26. juuli - Enn Kose

ETBL
URL: http://etbl.teatriliit.ee/meedia/kose_enn2/kose_enn_(portreefoto)1

Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000

26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

• 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
• 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
• 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 

«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 

Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 

Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 

... Uued põrgatused, uued korvid ... 

«Mängime punktidele!» 

«Mängime!»

Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 

Algas mäng. 

Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12

Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1

Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1975/07/08/10.2

Allikad ja viited:

• ETBL, 2000. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kose_enn2
• Viljandi esimese teatripreemia saab Enn Kose // Eesti Päevaleht (1997) 5. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/1997/06/05/15.3
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Kose

Britney Spears. NAINE MINUS

Vesta, [2024]
270 lk

Maailmakuulsa popstaari ja näitleja elulooraamatu eesti keelde tõlkinud Tartu mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits hoiatas kohe, et kui raamatu lugeja juhtub olema keskmisest empaatilisem, võib selle lugemine mõjuda väga rusuvalt. Täpselt nii see raamat lugemisel mõjuski. 

Britney ise kommenteerib oma raamatut järgmiste sõnadega: “Mu elus on olnud nii palju hetki, mil olen kartnud rääkida hirmu tõttu, et keegi peab mind napakaks. Kuid sain nüüd oma õppetunni. Oma tunnetest tuleb rääkida ka siis, kui kardad. Tuleb rääkida oma lugu. Tuleb lasta oma häälel kõlada.” 

Selle raamatu puhul ei ole tõesti tegemist lihtsast perest väikese tantsu- ja lauluhimulise tütarlapse kiirest teekonnast maailmakuulsaks täheks. Palju rohkem tuleb juttu lihtsameelse ja liigselt usaldava neiu läbielatud traagilistest sündmustest tema elus. Kuulsa lapstähe jutustus algab tema lapsepõlve mälestuste ja roosamanna unistusega, saada suureks staariks. Lugu lõppeb täieliku vabanemisega oma isa eestkoste alt, saavutades sellega iseseisvumise ja hingelise tervemise. Sinna vahele jääb väga palju tööd, muusikat, turneesid, reisimist, armastuse leidmist ja kaotamist, emaks saamist, unistustes elamist ja kõike muud, mida elu talle pakkuda plaanis. 

Kindlasti on raamat mõeldud lugemiseks fännidele aga selle raamatu võiksid kätte võtta ka kõik need noored, kes salamisi unistavad üleilmsest aust ja hiilgusest. Kas see on seda alati väärt... 

Tema tuntumad lood on “Baby one more time”, “Oops!...I did it again”, “Toxic” jne. Staar on võitnud mitmeid Billboardi ja MTV Video muusikaauhindu. Lisaks raamatu lugemisele on huvilistel võimalik vaadata dokumentaalfilme staari elust, näiteks “Jamie vs. Britney: isa tütre vastu” või “Framing Britney Spears”. 

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2261606

Raamatuklubi soovitab: Eva ja Indrek Koff. LASTE HOTELL

Kogumikus:  Hea sõna : aastasaja alguse eesti laste- ja noortenäidendeid
Eesti teatri Agentuur, 2009
317 lk

Valisin tutvustamiseks Eva ja Indrek Koffi näidendi "Laste hotell" (ilmunud aastal 2010 kogumikus "Hea sõna"), sest see jõuab õige pea Ugala mängukavasse ja on plaanis seda vaatama minna. Näidendid on lugemiseks ses mõttes head, et need toidavad tohutult fantaasiat. Kui proosatekstis on kirjeldatud tegelaste mõtteid, ilmeid ja väljanägemist, siis näidendi dialoogimaailmas pigem mitte. Ning siis hakkab ettekujutus palju paremini tööle.

"Laste hotell" ei ole lihtsakoeline lastenäidend, kus tegelased on üheplaanilised ja tegevus lõbus ja naljakas nagu võiks ühelt lastenäidendilt oodata. Oeh, missugused nauditavad karakterid! Laste hotell on üks omapärane koht, kus viibivad väga erinevad lapsed (näiteks koerakoonlane!), kelle vanematel pole mahti nendega tegeleda. Ja siia on sattunud ka üks vanaonu Riks, kes tervisehäda tõttu istub ratastoolis ja kelle tütar tunneb muret, kuidas isa omapäi hakkama saab. Ehk et siis midagi lasteaia ja vanadekodu vahepealset või siis kaks ühes. On ülipüüdlik asutuse juhataja Kulla Juurikas, kes laveerib vanemate nõudmiste ja laste soovide vahel, kes peab olema asjalik ametnik, kes salamisi naudib muusikat. Ja muidugi ei saa mainimata jätta kõrge kvalifikatsiooniga mängijat Renét ning tema "arendavaid" tegevusi. Ja ainus on mõistagi Riks, kes tihkab toriseda, et mis jama see veel peaks olema.

Selles loos avaldub tasahaaval lapse kurbus üksioleku pärast, meeletu ootus ning mure, et ei vasta oma vanemate ootusele. Ja teisalt vanainimese üksi jäämine, tema ootus ja kurbus. Ent siin tuleb ka see, kui oluline on eaka inimese elukogemus ja kuidas tema saab lapsi oma elutarkusega toetada ja aidata. Ja vana Riks oma aususega

Tore on selles loos see, milliseid remarke on autorid lugejale ja lavastajale jätnud. Üks on päris pikk - peaaegu lehekülg - ja selles selgitatakse üpris detailselt, milline peaks olema Ilmalind. Ja siis on tärniga joone alla lisatud märge: "Teatrikunstnik vaatab nüüd ise, kuidas ta hakkama saab." See oli päris humoorikas!

Mõtlemapanev lugemine!

Tea Raidsalu,
raamatukogu lugeja

Kogumikuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/514454

Inge Pitsner, Marek Sadam. TAHAKS VEEL MIDAGI ÖELDA... LEA DALI LION

Pilgrim, 2022
240 lk

Raamatus on kirja pandud siirad ja positiivsed meenutused Lea Dali Lioni elust. Need lood on meeldetuletuseks, et tuleb nautida iga hetke, iga päeva. Kui märkad midagi head, siis ütle see välja. Leia aega inimeste jaoks, kellest hoolid. Jää positiivseks, naudi elu! Lihtsad tõed, mis kipuvad kiires argipäevas ununema.

Lea oli andekas, ainulaadne ja isikupärase häälega laulja. Ta sai tuntuks ansambel Blacky kähedahäälse solistina. Lea oli heatahtlik ning soe inimene. Ta oli habras ja naiselik, kuid samas ka vapper ning tugev. Muusika oli tema elu. Minu meelest annab Lea olemuse hästi edasi raamatus toodud kirjeldus: "Ta oli mitmevärviline ja siiruviiruline pulgakomm. Muusikaliselt hästi kirev. Võis laulda rokivõtmes ja armsalt klaveriga üksinda."

Lea heatahtlikkust ja siirust kirjeldab tema enda öeldud lause: “Kui keegi teeb sulle midagi halba, siis mõtle, kas sina tahaksid teha kellelegi taolist asja. Kui tunned, et ei taha, siis saad juba selle üle õnnelik olla, et sinus puudub iha teha kellelegi midagi vastikut. See on juba väga suur asi, mille üle rõõmustada.”

Soovitan lugeda lisaks sellele raamatule ka Lea Dali Lioni kirjutatud raamatut "Joonista valgus".

Raamatut luges: Laura Randoja

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saal (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2020510

Tyler James. MINU AMY

Varrak, 2022
320 lk

See raamat on lugu kahest keerulise iseloomuga introverdist, kes üle kõige armastasid muusikat. Ühest neist sai tuntud Briti laulja ja laulukirjutaja Amy Winehouse, kes paraku suri 23. juulil 2011.a. alkoholimürgistuse tagajärjel oma kodus, olles vaid 27 aastane.

Raamatu autor oli lauljatari kõrval lapsepõlvest saati. Nad kasvasid koos üles, avastasid ühise kire – muusika, laulsid koos, tegid tulevikuplaane, unistasid kuulsaks saamisest. Amyl oli lisaks väga omapärasele lauluhäälele ka suurepärane anne kirjutada laule. Esmalt kirjutas ta üles oma tunded. Ükski laul ei sündinud meloodiast või akordidest, kõigepealt olid alati lihtsalt sõnad. Ta oli öise eluviisiga, istus köögipõrandal, käeulatuses kitarr ja kirjutamisvahendid.

Ta kirjutas laulukirjutamise kohta tihti nii: „Võtad pliiatsi ja raiud selle endale kätte ning veritsed siis noodipaberi kohal.“ (Katkend lk. 91)

Tegelikult tahtis Amy olla lihtsalt tavaline džässilaulja, ihates olla hea abikaasa ja laste ema. Tema suurimaks probleemiks elus sai tema kuulsus, sest see vangistas, halvas tavaelu ja võõrutas reaalsusest. Loomeinimeste enesehinnang on tihti väga habras, see võib juhtida nende elu enesehävitamiseni - nii Amyga paraku juhtuski.

Kui hakkad jooma juba keset päeva, hakkad lävima ka teistsuguste inimestega. Meie ebatavalises maailmas oli tavaline, et inimesed pidutsesid kogu päeva. Kui oleksid kahekümne kahene ja keegi teataks, et „siin on paarsada tuhat naela, võta aasta vabaks ja mõtle oma uue albumi peale“, mida sa siis teeksid? Amy ei hoolinud kuulsusest – ei seisnud VIP-piirete taga vaid marssis tavalisse pubisse. Ja ta mõistis, et kui kogu päev aina rüübata ja auru all püsida, tundubki kõik mõnus ja tore. (Katkend lk. 70)

Tyler tegi Amyga kaasa kõik need põrgupiinad, mida toob endaga kaasa alkoholi liigne tarvitamine ja narkootikumid. Nad mõlemad käisid põhjas ära aga välja sellest tuli Tyler üksinda.

Raamat Amy elust on väga kaugel meelelahutuslikust kirjandusest. See on väga aus, karm ja idealiseerimata lugu ühe varalahkunud noore naise elust.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2034054

Lenna. ELU ILMAVEEREL

JES Kirjastus, 2022
224 lk.

Kellele käredahäälne ninjatüdruk, kellele tuttav nägu jäätisepakendilt…

Lenna Kuurmaa on kirjutanud raamatu, mis paitab südant.

Lauljanna ostis talu Setomaale siis, kui oli 25 aastane. Päriselt maale kolis naine koroonakevadel, siis juba koos kahe tütre ja elukaaslasega. Selles raamatus on vähe glamuuri ja säravat lavaelu. Vaid riivamisi mainib autor esinemisi ja elukaaslase teatriprojekte. Imetledes lugesin, kui kindlalt seisab see noor naine sõna otseses kui kaudses mõttes kahe jalaga maa peal. Mõnusa huumoriga on kirjeldatud maaeluga kaasnevaid äpardusi või siis pigem valearvestusi, sõnu ilustamata broilerite kasvatamise iseärasusi. Kuidas lastele selgitada koduloomade haigestumist ja hukka saamist, et nad võtaksid seda loomuliku elu osana? Lenna teab. Mitmel korral on mainitud kartust, kuidas kogukond linnavurled omaks võtab, sest kes pole Setomaal sündinud, setoks ei saa. Ometi kasvab peres nüüd väike Kusti, kes on sünnilt seto, Lenna on teinud tööampse kohaliku kooli kokana ja laulab seto leelot külakooris. Kõik on võimalik.

Nagu juba alguses mainisin, on see üks südamlik lugu. Moodsas köites raamatut illustreerivad armsad mustvalged fotod lauljanna igapäevaelust Setomaal.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2026471

Måns Mosesson. TIM. AVICII ELULUGU

Tänapäev, 2021
366 lk. + 16. l. ill.

Läinuks Timil teisiti, oleks võinud selle raamatu pealkiri olla AVICII EDULUGU - paraku nii ei läinud. Kõigest 28 aastasena otsustas miljonite noorte iidol meie hulgast lahkuda.

Stockholmis üles kasvanud, pigem nohiklik ja omaette hoidev heledapäine poiss Tim Bergling ei tundunud toona kuidagi Hollywoodi staariks sobilikuna. Ometi see juhtus üsna pea kui ta oli muusika tegemise juurde jõudnud. See haaras ta niivõrd endasse, et noormees unustas arvutimängud, õppimise, söömise, magamise ja isegi enda probleemse näonaha, mida teismelised ikka häbenevad.

Artistinimi Avicii tähendab kohta, kus patused saavad kogeda uuestisündi, et oma patte läbi elada. Tema julgus ja mänguline viis ühendada erinevaid muusikastiile, pälvis nii fännide kui ka teiste muusikute seas suurt tunnustust. Helgus ja lootus, usk paremasse tulevikku andis paljudele noortele jõudu karmidel aegadel vastu pidada. Ta tõusis esile 2011. aastal oma singliga "Levels". See lugu tõi noorele heliloojale YouTube`s 20 miljonit vaatamist ja üle 100 000 jälgija Facebookis.

Eufooria kuningas, kes oli teiste jaoks loonud imelisi heliridasid, kannatas samal ajal kuulsuse raske koorma all.

„Olin rumal ja naiivne, lõputul turneel - mis sa arvad, mis juhtub siis, kui oled maakerale ringi peale teinud? Siis hakkad lihtsalt uuesti otsast pihta.“ (lk. 149)

Tüütud fännid, ahned managerid, kes pikivad esinemise graafikud tihedamaks kui 24/7 lubada suudab. Unetus, ületöötamine, halb tervis, ülepinge, alkohol, opioididest tekkinud sõltuvus, need kõik viisid lõpuks Timi tema elu kuristiku äärele, kust ta tagasi enam tulla ei osanud. Ühel hetkel ta murdus ja ei jõudnud enam nii jätkata. Bergling loobus tuuritamisest 2016. aastal, olles kannatanud mitu aastat stressi ja kehva vaimse tervise all. 20. aprillil 2018 sooritas ta Omaanis Masqaṭis puhkusel olles enesetapu.

„I get robbed of all my sleep
As my thoughts begin to bleed
I´d let go, but I don`t know how
Yeah, I don`t know, but I need to now“ (lk. 318)

See raamat on autoriseeritud biograafia ja kogu Avicii raamatule kuuluv müügitulu suunatakse sihtasutusele Tim Bergling Foundation, et toetada noorte psüühikahäirete ja enesetappude ennetustööd.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2010891

Stephen Davis. DURAN DURANI LUGU: PLEASE PLEASE, TELL ME NOW

Tänapäev, 2021
434 lk.

Kaks teismelist poissi Nigel John Taylor ja Nick Bates vaatasid telekast ulmefilmi “Barbarella” - see film meeldis neile hullupööra. Veel rohkem jäi neid kummitama sellest filmist kuri teadlane Durand-Durand. Samal õhtul otsustasid poisid, et nad hakkavad tegema bändi ja nimeks saab “Duran Duran”. Mis sellest, et kutid ei osanud ühtegi pilli mängida, rääkimata laulmisest, aitas esialgu sellestki, et neil olid entsüklopeedilised teadmised popmuusikast. Eeskujuks olid neile Bowie, Bolan, Roxy ja teised glämmroki ikoonid.

Seitsmekümnendate Suurbritannia karm ja hall reaalsus oli teravaks kontrastiks rõõmsameelsele ja värvikale muusikale, sest kätte oli jõudnud süntesaatori ajastu.

Katkend raamatust lk. 42

“mis kuradi värk see veel on? Tollal ma ei saanud sellest veel aru, aga see kõik muutis meie elusuunda. See maailm oli minu jaoks nagu ligitõmbav sireenide laul. Ma tean, et see on klišee, aga ma olin tõesti vaid teismeline ööliblikas, keda tõmbas ligi popmuusika glamuurileek.”

Vanemate soovitusel saada endale hea haridus, asus Nick õppima eksperimentaalsesse kunstikolledžisse, mis oli osa Briminghami Polütehnikumist. Seal tutvus ta kaastudengi Stephen Duffyga ja nad teadsid kohe, et bändi tegemiseks on aeg küps.

Ajapikku saigi punkarite soojendusbändist Duran Duran 80ndate tuntuim popbänd. Tänu säravale välimusele ja põnevatele muusikavideotele said neist MTV algusaegade suurimad tähed. Bändi ajatutest hittidest võiks esile tuua mitu lugu. “Girls on film” kus kõlasid Nicki ulmelised sündihelid ja jõuline bass - just sellest loost on saanud Duran Durani firmamärk. Lüüriliselt voogava kitarrisoologa “To the Shore” või siis “Save a prayer”. Kes on kursis Bondi filmidega, teab et filmi tunnuslugu “A view a kill” kuulub samuti bändi repertuaari. Palju kõmu tekitas muusikavideo “The wild boys” mis jutustab loo tsivilisatsioonihukust ja humanoididest, kes suudavad järglasi saada naiste abita. Loomulikult 90ndate singel “Come undone”, mis on tänini fännide lemmiklugu.

Bändi tõusudest ja mõõnadest, omavahelistest suhetest, osalemisest suurel kontserdil “Live Aid”, kõigest selles raamatus juttu tulebki. Raamat võiks huvi pakkuda nii vanadele kui ka uutele fännidele. Lugemise kõrval mõjuks nagu kirss tordil ka bändi Duran Duran hittide kuulamine.

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2013517

15. mai - Aivar Hommik 55

Foto: Eesti valdade XX suvemängud 2012

Aivar Hommik
15.05.1966
Kergejõustiklane, kehalise kasvatuse õpetaja

 

Sündis Suure-Jaanis. Peres oli viis last – lisaks Aivarile veel kaks venda ja kaks õde.  Aivar Hommik alustas kergejõustikuga kuuendas klassis, kui senine kunstiringi juhendaja koolist lahkus ja poiss pidi vanemate nõudmisel uue huviringi valima. Tema treeneriks sai Meinhard Kirm.

Mees ise kommenteerib seda aega nii: „Nii hilja alustades oli mu mahajäämus suur ja treener Kirmi poeg oli minust peajagu üle. Trennis käisin rattaga ning hoolimata ilmast ja aastaajast sõitsin kehva rattaga viis korda nädalas kaks korda neli kilomeetrit. Ratas ja kergejõustik ei sobi kokku ja sellest ajast jäi ka kerge tüdimus rattasõidu suhtes. Tahtejõuga jõudsin keskkooli lõpuks teistele järele ja Tartu Ülikooli läksin juba sooviga treenida heades tingimustes.”

Lõpetas 1984 Suure-Jaani keskkooli.

Pärast ülikooli sisseastumist pidi Aivar minema kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Ta sattus Kaliningradi väeossa, kus sporditegevust ei toimunud. 1991. aastal lõpetas Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna ja asus tööle Viljandi Jakobsoni kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Ülikoolis treenis Martin Kutmani, Fred Kudu ja Henn Vallimäe juhendamisel.

• Sai 1989 Nõukogude Liidu ametiühingute meistrivõistlustel kümnevõistluses hõbeda.
• Eesti meistrivõistlustel võitnud 1988–2003 teivashüppes 3 kulda (1 hallis), 8 hõbedat (5 hallis) ja 9 pronksi (5 hallis), kümnevõistluses 2 hõbedat ja 3 pronksi, seitsmevõistluses 1 hõbeda ning kolmikhüppes 1 pronksi.
• Tulnud 3 korral teatejooksudes Eesti meistriks.
• 1995 ja 1996 võitis Soomes traditsioonilise supermitmevõistluse.
• Sooritanud 50 kümnevõistlust, ühtegi katkestamata.
• Võistelnud 1987–2004 26 korral Eesti koondises.
• Võitnud veteranide klassis teivashüppes 2013 maailmameistrivõistlustel kulla ning 2004 Euroopa meistrivõistlustel ja 2012 sisemaailmameistrivõistlustel hõbeda.
• Kuulunud Kalevisse.
• Meistersportlane (1989).

 

Isiklikke rekordeid: 

• kümnevõistlus 7490 (1994), 
• kõrgus 2.05 (1988), 
• teivas 5.12 (1990), 
• vasar 51.72 (1988), 
• supermitmevõistlus 12 805 (1992), 
• tunnikümnevõistlus 6728 (1993)

Aastast 2001 K-Klubi, aastast 2003 Spordiklubi Vanad Olümpiaalad ja aastast 2012 Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni juhatuse liige.

 

Allikad:

• ESBL https://www.esbl.ee/biograafia/Aivar_Hommik
• Radik, Kärt. Aivar Hommik – õpilaste innustaja // Sport (2018) juuli. URL: http://ajakirisport.ee/2018/07/16/aivar-hommik-opilaste-innustaja/