esmaspäev, 5. september 2016

5. september – Friedrich Karl Akel 150


5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
150 aastat sünnist
Arst ja riigitegelane

Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta õppis 1892-1897 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, täiendas end seejärel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi, 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane. Samal aastal valiti Akel spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. Akel oli ka Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas on avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikas: Maaleht


Friedrich Akel
coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1932.

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 5. septembril (vkj. 24.08.) 1871. aastal Pärnumaal Halliste kihelkonnas Kaubi karjamõisa omaniku pojana.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. Kuid seoses korporatsioon Fraternitas Estica loomisega 1907. aastal sai temast selle üks asutaja ja vilistlane.

Friedrich Akel praktiseeris järgnevalt Tartu polikliinikus 1898-1899, Varssavis Usjadovi haiglas 1899-1901, Riias Reimersi silmakliinikus 1901-1902 ning lühemat aega Berliinis, Leipzigis ja Prahas. Sügisel 1902. aasta asus Fr. K. Akel silmaarstina tööle Tallinnas. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avas dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Väga aktiivne oli Friedrich Karl Akel ka ühiskondlikult olles Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige; spordiselts Kalevi, teatri OÜ Estonia ja Tallinna Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga, nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus liikmena Tallinna Linnavolikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

Tema valitsemisaega sattus ka kurikuulus kommunistide 1924. aasta detsembrimäss, mille järgselt ta ametist lahkus ja asus taas tööle silmaarstina. Kuid juba mais 1926 osutus ta valituks 3. Riigikogu liikmeks, kust peatselt asus taas ministritoolile. Teistkordselt sai temast välisminister 1926. aasta juulis, kui riigivanem Jaan Teemant kutsus Akeli oma valitsusse, kus tegutses 1927. aasta detsembrini.

Järgnevatel aastatel oli ta taas diplomaatilisel tööl. Perioodil 1928-1934 oli Fr. K. Akel Eesti saadikuks Rootsis ning ühtlasi Norras ja Taanis asukohaga Stockholmis ja 1934-1936 Saksamaal ning samas Hollandis asukohaga Berliinis. On märkimisväärne, et aastatel 1927-1932 kuulus Friedrich Karl Akel Eesti esindajana Rahvusvahelisse Olümpiakomiteesse.

Kolmandat korda sai Akelist välisminister riigivanema Konstantin Pätsi valitsuses juunist 1936., kus oli ametis kuni maini 1938. Seoses uue põhiseaduse väljatöötamisega valiti ta 1937. aastal Rahvuskogu 2. koja liikmeks. Aastail 1938-1940 oli Fr. K. Akel nimetatud liikmena Riiginõukogus.

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Pärast 1940. aasta suvel toimunud Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tõmbus Akel poliitilisest ja ühiskondlikust elust kõrvale ja töötas vaid arstina silmakliinikus. Kuid juba 17. oktoobril 1940 ta arreteeriti oma kodutrepil Nõukogude julgeolekuorganite poolt ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Võõrvõimu poolt mõisteti Akel 1941. aasta juuli algul, kui juba oli puhkenud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, surma. Friedrich Karl Akel lasti maha 3. juulil 1941. aastal Tallinnas, tõenäoliselt vanglas või Pirita-Kosel. Tema viimane puhkepaik on teadmata. Samas pole välistatud, et Akeli põrm puhkab koos paljude teiste tundmatute Nõukogude terrori ohvritega Tallinna Liiva kalmistul.

Traagiline oli ka tema perekonna saatus. Abikaasa Adele Karoline Akel küüditati 1941. aasta suvel Venemaale ja suri seal 1944. aastal. Ka tütar Asta Treude koos perega küüditati Venemaale, kus tema mees Damasius Treude 1942. aastal suri. Poeg Friedrich Akel viidi samuti Venemaale ja hukkus sealses vangilaagris 1942. aastal. Vaid kahel tütrel õnnestus pääseda. Nii oli Lia abiellunud Rootsi diplomaadi Erik Sydoviga ja asus elama Rootsi. Ka tütar Vilmal õnnestus siirduda Rootsi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar