Ühistegevus Karksi mail minevikus ja tänapäeval

Karksi Kultuuriseltsi projekt "Arendame kodukohta ühistegevusega"
Koostas Helve Joon
Karksi, 2008

Füüsiline kirjeldus 27 lk. : ill. ; 21 cm

Aastad ja inimesed Karksi kultuuri- ja hariduselus : I

Helve Joon [sissejuhatuse autor]
[Viljandi] : Hetika, 2010

Karksi Kultuuriseltsi ja Karksi Haridusseltsi koostööna on valminud raamatu „Aastad ja inimesed Karksi kultuuri- ja hariduselus“ esimene osa.

See on kogumik, kuhu on koondatud A. Kitzbergi nimelise Gümnaasiumi õpilase Valdis Vilumetsa uurimistöö Lille-Astra Arrastest ning õpetajate mälestusi oma kooliajast ja tööaastatest. Raamatuid on kavas välja anda osadena, sõltuvalt rahastamisvõimalustest.

Raamatututvustus: Juhan Viiding, eesti luuletaja

Juhan Viiding, eesti luuletaja : Artikleid, esseid, mõtisklusi. Bibliograafia
Koostajad Marin Laak ja Aare Pilv

Bibliograafia koostajaks on Aare Pilv

Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2010

Väheste kirjanike tähendus eesti kultuuripildis on kasvanud sedavõrd suureks kui see nii iseenesest mõistetavalt on juhtunud Juhan Viidinguga. Tundub, nagu oleks Juhani kirjutusmasin vaikinud alles eile, ometi on tema tekstid meie keelemälus kindlalt salvestunud, tähendused täidetakse üha uuesti, ravi kestab. Kas ehk seepärast, et tema luule on puudtanud seda tabamatut kunsti tulist tuuma, milles tõde on nii tajutatavalt-talumatult lähedal? Ja milles meile kõigile teadaolevatest sõnadest saab kunst, luule, mis loob ümber maailu.

Üdi ja Viidingu luulesse on kodeeritud 1970. ja 1980. aastate õhustikku, hoiakuid, piiranguid. Kuid paradoksaalselt, isegi kui lugeja seda aega enam ei mäleta või pole kogenud oma nooruse tõttu, on Üdi/Viidingu luuleread, lugematute helisalvestuste kaudu ka Juhani hääl ja rütmid, tema lausete eriline „kurb soojus“, saanud märkamatult osaks meie igapäevakõnest.

Katkend raamatu eessõnast.

Kirjanik Aare Pilvest siin blogis

Raamatututvustuse koostasid praktikandid Heleen Karja ja Mai-Liis Niit

***

Kogumik "Juhan Viiding, eesti luuletaja" koondab legendaarse eesti luuletaja Jüri Üdi ja Juhan Viidingu kohta kirjutatud artikleid, esseid ja mõtisklusi. Tegemist on esimese selletaolise raamatuga, esmakordselt ilmub ka Viidingu/Üdi bibliograafia. Raamat pakub nii mälestuspilte luuletaja noorpõlvest tema sõpradelt ja kaaslastelt kui ka põnevaid arutlusi Üdi/Viidingu üksikute luuletuste tähenduste üle.

Arutletakse ka laiematel teemadel, näiteks luuletaja rolli üle 1970. aastate kultuurikontekstis – oli ju Üdi/Viidingu luule ka teravalt sotsiaalne. Raamatus avaldatud artiklite ja esseede aluseks on Tartus 29. ja 30. augustil 2008 peetud Juhan Viidingu 60. sünniaastapäeva mälestuskonverents, mis tõi ülikooli raamatukogu suurde konverentsisaali üle mitmesaja kuulaja. Raamatu kaastöölisteks on peale eesti nimekate kirjandusteadlaste Arne Merilai, Mart Velskri, Ülar Ploomi, Hasso Krulli ja tema õpilase Laura-Madeleen Vaariku ka Juhan Viidingu tütar luuletaja Elo Viiding, kirjanduslikud kaaslased ja sõbrad Viivi Luik, Doris Kareva ja Joel Sang, lapsepõlvesõber filosoof Rein Ruutsoo ja filosoof-teoloog Jaan Kivistik, mälestuste põhjal on artikli kirjutanud Mihkel Kaevats.

Kogumiku teiseks osaks on «Juhan Viidingu ja Jüri Üdi bibliograafia», koostajaks Aare Pilv. See on terviklik vahekokkuvõtte mitmel pool avaldatud luuletaja loomingust, tema rollidest teatrilavadel ja muusikast, mis on tema luuletuste tekstidele loodud. Lisatud on kõik allikad, millest on Viidingust kirjutatud. Raamat on illustreeritud rikkaliku fotomaterjaliga, Riina Viidingu, Viivi Luige ja fotograaf Jaan Klõšeiko erakogudest ning Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi fotokogust.

Väljaande on tundlikult kujundanud kunstnik Ly Lestberg. Raamat on mõeldud kõikidele Juhan Viidingu luule austajatele, see on tänuväärne abimaterjal emakeele ja kirjandusõpetajatele. Bibliograafia sihtrühma võiks kuuluda iga lugeja, muusika ja teatrihuviline.

Marin Laak

Raadioteater : Kuula ja sa näed

Luuleruum: Juhan Viiding, eesti luuletaja

Mõtteid ja meeleolusid Juhan Viidingu loomingule pühendatud konverentsilt Tartus. Sõna võtavad kirjanik Elo Viiding, religioonifilosoof Jaan Kivistik, luuletaja Doris Kareva, sõber Rein Ruutsoo, kirjandusteadlane Mart Velsker. Repliigi korras saavad sõna Joel Sang ja Hando Runnel.

Laulab lavakunstikooli tudeng Kristjan Üksküla.

Salvestanud helirežissöör Külli Tüli, toimetaja Maris Johannes

Sissejuhatus võrgutehnoloogiasse

Erkki Laaneoks

Tartu Ülikool, matemaatika-informaatikateaduskond, Arvutiteaduse Instituut

Teine, täiendatud trükk

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010

Raamat on mõeldud kasutamiseks Tartu Ülikooli ainete Võrgutehnoloogia I ja II õppematerjalina ning sobilik arvutiga rohkem kokkupuutunud ja teadlikumatele kasutajatele, kes soovib ennast iseseisvalt võrgutehnoloogia alaselt harida või täiendada.

Vanadel tehnoloogiatel peatutakse vaid siis, kui see on vajalik edaspidise mõistmiseks. Samuti püütakse võimalikult vähe käsitleda ajalugu.

101 Eesti pühapaika

Marju Kõivupuu

Sari 101 Eesti…

Varrak, 2011

Matthias Johann Eisenile omistatakse ütlust, et eestlasel on kolm püha kohta – saun, hiis ja kirik. Selles raamatus saunast juttu ei tule, küll aga rändame Eesti maastikel nii ajas kui ruumis, et (taas)avastada Eestit läbi pühapaikade.

Eestlase hingele on eriti lähedased looduslikud pühapaigad – hiied, põlispuud, kivid, jõed ja ojad-allikad. Pühapaikadega seotud kohalood, uskumused, tavad ja kombed on väärtuslik osa meie rahva ühismälust. Looduslikke pühapaiku mitte ainult ei mäletata, vaid nii mõnegi paiga pühadust on hoolikalt ja järjepidevalt hoitud tänaseni.

Pühad on paigad, kus kodumaa vabaduse eest on verd valatud verd; pühad on paigad, kuhu koguneme, et tähistada oma rahva ajaloo tähtsündmusi ja pühad on paigad, kus puhkavad igavest und meie lähedased. Ajaloosündmustega otseselt või kaudselt seotud pühapaigad ning mälestusmärgid peegeldavad ka meie rahva valusat kogemust elada ida ja lääne kultuuride piirialal.

See rikkalikult fotodega illustreeritud raamat toob lugejani põnevad lood Kaali meteoriidikraatrist ja Kagu-Eesti ristimetsadest, Tuhala nõiakaevust ning paljudest teistest meile olulistest paikadest.

Sirvida saab raamatut SIIT

Kuulata raamatust:
„Nädala raamat“ (Hallar Lind, raadio Kuku), 08.04.2011? Kuula SIIT


Loe veel:
Olav Renno. Pühapaigad seovad meid esivanematega

Pühaks peetakse nii looduslikke kui inimkätega loodud paiku, kus ollakse silmitsi muinaskultuuri, uskumuste ja ajaloosündmustega.Eestimaad mitmekülgselt tutvustav 101-seeria on saanud väärt täienduse: eelmisel kuul jõudis raamatulettidele rahvakultuuriteadlase filosoofiadoktor Marju Kõivupuu raamat meie pühapaikadest.
[..]
«Keskpõranda» lõunaservalt Mulgimaalt on raamatusse mahtunud kolm paika, Põhja-Viljandimaalt veel kaks. Helme ordulinnus polnud ju esimene sealne rajatis: koopad ja allikad olid teeninud maarahvast tuhat ja enamgi aastat varem, läheduses paiknev Orjakivi võis nendest praktilisema, pelgu leidmise ja arstimise otstarbega kohtadest olla paras jagu eemal ohvritoomise varjuvajaduse pärast.


Ka Läti piiri äärne Annemägi oli nii ohverdamise ja matmise kui pillerkaaritamise paik. Kirjutises on segi läinud kaks Annemäge: teine pärimuskild ja väiksem foto pärinevad Holstre-Polli kandist.


Loodi Siniallikad on tuntud ohverdamiskohana ja varanduse peidupaigana, Sinialliku linnamägi aga on muinsuse pöördumatu rikkumise näide: esialgu võeti sealt raudteetammi rajamiseks kruusa ja 60 aastat hiljem kohendati paika veelgi, et kolhoosirahvas peoplatsile juurde pääseks.


Vastemõisa lähedal paiknev Risti kabeliase on tüüpiline muinaspühapaik. Et lõpetada «ebajumalate» kummardamine, ehitas katoliku kirik samasse kohta kristliku kabeli. Kui rahvas seal ikka vanu usukombeid harrastas, tuli ka uus palvepaik maha lõhkuda. Koht jäi kummatigi alles ning inimeste kogunemist ja vanade rituaalide toimetamist ei saanud kuidagi takistada.


Uusimast ajast on märkimist pälvinud Pilistvere kiriku lähedale eestlaste möödunud sajandi kannatuste mälestuseks kokkukantud kivikangur. Loe edasi Sakalast

Tanel Veenre. Marju Kõivupuu: peaksime saama suuremaks ka hingelt : [intervjuu]

Kuigi teadlasena on folklorist Marju Kõivupuu teemaks olnud tihti üsnagi hämar valdkond – surma ja haigustega seotud pärimus folklooris ja usundis –, on tema sotsiaalse närvi tundlad tänapäevas. Meie vestlust läbib punase niidina mure, kuidas saaks nõnda, et inimestel oleks parem. Loe edasi Eesti Päevalehest

Folklorist Marju Kõivupuu (s 1960) on arvukate lõunaeesti keelt ja kultuuri puudutavate tele- ja raadiosaadete (kaas)autor ning konsultant. Tema raamatud ja artiklid on peamiselt rahvausundi ja rahvameditsiini vallast. 1995. aastal on ta saanud Eesti Vabariigi presidendi peapreemia rahvaluule kogumise eest.

Raamatututvustuse koostas praktikant Galina Antropova

Konrad Mägi

Maie Raitar, Andres Sööt

Täiendpealkiri Kunstnik. Looming. Aeg

Ilmamaa, 2011

Konrad Mäge (1878–1925) võib pidada eesti kunsti imeks. Talle oli

loominguaega antud ligikaudu 18 aastat, mille järel võis tema pärandi

hulka arvata vähemalt 400 maali (eelkõige maastikud, aga ka portreed,

natüürmordid ja figuraalkompositsioonid). Tuntud on ta ka kui üks

kunstiühingu Pallas asutajaid.

Teda on ärgitanud stiilimuutustele matkad ja erinevad elukohad, kuid

tihti on kunstnik ühendanud uueks veenvaks tervikuks mitmeid ajas ja

ruumis kaugeid algeid. Mäe jaoks ei olnud kunst mitte jäljendus, vaid

alati eneseväljendus, eneseteostus ja uue maailma loomine vastavalt

välisilmast tekkinud muljetele. Kogu tema loomingus helises kaasa tema

kaasaegne kunstiareng, kuid seda täiesti isikupärases käsituses.

Ligikaudu paarikümne aasta jooksul oli Konrad Mägi olnud üks kõige

populaarsematest eesti kunstnikest. Ta lõi oma erilise maastikukooli,

sugereeris hulkadele oma loodustunde, oma värviilma, oma kunstilise

ilmamõistmise ja vastuvõtlikkuse.

Käesolev raamat sisaldab hinnatud kunstniku tööde reproduktsioone

(sealhulgas haruldasi, kodumaal tundmata töid), tema kaasaegsete

kommentaare ja arvamusi ja killukesi tema elust ja ajast.

Sirje Kiin. Kas Ameerika on olemas?

Variantpealkiri Kirjad Madissonist 2005-2009

Tammerraamat, 2011

Sirje Kiin (Sirje Ruutsoo; sündinud 23. augustil 1949 Viljandis) on eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija. Kriitiku ja kirjandusteadlasena on ta keskendunud eesti luulele.

Sirje Kiin: "Mul olid USA suhtes eelarvamused, nagu on ikka neil, kes seal käinud ega elanud pole. Ent viis aastat tagasi kohtusin inimesega, kellesse armusin. Mees on kümnendat põlve ameeriklane. 2007. aastal abiellusime ja rajasime uue kodu Madisonis, Lõuna-Dakotas. Avastasin teispool maakera uue ilma. Aga aluseks on armastuslugu, mis viis kokku eesti naise ja ameerika mehe. Kirjutasin sõpradele Eestisse oma USA-elust kirju, valik neist on saanud raamatuks. Niisiis, see on minu Ameerika-avastamise raamat."

Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus

Erkki Tuomioja

Varrak, 2011

Eesti esimesest iseseisvusperioodist kerkib esile kaks nime: Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Nende koostöö ja konkurents on lõimelõngaks ka siinses põhjalikus Jaan Tõnissoni eluloos.

Päts alustas vasakradikaalina, aga lõpetas autoritaarse riigipeana.Tõnisson oli parempoolne rahvuslane, lehe- ja riigimees, kes tõusis mitut keerdkäiku pidi liberaalse opositsiooni juhiks ja kadus Nõukogude salapolitsei vangistatuna.

Erkki Tuomioja on valinud oma teosele huvitava lähenemisnurga: ta põimib

Anzori Barkalaja. Lohelausuja

Luuletused
Fotod: Epp Barkalaja, Urmas Volmer
Kujundus: Epp Barkalaja
Eesti Loomeagentuur : Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, 2011

Varem peamiselt laulutekstide kirjutajana tuntud autor on võtnud ette jalutuskäigu keeleradadel ilma muusika abistava toeta. Selles küpses ja klassikalisena mõjuvas debüütluulekogus põimitakse kartmatult ja valehäbita armastuslüürikat, loodusluulet ja hetkiti ka konkreetsemaid ühiskondlikke heiastusi. Ometi domineerib kõige ja kõigi üle luuletustes siiski loodus. Ka teistele inimolenditele lähenetakse siin eelkõige just läbitunnetatud looduspildistuste kaudu. See on eesti nüüdisluule võõrandunud linnatraagika taustal piisavalt ootamatu lähenemine, vanas ja heas mõttes poeetiline ning samas hinnatavalt nooruslik randevuu, mis kestab läbi vihmahoogude ja päiketõusude. Ikka ja alati kutsutakse siin lugejat shelleyliku lõokesena argisusest kõrgemale lendama ja inimsuhetes jõuliselt sügavamale püüdma ning alati ja eelkõige - kõigest ümbritsevast ilust vaimustuma. Kes vaevub looduspiltide metafoorikardinate kihtide taha kiikama, leiab eest riivamisi osutusi üldinimlikele olemistele, mida tänasel päeval aeg ajalt enese sees äratada tasub.

44 luuletust ja 26 fotoillustratsiooni.

Excel 2007-2010 tavakasutajale

Riina Reinumägi
Binari Pro, 2011

Käsiraamat kujutab endast ülevaadet Excel2007 ja Excel2010 töökeskkonnast ning on mõeldud neile, kes on omandanud algteadmised mõne varasema Exceli versiooniga ning soovivad tööle asuda Exceli uues versioonis. Raamat ei ole mõeldud päris algajale Exceli kasutajale vaid neile, kelle jaoks Excel on igapäevane töövahend ning kes tunnevad vajadust rutiinset tabelitöötlust kiiremaks ja mugavamaks muuta. Käsiraamat sobib nii eesti- kui ingliskeelse Exceli kasutajale. Samuti on raamatus kirjeldatud, kuidas saaks kasutaja ise Exceli töökeskkonna keelt valida.

Viljandimaa terviseprofiil ja terviseedenduse tegevuskava 2010-2013

Koostaja ja kujundaja Elo Paap
Autorid: Paap, E., Karjus, A., Pihlak, A., Kivi, A., Mõim, E., Sepp, G., Sepp, H., Kärmas, I., Sova, J., Razumov, N., Grauberg, K., Mauring, K., Puusild, K., Vilu, L., Kruuse, L., Vitsur, L., Pajo, M., Tirmaste, M., Saar, M., Laan, M., Servinski, M., Schihalejev, R., Tootsi, R., Leier, S., Pärnamets, T., Lumi, Ü.
Viljandi : [s.n.], 2010

Teemad:

- Maakonna üldandmed

- Sotsiaalne sidusus ja võrdsed võimalused

- Tööturusituatsioon

- Toimetulek

- Kaasatus kogukonna tegevustesse

- Laste- ja noorte turvaline ning tervislik areng

- Tervislik elu-, õpi- ja töökeskkond

- Tervislik eluviis

- Terviseedendused

Väljaande veebiversiooniga saab tutvuda SIIT

Valguseoks. XI

Viljandi luuleklubi almanahh

Toimetanud Ülo Alo Võsar
Kujundanud Hilve Koidla
Küljendanud Piret Holtsmann
Viljandi : Viljandimaa Luuleklubi, 2010

Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuurkapitali Viljandimaa Ekspertgrupp; Viljandi Linnavalitsus; Abja, Karksi, Kolga-Jaani, Tarvastu ja Viiratsi Vallavalitsus; OÜ Sallasto

Autorid: Veronika Ariva, Rein Aunistu, Vaike Birk, Mari Karilaid, Lev Konovalov, Maie Lond, Tiiu Luht, Reet Oidermaa, Heinrich Oja, Antu Ott, Maie Perve, Reet Post, Kerly Tammaru, Jüri Tamtik, Aadu Tomson

Mae Lender. Minu Taani : Tuuline teekond keelatud maal

Toimetaja Monika Pais
Kaanekujundus Anna Lauk
Petrone Print, 2010

Katkend sissejuhatusest

Muidugi oleksin eelistanud kohale minna tööloaga taskus, kuid see polnud lihtsalt võimalik. Kui oleksin alustanud paberite korjamisest, siis arvestades Taani bürokraatiat ja minu vanust - olin minnes kolmkümmend kaheksa - oleks kogu üritus kohe alguses luhtunud. Tollal, kui Eesti veel Euroliitu ei kuulunud, said töö- ja elamisloa Euroopa maadesse lihtsamalt kätte need, kes läksid sinna vahetus(üli)-õpilasena, põllumajandus-ettevõtetesse praktikandiks või näiteks mehele. Minul ei olnud neist variantidest abi loota.

Nii et läks nagu läks. Keskeale lähenev illegaalist maailmaavastaja - olge lahked! Aga tulgu mu lugu siis anonüümselt ja muudetud nimedega. Nagunii ei ole see tüüpiline eestlase Taanimaa avastamise lugu.

Raamatu tagakaanelt:

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki.

Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas.

Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu.

Loe veel:
Katkendeid raamatust saab lugeda Petrone Print kodulehelt

Kuidas me "Minu Taanit" tegime...
Ei, ma ei kirjutanud kogemata, et "tegime", kuigi viisakam oleks vist öelda, et "kirjutasime". Tegelikult oligi see rohkem tegemine kui kirjutamine, vähemasti hetkel tundub sedamoodi. Loe edasi Mae blogi

Minni Nurme. Kentaurid

Teine trükk
Sari Eesti Romaanivaramu
Eesti Raamat, 2010

Valdavalt luuletajana ja tõlkijana tuntud Minni Nurme (1917–1994) tuli kirjandusse hoopis prosaistina. «Kentaurid» (1939, Minni Raudsepa nime all) on tema esimene raamat. See räägib maalt pärit kunstihuvilise neiu Kirsli Kõivu sobitumispüüdeist 1930-ndate aastate pealinna-keskkonda.

Perke, pseud. Me oleme üksikud rändurid öös

Perke laulud

Toimetaja Aili Kiin
Tehniline toimetaja Helle Jõesaar
V. Eilonen, 2010

Esikaas : "Üksik rändaja" / V. Eilonen, õli 1997/
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa Ekspertgrupp

Liig palju pihtimusi ühte
raske on köita
pärast peab valvama
öödes ja päevades
pilku jää alla peitma.
Liig palju elulugusid
ühte elu et täita
kirjutriibuliseid tüdrukuid
ühte et südant võita
pärast peab lõputuis
aegades pikakdes
üksindust öistes ridades naitma
kustunud linnade tuledes
varjudes läitma.

Enn Kont. Tundeehe luulekogu

Veidi aega tagasi nägi trükivalgust kena kaanepildiga luulekogu "Perke laulud", mille autori nime raamatukeselt ei leia.

Tundmatu tegija luuletused võtad enamasti kätte hirmuseguse ootusärevusega: kas neis leidub midagi, mis meeli erutab, või tekib kümmekonna lehekülje järel pettumustunne.

"Perke laulud"on keskeas Veljo Eiloneni esimene avaldatud teos. [...]

"Perke laulud" sisaldab kaunis ühtlaselt kõnekaid luuletusi, mis on kergesti loetavad: mõtte tabad enamasti ühekordse lugemisega. Värsimõõdu reegleid ei ole alati järgitud, aga ilmselt polegi seda eesmärgiks seatud.

Loe edasi: Sakala (2010) 5. jaan., lk. 7

Jaak Kõdar. Kriimu-Reinu lõpuraamat ehk Tont Kont Lont

Pildid joonistanud Hülle HaabKujundus ja makett Andres JaaksooSteamark, 2010
Raamat sisaldab seitset jutukest:
"Kivil kasvav kuusk"
"Põrgusse!"
"Pärispõrgus"
"Põrgupidu"
"Põrgu karjalaskepäev"
"Tondikas tont"

Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat

Toimetaja Kerttu-Liina Tuju
SE & JS, 2010

See on raamat, mis omal moel võtab kokku kõigi inimeste vaikivad igatsused ja arutleb küsimuste üle, millele inimene peab iseendas vastuse leidma. Siin puutume kokku paljude selliste sõnade, tähenduste või väljenditega, mida tavaliselt elus ei kasutata, millest vaikitakse, sest valusa kogemuse kartuses häbenetakse olla siiras. Nad kirjutavad, et „ei tule kuulata, mida maailm arvab, vaid tuleb kuulata, mida oma sisetunne ütleb, isegi kui see on risti vastupidine kõikide teiste arvamustega.” Sõnastavad seisundi, mida arvatavasti meist paljud on tundnud, kuid pole osanud seda nii väljendada: „Küps inimene teab, et armastus ei ole seebikate roosamanna, vaid MÕÕK JA TULI, mis kogu olemust muudab. Kui üht inimest armastad, õpid kaastunnet kõigi vastu.” Räägivad sellest, et pühendumus on alandlikkus. Tunnevad ära tähtsaima: „See lapike sinist taevast halli argipäeva kohal.”

Loe veel:
Sven Vabari blogist Ma olen olemas, ma olen raamat
Õnneks on ka Viivi Luige raamat omamoodi kirjad noorele luuletajale. Õieti küll mitte kirjad, sest tegu on vestlusega, ning mitte luuletajale, sest Luige vestluspartneriks on poetessist 37 aastat noorem humanitaar, kultuuriteooria magister Hedi Rosma. Päris intervjuuga tegemist pole, sest Luik ja Rosma lihtsalt jätkavad vaheldumisi mõttelõnga, kuigi Rosma teeb seda tunduvalt lühemalt ning raamatu põhiteemaks on siiski Viivi Luik ja tema vaade maailmale. Mis Rosma osasse selles raamatus puutub, siis peab ütlema, et üldiselt on ta mitmeski mõttes oma ülesannete ning vestluspartneri kõrgusel. See on suur asi. Loe edasi Sven Vabar

Rando Tooming Viivi Luik: kõike pole tarvis teada. Ela!
Kirjanik Viivi Luigelt ilmus sel aastal peaaegu järjest kaks teost, mõlemad pikisilmi oodatud, kirjandussündmuseks nimetamise väärilised. Peamiselt autori Roomas elamise viiest aastast jutustav "Varjuteater" ning Urmas Oti abilise Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud "Ma olen raamat". Loe edasi Õhtuleht

Viivi Luik. Varjuteater

Toimetanud Joel Sang
Kujundanud Mari Kaljuste
Eesti Keele Sihtasutus, 2010

Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist. Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile Seitsmes rahukevad.

Katkendid raamatust „Varjuteater”

Asjaajamisest Itaalias:

Kui härra B saabus Zürichist Rooma oma uuele ametikohale, oli tal tarvis käia mitmetes asutustes, anda ja võtta allkirju, korraldada asju.

Kuid asjad ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli kas liiga vara ja see ametnik, keda härra B hädasti vajas, polnud veel tööle jõudnud või oli juba liiga hilja ja hädavajalik, kuid nähtamatu ametnik oli juba siestale läinud.

Härra B-l soovitati korduvalt helistada kella 15 ja 17 vahel. Ta proovis mitu päeva, ja kui kella 15 ja 17 vahel kunagi keegi ei vastanud, sai härra B päris kurjaks.

Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis kolmes keeles, mida tema kui korraliku Šveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud.

Ametnik kuulas kannatlikult. Kui härra B oli lõpetanud, tõusis ametnik püsti, tuli tumepruuni massiivse puubarjääri tagant pidulikult välja, kohendas oma varrukakaitsmeid, jäi otse härra B ette seisma, mõõtis teda pealaest jalatallani hukkamõistva pilguga ja lausus jäiselt: „Teate, signore, meie siin oleme neid asju ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas neid asju aetakse.”

Härra B tunnistas hiljem seda lugu jutustades, et teda ajas segadusse kõige rohkem see arv kuuskümmend neli. See mõjus talle masendavalt ja ta tundis selle arvu ees iseäralikku aukartust. Mida oligi tema maharahustamiseks vaja. (lk. 56-57)

Viljandis:

Enne, kui saad Berliinis teatrisse ja Roomas peegli ette, tuleb käia Viljandis matustel. Need, millest ma siin räägin, on isa matused, kuid oli ka teisi.

[...]Kuna isa ise oli surma üle nalja visanud, siis ma arvasin, et ju see siis ongi talle naljaasi ja et saaks need matused juba mööda.

Alles siis, kui ma kohale jõudsin, sain aru, kuhu ma olen jõudnud ja et ega isa enam nalja ei tee. See jahmatas mind.

Kuid veel rohkem jahmatas mind, et surnud isa tegi ikkagi veel nalja ja et nende matuste meeleolu oli iseäralikult võidukas. Sellepärast on mul kahju, et ma JJ-i kaasa ei kutsunud.

Alguses oli kõik asjakohane ja õige kurb. Ilm oli olnud külm ja siis järsku sulale läinud. Viljandi tänavaid kattis kiilasjää nagu klaas. Jää peal oli vesi. Sadas peenikest uduvihma. Tänavatel liikusid eestlased, väga väikese rahva tütred ja pojad. Eriti torkasid silma pojad. Nende näod ei väljendanud suurt midagi. Nende nägudest ei võinud välja lugeda pooltki sellest, mida härra Atspol murega nendest rääkis. Võimalik, et nad olid selelga ammu leppinud, et ei saa voli pärast tappa ja voli pärast meelt lahutada, sest suuremad, nagu näiteks saks ja tibla, hoiavad selle meelelahutuse omale. Siin jäi üle ainult õlut ja viina kaanida ja vanaeidekese pensioniraha ära võtta. Mõnikord tarvitati sel puhul ka kirvest või koguni nuia. Need olid pikaldased mehed ja enamasti ei jõudnud neile õieti päralegi, mis nad olid teinud.

Kui ma leinamajja jõudsin, oli veel varajane hommik. Maja oli kütmata. Kuid ema kogus ennast ja tegi tule ahju.

Soojendasin ahjusuu ees käsi, nagu poleks ma Viljandisse tulnud bussiga Tallinnast, laevaga Helsingist ega lennukiga Berliinist, vaid tilisaaniga läbi Liivimaa. Ema oli kõik juba ära korraldanud, minust polnud abi kõige vähematki. Ahjugi küttis ema, mind ta ahju kallale ei lasknud, sest tal oli oma süsteem ja mina oleksin selel ära rikkunud. Ahju tahtis ta ilmtingimata hommikul vara enne matuseid ära kütta, et pärast oleks rahu.

Võtsime nõuks minna surnuaeda varakult, enne matusetalituse algust, sest ema tahtis tingimata näha, kas on ikka haud valmis kaevatud või on viimati nii, nagu oli selle Viiratsi vanamehega, kellel naine ära suri. Matuselised juba kabelis, aga naise haud alles kaevamata! Oli meelest ära läinud. Sellepärast kavatses ema enne talitust kõik ise oma silmaga üle vaadata.

[...] Surnuaia suured puud ei kohisenud, nad seisid tumedalt ja vaikselt. Nende vahel lainetas udu. Jäised teerajad läikisid tuhmilt.

See oli vana surnuaed. Seal oli raudriste ja graniitsambaid. Isa pidi olema kabelis. Me ei jõudnud veel kabeli uksenigi, kui meie ette ilmus noorepoolne naine, keda kurgualusest kuni pahkluuni kattis krellroosa kahisev ja kobisev kombinesoon, mis oli kehakumeruste kohalt mudane.

Ema tundis seda naist. See oli surnuaiavaht. (lk. 300-304)

Loe veel:

Kaarel Kressa Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale

Vaesest ja piiratud ajast, paber-köites „Seitsmendast rahukevadest” on Viivi Luik jõudnud tsivilisatsiooni hälli ja sametköites „Varjuteatrini”. „Varjuteater” pole ei reisikiri ega mälestusteraamat, kuigi räägib kirjaniku ajast Roomas. Loe edasi Eesti Päevaleht

Doris Kareva Muutlik varjuteater
Ei juhtu just sageli, et aastate jooksul suuresti nelja silma all kogetu peaaegu korraga neljaks raamatuks vormub. Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik võivad sellest kõnelda. Loe edasi Sirp

Mehis Heinsaar. Ebatavaline ja ähvardav loodus

Illustratsioonid Priit Pärn
Toimetaja Katrin Streimann
Menu Kirjastus, 2010

Raamat «Ebatavaline ja ähvardav loodus» sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte?

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole.

"Inimene kannab endas miljoneid aastaid geneetilist koodi," mõtiskleb Mehis Heinsaar. "Temas on palju saladusi." Foto: Mart Zirnask

Olin oma eluga jõudnud kargesse keskpäeva, kus kõikvõimalikud tagasilöögid on inimest juba karastanud ning ebaõnnestumiste peale osatakse vaadata filosoofilise rahuga. Olin hakanud mõistma, et suurim kunst siin elus on õppida olema lihtne ehk isegi mõttetu mees, kes oma tühiseid seiklusi siiski nautida suudab ja sealjuures elurõõmuski on.” (“Kaunitar, kes oli kõike juba näinud”, lk 24)

REBASED JA KOERAD

“On olemas kahte liiki mehi,” ütles August Lipp oma hiiglasliku armukese kõrval lesides ja sigaretti süüdates, “ühed on rebased ja teised on koerad. Mõlemad meeldivad naistele.”

Armuke, Anna Hanschmidt, ilusate silmade ja lopsaka rinna, kuid tui­ma mõtlemisega olend, ei saanud aru.

“Mis mõttes?” küsis ta.

“Rebased on need, kes tulevad ja lähevad, aga mitte kunagi ei jää. Sel­lepärast nad meeldivadki naistele,” vastas August Lipp suitsu pahvides, “koerad aga need, kes ei lähe ega tule, kuid alati jäävad. Sellepärast meeldivad nad samuti naistele.”

Seda öelnud, kargas August Lipp voodist üles ja oli ka viimane aeg, kuna välisukse taga keerati võtit.

“Ja ikkagi – mis puutuvad siia rebased ja koerad?” ei saanud ilusate silmade, kuid tuima mõtlemisega Anna Hanschmidt aru.

“Hiljem seletan,” vastas August Lipp kulmu kortsutades. Ta pani end kiiruga riidesse ja püüdis rõduukse kaudu põgeneda, kuid nagu kiuste see ei avanenud. Koridorist kostis ukse avanemise kägin. August Lipp ei leidnud enam muud nõu kui voodi alla pugeda ja ootama jääda.

“No küll võib mõni inimene ikka rumal olla,” mõtles ta pahaselt, “ilmaasjata raiskan siin oma aega.”

Kui sammud esikust köögi poole liikusid, roomas August Lipp voodi alt välja, hiilides neljakäpakil, kingad hammaste vahel, ettevaatlikult välisukse poole. Ja tundus, et asjad laabuvadki juba üsna kenasti, kui koridorist äkki tuhm raksatus kostis, mispeale kõik väga vaikseks jäi.

Anna Hanschmidt jäi huviga kuulatama. Hetk hiljem ilmus uksele te­ma abikaasa Raul, ühes käes kirves, teises verise kaelaga rebane.

“Näe kuhu raibe oli tükkinud!” hüüdis mees naerdes. (lk. 41)

Juues neljapäeva hommikul kodus üksi kohvi ja vaadates hajameelselt aknast välja, tundis väikepereelamute projekteerija Rein Vihalemm, et hakkab vaikselt rebaseks muutuma. See oli veider tunne. Arhitekti meeled muutusid salamisi valvsaks, sõõrmed ärkasid haistma uusi ja huvitavaid lõhnu ning eneselegi ootamatult suunas ta pilgu naaberaeda – sinna, kus jalutasid kanad, üks rammusam kui teine. Järgmisena tundis Rein Vihalemm juba, kuis ta suunurgast niriseb ila. Instinktiivselt kargas mees püsti, aga istus siis jälle oma kohale tagasi.
(“Rebased ja linnud”, lk 58)

Loe veel:
Kaarel Kressa Jututihnikute uimastav rägastik
Pealkirja „Ebatavaline ja ähvardav loodus” võib lugeda nagu hoiatust uurijale, kes püüab Heinsaare raamatust kui loodusnähtusest selget arusaama luua. 151 leheküljele mahtuvast 28 novellist ja miniatuurist leiab sellele hoiatusele piisavalt kinnitavaid näiteid. Matemaatik Arno Kask, kes asub enda elusolemise tõenäosust range teadusliku täpsusega analüüsima, jõuab järeldusele, et ilmselt teda polegi olemas, ning kaob hämmeldunult tühjusse. Loe edasi Eesti Päevaleht

Mart Zirnask Endel Lippmaas on tajutav mingi vimkamees
Kirjanik Mehis Heinsaar räägib, miks tema peagi ilmuval raamatul on Nõukogude noortekirjandusest näpatud pealkiri "Ebatavaline ja ähvardav loodus". Ning miks toimetavad seal teiste hulgas akadeemik Endel Lippmaa ja teadusfilosoof Rein Vihalemm – kes küll Heinsaarelt saanud hoopis uue töökoha. Loe edasi ERR

Mulkide almanak. : 20

MTÜ Mulkide Selts
Materjali kogusid, süstematiseerisid, redigeerisid ja toimetasid Kaupo Ilmet ja Anu Reiljan
Toimetuskolleegium: Kaupo Ilmet, Eha Kard, Meeta Meltsas, Ene Noobel, Leili Veidebaum, Silvi Väljal ja Malle Loit
Arvutitöö Jaanus Jaama
Küljendus Hermo Sakk
Mulkide Selts, 2010

Järjekordse almanaki väljaandmist toetasid Mulgimaa kultuuriprogramm 2010-2013 ning Eesti Kultuuriseltside Ühendus

Tiiu Luht. Sügise hommikul

Luuletused 2005-2009

[Viljandi : T. Tafenau], 2010

Sügis, sinu märke näitab
suure suve õiteball.
Floks nüüd roosad leegid läidab,
astril mummuline sall.

Tiiu Luht endast (raamatus):
Sündisin 1938. aastal Virumaal. Õppisin õpetajaks, kellena töötasin, neist viimased 16 aastat Viljandis. Salme seadma hakkasin vajadusest kirjutada sünnipäevakaartidele midagi omanäolist. Kord olin jõulupühade aeg haiglas. Et aeg kiiremini läheks, soovitas õde Vaike kirjutada sellest, mida näen ja tunnen. Nii sündisid haigla salmid. 2009. aasta sügisel võtsin osa Kalju Lepiku luulevõistlusest, kus sain eripreemia kauni mälestusluule eest.

Sügis oma värvirikkusega, lilleaed või mulle armsad inimesed - kõik nad annavad indu kirjutamiseks või maalimiseks.

Karl August Hindrey. Suremise eod

Teine trükk
Sari Eesti romaanivara
Eesti Raamat, 2010

Karl August Hindrey (1875-1947) romaan novellides pakub rea psühholoogiliselt süvendatud pilte peategelase, vananeva filosoofiadotsendi, peenetundelise ja hästikasvatatud härrasmehe Hans Joalti elust, peamiselt tema puhkehetkedel: Joalt kuulab muusikat, käib kalal, mängib malet, astub sisse restoraani, olles kõige selle juures teda ümbritsevate olude ja inimeste tundlik ja tähelepanelik vaatleja, ajuti vaimukas hindaja ning arvustaja.

Lõik Kirjandusarhiivi artiklist "Eesti romaan 1935. aastal"
Viide: Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

K. A. Hindrey teine romaan „S u r e m i s e eod” (239 lk., 3 kr. 50 s.) on täiesti intiimse alaga: siin pole enam tegu ühis­kondlikkude ja rahvuslikkude küsimustega, vaid ainult üksiku närvierksa haritlasega ja osalt ka seltskonnaga.

Dotsent Hans Joalt (ja tema sarnane peaks nähtavasti olema autorgi) on kõrgesti kultuurne isik. Tal on arenenud vaatemaailm, maitsemaailm, haritud harjumused. Ta on haritlase ja aadliku väärikust hindav segu, mis on kehastunud üsna jõukas kodanlases, kes ei saa küll kõike enesele lubada, kuid kel ei tar­vitse alati raha lugeda, kui teda valdab mingi jõudumööda meeleolu, soov või tuju.

Ta näib uskuvat, et see, mis tema õigeks peab, on see tõeli­selt õige; kui ta möönabki, et ka teisiti võib olla, siis selline otsus on ikka koordineeritud tema seisukohtadega. Omast mee­lest on ta kõrge- ja laiahaardeline, tegelikult aga oma vaimse krundi omanik, kes arvab, et teistel kruntidel valitsevad samad seadused, nii et ta õigupoolest teab kõik. Äparduseks pole aga teistel vaimseil kruntidel kõik nii. Need kokkupõrked, mis nüüd tekivad, on Joaltile (ja oletan, et Hindrey’legi) seedimatud, need on lihtsalt irriteerivad segamised, rumalused jne. Ning lõpuks osutub, et nood segavad asjaolud, mida ei tahetud mõista ega arvestada, on tugevad ja - Joalt murdub.

Teiste vastu suudab kaitsta viha ja väline normeerija - kombeõpetus. Kuid need on ikkagi nõrgad kaitsjad, kui enesel puudub võõrapärasest ülesaamise jõud, kui eluvõitlejalikkus las­takse sarnleda madala egoismiga. Enamik teisi tegelasi, eriti eestlaste hulgas, on kõik vaenlased.

Valitseb eluideaal: väliselt härra ja seesmiselt härra (vrd. Lk. 128) ja tunnustavalt võetakse eeskätt härrana laiutavat Konrad Pelterit, aristokraatlikku Haste’t ja von Kennel’it. Eran­dina suhtutakse intiimselt insener Kollisse. Tegevuskoht on muidugi ka härrasmehelik: suvituskohad, kohvikud, kõrtsid, kodused vastuvõtud.

See kõik moodustab tagapõhja Hans Joalti katsumistele. Ning sellest võrsuvad eitavad järeldused teose hindamiselgi.

Kuid teiselt poolt huvitab Joalt esimestest lehekülgedest peale kui närv meie seltskonna organismis. Ta pole ühiskondlik tegur ja selles seoses on ta isegi negatiivne, kuid närvina seltskonnas on ta väga varjundirikas ja diferentseeru­nud, milline asjaolu suudab paeluda ja lugejat rikastada. Hinge­eluliste varjundite tabamises on „Suremise eod” meisterlik raa­mat. Järskude tõmmetega avatakse nii mitmed ootamatud krii­mustused inimhinges.

Elamuste varjundid pole tingitud mingist tugevast ideo­loogilisest keskendajast, vaid neid kujutatakse paljude asjade suhtes, nagu seda iga haritlasega aastate jooksul juhtub. Kadu­mise meeleolud käivad sellega küll kaasas, kuid see ei suuda olla keskenduseks; see on ainult kaasaskäiv vari. Vanadus on ees­kätt väljalülitatud olek.

Kokkuvõttes on teos üsna katkendlik, keskendamata ja ter­vikuna mitte tugev: romaan on saadud ühelaadiliste novellide liitmisest. Isegi peategelase isik muutub: alguses on ta dis­kreetne intelligent, kes nähtavasti suudab väga paljut arvestada ja teotseb asjatundlikult kitsal alal, edaspidi aga on ta närvlik vanahärra, kes arvestab ainult ennast ning oma vaimset pagasit ja kes on kaotanud oma ala.

K. A. Hindrey tundmaõppimiseks on sel teosel vist oluline tähendus.

Jaak Kõdar. Kriimu ja Reinu viimased vembud

Pildid joonistanud Silvi VäljalSteamark, 2010
Jaak Kõdar mõisteti 80ndate aastate keskel olematu kuriteo eest vangi. Et vaim ei murduks, hakkas mees oma pojale muinasjutte kirjutama. Nüüd on kirjadest saanud raamatud. Jõulu eel ilmus neist viimane - "Kriimu ja Reinu viimased vembud".

Liisi Seil Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda
Eelmisel nädalal tutvustas Läti piiri ääres asuva Nava talu peremees Jaak Kõdar Tallinnas Patarei vanglas oma kriimureinuliste loomamuinasjuttude sarja viimaseid raamatuid. Sel ajal, kui meri trellitatud akende taga vahuseid laineid veeretas, ärkasid vembuhimulised Kriim ja Rein Karksi-Nuia laste näitemängus taas ellu sealsamas paksude vanglamüüride vahel, kus olid kunagi sündinud.

Praegu ei asu seal muidugi enam kinnipidamisasutus: kunagisest merekindlusest on tehtud vaatamisväärsus ja kultuuripark, mida huvilised saavad uudistada.

«Tere tulemast minu "elutöö" tähistamisele!» ütles Jaak Kõdar endises köögis, millest nüüd on saanud seminariruum. «Ei oleks iial arvanud, et hunt ja rebane saavad minu esikangelasteks — et nendest loomadest on võimalik kirjutada, kordamata vanu eesti muinasjutte.»

Tõsi mis tõsi: Jaak Kõdar on kaante vahele pannud seitse hundist ja rebasest kõnelevat raamatut. Hiljutine, mida 24. novembril Patarei vanglas esitleti, kannab pealkirja «Kriimu ja Reinu viimased vembud».

Peale Silvi Väljali joonistatud piltidega kõvakaaneliste teoste on lõpetuseks ilmunud taskuformaadis «Tont kontlont». Seda kinkimiseks mõeldud raamatut on trükitud ainult 200 eksemplari.
Üle nelja aasta ebaõiglast vangistust
Kuigi trükivalgust on autorimuinasjuttude sari näinud alates 2006. aastast, pani autor kõnealused loomalood kirja palju varem.

Kriim ja Rein sündisid siis, kui Jaak Kõdar toodi 1983. aastal Patarei vanglasse ja jäeti rohkem kui aastaks eeluurimise alla. Pärast süüdimõistvat kohtuotsust viidi ta üle Rummu, kus vangipõlv ja juttude kirjutamine jätkusid.

Konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator direktori asetäitjana töötanud Kõdarit süüdistati riigi vara riisumises, salakaubaveos ja ametialases kuritarvitamises ning ta mõisteti kümneks aastaks vangi. Tema enda jutu järgi seisnes kuritegu kümmekonnas direktsiooni nimel antud allkirjas. Peale Kõdari määrati pikk vanglakaristus veel üheksale selle büroo juhtivtöötajale.

Desintegraator ei olnud tüüpiline nõukogude ettevõte, vaid tegutses pigem lääneliku ärifirmana ning oli seepärast pinnuks silmas parteiladvikule ja julgeolekuorganeile. Eriti valvsalt jälgiti büroo loojat ja juhti Johannes Hinti — tehnikadoktorit ja mitmekümne leiutise autorit, kellest oli saanud nõukogude süsteemis sügavalt pettunud vabamõtleja.

Kõik kümme valesüüdistuste ohvriks langenud inimest mõisteti NSV Liidu ülemkohtu otsusega hiljem õigeks. Johannes Hint rehabiliteeriti 1989. aasta aprillis, kuid vabadust tema silmad kahjuks ei näinud: ta oli surnud 1985. aasta septembris Patarei vangla haiglas.

Jaak Kõdar pääses vangipõlvest 1987. aastal. Õigeks mõistva kohtuotsuse järgi maksti talle välja kõigi kinni istutud päevade palk ning advokaadikulud — umbes 18 000 rubla.

Jaak Kõdar oli kodust ära neli aastat, kolm kuud ja seitseteist päeva.

«See oli omamoodi ülikool,» nentis mees mõrult naeratades, kui talle pärast esitlust vanglaperioodi kohta küsimusi esitasin. Kõdar tunnistas, et on kohtuasja oma ajust suuresti välja lülitanud, sest muidu ei saaks rahulikult elada. Vanglas viibimiseta oleksid tema elus kummatigi olemata ka Kriim ja Rein, luuleraamatud ja näidendid.

«See periood kruttis tunded nii kõvasti üles, et tekkis taas tahtmine kirjutada. Olin varem aastaid ajakirjanikuna töötanud ja enda tarbeks luuletusi kirjutanud — vanglas võtsin selle uuesti ette,» selgitas ta.
Kirjutamine aitas vastu pidada
Vangla kiviseinte, rauduste ja lukkude vahel pani ebaõiglaselt süüdi mõistetud Jaak Kõdar kirja loomajutud, mida oli igal õhtul oma väikesele pojale Martinile rääkinud. Esimesed lood kirjutas ta hämaras nari äärel: uustulnuk ei tohtinud kambri juhtgrupiga laua taga istuda. Hiljem lubati tal söögikordade vahel juba ka lauda kasutada.

Kui jutt sai trükitähtedega paberile pandud, voltis Jaak Kõdar selle ümbrikusse ja saatis pojale, ilma et oleks oma kirjutisi kunagi üle lugenud.

Alles 18 aastat hiljem uuris ta sahtlist leitud lugusid ja imestas: «Kas need on tõesti minu kirjutatud?»

Jaak Kõdar leidis inimese, kes tekstid arvutisse toksis, ja nii algaski kriimureinuliste lugude uus elu.

«Arvasin nendest juttudest umbes nõndasamuti nagu teie praegu: käivad kah,» nentis autor esitlusel kõneldes. «Ometi on need kirjutatud vajadusest ja kohustusest, sestap otsustasingi viia oma töö lõpule sellisena, nagu see praegu siin laua peal on,» viipas ta raamatuvirnade poole.

Jaak Kõdar kinnitab intervjuud andes, et kriimureinuliste lugudega on nüüd tõepoolest kõik.

«Oleks väga narr hakata neid juurde tegema,» nendib ta. «Püüan nüüd kirjutada midagi muud. Hiljuti sain valmis laste luuleraamatu «Aeg veerebaastaiks». Täiskasvanute luulekogu tarvis on mul pool materjali olemas. Suveks kirjutan Nava lava jaoks näidendi.»

Jaak Kõdar tundis head meelt, et esitlusel oli palju lapsi — sealhulgas loomaaia õppeklassist ja Merivälja koolist. Ta oli rõõmus, et Karksi kultuurikeskuse noorteteater O esitas paar kriimureinuliste juttude ainetel tehtud toredat lavalugu ja tema Tallinna kodu naaber Erich Krieger esines Kõdari luuletuse «Kivil kasvav kuusk» sõnadele tehtud lauluga.

Kriimureinuliste lugude viimase raamatu lõpus toovad hunt ja rebane muide väikesele poisile paki, milles on üllatus: suure pakkimispaberi seest ilmub välja isa, kes on lõpuks koju tagasi jõudnud

Karksi kultuurikeskuse noorteteater o tõi raamatu esitlusel lavale Jaak Kõdari jutu ainetel tehtud lühinäidendi "Kasulik ja kahjulik", kus hunt (vasakul) proovib rebasetüdrukute soovitusel oma kõhtu ravida nii suitsupõrsa, karastusjookide kui maiustustega. Loomulikult osutus see tulutuks (Foto: Liisi Seil / Sakala)

Jaak Urmet alias Wimberg, kirjanik: Kriimureinuliste lugudega tegin tutvust siis, kui kirjutasin ajakirjale «Looming» ülevaadet 2006. aastal ilmunud eesti algupärasest lastekirjandusest. Selle hulka juhtus ka kaks Jaak Kõdari juturaamatut. Algul ei tundunud pilt paljulubav, kuid raamatutega lähemalt tutvudes leidsin, et jutud on igati tipp-topp: algupärased ja huvitavalt välja mõeldud ning hästi kirjutatud! Kahtlemata on härra Kõdaril tugev jutuvestmissoon. Pärast seda olengi jäänud ühe silmaga Jaak Kõdari tegevust jälgima. Vaadates seda lauda ja mõeldes, et kõik need raamatud on välja antud mõne viimase aasta jooksul, tuleb tõdeda: see on muljet avaldav saavutus.

(Allikas: Seil, Liisi. Võsavillem ja reinuvader aitasid kirjamehel vangistust taluda : Jaak Kõdar esitles Kriimu ja Reinu viimaseid vembe / Liisi seil; kommenteerinud Jaak Urmet alias Wimberg . - Sakala (2010) 2. dets., lk 8)

Ringvaate klipp: Eestlane kirjutas pojale vanglast
muinasjuturaamatu (Autor: Christel Karits)
Allikas: www.etv.ee/ringvaade

Anu Raud, Anu Kotli. Kiri kari

Raamat kiriloomadest ja kirilindudest

Toimetaja Signe Susi
Koostaja ja kujundaja Monika Hint
Keeletoimetaja Liina Smolin
Kirjad joonistas Sten MatikainenFotod Mariana Hint, Jaana Kool, Anu Kotli, Ingmar Muusikus, Elmo RiigEesti Loomeagentuur, 2010
Kuidas teha oma Kiri Kari? Küsige vanaemalt või poemüüjalt natuke ilusat lambavillast lõnga, lööge vardad läikima ning kirjake oma kari just selliseks, nagu soovite. Ütleb ju vanasõnagi, et "Kellel kari kirjatud, sellel kuri karja ei tule". Ja mis veel eriti vahva – Kiri Karja ei kuulu vaid koduloomad vaid seltsi võetakse ka sõpru metsast.

Autorite sõnul on raamat kokku pandud käsitöise loomisrõõmu jagamiseks ja eesti rahvuslike ornamentide ja värvi-kombinatsioonide tutvustamiseks. Lustlik viis oma pärandit hoida ja tundma õppida.

Kirikariloomade meisterdamine on hea võimalus nii algajatel kui edasijõudnutel (pigemini siiski viimastel) kätt proovida, sest igaühe kirikariloom tuleb just täpselt selline nagu peab.

Samuti on tegu hiiglama vahva kingitusega oma lastele, sõpradele ja kõigile toredatele inimestele.

Kiri Kari jutustab kirikariliste sünniloo ning sisaldab loomade kudumisõpetusi ning mustreid inspiratsiooniks. Samuti on raamatusse valitud hulk toredaid lugusid loomadega mängimiseks.

Lõpetuseks veel üks vanarahvatarkus: Ega kirjat' kari süüa nori!

„Esimese kirilooma mõte ja iva oli õpetada lastele mängu ning nalja abil eesti erinevaid suka- ja kindakirju, teha neid tuttavaks meile iseloomulike värvikombinatsioonidega ja, miks ka mitte, alustada kudumisõpetust loomameisterdamisega kui lapsele loomuomase tegevusega.

Selle raamatu kirielukate kudumisega algaja käsitööhuviline vast kohe omapäi hakkama ei saa. Vähemalt alustama peaks loomakudumist koos juhendajaga. Raamatu panime kokku selleks, et jagada teiega oma käsitöist loomisrõõmu ning inspireerida tegelema eesti rahvuslike ornamentide ja värvikombinatsioonidega. Loodame, et kasutate neid ise ja õpetate ka lastele. Arvame, et see on üks lustlik ja liitev peatükk oma pärandi hoidmise, tundmise ja teadmise varamus."

Anu Raud

Pildikesi raamatu seest:

Edu Kuill. Soomaa loomajutud

toimetanud Aita Nurga
illustraator Tiiu Kuill
joonistused Edu Kuill
kujundanud Maret Müür
Mytho, 2010

Selles raamatus on pärimuslikud lood, mis on korjatud rahvasuust Soomaa Rahvuspargi lähikonnast, minu lapsepõlve mängumaadelt. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on sündinud Soomaa serva peal Kõpu vallas, Serükülas, Endla talus 9. jaanuaril 1952. Isa ja onu tahtsid poisist teha me tsaülemat, teda ennast huvitasid bioloogia, geograafia ja muusika. Kõrghariduse omandas ta tollases Leningradi Metsatehnilises Akadeemias puidutöötlemise tehnoloogia erialal. Muusika ja näitemängu tegemine, kunstihuvi ning huumorimeel on tema elu pärisosa. "Üksiolemise hetkedel võtsin kätte pliiatsi ja kripseldasin. Tihti kadusin lihtsalt metsa n-ö kalale, et taevas pilvi vahtida ja vulisevat vett kuulata," meenutab Edu, kes on sellesse raamatusse joonistanud oma juttudele algustähed ja joonistused.

1993. aastal, kui loodi Soomaa Rahvuspark ja kui onu talu jäi tühjaks, asutas ta seal Väike-Männiku turismitalu. Kohalikku elu edendades on edu olnud ka Kõpu vallavolikogu esimees ning kooliõpetaja.

Muuseumitööks ja Soomaa külastajaile lugude rääkimiseks pärimusi uurides süvenes Edu huvi muinaseestlaste šamanistlike traditsioonide vastu. Nii sai ka temast endast šamaan.

Edu ise ütleb et selles pole midagi imelikku ega ebatavalist: "Elan lihtsalt oma tavalist elu ebatavalisel moel. See elulaad, loodusega kooskõlas kulgemine on aidanud tasakaalustada hingelist seisundit ja eluraskustega toime tulla."

Foto: Mehis Pärnamets ("Sakala")

Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884–1904

Koostanud Tarmo Piir
Saksakeelsed kirjad tõlkinud Krista Räni
Toimetanud Tarmo Piir ja Siiri Ombler
Kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa, 2010

Villem Reimani (1861–1917) ja Jakob Hurda (1839–1907) kirjavahetus pärineb aastatest 1884–1904. See oli omalaadne ajajärk, mil eestlased tundsid end juba oma kultuuri ja ajalooga rahvusena ja üritasid end poliitilistelt kehtestada.

Reimani ja Hurda kirjavahetus sisaldab mitmekülgset teavet mõlema mehe kohta. Korrespondents kajastab kahe ametivenna omavahelisi suhteid, nende akadeemilist ja ühiskondlikku tegevust, isikliku elu tahke, suhtumisi ja hinnanguid oma kaasaegsetesse, kiiret ja aktiivset elurütmi, pidevat hõivatust ning töökoormust. Samuti annavad kirjad informatsiooni ühiskondlike olude ja poliitika kohta Eesti- ja Liivimaal ning Peterburis. Antud kirjavahetus peegeldab selgelt sedagi, milline tähtsus oli Hurdal Reimani kujunemisel rahvuslikuks suurmeheks.

Raamat ilmus koostöös Villem Reimani Kolleegiumiga. Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tiiu Männiste. Neli päeva Pariisis...

Illustratsioonid Mare Hunt
Kujundus ja küljendus Epp Barkalaja
[Viljandi] : [s.n.], 2009

Lugu ilmus 1993. aastal 26. oktoobrist - 9. novembrini ajalehes Sakala. Kohendatud autori järelmärkustega 2009. mais

Eessõna asemel

Öeldakse, et kui soovid midagi unustada, pane see kirja - märgi üles. Tõepoolest, kas pole nii, et meie kõige võimsamad emotsioonid ja mälestused, mis aeg-ajalt meenuvad, on kirjas mitte paberil, vaid meis endis. Kuid ka meie sisemine kirjutamata mälu vajab teinekord turgutust. Hiljuti lauasahtleid korrastades leidsin oma ammuse reisikirja. üle viieteistaasta vanust teksti üle lugedes meenusid taas need 90-ndate aastate metsikud ja vesed ajad, kus kõik oli veel ees ja avastamata, kus kõik olid võrdsed...

Lugu "Neli päeva Pariisis" kajastab aega, mil odavate bussireiside kaudu avastati maailma.

Nii angu minagi, lubasid paljud neil reisidel endale, et tullakse kaunitesse paikadesse tagasi, kuid minu jaoks on see lubaduseks jäänudki...

Reet Post. Sinule... : [CD] : valik luulet

Loevad Karmela Tannemaa ja Indrek Sammul
Solistid Helin Arumets, Kaia Köörna, Kadri Kosk
Viljandi : [Reet Post], 2010

See heliplaat, mida sa kuulama asud, on Sinule, kes sa armastad muusikat ja luulet. Olen selle kokku pannud oma nelja seniilmunud raamatu järele. Need on "Palju tähti", "Kaksteist lille", "Aoeelsed laulud" ja valikkogu "Hilissuvi".

Loevad Karmela Tennemaa ja Indrek Sammul. Muusika on Triin Normani vokaalkvartetilt ja solistidelt. Heli vahendab Jaan Viilberg.

Tänan Viljandi Linnavalitsust, Eesti Kultuurkapitali ja Viljandi Muusikakooli, kes aitasid mul plaati välja anda.

Loodan, et see CD pakub Sulle palju ilusat äratundmisrõõmu ja naudingut heast muusikast, nagu ta pakkus selle tegijale.

Hääd kuulamist!

Lugupidamisega,
Reet Post
22. XI 2010


Sisu:
Sinule / Karmela Tennemaa
Four friends / (T. Normann, T. Normann)
Ilus on ikkagi Isamaa pale / solist Helin Arumets (H. Runnel, K. Tamra)
Viljandile / Indrek Sammul
Otse - ESTOLE / Karmela Tennemaa
Kes oleksin? / Indrek Sammul
xxx sinu silmad / Karmela Tennemaa
Kõnelus vihmaga / Karmela Tennemaa
Kannikesed emale / solist Kaia Köörna (H. Hermani, K. Kirsi, K. Kikerpuu)
Pärast ema surma / Karmela Tennemaa
Jaanipäine / Indrek Sammul
Karikakramäng / Indrek Sammul
Kullerkupp / Indrek Sammul
Tuliliilia / Karmela Tennemaa
Hellitav hääl / (Hannah) solist Kadri Kosk
Jumalagajätt / Indrek Sammul
Ära II / Karmela Tennemaa

Reet Post on ise enda kohta öelnud:
Olen sündinud 7. septembril 1950. aastal Viljandis. Põhikoolihariduse sain Viljandi Maagümnaasiumis. 1971. aastal lõpetasin Tallinna Georg Otsa nimelises Muusikakoolis Leelo Kõlari klaveriklassi.

Kirjutama hakkasin juba lapsena. Esimese luuletuse "Lumehelbeke" panin kirja 5-aastaselt. Oma loomingut olen avaldanud kogumikes "Ilmre", "Valguseoks" ja "Kontakt" ning ajalehes "Sakala". 1996. aastal võitis minu "Otse - ESTOLE" "Kuldse kaselehe" luulevõistluse I preemia.

Mulle meeldib koostada kassette ning salvestada heliplaate eesti luule ja klassikalise klaverimuusikaga.

Helle Paldra. Olen kui vikerkaar : Elu mõte on armastus

Kujundus: Evi Kaur2010
Helle Paldra esimene trükitud luulekogumik. Ta on Viljandi tantsuklubi Linavästrik treener

Foto autorist: Elmo Riig (Sakala)

Autorilt
Olen 1946. a. sündinud tantsuõpetaja. Elan ja töötan Viljandis. Mul on hea abikaasa, kaks tublit tütart ja kaks toredat tütrepoega.

Käesolev luulevihik on paljudele üllatuseks, sest seni teadsid minu harrastusest väga vähesed. Ootamatu uitmõte viis osalema luulekonkursil, mille tulemusena on osa elu jooksul sahtlisse kogunenud hingelauludest nüüd raamtuks saanud.

Julgustuse, toetuse ja abi eest tänan Ingvar Luhaäärt, kunstnik Evi Kauri ja oma lähedasi, eriti Kristinit ja Tobiast.

Olen tänulik, kui mu luuletused kedagi liigutavad, panevad kaasa leama ja enda sisse vaatama.

Et kogeda ilu ja armastust, leia need üles eneses. Head asjad tulevad su juurde, kui oled valmis neid vastu võtma. Ja kunagi pole hilja.

Ava uks Armastusele.

Kevad saabub
Kevad saabub.
Midagi muud
ma ei tea.
Kevad saabub!
Arukad mõtted
lahkuvad reas.

Loe veel:Helgi Kaldma Tantsuõpetaja Helle Paldra tõi oma luuleloomingu
salalaekast väljaPealkirjad "Varasügis", "Nostalgia", "Sügisball", "Talve viimane öö",
"Kevad saabub!", "Loojang" räägivad enda eest.Endastki mõeldes võtab autor appi looduse:Uhke roos ma ei tahagi olla
ja pole ma uimastav nelgiõis.
Olen kasvanud kaskede alla,
samblamätastelt kastet ma jõin.See on avaluuletus, neiupõlves loodud "Kreedo" esimene salm. Riimide looja
kirjutab, et tahab olla sinilill või süda muretu, mõtted täis luulet / -
karikakra õrnlihtne õis.Loe edasi: Sakala (2011) 14. jaan., lk. 9