Meik Wiking. MINU HYGGE-KODU: KUIDAS MUUTA KODU ÕNNE ALLIKAKS

Tänapäev, 2022
271 lk 

Taani õnneuuringute instituudi tegevjuht Meik Wiking on kirjutanud ka varem hygge- ja lykke-raamatuid. Mis peitub nende salapäraste skandinaavia sõnade taga? Lühidalt kokku võttes tähendab see mõnusa atmosfääri loomise kunsti. 

„Minu hygge-kodu“  on kirjutatud humoorikalt, sisaldab kõnekaid graafikuid, jooniseid ja kauneid pilte. Lihtne on paralleele tõmmata Eestiga, sest Taani ja Eesti asuvad peaaegu samadel laiuskraadidel ning päevavalgus (ja selle puudumine) on üks hygge oluline osa. Seda raamatut lugedes võiks unustada Taani heaoluühiskonna ja meie riigi vahelised käärid, sest heaolu Meik Wikingi mõistes ei tule asjade rohkusest ega rahalisest rikkusest. Raamatus pole juttu vaid kodu sisustamisest, ka tööd ja vaba aega on võimalik sättida hygge reeglite järgi. Ühes peatükis on mainitud väga positiivses võtmes ka Eestit, aga jäägu see lugejate avastada.  

Soovitan raamatut kõigile, kel on kavas oma kodu, tööelu või sõpruskonda pisut ümber sättida. Mõtteid ja julgustust leiab tublisti. 

Lugedes hakkas mind aga painama üks küsimus. Mis võiks olla see eestikeelne sõna, mis vastaks Taani hygge’le, Norra lykke’le või Soome sisu’le? Viimane aeg oleks see sõna üles leida ja kasutusele võtta. Ning siis sellest raamat kirjutada.  

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2039085

Zane Zusta, Diana Zande. PRUSSAKAD MINU PEAS - LOOD NAISTEST

Läti keelest tõlkinud Ilze Tälberga
Helios, c2020
238 lk.

Raamatus on viisteist lugu. Lood jutustavad elulisi situatsioone, millesse on erinevas vanuses naised oma väga erinevates eludes sattunud. Miks nad on sellistes situatsioonides ja kas on võimalik, et neil on peas prussakad (igasugused mõtted, eelarvamused, etteheited, viha, solvangud, kapriisid, neuroosid)? Kuidas prussakad ära tunda, neid eemaldada või nendega koos elada – just sellest see raamat kaudselt räägibki. Kaudselt sellepärast, et kui mõni lugu sind kohe väga kõnetab siis see ongi just see mõtlemisekoht, „äratundmisrõõm“. Iga loo järel on psühhoterapeudi kiri, milles ta süveneb iga naise probleemi ja proovib talle ulatada abistavat kätt. Kui ühestki loost enda prussakatele vastuseid ei saa (milles ma tegelikult kahtlen) siis tore lugemine sellegipoolest, et saad aimu, milliste prussakatega naised oma eludes tegelevad.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969468

Jaan Aru. LOOVUSEST JA LOGELEMISEST : [nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust]

Ajujutud, 2022
287 lk.

Raamatu pealkirja järgi võiks arvata, et logeledes olemegi kõige loovamad aga… Väga selgelt on mitmel korral selgitatud, et meis kõigis on potentsiaal olla loov ja saavutada rohkem kui oskame arvata, sest „… aju varase arengu käigus on geenid küll suunajad, aga mitte määrajad.“ (lk 24) Loovuse avaldumiseks logelemise ajal on aga vaja eelnevalt teha ohtralt tööd, et aju „jõudeoleku“ ajal (aju ei ole tegelikult mitte kunagi jõude) saaks esile tõusta imelised lahendused.

Raamatus saab selgeks seegi, et nutiseadmed ei ole iseenesest head ega halvad. Oluline on see, milleks me neid kasutame ja kas meie kontrollime, mida seadmetes teeme, või jääme nutiseadmete meelevalda ja need hakkavad meid kontrollima. Kas oleme nii järjekindlad, et soovitud lõpptulemuse nimel pingutada, kuigi see võtab rohkem aega ja energiat kui nutiseadmes toimetamine. Võiksime sellele rohkem tähelepanu pöörata, sest „… anne pingutada on ja vaeva näha on kõige tähtsam omadus, mis trumpab üle ükskõik millise kaasaantud eelsoodumuse muusika, kunsti, matemaatika või mingis muus vallas.“ (lk 80)

Igas lapses on potentsiaal saavutada häid tulemusi huvipakkuvas tegevuses kui selle nimel pingutada ja vaeva näha. Raamatus on mitmel korral kirjutatud, et „… andekus ei ole mõõdetav heade hinnete või hea arvutioskusega teises või kolmandas klassis. Osa neist, keda me hiljem tagantjärele andekaks loeme, on koolis olnud keskmised õpilased“. (lk 221)

Kokkuvõttes on kõik inimesed loovad kui nad enda arendamise nimel vaeva näevad. Kui puudub toetav kodune keskkond, siis on vaja sõpru, õpetajaid ja mentoreid, kes inimesele sellel teel toeks oleks.

Soovin kõigile jäärapäisust ja püsivust tegeleda endale huvitavate tegevustega!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2020789

HEA UNI ON MAGUSAM KUI MESI: KOGUMIK HEA UNE VÕTTEID

Koostaja: Angela Jakobson
Õnnevalem, 2021
80 lk

Nagu pealkirigi ütleb, on siia raamatusse kogutud häid nippe, et kergemini magama jääda ning ennast välja puhata. Kindlasti on mitmed soovitatud võtted paljudele juba tuttavad, kuid unetuse ja väsimuse korral tasub need uuesti meelde tuletada. Iga nõuande juures on lahti seletatud, kuidas ja miks see aitab uinumist soodustada. Raamatus on välja toodud uinumist takistavad tegurid ja kuidas neid vältida. Lisaks leiad siit erinevaid harjutusi lõdvestumiseks ning erinevaid magamamineku rituaale.

Teleka vaatamine, arvutis mängimine, telefoni kasutamine ja sotsiaalmeedia tarbimine raskendavad uinumist. Elektroonikaseadmete sinakas valgus võib unehormooni vallandumise lükata kuni 3 tundi hilisemaks. Samuti hoiavad need õhtused ajaviited sind vaimselt erksana ja tegevuses. Seetõttu on üks hea une nipp vähemalt tund enne magama minekut vältida teleka, arvuti jt nutiseadmete kasutamist.

Kui sul on magama jäämisega raskusi, siis soovitan seda raamatut lugeda. Katseta erinevaid meetodeid, et leida just sinu jaoks sobivad une kvaliteeti ja uinumise kiirust toetavad tegevused.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saal (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1994026

Lisaks soovitame Euroopa säästva arengu nädala puhul praktiseerida MAHEDAT NUTIDIEETI

Francesca Zappia. MÕTLESIN SU VÄLJA

Päikese Kirjastus, 2016
366 lk

Alex on teismeline tütarlaps, abiturient uues koolis, kes püüab paranoilise skisofreenikuna tavakoolis hakkama saada. Tema unistuseks on minna ülikooli ja ta kardab, et peab selle asemel minema psühhiaatriahaiglasse. 

Alexi maailm on värviline, täis erkpunaseid homaare ja Natsi-Saksamaa propagandaplakateid. Või siis raamatukoguhoidjaid, kes püüavad talle anda avaliku raamatukogu keldris tegutseva põrandaaluse kommunistliku rühmituse lendlehti.

Arstidest oli tohutult abi, ent ma töötasin reaalse ja ebareaalse eristamiseks välja ka omaenda viisi. Ma tegin pilte. Aja jooksul jäi reaalne pildile püsima ning hallutsinatsioonid kuhtusid.

Ta püüab meeleheitlikult pärismaailmal ja oma hallutsinatsioonidel vahet teha, kuid kõige keskel on tal raske jälgida sedagi, kas rohud on võetud ja koolis tekkinud silmarõõm eksisteerib ka teiste jaoks. Üldse kontrollib ta kõike, et ootamatusteks valmis olla. Sellise pagasiga pole tal ilmselgelt koolis kerge, ent ta leiab sõpru ja armub. Koolis toimub igasuguseid asju – tülid, rõõmud, isegi peod.

Klassikaaslased ei tea alguses tema haigusest midagi – nii hästi suudab Alex oma seisundit ja hirme ohjata, ent pinged kuhjuvad ja lõpuks tuleb kõik „abivalmi“ kaaslase abil välja.

„[…] Kas sa näed ikka veel hallutsinatsioone?“

„Kuidas ma peaksin sellest aru saama, ema?“

[…]

Ma olin endast väljas, sest ma ei osanud vahet teha. Ma ei osanud aru saada, et Verine Miles ei olnud päris. Ma olin muutunud – ma arvasin, et olin muutunud – vahetegemises nii osavaks. Neil piltidel ei olnud mingit mõtet. Neil ei olnud mulle midagi öelda.

Kui nüüd eelkirjutatu jätab mulje, et tegu on äärmiselt rõhuva ja masendava raamatuga, siis see pole nii. Hoopis vastupidi. Raamat on kirjutatud raskel teemal humoorikalt ja põnevalt. Raamat on naljakas ja samas paneb mõtlema, kui raske on psüühilise haigusega inimesel elada ühiskonnas, mis on täis eelarvamusi ja armastab teistsuguseid paari tunnuse põhjal ebasobivaks või suisa ohtlikuks sildistada. 

Soovitan raamatut nii noortele kui ka veidi vanematele lugejatele.

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/1408025

Rachel Ann Cullen. JOOKS ELU EEST

Kuidas ma end sammhaaval parandasin 

Varrak, 2019
352 lk

Rachel Ann Cullen on kirjanik, blogipidaja ja jooksja. Ta kirjutab oma esimeses raamatus rohkemast kui ainult jooksmisest. See on raamat inimese kujunemisest, kus valude, nördimuse ja pisaratega käivad käsikäes õnnehetked. Raamat on kirjutatud ausalt, otsekoheselt ning olukordi ilustamata. See on lugu võitlusest masendushoogude, ülekaalu, hirmu ja vaimsete piirangutega. Autor kirjeldab, kuidas ja miks ta on kujunenud selliseks inimeseks nagu ta praegu on. Terve lapse- ja teismeliseea vihkas ta igasugust kehalist tegevust. Kui ta hakkas 18 aastasena jooksmisega tutvust tegema, ei suutnud ta 10 minutitki trenažööril joosta. Kuid tänu eesmärkide seadmisele ja eneseusu leidmisele on ta enda kehalist ja vaimset vormi parandanud ning osalenud mitmetel maratonidel.

Autor alustab raamatut oma teekonnast mälupiltidega endast 4 aastasena. Raamat sisaldab katkendeid tema päevikust alates ajast, kui ta oli teismeline. Ta oli tüdruk, kes tundis end olevat lõksus oma kehas, vaimus ja maailmas, kus ta ei teadnud, kuidas ja kes olla. Päevikusissekannetes on välja toodud tema eesmärgid ja unistused, mis ta on endale aja jooksul seadnud. Mõned neist on täide läinud, mõned uutega asendunud. Näiteks 18 aastasena oli üks tema soov jaksata joosta kasvõi lühikest maad. 31 aastasena, rasedana, otsustas ta seade endale eesmärgi 7 kuud peale lapse sündi läbida oma elu esimene maraton.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: 

https://www.lugeja.ee/record/1901413

Mark Manson. KÕIK ON P*ERSES. RAAMAT LOOTUSEST

Rahva Raamat, 2021
294 lk.

Ameerika eneseabi raamatute autor ja blogija Mark Manson on kirjutanud kokku kolm raamatut ja pälvinud sellega New York Timesi menukirjaniku tiitli. Tema kolmanda menuki pealkiri vihjab selgelt sellel, et elame ajal, mil meil kõigil on hakanud tekkima tunne, et kõik on nii halvasti kui üldse olla saab.

Hea huumoriga pikitud psühholoogia-alases raamatus lahkab autor religiooni ja poliitikat, räägib rahast, meelelahutusest, vabadusest ja muidugi internetist, mis loodi selleks, et inimkonnal oleks vaba ligipääs informatsioonile ja mis sellest kõigest tegelikult sai. 

Lisaks tutvustab lähemalt ajalooliste filosoofide tõekspidamisi nagu Platon, Nietzsche, Tom Waits jpt.

Ülemaailmsed statistikatabloid tuletavad meile pidevalt meelde, et inimkond elab praegu paremini, kui kunagi varem: 

• inimesed on haritumad kui kunagi varem; 
• vägivalda maailmas on tunduvalt vähem; 
• rassism, seksism, diskrimineerimine ja naistevastane vägivald on kirjapandud ajaloo madalaimale tasemele; 
• meil on õigusi rohkem kui kunagi varem; 
• ligi poolel planeedil on igapäevaselt tagatud ligipääs internetile; 
• vaesuse protsent aina langeb; 
• lapsi sureb vähem ja inimesed elavad kauem; 
• jõukust on maailmas rohkem ja haigusi, mis inimkonda ajaloo vältel tabanud, palju vähem.

Selliseid fakte on tõesti oluline teada. Ometigi näitab ohjeldamatut tõusuteed depressioon - eriti noorte seas; tarvitatakse üha rohkem meelemürke; enesetappude arv näitab tõusuteed aina ülespoole; sageneb üksilduse ja sotsiaalse isoleerituse tunne; ühiskondlik usaldus on aga laskunud vabalangusesse. „Meie“ ja „Nende“ vastuolu on loonud arusaama, et kes „meid“ kritiseerib või kahtluse alla seab, muutub automaatselt üheks „neist". Elame maailmas kus vastandumine on võtnud peale suuremad pöörded kui kunagi varem ja seda igal tasandil, igas eluvaldkonnas, ka peresuhetes.

Ühised vaenlased on ülimalt olulised, Ma tean, kõigile meeldib mõelda, et eelistaksime elada maailmas, kus valitseb täiuslik rahu ja harmoonia, aga ausalt öeldes ei püsiks maailm sellisena rohkem kui paar minutit. Ühised vaenlased loovad meie religiooni sees ühtsuse. Õigustatud või mitte, meil on vaja patuoinast, et süüdistada kedagi oma valus ning säilitada lootus.

Mõned näited elust:

Kui sa sõda ei toeta, toetad terroriste; 
Igaüks, kes feminismi kritiseerib, on seksistlik; 
Igaüks, kes kapitalismi kritiseerib, on kommunist…

Katkend raamatust lk. 102-103

Raamatu autor paneb lugeja väga ebamugavasse olukorda ja esitab küsimuse – mis meil viga on? Paneb päris mõtlema…

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/2000927

Karmen Kozma. HULL. OTSE JA AUSALT

Jes Kirjastus, 2021
152 lk. 

Võtsin raamatu sirvimiseks kätte ja ei suutnudki seda enne ära panna, kui lugu oli loetud. Autor räägib hästijälgitavas keeles oma lapsepõlvest, kuhu kuulus ema süles teki sisse mähituna öine põgenemine vägivaldse isa eest, kellega oli tegelikult ka ilusaid hetki. Näeme, kuidas tüdruku parimaks kaaslaseks sai napsuvennast vanaisa, kelle pisipättuste vältimiseks tuli vanaemale mõnikord ka valetada.

Ta räägib raamatus julgelt oma kompleksidest ja vajadusest olla perfektne. Unistusest saada arstiks. Kuni  avastab esimese kursuse lõpus end psühhiaatriakliinikus. Selgus, et kogu lisahoog ja muinasjutuline jõud, mis lasi tal mängeldes saavutada häid tulemisi trennis ja koolis, pole olnud lõivuta. Selgus, et ta pole olnud viimasel ajal nii ilus, osav, võimekas ja imeliselt mängulises telepaatilises suhtes oma kursusevennaga. Selgus, et tal oli akuutne skisofreeniline episood, millest saadud ajukahjustuse järel sai edukast noorest naisest ülekaaluline depressiooni põdev inimvare, kelle töövõime oli oluliselt langenud. 

Nautisin seda, kuidas ta oma lugu rääkis ning lugejat läbi oma haiguse tekke, tipphetke ja ravi juhatas. Meeldis, et autor andis võimaluse enda mõtte- ja tundemaailma siseneda haigusele eelnenud aega, skisofreenilise maailma sisse ja järele. Minu jaoks oli väga huvitav saada osa sellest, kuidas ta maailma episoodi ajal nägi ja tajus, mida mõtles ja tundis. Kuidas see hiilis pisitasa ligi. Mulle meeldis, et autor andis võimaluse näha, kui tõsine ülesanne on enda puudustega silmitsi seista ning nendega koos elama õppida.

Head lugemist!

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatut saab laenata: teabekirjanduse saalist (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1995543

Mihkel Raud. VÕTKU HOMME MIND VÕI SAATAN

KAVA kirjastus, 2020
304 lk.

Seekord võtsin lugemiseks raamatu, mille autor tutvustamist justkui ei vajakski. Tegemist ju eesti tuntud laulja, kitarristi, telesaatejuhi ja kirjaniku Mihkel Raua endaga. Seda, et Mihkli sulg hästi jookseb, teavad vast kõik, kes on tema raamatuid kunagi käes hoidnud. Mäletan selgesti, millist eufooriat tekitas meie raamatukogus tema esikteos „Musta pori näkku“, mis ilmus 2008 aastal. Esimese hooga meenubki kohe just see raamat, millele tekkis ülikiiresti megapikk järjekord. Meie lugejad (arvatavasti ka teistes raamatukogudes) olid valmis ligi pool aastat kannatlikult ootama, et selle raamatu lugemise võimalus lõpuks kätte jõuaks. Pika järjekorra väärilist kirjandust tagastades oli lugejaid, kes kiitsid kirjaniku mälestusteraamatut taevani aga leidus neidki, kes pettunult raamatu tagasi tõid, sest lootsid sealt raamatust leida hoopis midagi muud.

Kes nüüd tema viimase raamatu (hetkel viimase, küllap kribab kirjanikuhärra veel mõned põnevad lood) kätte võtab, peaks selgelt aru saama, millest seekord juttu tehakse. Tegemist on suhteraamatuga aga mitte tavapärase eneseabiõpikuga, sest minu teada ükski psühholoogiaalase raamatu autor ei too lugejale väidete põhjalikumaks selgitamiseks näiteid enda isiklikust elust. Seda usutavamalt mõjub aga Mihkli raamat, et just nii nii keerulised need suhted mehe ja naise vahel siin elus ongi.

„Ükski inimene pole kunagi kinni, me otsime kogu aeg paremat partnerit, ja kui see peaks välja ujuma, lendab eelmine kooselu kolisedes kanalisatsiooni“.

Just nii julmalt ütleb Mihkel Raud oma raamatus ja ega ta tegelikult ei eksigi. Olgu tegemist noore või vanemaealisega, on suhe alles „roosade prillide“ faasis või seal maal, et „leivad ühes kapis“ või juba hõbepulmadki peetud – kahe inimese vaheline suhe ei ole midagi iseenesest mõistetavalt vabalt kulgev nähtus vaid, et suhte alustamise ja selle pikemaajalise püsimise nimel tuleb pidevalt vaeva näha.

Väike tekstilõik raamatust, mis minu arust kogu loo ilusti kokku võtab (lk. 204)

Kõige täpsemini on tõelise armastuse kokku võtnud Anne Velli (laulusõnad): „noormees neidu kohtab, armununa ohkab, kauneid illusioone loob, kui saada naiseks mulle, usu, kallis, sulle, tähed taevast alla toon, aastad mööda läevad, peagi argipäevad, ootamas on neidki ees, armastuse okhed, laubadused rohked, unustanud ongi mees“. Velli teeb naislauljale omaselt süüdlaseks mehe, kuid „tõeline armastus“ on mõlema partneri ühine rist.

Raamatut tutvustatakse eelkõige kui „meestekat“, olles naisterahvas, leidsin, et ka naised võivad leida siit midagi, mida nad enda kohta suheldes meestega veel ehk tähele pannud ei ole. Tõenäoliselt ei saa absoluudselt kogu kirjapanduga leppida mitte keegi ja arvan, et see polegi taotluslik, sest inimesed ning nende kogemused on erinevad. Sellegi poolest võib sellest Mihklile omase huumoriga kirjapandust olla isegi abi, kui lugemise ajal rohkem kaasa mõelda, kõrvutada ennast ja oma partnerit ning tehes mõningaid järeldusi enda suhte puudustes, leida võimalus ehk suhe paremini toimima saada.

Ühes intervjuus teatab Mihkel Raud, et ühe raamatu kirjutamiseks kulub tal umbes kolm või neli kuud ja päevas suudab ta kirjutada 10 000 – 20 000 tähemärki. Jääme siis ootama, millise teema kirjanik järgmisena tükkideks lammutab.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1968210

Alisa Verde. MIDA SA TEEKSID, KUI SA EI KARDAKS?

Paradiis, 2019

183 lk. 

Raamatu autor Alisa Verde on maag, kes ei kuule „hääli“, ei näe surnuid, ei tunne vibratsioone, ei lange hüsteeriasse ega hakka mingitel nähtamatutel põhjustel nutma. Pigem soovib selgeltnägija saates osalenu pidada ennast materjalistiks ja skeptikuks, siiski väikeste mööndustega, sest ta eelistab vaadata pisut sagedamini „reaalse“ maailma piiride taha ning arendada endas intuitsiooni.

Alisa lubab oma raamatus heita pilgu tema keerulisse lapsepõlve ja vastuolulisse noorusaega. Tutvustab lugejat vastuvõtu tingimustega, mida ta teeb tänapäevaselt moodsal viisil sotsiaalvõrgustiku vahendusel. Loetleb üles teemad, milles võib tema poole pöörduda ja hoiatab lugejat teemadega, milles ta mitte mingil juhul abi ei anna. Pakub päris asjalikku, võib isegi öelda, et psühholoogilist nõu oma hirmudest lahti saamiseks. Puudutab päris valusalt tütre ja ema võimalikke omavahelisi konflikte ning jagab soovitusi probleemiga toime tulemiseks. Soovitab vaadata filme, mis teda on kõnetanud ja milles ta ennast kõige rohkem ära tunneb. Raamatust võib leida abi inimene, kes vaevleb mingi sõltuvuse käes ning ei ole leidnud seda miskit, mis aitaks tal sellest vabaneda. Abi saavad ka üksikud kaaslase otsijad ning naised, kes ei ole enam oma esimeses nooruses ja igatsevad kaotatud noorust tagasi.

Nii, et tegemist oleks nagu eneseabiõpikuga, ainult et selles raamatus ei soovita maag unistuste täideviimiseks tegeleda nõidusega vaid paneb lugeja südamele, et kõik on ikkagi inimese enda teha. Eelkõige tuleb tööd teha endaga, siis tulevad ka tulemused.

Lisan juurde väikese katkendi tema raamatust lk 74:

Tunnetada oma üksindust, milleni jõudsid läbi sellise tihniku, et isegi meenutada on igav. Tunda seda, peaaegu kartmata. Olla üks rahvamassist – see pole üksindus. Kui lähedased on su hüljanud ja sugulased maha kandnud – see pole üksindus. Saada rahva vaenlaseks – see pole ammugi üksindus. Seda mõistab igaüks, kes on sattunud kas või kordki teispoolsusesse. Pole tähtis, mis oli põhjuseks – kooma või sügav haigus. Mõned neist, kes on selle kõik üle elanud, elasid pealekauba üle ka SELLE – lõputu külma tühjuse. Sellise, kus õudus kaotab mõtte, sest peale selle ei jäägi midagi.

Sõnade kasutus tema raamatus on kohati nii osav, et lugemise ajal tekib küsimus, kas autor kasutab ka igapäevaselt selliseid sõnalisi väljendeid või on need ainult raamatu tarbeks ritta seatud. Igatahes noor maag suutis mind mitu korda meeldivalt üllatada nii osava sõnakasutuse kui ka sügavalt isikliku eneseväljendamise oskuse poolest.

Raamatu lõpus esitab Alisa lugejale küsimuse „Aga mida sa teeksid, kui sa ei kardaks? Jäin minagi hetkeks mõtlema, mida ma siis oma eluga peale hakkaksin, kui ma mitte midagi enam ei kardaks?

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamat asub: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1895944 

Panache Desai. ENESEVÄÄRTUSTAMINE

Pilgrim, 2020
192 lk.

Kui ma nägin raamatut Väärtusta ennast raamatukogus siis esimene mõte oli, et äkki ma leian sellest midagi kasulikku selle kohta kuidas oma teismelist tütart aidata eneseväärtustamisel. Tänapäeva maailmas kus noored viibivad pool elust sotsiaalmeedia kanalites on kerge tulema vale ettekujutus sellest, kes nad ise on. 

Aga kui ma hakkasin seda raamatut lugema siis selgus, et selles ei ole nõuandeid kuidas teisi aidata. Ega ma päris nõuandeid tegelikult ei otsinud ka aga lootsin leida mingisuguseid vihjeid, mida saaks edasi anda lapsele. Seda sealt ei leia.

Raamatus on palju eluvaateid avardavaid arutlusi. Selle lugemise käigus vaatad enese sisse ja mõtled, kas ma juba teen nii, kas ma võiksin seda proovida või see ei ole minu jaoks, see ei ole minulik.

Raamat aitab vaadata enesesse ja oma mina tunnetusse teise pilguga. Inimesed tekitavad enda Mina ja kaotavad oma Tegeliku Mina ära. Seda raamatut lugedes saab astuda sammukese oma Tegelikule Minale lähemale. Aktsepteerides ennast sellisena nagu sa oled aktsepteerivad ka teised sind sellisena nagu sa oled – mõlemat pidi on see pikk teekond käija, et selleni jõuda ja seda enesele teadvustada, kui oled edusamme selles teinud.

„Olemine on jumalik ja sa oled inimene. Sinu intelligents, tarkus, jõud, armastus, segadus, viha, stress, väärtusetus – kõik see on jumalik. Sinu uus määratlus, mida tähendab olla inimene – sinu enda uus määratlus – nõuab, et sa armastad ja aktsepteerid seda kõike…“ (lk 168).

Raamatut luges: Rene Vahtra

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1947983

Rain Siemer, Jaana Maling. ELUS

Kuub, 2018
157 lk.

 

Rain Siemer on kirjutanud raamatu oma võitlusest kasvajaga. Tema haigus andis endast kõigepealt märku kõrvetistega. Kui olukord läks aina hullemaks, otsustas mees lõpuks arsti poole pöörduda. Talle tehti uuringuid, ta käis korduvalt sondi neelamas ja kogu selle aja jooksul halvenes tervis veelgi. Pärast kasvaja diagnoosi saamist oli vaja hakata võitlema oma uue vastasega.

Autori kirjeldused haiguse tekkimisest, keemiaravist ja selle kõrvalmõjudest on ausad ja ilustamata. Siiski säilitab ta positiivse mõtlemise ning tal on usk ravi tulemustesse ja terveks saamisesse. Positiivsusel ja headel soovidel on tugev jõud kõigi inimeste elus. 

Mulle meeldis autori kirjeldus kahest kaasteelisest - optimistist ja pessimistist, kellega ta oli sattunud keemiaravi alguses ühte palatisse. Neil oli täiesti erinev suhtumine haigusesse ja erinevad mõtted tuleviku osas. See oli selge vihje, et tuleb valida enda jaoks sobiv suund - kas anda alla või võidelda elu eest.

Raamatu teeb haaravaks see, et oma mõtted ja tunded on kirja pannud ka autori lähedased: kuidas nad tulid toime sellise uudisega, kuidas olukorraga leppisid ning oma lähedast toetasid. Raamatut "Elus" oli emotsionaalselt raske lugeda. Samas oli raamatu lugemist raske ka pooleli jätta, kuna see oli kaasahaaravalt kirjutatud.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1884157

Anders Hansen. EKRAANIAJU

Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab
Varrak, 2020
208 lk.

Kas tahad teada, kuidas on inimese aju evolutsiooni käigus arenenud ja kuidas sadu aastatuhandeid tasapisi muutunud „hallollus“ viimasel kümnendil hakkama on saanud? Selles raamatus on rohkem teemasid aruteluks kui otseseid vastuseid. Miks on inimaju viimasel kümnendil nii suurte muutuste keskel ja kas need on head või halvad?

„Kuigi elame kauem, oleme tervemad ja kogu maailma meelelahutus on ainult ühe nupuvajutuse kaugusel, tundume olevat kurvameelsemad kui kunagi varem.“ (lk 40) Kas selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et puudutame oma telefoni keskmiselt 2600 korda päevas (lk 48) või on olulised ka teised keskkonnamõjud?

Miks maailma suurkorporatsioonide olulised töötajad piiravad nii enda kui oma laste erinevate ekraanide kasutamist? Kas nad teavad miskit olulist, mis meil on märkamata jäänud? „… Rootsis kasutab iga kolmas laps vanusevahemikus 2-3 aastat iga päeva tahvelarvutit. Selles vanuses ei ole nad veel korralikult rääkimagi õppinud.“ (lk 57) Erinevate uuringute analüüsi tulemusena on tunnustatud lastemeditsiini professor Hugo Lagercrantz soovitanud piirata alla 18 kuu vanuste laste internetikasutust, sest „… eriti väikesed lapsed arenevad nende tõttu aeglasemalt.“ (lk 132)

Praeguses eriolukorras on kõik õpilased sunnitud olema koduõppel ja seega on hea mõtiskleda selle üle kuidas nutitelefonid ja arvutid mõjutavad õppimist, meeldejätmist ja mälu. Kuidas peaksime planeerima õppeprotsessi kui õpilastel on võimalik uuesti koolikeskkonnas õppida. Suurbritannias läbi viidud uuringu tulemusel „… päädis nutitelefonide keeld sellega, et üheksandikud õppisid nii palju rohkem, et see vastas tervelt üheksale lisakoolinädalale õppeaasta kohta!“ (lk 138)

Nutitelefonid ja arvutid ei ole oma olemuselt head ega halvad, oluline on see, kuidas me neid kasutame. „Me peame kasutama oma digitaalseid tööriistu targalt ja mõistma, et neil võib olla ka varjukülg. Muidu varitseb oht, et me kohaneme tühjade digitaalsete kaloritega sama halvasti kui tühjade kaloritega poe kommiriiulil. Nutiseade võib muuta meid nii iseenda versiooniks 0.5 kui ka 2.0.“ (lk 180)

Põnevat lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1953118

Eliis Grigor. TEIBITUD SUU

Otto Wilhelm, 2017
128 lk.

„Kõige naljakam on see, et inimesed lihtsalt ei pane tähele, milliseid võtteid sa enda peal katsetad. Sa oleksid nende jaoks nagu tühi koht, eikeegi, mõttetus.“ Kirjutab 14 aastane anorexia nervosa`t põdev Eleanora. 

Päevikuvormis kirjutatud raamat, mida tutvustan, on autori enda kogemuste kirjeldus ajast, mil ta viibis ravil Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Kuidas tegelikult mõtleb, tunneb või mida soovib inimene, kes leiab, et ta on ikka veel paks ning pisut veel oleks vaja end näljutada. „ Kui ma olen kõhn, kaotan selle pekivoldi ja kaalun vot nii palju, siis ma olengi õnnelik!“ kirjeldab tüdruk oma tundeid. Nii ennast, kui teisi jälgides jutustab 13 aastane Eliis oma loo läbielamistest, mis varem või hiljem tabab neid, kes kannatavad söömishäirete all. Minategelane endale ei halasta ja räägibki kogu loo, nii nagu kõik toimus. Seevastu teisi kliinikus viibivaid kaashaigeid kirjeldab ta anonüümselt  toiduainete järgi, millega nad end elus hoiavad. Vapper Eliis – just nii võib teda nimetada, on hakkama saanud millegi sellisega, mida igaüks ei julge, jutustada oma lugu ausalt ja ilustamata. 

Soovitan lugeda seda raamatut kõigile neile, kes ise ennast selles loos ära tunnevad või siis, et ei taha veel tunnistada, et on probleem. Pereliikmetele, kui peres on keegi, kes söömishäire all kannatab. Lisaks on see lugu õpetlik ja suunav, sest raamatus jagatakse tegelikult päris palju infot selle haiguse kohta. Näiteks on välja toodud mitmeid fakte tervest maailmast selle haiguse kohta.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame."

Katkend raamatust lk. 56:
Oli järjekordne esmaspäevane kaalumine. Ma kaalun 46,7 kg. Jube, see on nii kohutav! Ma ei suuda oma pisaraid peatada. Kõik see rasv, mis mu keha katab, voolab mööda voodit laiali, vajub mööda voodiäärt põrandale ja liigub mööda põrandat edasi. Kogu keha on kaetud tselluliidiga ning nahk tundub selle tõttu nagu mandariinikoor. Värvige mind oranžiks, pange poeletile müügile ja inimesed ei märkagi erinevust, sest ma näen välja ümar nagu mandariin.

Head lugemist oleks kuidagi kohatu siinkohal öelda, sest tegemist ei ole meelelahutusliku romaaniga.

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1440154

Harriet Griffey. SELG SIRGU: IGAPÄEVASED VENITUS- JA JÕUHARJUTUSED RÜHILE

Sinisukk, 2019

144 lk.

Töö kodukontoris paneb pained peale nii vaimule kui ihule. Just ihuhädade- kange kaela, valutava selja, surevate jalgade ja muu sarnase puhuks on raamat „Selg sirgu...” õige abiline. See on üks kergemini arusaadavamaid käsiraamatuid, mida olen kohanud. Lihtsate jooniste abil on näidatud, kuidas erinevaid lihasgruppe ja liigeseid venitada ning painutada. Igaüks saab sealt valida just need harjutused, mis teda kõige rohkem aitavad. Harjutuste tegemiseks ei ole vaja mingit lisavarustust, lihtsalt pisut ruumi ja aega enda jaoks.

Raamatut sirvides selgub, et alateadlikult teeme sarnaseid venitusi ja painutusi sageli. Kuid hea on saada kinnitust, et see ongi õige tee, tuleb ainult olla järjekindlam.

Raamat „Selg sirgu...” peaks olema iga pikalt istumist harrastava inimese käeulatuses.   

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1909662

Micelle Thomas. MINU S*TT TERAPEUT & MUUD VAIMSE TERVISE LOOD

Tänapäev, 2019
269 lk.

Millal veel, kui mitte praegu sellise pealkirjaga raamatut lugeda:))

2013. aastal, kui raamatu autor kannatas sügava depressiooni all, otsis ta meeleheitlikult raamatuid, artikleid jms, millest võiks tema olukorras abi olla. Ei leidnud. Kõik, mis talle kätte sattusid, tundusid tema meelest masendavad, kuivad ja patroneerivad. Ta otsustas ise kirjutada raamatu, milles kirjeldada oma kogemusi ja vaateid, samuti leidis ta hulgaliselt inimesi, kes olid nõus oma olukorda lugejatele jagama.

Ma ei ole eriti lugenud nn „eneseabi raamatuid“. Olen senini suhtunud neisse reservatsiooniga, aga - see raamat pakkus toredat üllatust. Raamat ei sisalda lahterdamist, meeleheites inimeste hala. Läbi naljakate olukordade, eneseiroonia annab autor pildi inimeste maailmast, kes ei tule toime oma „ajudedes kükitavate allüürnikega“ (lk 15).

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel elab depressiooniga praegu rohkem kui 300 miljonit inimest üle maailma. Ligikaudu iga neljas kogeb igal aastal vaimse tervise probleeme. Autori koduleheküljel  https://www.michellethomas.org/ on mitmed lugejad postitanud oma tänusõnu ja kiitvaid arvustusi, neid on see raamat aidanud. Mul on olnud õnne, et mul ei ole vaimse tervise probleeme (loodetavasti!), kuid seda raamatut oli ikkagi väga tore lugeda.

„Meil on vaid üks elu – on patt raisata seda hirmu, kibestumise ja rõõmutuse peale. Maailmal on su ajule ja südamele pakkuda nii palju ilusaid, nutikaid, rikastavaid asju: raamatuid, kunsti, filme, tantsimist, söögitegemist, matkamist, ahingupüügi võistlust... Proovi kõike.“ (lk 249) 

Olge terved!

Raamatut luges: Valli Tammsalu

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938428

Kaja Nordengen. AINULAADNE AJU

Postimees Kirjastus, 2019

175 lk.

Põnev lugemine, et aru saada kuidas nii abitult ilma sündiv olend (inimene) on saanud maailmas nii tugeva positsiooni. Autor paneb lugejat mõtisklema selle üle, kuidas erinevates situatsioonides käituda, mis on mõistlik ja mis mitte, millised tegurid otsuste langetamist mõjutavad. Aeg-ajalt tehakse raamatus põige ajalukku, et vaadata aastakümnete eest tehtud avastusi ja mis neist tänaseks on saanud.

Autor selgitab mitmeid inimkäitumise viise läbi isikliku kogemuse. Lugeja saab häid nõuandeid kuidas paremini õppida, parandada enda mälu, vältida või vähendada vananedes dementsuse riski, keskenduda olulisele jne. Kas rööprähklemine on tõesti olemas või on see pelgalt meie meelepete?

Kes on normaalne inimene? Kas geniaalsus on miskit sellist, mille poole me peame pürgima? Millised on kuulsad geniaalsed inimesed, kelle elude põhjal on vändatud mängufilme.

Elundidoonorlus on kiiresti arenev meditsiinivaldkond aga mis juhtub siis kui suudetakse ajusurnule siirdada uus aju? Kas inimene kellele aju siirdatakse on ikka tema ise?

Põnev lugemine kõigile, kes soovivad enda kohta rohkem teada saada!

Raamatut luges: Reet Lubi

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1933965

Jaan Aru. AJUST JA ARUST: UNEST, TEADVUSEST, TEHISINTELLEKTIST JA MUUST

Kirjastus Argo, 2017
160 lk.

„Ajust ja arust“ räägibki nagu pealkirjas lubatud ajust ning sellest, mis on teadvus ja kuidas see tekib. Veel on teemaks, kas tehisintellekt saab olla inimesega võrdväärne ning juttu on ka unest ja unenägudest. Minu jaoks räägib see raamat eelkõige inimeseks olemise tähendusest ja mulle näib, et romantilise meelelaadiga inimesele võib see raamat tunduda isegi veidi kurb. Sest ütleb ju autor keerutamata, et ilma ajuta ei ole teadvust ja ilma teadvuseta inimest. Ei ole mind. Samas, kui ikka tahta uskuda hinge ja vaimu, mis on ajatu ja füüsilisest kehast sõltumatu, siis jätab Jaan Aru siin pisikese võimaluse, öeldes, et teadusel on veel käia väga pikk tee leidmaks kõikidele küsimustele vastuseid ja teadlase ülesanne ongi uurida, küsida, proovida, eksida ning küsida ja proovida ja eksida uuesti.

Raamatu juures istub mulle autori selge ja rahulik jutustamisviis. Kuigi aju on sedavõrd keeruline masin tundub Arut lugedes, et saad päris hästi aru, mida ta ütleb. Tooksin siin välja ka ühe laialt levinud müüdi justkui kasutaksid inimesed vaid 5% oma ajust (või selle potentsiaalist). Millegipärast meeldib paljudele inimestele seda uskuda ja levitada, ehkki minule kõlab Aru argument selle müüdi kummutamiseks palju paremana. Ta kinnitab, et me kasutame oma aju maksimaalselt, sest olgem ausad, oleks ikka narr küll käia ringi ja omada sellist suurepärast instrumenti nagu aju, aga kasutada sellest vaid murdosa. See oleks sama hea kui hoida terve elu üsna väikeses elutoas tiibklaverit ja käia sellelt vaid tolmu pühkimas.

Raamatu huvitavaim ja uudseim osa oli minu jaoks une ja unenägude osa. Kellele ei meeldiks mõelda, et näeme unes ennustusi või siis lahendab aju unes meie eest meie probleeme. Kas see nii aga ka tegelikult on? Aru kirjutab, et ei, pigem mitte. Siiski sain inspiratsiooni oma unenägude meelde jätmiseks ja üleskirjutamiseks. Sisendan endale enne uinumist (nagu autor soovitas), et jätan unenäo meelde ja ma kinnitan, et see toimib. Isegi kui unenägu on ärkamise hetkel justkui minema libisenud, tuleb see iga päevaga mälusoppidest aina kergema vaevaga välja. Milleks seda teha, kui unel puudub ennustav või elu muredele vastuseid pakkuv funktsioon? Mina põhjendan seda nii, et kui me magame kolmandiku oma elust, siis oleks ju lihtsalt huvitav teada, millega meie keha üks olulisim lihas sellel ajal tegeleb.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saal (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1430650