VLRK 110 alternatiivajalugu: raamatukoguhoidja Nele lugu kurja silmaga lugejast

Nele ja Hilja mälestushetk kuulsa furunkliga

Vanas pastoraadihoones töötasid naised tihedasti kokkupakituna pead-jalad koos. Sellises östrogeenist ja suurest hulgast väljamõeldud lugudest pakatavas keskkonnas muutusid raamatukoguhoidjad veidi imelikuks ning kiriku lähedusele vaatamata ebausklikuks. Tänases alternatiivajaloo postituses pajatabki Nele päriselt juhtunud loo kurja silmaga lugejast.

Istusin laenutusosakonna 9-ruutmeetrises abiruumis, mida me peenutsevalt kabinetiks nimetasime ja liitsin kataloogikastidesse uusi kaarte. Äkki kihutas mu kirjutuslaua äärde kõhukas Liivi, trügis end minu selja taha ja kükitas maha. 

„Appi, kui imelikult rasedad naised käituvad,“ mõtlesin mina. 

Hingeldades ja sosinal teatas Liivi mulle, et eesruumis on üks kurja silmaga mees, kellega iga kohtumise järel tekkivat talle näkku rammusad punnid või laugude külge odraivad. Nüüd titat oodates ei julgevat ta selle nõidmehega üldse silmitsi seista. 

Itsitasin ja kiirelt juhust kasutades narrisin Liivit tema ebausu pärast  ning siirdusin suureliselt laenutusletti. Mehe nimi oli A.K. ja ta nägi välja nii paipapalik kui üldse võimalik. Laialt ja lahkelt juttu vestes toimetasin laenutuse ära ja papa K. lahkus mütsi kergitades. 

Sekundi pärast paiskus osakonna uks avali ja sisse kargas tulivihane, lõhkiste põlvede ja rebenenud sukkpükstega Hilja, kes oli naasnud lõunatunnilt ja nagu pereemale kohane, teinud ka poodides toiduringi. Kahes raskes kotis kandis ta piimapakke, saiu, leibu, vorsti ja muud nasvärki. A.K-ga raamatukoguesisel jalgteel kohtudes oli ta äkki täiesti tasasel pinnal komistanud, tasakaalu kaotanud ja kõhuli kukkunud, toidukottide sisu oli mööda õue laiali paiskunud. Liivi tõstis näpu ning heitis mulle tähendusrikka pilgu.

Kobisin häbelikult oma laua taha tagasi ning jätkasin kaartide liitmist. Hilja plaasterdas oma põlved ja ühines Liiviga laenutusletis ning taevane rahu laskus jällegi meie väikese armsa raamatukogukese üle.

 Ei möödunud tundigi, kui Liivi, kes vahetevahel kabinetitaguses väikeses fondis raamatuid toomas käis, mu laua ette seisma jõnksatas, mind hullunud pilguga jõllitas ja „Hilja, Hilja, tule vaata!“ hüüdma hakkas. Hilja ilmus uksele ja Liivi osutas sõrmega minu lauba suunas. Kargasin püsti ja jooksin peegli ette. Keset mu nägu, just kahe silma vahel punnitas tohutu suur ja tulivihane furunkel.

Meenutas: Nele Grosthal