207 lk
Autor vaatabki raamatus justkui Kääriku talu igast aknaruudust eraldi välja. Sealt paistab mälestusi, kohtumisi, lahkumisi ja leina, rõõmu, armastust ja lapsemeelsust.
Anu Raud rõhutab üha, kui jätkusuutlik, kindel ja rahulik on elu talutares. Koroonakevadel jäi autor pikkadeks nädalateks täitsa üksi maapakku ning maikuus sünnipäeva hommikul ei osanud külalistega midagi rääkida, sest oli nii kaua vaikinud. Samas leiab ta kurbadest üksindusaegadestki üles ilu ja tänutunde.
Raamat sarnaneb pisut Lenna Kuurmaa raamatuga „Elu ilmaveerel“, kuid on küpsem ja tundlikum. Autori elutarkuse võtab ilusti kokku lõik peatükist, kus ta keeldub elukindlustaja pakkumisest: Olgu ta peale, see habras ja õrn, täis õnne ja õnnetust, kevadlõhnu ja sügisvihma, eluraasuke, elu- seniks, kuni… Olgu ta ilma kindlustuse ja maksuta. Olgu ta pealegi.
Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar