485 lk
Mehhiko kaart ja maade-teede ulatus võiksidki silme ette jääda, sest just Acapulcost põgenevad Lydia ja tema kaheksa-aastane poeg Luca, kui narkokartell on suvisel grillipeol tapnud nende 16 lähisugulast. Lydia teab, et narkoparun Javier ei jäta kätte tasumata tema abikaasa kirjutatud artikli eest, kuni kõik asjaosalised on tapetud. Pikk ja vaevaline tee nõuab emalt-pojalt palju vaprust ja leidlikust. Ikka ja jälle tabab Lydia end tundmast, et nad on jälitaja käeulatuses. Kuid igal teelõigul on ka keegi ulatamas abistavat kätt, mis ei lase unustada, et headus pole maailmast kadunud. Väikese Luca nutikus on imetlusväärne. Seikluseks ei saa seda lugu nimetada, aga sündmustik on haarav ja kujutluspildid kerged tekkima.
Lugeja ei tohiks unustada, et romaani tegevus toimub loetud aastate eest, mitte möödunud või ülemöödunud sajandil. Ikka veel on maailmas nii palju kannatusi, vägivalda ja hirmu. Teos ei ole dokumentaaljutustus, kuid autoril on palju kokkupuuteid Mehhiko migratsiooniga ning ta on teinud põhjalikku taustatööd.
Kahjuks kahandasid minu lugemiselamust kellegi varasema lugeja poolt raamatusse kirjutatud parandused ja täiendused, mis mitte mingil kujul ei teinud raamatu sisu paremaks. Jäägem igaüks oma liistude juurde - kirjanikud kirjutama, tõlkijad tõlkima ja lugejad lugu nautima.
Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar