Johann Köler
Johann Köler sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas Kööbra Tõnise talu saunikute Kai ja Peet Köhleri seitsmenda lapsena 8. märtsil 1826. a.
 |
| Johann Köleri sünnikohta tähistav mälestuskivi Kööbral/ KM EKLA; B-37:4116 |
Haridus
Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat
haridust ja saatsid ta Üheksa-aastaselt Viljandis tislerisellina töötava vanema
venna Tõnise juurde ja pandi seal alg- ja seejärel kreiskooli.
Johann Köler asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi
abilisena, kes tema kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna,
Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis Johann Köler Faberiga sellilepingu
seitsmeks aastaks (kuni 1846). Andekas noormees ei rahuldunud siiski
maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.
1846 saabus noor Köler, 75 kopikat taskus, Vene impeeriumi
pealinna Peterburi ja leidis teenistust sildimaalrina. Ta elas seal juba
kümmekond aastat töötanud Tõnise juures. 1848 astus ühtlasi kunstiakadeemia
õhtuklassidesse, kus õppis joonistamist.
1851. aastal täieõiguslikuks õpilaseks saades loobus ta
tööst, üüris koos kaasõpilastega Vassili saarel korteri ning pühendus
täielikult õpingutele. 1855. aastal sai Kunstiakadeemia maalikunsti
lõputöö "Herakles toob Kerberose põrguväravast" (1855) eest
väikese kuldmedali.
 |
| Johann Köleri kuldmedaliga hinnatud lõputöö Peterburi Kunstiakadeemias Herakles toob Kerberose põrguväravast 1855 Eesti Kunstimuuseum |
Köleri kunstnikutee
Tänu mitme soodsa tellimuse saamisele õnnestus koguda
niipalju raha, et teoks teha ammune unistus - õppereis Saksamaale,
Prantsusmaale ja Itaaliasse. Roomas liitus Köler saksa õpetlaste ja kunstnike
seltsiga "Colonna" ja sai siit tugevaid mõjutusi oma arengule.
Välismaareisil lõi oma esimesed tuntud teosed, nt. Pariisis Césise kiriku
altarimaali (1858). Läks 1858. a. Rooma, esitas seal 1859. a. näitusele selle
maali teisendi "Kristus ristil", sai selle eest 1861. a.
Peterburi Kunstiakadeemialt akadeemiku nimetuse.
1862 saabus Köler Peterburi tagasi ja töötas Peterburis
Kunstide Edendamise Seltsi koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias. Tõusis keiser
Aleksander II tütre Maria joonistusõpetajaks. Osalt tänu seotusele keiserliku
perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Saabus Köleri loomingu
kõrgperiood.
Õpingute ja välisreiside järel peatus 37-aastane Köler 1863. a. Tallinnas, kus teda vapustas talurahva viletsus. Tallinnas maalis Köler, peamiselt akvarellis, eesti talupojatüüpe ning portreteeris folklorist H. Neusi. Hiiumaa retkel peatus ta Vaemla mõisas, kus nägi mõisa kutsarit, Kassari möldri poega Villem Tamme. Teda modellina kasutades lõi ta teose "Talumees kirvega". Kui 1878. a. Johann Köler maalis Tallinna Kaarli kirikule altarimaali "Tulge minu juurde", siis kasutas ta sellel V. Tamme näojooni.
Riigikantsler vürst Aleksandr Gortśakovi portree eest
nimetati Köler 1867 ajaloolise ja portreemaali professoriks. Talle langes
ka austav ülesanne portreteerida esimese kunstnikuna uut keisrit Aleksander III
pärast selle troonileasumist. Köleri maalingust sai seejärel eeskuju
teiste kunstnike keisriportreedele. Paraku viis pikaajaline karjäär
õukonnakunstnikuna tema kuulsuse vähenemisele seoses uue realistliku koolkonna
esiletõusuga Vene kunstielus.
Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid,
kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese
professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise
tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”,
“Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R.
Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine
nõidusunest” (1864).
Johann Köleri maalidega saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi Digitaalkogus
 |
| Akvarell "Kunstniku sünnikoht" (1863) |
Tehes kiiret karjääri Peterburi õukonnas, ei unustanud Köler ometi kodumaad ega seal valitsevat olukorda. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele, nt. - dr. Philipp Karell, dr. Gustav Hirsch, Nikolaus Friedrich Russow jt.
Eestis oli Johann Köler rohkem tuntud avaliku tegelase kui maalikunstnikuna, kuna osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. Tegeles elu lõpuni talurahva- ja maaküsimusega.
Köler rahvusliku liikumise tegelasena
Suvel 1863 külastas Köler üle pika aja taas kodumaad. Ta
pidas eestlaste olukorda täiesti ebarahuldavaks ning soovitas neil võitluses
mõisnike vastu rohkem abi otsida Peterburist ja Venemaa võimudelt. Johann Kölerist sai
seega Vene-orientatsiooni esimesi selgemaid määratlejaid rahvuslikus
liikumises. See omakorda viis lahkarvamustele mitmete teiste rahvuslike tegelastega,
eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. Paljuski tänu Köleri mõjutustele
sai 1864 teoks suurema palvekirja esitamine Aleksander II-le. Kirjas olid
esindatud ka tärkava rahvusliku liikumise nõudmised. Köleri kirjavahetuses teiste
rahvusliku liikumise tegelastega tõusevad sel perioodil esile sellised
küsimused nagu Eesti Kirjameeste Seltsi loomine, Eesti ajaloo koostamine, uue
rahvusliku häälekandja asutamine.
1864 tutvus Johann Köler Peterburis noore Carl Robert Jakobsoniga ja
aitas otsustaval kombel kaasa selle rahvuslikule ärkamisele. Jakobsonist sai
järgmistel aastakümnetel Köleri lähimaid sõpru ja kaasvõitlejaid. Johann Köler toetas
Jakobsoni rahaliselt ja andis tema käsutusse ühtlasi oma sidemed Peterburis.
Paljuski just Johann Kölerilt pärineb Jakobsoni "ida-orientatsioon". 1972
pakkus Jakobson Johann Kölerit Eesti Kirjameeste Seltsi aupresidendiks, kuid Johann Köler jäi
valimistel F. R. Kreutzwaldile alla. Sellele vaatamata osales Johann Köler jätkuvalt
rahvuslikus liikumises, esindades maailmavaatelt pahempoolset ja
orientatsioonilt Vene keskvõimule tuginevat liini. 1881 aitas Johann Köler mõjusaimal
kombel, et Aleksander III Eesti organisatsioonide saatkonna vastu võtaks.
Jakobsoni surma järel 1882 tõusis Johann Köler tema suuna autoriteetseimaks tegelaseks.
1882 tekkis Johann Köleril idee osta eesti väljarändajatele Krimmis Kuntaugani mõisast maad ja rajada seal õitsev eesti asundus. Johann Köler üritas selleks saada laenu Aleksandrikoolist, kuid projekti utoopilisust nähes seadis Jakob Hurt sellele peakomitee presidendina veto. Järgnes terva kokkupõrge, mille tulemusel Hurt tagandati presidendi kohalt ja selleks valiti Johann Köler. Hurda kaebuse peale peatasid võimud Aleksandrikooli komiteede tegevuse. Kuntaugani projekt ebaõnnestus täielikult ja ruineeris Johann Köleri majanduslikult.
1891 valiti Johann Köler Eesti
Kirjameeste Seltsi presidendiks. Sellel kohal pidi ta olema tunnistajaks,
kuidas noorem rahvuslik põlvkond seltsi üle võtab ja see võimude poolt 1893
suletakse.
Elu lõpupoolel tõmbus pettunud ja väsinud Johann Köler avalikust elust tagasi.
Köler suri 22. aprillil 1899. aastal oma ateljees Peterburis Vassili saarel oma vana sõpra Jakov Groti maalides südamerabandusse.
Kunstniku soovil maeti ta kodukoha lähedale Suure-Jaani kalmistule.
Foto: Jaan Männik / Puhkaeestis.ee
Allikad:
- EE 14. Eesti Entsülopeediakirjastus, 2000. Lk. 211
- Karl Laane. Tallinna kultuuriloo radadel. Tln., 1974
- Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuuriloolie veeb. URL: https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=9&table=Persons
- Mart Laar. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
- Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_K%C3%B6ler
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar