhi poolt koostatud näituse materjalid

8. veebruar - Andres Särev

8.02.1902 Viljandimaal Heimtali vallas Paistu külas - 18. 03.1970 Tallinnas

Lavastaja, näitleja ja dramatiseerija

Foto allikas: Estonia sõnalavastusteatri viis viimast aastat 1944 – 1949. http://tmm.ee/teatriaasta/doku.php?id=estonia:13_s6nalavastus

Lapsepõlv

Sündinud 8. veebruaril 1902. aastal Heimtali vallas Paistu külas Variku talus Viljandimaal, vanemad Variku talu omanikud Andres ja Leena Särevid. Andresel olid märksa nooremad õed-vennad (Marie, Johannes, Alfred ning lapsena surnud Helene), mistõttu tulevasel lavakunstnikul tuli tihti üksi olla. Lugema õpetas poisi ema, Varikul elanud täditütrelt õppis väike Andres mõnevõrra rehkendamiskunsti ja vene keelt. Nii läks ta üheksa-aastaselt lähedasse Vardi vallakooli teatud ettevalmistusega.

Õpetaja Leida Kiisbergi juhatusel sai nooruk kolmandal koolitalvel esimesed lavaristsed ning sealt külge hakanud lavapisik jäi Andres Särevile külge elu lõpuni.

1914. aasta sügisel pandi Andres Paistu kihelkonnakooli. Õppetöö kihelkonnakoolis oli tugeva aluse saanud juba Fr. Saebelmanni ja P. Ruubeli juhtimisel. A. Särevi koolipõlves oli kooli juhatajaks Martin Kahu, õpetajana süstis õpilastesse lugemishuvi viimase õde Anna Kahu.

Lõpetanud kihelkonnakooli revolutsioonikevadel 1917, sooritas A. Särev sisseastumiseksami Barclay de Tolly nimelisse Viljandi linnakooli. Kuid edasiõppimist takistas isa haigestumine. Lõpuks pääses nooruk 1919. aastal ometi Viljandisse, kus ta asus elama tädi juurde.

Juhuse läbi sai 17-aastane poolelijäänud keskharidusega noormees Viljandi prokuröri kantseleiametnikuks. Sellelt kohalt viis teenistuskäik ta edasi Viljandi-Pärnu rahukogu abisekretäriks. Leivatöö kõrval jätkas A. Särev sama aasta sügisest alates õppimist Viljandi õhtukoolis – õppis seal aastatel 1919-1922.

1922. aastal kutsuti A. Särev sõjaväkke sundaega teenima, kuid vabastati sellest südamehäirete tagajärjel peagi. 1923. aastal leidis ta endale sobiva töökoha ajalehe Sakala ärijuhina ning raamatupidajana. Selle kõrvalt jätkas ta ka õpinguid, kaudseks eesmärgiks lõpetada abituurium eksternina.

Lavaline kujunemine

A. Särev asus Viljandisse ajal, mil kohalikud lavakunstiharrastajad koondasid jõude kodulinna asjaarmastajate-teatri rajamiseks. 1. jaanuaril 1920 registreeriti Viljandi Teatri- ja Kunstiühingu põhikiri. Hiljem valiti teatrile luuletaja Fr. Kuhlbarsi soovitusel nimeks Ugala. Teatri avaetendus toimus juba enne ühingu ametlikku registreerimist 6. jaanuaril 1920. Avatükiks oli valitud V. Jacobi komöödia „Kui onu hullumajas käis“ ning selles jandis debüteeris kõrvalises kohvikukülastaja osas ka A. Särev.

Sama aasta suvel korraldas teater lavakunstikursused, mida juhatas Karl Jungholz Estoniast - ametikohustuste tõttu ei saanud A. Särev kursuste tööst korralikult osa võtta, kuid üht-taist lisandus tal teoreetiliste teadmiste valdkonnas siiski.

Väga kasulikuks osutus noorele Särevile tutvumine kohaliku raamatukaupmehe Jaan Leokesega. Viimane jätkas oma isa Hans Leokese (1853-1919) tegevust kirjastajana ja näidendite laenutuskogu omanikuna. Samuti leidus Leokesel kenakene kogu teatrialast kirjandust, mille Särev hoolikalt läbi töötas. 1922. aasta suvel korraldas Ugala taas lavakunstikursused, selgi korral K. Jungholzi juhtimisel. K. Jungholz kordas kusrusetööna „Salome“ lavastust, milles nüüüd ka Särev kaasa lõi. Samal aasta sügisel võeti A. Särev Ugala kindlapalgaliseks näitlejaks. Paraku oli palk nii väike, et kõik Ugala näitlejad pidasid sellal äraelamiseks veel mingit ametit. Samal aastal valiti A. Särev ka Ugala juhatuse sekretäriks, järgmisel koguni esimeheks.

Hooajal 1925/26 edutati A. Särev Ugala näitejuhiks. Ühtlasi astus teatriühingu juhatus julge sammu, otsustades 1. veebruaril 1926 muuta Ugala kutseliseks teatriks. See kõik suurendas A. Särevi vastutust kollektiivi kunstilise taseme tõstmisel, lavastusliku külje süvendamisel. Nimetatud hooajal lavastas A. Särev 13 näidendit. Hooaja lõpetas suvel vabaõhuetendusena A. Särevi enda poolt dramatiseeritud „Kuningas Salomon“. Lisaks dramatiseeringule ja lavastamisele mängis mees ise ka Salomoni. See jäi A. Särevi viimaseks lavatööks Ugalas. A. Särev kirjutas 21. mail 1926 Pärnu Endla teatrikomisjoni esimehele A. Jürvetsovile kirja, milles lisaks oma teenistuskäigule mainis plaani minna kuuks ajaks Moskvasse, et tutvuda sealsete teatrite töötamisviiside ja ettekannetega. Sel ajal aga peet Moskva poole „piilumist“ riiki ohustavaks tegevuseks ning Andres Särevil tuli taanduda isatallu eksiili. Ka õppereisist ei tulnud midagi välja.

Järgmisel hooajal palkas A. Teetsov A. Särevi Pärnu Endlasse punktitasu alusel tööle, mis sundis meest uusi võimalusi otsima. Neid võimalusi pakkus Pärnu Töölisteater, mis oli tegevust alustanud 1926. a. oktoobris. 1928. aasta varakevadel palgati A. Särev nimetatud teatri näitejuhiks. 1929. a. tegi Andres Särev oma esimese dramatiseeringu algupärandi järgi, milleks oli August Jakobsoni romaan „Vaeste patuste alev“, ise mängis Ridli. Talle tehti ettepanek Tallinna Töölisteatrisse ületulekuks ja 1930. a. jaanuaris koliski pealinna. Pärnu perioodiga lõppesid A. Särevi õpiaastad.

Tegutsenud kahes väikelinnas kokku seitse aastat lavastajana, näidanud end selle kõrval mitmekülgse ning arenemisvõimelise karakternäitlejana, andnud ühtlasi esimest lavalist haridust paljudele näitlejatele, oli ta nüüd jõudnud nii kaugele, et võis hakata täitma osa eesti teatrielu peamises keskuses Tallinnas.

1939. a tuli Andres Särev Tallinna Töölisteatrist Estonia draamatrupi lavastajaks. 1929-49 dramatiseeris ligi 40 romaani ja jutustust, kirjutas libretosid ja stsenaariume. 1942-44 oli Estonia direktor. Estonia taasavati 1944. a A. Särevi lavastusega A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“. 1945 tuli lavale L. Koidula „Säärane mulk“ orjusse surutud eestlaste elust, rõhutatult rahvatantsude- ja lauludega koloriitseis rahvarõivais.

Aastatel 1949-68 töötas A. Särev Draamateatris, hiljem tegutses lavapraktikaõppejõuna E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilises Instituudis.

Hariduskäik
o 1914-17 Paistu kihelkonnakool
o 1919-22 Viljandi õhtukool
o 1920 ja 1922 K. Jungholzi lavakunstikursused
o 1925-26 P. Sepa lavakunstikursused

Teenistuskäik
o 1919-23 Viljandi-Pärnu Rahukogu prokuröri kantseleis
o 1922-26 „Ugala“
o 1923-25 ajalehe „Sakala“ toimetus
o 1926-28 „Endla“
o 1928-30 Pärnu Töölisteater
o 1930-40 Tallinna Töölisteater
o 1939-49 „Estonia“ (1942-44 direktorina)
o 1949-68 Draamateater
o 1968-70 lavapraktikaõppejõud TPedI-s

ENL-i liige (1934) ja ETÜ liige (1945).

Mänginud filmis („Elu tsitadellis“, 1947, Lenfilm; „Jääminek“,1962; „Viini postmark“, 1967, mõlemad Tallinnfilm). Dramartiseerinud üle 40 romaani ja jutustuse (A. H. Tammsaare, O.Luts, E.Vilde, A.Mälk), kirjutanud balletilibretosid („Kalevipoeg“, 1945, „Tiina“, 1950), teatrialaseid arikleid ja „Kunstilise isetegevuse näitejuhi käsiraamatu“ (1960).

ENSV teeneline kunstnik (1947).

Nõukogude Eesti preemia 1950.

Oli aastast 1949 abielus näitleja Anna Säreviga.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi filiaal Andres Särevi kortermuuseum avati 1982. aastal Tallinna kesklinnas aadressil Tina tänav 23.

Lavastused
o Bornhöhe ja Trilljärve Tasuja (1924, mängis Tasujat)
o Schilleri Röövlid (1924, mängis Karl Moori)
o Raudsepa Kohtumõistja Simson (1925 vabaõhuetendus, mängis Simsonit)
o Andrejevi Inimese elu (1928, Pärnu Töölisteatris)
o Wilde’i Salome (1928, Pärnu Töölisteatris, mängis Herodest)
o Kivi Nõmmekingsepad (1928 Pärnu Töölisteatris, 1934, 1941 ja 1960)
o Lope de Vega Naiste mäss (1928 Pärnu Tööisteatris ja 1933)
o Jakobsoni ja Särevi Vaeste-Patuste alev (1929, mängis Ridli)
o Tretjakovi Möirga, Hiina! (1932, mängis Sõjalaeva kaptenit)
o Mälgu Vaese mehe ututall (1932)
o Molnari ja Särevi Pal-tänava poisid (1932 Draamateatris)
o Lutsu ja Särevi Tagahoovis (1934, 1955 ja 1963)
o Vaiguri Kraavihallid (1935)
o Ibseni Peer Gynt (1935, mängis Peeri, ja 1941)
o Tammsaare ja Särevi Härra Mauruse I järgu koolis (1935 Draamateatris)
o Vilde ja Särevi Mäeküla piimamees (1934, „Vanemuises“ 1935)
o Vilde ja Särevi Mahtra sõda (1936)
o Korneitšuki Platon Kretšet (1936, mängis Platoni)
o Gailiti ja Särevi Toomas Nipernaadi (1936 Draamateatris ja 1939 Tallinna Töölisteatris)
o Tammlaane Valge lagendik (1936)
o Shakespeare’i Othello (1936, mängis Othellot, ja 1949 „Estonias“)
o Shakespeare’i Romeo ja Julia (1938, mängis Mercutiot)
o Tammsaare ja Särevi Kõrboja peremees (1937 Draamateatris)
o Lutsu ja Särevi Tootsi pulm (1937)
o Lutsu ja Särevi Sügis (1939 Tallinna Töölisteatris)
o Capeki Ema (1938 „Estonias“)
o O’Neilli Anna Christie (1939)
o Shakespeare’i Windsori lõbusad naised (1939 Tallinna Töölisteatris ja 1948 „Vanemuises“)
o Tammsaare ja Särevi Põrgupõhja uus Vanapagan (1940 Tallinna Töölisteatris)
o Gorki Vassa Železnova (1940 „Estonias“)
o Vilde Side (1940 „Estonias“)
o Shakespeare’i Tõrksa taltsutus (1940 „Estonias“)
o Gorki ja Särevi Ema (1941)
o Kitzbergi Libahunt (1941 ja 1954)
o Moliere’i Tartuffe (1941 ja 1965)
o Tammsaare ja Särevi Elu ja armastus (1942)
o Shakespeare’i Nagu teile meeldib (1942)
o Shakespeare’i Mida soovite (1943)
o Vilde Tabamata ime (1942)
o Shakespeare’i Hamlet (1945)
o Raudsepa Rotid (1946)
o Jakobsoni Elu tsitadellis (1946, mängis Miilast)
o Rostand’i Cyrano de Bergerac (1947)
o Ostrovski Hundid ja lambad (1948)
o Hindi Kuhu lähed, seltsimees direktor? (1949 Draamateatris)
o Lacise ja Sauleskalnsi Kaluri poeg (I 1950, II 1952)
o Lope de Vega Tantsuõpetaja (1951)
o Gorki Päikese lapsed (1953)
o Jakobsoni Vana tamm (1955)
o Hindi ja Särevi Tuuline rand (1951)
o Hindi ja Särevi Kaugatoma kuningas (1955)
o Tammsaare ja Särevi Pankrot (1950 ja 1964)
o Tammsaare ja Särevi Vargamäe (1951, 1958 ja 1966)
o Tammsaare ja Särevi Vargamäe vanad ja noored (1959)
o Raudsepa Põrunud aru õnnistus (1957)
o Lutsu ja Särevi Suvi (1960)
o Lutsu ja Särevi Tootsi pulm (1961)
o M. Raua Suveöö ilmsi (1961)

Osad
o Oidipus (Sophoklese ja Hofmannsthali Kuningas Oidipus, 1923, vabaõhuetendus)
o Turkka (Pakkala Parvepoisid, 1923)
o Esko (Kivi Nõmmekingsepad, 1924 Pärnu Töölisteatris ja 1934)
o Kaarel (Kitzbergi Tuulte pöörises, 1924)
o Wilhelm Tell (Schilleri Wilhelm Tell, 1925)
o Piibeleht (Vilde Pisuhänd, 1929, Tallinna Töölisteatris 1930)
o Abram (Katajevi Nelinurk sõõris, 1930)
o Satin (Gorki Põhjas, 1931)
o Volmer Vomm (Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit, 1932)
o Bachelet (Pagnoli Kuulsusega kaubitsejad, 1933)
o Jegor Bulõtšov (Gorki Tormi eel, 1933)
o Sokrates (Morstini Xanthippe kaitseks, 1940 Tallinna Töölisteatris)

Allikad
o Eesti teatri biograafiline leksikon, lk.646-647 art. "Särev, Andres”
o Kuningas, Oskar. Andres Särev. – Tallinn : Eesti Raamat, 1977
o Särevi Teatrituba. URL: http://teatrituba.tmm.ee/

6. veebruar - Jaan Lõo

6.02.1872 Holstre v. – 18.02.1939 Tallinn
Kohtutegelane ja luuletaja

Foto allikas: Eesti värss http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=9

Juristist luuletaja Jaan Lõo sündis 6. veebr 1872 Viljandimaal Holstre vallas Lõo talu taluperemehe pojana. Hariduse sai ta Paistu kihelkonna- ja Viljandi kreiskoolist, Pärnu gümnaasiumist ja 1892–1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonnast. Töötas 1898–1919 advokaadina Võrus. Lühikest aega Võru maavalitsuse esimees 1919. aasta kevadel, siis Eesti Asutava Kogu liige rahvaerakonna esindajana ja valiti 1919. aasta sügisel Asutava Kogu poolt Riigikohtu liikmeks, hiljem tsiviilosakonna esimeheks. Tsiviilosakonna esimehe ametisse jäi elu lõpuni. Suri Tallinnas 18. veebruaril 1939. 1972 avati Lõo sünnikodus Holstres mälestustahvel.

Lõo hakkas kirjandusega tegelema 1890. aastatel oma onu Adam Petersoni luuletusi redigeerides, tõenäoliselt sellest sai ta innustust ise kirjutama hakata. Tema ainus luulekogu „Nägemised” (1916) räägib kodumaa loodusest ja eestlaste ajaloost. Luulekogu sisaldab järgmiseid tsükleid: „Paterna rura“, „Heroika“ ja „Amores“. Tõenäoliselt on suur osa kogu luuletusi kirjutatud pärast 1890–1910 vahelisel ajal. Lõo väldib isamaaluule puhul romantilist epigonismi, tema luuletused on vormilt uuenduslikud ja emotsionaalselt haaravad. Lõo luules on üksilduse ja kodu kaotamise tunnet, sümbolistlikke pilte („Jäälilled”). Luuletustes kajastub ka autori huvi antiikkirjanduse vastu („Äike”, „Kuu”, „Talv”). Lõo kasutab enamasti traditsioonilist meetrikat, kuid stroofe liigendab harva ja riimidele suurt tähelepanu ei pööra. Kogus leiduvad ka mõned vabavärsid („Kaks bakhanti”, „Igatsus”). Luulekogu viimane tsükkel „Amores” haakub hilisema „Siuru” rühmitusega peale pealkirja teemade poolest: siin mõtiskletakse elu nautimise, inimese ihade üle („Kaks bakhanti”, „Ühele naisele” jt).

Kuigi stiililt ebaühtlane, on Lõo luules tuntav on modernsema eluhoiaku ja uute kirjanduslike võtete mõju. Koos luuleuuendajate G. Suitsu, E. Enno, V. Grünthal-Ridala ja M. Heibergiga on Lõo eesti sajandialguse sümbolismi paremaid esindajaid.

Üle 10 aasta töötas Lõo kreeka eepose „Iliase” tõlkimisel, teos jäi käsikirja.

Lehitse raamatut Eesti kultuuriloolisest veebist

Kasutatud allikad:

• Larm. Pille-Riin. Jaan Lõo // Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=50&table=Persons
• Lõo, Jaan // Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 171
• Lõo, Jaan // Eesti biograafiline leksikon. 2. tr. Eesti Akadeemiline Ajalooselts, 2001. Lk. 283
• Lõo, Jaan // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 315

4. veebruar – Jaan Hünerson

4.02. 1882 Karksi vald Viira talu – 5.07.1942 Severo-Uralski vangilaager

Agronoom, poliitikategelane ja ajakirjanik

Eesti Asutava Kogu, I, II, III, IV ja V Riigikogu liige, siseminister (04.03.1927 - 04.12.1928), haridus- ja sotsiaalminister (09.07.1929 - 12.02.1931), põllutööminister (20.11.1931 - 19.02.1932), haridus- ja sotsiaalminister (19.02. - 01.11.1932)

Sündis taluomanike Margus Hünersoni ja Ann (Järve) perre. Õppis Karksi valla Kukekese küla koolis 1894, Karksi kihelkonnakoolis 1894-1897, Tartu reaalkoolis 1898-1903. 

Oli 1903-1904 vabatahtlikuna sõjaväes, millest tagavaraväelipnikuna lahkus. 

1904. a. astus Hünerson „Postimehe“ toimetusse, kuid saadeti järgmise aasta juulis Mandžuuria sõjaväljale, kust ta aga rahutegemise tõttu juba sama aasta lõpul tagasi tuli. Seejärel oli Hünerson uuesti „Postimehe“ juures ajakirjanikuna tegev kuni 1906. aasta sügiseni, mil ta läks Saksamaale Königsbergi ülikooli põllumajandust õppima. 1907-1912 õppis Hünerson Bonn-Poppersdorfi põllutöö-akadeemia põllumajanduse osakonnas ja tegi täiendava eksami kultuurtehnikas. Ülikooli tööde vaheajal oli Hünerson ajutiselt toimetanud „Põllutöölehte“. 

1911. aastal abiellus Eleonore Ruus`iga.

Jaan Hünerson oli maaorientatsiooni voolu aktiivsemaid tegelasi ja väljapaistvamaid organiseerijaid. Ta tegevuses oli püüd vanapõllumeestele tuginedes kujundada põllumeeste liikumist maaelu kõikkülgselt haaravaks tervikuks.

Teenistuskäik

• teenis Vene Imperaatorlikus armees, kust lahkus reservlipnikuna (1903–1904)
• õppejõud Tartus ja Vahil korraldatud põllutöö- ja kontrollassistentide kursustel (1912–1918)
• õpetaja Tartu Põllutöökeskkoolis (1918–1919)
• Asutava Kogu ja Riigikogu liige (1919–1934)
• Eesti Vabariigi siseminister Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses (1927–1928)
• Eesti Vabariigi haridus- ja sotsiaalminister Otto Strandmani teises valitsuses, Jaan Teemanti neljandas valitsuses ja Kaarel Eenpalu esimeses valitsuses (1929–1931; 1932–1933)
• Eesti Vabariigi sise- ja kohtuminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1931–1932)
• Eesti Vabariigi põllutööminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1932)
• Põllutöökoja direktor (1933–1936)
• Põllumajandusliku keskühisuse "Estonia" juhatuse esimees (1933–1936)
• Riigi Viljasalve juhatuse esimees (alates 1937)

Ühiskondlik tegevus

• Postimehe toimetuse liige (1904–1906) ja Postimehe Tallinna väljaande asutajaid ja toimetuse liige (1906)
• Põllutöölehe toimetuse liige (1911–1918) ja tegevtoimetaja (alates 1913. aastast)
• Põhja-Liivimaa Põllumeesteseltside kesktoimkonna sekretär (1911–1913) ja Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi sekretär (1913–1919)
• ajakirja Külvaja vastutav toimetaja (1915–1916)
• Eesti Maarahva Liidu asutajaid ja juhatuse esimees (1917)
• Kohalike põllumeestekogude organiseerija ja neid koondava erakonna (Põllumeestekogud) keskjuhatuse liige (1919–1920)
• Lõuna-Eesti Põllumeeste Keskseltsi sekretär (1919–1924)
• ajakirja Põllumees vastutav (1920–1927; 1929–1933) ja tegevtoimetaja (1935–1940)
• Eesti Põllumeeste Keskseltsi peasekretär (1924–1933)
• ajakirja Talu vastutav toimetaja (1926–1929)
• Riigi Majandusnõukogu liige (1935–1936) 

Tunnustused

• Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi komandör (1927)
• Tartu Ülikooli audoktor (1932)
• Valgetähe II klassi teenetemärk (1938)

Allikad:

• Hünerson, Jaan // Eesti Biograafiline Leksikon 2. tr., lk. 145-146
• *Hünerson, Jaan // Eesti Biograafiline Leksikon : täiendusköide 2. tr., lk. 80
• Jaan Hünerson // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_H%C3%BCnerson
• Venemaa vangilaagrites hukatud Eesti riigitegelaste nimekiri I // Histrodamus http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1305&layer=145&lang=est#1305

Hünerson haridusministrina ehk miks sündis Õpetajate Leht

Majanduskriisi aastail (1929–1933) sattus kriisiseisundisse ka kool. Uue algkooli- ja palgaseaduse ning majanduskriisiga kaasnenud koondamiste tõttu oli õpetajaskond mures ja ärevil. Õpetajate huvid vajasid kaitsmist. Valter Horm iseloomustab monograafias Aleksei Jansonist seda ajajärku, eriti 1930. aastat süngetes värvides: “Haridusministri kohale asunud kogupõllumees Jaan Hünerson alustas massilist koolide ja klasside koondamist, õpetajate vallandamist, demokraatliku kallakuga õpetajate seminaride sulgemist ja ühtluskooli süsteemi lammutamist. Tolleaegsed mõjuvamad ajalehed olid häälestatud kooli ja õpetajaskonna vastu, süüdistasid õpetajaid pahempoolsuses ega leidnud ruumi kooli ja õpetajaskonna päevamuredele” (4, lk 75).

Sellistes tingimustes panid 22 õpetajat 1930. aastal kokku väikese põhikapitali (1000 krooni) ja otsustasid hakata omal riisikol ilma igasuguse organisatsioonilise toetuseta andma välja Õpetajate Lehte. Üks agaramaid eestvedajaid oli EÕL-i abiesimees, Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi rajaja ja direktor Aleksei Janson, kellest sai lehe esimene vastutav toimetaja. Tegevtoimetaja ja väljaandja ülesannetes tegutses EÕL-i tolleaegne sekretär (ja lehe juriidiline omanik) Julius Elango.

Allikas: Ekstra, Viivi. 75 aastat õpetajate lehte // Haridus (2005) Nr. 9, lk. 4-6

Jaan Hünerson perekonnaga

Lühikirjeldus: Jaan Hünerson (1882-1942) oli põllumajanduskultuuride arendaja, Tartu Ülikooli audoktor. Sündinud Mäekülas Viira talus, arreteeriti 1941 ja lasti 1942 Sevorouralski vangilaagris maha. Jaan Hünersoni naine Eleonore (1890-1949) oli pedagoog ja ühiskonnategelane, oli Eesti Gaidide Maleva peavanem (1924-1949), põgenes 1944 Saksamaale, suri Londonis. Vanem tütar Helgi Just küüditati Siberisse. Viljandimaa, Karksi v, Mäeküla = Karksi khk
Fotograat teadmata, 1930. aastad (Irene Karpa võistlustöö "Sõjajärgne küla" juurde).
Number: ERM Fk 2819:31
Tüüp/tehnika: foto, pilt
Kollektsioonid: Eesti Rahva Muuseum: Fotokogu

3. veebruar – Mats Kissa

3. veebruar 1887 Kaarli vald – 24. veebruar 1956
Abja linavabriku rajaja

Mats Kissa sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Nahksepa talu talupidajate Märt ja Mari (Raekson) pere kaheksanda lapsena. Õppis Kaarli vallakoolis, Kõpu kihelkonnakoolis, Tartu reaalgümnaasiumis kuni 1906. 1911. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi insener-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Linaseemne- ja kookosõlivabrik”.

Seejärel hakkas ta polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Mats Kissa soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja.

Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal. Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus. Pärast sõda tõstis uus võim Mats Kissa ja ta naise Selma inseneri lossist sundkorras välja ja pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. 

Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.

Allikad:

• Kissa, Mats // Eesti avalikud tegelased 1932. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 102
• Mulgimaa Turism : I Hummuli-Tõrva – Ala – Taagepera – Karksi-Nuia – Abja – Mõisaküla. 23. Abja-Vanamõisa URL: http://www.mulgikultuur.ee/turism/marsruudid/hummuli-torva-ala-karksi-nuia-abja-paluoja-moisakula/
• Vainlo, Salme. Vabrikant Mats Kissa lennukad ideed : toorlinavabrik on mulkide ühistöö mälestusmärk // Sakala (2010) 22. jaan., lk. 8

Loe ka
Salme Vainlo 22. jaanuari 2010 ajalehes Sakala ilmunud artiklit ”Vabrikant Mats Kissa lennukad ideed : toorlinavabrik on mulkide ühistöö mälestusmärk”. Täisteks Rahvusraamatukogu arhiivis DIGAR lk. 8. http://digar.nlib.ee/digar/show?id=53993

1. veebruar – Leili Andre

1.02.1922 Soosaare vald – 4. 10. 2007 Kolga-Jaani 
Luuletaja, lastekirjanik, pedagoog

Foto allikas: TEA pildipank

Aastani 1949 Rimmel, aastast 1963 kodanikunimega Jõesaar, Eedo Jõesaare abikaasa.

Sündis Viljandimaal Soosaare vallas Mardi talu kingsepa tütrena.

Õppis
1929-1933 Soosaare algkoolis
1933-1935 Kolga-Jaani algkoolis
1935-1938 Põltsamaa Progümnaasiumis
1939-1943 Tartu Õpetajate Seminaris
1948-1951 kaugõppijana Tartu Õpetajate Instituudis
1956-1959 E. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis (eesti keele ja kirjanduse alal)

Töötas
1943-1944 Päinurme koolis
1944-1945 Lalsi koolis
1945-1957 Järtsaare mittetäiliku keskkooli (direktor)
1957-1963 Kolga-jaani 7-kl. kooli
1963-1964 Rakvere I keskkoolis
1964-1973 Väätsa 8-kl. koolis
1973-1985 Paide kaugõppekeskkooli Järva-Jaani konsultatsioonipunktis

Viimased eluaastad veetis Leili Andre Kolga-Jaanis, kus suri 4. oktoobril 2007.

Loomingust

Leili Andre alustas luuletuste avaldamist ajakirjas „Tuleviku Rajad“ 1940. Ta kuulus Tartu kirjandusrühmitusse Tuulisui koos sõja ajal pagulussse siirdunud Raimond Kolgi, Kalju Lepiku ja Ilmar Talvega.

Oli loominguliselt aktiivne II maailmasõja aastail, mil ta värsse valdasid „Ammukaar“ II, "Eesti Sõna“, „Eesti Pildileht“, „Ajakiri Naisele“ ning pärast sõda Stockholmi ajakiri „Kodukolle“, mistõttu sattus Andre looming Eestis põlu alla ja tema loomingut ei avaldatud mõnda aega.

Alles almanahhis „Võitlev Sõna“ IV (1957) ja V (1958) tutvustas teda rohkem, kuid luuletuskogud ei pääsenud käsikirjast kaugemale. Hiljem ilmus tema värsse ajakirjades ning Viljandi, Paide, Rakvere ja teistes rajoonilehtedes.

Esimene oma luulekogu «Hõbedakirjaga kruus» ilmus alles 1979. aastal, tublisti hilinenult, mistõttu Andre luulestiil tembeldati kriitikute poolt vanamoodsaks. 1980ndatel aastatel ilmusid Leili Andre lasteluule kogud «Kes selle tamme istutas?» ja «Päike õunas» ning tunde– ja looduslüürika kogumiku «Lumeliiliad».

Andre on kaasautor Heljo Männi koostatud valimikus „Minu väike õunapuu“, ta luuletusi on lugemikesse valitud ja viisistatud (Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Olev Sau, Edgar Arro, Raimond Lätte, Ester Mägi jt.). Oma hilisluulet avaldas Leili Andre 1997. aastal kogus «Ma usun kevadet».

Allikad:
Leili Andre // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Leili_Andre
Andre, Leili // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 200. Lk. 32-33

27. veebruar - VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija EUGEN KUIV

fotonegatiiv, pere
Eugen-Otto, Marie ja Erich-Voldemar Kuiv,
1916 a. foto J.Riet 
Allikas: EUROPEANA 

Eugen-Otto Kuiv

27.02.1880 – 7.01.1944
Kirjastaja, Viljandi Esimese Lugemisringi raamatuköitja

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatus on liikmeks registreeritud Eugen Kuiva koduseks aadressiks 1915. aastal märgitud „Kauba uul, Ilvese m.“. 

Sama aasta 19. veebruaril kinnitati protokolliga raamatuköitja teenuse tingimused ja hinnad:

Raamatuköitja hra E. Kuivaga lepiti kokku, et tema raamatud, mis temale köita antakse, ühe nädala jooksul kätteandmise päevast walmis teeb. Köited on kolmesugused, millise hinnad järgmised on: kartoneeritud köide à 08 kop., poolkalinguri köide väikeses kaustas à 25 kop. ja "Linda" suuruses poolnahkköites à 50 kop.

 

*** 

Eugen-Otto Kuiv oli abielus Olustverest pärit Marie Sarkiga (sünd. 1891). Peresse sündis kaks last: Erich-Voldemar Kuiv (1914-1991) ja Leida Elise Kuiv (1913-?).

Erich-Otto Kuiv pidas säilinud templite põhjal otsustades Viljandis raamatuköitmise äri, Rahakotitööstust ja trüki- ja köitekoda. 

Vanades lehtedes sobrades leiab teada, et Eugen Kuiv on 1924. aastal saanud elukorterite ehitajatele ja kogukondlikku ehituseks mõeldud laenu 360 000 marka ning 1925. aastal I auhinna koos diplomiga suure hõberaha peale peennaha tööde eest.

Tema kirjastus andis 1921. aastal välja naljakate ettekannete, kupleede ja laulude kogu „Naljanina“. Trükise kaanel seisab: „Ettekandmise loa eest iseäralist tasu ei nõuta, kui noodid väljaandja käest tellitakse. Adr.: E. Kuiv, Viljandis“. Brožüüri-mõõtu trükisega saab tutvuda Viljandi Linnaraamatukogu kodulookogus (3. korrus, 4. saal).

Samuti on teada fakt, et suurem osa kirjamees Reinhold Winkleri (1907-1942) väljaannetest ilmus Viljandis Eugen Kuiva kirjastuselt "Tervishoid" ning käsitles nii või teisiti tervishoiuga seotud küsimusi. Winkler oli üks neid väheseid kirjamehi, kelle raamatud sattusid Pätsi aja "hiiliva" tsensuuri ohvriks. 1934. aastal keelustati tollase sisekaitse ülema Johan Laidoneri korraldusega Reinhold Winkleri raamat "Aare I. Algupärane rahvalik arstiteaduse õppelugemik" ja kaks aastat hiljem siseminister Kaarel Eenpalu otsusega veel teinegi tema raamat "Juukseravi". Mõlema raamatu tiraaž otsustati kokku korjata ning hävitada. Pole teada, mida Reinhold Winkler oma raamatute keelustamisest mõtles või mida ta tundis, sest raamatute keelustamise puhul suhtles politseivõimudega hoopis kirjastaja Eugen Kuiv.

Eugen Kuiv suri 7. jaanuaril 1944, ta maeti Viljandi Vanale kalmistule.

Allikad:

• Geni.com https://www.geni.com/people/Eugen-Otto-Kuiv/6000000013465004410
• Talts, Mait. Kirjamees Reinhold Winkleri tundmaõppimine seisab alles ees // Sakala (2003) 15. veebr. URL: https://sakala.postimees.ee/2392021/kirjamees-reinhold-winkleri-tundmaoppimine-seisab-alles-ees
• Elukorterite ehitajatele riikliku ja kogukondlikku ehituslaenu… // Sakala (1924) 19. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1924/06/19/13
• Auhindade saajate nimekiri // Pärnu Postimees (1925) 3. sept., lk. 1. URL: https://dea.digar.ee/page/postimeesparnuva/1925/09/03/1
• Osta.ee müügikuulutus 10. templile. URL: https://www.osta.ee/en/erich-kuiv-kuiw-10-templi-komplekt-42868705.html

27. veebruar – Jaan Kiivit vanem 115

Geni.com

Jaan Kiivit (vanem)

27.02.1906 Soosaare talu, Pahuvere vald, Viljandimaa – 3.08.1971 Tallinn
Kirikutegelane

 

Jaan Kiivit, Jaan ja Leena (sünd Allik) poeg sündis 27. veebruaril 1906 Viljandimaal Tuhalaane vallas.  Tema vanemad olid ausad, töökad ja lugupeetud veskipidajad.  Viis aastat hiljem kolis pere Karksi valda Polli külla.

Alghariduse sai Polli (Longi) ja Karksi valla (Ado) algkoolis ja Karksi luterlikus kihelkonnakoolis. 

Sügisel 1918 astus ta Viljandi keskkooli reaalharus, mille järel kevadel 1925 lõpetas Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi. 

Sama aasta sügisel asus ta sugulaste-sõprade vastuväidetest hoolimata – pole kõnemees, ei oska laulda ega ole õppinud ladina keelt – õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda. Alanud 1925. a sügisel aktiivset üliõpilaselu „koos selle lõbususe ja tühjusega“, nakatas ta kaaslasi oma huumorimeele ja osavõtlikkusega. Tudengina astus Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi ja Akadeemilise Filosoofia Seltsi liikmeks.

Ent järgnenud kaks surmaohtlikku haigust panid Jaan Kiiviti tunnistama: „Sel ajal sai kindlaks, et Jumal mindki kutsub oma tööle ja pean minema, pean alistuma ja tahtsin ka ise seda rahulikult teha. Sisemiselt oli paljugi veel lahendada, aga see oli loomulik areng, ei takistanud tööd.“

Jaan Kiivit vanem lõpetas usuteaduskonna 1932. aasta detsembris. Õpetaja prooviaasta pidas ta Jõhvi õpetaja Jaak Variku juures (2.2–13.7.1933). Tema ordinatsioon toimus Tallinna Toomkirikus 16. juulil 1933, ordinaatoriks oli ass praost A. Kapp.

Pärast ordinatsiooni teenis ta pool aastat Hiiumaal Emmaste koguduse vikaarõpetajana. Konsistooriumi otsusega (21.03.1934) kinnitati ta Viru-Jakobi koguduse õpetajaks, kus töötas 1948. aastani. Tema tegevus vaimulikuna oli kandnud head vilja ja ta leidnud tunnustust juba 1936. aastal, kui Jaan Kiivit valiti konsistooriumi assessoriks. Otsus tuli küll tühistada tema nooruse tõttu. 1941 kinnitas konsistoorium ta praosti kohusetäitjaks, assessoriks 1946.

Prooviaastal praost Jaak Variku juures oli vaimulikutöö kõrval teinegi käegakatsutav ja saatuslik tagajärg – Jaan Kiivit abiellus Variku tütre Gertrudiga (s. 6.10.1914), kes kodu-uurija Alise Vaasma kogutud mälestuste järgi oli rõõmsameelne, sõbralik ning oma kodule pühendunud. Näitleja Ferdinand Veike arvates „mõjus juba Gertrudi ema nii soliidselt, et tema vastuvõtt pani muretsema. Kodused kombed olid etiketikohased ja laud alati vaata et pidulikult kaetud“. Vahemärkuseks – Gertrudi ema oli mõisavalitseja tütar. Laulatus toimus Jõhvi kirikus 2. juulil 1935.

Nad elasid kiriku kõrval pastoraadis, mille juurde kuulus kena aed, ja kust neid 1940 sunniti välja kolima. Perre oli veebruaris sündinud kolmas laps – kahe tütre kõrvale poeg Jaan Kiivit jun. Kokku oli nende peres viis last: Leena (1936), Kirsti (1937), Jaan (1940), Annika (1943) ja Marika (1949).

Taassaabunud nõukogude aeg muutis paljude kirikuõpetajate, ka Kiivitite elu. Piiskopi (piiskopi asemiku A. Pähni) otsusega (27.5.1948) teenistuse huvides paigutati ta ümber Tallinna Jaani koguduse õpetajaks ja Tallinna praostkonna praostiks. 

Põhjusel, et ta omas suurt autoriteeti ja sidemeid vaimulikkonna seas ning nõudega teha vaimulike seas patriootlikku tööd, värvati ta samal aastal KGB agendiks hüüdnimega „Jüri“.

Aprillis 1948 oli vangistatud piiskopi kohuseid täitnud August Pähn ja kuna usuasjade nõukogu eelistas olemasolevate andmete alusel Pähnale Kiivitit, soovitasid võimud määrata konsistooriumil viimase peapiiskopiks. 20. aprillil 1949 kinnitas konsistooriumi täiskogu ta piiskopi asetäitjaks. 13. kirikukogu valis Jaan Kiiviti eluaegseks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopiks arvates 23. oktoobrist 1949. Oli Tallinna Toomkiriku ülemõpetaja 1949-1968.

1950. aastaks saadi Moskvas aru, et jõudmaks suheteni lääneriikidega, on arukam kasutada Balti riikide luteri kirikuid, kelle vastu oli suurem usaldus kui õigeusu kiriku vastu. Teerajajaks osutus Jaan Kiivit, kellest sai Euroopa Kirikute Nõukogu asutajaid ja president 1959. aastal.

1955 saadeti ta Helsingisse ülemaailmse rahunõukogu konverentsile, järgnesid edasised kontaktid ja koostöö. 1959 promoveeriti Kiivit Leipzigi ja Praha ülikooli audoktoriks. 1963 sai temast Helsingi ja Pariisi ülikooli audoktor.

Paljude ametisõitude juures leidis Jaan Kiivit aega uue teoloogide põlvkonna kasvatamiseks. Kuna nõukogude kord sulges Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli ta 1946. aastal üheks uue õppeasutuse loojaks EELK konsistooriumi juures, algse nimetusega Usuteaduse Kõrgem Katsekomisjon (UKK), hiljem Usuteaduse Instituut (UI) ja samas tegeliku usuteaduse õppejõuks aastatel 1949-1972. Tema loengud olid huvitavad ja kaasakiskuvad, tähelepanuväärne on see, kuidas ta juhatas jutluste seminare. Ta oli hea pedagoog, püüdis üliõpilast ka nõrga jutluse puhul julgustada, kui teised seda teravalt kritiseerisid.

Inimesena on peapiiskop Jaan Kiivitist jäänud unustamatud mälestused: kui heast humaansest inimesest ja targast elukogenud õpetajast. Jaan Kiivitil oli  ka 1947 leeritöö toimkonna liige, 1949 õpetajate ja jutlustajate kvalifikatsiooni tõstmise küsimuse komisjoni liige, 1953 Agenda redaktsiooni ja maade küsimuste lahendamise komisjoni liige, 1958 Piibli tõlke komisjoni liige.

Ent medalil oli teine külg: usuasjade volinik polnud peapiiskopi tegevusega enam rahul, toimus mitu vestlust. Jaan Kiivit esitas emerituuri asumise palve, see täideti 31. augustil 1967, põhjuseks halb tervis ja 7. septembril raporteeris volinik Moskvasse, et „operatsioon on edukalt läbi viidud“. 18. oktoobri konsistooriumi koosolekul lükati tagasi tema ettepanek asuda Usuteaduse Instituudi rektori kohale, ta jätkas instituudis tegeliku usuteaduse professorina.

Jaan Kiivit suri 3. augustil 1971. Tema matusetalitus toimus 7. augustil Tallinna Jaani kirikus ja muldasängitamine Rahumäe kalmistule.

 

Allikad:

• EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 158
• EELK Tallinna Peeteli Koguduse Facebooki leht https://www.facebook.com/Peetelikogudus/posts/1624568427595686/
• Ilja, Voldemar. 100 aastat peapiiskop Jaan Kiivit senior`i sünnist // Eesti Kirik (2006) veebruar
• Puider, Rita. 17 kevadist hetke. Peapiiskop Jaan Kiivit sen 1906-1971 // Eesti Kirik (2006) 22. veebr. URL: http://www.eestikirik.ee/17-kevadist-hetke/

22. veebruar - Märt Laarmann 125

Martin (Märt) Laarmann
22.02.1896 Õisu vald – 18.04.1979 Tallinn
Graafik, maalikunstnik

Märt Laarman (õieti Martin Laarman) on masinameister Kusta Laarmani ja tema naise Reeda esimene poeg. Tal oli kaks õde – Linda ja Leili – ning vend Peeter. Ta sündis 22. veebruaril 1896 Õisu mõisa saeveskis.

Märt Laarman õppis aastail 1904–1907 Araku (Kääriku) koolis Kaarlis ja 1908–1912 Otepää Haridusseltsi Progümnaasiumis. 

Kunstihariduselt iseõppija, ent omandas 1912-1916. aastatel Rakvere Õpetajate Seminaris õppides õpetaja ameti. Algul Rakvere Õpetajate Seminaris algklasside ja hiljem Tartu Ülikooli Lauri Kettuneni ning Johann Voldemar Veski täienduskursustel ka gümnaasiumiõpetaja kutse. Eesti keele ja kirjanduse õpetajana tegutses ta peamiselt Tallinna koolides 1945. aastani.

Kunstialaseid teadmisi hakkas Märt Laarman omandama Rakvere Õpetajate Seminaris Karl Friedrich Schnelli (Merilaid) joonistuskursustel. Järgnesid õpingud Ants Laikmaa ateljeekoolis, Tallinna Kunsttööstuskooli õhtukursustel, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu (EKKKÜ) joonistuskursustel jm. Esimesed linoollõiked pärinevad 1919., esimesed puulõiked 1922. aastast. Samal aastal esines ta oma töödega EKKKÜ esimesel kunstinäitusel Tallinnas.

Õpetajaameti ja loomingulise töö kõrval toimetas Märt Laarman "Eesti Kunsti Aastaraamatut" (1926-1927), Eesti Kunstnikkude Ryhma programmilist almanahhi "Uue Kunsti Raamat" (1928), noorsooajakirja "Taie" (1928-1929), avaldas kunstikriitikat ajalehtedes ja ajakirjades "Olion", "Looming", "Kunst ja Kirjandus".

Loometee alguses oli Laarman Eesti Kunstnikkude Rühma järjekindlamaid kubistliku ja konstruktivistliku suuna arendajaid ja propageerijaid. Viljeles maali ja raamatugraafikat. Tema trükitehnilistel võimalustel (põhiliselt kirjal ja selle paigutusel) põhinevad ranged raamatukujundused olid tollal uudsed. Lõi ka vabagraafikat. 1930ndatel aastatel sai Laarmani põhialaks just raamatugraafika, tema käsitluslaad muutus natuurilähedasemaks, ekspressiivsemaks ja maalilähedasemaks. On paljud raamatud illustreerinud puugravüüridega.

Kuulus Eesti Kunstnikkude Rühma alates 1924. aastast ning Kunstnike Liitu 1945. aastast.

Kuni 1930ndate aastate keskpaigani tegutses ka kunstiarvustajana.  1940. aastail töötas M. Laarman edukalt nii vabagraafiku kui ka raamatukujundajana. Teda süüdistati sel ajal formalismis ehk eemaldumises tolleaegsest kunstiringkonnast. Tegelikult oli ta tollal üks viljakamaid raamatukunstnikke, kujundades üle 40 teose. Parimaiks näiteiks võib neist pidada 1946. aastal ilmunud Friedebert Tuglase “Elu ja kangastused” ja 1948. aastal ilmunud Lydia Koidula “Valik luulet”. 

1950. aastail tegeles M. Laarman Fr. Tuglase teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks.

1951. aastal heideti Märt Laarman Kunstnikkude Liidust välja "loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse". Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.

Alates 1960ndate keskpaigast viljeles lisaks raamatute illustreerimisele ka ekspressiivses sümbolistlikus laadis akvarelli ning tempera- ja guaššimaali.

1969. aastal sai Märt Laarman aunimetuse Eesti NSV teeneline kunstnik.

Allikad:

• EKABL
• Maalikunstnik ja graafik Märt Laarmann 110 // Postimees (1996) 28. veebr. URL: https://www.postimees.ee/2471077/maalikunstnik-ja-graafik-mart-laarman-100-tanavakuritegevus-on-julm-roovlid-on-terved-ja-tugevad-aitab-tihe-patrullimine-ka-ornem-sugu-uritab-ma-sain-siit-uued-aadressid-korterivargustes-suudistatava-kirjast-vabadusse-nadala-tanavakuritegevus
• Märt (Martin) Laarman. - Eesti graafika kogu. URL: Märt Laarman - Eesti graafik ja maalikunstnik (eestigraafika.ee)

Märt Laarmann „Laud“, 1928 (õli papil 39,5 cm x 49,5 cm)
Foto: Eesti Kunstimuuseum

21. veebruar - Hain Henno 185

Hain ja Mall Henno, kuldpulm, 1921, VM VMF 195:39 F
Allikas: Geni.com

Hain Henno

21.02.1836 Härjakoorma talu, Paistu kihelkond, Holstre vald – 2.07.1922 Kovali talu, Holstre
Eesti rahvusliku liikumise tegelane, taluperemees

Hain Henno sündis 1836. aastal 21. veebr. Viljandimaal, Holstre vallas, Härjakoorma talus. Ta isa Juhan Henno kosis Härjakoorma talu tütre Ell Härgi naiseks ja asus naise vanemate tallu elama. Sel ajal pidi iga talu teomehe mõisas tööl pidama. Juhan Henno oli hoolas töömees ja sai tänu sellele mõisnikult Kovali talukoha.

Juhan Henno surma järel jäid teda leinama abikaasa Ell poja Hainiga ja kahe tütrega. Peagi abiellus lesk Hendrik Kunderiga. Sellest abielust sündis kolm last, üks neist tuntud Eesti kirjanik Juhan Kunder.

Hain Henno sai oma esimese hariduse Holstre Pulleritsu koolis, kus sel ajal oli kooliõpetajaks oli Jaak Pullerits. Külakooli lõpetamise järel ei andnud mõisa rentnik Blossfeldt Hain Hennole luba linnakooli õppima minekuks.  17-aastasena õnnestus noormehel saada aastaks Paistu köstri Ullai juurde õpilaseks. Nõnda sai Hain Henno selle aja kohta õige korraliku alghariduse. Maksu köster õpetamise eest ei võtnud, kuid noormees oli talle töömeheks.

Isalt jäänud Kovali talu pidamise kõrval sai Hain Henno juba 1864. aastal 28-aastaselt Holstre valla eestseisjaks (vallavanem). Vallavanemana astus ta oma lähema ümbruse otseste huvide eest üles: 1864. aasta kevadel saadeti ülespoole kaebuskiri Holstre mõisarentnik Blossfeldti ülekohtuste, rahvale kahjulike võtete vastu. Nimetatud rendihärra pani Holstres kaks põlist veskit kinni, tegi takistusi linaleotamises jne. Otsustati 1864. a. kevadel palvekiri saata otse Balti kroonumaade valitsejale Riiga ja Peterburisse kroonumaade ministrile. Kirjale andis esimese allkirja Hain Henno ja tunnistas end hiljem kirja autoriks, et kirja algatajat üliõpilast Peeter Petersoni kohalike võimumeeste eest kaitsta. 

1864. a. kevadel seati aga palvekiri keisri nime peale kokku. Palvekiri sisaldas 10 punkti. Nõuti peale muu vallakohtu vabastamist mõisa võimu alt ja uue kogukonnaseaduse maksmapanekut, teo-orjuse ja ihunuhtluse kaotamist, talumaade müügihinna kindlaksmääramist erapooletute vene ametnikkude poolt, teede tegemise ja postijaama-maksu ühetasast jaotamist valdade ning mõisate vahel jne. Ka sellel palvekirjal ei puudunud Hain Henno allkiri. Palvekiri tõlgiti Peterburis vene keelde ning anti keisrile tema tiibadjutandi krahv Kelleri kaudu ära. Samal ajal peeti Peterburi tegelastega nõu, kuidas teist palvekirja palju suurema hulga allkirjadega ning suurema saatkonnaga (esimese palvekirja tõid kolm saadikut Peterburisse) keisrile ära anda. Prof. Köler tuli siin appi ning sõitis suvel oma isa talusse Lubjasaarele, et seal asja õhutamiseks koosolekut ära pidada. Palvekiri anti üle 1000 allkirjaga, mis mitmest maakonnast kogutud olid, ja ühes 95 eri-palvekirjaga 9. nov. 1864. a. keisrile Tsarskoje Selos ära. 

Rahva hulgas tõusnud nn palvekirjade liikumise laienedes tuli Hain Hennol mitmel korral käia Riias ja Peterburis nii kohalike võimumeeste ülekohtu vastu abi otsimas kui üldse rahva õiguste laiendamist ja elujärje parandamist taotlemas.

„Üks ettevõtetest oli Holstre kroonumõisa valla kätte rendile saamine, milleks palvekirjad otse kroonumaade valitsusele saadeti, oma sakstest mööda minnes. Niisugune teguviis oli kõnesolevail ajal (1864.) alles koguni kardetaw ja nõudis suurt julgust. Sellekohase palvekirja oli üliõpilane P. Peterson valmistanud. Allakirjutajate seas oli aga H. Henno esimene, kelle eeskuju ka muud kaasa kiskus. Kui aga siis asi tõsiseks läks, ametiwõimud oma terawa ninaga holsterlaste teos üleüldise rahwaliikumise „kihutuse" hädaohtu aimasid ja palvekirja tekkimist pärast uurimise ette võtsid, andis .Henno end julgelt ja ohvrimeelselt piksevardaks, et ähwardava „Jupiteri noolte" mõju nõrgendada, nimelt Petersoni päästa. Ta tunnistas end palwekirja valmistajaks ja suutiski sellega võimude meeli vaigistada. Sest ettewõte sai nende silmis üksi kohalise laadi ning et ligemad ametikohad Hennol kui kõigiti ausat ja mõõdukameelset meest tundsid, ei wõetud teda vastutusele. Salliti veel sedagi, et Henno, kes mainitud tegevuse mõjul muidugi vallas üleüldise lugupidamise omandanud, mitmetesse vallaametitesse valiti, mida kaua aega pidas.“
(Hain Henno 85-aastane // Päewaleht, nr. 50, 23 veebruar 1921) 

Hain Henno võttis olude sunnil salaja peetud palvekirjade nõupidamistest alati osa. Peale selle võitles ta Holstre mõisa õiglase jagamise pärast, seistes vene-õigeusklike maasaamisel eesõiguse andmise vastu, muretsedes nälja-aastal 1868 vallale soodsatel tingimustel mujalt vilja, astus eduga üles Paistu kihelkonnakooli sulgemiskavatsuse vastu, mille algatajateks olid mõisnikud ja kirikuõpetaja. Tema hoole all ehitati Holstres korralikud kivikatusega koolimajad.

Hein Hanno tegevus ulatus kodu ümbrusest kaugemale: ta oli Viljandi Põllumeeste Seltsis pikalt eestseisuse liige, kes laekahoidjana esimese suurema Eesti seltsimaja ehituse rahalise külje eest hoolt kandis; C. R. Jakobsoni surma järel tolle pere eestkostjana aitas oksjoni alla langenud Kurgja talu tagasi lunastada; osales liikmena Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses ning kuulus 1870-1884 Eesti Aleksandrikooli heaks raha korjamise organisatsiooni peakomiteesse.

Eesti Aleksandrikooli mõtte algatajateks olid Holstre-Pulleritsu külakooli õpetaja Jaan Adamson ja Tarvastu kihelkonnakooli õpetaja ja köster Hans Wühner. Eestikeelse õppemaksuta kihelkonnakooli haridust jätkava õppeasutuse loomine sai ärkamisaja üheks kandvamaks aktsiooniks, mis haaras kaasa kõik tuntumad eesti rahvuslikult meelestatud tegelased. Kooli asutamiseks hakati koguma annetusi, mille jaoks 1870. aastal moodustati Eesti Aleksandrikooli peakomitee ning kohtadel hulgaliselt abikomiteesid. 1887. aastaks oli kogutud enam kui 104000 rubla. Eesti Aleksandrikooli liikumine haaras enamikku rahvusliku ärkamisaja tegelastest ning Aleksandrikooli peakomiteed on nimetatud ka eestlaste esimeseks parlamendiks. Venestamise tingimustes avati kool aga 1888. aastal venekeelsena. (Eesti Aleksandrikool - Wikiwand)

Hain Henno töötas Eesti Aleksandrikooli heaks algusest peale koos Jaan Adamsoniga. Hain Henno kuulus 1870-1884 Eesti Aleksandrikooli heaks raha korjamise organisatsiooni peakomiteesse, sai 1884. aastal komitee asemele seatud keskkomitee liikmeks ja nimetati 1887. aastal Aleksandrikooli kuratooriumi liikmeks, täites siin laekahoidja abi kohuseid. Kuratooriumi liikmeks jäin Henno kuni kooli tegevuse lõpetamiseni endisel kujul 1906. aastal.

Isiklikku

Hain Henno abiellus 20. juunil 1871 Mall Ainsoniga ning neil oli seitse last. Naise onupoeg Peeter Ainson oli Hain Henno kõrval rahvusliku mõtte õhutajad ja kadjaid Holstres. 

Hain Henno suri 2. juuli 1922 oma kodutalus 86-aastasena. Maetud Paistu kalmistule.

Mälestuskivi Kovali talu asukohal, kus sündis kirjanik ja koolimees Johann Kunder (1852 - 1888) ning elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno (1836 - 1922)

Loe veel:

• Albrecht, J. Hain Henno // Eesti Kirjandus (1922) nr. 8. URL: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:53189
• Hain Henno 80-da sünnipäeva puhul // Postimees (1916) 9. veebr. URL: https://dea.digar.ee/article/postimeesew/1916/02/09/28
• Hain Henno 85-aastane // Päevaleht (1921) 23. veebr. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1921/02/23/12
• Hain Henno // Päevaleht (1922) 4. juuli. URL: https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1922/07/04/10

Allikad:

• Eesti Aleksandrikool. Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Aleksandrikool
• Eesti Biograafiline Leksikon. 2. tr. Saku, 2001. Lk. 125-126
• Eesti Elulood. EE 14. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 200. Lk. 87
• N. Kruus. Eesti rahvusliku ärkamise algupäevilt // Eesti Kirjandus (1934) nr 8. URL:   https://www.digar.ee/arhiiv/en/download/131170)