Heelia Sillamaa. FILTRITETA FILTRITEST

Ammuu, 2024
199 lk.

Lugemisbingo 2. mängulehe soovitus: Viljandimaaga seotud kirjaniku raamat / Uus raamat, mis on ilmunud 2024. aastal. 
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Võtsin selle raamatu lugeda just selle pärast, et arvan end olevat valgusaastate kaugusel sisuloojate maailmast. Sotsiaalmeedia spetsialistid, suunamudijad, influencerid - milleks peaksin sellisel teemal üldse raamatut lugema? Tegin seda siiski, teadmata, milline sisu mind selles raamatus ootab. Suureks üllatuseks ei visanudki ma esimese kolme lehekülje lugemise järel raamatut nurka. Ka kolmekümnendal leheküljel mitte ja nii edasi kuni võiduka lõpuni.

Enne „Filtriteta filtritest“ on ilmunud Sillamaal autobiograafiline raamat „Ammuu“ ja enne seda mäletavad inimesed teda läbi meedia, Kanal2 reporteri ja saatejuhina. Seega on ta lähedalt kokku puutunud ajakirjanduse, sotsiaalmeedia turundamise ja sisuloomise protsessidega.

Autori eesmärk on rääkida selles raamatus läbi enda lugude asjadest nii nagu need sisuloojate maailmas tegelikult on, ilma ilustamata. See kõik seal internetis ei toimu päriselt ega juhuslikult, kõik ei ole aus ja hea. Raamatu tagakaanel kommenteerib psühholoog Rebecca Põldma raamatut nii: „Teos, mis võiks koha leida iga inimese käes, kes on jala korragi sotsiaalmeedia ukse vahele pistnud – olenemata soost, vanusest või jälgijate arvust.“

Katkend raamatust lk. 35: „Kõik said aru, et see on see koht raamatust, kus teiste üle nalja teinud ussist saab süütu ingel, kes postitab endast Instagrami ilma meigita pildi koos jube kurva jutukesega oma ebakindlusest. Seejärel kiidavad kõik õrna hingega lumehelbekesed sind muudkui takka. Kui ehe! Kui aus! Sulle hakkab selline kiidulaul hirmsasti meeldima ja sinu tähelepanuvajadus kasvab. Sina ise nimetad seda eputrillandust muidugi „aususeks“. Mis kuradi ausus see on, kui sa oma eraelu kogu ilmarahva ette vaatamiseks laod?“

Head avastamist!

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2302706

Britney Spears. NAINE MINUS

Vesta, [2024]
270 lk

Maailmakuulsa popstaari ja näitleja elulooraamatu eesti keelde tõlkinud Tartu mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits hoiatas kohe, et kui raamatu lugeja juhtub olema keskmisest empaatilisem, võib selle lugemine mõjuda väga rusuvalt. Täpselt nii see raamat lugemisel mõjuski. 

Britney ise kommenteerib oma raamatut järgmiste sõnadega: “Mu elus on olnud nii palju hetki, mil olen kartnud rääkida hirmu tõttu, et keegi peab mind napakaks. Kuid sain nüüd oma õppetunni. Oma tunnetest tuleb rääkida ka siis, kui kardad. Tuleb rääkida oma lugu. Tuleb lasta oma häälel kõlada.” 

Selle raamatu puhul ei ole tõesti tegemist lihtsast perest väikese tantsu- ja lauluhimulise tütarlapse kiirest teekonnast maailmakuulsaks täheks. Palju rohkem tuleb juttu lihtsameelse ja liigselt usaldava neiu läbielatud traagilistest sündmustest tema elus. Kuulsa lapstähe jutustus algab tema lapsepõlve mälestuste ja roosamanna unistusega, saada suureks staariks. Lugu lõppeb täieliku vabanemisega oma isa eestkoste alt, saavutades sellega iseseisvumise ja hingelise tervemise. Sinna vahele jääb väga palju tööd, muusikat, turneesid, reisimist, armastuse leidmist ja kaotamist, emaks saamist, unistustes elamist ja kõike muud, mida elu talle pakkuda plaanis. 

Kindlasti on raamat mõeldud lugemiseks fännidele aga selle raamatu võiksid kätte võtta ka kõik need noored, kes salamisi unistavad üleilmsest aust ja hiilgusest. Kas see on seda alati väärt... 

Tema tuntumad lood on “Baby one more time”, “Oops!...I did it again”, “Toxic” jne. Staar on võitnud mitmeid Billboardi ja MTV Video muusikaauhindu. Lisaks raamatu lugemisele on huvilistel võimalik vaadata dokumentaalfilme staari elust, näiteks “Jamie vs. Britney: isa tütre vastu” või “Framing Britney Spears”. 

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2261606

Douglas Murray. SÕDA LÄÄNE VASTU

Postimees Kirjastus, 2022
255 lk

Raamatu autor, Douglas Kear Murray on Briti konservatiivne poliitikakommentaator, publitsist ja mitme ajakirjandusväljaande kolumnist. Kirjanik on tuntust kogunud oma artiklite ja raamatutega, kus kritiseerib islamiäärmuslust, immigratsioonipoliitikat ja sõnavabaduse piiramist. Selles raamatus tõstatab Murray teravalt üles küsimuse, mis toimub Lääne traditsiooni ja kultuuriga, mida on aastasadu kõrgelt hinnatud ja mille üle uhkust tuntud. Mida peaks Lääs ette võtma süütundega rassismi teemal? Kas ikka peaks nii kergekäeliselt kõrvale heitma Euroopa tuntumate filosoofide maailmavaated? Kuidas lunastada patte nii, et ilmsüütud jääksid karistamata ning vääritud premeerimata? Kas on õige hävitada seni tunnustatud kunstnike, muusikute ja kirjanike töid, selle pärast, et neis kirjeldatakse või kujutatakse midagi, mis tänapäeval enam ei ole sobilik?

Murray kirjeldab viimase kümne aasta jooksul aset leidnud sündmusi, mis panevad lugeja kaasa mõtlema ja tõsiselt kahtlema selles, kuhu lõpuks tõmmata piir, et peatada hoo sisse saanud liblikaefekt. Ei saa eitada, et Lääs on teinud ajaloo vältel palju vigu. Ajalooline kriitika ja ümbermõtestamine pole ju iseenesest halb kuid ometi ei tohiks kõigi nähtavate probleemidega võitlemisel niivõrd hoogu sattuda, et esialgne mõte selle varju jääb. Eriti kui võitlust peavad ebaausad inimesed äärmuslike loosungite all.

Esimene asi on kindlaks teha, kas ülekohut üldse tehti. Ja kui tehti, siis mil määral. Järgnevalt on vaja välja uurida, kellele konkreetselt liiga tehti ja kes konkreetselt tegi. Kui on vaja andeks paluda või andeks anda, siis kes peaks seda paluma ja kes peaks andestama? Kui on vaja midagi kompenseerida või tagastada, siis kust see peaks tulemas ja kellele minema?

Need on vaid mõned neist küsimustest, mis käivad kaasas vaidlusega Lääne ajaloo üle… (Katkend lk. 118)

Head kaasamõtlemist!

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2133004

Tyler James. MINU AMY

Varrak, 2022
320 lk

See raamat on lugu kahest keerulise iseloomuga introverdist, kes üle kõige armastasid muusikat. Ühest neist sai tuntud Briti laulja ja laulukirjutaja Amy Winehouse, kes paraku suri 23. juulil 2011.a. alkoholimürgistuse tagajärjel oma kodus, olles vaid 27 aastane.

Raamatu autor oli lauljatari kõrval lapsepõlvest saati. Nad kasvasid koos üles, avastasid ühise kire – muusika, laulsid koos, tegid tulevikuplaane, unistasid kuulsaks saamisest. Amyl oli lisaks väga omapärasele lauluhäälele ka suurepärane anne kirjutada laule. Esmalt kirjutas ta üles oma tunded. Ükski laul ei sündinud meloodiast või akordidest, kõigepealt olid alati lihtsalt sõnad. Ta oli öise eluviisiga, istus köögipõrandal, käeulatuses kitarr ja kirjutamisvahendid.

Ta kirjutas laulukirjutamise kohta tihti nii: „Võtad pliiatsi ja raiud selle endale kätte ning veritsed siis noodipaberi kohal.“ (Katkend lk. 91)

Tegelikult tahtis Amy olla lihtsalt tavaline džässilaulja, ihates olla hea abikaasa ja laste ema. Tema suurimaks probleemiks elus sai tema kuulsus, sest see vangistas, halvas tavaelu ja võõrutas reaalsusest. Loomeinimeste enesehinnang on tihti väga habras, see võib juhtida nende elu enesehävitamiseni - nii Amyga paraku juhtuski.

Kui hakkad jooma juba keset päeva, hakkad lävima ka teistsuguste inimestega. Meie ebatavalises maailmas oli tavaline, et inimesed pidutsesid kogu päeva. Kui oleksid kahekümne kahene ja keegi teataks, et „siin on paarsada tuhat naela, võta aasta vabaks ja mõtle oma uue albumi peale“, mida sa siis teeksid? Amy ei hoolinud kuulsusest – ei seisnud VIP-piirete taga vaid marssis tavalisse pubisse. Ja ta mõistis, et kui kogu päev aina rüübata ja auru all püsida, tundubki kõik mõnus ja tore. (Katkend lk. 70)

Tyler tegi Amyga kaasa kõik need põrgupiinad, mida toob endaga kaasa alkoholi liigne tarvitamine ja narkootikumid. Nad mõlemad käisid põhjas ära aga välja sellest tuli Tyler üksinda.

Raamat Amy elust on väga kaugel meelelahutuslikust kirjandusest. See on väga aus, karm ja idealiseerimata lugu ühe varalahkunud noore naise elust.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2034054

Andrus Kasemaa. EMA TUBA: tulekahjufantaasia

EKSA, 2022
151 lk.

Kohe loo alguses pöördub raamatu peategelane oma lähedaste poole ideaalse plaaniga, leida väljakannatamatuks muutunud olukorrale kiire lahendus. Kiri on mõeldud tema vanematele ja õdedele. Juba loo alguses annab minategelane teada, mis plaan tal teoksil on:

„Ma tean, et see mõte ja plaan on hullumeelne, aga erakordsed ajad nõuavadki hulljulgeid samme. Kuna te isegi näete, et me pole selle 30 aastaga, mil Eesti on olnud vaba, suutnud rikkaks saada, vaid pigem aina vaesemaks jäänud ja häda on aina suuremaks läinud, siis tulin ühele mõttele, mida tahaksin teile siinkohal tutvustada.“ (lk. 5)

Hullumeelse plaani tutvustamise järel algab pikk-pikk selgitustöö, kuidas ta sellise mõtteni jõudis. Kirja kirjutaja on terve elu kannatanud üksilduse ja ilmajäetuse all. Kõik on tema elus halvasti, paremaks ei lähe enam kindlasti mitte midagi. Lapsepõlves saadud traumad on tekitanud temas tõsise alaväärsuskompleksi, mis ei lase tal ka täiskasvanuna uskuda endasse piisavalt. Selle asemel on ta hoopis terve ilma peale vihane, kade ja trotsi täis. Keda või mida selles kõiges süüdistada? Keegi peab ju ometi süüdi olema?

Kasemaa kirjutatud ühiskonnakriitiline lugu tekitab igal juhul tundeid – kord paneb lugeja peategelasele kaasa tundma, kord kulmu kortsutama. Igatahes külmaks ei jäta see lugemine kedagi.

Kogu raamatu lugemise vältel on õhus küsimus – kas ta tegelikult ka tegi seda?

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029547

Måns Mosesson. TIM. AVICII ELULUGU

Tänapäev, 2021
366 lk. + 16. l. ill.

Läinuks Timil teisiti, oleks võinud selle raamatu pealkiri olla AVICII EDULUGU - paraku nii ei läinud. Kõigest 28 aastasena otsustas miljonite noorte iidol meie hulgast lahkuda.

Stockholmis üles kasvanud, pigem nohiklik ja omaette hoidev heledapäine poiss Tim Bergling ei tundunud toona kuidagi Hollywoodi staariks sobilikuna. Ometi see juhtus üsna pea kui ta oli muusika tegemise juurde jõudnud. See haaras ta niivõrd endasse, et noormees unustas arvutimängud, õppimise, söömise, magamise ja isegi enda probleemse näonaha, mida teismelised ikka häbenevad.

Artistinimi Avicii tähendab kohta, kus patused saavad kogeda uuestisündi, et oma patte läbi elada. Tema julgus ja mänguline viis ühendada erinevaid muusikastiile, pälvis nii fännide kui ka teiste muusikute seas suurt tunnustust. Helgus ja lootus, usk paremasse tulevikku andis paljudele noortele jõudu karmidel aegadel vastu pidada. Ta tõusis esile 2011. aastal oma singliga "Levels". See lugu tõi noorele heliloojale YouTube`s 20 miljonit vaatamist ja üle 100 000 jälgija Facebookis.

Eufooria kuningas, kes oli teiste jaoks loonud imelisi heliridasid, kannatas samal ajal kuulsuse raske koorma all.

„Olin rumal ja naiivne, lõputul turneel - mis sa arvad, mis juhtub siis, kui oled maakerale ringi peale teinud? Siis hakkad lihtsalt uuesti otsast pihta.“ (lk. 149)

Tüütud fännid, ahned managerid, kes pikivad esinemise graafikud tihedamaks kui 24/7 lubada suudab. Unetus, ületöötamine, halb tervis, ülepinge, alkohol, opioididest tekkinud sõltuvus, need kõik viisid lõpuks Timi tema elu kuristiku äärele, kust ta tagasi enam tulla ei osanud. Ühel hetkel ta murdus ja ei jõudnud enam nii jätkata. Bergling loobus tuuritamisest 2016. aastal, olles kannatanud mitu aastat stressi ja kehva vaimse tervise all. 20. aprillil 2018 sooritas ta Omaanis Masqaṭis puhkusel olles enesetapu.

„I get robbed of all my sleep
As my thoughts begin to bleed
I´d let go, but I don`t know how
Yeah, I don`t know, but I need to now“ (lk. 318)

See raamat on autoriseeritud biograafia ja kogu Avicii raamatule kuuluv müügitulu suunatakse sihtasutusele Tim Bergling Foundation, et toetada noorte psüühikahäirete ja enesetappude ennetustööd.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2010891

Stephen Davis. DURAN DURANI LUGU: PLEASE PLEASE, TELL ME NOW

Tänapäev, 2021
434 lk.

Kaks teismelist poissi Nigel John Taylor ja Nick Bates vaatasid telekast ulmefilmi “Barbarella” - see film meeldis neile hullupööra. Veel rohkem jäi neid kummitama sellest filmist kuri teadlane Durand-Durand. Samal õhtul otsustasid poisid, et nad hakkavad tegema bändi ja nimeks saab “Duran Duran”. Mis sellest, et kutid ei osanud ühtegi pilli mängida, rääkimata laulmisest, aitas esialgu sellestki, et neil olid entsüklopeedilised teadmised popmuusikast. Eeskujuks olid neile Bowie, Bolan, Roxy ja teised glämmroki ikoonid.

Seitsmekümnendate Suurbritannia karm ja hall reaalsus oli teravaks kontrastiks rõõmsameelsele ja värvikale muusikale, sest kätte oli jõudnud süntesaatori ajastu.

Katkend raamatust lk. 42

“mis kuradi värk see veel on? Tollal ma ei saanud sellest veel aru, aga see kõik muutis meie elusuunda. See maailm oli minu jaoks nagu ligitõmbav sireenide laul. Ma tean, et see on klišee, aga ma olin tõesti vaid teismeline ööliblikas, keda tõmbas ligi popmuusika glamuurileek.”

Vanemate soovitusel saada endale hea haridus, asus Nick õppima eksperimentaalsesse kunstikolledžisse, mis oli osa Briminghami Polütehnikumist. Seal tutvus ta kaastudengi Stephen Duffyga ja nad teadsid kohe, et bändi tegemiseks on aeg küps.

Ajapikku saigi punkarite soojendusbändist Duran Duran 80ndate tuntuim popbänd. Tänu säravale välimusele ja põnevatele muusikavideotele said neist MTV algusaegade suurimad tähed. Bändi ajatutest hittidest võiks esile tuua mitu lugu. “Girls on film” kus kõlasid Nicki ulmelised sündihelid ja jõuline bass - just sellest loost on saanud Duran Durani firmamärk. Lüüriliselt voogava kitarrisoologa “To the Shore” või siis “Save a prayer”. Kes on kursis Bondi filmidega, teab et filmi tunnuslugu “A view a kill” kuulub samuti bändi repertuaari. Palju kõmu tekitas muusikavideo “The wild boys” mis jutustab loo tsivilisatsioonihukust ja humanoididest, kes suudavad järglasi saada naiste abita. Loomulikult 90ndate singel “Come undone”, mis on tänini fännide lemmiklugu.

Bändi tõusudest ja mõõnadest, omavahelistest suhetest, osalemisest suurel kontserdil “Live Aid”, kõigest selles raamatus juttu tulebki. Raamat võiks huvi pakkuda nii vanadele kui ka uutele fännidele. Lugemise kõrval mõjuks nagu kirss tordil ka bändi Duran Duran hittide kuulamine.

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2013517

Mark Manson. KÕIK ON P*ERSES. RAAMAT LOOTUSEST

Rahva Raamat, 2021
294 lk.

Ameerika eneseabi raamatute autor ja blogija Mark Manson on kirjutanud kokku kolm raamatut ja pälvinud sellega New York Timesi menukirjaniku tiitli. Tema kolmanda menuki pealkiri vihjab selgelt sellel, et elame ajal, mil meil kõigil on hakanud tekkima tunne, et kõik on nii halvasti kui üldse olla saab.

Hea huumoriga pikitud psühholoogia-alases raamatus lahkab autor religiooni ja poliitikat, räägib rahast, meelelahutusest, vabadusest ja muidugi internetist, mis loodi selleks, et inimkonnal oleks vaba ligipääs informatsioonile ja mis sellest kõigest tegelikult sai. 

Lisaks tutvustab lähemalt ajalooliste filosoofide tõekspidamisi nagu Platon, Nietzsche, Tom Waits jpt.

Ülemaailmsed statistikatabloid tuletavad meile pidevalt meelde, et inimkond elab praegu paremini, kui kunagi varem: 

• inimesed on haritumad kui kunagi varem; 
• vägivalda maailmas on tunduvalt vähem; 
• rassism, seksism, diskrimineerimine ja naistevastane vägivald on kirjapandud ajaloo madalaimale tasemele; 
• meil on õigusi rohkem kui kunagi varem; 
• ligi poolel planeedil on igapäevaselt tagatud ligipääs internetile; 
• vaesuse protsent aina langeb; 
• lapsi sureb vähem ja inimesed elavad kauem; 
• jõukust on maailmas rohkem ja haigusi, mis inimkonda ajaloo vältel tabanud, palju vähem.

Selliseid fakte on tõesti oluline teada. Ometigi näitab ohjeldamatut tõusuteed depressioon - eriti noorte seas; tarvitatakse üha rohkem meelemürke; enesetappude arv näitab tõusuteed aina ülespoole; sageneb üksilduse ja sotsiaalse isoleerituse tunne; ühiskondlik usaldus on aga laskunud vabalangusesse. „Meie“ ja „Nende“ vastuolu on loonud arusaama, et kes „meid“ kritiseerib või kahtluse alla seab, muutub automaatselt üheks „neist". Elame maailmas kus vastandumine on võtnud peale suuremad pöörded kui kunagi varem ja seda igal tasandil, igas eluvaldkonnas, ka peresuhetes.

Ühised vaenlased on ülimalt olulised, Ma tean, kõigile meeldib mõelda, et eelistaksime elada maailmas, kus valitseb täiuslik rahu ja harmoonia, aga ausalt öeldes ei püsiks maailm sellisena rohkem kui paar minutit. Ühised vaenlased loovad meie religiooni sees ühtsuse. Õigustatud või mitte, meil on vaja patuoinast, et süüdistada kedagi oma valus ning säilitada lootus.

Mõned näited elust:

Kui sa sõda ei toeta, toetad terroriste; 
Igaüks, kes feminismi kritiseerib, on seksistlik; 
Igaüks, kes kapitalismi kritiseerib, on kommunist…

Katkend raamatust lk. 102-103

Raamatu autor paneb lugeja väga ebamugavasse olukorda ja esitab küsimuse – mis meil viga on? Paneb päris mõtlema…

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/2000927

Lauren McLaughlin. SAADA PILTE

Postimees, 2020
429 lk. 

Lugu, mille kohta raamatu autor ütleb, et tegemist on väljamõeldisega, toimub Ameerika Ühendriikides Põhja-Carolina maakonnas, kus asub väike linn nimega Jonesville.

Keskkooli parimad sõbrannad Suze, Nikki, Ani ja Lydia teavad teineteisest peaaegu kõike. Siiski ühel päeval tunnistab Suze sõbrannadele, kuidas teda ühel peol korgijoogi mõju all seksuaalselt ära kasutati, temast pilte tehti ning nüüd peab ta tegema kõike seda, mida väljapressija temalt soovib. Kuna tüdrukud on andnud omavahel lubaduse teineteist alati aidata pealetükkivate kuttide eest, siis nüüd ei jää neil muud üle kui tegutseda.

Kas õnnestub uimastamise ja väljapressimise eest vastutava tüübi vahelevõtmine või riskida sellega, et sõbranna ei jää häbisse terve maailma ees endast tehtud alasti piltidega? Tüdrukutel tekib plaan pääseda poisi majja, ta uimastada ning kaotada kõik kompromiteeriv materjal. Plaan isegi õnnestub. Sellegi poolest läheb seal majas midagi totaalselt valesti, sest järgmisel päeval leitakse osariigi meistriks kuulutatud maadleja Tarkin Shaw oma kodust surnuna.

Katkend raamatust lk. 108:

„Ma ei tea isegi, kuidas ma sinna sattusin,“ vastab ta. „Kui üles ärkasin, tundsin end nii halvasti, et haarasin Nikki kummutilt oma autovõtmed ja sõitsin koju. Läksin otse voodisse ja vajusin ära. Siis, umbes kella üheteistkümne ajal sain sõnumi võõralt numbrilt. Kirjas oli: helista kui üleval oled. Siis tuli teine: ps. aitäh piltide eest. Nii et kirjutasin vastu. Kes see on? Mis piltide? Ja ta vastas: oled nii armas, vaata oma telefoni.

Noortele väga aktuaalsetel teemadel kirjutatud lugu on sisult kaasahaarav ja tempokas. Siiski sobilikum lugemiseks neile, kes kuuluvad juba vanema kooliea tagumisse vanuserühma. Väikeseks miinuseks kohatine mitte eriti hästi mõistetav tekst – võib olla on tõlkes midagi kaduma läinud. Tegelikult on tegemist omajagu põnevust pakkuva noorteromaaniga, mille teemadeks on manipuleerimine, seksuaalne ahistamine ning küberkius, aga loost ei puudu ka noortele väga olulised asjad nagu sõprus ja tunded.

Seda raamatut lugedes võib tõesti uskuda, et tüdrukud ongi vahest poistest tugevamad ning, et see võib juhtuda selle pärast, et neil ei jää lihtsalt muud üle.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatut saab laenata: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatu reserveerimiseks: https://www.lugeja.ee/record/2001413 

Mihkel Raud. VÕTKU HOMME MIND VÕI SAATAN

KAVA kirjastus, 2020
304 lk.

Seekord võtsin lugemiseks raamatu, mille autor tutvustamist justkui ei vajakski. Tegemist ju eesti tuntud laulja, kitarristi, telesaatejuhi ja kirjaniku Mihkel Raua endaga. Seda, et Mihkli sulg hästi jookseb, teavad vast kõik, kes on tema raamatuid kunagi käes hoidnud. Mäletan selgesti, millist eufooriat tekitas meie raamatukogus tema esikteos „Musta pori näkku“, mis ilmus 2008 aastal. Esimese hooga meenubki kohe just see raamat, millele tekkis ülikiiresti megapikk järjekord. Meie lugejad (arvatavasti ka teistes raamatukogudes) olid valmis ligi pool aastat kannatlikult ootama, et selle raamatu lugemise võimalus lõpuks kätte jõuaks. Pika järjekorra väärilist kirjandust tagastades oli lugejaid, kes kiitsid kirjaniku mälestusteraamatut taevani aga leidus neidki, kes pettunult raamatu tagasi tõid, sest lootsid sealt raamatust leida hoopis midagi muud.

Kes nüüd tema viimase raamatu (hetkel viimase, küllap kribab kirjanikuhärra veel mõned põnevad lood) kätte võtab, peaks selgelt aru saama, millest seekord juttu tehakse. Tegemist on suhteraamatuga aga mitte tavapärase eneseabiõpikuga, sest minu teada ükski psühholoogiaalase raamatu autor ei too lugejale väidete põhjalikumaks selgitamiseks näiteid enda isiklikust elust. Seda usutavamalt mõjub aga Mihkli raamat, et just nii nii keerulised need suhted mehe ja naise vahel siin elus ongi.

„Ükski inimene pole kunagi kinni, me otsime kogu aeg paremat partnerit, ja kui see peaks välja ujuma, lendab eelmine kooselu kolisedes kanalisatsiooni“.

Just nii julmalt ütleb Mihkel Raud oma raamatus ja ega ta tegelikult ei eksigi. Olgu tegemist noore või vanemaealisega, on suhe alles „roosade prillide“ faasis või seal maal, et „leivad ühes kapis“ või juba hõbepulmadki peetud – kahe inimese vaheline suhe ei ole midagi iseenesest mõistetavalt vabalt kulgev nähtus vaid, et suhte alustamise ja selle pikemaajalise püsimise nimel tuleb pidevalt vaeva näha.

Väike tekstilõik raamatust, mis minu arust kogu loo ilusti kokku võtab (lk. 204)

Kõige täpsemini on tõelise armastuse kokku võtnud Anne Velli (laulusõnad): „noormees neidu kohtab, armununa ohkab, kauneid illusioone loob, kui saada naiseks mulle, usu, kallis, sulle, tähed taevast alla toon, aastad mööda läevad, peagi argipäevad, ootamas on neidki ees, armastuse okhed, laubadused rohked, unustanud ongi mees“. Velli teeb naislauljale omaselt süüdlaseks mehe, kuid „tõeline armastus“ on mõlema partneri ühine rist.

Raamatut tutvustatakse eelkõige kui „meestekat“, olles naisterahvas, leidsin, et ka naised võivad leida siit midagi, mida nad enda kohta suheldes meestega veel ehk tähele pannud ei ole. Tõenäoliselt ei saa absoluudselt kogu kirjapanduga leppida mitte keegi ja arvan, et see polegi taotluslik, sest inimesed ning nende kogemused on erinevad. Sellegi poolest võib sellest Mihklile omase huumoriga kirjapandust olla isegi abi, kui lugemise ajal rohkem kaasa mõelda, kõrvutada ennast ja oma partnerit ning tehes mõningaid järeldusi enda suhte puudustes, leida võimalus ehk suhe paremini toimima saada.

Ühes intervjuus teatab Mihkel Raud, et ühe raamatu kirjutamiseks kulub tal umbes kolm või neli kuud ja päevas suudab ta kirjutada 10 000 – 20 000 tähemärki. Jääme siis ootama, millise teema kirjanik järgmisena tükkideks lammutab.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1968210

Urmo Raus. PARNASS. PARIIS 1991-1993

Tammerraamat 2020

218 lk.

Urmo õppis usinalt ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal, kui 1991. aasta juunikuus potsatas tema Viljandi kodumaja postkasti kiri välismaalt. Täpsemalt siis Pariisi riiklikust kunstikõrgkoolist École des Beaux-Arts ehk Kaunite Kunstide koolist. Seda missioon impossible maratoni, mida ta kõigest nädala jooksul läbi tegema pidi, et kooli õigeks ajaks kohale jõuda, ei kujutaks vist tänapäeval keegi ka kõige fantaasiarikkamas unenäos ette. Eesmärk pühitseb abinõu ja nii ka läks, sest kõikidele bürokraatlikele takistustele vaatamata jõudis entusiastlik noormees täiesti õigeks ajaks Pariisi kooli eksamitele. Mis veelgi põnevam - ta sai kooli sisse! 

Vähese kogemuste pagasiga ja suhteliselt vaesel tudengil vedas, sest ta ei jäänud suurlinnas elamispinna otsingu ja pidevate rahamuredega pikalt üksi. Leidus teisigi eestlastest saatusekaaslasi kellega koos lahendada esmavajalikud olme- ja toiduprobleemid. Katus pea kohal, kõht kartulipudrust täis, öövalvuri amet peaaegu selgeks õpitud, saabus aeg kaevuda kohalikku kunsti- ja kultuuriellu. Juhuse tahtel kohtus Urmo nii kohalike prominentidega kui ka siit Eestist kunagi lahkuma pidanud vaimse kõrgklassi kuuluvate tegelastega. Nende seas olid näiteks: skulptor Maire Männik, näitleja Ene Rämmeld, filmirežissöör Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar jpt. Igatahes kõik need kohtumised jätsid oma jälje ning aitasid tublisti kaasa noore kunstniku arengule ja maailmavaate kujunemisele. 

Katkend raamatust lk. 118:

„Hinge puudutav kunst sünnib siis, kui seda elatakse läbi, ollakse õnnest eufoorias, piineldakse armuvalus või hingelistest piinades, kannatatakse puuduses. Kunsti taga on alati inimene ja hingeelu on lahutamatu osa tema loomingust. Kaunil mererannal võrkkiiges kiikudes tulevad küll võib-olla ilusad mõtted, kuid see on kõigest sillerdus ja harva muutub see tormiks, millest sünnib midagi tõelist. Kõik sõltub ka sellest, mida elus otsitakse ning milline roll meile elus määratud. Lõpuks on see meie enda teha, kas kiigume Marokos võrkkiiges või riietame lahti häbeliku Berberi tüdruku, nagu seda tegi Eduard Viiralt.“ 

Tekstikatkendi jätkuks tahaks mainida, et ühel laupäeval korraldas Urmo eesti sõpradega talgud ning ühistöö tulemusena sai Viiralti hauakivi üle aastakümnete mustusest ilusti ka puhtaks tehtud. Kes veel Urmost midagi eriti ei tea, siis infoks juurde, et lisaks maalile ja graafikale on ta tänaseks loonud mitmeid vitraažiprojekte. Rausi töid on paljudes era- ja avalikes kunstikogudes kodu- ja välismaal ning ta on publitseerinud erinevates väljaannetes nii artikleid kui ilukirjanduslikke tekste. Viimased aastakümned on ta elanud ja töötanud põhiliselt Madalmaades. Selle raamatu läbilugemine võiks huvi pakkuda kunstisõpradele ja ajaloohuvilistele või siis neile, kes Urmot lihtsalt tunnevad/teavad, tegemist ju Viljandi oma inimesega 😉 

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda: kodulookogus (4. saal)

Raamtut saab laenata: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969809