reede, 6. jaanuar 2017

6. jaanuar – Ants Murakin 120

6.01.1897 Õisu vald – 11.01.1975 Rootsis
Maalikunstnik, õpetaja ja tõlkija
120 aastat sünnist
Pildil: Ants Murakin /1920-ndatel/
KM EKLA A-1: 926


Ants Murakin sündis Õisu-Kaarli mõisas mõisatöölise pojana. Õpinguid alustas Arraku vallakoolis, jätkas Halliste kihelkonnakoolis, kus ta puutus esimest korda kokku joonistamise kui eriõppeainega. Hiljem läks Murakin Tartu keskkooli. Majandusvõimaluste puudumisel tuli aga peatselt töökoht muretseda: selleks sai Laakmani trükikoja litograafia osakond. Paralleelselt tööga õppis ta Rudolf v. zur Mühleni kunstikoolis, hiljem F. V. Bazani teatridekoratsiooniateljees (1906-1912). Tartus ilmnes veel kolmaski Murakini huviala – keel ja kirjandus. Siin tutvus ta Gustav Suitsu, Johhannes Semperi ja Johannes Aavikuga. Kunstnikuna võeti Murakin 1912. a. ”Noor-Eesti” liikmeks ja ta esines edukalt näitusel.

Pariis tõmbas ligi enamikku tolleaegseid kultuurihuvilisi eestlasi, sinna kavatses sõita ka A. Murakin, kuid vallandunud esimene maailmasõda paiskas ta pikemaks ajaks Ungarisse. Ta teenis Varssavis Grodno husaaride rügemendis ja oli rindel Galiitsias. Seal langes ta sõjavangi. Tänu kunstihuvilisele laagriülemale sai Ants Murakin omaette baraki, mida kasutas ateljeena. Samuti võis ta käia ümberkaudsetes paikades maalimas ning peagi lubati tal liikuda kogu Ungaris ja Austrias. Keelehuviline mees õppis selgeks ungari keele ja aitas Aladàr Bànil korrigeerida ”Kalevipoja” Ungari keelset tõlget. Esimene tõsine kohtumine prantsuse impressionismiga sai teoks 1919. a. Budapestis ülevaatenäitusel, kus eksponeeriti Renoiri, Monet`, Signaci, Gauguini, Cezanne`i jt. Meistrite töid.

1920. a. tuli Murakin tagasi Eestisse ja siin sai temast Viljandi elanik. Oma energiat ja võimeid rakendas ta joonistusõpetajana Haridusseltsi Tütarlaste Eragümnaasiumis, ajalehe ”Sakala” kaastöölisena kunsti ja kultuuri alal ning looduslooliste vestete autorina, teatri ”Ugala” dekoraatori, dramaturgi ning keelelise nõuandjana. F. Matt on kirjutanud ”Eesti teatri lavapildis” 1969. a.: ”Õnnestunumatet lavakujundustest võiks mainida A. H. Tammsaare ”Juudit”, G. Kaiseri ”Gaasi”. […] A. M. ei tegele üksnes maalitud dekoratsioonidega, vaid ka lavatehniliste probleemidega. Tema ettepanekul otsustati teha 1. veebr. 1926. a. ”Ugala” kutseline teater.” Intensiivsest tööst ananvad tunnistust ka tema personaalnäitused (1926, 1927, 1928). Natüürmordid, Viljandi ja ümbruse vaated võeti huviga vastu. ”1928. a. oli vaatamas käinud 400 in. Ja müüdud 17 tööd.” (Päevaleht, 1928)

Viljandi kohta ütles Murakin, et see on linn looduse süles. Murakin kirjutas 1930.-a.: „Vaevalt leidub meie väikesel kodumaal teist säärast nurgakest, kus mitte üksnes linn ja maa, vaid ka üldse nii palju mitmekesist vahelduvat loodust oleks asetatud nõnda ligistikku ja kitsasse raami. Linn oma agulite ja kaugeleulatuvate äärtega tungib lausa puutumatusse loodusesse. Sügava ürgoru järsku nõlva mööda laskub ta alla peaaegu järveni ja kulgeb siis kahele poole piki heinamaad. See külg ongi Vilajndi palgest iseloomulikum. Sinna koondub nagu peopesale tihe kirju ja muutuv maastik kogu oma maalilises ilus. Aga võlub muidugi ümbrus. Järsakud, luhad, mets ja niidud, väikesed pargitaolised aiad, põlisvana lehtpuistu selles suikuvate varemetega, puhmastunud padrikupärased sälkorud neis vulisevate allikatega, väikesed metsikud salud ojade ja paisjärvedega, lokkavad puisniidud, ohtralt lillelised heinamaad, võsased soorabad järve taga ja jälle mäed ja nõlvad laskuvate aasade ja metsatukkadega. Kõik see kokku moodustab otsekui mingi suure kirjuilmelise loodusliku pargi – zooloogia- ja botaanikaaia. Aedade ja puistute vahel tõusevad ilusad väikesed ehitised mööda mäeveert üles või laskuvad terasse pidi alla… Majad nagu oleksid nõlvapidi üles nihkudes peatuma jäänud ja vaatavad nüüd oma suurte imestavate akensilmadega alla ülikaunisse orgu ja kaarduvale sinisele järvele… Kevadel upub mäekallak ja majaderida õitsvate viljapuude valgesse ja roosasse kobrutisse mis nagu tihedad lõhnavad pilvesagarad embavad linna. Suvel panevad lillede rõõmsad värvid aedu ja rõdusid särama keset lopsakat rohelust vastu lõunapäikese lõõma. Ja sügis toob kulla, punalaki ja purpuri varjundeid puiestikku ning rõkkavas viljaohtruses kirendavaisse aedadesse.“

Maalijana sai Murakin mõjutusi Tartu „Noor-Eesi“ kunstnikelt (sh. Konrad Mäelt) ja I maailmasõja ajal Budapestis prantsuse impressionistidelt. Ta oli kahekümnendatel aastatel Viljandi üks aktiivsemaid ja produktiivsemaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud „Noor-Eesti“ kunstinäituselt. Tema maastikest hoovab leebet rahu, looduse nautimist, sellega samastumist, kus harmoonilisest tunnetusest tekkinud lüüriline meeleolu valgub ühelt motiivilt teisele. Impressionistlikes Lõuna-Eesti maastikes kordub ikka esiplaanil puudesalk või lopsakas taimestik, nende taga veekogu – selge kalle selle suuna dekoratiivsele tõlgendusele. Reageerimine õhu- ja värviefektidele ei paku küll ülendavalt julgeid lahendusi nagu K. Mägi teostes, kuid tema mõju on siiski silmanähtav, eriti varajastes Viljandi maastikes. Kodumaistele maastikele ja linnavaadetele lisavad värskust 1928-1929 Itaalia reisil tehtud, vanameisterlikus koloriidis Firenze ja Venezia vaated, mida omaaegne kriitika kiitvalt märkis ja millest praegu võib näitena leida mõne üksiku töö. Murakini Viljandi-teemalisi maale on Viljandi Muuseumi maalikogus kaheksa. „Viljandi maastik“, „Viljandi Trepimägi“, „Viljandi järv“, „Vaade järvelt linnale“, „Männimäe“, „Sammuli“, „Maastik“ ja „Motiiv Abjast“,kõik õli, viimane papil ilma raamita. Kahjuks on need ja ülejäänud kaheksa A. Murakini Viljandi kogus olevat tööd dateerimata. Murakin oli Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige.

Ants Murakin oli ennekõike maalikunstnik, peamiselt maastikumaalija, kuid selle kõrval ka tõlkija. Murakini ungari keelest tõlgitust saab esile tõsta Z. Mòriczi, F. Hercegi, K. Mikszàthi, F. Molnàri ja M. Jòkai loomingut. A. Murakini koostatud on ungari kirjanduse antoloogia ja ülevaade ungari kirjandusest. Murakin on kirjutanud hästiloetava ja kunstiliselt küpse „Paani riigi“ (ilmunud 1947. a.), protokolliraamatu loodusest, lindudest ja taimedest, aga ka neid hoolega jälgivast autorist endast. Selles on kunstnik loodumaalid edasi andnud sõnas.


Ants Murakin, 8.IX 1939
foto: Teater Vanemuise päevapiltnik
KM EKLA A-2:1430

1930-ndate algul asus Murakin elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe ”Vaba Maa” kunstikriitikuna. Samuti avaldas ta ajakirjas ”Teater” artikleid, milles püüdis harida näitljate kõnekeelt. Alates 1930. aastast töötas ka vabakutselise tõlkijana varustades kirjastust "Loodus" ungari kirjandusega.

1944. a. emigreerus Murakin Rootsi, Nordköpingisse, kus loometöö kõrvalt hoolitses eesti noorte emakeelse hariduse eest, töötades Nordköpingi Koolisõprade Seltsis ja täienduskoolis. Rootsis pühendus Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššimaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaaži.

Ants Murakin. Lõuna-Eesti maastik. õli, masoniit. / haus.ee foto

Ants Murakin. Kaks kala 1950-1960. monotüüpia / haus.ee foto

3 mändi / vaal.ee foto

Kasutatud allikad:
  • Ants Murakin. URL: http://www.kirmus.ee/erni/autor/mura_b.html 
  • Murakin, Ants // EKABL = Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 323-324
  • Männiste, Tiiu. Viljandiga seotud kunstnike maaliloomingust Viljandi muuseumi kunstikogus // Viljandi Muuseumi aastaraamat 1997. Viljandi Muuseum, 1998. Lk. 34-44
  • Priidel, Endel. Ja sügis toob kulla // Tee Kommunismile (1972) 8. jaan., lk. 2
  • Sirkel, Enna. Mida me teame Ants Murakinist? // Sirp (1992) 10. jaan., lk. 9

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar