Heelia Sillamaa. FILTRITETA FILTRITEST

Ammuu, 2024
199 lk.

Lugemisbingo 2. mängulehe soovitus: Viljandimaaga seotud kirjaniku raamat / Uus raamat, mis on ilmunud 2024. aastal. 
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Võtsin selle raamatu lugeda just selle pärast, et arvan end olevat valgusaastate kaugusel sisuloojate maailmast. Sotsiaalmeedia spetsialistid, suunamudijad, influencerid - milleks peaksin sellisel teemal üldse raamatut lugema? Tegin seda siiski, teadmata, milline sisu mind selles raamatus ootab. Suureks üllatuseks ei visanudki ma esimese kolme lehekülje lugemise järel raamatut nurka. Ka kolmekümnendal leheküljel mitte ja nii edasi kuni võiduka lõpuni.

Enne „Filtriteta filtritest“ on ilmunud Sillamaal autobiograafiline raamat „Ammuu“ ja enne seda mäletavad inimesed teda läbi meedia, Kanal2 reporteri ja saatejuhina. Seega on ta lähedalt kokku puutunud ajakirjanduse, sotsiaalmeedia turundamise ja sisuloomise protsessidega.

Autori eesmärk on rääkida selles raamatus läbi enda lugude asjadest nii nagu need sisuloojate maailmas tegelikult on, ilma ilustamata. See kõik seal internetis ei toimu päriselt ega juhuslikult, kõik ei ole aus ja hea. Raamatu tagakaanel kommenteerib psühholoog Rebecca Põldma raamatut nii: „Teos, mis võiks koha leida iga inimese käes, kes on jala korragi sotsiaalmeedia ukse vahele pistnud – olenemata soost, vanusest või jälgijate arvust.“

Katkend raamatust lk. 35: „Kõik said aru, et see on see koht raamatust, kus teiste üle nalja teinud ussist saab süütu ingel, kes postitab endast Instagrami ilma meigita pildi koos jube kurva jutukesega oma ebakindlusest. Seejärel kiidavad kõik õrna hingega lumehelbekesed sind muudkui takka. Kui ehe! Kui aus! Sulle hakkab selline kiidulaul hirmsasti meeldima ja sinu tähelepanuvajadus kasvab. Sina ise nimetad seda eputrillandust muidugi „aususeks“. Mis kuradi ausus see on, kui sa oma eraelu kogu ilmarahva ette vaatamiseks laod?“

Head avastamist!

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2302706

Britney Spears. NAINE MINUS

Vesta, [2024]
270 lk

Maailmakuulsa popstaari ja näitleja elulooraamatu eesti keelde tõlkinud Tartu mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits hoiatas kohe, et kui raamatu lugeja juhtub olema keskmisest empaatilisem, võib selle lugemine mõjuda väga rusuvalt. Täpselt nii see raamat lugemisel mõjuski. 

Britney ise kommenteerib oma raamatut järgmiste sõnadega: “Mu elus on olnud nii palju hetki, mil olen kartnud rääkida hirmu tõttu, et keegi peab mind napakaks. Kuid sain nüüd oma õppetunni. Oma tunnetest tuleb rääkida ka siis, kui kardad. Tuleb rääkida oma lugu. Tuleb lasta oma häälel kõlada.” 

Selle raamatu puhul ei ole tõesti tegemist lihtsast perest väikese tantsu- ja lauluhimulise tütarlapse kiirest teekonnast maailmakuulsaks täheks. Palju rohkem tuleb juttu lihtsameelse ja liigselt usaldava neiu läbielatud traagilistest sündmustest tema elus. Kuulsa lapstähe jutustus algab tema lapsepõlve mälestuste ja roosamanna unistusega, saada suureks staariks. Lugu lõppeb täieliku vabanemisega oma isa eestkoste alt, saavutades sellega iseseisvumise ja hingelise tervemise. Sinna vahele jääb väga palju tööd, muusikat, turneesid, reisimist, armastuse leidmist ja kaotamist, emaks saamist, unistustes elamist ja kõike muud, mida elu talle pakkuda plaanis. 

Kindlasti on raamat mõeldud lugemiseks fännidele aga selle raamatu võiksid kätte võtta ka kõik need noored, kes salamisi unistavad üleilmsest aust ja hiilgusest. Kas see on seda alati väärt... 

Tema tuntumad lood on “Baby one more time”, “Oops!...I did it again”, “Toxic” jne. Staar on võitnud mitmeid Billboardi ja MTV Video muusikaauhindu. Lisaks raamatu lugemisele on huvilistel võimalik vaadata dokumentaalfilme staari elust, näiteks “Jamie vs. Britney: isa tütre vastu” või “Framing Britney Spears”. 

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2261606

Lenna. ELU ILMAVEEREL

JES Kirjastus, 2022
224 lk.

Kellele käredahäälne ninjatüdruk, kellele tuttav nägu jäätisepakendilt…

Lenna Kuurmaa on kirjutanud raamatu, mis paitab südant.

Lauljanna ostis talu Setomaale siis, kui oli 25 aastane. Päriselt maale kolis naine koroonakevadel, siis juba koos kahe tütre ja elukaaslasega. Selles raamatus on vähe glamuuri ja säravat lavaelu. Vaid riivamisi mainib autor esinemisi ja elukaaslase teatriprojekte. Imetledes lugesin, kui kindlalt seisab see noor naine sõna otseses kui kaudses mõttes kahe jalaga maa peal. Mõnusa huumoriga on kirjeldatud maaeluga kaasnevaid äpardusi või siis pigem valearvestusi, sõnu ilustamata broilerite kasvatamise iseärasusi. Kuidas lastele selgitada koduloomade haigestumist ja hukka saamist, et nad võtaksid seda loomuliku elu osana? Lenna teab. Mitmel korral on mainitud kartust, kuidas kogukond linnavurled omaks võtab, sest kes pole Setomaal sündinud, setoks ei saa. Ometi kasvab peres nüüd väike Kusti, kes on sünnilt seto, Lenna on teinud tööampse kohaliku kooli kokana ja laulab seto leelot külakooris. Kõik on võimalik.

Nagu juba alguses mainisin, on see üks südamlik lugu. Moodsas köites raamatut illustreerivad armsad mustvalged fotod lauljanna igapäevaelust Setomaal.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2026471

Jeremy Clarkson. AASTA FARMIS

Helios, 2021
192 lk

Tundub, et „koroonaaeg“ on tootnud ohtralt juurde kahte tüüpi kirjandust. Raamatuid, kus jutustatakse järjest võikamatest viirustest, mis maailma inimtühjaks laastavad,  ning teised, kus autorid kirjeldavad seda, kuidas nad pealesunnitud piirangute ajal uutmoodi elama on hakanud.

Kui Jeremy Clarkson, tuntud saatejuht ja autoajakirjanik, ei saanud enam Sunday Timesis autoveergu kirjutada, oli tal valida, kas üldse mitte kirjutada või kirjutada talupidamisest, millega ta 2020. aasta kevadel alustas.

Tuhandeaakrise maatüki omanikuna ei teadnud ta enne märgilist aastat talupidamisest suurt midagi. Ühtäkki leidis ta ennast keset majapidamist, mida kõikide ponnistuste kiuste püüdsid lämmatada halb ilm, totter bürokraatia, Brexit ja koroonapiirangud. Lisaks elasid tema valdustes uskumatult suitsiidsed lambad ja mitte rohkem arukad kanad ning iga põllutöömasin üritas peremeest tappa. Ainukesed olevused, kes autorile tõsiselt rõõmu valmistasid ning veidigi raha sisse tõid, olid mesilinnud.

Vaatamata sellele, et ma ei üritanudki ennast kurssi viia, kes on raamatus mainitud Nicholas Witchell või Jean Brodie (selliseid tundmatuid tegelasi on raamatus palju rohkem), oli lugemine iseenesest lõbus ja nauditav. Ei olegi nii suurt vahet Euroliidu müüri taha kadunud Inglismaa ja väikese eurotruu Eesti taluelu valudel ja vaevadel. Kas ei tule mitte tuttav ette autori kiidulaul seakasvatusele: „Kujutage ette, et olete talunik ja keegi, kelle maa piirneb teie omaga, hakkab teile miskipärast närvidele käima. Muidugi võib paluda abi kohtust või vallavolikogust või kohalikust ajalehest, aga minu kogemused näitavad, et sellest pole mingit kasu. Hoopis kavalam on lasta sead selle mölaka maa kõrvale põllule ja kuulutada, et ei kavatsegi neid mujale viia, enne kui ta nõmetsemise lõpetab.“

Raamatut soovitan lugeda kõigil, ka neil, kes taluelust midagi ei tea või vastupidi seda idealiseerima kipuvad. Vähemasti õpetab Jeremy Clarkson raskustest huumoriga üle olema.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2011953

Amilde Luhaäär, Ingvar Luhaäär. ...JA ÕNNE ELUS : VANA VILJANDIMAA ROMAAN. 1 OSA

I. Luhaäär, 1997
328 lk

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et valisin raamatu lugemiseks Facbooki grupi „Lugemise väljakutse“ raamatukogude aasta 2022 jaanuari väljakutses osalemiseks. 

Päev otsa raamatukoguhoidjana silmi kurnanuna ja seetõttu vabal ajal pea sajaprotsendiliselt vabalt leitavate audiraamatute peale üleläinuna oli minu jaoks tuumakama päris paberraamatu lugemine juba ise tõeline otsus ja ülesanne. Kaalusin pool jaanuari, kas haakun või ei. Kui olin otsustanud, et osalen ja raamatu välja valinud, tuli gripp ning lugemine venis veebruari. Raamatukogude aasta jaanuarikuu väljakutse on küll läbi, kuid raamatust kirjutan pisut ikka.

Viljandimaa kodulugu on üks äärmiselt paksu kultuurikihi ja põnevate lugude põhjatu allikas. Alustasin värske pilguga ning otsustasin vaadata, mida põnevat „ja“-ga algavate pealkirjade seast meie kogudest leiab. Amilde Luhaääre teos oli midagi sellist, mis minu tähelepanuvälja seni sattunud polnud. Kaas on lakooniline, tutvustus veelgi lihtsam, seega saan valiku langetamise eest tänada vaid töökohal aastatega sissetilgutatud huvi Viljandimaa koduloo vastu.

Amilde Luhaääre mälestused on senisest täiesti erinev lugemiskogemus, kuid väga ehe. Eelmise sajandi esikümnendil sündinud lihtsa maatüdruku mälestusi aitas romaaniks vormistada naise poeg Ingvar Luhaäär, kuid kahtlemata on väga ausalt esitatud lood ja kirjeldused pärit Amildelt.

Ikka väga karm oli see elu. Suhted olid üsna majanduslikku laadi. Vaesunud mõisarentniku tütar pandi juba 5-aastaselt oma väikeõde hoidma, kui ema moonakapäevi tegi. 

"Kui mamma koju tuli ja leidis, et oleme väga mustad ja räpased, piima ja pissiga koos, naeris ta läbi pisarate: peaasi, et lapsed rõõmsad ja terved!“ (lk. 6)

Juba kuueselt anti tirts onu juurde lambakarjaseks. Pidevalt pidi kevadest sügiseni laps tööl käima ja lõpuks jäigi lünkliku kohalkäimise tõttu kool lõpetamata. Isegi leeris ei saanud ta käia. Neiu elus oli ka simmaneid ja kavalere, kuid ta oli selline kinnisemat sorti ning eelistas peo järel kavaleriga koos kojuminemise asemel minemahiilimist ja paljajalu kõrvalteid mööda koju jooksmist. 

Juba tirtsuna kuulis Milde, kuidas läheduses elav karske ja töökas Hans Luhaäär kõikidele räägib, et „kasvatab endale naist“. Lõpuks täiskasvanuikka jõudnud Amilde ilmaliku registreerimise järel Hansule saigi, sest too oli ainus kavaler, kes oli valmis koduväiks tulles õdedele pärandiosa välja maksma ning ema tallu jätma. Mees oli selline impulsiivne – iga natukese aja takka tahtis lahutada ning teisi naisigi ära ei põlanud. Naiste seas oli Hansul lööki ning üheks põhjuseks oli seegi, et steriilse mehega sai untsu teha ilma ilmsete tagajärgedeta. Amilde poolt abielus samuti erilist armastust polnud, kuid iga väikse lahkumineku järel tuli ta mehe juurde siiski tagasi. Hiljem oli juba näha, et mehe kopsud on läbi ning kauaks teda pole.

"Mõnikord, kui ma Hansu surma ootasin, lubasin endamisi, et panen ta matustele selga punase kleidi, aga praegu meeldis mulle küll tume kleit. [...] Rahvas vaatas hetke ukselt küünlasäras puusärki ja astusid siis sinna ümber, Oja taat peatsisse, luges ja ütles laulusõnu ette. Mina aga vaatasin pea norus üksisilmi Hansu peale, mõeldes: seisan su lähedal, ei karda sind enam." (lk. 248-249)

Mehe surma järel sai naine lõpuks linna kolida ning läbi ka rätsepakoolituse. Nõukogude esimese okupatsiooni ajal oli Tallinnaski ning kui sakslaste tulekuga enam artellidesse tööd saada ei õnnestunud, kolis tagasi oma maakoju. Kaasa kutsus endast vanema endise vabariigiaegse politseiniku, keda „onkuks“ kutsus. Kui kõik Saksamaale põgenema asusid ja nende kodus ajutist vahepeatust otsisid, said Amilde ja „onku“ lõpuks ühte sängi ka. Selline veider suhe oli neil – ega nad eriti omavahel ei kommunikeerinud ning kui  naine esimesi raseduse või sünnitama minemise ilminguid muudeks haigusnähtudeks arvas, ei öelnud kogenum ja varasemas elus isaks saanud onku midagi.  Ka siis, kui Milde sünnitama hakkas ja onku ta Viljandisse viis, polnud neil omavahel suhted selged. 1945 aasta suvel sündiski Ingvar ning saigi Milde poolt vallaslapsena registrisse kantud.

„Vankris küsis Sass ka sünnitunnistust näha, näperdas seda sõrmede vahel ja ütles: „Seda tegid sa küll hästi, et sa mitte mind lapse isaks ei pannud, siis oleks sul tulevaasa metsaorm jälle peale tulnud ja mine tea kui palju pahandusi pärast veel lapsele. Kui see kord püsima jääb, siis ei võetaks teda minu pärast kõrgematesse koolidesse ka.“ […] Mul oli sellest kõigest hea meel küll, aga mõtlesin, et ta oleks võinud juba varem rääkida… On need mehed ikka küll!. Manni mees Ärpi on selline jäle inimeste ülesandja küll saksa, küll vene poolele – nüüd on jällegi vene sala! – aga naisele ja lapsele on väga hea; minu onku mõtleb kõike tasa ja targu, aga meie vastu on tuim kui puunui.“ (lk. 328)

Väga vastakaid tundeid tekitav lugu. Kuidagi ülikõle aga samas on kohati nii hapraid ja hoolivaid hetki. Teist korda lugedes oskan ehk talu nimedele ja simmanite toimumise kohtadele rohkem tähelepanu pöörata. Mõnigi kooliõpetaja või muu asjamehe nimi tuli samuti tuttav ette.

Teine osa ootab oma aega. Kuulu järgi saab seal jälgida Milde elu majahoidja ja Volta tehase valvurina. Viimane pidi keskkondade ja kirjutamise positsiooni järgi Paavo Matsini sõnul olema puhas India. (Paavo Matsin. Bulgakovi India reisikirjad // Sirp (2004) 10. dets)

Raamatut luges: Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/207815

Rachel Ann Cullen. JOOKS ELU EEST

Kuidas ma end sammhaaval parandasin 

Varrak, 2019
352 lk

Rachel Ann Cullen on kirjanik, blogipidaja ja jooksja. Ta kirjutab oma esimeses raamatus rohkemast kui ainult jooksmisest. See on raamat inimese kujunemisest, kus valude, nördimuse ja pisaratega käivad käsikäes õnnehetked. Raamat on kirjutatud ausalt, otsekoheselt ning olukordi ilustamata. See on lugu võitlusest masendushoogude, ülekaalu, hirmu ja vaimsete piirangutega. Autor kirjeldab, kuidas ja miks ta on kujunenud selliseks inimeseks nagu ta praegu on. Terve lapse- ja teismeliseea vihkas ta igasugust kehalist tegevust. Kui ta hakkas 18 aastasena jooksmisega tutvust tegema, ei suutnud ta 10 minutitki trenažööril joosta. Kuid tänu eesmärkide seadmisele ja eneseusu leidmisele on ta enda kehalist ja vaimset vormi parandanud ning osalenud mitmetel maratonidel.

Autor alustab raamatut oma teekonnast mälupiltidega endast 4 aastasena. Raamat sisaldab katkendeid tema päevikust alates ajast, kui ta oli teismeline. Ta oli tüdruk, kes tundis end olevat lõksus oma kehas, vaimus ja maailmas, kus ta ei teadnud, kuidas ja kes olla. Päevikusissekannetes on välja toodud tema eesmärgid ja unistused, mis ta on endale aja jooksul seadnud. Mõned neist on täide läinud, mõned uutega asendunud. Näiteks 18 aastasena oli üks tema soov jaksata joosta kasvõi lühikest maad. 31 aastasena, rasedana, otsustas ta seade endale eesmärgi 7 kuud peale lapse sündi läbida oma elu esimene maraton.

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: 

https://www.lugeja.ee/record/1901413

VLRK 110 alternatiivajalugu: Endise teenindusjuht Maire meenutusi raamatukogust

Pipa ja Maire on lugejaid teenindades igasuguseid
pealkirju kuulnud. Küsitud on ka raamatut
"Tütarlapsest naiseks ja tagasi"

1989. aasta suvel saabusin Viljandisse töökoha asjus. Lootsin, et siin oodatakse heal meelel tööle pealinnast tulnuid. Ilusale suvisele päevale vaatamata pidin tõdema, et vähemalt raamatukogu uusi töötajaid ei vaja. Õnneks oli ees puhkus ja kolimine, nii et lootust veel oli. 

Puhkuse lõpupoole muutusin juba veidi rahutuks. Ka tõlke siin ei vajatud. Lõpuks pakkus abikäe sugulane, kohalik apteeker, kes lubas mind hädakorral „pudelipesijaks“ võtta. Mõtlesin, et parem ikka kui mitte midagi! 

Mõned päevad enne puhkuse lõppu tuli kauaoodatud kõne raamatukogust. Selgus, et laenutusosakonna juhataja läheb uude ametisse ja mind oodatakse tööle. Olin üliõnnelik, et sünnilinn võttis siiski minu ja mu pere nii sõbralikult vastu. Kuidas hakkab laabuma elu uues kohas? Toeks oli teadmine, et siinkandis elab palju sugulasi, pealegi olin siin veetnud suure osa oma koolivaheaegadest. Kuid uued töökaaslased? 

Kui ma septembri alguspäevil oma uude töökohta saabusin, oli väljas ilus suvelõpuilm, majas seeski tundus kõik kuidagi soe ja helge, kollane-kuldne. Mäletan sõbralikke naeratusi ja väikeste ruumide labürinti. Kuid ma ei teadnud veel, et talvel tuleb võidelda külma ja peavaludega, et ära kuluvad villased „kohvtad“ ja „hüvasti noorused“. Et järjekordse „peaka“ korral lähevad käiku värsked tabletid, mida me just sageli ei saanud endale lubada. Olime üks paras kamp peavalutajaid, samas ühtehoidev sõbralik pere. Oli omamoodi tore aeg, õhus oli huumorit, naeru, vaimukusi, tarkust, omamoodi naljakat keelt, millest teised ei pruukinud alati aru saada. 

Raamatukoguhoidja parimad sõbrad
 olid peavalurohud,
"kohvtad" ja "hüvasti noorused"

Alustasin poole kohaga. Üsna varsti oli vaja teha kokkuvõte eelmise viie aasta tööst. Selle aitasid mul korda ajada Linda ja Evi, toetudes vajalikele materjalidele, millesse mina polnud veel jõudnud oma nina pistagi. Aga kõige uuem asi oli ürituste korraldamine. Esimesed ristsed sain Jaan Kruusvalli kirjandusliku õhtuga. Sellest peale algas ka lõputu kirjandusõhtutele kutsuvate „nupukeste“ treimine Sakalale. Avaldamine kukkus välja iga kord isemoodi: vahel ilmusid need koos toimetusepoolsete kärbetega, vahel ei ilmunudki. Kirjanikke, kes olid valmis oma loometeest rääkima, oli tõesti palju. Hästi on meeles, kui mõtlesime välja küsimusi Kauksi Üllele ja Kivisildnikule. Muidugi sai nendega lagedale tuldud kohtumisõhtul. Luuletajatele esitatud traditsioonilisele küsimusele „Kuidas teist sai luuletaja?“, vastas pärast sügavamõttelist pausi Kivisildnik, et tema pole üldse luuletaja, vaid hoopis luuletajate õpetaja. Muidugi lõi selline tõdemus algul hinge kinni, kuid mine tea, eks ta vist on olnud ka nende õpetaja. Küsimus ise oli ka üksjagu tobe. 

Uue ajastu algusega läks ühtäkki vaja igat liiki kirjandust. Kirjastused töötasid täistuuridel, raamatuid tuli nagu Vändrast saelaudu (tean saelaudadest mõndagi, sest käisin Vändras koolis). Vaja läks võõrkeelset kirjandust, ka saksakeelset, mida oli peaaegu võimatu saada, kuid midagi siiski. Igal Tallinnas käigul sain omamoodi järelnoppimise korras Saksa kultuuriinstituudist üht-teist kaasa. Ega nad ju raamatukogusid varustanud, kuid koole küll, nende ülejääke antigi sõbraliku suhtlemise eest. Vahel oli seda kraami 6-7 kilo, sellega Tolli tänavalt läbi linna bussijaama jõuda oli päris raske katsumus. Sageli kasutasin „vahelaona“ tollase Kommunaalprojekti arhitektide tuba, kus töötas minu sõbranna. Sealt sai need hiljem autoga Viljandisse toimetatud. 

Mida teha humanitaarabina saadud "pliiatsitega"?

Eriti värvikaks kujunes periood, kui hakati sotsiaaltööd õppima ja välismaalt saadeti meile humanitaarabi. Siis sai tolleaegse pedagoogika ülikooli õppejõudude ja teiste selle ala korüfeede raamatuid kapi põhjast otsitud, et neid siinsetele teadmistenäljas õppijaile pakkuda. Üldse oli heameel, kui keegi midagi lisaks pakkus. Üle said vaadatud ka likvideeritavate raamatukogude hoidlad. Välismaa kolleegide abiga saime palju väliseesti raamatuid, mis olid rahvale vägagi meele järele. Kohati tuli ette päris iseäralikke saadetisi. Mida pidime peale hakkama rootsikeelsete täidetud keemia töövihikute või füüsikaõpikutega? Mida kasutatud kustukummide või päevinäinud pliiatsijuppide ja traadist õhupallivarrastega? Päris kasulikeks osutusid aga plastmasskaaned, mida poolkülmunud kuhilatest välja kangutasime, sinna sai ju vajalikke dokumente panna. 

Elu edenedes jõudsid meiegi majja esimesed arvutid. 1996. aasta lõpupoole komplekteerijatele, järgmistel aastatel said ka teised. Juba varem olime alustanud uue liigitusega, milleks kujunes kümnendliigituse lihtsustatud variant, loomulikult ilma juhisteta. Küll oli nuputamist! Olles mitmeid aastaid sobivaid indekseid konstrueerinud, ilmusid sinna juurde lõpuks ka armsad metoodilised juhised!

Välismaal käimisedki olid ju iseenesest päris muhedad. 1991 tegime ühise „dessandi“ Rootsi kuningriiki, grupis oli ka maakonna raamatukogude töötajaid. Siis me alles nägime raamatutempleid, milliseid soovisime endalegi, nagu Borlänges ja Falunis. Elu oli seal kuidagi teine, eriti kodus, kus mina peatusin. See oli liiga puhas, maitsekas, tehnika viimase sõna järgi ning kodus valitses üldine lahke olek. Ja autosõit, see tundus madalal lendamisena. Paljud meist leidsid endale häid sõpru päris pikaks ajaks. Aastaid hiljem olin sinna kogu perega taas külla oodatud. 

Järgmine sõit läks Saksamaale, sest meie maakond oli sõlminud sõprussidemed Minden-Lübbecke maakonnaga. Kui sakslased 1994. aasta suve hakul Viljandimaale külaskäigule tulid, pidi ka raamatukogu andma oma panuse külaliste vastuvõtmisse. Mina olin tõlgiks. Nii juhtuski, et mulle tehti ettepanek tulla Saksamaale neljaks kuuks stažeerima. 

Sain olla Mindeni linnaraamatukogus ühe kuu, sest pere ootas mind koju. Mulle oli see aeg aga tõeliseks elukooliks. Kui hea meel mul oli, kui juba järgmisel päeval minu kui raamatukoguhoidja poole pöörduti. Ja kui veel aidata ka suutsin! Kui hästi kõlas hommikuti kolleegide suust: „Frau Killar, haben Sie gut geschlafen?“ (tegelikult olin sunnitud palju öid üleval olema ja hirmust värisema, kuna kõrvaltoas käis valjuhäälne meeste jämm). Elasin Mindenis medõdede ühiselamus. Uut ja üllatavat oli palju. Kuidas tehti raamatunäitusi! Lisaks raamatutele kasutati igasugust butafooriat. Tuntud tegelaste elulooraamatute sisu täielikumaks avamiseks kõlbasid välgumihkliga kõrvetatud ja rulli keeratud „vanad kirjad“, pärlikeed, šampanjapokaalid, ülearuseks ei osutunud ka kontsaking. Ja kuhu meie nüüd ise oma näitustega jõudnud oleme? Loomulikult olid seal arvutid, tohutu kirjanduse valik, hubane lugemissaal, mida oleks võinud pidada ka kohvikuks. Sügava mulje jättis töökaaslane Stefan, assistent, bändimees ja pereisa. Temaga juba naljast puudu ei tulnud. 

Mälestusväärne oli 2001. aasta käik Soome. Vaatasime mitmed uudsed raamatukogud üle, et oma maja jaoks šnitti võtta. Järgnesid pikad ja tulised projektiarutelud, kuni 2002 avasimegi uue maja! Kui palju uudistajaid! Raamatukogu muutus linnas kuidagi tähtsamaks kui varem. Käidi imetlemas ilusaid ruume, näitusi, taheti tulla raamatukogutuuridele ja raamatuesitlustele ning hakata uues majas ametisse. Veel praegugi meenuvad Evi sõnad järjekordset uut arengukava tehes, et arvestagu me juba varakult sellega, et uues majas läheb elu veelgi kiiremaks ja keerukamaks. See osutus tõeks. 

Ega sellega sõidud veel ei lõppenud. 2005. aastal kutsus Riia Goethe Instituut inimesi arutama avalike raamatukogude ja koolide suhete ja koostöövõimaluste üle. Seal tuligi ette kanda, kuidas on meie suhted koolidega. Hea oli sellest rääkida, olime suhteliselt värskelt kolinud ja koostööks igati soodsad tingimused loonud. 

Aasta hiljem sain jälle Saksamaale. Rahvusraamatukogu saksakeelsete lugemissaalide juhataja ettepanekul sain osa võtta Saksimaa pealinnas Dresdenis toimunud raamatukoguhoidjate kongressist. Teemaks oli rahvaraamatukogude rahvusvaheline koostöö. Tegin ettekande meie raamatukogu näitel. Kongressil oli 3000 osavõtjat, lähemalt sain tuttavaks Läti ja Leedu kolleegidega. 

Igal aastal peab aruandes raamatukogu kirjeldama kultuurikeskusena. Kui vanas majas ei leidnud lugemishuviline sageli istekohtagi, siis uus pakub lisaks istekohtadele ka huvitegevust, üritusi ja näitusi. Siia leiavad tee nii vanad kui noored, vaiksemad ja lobisemishimulisemad, tujukad ja sõbralikud, õppimishimulised ning tegutsemislustist pakatavad, reegleid austavad toredad inimesed ja needki, kes neist eriti ei hooli. Siia on asja õpilastel - õpetajatel, kultuuritöötajatel, kunstnikel, näitlejatel, täiendõppijatel ning omaloomingu viljelejatel ja kõigil kogukondlastel. Siin saavad kokku ristsõnalahendajad, auväärt poetessid-poeedid, kirjanduspreemiate nominendid, laureaadid. Kõik on alati teretulnud. 

Flaamlaste delegatsioonile tutvustab lugejate kartoteeki Maire Killar

Õnnelikul kombel olen aastakümnete jooksul saanud teha peaaegu kõike ning jõudnud pliiatsi, trükikaardi, perfokaardi ja kirjutusmasina ajastust lõpuks arvutiajastusse. Raamatuaastal 2001 oli üks konverents, mille pealkiri oli „Kloostrist internetini“. Siinkohal meenub mulle paralleelina ühe lugeja tore küsimus: „Kas teil on raamatut „Tütarlapsest naiseks ja tagasi““? Kas nii võib äkki juhtuda ka kloostri ja internetiga? Aga seni tuleb meil olla motiveeritud, tegutseda õhinapõhiselt, sulanduda uute trendidega, olla pildil, omandada üha põhjalikumat funktsionaalset ja infokirjaoskust. 

Raamatuid on liigitatud, pidades nõu kolleegide ja asjatundjatega. Tuhandeid kaarte kataloogidesse liidetud, neid sealt siis jälle välja võetud, bibliografeeritud, konsulteeritud, laenutatud, üritusi ja näitusi, isegi kunstinäitusi organiseeritud, kirjandusülevaateid, viktoriine, informiine, valikteadistust ja muud infotööd tehtud, üliõpilasi juhendatud. Mitte kõigil pole olnud võimalust olla uue raamatukogumaja sünni juures. Ees aga terendab veel midagi ulmelist… 

Raamatukogus on olnud alati, on praegugi palju töökaid, rangeid, sõbralikke, tõsiseid, keevalisi, loomingulisi, rahulikke, hoolivaid ja omanäolisi töökaaslasi. Ja kauneid naisi. Koos on tehtud palju asju praeguste ja endiste kolleegidega, kaasa haaratud õpingukaaslasi, sõpru, pereliikmeid, sugulasigi. Leitud uusi, huvitavaid inimesi. Tundma õpitud Viljandimaad. Imetlusväärsel viisil hoolivad kõik ühisest raamatute kodust, töökaaslastest, lugejatest, oma linnast. Kõike tehakse innuga. Kui palju kunstimeelt, huumorit, asjalikkust! Kui ilusaid mõtteid leitakse raamatutest! Jagatakse teistega. Inimesed hindavad raamatukogu tegemisi, kuid harva öeldakse seda otsesõnu välja. Siinkohal meenuvad küll Elle Eha sõnad, et raamatukogu on üks kuldne paik, kuhu alati tahaks tulla. 

VLRK 110 alternatiivajalugu: Ülle lugu

Ege (tagumine) ja Ülle tööhoos

Minu lugu on lühike, aga päris pika ajalooga. Lühikese sellepärast, et olen töötanud ainult paar aastat raamatukogus raamatukoguhoidjana. Pikk sellepärast, et unistasin siia tööle saamisest alates päevast, kui läksin 2010. aastal õppima raamatukogundust Viljandi Kultuuriakadeemiasse. 

Selle kahe aasta jooksul olen saanud töötada kolmes saalis, alustasin 2. saalist, seejärel olin aasta 4. saalis ja hetkel töötan 1.saalis. 

Kõik selle maja saalid on erinevad, aga samas ka väga sarnased, moodustades ühtse terviku, just töötajale mõeldes. Kõigi tööülesannetega olen alati hakkama saanud, kindlasti põhjusel, et kui midagi uut tegema hakkan, meenuvad praktikapäevad, kus kaastöötajad vajalikke ja täpseid õpetussõnu jagasid. 

Väga raske on minul, midagi erilist või rohkem/vähem meeldivat välja tuua, sest kõik on siiani olnud minule just kui jätkuv soovide täitumine. Ühised reisid ja väljasõidud, koolitused, sünnipäevade pidamised või muud koosviibimised – kõigist kumab läbi ainult positiivne noot. 

Ka meie kollektiiv on super, väga ühtehoidev ning positiivse ellusuhtumisega, mis teeb hommikuse tööle tulemise ja õhtuse töölt koju minemise kergeks ja rõõmsaks. 

Kirja pannud Ülle Aaren
Viljandis, novembrikuus 2020

VLRK 110: Komplekteerimisosakonna töötaja Heli meenused

Minu tööaastad Viljandis algasid 1974. aastal, mil asusin tööle hiljuti loodud komplekteerimisosakonda. Kuna meie jaoks toonases raamatukogumajas kohta polnud, pesitsesime raekoja kõrval endise õhtukooli ruumides. Tollal oli palju nikerdamist: raamatud tuli tembeldada, nummerdada, nurgad kleepida, raamatukaardid käsitsi kirjutada. Saatelehtede koostamisel kasutasime siis veel tavalist arvelauda. Keegi teise maja kolleegidest olevat öelnud, et see on tapvalt igav töö, aga minu jaoks korvas selle rõõm ja põnevus  Bibkollektorist saabunud uute raamatusaadetiste avamine. Olime ju esimesed, kes said alles trükivärvist lõhnavaid raamatuid käes hoida. Veidi igavam oli trükikaarte laiali jagada ja kohandada, see töö oligi peamiselt minu õlul. Tollal oli buss, mis maale raamatuid laiali vedas.  Maja keldris asus vahetusfond, mis vahepeal uppumisohus oli ning raamatud seal hallitama kippusid. Mingil põhjusel kolisime vahepeal Jakobsoni tänavale, kuni meie jaoks valmisid ruumid Lossi 3 alumisel korrusel, kus ülemisel korrusel olid tookord veel korterid. Jälle tuli pambud kokku pakkida ja minna, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud, kuna ühel ööl puhkes ülemisel korrusel tulekahju. Meieni tuli õnneks ei ulatunud, küll saime kaela kogu kustutusvee. Mäletan siiani šokki, mis mind tabas, kui hommikul esimesena tööle jõudsin. Kuidas me raamatuid päästsime, kuidas vett täis lambikuplid üksteise järel alla kukkusid, kuidas mu tütar hirmunult sinna jooksis, kuna kooli oli jõudnud nagu ikka veidi liialdatud kuuldus, et raamatukogu põles maha.

Komplekteerimisosakond (1975)
Istub: Helle Valgus (osakonna juhataja)
Seisavad vasakult: Tiiu Laiapea (Proosa), Heli Raud (Kitsing), Hilja Soosaar

Ajutised ruumid saime Väikesel tänaval, kuni tules ja vees kannatadasaanud maja uuesti korda tehti, seekord juba meie lugemissaali ja juhtkonna jaoks.

Aegamööda osteti esimesed arvutid, millest mina küll oma kehvade silmade tõttu eemale hoidsin. Minu põhitööks sai liigitamine. Ajad olid kõvasti muutunud, nõukogude aja pealesunnitud ideoloogia ja parteimaterjalid olid küll kadunud, peale tuli ohtralt esoteerikat, massiliselt krimi- ja armastusromaane tõlkekirjandusena autoritelt, kellest varem kuulnudki polnud ja keda teatmeteostest otsida oli tavaliselt asjatu tegevus. Kui paljukirutud vene ajal olid tiitellehtedel andmed reeglina korrektselt kirjas, raamatu lõpus tihti järelsõna või vähemalt paarirealine annotatsioon, siis nüüd riburada tekkinud uued kirjastused sellega eriti vaeva näha ei viitsinud. Ilukirjandust tuligi tihtipeale poolpimesi ja vaistu järgi lahterdada, näiteks krimikirjandust selle põhjal, kas kurikaelu jälitas FBI või Scotland Yard. Uue kirjanduse tundmise võistlustel, kus mitu korda osalesin, lohutasin end alati minu noorusaegse kultuurikooli unustamatu õppejõu Endel Põdra sõnadega, et raamatukoguhoidja pea ei ole mitte prügikast, et ta kõike teadma peaks, kõige tähtsam on osata teatmeteoseid kasutada. Igapäevatöös tuli ikka tihti omaenese tarkusega toime tulla, kuna arvuti võib küll tark olla, liigitada ta siiski ei oska.

Vahepeal tuli üle minna UDK-le, jälle oli vaja ümber õppida ja uuega harjuda. Need olid ka aastad, kui hakkasid saabuma kastid välis-eesti kirjandusega. Mingil põhjusel hakkasin just mina sellega tegelema. Eriti algus oli ääretult huvitav - tutvuda autoritega, kes siiani lihtsalt mahavaikitud olid. Sain jälle targemaks ja uut lugemismaterjali. Kuna raamatukogu majad kuulusid pastoraadile, hakkas viimane neid tagasi nõudma. Päris uue maja ootamisega läks nii palju aega, et mina ära oodata ei jõudnudki, kuna ootamatu silmaoperatsioon  mu tööaastad katkestas. Tean, et olin ja jäin lugejate jaoks üsna tundmatuks tegelaseks, kuna mina nendega ei suhelnud. Hunnikute kaupa raamatuid sai ikkagi käest läbi lastud ja just meie osakonna töölaudadelt lugemismaterjal nende kätte jõudiski.

Meenutas Heli Raud
Komplekteerimisosakonna töötaja aastatel 1974-2002